Tere õhtust klassikaraadio stuudios on Toomas Siitan. Ja vastu hingedeaja lõppu on mul täna teile pakkuda tunniks ajaks surmaga ja teispoolse eluga seotud mõtisklusi suurimalt saksa varabaroki heliloojalt Heinrich Sütsilt. Tänase saate peamiseks teoseks on Schützi musikaališexeekvian. See on eesti keeles vast kõige paremini tõlgituna muusikaline matuseteenistus. Esmalt kõlagu aga Šveitsi motet tema tsüklist vaimulik koorimuusika veelifintit ootan, õndsad on surnud. Kes surevad, issandas? Anršizzi muusikat esitavad tänases saates ansambel Lashappel Royal Flip Herr Veige juhatusel. Kuid lähedalt oli inimene seitsmeteistkümnenda sajandi algul surmaga seotud. Suudame täna vaevalt ette kujutada. Surm on teema, mida me tänapäeval püüame otsekui peita enda eest. Elame näoga, otsekui seda ei oleks olemas. Täiesti vastandliku tundega surmaga pidevalt kõrvuti silmitsi elas. Heinrich müts suurema osa oma elust. Juba tema lapsepõlves kirjeldatakse milliseid uskumatuid nälja ja katkuhädasid tema ümbruskonnas üle elati. Kõik need hädad võtsid iga kord sadade ja sadade inimeste elusid. Sinna juurde käisid veel kummalised ideoloogiast põhjustatud hukkamised. Näiteks elas suits lapse ja see üle 133 nõia ühe korraga hukkamise tema koduküla lähedases kloostris. Kõik need koledused kulmineerus ida, ka Saksamaal kolmekümneaastase sõjaga mille. Laastamistööd on ka 20. sajandi inimesel, kes on ka üsna ette kujutamatuid jubedusi üle elanud, peaaegu võimatu kuju ütleda. Sest see oli sõda, mis hävitas paljudes Saksamaapiirkondadest kuni kaks kolmandikku elanikkonnast. Just eriti selle sõja puhul on sagedasti öeldud, et nendes koledustes tegelikult need vähesed ellujäänud kadestasid neid, kes hukkusid. Ja seda meeleolu, seda omamoodi surmaihalust. Me kogeme väga ehedalt, kui me loeme tolleaegset vaimulikku luulet. Surm on omamoodi elu lõppeesmärk. Seda oodatakse. Seda ihaletakse sageli sagedasti päris kirglikult. Ja. Räägitakse siinpoolsest elust, kui omamoodi surnud oleksid, kust, millele järgneb. Tõeline sündimine surmas samamoodi surma müstika ilmub Schützi loomingusse väga selgelt kahekümnendatel aastatel. Tol ajal veel väga valuliselt väga Ekspressiivselt. Ja seda võib väga hästi mõista tema isiklike üleelamiste taustal. Ta kaotas varastel sõja-aastail tal praktiliselt kogu oma perekonna, oma noore, väga armastatud abikaasa ja oma lapsed. See ekspressiivsus, mida me näiteks tema Tsüklis Sacregantsioones kuulena, see asendub aga ja umbes 10 aasta pärast omamoodi Helge surma igatsusega, tema vaimulikest rääkides aga eriti tema kuulsaimas kontsertsüklis, muusikaalisse, eks seegi on, mis on meie tänase saate peateoseks. Muusikaliseks on pühendatud ühele Südsi võrdlemisi lähedasele sõbrale ja metseenile kiira vürstile, Hanris roissile. Too suri aastal 1635 ja oli iseendale ette valmistanud mitte ainult suurejoonelise haua mille arhitektuuri ta ise kujundas vaid ka väga suurejoonelise matuseteenistuse, mille jaoks ta valis ise välja tekstid ning nendele etteantud tekstidele komponeeris tema sõber andis Schütz siis ajastu ühe kõige ulatuslikuma matusemuusikatsükli. Esimeseks osaks on niinimetatud kontsert saksa matusemissa vormis. Mis on saksa matusemissa, sellele on meil täna raske vastust anda, aga me näeme, et missa esimesi traditsioonilisi osi, küürijat ja kloorijat jäljendab see kontsert vormis teos väga selgelt. Siin puuduvad eriti glooria osas küll päris otsesed seosed. Aga küürie on komponeeritud päris traditsioonilise skeemi järgi. Aluseks on üks vana luterlik küüria laul, mille juurde on lisatud siis üsna samal viisil, nagu seda tehti kõrgkeskajal poeetilisi tekste. Ja need poliitilised tekstid on siis needsamad, mida Henry Royce oli ise oma matusejutlusteks aga ka oma aga kaunistuseks välja valinud. Kuuleksime matusekontserdi esimest osa kõigepealt ja selle juurde liidetud nimetatud poeetiliselt tekstid oleksid kõigepealt alasti, olen mu emaihust tulnud ja alasti lähen ma ka tagasi ei saanud, on andnud, issand on võtnud issanda nimi olgu kiidetud. Nende tekstidega vaheldumisi kõlab siis. Traditsiooniline küüria laul. Teine kontsertlõik on pühendatud Kristusele. Mulle on elamine Kristus, suremine kasu. Ning kolmas lõik. Kui me elame, siis elame issandale. Kui sureme, siis me sureme issandale. Need on traditsioonilised tekstid, mida on väga palju kasutatud ka motettides. Siin käsitlus Concertlik käsitlus sotsi poolt on aga väga tekstikeskne käsitleb teksti väga tundlikult, piltlikult ja sedavõrd on nende tekstide hingeline mõju kindlasti tavalisest veelgi suurem. Kuuldud esimene küüri osa sellest matuse missast seostub meile kindlasti leinalise väljendusega. Teisiti on aga järgmise glooria osaga mis puudus traditsioonilisest leinamissast katoliku ajal. Schütz toob sellega sisse võib-olla seetõttu, et nii tema kui kogu tema ajastu ettekujutus surmast ja suremisest oli hoopis teine. Järgneda see on tõeline kiidulaul. Teispoolsele elule ja selle hädaoru kannatustest pääsemisele. Shirley jäljenda, ühtegi glooria teksti ega missa klooriat tervikuna mitte täpselt. Ometi on tema Waba. Libreto täpses vastavuses glooria tekstilõikudega neid lõike on täpselt sama palju kui traditsioonilises ladina kloorias. Ja seega ei ole paralleelinglite kiidulauluga sugugi mitte liialdatud. Järgmine osa algab tekstiga, mis, mida ta ka noh, ise on sagedasti kasutanud veel moteti ja ka vaimuliku kontserditekstina also Hatkut, Tiiveldke liit, taserzaiel andi Boonen tsoon ka. Sest jumala olema nõnda armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud poja et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Ja sellele evangeeliumi tsitaadile järgneb vabatöötlus koraalist null fruit, oih, Liibe Christian main tekstil. Ta ütles oma armsale pojale halastuse aeg on käes. Sellise piiblitsitaatide ja koraalilaulutöötluste reana on komponeeritud kogu matusemissa. Teine osa. Kuulame järgmiseks lõikumis algab tekstiga siis talk, hiir, Anjammartaal. Siin on vaid hädaorg, hirm, viletsus ja häda kõikjal. Sellele järgneb kõnealuse osa üks kõige kirglikum lõik. Kulminatsioon. Mis kasutab kõigepealt teksti, kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks, kuigi need on purpurpunased saavad need villa sarnaseks. Selle tekstikäsitlus on Sütsil eriti efektne ja kontsortlik. Ja varsti järgneb tõeline osa kulminatsioon. Lõiguski Himma infolk, mine mu rahvas oma kambritesse ja sule uksed enese takka. Vihje siin juba eelpool Südsi kompositsiooni meetodi tekstikesksusele. Ja seda olete ehk märganud isegi eriti kontsertstiilis siis sellises, kus laulavad ainult üksikud solistid pillide saatel sarnaneb lauljate esitusviis väga pidulikule oraatorlikule kõnele. See oli õigupoolest sotsi ajastu ideaal. Ka tehnika, mida andis Schötz kõigile oma õpilastele, püüdis edasi anda. Laulmine muusika ei olnud Šveitsile kunagi asi iseeneses. Näiteks ei ole suts üldse maha jätnud instrumentaalmuusikat. Et põhiline oli tema jaoks tekst ja teksti võimendamine muusika abil. Suits on koguni kasutanud oma komponeerimis meetodi kohta väljendust, ta tõlgib teksti muusikasse. Ja seda tõlkimistööd võtnud väga põhjalikult. Me võime noodist leida tõepoolest mitte ainult üksikute sõna kujundite kandumist muusikasse vaid ka lause grammatika jälgimist. Loomulikult kõnemeloodia retooriliste pauside lause mõtteliste kulminatsioonide jälgimist voodias. Sotsiajastul peeti ideaalseks näitleja või siis kirikumuusikas oraatori jutlustaja moneeride matkimist. Ja seda teeb Schütz selles teoses, eriti nende tekstiosade puhul, mis ongi ju traditsioonilised elektsiooni tekstid ja jutluse tekstid. Näiteks järgmises osas glooria osa lõpulõigus, mida me varsti kuulame. Kasutab ja tõesti traditsioonilisi matusejutluse tekste. Kõigepealt meie päevi on 70 aastat ja kui keegi on tugev, 80 ja parimal juhul on need ometi häda ja vaev. Siin laulavad seda teksti kaks passi kes sümboliseerivad oma tämbriga rauga iga. Ning ta püüab helides ka ilmekalt maalida, väljendada seda rauga ja häda ja päeva millest tekst räägib. Või järgmine. Ma tean, et mu lunastaja elab ja tema äratab mind viimaks põrmust. Tekst, mis on jälle väga rohkesti kasutamist leidnud surmaga seotud muusikas, mis on aga pigem ülistuslaul. See on kujund, milles puudub igasugune kurbus ja lein. Sellest saab glooria osa, teine pidulik kulminatsioon. Sellele järgneb veel kiidulaululine koraalilõik. Mina surnuist tõusid, ei jää ka mina hauda. Mu suurim lohutus on sinu taevaminek ja see võtab mu surmahirmu. Klooriosa pettuses muutub Schützi väljendus taas äärmiselt kirglikuks seal tõesti omamoodi müstiline surmaihalus, millest oli eespool ka pisut juttu. See ei ole iseloomulik kindlasti mitte ainult temale vaid terve ajastu muusikalisele väljendusele. Nii et kogu kloori osa lõpeb omamoodi Concertliku. Ülistava finaaliga kooris ta ütles mulle, jää minuga, siis läheb seal kõik korda. See eriline kirglikkus, millega suts oma matusemissa esimese suure osa lõpetab on iseloomulik kogu ajastu muusikale. Seitsmeteistkümnenda sajandi algus on ju ooperimuusika, sünniaeg ja ooperisarnane väljendus imbus ikka rohkem ja rohkem ka kirikumuusikasse. Võib-olla mõneti üllatav Saksamaa puhul, sest me teame, et Saksa kirikumuusika on pisut hiljem ennast püüdnud väga selgelt eraldada ooperimõjudest ja ooperižanri kohati lausa ära keelanud. Seitsmeteistkümnenda sajandi algul hindas aga kirik ooperi muusika ekspressiivsust. Ja see oli see, millega kirikumuusika suutis jõuda inimesele väga lähedale ja teha talle kirikumuusikat tekstide sõnumi väga isiklikult ja lähedaselt mõistetavaks. Selliseid tõlgenduses jõutakse sagedasti päris müstitsistlike helipiltideni kus nii nagu barokiajastu maali kunstiski kujutatakse omamoodi nägemuslikult teispoolset elu, inglite maailma avanenud taevasfääre ja kõike taolist. Midagi taolist kuuleme ka Šveitsi suurteose muusikaalisekseekvian kolmandas viimases osas. See on kantikum siin Simeoonis. Ehk siis Siimjoni kiidulaul Harr nullesest Duda Tiinar. Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus lahkuda. See on traditsiooniline liturgiline tekst jällegi, mida lauldi ühelt poolt küll matusemuusikana leinamuusikana, aga teiselt poolt kuulusse, tekst aga igapäeva lõpetus. Päeva viimasel palvusel traditsioonilises kloostriteenistuses. Lõpetati päeva liturgiline ring alati taoliste lahkumismõtetega. Igapäevane uinumine oli omamoodi nagu sellest ilmast lahkumine. Selle Siimanni kiidulaulu kõrval kõlab aga eks teine traditsiooniline tekst, mida laulavad kolm solisti kellele on antud partituuris konkreetsed nimed. Ja need on kaks Seeravit ja õnnis hing. Lahkunu hing, kes on jõudnud juba taevasse inglite keskele ja tema laul kõlab ilmselt kirikus ka kõlaliselt, pisut koorist eraldatuna. Otsekui teisest ilmast. Õndsad on surnud, kes surevad issandas. Nad võivad hingata oma vaevanägemisest, sest nende teod lähevad nendega kaasa. Nad on issanda kätes ega tunne ainsatki piina. Kuulsite viimast osa Henrik Schützi kontserttsüklist muusikaalisse ekseekvian. Muusikaline matuseteenistus, mis oli loodud aastal 1635 kolmekümneaastase sõja lõpufaasi kõige värisema faasi alguses. Ajal millal mitte ainult suits, vaid kogu Saksamaa, noh, elas surmaga silmitsi. Surmaga oldi tegelikult mõneti juba harjunudki ja sellepärast kõlab šveitsi muusika erilise kirkusega erilise hingerahuga. Ja see on oma koodi küpse inimese rahu, kes surma enam ei karda, vaid pigem ootab sellist kirgast, rahu õhkub ka väga paljudest Schützi hotettidest oma elu lõpul. Ta hakkabki tasapisi loobuma kontserdistiilist ja tõmbub tagasi küllaltki arhailise traditsioonilise polüfoonilise moteti stiili juurde mille kõige kaunimaks kõige meisterliku maks saavutuseks. Tsükkel kastike koormusiik, vaimulik koorimuusika aastast 1648. Selles tsüklis saavutab Schütz midagi, mis peaks olema omamoodi võimatu muusikas. Nimelt ta suudab ühendada selle äsjakuuldud kontsert, stiili, meloodiat, oraatorlikkuse, meloodiate, individuaalse väljendusrikkuse traditsioonilise polüfoonia stiiliga. Tolleaegsed muusikesteetikud kritiseerisid vana polüfoonia just selle tõttu, et selles läheb kaduma teksti kogu poeesia. Schütz suudab selle mitte ainult, et säilitada oma polüfoonilise skoori, teostas vaid koguni täienisti tema täies ilus esile tõsta. Ja sellega sai Šveitsist Saksa muusika järgnevate ajastute alusepanija. Kuuleksime tänase saate lõpuks veel moteti ühele juba kuuldud tekstile all Suhatkotiveldke liit. Sest jumal on maailm ma nõnda armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud poja mis on siis tsüklist kaitselisi koormusi. Tänases saates kuuldud teoseid esitas ansambel Schopel Royal Filipp härravegi juhatusel ja stuudios oli Toomas Siitan.