Sallitallaja salli tallaja on saade Tartu kultuurielust. Mina olen vahel, oleme eetris kord kuus delta raames ning saade on järelkuulatav ka internetis. Ja tere head klassikaraadio kuulajad sallid alla ja on jõudnud uude aastasse ja selle aasta esimeses saates on külas kirjanik Kristiina Ehin, tere. Tere, Terk ja tere raadiokuulajad. Me oleme jõudnud aastasse 2015, see tähendab siis 21. sajandi teise kümnendi keskpaika oma paleontoloogia päevahematus. Põhiliselt valgustad läbi oma mälu ja mineviku, aga aga kui palju ja millisena sa eelmisel sajandil seda 20 esimest sajandit ette kujutasid? Kui igatahes mul tuleb pähe see, et kui mu mõtlesin aasta aas tulevatele koosta kümnetele ja kus juba lööb 2010 või 2015, et et siis me oleme kindlasti väga palju vanemaid, tunneme ennast vanemana. Aga nii palju, kui ma oma hea kaaslastega viimasel ajal olen rääkinud, siis keegi ennast väga palju vanemana ei tunne, et iseasi, kuidas ma muidugi noorematele välja paistame. Aga sellist. Üks asi tegelikult, mida ma kindlasti ei osanud arvata ja ja mis on siiamaani mulle nagu üllatus või iga päev, ma mõtlen, sellele on see, et tundub, et suurt midagi ära teha ühiskonnas ei saa, kui sul ei ole pidevat juhet seinas kui seal siis kuhugi meloodia maha unustad või mõne juhtme siis ongi eelmine sajand. Ja see ei saa olla tänapäeval, siis ei saa olla tegus. Et see on mulle väga harjumatu ja ma ikka veel näen vaeva sellega. Jah, me oleme selles mõttes mõlemad samast ajast, et meie ülikooliaega langes tohutu tehnoloogiline murrang. Et kui me ülikooli astusime, sisarid telefoniautomaadid, raha sai niimoodi, et lähed panka ja esitada vastav avaldus selleks, et selle raha antaks. Mobiile kellelelgi praktiliselt ei olnud. Ja. Ja internetist kaalumisele jäeti kirju, teineteisele, sai mingeid meililistid, ei mingit Facebooki. Mässinsereli heligiooni stend. Ja ja siis äkki muutus kõik paari või pooleteise aastaga. Et. Kui sa nüüd oma seda paleontoloog päevaraamatut kirjutasid, et sa oled küll seda päevaraamatut pidada, aga kui kerge mäletada ennast ajast enne seda tehnoloogilist murrangut. Mõnikord on raske ja nõuabki, niiet tunde istud ja midagi ei tule meelde või tundub, et see, mis meelde tuleb, on tähtsusetu. Aga siis kuidagi mingid killud hakkavad kokku panemised, mälubuss lähete siis äkin muud midagi harjamiseksi tähendusrikkaks, kuidagi sooja, siis tuleb meelde selle aja soojuse üks eesmärk mul oligi vist seda püüda või? Natuke teadvustamata muidugi, aga. Eks muidugi meelde tuleb, paljalt tuleks ka, mitte sooje ja mitte mõnusat Tallinna purjespordikeskust ja selline rääkiv treener ja siis 30 rattlellest kes püüavad kuidagimoodi pinnal püsida. Jah, ja mis sealt silma hakkab, on see väga teistsugune ajataju, mis toona oli. Aga ilmselt ikkagi see laadija mahaunustamine, sinu puhul on ka suurel määral teadlik otsus või teadlik valik, et sai, sai tundus, sekkuvad sellistes igapäevastes sotsiaalvõrgustiku tuursem tuledesse, mis. No päris teadlik valik ei ole, et et ikkagi püüan mitte aga võib-olla turmtuledesse sekkumine, mõnikord on teadlik valik Aga kui laadija maha jätta, et eriti linnas siis olid ikka igasugustesse sekeldustesse sättida. Ja Eestis veel kuidagi hakkama. Ka Est viimasel Ameerika reisil oli, nii et paaniliselt püüdsin meeles pidada, et mul kõik töötaks ja juhe seinas püsiks. Mida sa sealt taju ja tähelepanuga teeb, oled sa kuidagi enda puhul tajunud mingisuguseid? Häirivaid, või samas võib-olla ka huvitavaid nihkeid selles, kuidas ümbritsevat tajuda. Mina olen selline inimene, et ma ikka mingis mõttes siukest yli tehnoloogilist seadet kordan väga vanamoodne ülestunnistusega ma oleti, lülitan selle välja, kui magan, või kui ma olen kuskil pikalt bussis, me ei hoia teda oma keha läheduses. Noh, ma ei tea, kui, kui tõsi. Sänna tegelikult ma tunnen, et ma tunnen kui, kui ta mulle liiga lähedal või hakkab mind segama. Mitte sellepärast ainult et helistatakse või ma arvan, Tal on kiirgus ja ja see seda alles täiesti tulevik, mida sa kiirgus meiega teed. Aga teine küsimus on see pidev kättesaadavus, millest on palju räägitud, aga aga ma arvan, et seda ka veel tulevik tõestab, et misse inimesega teeb, et kas on vaja olla kogu aeg nii kätte saada. Et. Mingid suured vaimsed nagu olemisviisid või mõtted, et võib-olla ikkagi natuke jätavad mind maha, kui kui olla kogu aeg nii, selles võrgus sees. Mäletan 90.-te lõpus selliseid tundlikumad kunstiinimesed tärtes. Kuidagi hakkasid ütlema, et need tajuvad, et üha raskem on saada linnast välja. Ja tajuvad mingisugust võrgustikku nagu linna ümber. Saan aru, et seal nüüd juba selline natuke. Ideaalset eerikasse kalduv mõtteaega ma seda praegu niimoodi stuudios räägin, aga see kõlas moodi sõbralt sõbrale mulle väga veenvalt ja pani mind mõtlema, ütleme, et mis see võrgustik siis on, mis meil linnas hoiad linna küljes kinni hoiab ja mis teeb nii raskeks mineku maale isegi kui me seda nagu hinges igatsema. Et ma arvan tõesti, et see oli see aeg, kus, kus mingi tagantjärgi on kuidagi selgem seda näha, et see oligi see aeg, kus väga-väga paljud võrgustikud tekkisid. Ja siis tol ajal me ju seda nii nii veel läbi ei näinud. Jah, selle kohta on isegi mõiste tseeruv missing out või hirm ilma jääda millestki olulisest. Jah, see sellest ka nüüd need mõtlesin läbi enda jaoks septembris selle, selle mõiste suheldes ist. Pereemadega Californias seal seal niimoodi väliseestlastega ja ka ka ameeriklastega, kes, kes rääkisid, et nad tajuvad igapäevaselt seda, seda hirmu ja et ühest küljest oled nii kuumas kohas mida peavad maailma ja elu keskuseks, aga teisest küljest, mis teha, keegi peab olema lastega kodus ja keegi peab tegema igapäeva toimetused ära. Ja lõpuks tunned ennast mahajäetuna, kui, kui kuskil kaugel kolkakülas Samas hakkavad tööle mingisugused vastupidised mehhanismid, kui ma vaatan oma sellist sõprusringkonda ja endast nooremaid inimesi ja ja seal on nagu pest populaarseks muutnud Se kambakesi kuhugi RMK metsamajja või kuhugi rappa minek. Mingeid talguid teha, et et mind on kutsutud mõnele talgule, viimasel ajal tundub nii tore mõte kuidagi ülemöödunud sajandist mõte aga nii värskendav, et kokku saada maale minna, koostööd teha. Jah, just see, et täitsa täitsa teadlik väljalülitamine satu sõltuvusse sellest. Kellelegi mingi mingid kartulid ära sorteerida või või rookatuselaastukatus peale panna. Selles mõttes see, mida, mida sa oled oma sellisest eluviisist rääkinud, viitab ka sellele, et mingis mõttes sul on selline omaenklaav oma, selline kultuuriline suhtlusringkond, kes teeb ikkagi mõnevõrra ebakonventsionaalseid valikuid või, või teadlikult hoiab kinni mingisugusest teistsugusest elustiilist ka võib-olla teistsugusest ajatajust, teistsugusest kultuuritajust. Ma arvan, et selline selline kogukond on küll tekkinud nii Viljandis kui kui rakles kui ka kui ka Tartus ja, ja omamoodi ka Tallinnas on seda, seda kande minu jaoks olemas ikka veel. Kuigi ma olen seal ainult paar aastat oma elust elanud. Ja nagu kindlasti kindlasti ongi Ja minu meelest on väga tore kuuluda sellesse ja ma pean seda oma elu üheks kõige. Üheks väga tähtsaks väljakutseks seda kogukonda hoida ühendada et minul on minu meelest ka selline Eesti puhul mingi linnadesse jaotumine, et me oleme nüüd Viljandist, et me oleme nüüd Tallinnast või Tartust on omamoodi nii väiklane, et eriti kui, kui kui selline noh, mingis mõttes võiks ikkagi öelda, et ökoloogiliselt mõtlev jaa jaa. Samas nagu ühiskonnas aktiivne seltskond kellel on nagu omad kultuurilised väärtused, millest mingi hinna eest ei tahaks loobuda ja ja kokkukuuluvustunne selle kaudu. Et need on mingid sellised, et mis, mis ühendavad ja väikse Eesti puhul eriti minu meelest võiks ühendada üle Lynnide Ta ei taju sellist kuklas vastavat imperatiivi, et kirjanik peab olema kohutavalt kursis sellega, mis, mis on päevakajaline, mis just praegu uudistes on kuidagi sellele reageerima kogu aeg. Näiteks sinu Parkman seda väga imetlen, et sa seda suudad ja selle juures veel kirjutada ja, ja ülikooli õppejõud olla ja mis seal kõik ja mis seal kõik teed Kirjanike liitjuhtide Tartu poole pealt. Et mina tunnen natuke, et mulle see multirööprähklemine, kuidas ma ütlen? Mõjub tervisele halvasti või nii et ma Ma olen selles mõttes natuke vana ja inimesi on võib-olla mõista asju teen siis ma tahan sellesse rohkem sulguda ja ja samas eks ju, mõtlen ikka kaasa ja see kooseluseaduse arutelu oli siin siis ma peaaegu jäin haigeks, sellest. Lõpuks tõotasin endale, et ma enam meediat ei loe, vaata ja et see oli muidugi väga raske otsus, sest et tegelikult nagu. Peale löödud aga teinekord jälle mingi hea plaadi peale ja lähed loodusesse. Sa oled mõne hea sõbraga kokku ja see kõik kuidagi lahtub ja natuke kõrvalisemaks palju mõelnud inimesel selle peale, et kui palju peaks meediat jälgima ja tundub, et need Ukraina sündmused hoiavad meid mingi londi otsas kogu aeg iga päev said jälle nagu killukesi rohkem teada see äkki teadjad, midagi skandaalset ja siis on juba selline tunne, et no et kui ma nüüd ei oleks sellest teada saanud, et siis ma läksin ikkagi täiesti ajast maha jäänud ja ja et me peaksime kogu aeg kartma ja me peaksime kogu aeg olema valmis millekski. See on tema jaoks nagu, nagu õige ja peakski ju. Ja samas ma arvan, et inimesed on õrnad ja närvisüsteemid on õrnad ja kas see on siis õige, et kogu aeg toite, seda, seda siukest hirmusammast kuskil meie kohal. Ja ega ma enda puhul niimoodi ei pea seda päevakajaliste teemade reageerimistele üldse mingiks õnne asjaks, mul lihtsalt lühike süütenöör. Lihtsalt ei saa mõnda asja niimoodi jätta, et, et on vaja öelda, aga noh, kindlasti on tekkinud. Minu isa oli ka selline, et tema, tema pidi igal hommikul kõik uudised läbi lugema ja kõigega kursis olema ja sellest rääkima ja mäleti, imestasin tema lühikest süütenööri ka, et et. Et tal ei teinud nii haiget, kuidas ta endist läbi lasi, pole tema ajakirjaniku töö nooruses ka ikkagist treenis. Aga jah, kindlasti sealt noh, mingil hetkel tuleb mingi valikuprintsiip sisse, et et hakkad mõtlema selle peale, et kas on vaja sellele reageerida, kas on vaja seda ühte või teist asja? Te olete üle tähtsustada. Et mingisugused teemad, mis võib-olla on paar päeva kohutavalt kõigil keelel on, on juba mõne aja pärast unustatud, selgub, et see ei olnudki midagi nii olulist, aga lihtsalt see, see pidev varvastel ja pingeseisundis olemine tekitab seda, et inimesed ühel hetkel lähevad ketist lahti mingisuguste pseudoteemade peale. Küllus on äärmusest äärmusesse, seisukohtade võtmine sama moodi, et muidu sind pole kuulda, kui sa ei ytle ei või, ja või meeldib või ei meeldi, olen poolt või ei ole poolt. Et et see on nagu tõesti ikkagi. Moodi täiskohaga tööga mõelda välja, et et mis need, mis need äärmused on, mida ma enda vaimuilmas endale lubada saan. Aga samas ma jälle mõtlen seda viimasel ajal uuesti, seda seda valgusti aega, et kuidas me ikka veel meil toimub valgustus. Sisena in laitmend, et et nagu kuidas, oleme Baltari jälgedes ja mõtleme retsi realistlikult ja ja püüame demokraatia poole ja sellise nagu puhta mõistuse poole ja samas eks me enam ei teadvusta nii väga, kuivõrd üleüldises maailmas me oleme selle osa ja kuidas omamoodi on instriin, teisest küljest, mõne jaoks on täielik marginaal niimoodi mõelda. Ja. Ja isegi kui me siin nagu eesti kultuuris on suuri äärmusi ka ja luule näiteks iseenesest on ju omaadiks udus hõljumine ka. Et see on näiteks üks äärmus, mida endale lubada tänapäeva maailmas. Ja muidu nagu võib-olla päriselt ei saakski. Või ma ei tea, aga, aga see, et, et samas kokku võttis, ajame ikka nagu sarnast asja. Eriti kui seda islamimaailma. Jubedusi praegu vaagida, et nagu erinevad planeedid mõttemaailmelt Räägime neil teemadel kohe edasi, aga kuulame muusikat, mess on saatesse kaasa toodud. See on sinu ansambel või ansambel, kus sa oled üks liigelist oleks niimoodi öelda. Et naised köögis ja esimene palavam puudutus, räägi sellest natuke lähemalt. See see on tegelikult päris pikk saamise lugu, aga eks see laul räägib enda eest sellele viisi teinud meie ansamblikaaslane Katrin Laidre. Ja, ja see tuli tegelikult sellest, et me proovisime koos. Meil lihtsalt meeldib koos laulda, laule teha. Ja siis me proovisime laulda puudutest laulupeoviisiga omas köögis. Ja laulupeo ühendkooride. Sellises ehitises ongi seda väga ilus kuulata, aga ma pean ütlema, neljakesi keegis kukkusime täielikult läbi. Ja nii tuligi see, et tuli teha meie jaoks laulda kriis. Ja Silver Sepp aitas meil seda sisse mängida ja Peeter Salmele stuudios Tallinnas on see vist hiljaaegu lindistatud, nii et esmaettekanne kuulama. Sally tallaja. See oli, ta jätkab, mina olen ehk vahejasööri naised köögis keelel paari nädala pärast plaat välja tuleb üks laulja eest oli Kristiina Ehin, kes on meil täna saatekülaline Kristiina, me jõudsime nüüd valgustuse nivoolt, sinikultuuride kokkupõrkeni. Ilmselt me oleme siin kõik omajagu olnud sunnitud mõtlema sellele sõnavabaduse teemale, kus sinu jaoks need piirid jooksevad või kas sinu jaoks see sõnavabadus on jagamatu, kas seal on kõik lubatud või tulevad sinu jaoks mingisugused piirid ette? Minu jaoks kogusid temaatika väga seostub sellise mõistega nagu sõna vägi. Ja kuna ma olen hariduselt folklorist siis regilaulu maailm, loitsude maailm, Mul on õpetanud on see, et sõna on ikkagi jõud. Sõna taga on vägi selle taga mõnikord täiesti hoomamatu vägi ja see on tegelikult see, millest koosneb luule. Et ühest küljest me teame, kuidas seda väge suunata teisest kyljest, sealt tulebki see selline udu, et, et midagi on ka tajuma, et sõnad on väga vanad, nad on iidvanad, võiks öelda tegelikult ja nende lugu, iga sõna lugu on nii, et no midagi, võib-olla seal lingvistid ja, ja suudavad ära aimata, aga enamus jääb ikkagi vari, see on nagu üks Hirgookeani põhi. Ja, ja selles mõttes minu jaoks. See see, mida sõna aga võib teha või tohib teha. Et see, see on väga seotud selle, sellesama loitsu liku temaatikaga. Et ma arvan, et kõik ei tohi teha. Ja, ja inimeste valulävi uudishimulikud selles vallas on nagu väga erinev. Aga et Ma ei ole eriti uudishimulik, et ma. Meil on nagu väga sõnatundlik inimene, et ma ei ma ei, ma ei arva, et sõnaga võib laamendada. Pigem ma ootaks kirjanduselt, et seda kokku panevat väge tõestavat väge, identiteeti, loovat identiteeti sõnastada püüdvat väge. Mis ei tähenda, et ei võiks puudutada väga keerulisi ja väga raskeid teemasid. Aga ma arvan, et inimene sünnib siia, maailma empaatilisena ise midagi, mis, mida juba ilma milleta ei oleks elu ega ühiskonda, kui me seda pidevalt endis ei arendaks. Et et see nelju põhine tee Jah, eks siis, kui see prantsuse teema üles tuli, siis oli ju palju juttu sellest, kuidas sõnavabadus ja väljendusvabadus on kultuurseks põhiväärtusi ja nii edasi, aga mind pani mõtlema selle üle, et mis ajast või miks me oleme nii kohutavalt uhked selle üle, et me saame kellelegi oma sõnaga haiget teha, ära vajutada, või, või noh, et, et mis seal siis nagu kiitlemisväärset on või mis hetkest nagu nali ja naer muutus selliseks vägivallavahendiks haiget tegemise vahendiks on. Miks me ei räägi sellest, eks ole, mida me saame mida me saame üles ehitada sellega? Huvitavad on need piirid, loomulikult on huvitav, et mõttenist praegu vana pulmarituaali peale, et kus alati Eestis on olnud ka laulikute võistlus. Et ongi, et pruudi poolt ja, ja peigmehe poolt on keegi, kes on eriti sõnaosav ja siis need pannakse nagunii-öelda avalikule duellile nihviga huvid, lähemaid osasid eesti pulmatraditsioonist, minu jaoks see, mida siis lauldud teineteise suguvõsade läheb niimoodi otse näkku. Et see teinekord ikkagi väga intrigeeriv. Aga Ma olen täiesti kindel, et selle kohta on ka näiteid rahvaluule arhiivis, kuidas on mindud üle piiri ja mingeid niimoodi läbi riiete esile peab kaklusega mingi pulmapidu on läinud täiesti lörri. Et kas seda on tegelikult tahetud, siis ma sain ju mõte selles, et suguvõsasid ühendada. Et mängitakse niimoodi õhk puhtaks, sellises nalja võtmes. Jah, ja võib-olla öeldakse ka asju, mida, mida isegi laulus ei tohi öelda ja mis jäävadki hingeelu lõpuni. Te olete kirjutanud, et et kooliajal oli selle aja jooksul tahtmine klouniks saada. Mil määral sa sa seda praegust nalja ja huumoritemaatikat jälgid või seda noh, jällegi, et mil määral on seda liiga palju, mil määral see hakkab iseennast tühistama mil määral sellist ilkumis asjadele liiga palju. Kas ei ole nagu mingis mõttes muutunud natukene selliseks noh, odavaks valuutaks, et esimene reaktsioon paljude asjade üle on selline ichi aha. Huvitav jah, et et näiteks kuuekümnendatel või ka, ütleme eesti ajal kahekümnendatel, võis kohata ikkagi kuidagi sellist puhtsüdamlikku hingest rääkimist ilma eriliste maskideta. Et nii kirjanduses kui üldse laiemalt ka ajakirjanduses. Et et see on kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Mitte ma ise ka tegelikult ei. Kellele ei meeldiks, kui, kui asi kuidagi naljaga suudetakse lahendada ja nali võibki olla väga-väga teravmeelne ja ja mõnus viis asside asjadest rääkimise puhul. Aga jah, et seda nagu kogu aeg teha. Samas kui jälle tuleb mingi väga kaval mõte, et see Nende maailma tippkloonid teinekord on teinud või humoristid, et et ühes väikeses naljas suutnud asju paremini väljendada. Aga jah, mis see meie kultuuriga tee, et ma ei tea, kas ma olen nii läbi läbinägelik, et oskan seda öelda. Sa oled loovkirjutamist ka õpetanud. Mis seal sinu jaoks sellised tähtsamad põhimõtted on, mis, mida sa oma oma õpilastele ütled, mis on õpitav, mis ei ole, kas? Kas sa jälgid seda liini, et tuleb võimalikult palju endast välja kirjutada? Noh, on ju, on ju neid, kes ütlevad, et et otsige üles need asjad, mida te kõige rohkem häbenege häbenete, pange siis kirja või siis teistpidi, sa räägid ka mingitest filtritest, mingite asjade saladuses hoidmisest, mingite rangete valikute tegemisest endast. Ning suund, mille ma ise olen jõudnud ja mida ma praegu olen tutvustanud ka oma üliõpilastele, on see, et et kirjutamisel on väga palju etapp, et ja siis sama endist väljakirjutamine on kindlasti üks oluline etapp ja see, et sa ise julged silmitsi vaadata sellega, mis sinus on, seda ka paberil tunnistada see, mis hiljem sellega teed, niukene täiesti teine küsimus. Et igal kirjatööl, mis trükki jõuab, on, on nii palju toimetamise faase. Ja aga üldiselt ma kõigepealt julgustan inimesi ikkagi sedasama loomingulist alget endas tunnistama kui, kui ühe oma põhiolemist. Et tegelikult, mis meis, mis see on meis, mis tahab teistega suhelda, tahab tahab seda ühiskonda luua, seda kultuuri lävel hoida, et see midagi meis, mis on väga elus see elu osa ongi looming. Et selles mõttes ma arvan, et väga paljud teed on õppinud, teavad ja on võimalik jäljendada ja samas on võimalik võtta järgmine inimene, kes siis no siis samamoodi oskab seda jäljendada. Aga need loomingulised erialad on sellised, kus, Kas see sinu põhiolemus elus mingi sädelus nagu tuleb esile või, või jääb varju. Ja see, et kuidas seda endas esile tuua ja alal hoida ja mõnikord ka täiesti lõkkele puhuda. Et see on ju tegelikult see kõige suurem kunst? Ma ei tea, kas ma oskan seda õpetada, aga aga vahetevahel tunnen, et ma oskan suunata. Ja oskan nagu julgustada. Ja, ja see, et minu loengutes õpilased väga julgelt loevad ette, mida nad on kirjutanud nädal tagasi aasta tagasi, päev tagasi tund aega tagasi või kes praegu ma arvan, et see näitab, et, et need tegelikult ei karda teavad otseselt see, mida me kirjutame, tule kunagi. Me ise samast nagu riivab seda mingil huvitaval viisil. Et ja et sellel on nii palju tahke väljendusvõimalusi et ei pea ennast nagu hirmuga piirama, et see on kõige rumalam asi, mida alguses teha. No kui kirjutada puhtimaid autobiograafiliselt, siis igal inimesel nähtavasti tekib paratamatult see moment, et ta peab kellegi teise kohta ütlema mitte midagi nii väga meeldivat. Et kui, kust sinu jaoks eetiline piir jookseb, et et mil määral sa ennast neis asjus tsenseerit, mis hetkedel sa otsustad, et, et jah, sa räägid selle loo ära, aga sa ei ütle selle inimese nime või panetel mingi teise nime, mis hetkel sa lajatad julgelt selle inimese nime sinna teksti sisse koos kõigega, mida seal tema kohta öelda on, kuidas see valik toimub? Ma olen selles küsimuses vist üsna empaatiline inimene, et ma arvan, et inimesed Inimesed ei vääri, et neile lajatatakse tegelikult nagu peaaegu mitte keegi eriti moodi kirjanduses ja tagaselja ja ja mul oleks väga ebameeldiv leida ennast äkki kellelegi romaani tegelasena, kus siis ainult nii-öelda autori autorile ongi sõna antud. Mul ei olegi mitte mingisugust võimalust enda noh, kõvasti taha krom vastu romaani kirjutada või midagi, aga aga miks ma peaksin, et ma ei tea? Ma ei näe kirjandist sellisel ajatamise kohana, et kirjandusel on väga palju võimalusi. Enne seesama ikkagi varjunimede leidmine. Jaa. Jaa. Ja te iseenesega, et seesama, et arendada seda empaatiavõimet endise samas, eks ju. Et kas, kas see on nüüd siis hirm, selliste teravate äärmuste vältimise vältimine? Ma ei tea, see masin ja ma ütlesin, et on võimalik olla sirge selgne ja põhimõttekindel ka ilukirjanduses. Paleontoloogia vähemalt ei ole mitte ilma tehavusteta. Jah, kuigi ma arvan, Need odaotsad ei, ei suuna kellegi poole isiklikult, et selles ajas, millest ma kirjutan, millest ma tulen, oli väga palju nõmedast ja paljud inimesed olid selle aja ohvrid ja ma arvan, et nad ei vääri, et neile tagaselja kuidagi ära teha. Tagantjärele me keegi ei tea, mis ma ise oleks teinud nende nahas selles olukorras Ma püüdsin näha asja üldisemalt ja isegi kui ma rääkisin iseendast, siis ma, ma loodan, et, et see puudutas ka üldisemat. Ta võib olla väga isiklik küsimus, kast, pääs seda raamatut, keegi seal mainitud viidatud inimestest on kuidagi tulnud ennast selgitama või suhteid klaarima või lepitust otsima. On Allen mingisuguseid virvendisi sellel teemal. Kui me tõesti tundsin, et ma rääkisin kellestki liiga isiklikult, siis ma yldiselt ka saatsin lugeda pead ikka ja ja võtsin täiesti aega ja mõtlemist, et kuidas see avaldada niimoodi, et ma otseselt inimesele haiget ei tee. Kurm ei ole naisi, köögis on pala sääskede ja siilide öö. See pole ainult sääskede siilide. Vähemalt niimoodi oli pealkirjas, mille ma sain, nii et kes seal veel. See on meie eks ühiseid lugusid ja sellele on samuti viisi teinud Katrin Laidre ja sõnadel on teinud kõik koos, et see keegi küsis hiljuti minu käest, et kas kas naised köögis ei ole väga piirav ja ahistav pealkiri. Aga meie jaoks, mis tegelikult võib kõik juhtuda, kui jalad koos köögis mõttekaaslastega ja tahad teha ühte asja, kui lapsed on magama pandud ja ja muud asjad on tehtud, siis saad teha laule ja hõljuda oma unistuste, siis seal igatses, kus, kui sa tahad ja teha seda koos. Ja ega see pole oinas. Kes olid alla ja Saidil ajasin teda, Kristiina Ehin, Kristiina, mida sa ise loed praegu? Praegune loen Sirje kiini käsitlust Marie Underi-st elu ja luule. Et mitu aastat ootasin, et tuleks aeg, et nüüd ma võtan selle kätte ja praegu loen leht lehe haaval ja ma lihtsalt naudin ja ootan igat õhtuti ma jälle seks edasi lugeda. Et sina oled lugenud? Et selle üle oli siin vahepeal olid ka arutelud. Ja et kui, kui avameelne võib olla ühe luuletaja elust rääkides ja me lihtsalt nagu siiani siiani küll tunnen, et Sirje Kiin on väga tootilised, lähenenud sellele ainele ja ja ma tunnen, kuidas, kuidas need tegelased Gailit ja Visnapuu ja Under ja Hatson ja Tuglas mingi kõrvaltegelastest veel rääkimata, et nad ikkagi ärkavad ellu selles käsitluses ja näen neid selgem, põnevam, õieti mitmekesisemaid mitmetahulisem, et et see on tõesti üks üks eks elu selline uurimus teha minu meelest, et mis oleks nii elav. Ja see, et huvitav on seda oma aega vaadata selle pilguga, et mis tegelased meisse, aed. Et ja samas ikkagi ise Marie Underi isiklikus, et ma mõtlen, et et kui kollase vankri ette ta oleks nagu meie ajas rakendatud ja milline luule oleks võinud sündimata jääda, kui temast oleks oleks tehtud selline meediafiguur. Et see on nagu minu jaoks väga tähtis küsimus. Samas ikkagi tema selline revolutsiooniline julgus olla isiklik ja samas ka mitte hävitada oma kirja ja ja, ja selline. Räägitakse, et vanas põlves hakkas häbenema oma kõige julgemaid avameelsemaid luuletusi, aga aga. Ma ei tea, inimeste elu, eluperioodid ongi väga erinevad. Et kas saab talle seda süüks panna? Ja aeg, millesse ta oli jõudnud, heli väga erinev selleks ajaks? Tahad sa, et sinust. Vabandust, okkadeks tahad sa oled sinust nii avameelselt kirjutataks? Kui sa mõtled kunagi nagu kirjandis käsitledes et. Noh, loomulikult teksti käige elav inimene ei taha seda või et see tundub nagu liialt palju või nii aga samas Minu minu jaoks nagu ei ole miski eluline nagu võõras või ma, ma ei ole kunagi arvanud, et Marie Under selliseid luuletusi kirjutanud oli mingi pühak. Et see tundub mulle ülimalt silmakirjalik mõte, et ma olen täiesti kindel, et tal olid sellised päevikuid ja ja ma arvan, et Eli neid veel mitu korda. Jaa. Meie sellised ülestähendused tema perekonnas, et mis selles siis nii erilist on? Et see eriti meie ajas, kus nii-öelda kõik tõmmatakse päevavalgele kollases meedias. Nüüd äkki imestada ühe Aastakümneid tagasi surnud luuletaja eraelu üle. Mitte kuidagi, mitte kõige vähemalgi viisil, see ei vähenda Marie Underi väärtust minu silmis. Aga? Piinlik moment on otsesaade, siis ei saa vältida selliseid hetki kui ka peale, aga et sinu jaoks on siiski vajalik ajaline distants selliste asjade väljatoomises, et reaalajas sa ei pea seda õigeks. Ma arvan, et see oleks väga imelik olnud, kui Marie Underi eluajal oleks midagi sellist ilmunud. Et midagi sellist, eks ju, et nagu väga palju, mida seal on ilmunud, on. On ülimalt tähtis, pidigi ilmuma ja selline kirjandis täielik käsitles tema tema loomingust. Väga sügav käsitles et see on, mis teil igale luuletajale au ja oleks kinnistus rõõmustanud ka Marie Underid. Et mingid. Sellised detailid ma ei tähtsustaks seda üle selle raamatu puhul. Kuivõrd sa tunned, et kirjanik praeguses ühiskonnas on hinnatud ja väärtustatud Ma arvan, et see, et, Igast kirjanikust tehakse ka nii-öelda meediafiguur. Et see on midagi, mis ühest küljest ülendab ja teisest küljest ka kisub alla. Et see on niivõrd kahe otsaga asi. Ja see nii-öelda, et, aga sa oled ju avaliku elu tegelane. Et mina ei ole selleks siiamaani harjunud ja see ongi mulle kuidagi võõras mõte või võõras suhtumine. Et ma arvan, et iga inimene kuulub iseendale ja. Et aga, aga samas jällegi see, et paljud kirjanikud nagu saavad Sellist teenitud tähelepanu oma teoste eest ja sa pead seda kähku ja ja kirjandusteostest saavad kultuurisündmused. Et see on ikkagi väga mõnus meie Eestis. Et ja et see on nagu meie aja kui suur suur märk praegu. Sa esined palju avalikult ka Eestist väljaspool, et sul ei ole seda tunnet, et kirjandus hakkab ära kaduma või ütleme, et raamatute lugemine hakkas ära kaduma või sellise elava luulehindamine ja sellest arusaamine hakkaks ära kaduma. Mul on tunne, et see paarkümmend aastat, mis meid lahutab nendest luule hiigeltiraažidest nõukogude ajal et see ei ole nii suur aeg, et inimesed unustaksid sellega, mida võib luule tõsine kirjandis pakkuda. Et tegelikult on palju inimesi, kes, kes ostavad raamatuid tahavad leida aega lugemiseks ja ja lugemise kaudu nagu iseendaga olemiseks. Kui siis ehk hakkab nagu tekkima samasugune vastukaal sellele pidevalt juhtmega seinas olemisele nagu metsamajad ja muu selline, et et inimesed teadlikud lülitavad ennast mingisugusesse teise aja kulgemise viisi või ütleme Teise enesemõtestamise viisi kus neil on võib-olla rohkem ruumi kui sellises pidevas intensiivses meediavoos. Ma arvan, et see vajadus on hästi oluline inimeste puhul ja, ja, ja hea, kui on võimalus seda elus ära tunda mida mina ise väga igatsen, selliseid vana muutsid kirjandis klubid. Et kas tullakse kokku ja räägitakse ühisest raamatust, mida nist loetud. Et vaata meiegi, et raske on leida raamatut siin. Et mida mõlemad ja läksin eest hiljaaegu lugenud ja mis senist hingel või keelel. Et selles mõttes jah, teiste arvamusi kuulda ja arutada ja selle kaudu paremini aru saada, mida ise mõtled või tunned, et see on niisugune ühine koosolemisviis. Millest võib palju head sündida? Ja nii ruttu see tund aega ongi mööda lipsanud. Kuuleme veel ühe loo naistelt köögis. Antud talve kontekstis. Ma ei tea, kas irooniline, lootustandev viimased lumeta päevad. Mida sa selle kohta tahad öelda? Eks ta rohkem selline novembri laul aga samas seda aega, kus me lund ootame, teda pole nagu päris korralikult maas, et seda on nii palju meie meie aastes, aga lumekaudu ka omamoodi valgustit seal näeb valgust juurde, et kuskil väga palju valgust kuskil tähtede juures võib-olla. Aga tihtipeale on nii, et seal pole lihtsalt meid nagu see laulitlebki. Suur tänu sulle, Kristiina saatesse tulemast. Kohtume veel ja salli tallajas oleme taas kuu aja pärast.