Tere hea klassikaraadiokuulaja sallid alla ja on taas alanud, mina olen kohe ja täna räägime natukene kunstist. Saates on Kunstimaja galeristi Indrek Grigor, tere. Tere. Ja müürilehe kunsti ja teatritoimetaja Piret gara. Tervist. Müürile järel võib õnne soovida, sest et leht sai sel aastal Tartu kunstilise koosluse preemia. Aga Indrek, sina oled nüüd viimasel ajal Riias toimetanud põhiliselt. Ja on juhtunud niimoodi viimase viimase aasta jooksul. Mis seal heas teoksil on? Kõigepealt minu jaoks on see selline kultuurikontaktide laiendamine, eks seal taga on ka selline isiklikud suhted, mis on võimaldanud sellel tekkida, aga aga, aga sõnastasingi hiljutises artiklis või saame läbi ilma Lätit, et et olukorras, kus Riia on, on Tartust nagu 40 kilomeetrit kaugemal kui Tallinn ja Piet Riiga maksab seitse euri, samas kui pilet Tallinnasse maksab 10 60. Et noh, et, aga miks siis mitte nagu Riiga minna. Ja selline nii-öelda oma väljast väljaastumine on ka Harlem sinu rikaste olnud, et ühelt poolt on, on see on see, mis seal toimub, võrdlemisi sarnane, et seesama suuruse keskuse põhiline seesama suuruse, keskuse põhine kaasaegse kunstikeskus on seal olemas, mis tegutseb väga aktiivselt isegi natuke aktiivsemalt, kui, kui see eestikeskusena lihtsalt aastate jooksul suuremaks kasvanud, kus eestlaste OMON. Et ühelt poolt on mudelid hästi sarnased. Ja ütleme selline kõige värskem projekt nagu käsitlebki nende mudelite sarnasust, et kui meil Eesti kaasaegse kunstimuuseum teeb oma Köler Price'i, mille siis 2014. aastal võitis Jass Kaselaan siis me nüüd võtsimegi siis selle Köler, Prize'i võidutöö, jäiskaselane nukkude väljaku ja viisime selle Läti kunstimuuseumi Arsenali näitusepinnale. Ja nüüd arsenalis on kaks ruumi, asju on siis üleval, see siis nii-öelda väiksemas nagu projektiruumis. Aga olla esimesel korrusel on lätlaste kõige prestiižsem tingimata kõige prestiižsem, ma saan aru, et see on enam-vähem nende ainus kunstipreemia üldse, on Burvitis pross, mida erinevalt Kölerist antakse välja üle aasta, aga ütleme, juhuste kokkulangemise tõttu on tegemist ka neljanda Burvitis pressiga. Et mingis mõttes toimus küll nagu selline otsene kontakti otsimine, et mis siis ikkagi on erinevusi, mida annaks teineteiselt õppida. Kuidas see vastukaja, Jass Kaselaan on olnud seal aias? Mulle tundub, et vastuvõtt on olnud soe, jazz ise on, on tore ja, ja noh ütleme selline avamisel nagu otse saadud tagasiside oli ka väga positiivne. Et ma loodan, et, et see nagu noh, kestab edasi. Teiselt poolt jälle asju ei ole teps mitte esimene näitus, mida me, mida me Lätis teemet viimase aasta jooksul võltsinguga neljas ütles et see vastukaja on olnud nagu selline noh, ambivalentne, ütleme näiteks Tanel Rander, kes keda küll kuri mina, mis siis oli mingis mõttes juba nagu viies või vähemalt 500 eestlaste kureeritud näitus Riias, Tanel Under oli väga noh suisa nagu meelitatud sellest vastuvõtust, mida ta kaasaegse kunsti keskuse seal ohvis galeriis või kontori galeriis näitust tehes said Volustama need avalikud, et sündmused olid väga rahvarohked ja, ja mul on lihtsalt nagu huvi selle Taneli väga tugevalt poliitilise lähenemise vastu oli väga suur. Et aga teiselt poolt ma olen ka kohanud ikkagi natuke sellist Esignatsiooni, aga, aga see toimib niimoodi ka ka Eestis, et kui nüüd neid Lättasid siia tuues aprillis tuleb Ausmašmite Lätti litograafi näitas ma kahtlustan ka, et ega see noh, ma ei oota mingisugust seevastukaja tormi selle peale või noh pigem loodan, et äkki ta leiab mõne mõne kohaliku kontakti või et see on selline p tilgutamine, kõikigi sammas. Pead sa oled viimasel ajal tegutsenud mööda seda telge teisel pool Tallinnas. Kuidas on, kas sa tajud seal mingisugust säsignatsiooni sealses kunstimaastikus või mis sinu jaoks on praegu kõige märgilisem, on? Esiteks, ma olla see telje vastandus väga ei meeldi, ma tean küll, et see on kahjuks pädev. Aga kõige rohkem huvi on mulle pakkunud siiamaani kumu näitused, mis on väga selline arvatav vastus, ma tean küll. Sa oled ju teinud nüüd seal seda semiosale salongisarja ting pealkirjaga osalusvaatlus, kus semiootika ja antropoloogia kokku saavad? Kuus, võib täheldada natukene sama suunda, kas pole. Et kui ma nüüd just käisin seal ja vaatasin seda tegelikult ka ju väga paljuski Tartuga seotud Soosteri sõpruskonna näitust, siis seal on päris palju tunda sellist tahet mingisugust supp kultuuri kaardistada või nende omavahelise suhtluse kulgu kaardistada ja, ja siis seda, kuidas teatud kujundeid või teatud tehnikalt läbi selle suhtluse levivad. Kas, kas seal on mingisugune laiem tendents kunstis, mis ajavad? Mul on küll nüüd siin Tartus ka ringi käia, seal on selline tunne, et KUMUs näitena Soosteri näitus Tartus näiteks Malle Leisi näitus või fotonäitus Kunstimaja monumentaalgaleriis Šeiko. Et, et on mingisugune Scenede või ajastu vaimu või mingisugune selline väljatoomine. Ja siis tekitab muidugi sellist veidi intrigeerivat tunnet, et huvitav, mis gene praegu vormus on või mis praegu toimub või kes meist ja kuidas loob mingit ajastu vaimu. Ja selles osas on mul ka mind ennast tagant minna nagu rõõmustanud ja ma loodan, et see ei ole mingi selline juhuslik tendents, et on toimunud ka selline minu jaoks 90.-te mingil määral iseloomustavad sellist nagu ajaloo eitust või et, et kõik, mis oli, ennem tuli tasalülitada. Et ma kuidagi iseenda jaoks järsku olen avastanud, kuidas kunstnikud siiski pöörduvad tagasi või et kumus, nende suurte klassikute näitused. Tõnis Vint ja nüüd Raul Meel, mis sai väga palju tähelepanu. Et kirjutasin, kirjutasin just ühe pikema artikli Margus tammest, kes minu jaoks kuidagi väga heas mõttes haakub otse selle Raul Meeletraditsiooniga ja, ja sellega sünkroonis Eesti kaasaegse kunstimuuseum avas Vilniuses. Keskuses. Benišvarcase Anu Vahtra ja Raul Meele ühisnäituse nagu selline, noh, generatsioonide täiesti loomulik kõrvuti panemine, mis ongi nagu loomulik ja millest, mida, mis on nagu peaks palju rohkem olema oleks pidanud palju varem olema. Et nüüd ka siis seal Tallinnasse KuMul seal sõpruskond neid seal ka, et, et nad võtsid omale Flo Kasearu selle kujundamas Liisa Kaljula k on viidanud sellele, et noh, see oli teadlik valik, et noh, nagu suhestataks sellega. Et mul, selles mõttes on hea meel, et näiteks Piret nagu viitas sellele, et sõpruskonna näitus esinenud, võtke sõpruskonna täitsa esile. Ja. Räägime sellest siis nüüd uuesti, räägime siis sellest nüüd läbi subkultuuri keele ja see omandab. See muutub vastuvõetavaks meie hetkeväärtusskaalad või saame aru, mis toimub. Samas see põlvkondade kõrvutamine on juba paar aastat toimunud, kui meenutada artist kukkunuti kus oli kaasaegse kunstiklassikanäitus, kus pandi ka Raul Meel ja teised kõrvuti nooremate kunstnikega nagu Flo Kasearu Ja veel üks näide, mis hiljutisest ajast meelde tuleb, on see Šveitsi ja Baltimaade ühisnäitus koos, kus Joosep Baltimaade pool oli kuidagi eriti vallatud sellisest lähiaja kultuuriloo kaardistamisest linnaökoloogiast bioloogiast kuni korteriühistute ajalugu selleni välja, et et kas praeguses ajas toimub niivõrd vähe huvitavate, et just selline kultuuriloolises on äkki pilti tõuseb. Mulle tundub nagu vastupidi, et ma tunnen suurt rõõmu sellest, et ajaloost järsku jälle rääkida või, või noh, et ajalugu ei ole põlu alla pandud ja, ja. Noh, ütleme selle selline taas interpreteerimise võimaluse andmine üldse, sest paratamatult on, on, on kunstiväljal kogu aeg oma nii-öelda prestiižteemad ja need annavad tooni selles, mida näitusesaalides näidatakse. Millest ka siis kriitik saab kirjutada, milleks, millistes raamides kunstnikud töötavad, kui kui, kuidas nad positsioneerivad ennast. Ma ei tea, ma ütleks, et see, selline see ajaloo interpreteerimine, vähemalt mulle tundubki hetkel praegu see uus ja tore asi, et mul on hea meel Jah, olen küll, ma arvan, et ühtäkki ongi vastupidi sellele, mis Berg ütlesid, et just see, mis praegu toimub, on nii huvitav, et tahame seda mingit vanemate sündmuste kontekstis konteksti seada. Kui näiteks Kalevi Kull minuga Semjon salongist intervjuu tegi, siis esimene asi, mis ta ütles, oli see, et see mees meenutab talle seminarisarja, mis tema kunagi seitsmekümnendatel tegi, mis oli selline tore, see noh, võib olla väga meelevaldne paralleel minu jaoks, sest et sest et ma tean, et sellest midagi, aga, aga see on ajalooline kontekst, realiseerimine ikkagi. Noh, sellest, mida Henrik ütles, et ajaloost saab jälle rääkida, on väga hea kinni hakata ja küsida, et kas ikka ajaloost rääkida, kuidas saab rääkida, mida saab rääkida, Indrekul on ees Tartu kunstimuuseumi buklet minu Poola mäletamisest ja unustame, sest kus on praegu väga suured küsimused selle üle, kuidas ja mida sa. Mul läks selle minu polonäitusega kuidagi hästi, et ma juhuste juustu ajal sattusin sinna. Noh, ütleme pool tundi pärast avamist, kui kogu näitusele ilusti veel komplektne. Ja see hetk, kui kui intriigid või, või, või vastuolude ja lahkhelid, see hetk, lahkhelid paisusid ja, ja eskaleeruksid Tartusse, mina olin ära Riias. Et kuidagi mugaval kaugusel ei saanud täpselt aru, et mis seal Eestis küll toimub. Ja selles kontekstis mulle mulle probleem tundubki ka nagu kauge ja arusaamatu, sest et minu jaoks on tegemist väga väga suurepärase näitusega seltskonna esimene lappan natuke kataloogi. Et nagu rajastasele oma oma saatetekstis Ütleb. Näituse eesmärgiks on eksponeerida naaberriikide kaasaegset kunsti ja arutleda selle kultuurilise konteksti üle. Et minu arust on see näitus oli noh, tähendab, seal käsitleti mingit teemat, mida jälle kui me reimo ajaloost, siis mina Eesti kontekstis ei oska nagu käsitleda, et et ma olen isegi natuke nõus selle natuke, ma olen täiesti nõus Raili tõlgendusega Kaido Ole ja Marko Mäetammemaalile kus siis Hollywoodi asemel holokausti silt, et holokaust tundub mulle sellise noh, mingi siukse loodud sündmusena. Ja, ja seda suuresti ka seetõttu, et, et ka juudid tunduvad minu jaoks kirjanduslike tegelaste nimed, minu kokkupuude juutidega piirdubki ikkagi suuresti Isaac Paabeli Odessa lugudega või, või noh, et, et tegemist on ilukirjandusliku figuuridega. Mäletan mingi vanaisa jutu või isegi mitte vanas juttuvaid ema rääkis, et vanaisa rääkis seda juttu, et kuidas tuli hommikul vara näiteks jalgratast ostmaks, tuli hommikul vara minna nagu sinna juudi voodi, et noh, et siis said nagu kindlasti soodsa hinna kaubelda, sest noh, esimest nagu osteti poest välja lasta. Et on olemas kuskil väga sügaval kultuuris mingi kihistus, mis on kuidagi juutidega seotud, aga, aga isegi kõik need nii-öelda stereotüübid on mulle tegelikult ka nagu sellised mingid kummalised lood. Ja selles mõttes mul on Poola näitas väga meelde, sest meile esitatakse seal näitusel sellist nagu Poola. Nagu Poola võimalikku tõlgendust, Poola kogemust. Et seal näitusel on mul vabandan, ma ei oska seda nime jumalast hääldada, aga ma vähemalt proovin. Joel partana. Unistused ja õudusunenäos on suurepärane videoteos, kus peetakse sütitav kõne teemal, et juudid, tulge poole tagasi. Et. See paneb mõtlema, et tõepoolest, et kui on mingisugune selline, et kui meil on riik, kus 40 miljoni elaniku kohta on ka veel kolm miljonit, eks ole, ja nüüd järsku sealt nagu ära võetakse, mis siis juhtub, et eesti k kuulutati teise maailmasõjakeeristesse judon Frykse meil justkui nagu võeti ka ära see katkestus või tähendab ma ei tea, ei adu seda, või, või see, see, see tragöödia ei olnud ilmselgelt, et nagunii suur. Ja mulle väga meeldib see, kuidas kuidas see näitus tegelikult nagu viitab sellele, et kuulge, et ta ka, et, et kui me nüüd räägime siin oma sellisest venekeelsest elanikkonnast näiteks ei ole, aga mis siis juhtuks, kui me nüüd järsku ära võtame. Et mis demograafilisi juhtmis kultuuriliselt juhtub, mida see nagu tähendama hakkab? Et nagu kuidagi selle näituse puhul millegiga või kogu see retseptsioon millestki väga mööda hakanud rääkima minu jaoks vähemalt et kuidas sina seda olukorda tajudes selle näituse juures on tekkinud, kuidas sa seda tajud, semiootik, kuna kultuuriantropoloogia huvilisena kunstitoimetajana? No esiteks mina nägin, näitas kahjuks juba siis, kui kaks ekraani olid hallid aga minu meelest oli see väga hästi kureeritud terviklikult kontseptuaalselt tugev näitus. Aga muidugi annab see meeletult lihtsa sööda valesti tõlgendamisele. Semis Indrek ütleb, et tema jaoks on juudid nagu kirjanduslikud tegelased, siis seda natuke valus. Henrik. Sellepärast et ükskõik kui palju holokausti on maailma ajaloos. Aga see kõige küünilisem kriitika, eks ju, on see, et nad lihtsalt juudid saavad võtta holokausti ja öelda, et me oleme kannatanud ja hüvitega meile mida iganes me küsime. Aga fakt, mingid sellised asjad ikkagi toimusid ja tegelikult me ei tohiks kuidagi kergelt seda võtta, mis toimus. Aga seda näitust on? See on selles mõttes hea. Asi, mis, mida, ma ei tea, kas ma vaatasin mingeid vene propagandauudistesaadete uudistada näitust, kus öeldakse, et moraalsetel põhjustamisegi näitab kaadreid nendest kunstiteostest, sellepärast et see on lihtsalt liikuma, võtab need lihtsalt nii kerge kinni hakata ja öelda, et kõik eestlased on fašistid ja vaadake, mis seal sünnib. Mis tegelikult on loomulikult täiesti meelevaldne, uskumatult julm, kunstiteoste vääriti tõlgendamine ja kuraatorinäituse vääriti tõlgendamine, aga see on ka, see on tahtlik, teadlik küll niimoodi tehtud. Ja võib-olla Rael teadis seda, et midagi sellist võib tulla, aga samas ta on kuidagi väga julgelt Astnu vajutanud mingisugust nuppu, mis panigi väga paljud asjad plahvatama. Ja võib-olla see oli vajalik praegu mingisuguse dialoogi loomiseks, dialoogi, nii. Noh, ühest küljest seksilvakse tähelaks sellel holokausti teemal, millest on väga pikalt juba rääkinud, aga teisest küljest praegu meie siin Eestis saame rääkida nüüd sellest, et mis õigust on näiteks poliitikutel tsenseerida mingeid kunstiteoseid ja mis mida tähendab üldse see, et mingisugused kunstiinstitutsioonide välised jõud on tahtnud, et mingit eos maha võetaks? Siin tuleb, siin tuleb see minu meelest fiktsiooni ja tegelikkuse küsimus mängu. Jah, üks asi on see, et et teatud hetkest sai sellest näitusest midagi mees juba toimes väljaspool kunstisfääri, mis sellest sai juba välispoliitiline küsimus. Teine asi on tõepoolest see et ta tekitas selle küsimuse, mille see Helmen sõnastanud, et kui kaugele võib kunstiteos minna, et mingit asja teravalt puudutada. Et siin me räägime ju ka sellest, kuidas teatud kogukond tajus üht või teist kunstiteost rünnakuna oma identiteedile või sellele, kuidas nad oma identiteeti konstrueerinud ja, ja siit edasi arutleda selle üle, et kui kaugele siis võib kunstnik või kunstiteos minna teiste identiteetide käsitlemisel kus need vastutuse piirid on, kas on olemas tabuteemasid või, või nagu viimasel ajal jutuks olnud sõnavabadus on jagamatu, neid tabuteemasid ei ole. Kus kohas nad eetilised piirid on? Mulle tundub, et siin on kaks tasandit, kuidas vastata. Üks on see, et kus kohas on eetilised piirid, kunstiteosel endal, aga teine küsimus, millest me võib-olla tegelikult peaksime praegu rääkima, on see, et kus on nende eetilised piirid. Nendel inimestel, kes kunstiteost kontakt kontaksitaliseerivad ehk siis kuraator kriitikud, ajakirjanikud sellepärast, et kontekstist sõltub kogu kogu teose vastuvõtt hinnakudesse toimetada. Ja enda kaitseks kudestlikuma viitasin juutidele kui kirjanduslikele tegelastele, siis ma pidasin silmas suuresti seda, et et mu ei adu ei uut Eesti kontekstis sellise kultuuriloolise nagu rahvuslik identiteedi, nagu minu meelest ma olen Mihhail Lotmani seminaridest välja kasvanud, ütleme niimoodi. Aga noh, tegemist on katoliiklased, ainult ma kuulan enam kui juba alustanud juba pikemat aega 10 aastat iga jumala pühapäev, David Vseviovi Müstilise Venemaad, aga tegemist on ikkagi kuidagi sellise noh, minu jaoks juudi kultuuriga seostuva fenomeniga. Et et selles kontekstis noh, ma lihtsalt tooks nagu sellise dominantkultuurielemendi sisse või et ma leian, et see näitus kõnetas eestlaste jaoks olulist teemat või läbi selle, et meile esitajaid, Läti Poola vaadata, milline suhe on, on, on Poolal oma juutidega ja holokaustiga tahad, mida sa, mida sa nende kultuuri jaoks tähendas, kuidas sinna potentsiaalse lõhe, kuidas see tekitab neile mingi rahvusliku trauma ja nii edasi ja mulle väga meeldis see, et roe lei ja otsinud mitte mingisuguseid otseseid paralleele Eesti ajalooga, et ma ei näe seal sellist ütleme, holokausti küüditamise kõrvutamist või üldse mingisuguseid taolisi taolisi püüdeid, et, et ajalooline trauma jäetakse ära näidatakse meile seda holokausti kui sellises kaasajas olevat asja. Ja sellepärast kutsutaksegi ikkagi noh, et näete, et neil Poolas on nüüd nagu selline probleem, et nii et nüüd on nagu meie asja tõlgendada, mida see probleem meie jaoks tähendab, et kuidas just seesama venekeelse elanikkonna küsimus, millele ma viitasin, et noh, et meil on, sissetulek-minek on, aga see on saanud osa meie kultuuriks kultuurist. Kuidas meie seda nüüd mõtestame ja kas näiteks meie selline ksenofoobia suhtumine siin juba mitmendat põlve elavate venelaste suhteliselt noh, et kas see on õigustatud või noh, need on need küsimused, millele Roel Rael Artel kui näituse kuraator mitte ainult minu arvates, vaid ka tema enda selle sissejuhatuse või selgituse järgi, noh, need on need küsimused, mida ta üritas nagu tõstatada. Jaa. No nagu ma arvan, et ta tegi seda hästi või noh, nüüd ma saan aru, et juudi kogumidele tunneb ennast sellest kuidagi puudutatuna, aga me ei tea, keegi tunneb ennast alati kuidagi. Aga seesama identiteedi küsimus või selle küsimus, et, et kuidas me tajume mingisuguseid teisi kultuurilisi kogukondlikke identiteeti, et kas nad omavad meie jaoks ei ole üldse mingisugust nägu, et me oskame sellest nende haavatus tundest aru saada või mil määral me saame selle haavatus tundega empaatiat tunda isegi siis kui seda nüüd niimoodi suurelt ja punaselt ette näidata. Et ilmselt see on, et seal on need alltekstid, aga, aga jällegi see, kuidas või, või kes või mis alustel võib ühe või teise ja identiteedi eest kõnelema hakata, on, on äärmiselt raske ja keeruline teema. Aga et teeme vahepeal väikese muusikapausi ja siis jätkame härrased Sooäär, Vaigla-Ruben on töödelnud mitmeid 80.-te palav palu ja, ja palavvöös töötlus sobib siia väga hästi. Ujutustavandkhaneezi. Kes olid alla ja Tänasest sallid alles, räägime kunstist stuudios Piret Hendrik, Leigo mina olen ikka Berk Vaher. Ja tollest vältimatust Tartu näitusest on kirjutanud tõika käsitlusega mari kartau, kes õigupoolest viitab seal ühele mõnevõrra üldisemale teemale või probleem küsimusele, mis kaasaegset kunsti paistab ikka ja jälle, et vaat see on siis publiku või kajastajate raskus kujundi mõistmisel. See tundub olevat midagi sellist tendeenilist, mis ikka ja jälle häirib inimeste suhestumisele kaasaegse kunstiga mille, mille probleem see on, kas see on kunstihariduse probleem, kas on mingisuguse üleüldisi üldise pealiskaudsustamise probleem? Miks on nii raske näitusele tuleval inimesel aduda selles, mis ta ette on püstitatud? Kunstilist kujundit? See on kujundi probleem. Sellepärast et. Kujundiloniks, ent antud mingisugused tähendus, võimalused, aga kaasaegses kunstis või üldse mõnikord, kui läheb kujundi tõlgendamine natuke rappa on tõenäoliselt asi lihtsalt selles, et tõlgendusvõimalusi on liiga palju või nendele Igambivalentsid. Nii et mingi osa publikust ei ole rahul sellega, mida ta endas näeb. Näidake, kuidas sulle tundub? Esindan kunstis suhtest sellist nagu iilitistliku positsiooni. Et minu jaoks kaasaegne kaasaegne kunst, vaid meil on selleks nagu piira, kujutlen kaaslane kunst, eks ole, tähendab, et et igal väljal on oma teatavad nagu professionaalid või mingisugune teatav professionaalsus. Kust? Ei, ma ei tea kuidagi selline tunne, et ma olen ise jäänud sellele professionaalsele tasandile nii kinni, et ma ei, ma aeg-ajalt ei saa aru, mis, mis toimub mujal või. Ma kadustad mõjule Pädev su küsimusele lihtsalt vastama, et ega ma päris täpselt ei tea miks ei saada aru või? Ma kahtlustan, et tegemist on sellise kommunikatsiooniprobleemiga. Et nagu Maria Aru saast viimases müürilehes siis siin kaheks palju õnne müürilehele. Kadrile sellega viimaseid müürilehes ka viitas, et see kunstiasutuste eelarved ei võimalda näiteks suhtekorraldust või PR-või teed isegi mitte korralikku reklaamikampaaniat. Et seal on olemas mingi selline kommunikatiivne vaakum, nüüd sealsamas müürilehes selle arusoo kaisa ise ja raearteri intervjuu kõrval on ka Haaliga tellitud mõned sellised kõrval kommentaarid ja kus siis Eha Komissarov näiteks viitas sellele, et ja et, aga noh, et üks selliseid kunsti väljanähtuseid ongi pidev uute institutsioonide tekkimine. Aga Ta viitab sealjuures siis nüüd lugemiku kirjastusele ja rundumilamson, selline kunstnik poolt rajatud aga siis teedki kunstikommunikatsiooni soodustav Patvormet, neil toimuvad lugemisgrupid ja kohtumised autoritega, räägitakse kunstipoliitikast ja kunstirahastamist ja nii edasi. Aga kui ma vaatan nende auditooriumi ja selle sihtgrupp pead, kuhu nad oma sündmust kanaliseerivad sisse jääb ka kõik nagu kunsti väljakeskseks. Et mul lihtsalt tundub, et kunst on noh, on mingis ulatuses ellitistlik ja ma kahtlustan, et siin ei ole midagi parata. Tõlgendusvõimalustest või nende üleküllusest, siis teiselt poolt jällegi sa oled ka ise kirjutanud sellest, kuidas kuidas kunsti toetav või vähemasti mõeldud toetama mingisugune tekstimassiiv. Et muusikalugu oli küll kuued stantgeneesijaga, tegelikult tuleb nende uuemate näitustega ikkagi tohutu pakett teksti kaasa, kus on antud ikkagi väga selgelt tõlgendusvõimalused ette ära, kas see on, kas see on vajalik, kas see on hea, kas see on halb, millal see, millal see muutub üle küllaseks, millal see on paratamatult vajalik, et inimesele üldse mingisugune ots kätte anda, mis ta ähvate. Minu meelest on vajalik. Ma tean küll, et meil on olnud sel ajal vaidlusi sellel teemal, et kas kunstiteos vajab alati kaasteksti ja kui, siis kui suurel määral on need kaastekstid Ta lihtsalt kargud tõlgendamisel või või äkki ei olekski seda vaja. Aga näiteks? Viimane kord kunstimajas ringi jalutades tundus mulle küll, et eks kaasneks kuluks ära. Et näiteks kui vaadata, kellel näiteks seal oli abstraktne geomeetria Jüri Kask, Jüri Kasenäitust, siis. Ma tean, et see kunstnik on nende geomeetriliste maalideni jõudnud mingi teekonna lõpuks tal, see on mingisuguse meeletu mõtteprotsessi tulemus. Aga ma ei tea, mul ei ole aimugi, mis mõtteprotsessi, sellepärast et ma näen nendes pilte, mida ma ei oska tõlgendada nii, nagu tema võib-olla oskas või ja ma ei tea, kust need tulnud on ja kuhu nad lähevad. Nii et mul on väga raske suhestuda või kontakti saada nende teostega. Ja seetõttu oleks mingisugune tekstiline konteksti andmine sellistes olukordades vajalik. Percy, ma ütleksin, ma pean tunnistama, et olen kunagi kirjutanud artikli pealkirjaga pressitekstid naiivsetele. Jah, tähendab ma ütleks niimoodi, et kunstiväljaanne on erinevaid praktikaid, et kui me räägime sellest samast väga palju kära tekitanud raeNortali näitusest, siis mulle tundub, et et siin on päris mitmele sõna võtnud ette heidetud seda, et nad tõenäoliselt ei ole näitust näinud, et aga oleks, piisab ka sellest, kui nad oleksid seda näitust saatvad brošüüri lugenud, et täitsa tasuta näitusel ei olekski pidanud minema. Sest ilmast rail kõigi nende piltide puhul viitab ka nende nagu sellisele potentsiaalsele traumaatilisusele ja nii edasi. Ja kui nüüd rajal altarit kui kuraatorit vaadata, Ta siis sellise tõlgenduse lisamine selle tõlgenduse olulisuse rõhutamine on temaga kuraatori jaoks kogunud väga oluline, et ka siis, kui ta ei olnud veel muuseumi direktor, vaid vaid pidas näiteks omaenda raeNortal kallerit mis ristis nii nii Pärnus kui ka siinsamas Tartus linnaraamatukogu keldris, siis sealseid näitlejaid saatis ka minimaal Mäga siin, mida ma oma geniaalsuse siiamaani Austria hindena kadestan, isegi mingis mõttes, et kõigi näitustega oli, oli, oli kaasas selline jah, tõepoolest väga minimalistlik ajakiri. Aga, aga minu arust seletus on noh, see on lihtsalt nagu ajast tuleb ajas minevat, sõltuvalt sellest, millise, millise kunstitüübiga on tegemist, et. Sest noh, paratamatult selle tekstilise massiiviga, mis juhtub, on see muutub kuskilt maalt ka hopikatoorseks või miks ma kirjutasin selle artikli pressiteated naiivsetele oli selles, et Boriss croisil surmani käsitlus sellest, kuidas teksti tekst, vabandust, teos ei saa olla ilma tekstita, et ja ütleme, see kõige-kõige tõsisem või ütleme, kõige kujundlikum näide, mida ta selle peale tõi, oli see, et noh, et, et isegi kui meil ei ole seina teksti, siis vähemalt peab olema etikett, et teosel kunstiteos peab olema vähemalt diktuaalne bikiinietiketi näol ainult kodus seina peal või kunstiteos olla alasti. Ja minu jaoks oli see väga mõtlemapanev iva ja kahjuks ei suuda välja öelda nende kahe autori nime, aga, aga on ka eesti keelde tõlgitud, nüüd on ilmunud 2012. aasta artišoki biennaali kataloogist suurepärane artikkel inglisekeelne pealkiri International Art English ehk siis rahvusvaheline kunsti inglise keel. Et seal siis kaks. Kunstiteadust on ette võtnud lingvistiliste meetoditega, analüüsisid 12 aasta jooksul ühes suures nagu kunstisündmusi vahendavas meililoendis levitatud pressiteadete puhtalt nagu tekstilist kooslust et, et mis seal siis on? Teksti on väga sarnased ja nad suutsid ka tuvastada, et kuskohast see keel tuleb ja mida see keel teeb. Nendes tekstides on ka alati mingisugune Trindikus. Aga samas ja sealt tuleb näiteks minu kriitilisus nende tekstide suhteliselt, et ma tean, et, et võtke kas või siinsamas Eestis kildis kellel ei ole ligipääsu art infol, avage ei tea. Kunstnike Liidu, Tartu Kunstimaja. Kodulehekülge vaadake natuke näituste arhiivi, lugege neid pressitekste, ma veendunud, et iga teine pressitekst räägib teil ruumist et kunstnik tegeleb ruumiga, asjad on ruumis muutuvad ruumi, ruum, ruum, program, programm, et on selline dominant on olemas, teiselt poolt nagu ma siin alguses juba seoses Tartu sõpruskonnaga viitasin, et et kui seal sissejuhatuses te viitasite sellele, kuidas Targo sõpruskonna näitus tegeleb Tartu sõpruskonna mõtestamisega sellise subkultuurina siis jah, et see, et meil on olemas mingisugune prestiižkeel või mingid sõnad, millest me justkui isegi kui me ei saa neist ühtemoodi aru, vaata ka kunstikriitikas on väga lihtne, siin ei peagi ühtemoodi aru, saame ühtemoodi aru saama, ühesõnaga teadlaste probleem, et seal, sest nad seal kirjutavad eraldi artikleid mõistetest. Aga, aga on olemas mingisugused mõisted, mis tähendavad, et midagi vähemalt omandavad mingisugust väärtushinnangulisi, just subkultuurid on hetkel selline, pigem nagu positiivse väärtushinnanguga mõisteks on ja kui me hakkame seda nüüd tart sõpruskonna kohta kasutama, siis kui seda väljendit lubamatult palju erinevates eetrites kasutanud. Aga ma loodan, et autorid annavad mulle andeks, et, et kui me nüüd räägime Tartu sõpruskonnast kui subkultuurist, siis nendest Lilli maalivatest vara muttidest saavad järsku subkultuur. Seal oli ka sellest, kuidas ebaõdusat kehad tekitavad Abjektsust. Ja ühesõnaga, et kui me toome millestki rääkides sisse sellise sõnavara, siis siis muutub mingis mõttes arusaadavaks või vähemalt kui mitte tingimata arusaadavaks, siis see muutub mingisuguses keelelises kontekstis vastuvõetavaks. Meil on, et sellest räägitakse sellest keeles ja, ja ma saan aru, mida need sõnad puht nagu väärtus hinnanguliselt tähendavad. Kas sina oled või kui palju sa oled kohanud Eesti kunstiväljal hipi tõesti niimoodi, et et tekst kirjutab suhex või tähenduslikuks midagi, mis seda teosena ilmtingimata ei ole, vähemalt mitte kaugeltki sellisel majal. Ma nüüd tõmban endale meeletu vee kaela, aga, aga minu meelest tantsuetenduste tudeng nagu tantsutudengite etenduste agendid nemad kirjutavad selliseid pressiteateid, mis tundub, et need tantsud võiksid kuuluda mingisse abstraktse sürrealismi kunstiajalookataloogi, aga, aga see, mis laval on kahjuks palju sisetühjem lihtsalt vehivad noh, umbes nii või lihtsalt panevad mingisuguseid klišeelikult narratiivid lavale, mida ei ole lihtsalt põnev jälgida. Aga need ideed, mis seal taga, on muljetavaldavad muidugi haibitud. See on mingis mõttes selline mikri käitumine, et Eestis ei ole ju ligilähedaseltki mingisugust nihukest cagosiani laadset galerii industitega ega mingisugust alternatiivteatritööstust. Aga, aga see käitumismall on ikkagi kuidagi üle võetud. Ega ma ei rõhutaks, et sellel on omad noh, et selles on oma funktsionaalsuse näiteks üks asi, millest ma olen võib-olla liiga palju igal pool lõugu liigutamise üle, ütleme liiga palju või ülekohtuselt, palju on see, et ma sattusin. Sattusin lugema suuremat hulka Eesti kunstiakadeemia fotoosakonna bakalaureuste. Siis nagu portfoolio juurde lisatud enesekirjeldusi bakalaureuse lõpetamise jaoks üliõpilane koostab oma oma bakalaureuseõpingute jooksul teostatud teostest portfoolio, siis kirjutabki sinna sellise enesekirjelduse. Ütleme niimoodi, et 10-st kaheksa algasid lausega, et töötan peamiselt kaamerapõhises meediumis ja täpselt nagu sõna-sõnalt ühel juhul see ei olnud Kle esimene lause seal vist umbes kolmas või neljas lause, aga kõik üldiselt alustasid täpselt selle lausega, et mul tuli meelde natuke selline. Ülle Pärli on rääkinud, kuidas nõukogude ajal diplomitöödele sissejuhatuse kirjutati, et ei, et seal pidid viitama kõigile nendele kohustuslikule autoritele ja siis asi veel jõudnud selleni, et nad kirjutasid teine teiste pealt neid sissejuhatusi maha. Ja siis normaalne, sest noh, kõik teadsid, et nii tehaksegi ja noh, mis noh, Sul lihtsalt peavad need autorid seal olema ja siis noh järelikult noh, kõik olid nagu õnnelikud, et sotsid sellepärast et sa täitsid seda vormi. Nüüd olles ise päris pikalt kurisenud sellel kaamerapõhise meediumi määratluse kallal. Professor Marco Laimre, kes on siis kajata tasuna, professor tunnistas, käis üles, et vot, et, et tema selle mõistega mõned aastad tagasi kasutusele võttis, aga ja ütles, et ta on nüüd ka võtnud olukorra nagu kontrolli all, et selle mõistunud osakonnas ära keelanud. Aga kui sa viitad sellisele haipilasin hinnangu Pireti käest küsisid, siis seda ei, tegelikult ma näen märksa vähem või võib-olla ma olen muutunud selles suhtes kuidagi immuulsamaks, aga mulle millegipärast tundub, et meil, kujutava kunstiväljal on sellist otsast haipimist vähem. Pigem ongi just sellel tekstil on see. Ennist viitasin nagu viitan sellele, millest Maimistama viina rääkinud, aga aga kui ma enne mainisin Boriss kruiisi ja tema tiksuaalset bikiinid, siis teine asi, mida, mida kruvis teksti kohta ütleb. Ja minu arust tuleb möönda, et, et Cruise on võrdlemisi selline noh, ütleme laia joonega ütleja ja Kroy siseütleme, see, et ma viitan kruiisile, kuulub ka tegelikult juba sinna prestiiž keele diskursuses. Nii et noh, et selle kohta niuke nime pillamine tuleb nimetada õige nimega autori. Vot seesama Voris kruiis on viidanud ka sellele, kuidas tekstis ei maksa enam selle teksti sisu või, või isegi mitte kvaliteeti, et vaid tekst muutumiseks digitaalseks koodiks, et noh, null ja üks on tekst ei ole tekst. Et noh, et sul peab olema see tekst, et muidu kui muidu on nagu midagi on katki, kas see tekst on midagi väärt, on see on täiesti teine küsimus. Ja ütleme selle selle selle väärt olemise või noh, ütleme absurdse tipuks et noh, ühelt poolt me võime rääkida sellest, et on selline rahvusvaheline inglise keel, mida, mis annab, tehti analüüsid ja millel on väga konkreetsed karakterid, jooned muideks, näiteks nime pillamine ei kuulu ühte nende karakterite joonte kohta. Kui te loete viimase 10 aasta pressiteksti, siis väga vähe nime pillamist, kui te võtate, et 90.-te tekstid, siis on palju rohkem nime pillamist. Et väga huvitav ja ma olen tahtnud kohe suurelt võtta ettusele. Jah, omamoodi kultuurielu oli see dünaamika nähtavasti annab, aga, aga ma tahtsin seda küsida, et, et kas see huvi osalusvaatluse vastu või semiootika antropoloogia ühisosa vastu. Kas see on ka katsemingisugust sellist kogemuslikumad kiheldus keelt tagasi tuua? See on väga tore tõlgendus. Need asjad läksid kuidagi natuke ihuslikumalt, aga see on minu meelest väga hea võimalus seda teha kogemuslikust tagasi tuua, sellepärast et paralleelselt jookseb meil Tartus seminarisari salongi seminarisari teemal semiootika kauged teadused, kus me püüame semiootika kontekstis kirjeldada mingeid füüsikalisi nähtusid kui tuua kokku füüsikat, bioloogiat, geneetikat. Ja erinevaid valdkondi, mis varem ei ole humanitaarteaduste seminarisarjades nii palju kõneainet leidnud et selles mõttes on see küll semiootika mis muidu tegeleb väga abstraktsete tasanditega, siis niimoodi maa peale tagasitoomisega või hästi. Kuulan muusikat jälle, tuleb välja, et jälle teemasse lugude seal öö tahta popiinstituut. Soli tallaja. Hendrik igav ja veed kahjuga ja tuleks saate lõpuks tartu juurde tagasi. Me oleme juba 2010.-te keskpaigas ja sain sai räägitud enne sellest, et mis on see praegune gene või mis on see praegune tahtulikus, mis ta on teie arvates? Mina hakkasin Tartust pool aastat tagasi. See ei olegi nii pikk aeg. Üldistusi võid teha. Indrek oli vist väga meeldis kunagi, kui maa tartu ära sõnastasin, tsüklilise aja kaudu. Niimoodi, et kevadel sulavad tudengid lumehangede uuesti välja tänavatele aga suveks on kõik kadunud ja siis on ainult ulmekirjand nikkel tühjadel tänavatel. Huvitav olla. Aga minu meelest minu meelest Tartut iseloomust appi, ma räägin praegu tudengi ja kultuurikorraldajana. Tsüklilisus igal juhul, et siin sõltub väga suuresti aastaajast ja, ja loengu või seminarifaasist, et kui palju ju kedagi, mis, mida toimub. Kultuurikorraldajana on siin väga tore olla, sellepärast et kõik on nii lihtne, sellepärast et õige inimene tuleb tänaval vastu, kui keda mul parasjagu vaja läheb. Ja samal ajal on need sündmused ka väga kodused. Ja, ja siin on natuke sellist. Ülikooli vaimu ikkagi ma tean, et et natuke klaplyseevi müüdina see Tartu vaimu. Aga midagi siin on mingisugune, mitte taratulik. Absurd hõljub ka lineval. Ülikooli vaimanni teatavas otsas, paratamatus, kui lihtsalt arvestada seda elanikuna. Kooslust ülikool paratamatult annab tooni, sest paratamatult annavad tooni loomulikult meie õppeasutused selles mõttes, et Tartu kõrgem Kunstikool ja endiselt ka maaliosakond ei jaa, mis füüsilisest üha rohkem vaimu suunas liikumas. Ja, aga ma ei tea, kuidagi, ei meil ka seal. Ühesõnaga kuidas see juhtuda, et ma ise kardan ka natuke, kui üks institutsioon kaob ära, et noh, mis siis juhtub, aga vaata seda absurdsem mulle tundub, et seal kõrval nii kõrgema kunstikooliosakonna kõrval kogu aeg on väga aktiivne olnud semiootika osakond, niisugust, nii mina kui Piret Karro, mõlemad päritolu ja, ja nii mõnigi kunstnik on seal õppinud ja veel nii mõnedki kunstikriitikud pinud. Et, et selles mõttes ülikooli mõju on kahtlemata väga suur mõte, absurdsus, millele peret viitas, et see mulle meeldib ka väga minu arust vas Tartu üks kõige selliseid unikaalsemaid asju, et, et ma arvan, et ekspon on ikkagi meie kõige tugevam ekspordiartikkel. Lahtist kuku nuut, tõmbas otsad kokku. Millist kunsti festivali Tartu jäätmiseks vajab? Ma ei oska öelda mulle jälle, kui. Maria arusoo viitas sellele, et tegelikult oleks tore, kui keegi traditsiooni jälle üles nopiks, et selles mõttes ma olen Piretiga nõus, et ja muidugi, et noh, selles mõttes, et et bränd on olemas ja nagu ma aru saan, siis senised korraldaja traalorteria Kaisa ise on ka on ka lahkelt nõus lubama seda noh, nagu kaubamärk taaskasutada, et traditsioon on minu meelest tore asi. Jah, kukkunundi tugevam pool oli see, et oli hiilgeaastatel väga tugev rahvusvaheline, rahvusvahelise sellise Baueriga festival. Väga kontseptuaalselt ühtlane, ühtlik, terviklik. Aga siin tuleb välja ka Tartu halvem külg, mis on see, et üsna ruttu väsib ära sellest, et raha ei ole ruume ka mitte eriti jääd publikust. Publikud napib kogu aeg. Ja samal ajal selline konnadiklik tendents, et samad inimesed korraldavad ja kirjutavad näitustest Et minu meelest Tartu üldisemad probleemid ongi inimeste liiga vähene ringlus, siin võiks palju rohkem inimesi läbi käia. Siin võiks olla palju rohkem mingisuguseid magneteid, mis inimesi tõmbavad ja siin kuidagi noh, ülikool ja teised asutused ajavad mingit rahvusvahelist rida, aga samal ajal On ikkagi väga umbne olla Tartus. Jaman Piretiga hästi nõus, et ülikool ajab oma rida ülikooli üks siukseid probleeme, ülikoolid on ka see, et ülikool on. Riik linnas isegi lilli, noh mulle tundub trikinas kyll, kellel on omad huvid, omad väärtushinnangud ja, ja seetõttu täiesti selline ülejäänud maailmast mingis mõttes ära lõigatud lähenemine asjadele. Aga aga teiselt poolt jälle ma ise kardan ka väga seda suletust ja, ja mingisugust sellist isolatsiooni. Aga ütleme nii, et ma täpselt ei saa aru, kust maalt see on lihtsalt minu hirm, kust maalt see on, on, reaaltähendab seal mingis ulatuses Ülikooli pluss õnneks see, et kogu aeg tulevad uued inimesed peale ja siis sulavad loojatele välja ja leiavad 11 tänavatel. Tegelikult läks kogu selle temaatikaga alustavad juba täiesti uut saadet, aga tänaseks on veel aega otsas, aitäh teile kaasa ja enda, Gregor ja meie kohtume teiega sallidele, kuulajat jälle kuu aja pärast.