Tänases helikajas vaatame küll, nagu ikka tagasi möödunud muusikanädalale, kuid samal ajal vaatama ka tulevikku. Meie vestlusringis on täna vaatlusel fenomen, mis veel klassitsismi ajal oli pea igapäevane. Nüüd on aga muutunud haruldaseks heliloojad, kes teenivad elatist iseenda muusika esitamisega. Ja üks niisugune helilooja käis eelmisel nädalal Eestis Poola nüüdishelilooja ja laulja Agatha suubel, kes oma kammerooperiga NUT-i võitis aastal 2013. Rahvusvahelise heliloojate Rostrumi ja sedasama teost esitas ta ka eelmisel teisipäeval Eesti Raadio esimeses stuudios koos nüüdismuusika ansambliga. Orkestrimuusik innovey Zümombivaaledzi juhatusel. Aga kõigepealt meenutame Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserti möödunud reedel, mis oli tegelikult ERSO esimene filmiõhtu. Näha sai tõeliselt väärikat filmi Charles Chaplini suurlinna tulesid, millega koos mängis ERSO dirigent Timoti broki juhatusel Chaplini loodud muusikat. Kas see oli nüüd põhjuseks film või muusika ka, aga ühtviisi, nuttis ja naeris nii lasteaia- kui pensioniealine publik, kelle seas viibis ka tšellist Aare Tammesalu. Vestlesime tammesaluga kohe peale kontserti. Teatrikohvikus. Olgu muusika, ükskõik kui hästi esitatud. Ei saa vastu muusikapsühholoogide välja selgitatud faktile, et silmadega võtame me vastuoluliselt suurema hulga informatsiooni kui kõrvadega. Seega oli kontserdiõhtukeskpunktiks Charles Chaplini film suur lina tuled milles Chaplin oli nii idee autor, režissöör, produtsent, helilooja kui peaosaline. Aga nagu ütles dirigent Timoti, olgugi tegemist filmimuusikaga, pole seda sugugi kergem mängida, tabada õiget stiili ja samuti on selles osas Füüsiliselt väsitav, aga sellest hoolimata nägi ta mängijate näol naeratusi juba proovis. See pakkus huvi, sest eks ta on ikkagi eksperiment ka, et kuidasmoodi suudab orkester filmi taustaks mängida. Hästi, täpselt detailid oleks kõik koos ja see õnnestus suurepäraselt. Nii tänu ERSO-le kui Tõnu dirigendile. See koostöö oli hea ja, ja kõik toimis suurepäraselt. Võib-olla ainuke asi, mis pani mind natuke imestama, olid mõned efektid olid filmiga heliribal ja siis need tulid nagu täiendavalt, et ma arvan, siin dirigent võib-olla natuke alahindas ERSO-t, et ma olen täiesti kindel, et ERSO oleks nendega kasvanud, infordaku poleks olnud vaja muretseda. Tõesti, kõla oli suurepärane, väga ilusad soolod, viiruse väga praktilised fagoti repliigid kogu selle orkestri kõla oli, oli väga laadit. Kas muusika peaks olema selline, nagu antud juhul Charlie Chaplin täpselt tahtsid, kõik detailid oleks väga täpselt ronis pildiga või siis noh, mul tuleb meelde üks naljakas lugu, ma kunagi küsisin Eino Tambergi käest, milline võiks olla tema arvates ja filmimuusika ja ta muidugi mitte väga tõsiselt vastas mulle. Niimoodi, et, et kõige parem filmimuusika tuleb siis, kui panna film käima ja siis raadio suvalisel jaamal mängimata. Teatud juhuse aspekt on ka kindlasti filmimuusikas oluline, et on üks asi, on see, et kõik detailid väga täpseks ajada kokku või teine asi on see, et neid meelega natuke hajutada või lasta Kont rasketel asjadel nagu aga ka Chaplin ise soovinud seda, et tegelikult muusika võiks olla kontrastne teinekord sellele, mida me näeme filmilina. Ja ometi see visuaal on see, mis loob selle põhilise meeleolu ja siis võib-olla just heliga on võimalik siis mingisuguseid nüansse kas vähendada või just vähem rohkem välja tuua. Jah, üldiselt mulle tundub, et Charlie Chaplini puhul oli tegemist niisuguse inimesega, kes oli esiteks äärmiselt andekas ja mitte ainult ühel alal mitte näitlejana middle režissöörina, vaid ta oli väga mitmel alal andekas. Teiseks, ta oli väga intelligentne. Ta sai aru, mida ta peaks oma andega tegema niimoodi, et see tõesti jõuaks selliste šedöövrite, nagu tema filmid on. Ja kolmandaks. Ma lugesin tema eluloo raamatut kunagi tükk aega tagasi. Ma tean, et oli erakordselt töökas näiteks mingite filmide puhul, ta oli valmis ühte stseeni filmima näiteks 300 korda selleks, et saavutada täpselt seda resultaate, mida ta soovib. Ja kindlasti oli ka niisuguse täiuslikkuse taotlus, oli see, et miks ta lõi nii-öelda sellise filmi tegemise keskkonna, kus ta kõiki asju ise juhtis. Ta tahtis hoida kõike seda täpselt sellisena, nagu ta ette kujutas ja sellepärast need filmid nii head on. Ma olen täiesti kindel, et ta oli ka ise väga suurepärane inimene, ei ole võimalik luua sellist kunsti olemata ise noh, elus väga palju läbi elanud ja vajuga paljudest asjadest aru saanud. ERSO nüüd viimasel ajal võtnud nagu mõnes mõttes uue suuna, et kui eelmine kavaline näiteks Ellingtoni muusikast ja tänasest kuulsime filmimuusikat, kas meie rahvusorkester peaks selliseid eksperimente tegema? Ma arvan, et ERSO täna õhtul tõestas seda, et Estonia puiestee neli selles meie kunstitemplis on kaks väga paindlikku orkestrit ja ERSO näitas seda, millega tavaliselt hiilgab teatriga kestev tohutu paindlikkus, soojus, teistega arvestamine sellega, mis toimub laval või mis toimub seekord siis ekraanil. Et see on väga tore, et sa niisuguseid õhtuid korraldada. Chaplini filmid ei ole kunagi üheplaanilised, see lugu, mis seal jookseb, see on täis selliseid vihjeid võiga. Selliseid allegooriaid minu pärast näiteks seesama lugu Pive tüdruk, kellesse ta armub sulgudena ja ta soovib, et teeb kõik selleks, et see tütarlaps saaks nägijaks. Lõpuks ta saab ja siis ta näeb, eks ole, seda hulgust, et see tegelikult on siin ka hoopis teine plaan, kui mõelda selle peale, et sellel ajal, kui see film loodi, oli just muutumas populaarseks helifilm kus kasutati jumalused, tegelased enam ei olnud niivõrd ilmekad, nad said juba ennast väljendada kõne abil ja kõik see kunst, mille Chaplin oli viinud täiuslikkuseni, see kehakeel, see, need ilm, et kõik see tegelikult hakkas kaduma ja siis minu arvates on see film räägib ka sellest, kuidas see kõik see olukord pöörab nagu teistsuguseks, et filmimaailm, eks ole, mis aitab kuuljaks, samal ajal kui selles filmis sai see tütarlaps nägijaks, eks ole, see, mis ta nägi, see ei olnud see, mida ta võib-olla ootas alguses. Eesti riikliku sümfooniaorkestri esimene filmiõhtu veebruarikuu 13. reedel õnnestus igati arvest selliste Aare Tammesalu. Kuidas möödus see kuupäev ja kogu eelnev nädal mujal maailmas, räägib meile nüüd nelevaste infelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Vigmarhool alustab järgmisest hooajast uue teenusega ja kõikidel huvilistel on võimalik tulevikus Vigmarhoolis toimuvaid mõningaid kontserte striimida. Juba mitu aastat tagasi tekitasid digitaalse kontserdisaali endale näiteks Berliini Filharmoonikute ja samasugust teenust pakub ka uhiuus Pariisi filharmoonia. Seoses Streami, mis teenusepakkuja kumisega järgmisest hooajast toimuvad sel suvel Vigmarhoolis ka vastavad muudatused ja renoveerimistööd. Arvatavasti pakutakse vaatamiseks paar kontserti kuus ja see teenus peaks olema vaatajatele tulevikus tasuta. Ühtlasi teeb tuleval hooajal oma Vigmarhoolid debüüdi. Dirigent saime on rajatud, aga mitte küll dirigendina, vaid hoopis pianistina, sest tal on plaanis saata Ta kammerkontserdil oma metsas Apranist, abikaasad, Magdaleena koose naad. Järgmiseks hooajaks on Vigmarhool tellinud aga 40 uudisteost, näiteks sellistelt heliloojatelt nagu seal levimis sor, Harresson, püüdplisu sööbidumaks valdavis ja Nikam. Juuli Vigmarhoolis toimub järgmisel hooajal 460 kontserti ja 460 töötuba. Samuti jätkatakse odavate piletite süsteemi. Nimelt jagatakse viie naelaseid pileteid noortele alla 35 aasta vanustele. Kuulajatele ja igale kontserdile pakutakse ka teatud arv pileteid, mis maksavad 15 naela või pisut vähem. 13. veebruaril suri 75 aastaselt briti helilooja John McKay. John McCain oli viljakas sümphanist ja samuti tunti teda kui kõrge tasemega pianisti. Ta kirjutas väga erinevates žanrites muusikat, välja arvatud ooper, kuigi mõned lasteooperid tema loomingus siiski olid. Tema loomingusse kuulusid seitse sümfoonia Koniet, seitse keelpillikvartett tee, 13 suurt klaverietüüdi ja ka 26 kontsertteost erinevatele solistidele juurde kestrile. John McCain käekiri oli väga individuaalne ja selles oli tunda mõjutusi sellistelt autoritelt nagu Reifoon, Williams, Benjamin Britteni, Maicel typet. John McCain oli ka aktiivne pianist ja ta salvestas näiteks deka plaadifirmale kõik Joseph Haydni sonaadid. Samuti salvestas ta kaasaegset klaverimuusikat eeskätt just Briti heliloojate teoseid. Inglise Kuninglik Muusikaakadeemia andis välja Bachi medali. Kui üheksa eelnevat laureaati olid kõik mehed, siis nüüd pälvis Bachi medali ja 10000 naela preemiaraha. Viiuldaja Reidžel. Varasemat Bachi medali laureaadid on näiteks professor Christoph Wolf Androšif söör John Eliot, kaadine, pidershrier John pat, Leipzigi Tooma koor Mazakis, Suzuki, mari, Perajja ja ta on ka Opmann. Läti autasustas dirigent maris Jansons siit suure elutöö preemiaga, mida Läti kultuuriminister daatse Melbarde käis maestro Amsterdamis üle andmas sest kodumaale Lätisse satub maris Jansons kahjuks liiga harva sest ta on seotud tööga Amsterdamis, Münchenis. Preemia anti maris Jansons sile üle amsterdami kontsertpaus toimunud kontserdil. Poola dirigent Christoph urbalski võitis Aga Leonard Bernsteini nimelise preemia ja 10000 eurot. Võitja valis välja Schleswig-Holsteini festival ja võitja saab sellel festivalil ka kontserdi anda. Christoph turbanski on hetkel 30 kaheaastane ja ta tegutseb muusikajuhina India Naapolisse sümfooniaorkestris. Kuna Taani kammerorkester on hetkel ikka suletud ja ei ole teada, mis orkestrist edasi saab, siis orkestri peadirigent Adam Fischer siirdub uuele ametipostile. Selleks on peadirigendi amet Düsseldorfi orkestri juures alates tänavu aasta septembrikuust. Orkestri peakülalisdirigendiks saab aga 29 aastane Aleksandr Blok ja lõpetuseks Eestiga seonduvat veebruaris juhatada Olari Elts Põhja-Norras Trondheimi sümfooniaorkestri ja Arctic filharmoonia koostöös Pjotr Tšaikovski ooperit Jevgeni Oneginit. Kokku on kavas neli etendust, esimene neist toimus 14. veebruaril. Järgnevad etendused on 16. seitsmeteistkümnendal ja 19. veebruaril Harstati Tuuli majas. Ooperi on lavastanud Ivar kärglavakujundus, pärineb hirmunud Andersonilt. Piia kostüümide autoriks on Anete verenski olnud 14 10. veebruaril Tõi Tampere Operaga Tampere Talos lavale Giuseppe Verdi ooperit. Koht, kus Ismaele rollis astub üles eesti tenor Mati Turi. Ooperi peaosas debüteerib Aga bariton Tommi Hagala. Nabucco lavastajaks on Tampere ooperis Vilp. Kiljunen ja etendused toimuvad 18. 21. 25. ja 28. veebruaril. Tenor Mati Turi on Tampere ooperis laulnud varasemalt Juhani rolli Joonas Kokoneni ooperis vii mehised kiusa uksed ja see oli aastal 2005. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Meie kontserdi nädala üheks tippsündmuseks oli kindlasti Rostrumi võitjast helilooja külaskäik Eestisse. Teisipäeval, seitsmeteistkümnendal veebruaril andis Poola nüüdishelilooja kata suubel kontserdisarjas siin Rostrum ja tõi endaga kaasa ansambli orkestrimuusik innovey, keda juhatas Shimon Püvalets. Aga ta suubel soleeris enda kirjutatud kammerooperis notay Samuel Becketti tekstile. Kavas olid veel ka noorte Poola heliloojate Powell, Hendrichi sooloflööditeos, geoloik ja Toomas Soo, Pauka Forfeisis, Ford do marimbal ja bassklarnetit ning samuti Rostrumi võitjast helilooja Helena Tulve teos. Pulss mõõnia voolamine. Kontserdil käisid Eesti tuntuim nüüdismuusika laulja Iris Oja ja ooperikriitik Alvar Loog kes leiab, et dramaturgiliselt on tegemist erandliku teosega. Kui ooperiajalugu klassikaliselt teab nagu eelkõige selliseid teoseid, kus sõna on ikkagi eelkõige kasutatud kas mingisuguse tegevuse edastamiseks või tegelase karakteri edastamiseks või tegelastevaheliste suhete edastamiseks või siis tegelase emotsionaalse seisundi edastamiseks, siis siin on ta ikkagi suuresti nagu sihukse füsioloogilise seisundi edastamise teenistuses ja see omal moel pingestab kogu seda, seda dramaturgiliselt tervikut teistmoodi. Kui see on nagu nii-öelda siis eelnimetatud klassikaliste variantide puhul ja ka seab nii muusikale kui solistile hoopis teistsuguseid ülesandeid. Aga see, kuidas see muusikaliselt lahendatud oli, võib-olla ei rahuldanud mind kõige rohkem. Nähes, millise teksti on, on helilooja, kes ühtlasi oli ka ise solist valinud, ma millegipärast eeldasin ja natukene ka ootasin, et see lahendus saab nii muusikaliselt kui ka siis vokaalses mõttes olema palju natu realistlikumad. Et kuna ta Becketil on, mulle tundub sellisena kirjutatud ja see on ka ainuke viis, kuidas selle teksti tugevus nagu mõjule võiks pääseda. Aga suubeli lähenemine minu meelest olin natuke liialt esteetiline või ta oli natukene võib-olla nagu liialt kunstipäraseks selle asja kõik ajanud, et meenutame teoseid valgust, kus siis ilma instrumentaalsaateta hääl, mis, nagu mitte kuskilt tuli, hakkas nagu iseenda mingeid piire kompama ja püüdis sõnu moodustada. Seal oli selline natu realistlik moment nagu minu meelest väga hästi olemas. Aga see kadus üsna kiiresti ära ja sumbudest siis omakorda sellistesse nii-öelda tõeliselt kunstipärastesse lahendustesse noh, kuni selleni, et situatiivne vokaalpartii läks siis nagu väga selgelt laulvaks. Nii palju, kui ma seal pimedas saalis üritasin näpuga libreto järgi ajada. Ma ei saanud küll aru, et need kulminatsioonikohad sellisena nagu nad ütleme, vokaalpartiis olid, et need oleks kuidagi dramaturgiliselt olnud põhjendatud. Mulle tundus see natukene selline noh, nimetame seda ilutsemiseks või isegi kuivõrd mitte ilutsemine ilutsemise pärast, siis lihtsalt, et justkui heliloojat oleks nagu tabanud arusaamine, et, et tema teos on liialt monotoonne ja ta peab lihtsalt mingisugust dünaamikat sinna kunstlikult tekitama ja siis ta tekitas seda sellisel moel. Ja samal ajal minu jaoks näiteks suuresti lõhkudes selle atmosfääri ja ka ja ka mingis mõttes selle, selle karakteri, mis selle hääle taga oli. Mulle ka ei tundunud, nagu ta lähtuks konkreetselt tekstist, millest ma alati kahju, sellepärast et ma lähtun ise alati väga palju tekstist. Aga mulle tundus, et see lähtus vormist. Mulle tundus endale isiklikult, et see teos oli äärmiselt sihukse loogilise, klassikalise vormiga komponeeritud ja üldiselt vorm on nagu ikkagi väga vajalik, selline toetav osa. Mulle väga meeldis tegelikult see algus, see, kui ta hakkas nagu füüsiliselt seda häält niimoodi välja pressima endast, aga seda oleks võinud olla palju rohkem, palju kauem. Ja mulle tundus, et üldises balansis vähemalt seal ruumis istudes hääl jäi liiga palju varju, eriti lõõtspillide. Loomulikult ma oleks tahtnud neid üksikuid sõnu. See tekst oli väga selline üksikutest sõnadest koosnema, oleks tahtnud kõiki neid kuulda. Ta kadus liiga palju ära, sest ma tegelikult ei arva, et hääl peab olema esiplaanil. Tegelikult on see võlu, kui ta ei ole, ma arvan, et seda saaks teha nii, et oleks selge olemata, sealjuures esimeses toas me just arutasime siin ka tuttavate muusikutega peale kontserdit tegelikult sellise teose laulmiseks sa ei pea olema laulja, sa peaksid olema lihtsalt inimene, kes kontrollib oma häält väga hästi. Ma arvaksin, et jazzlaulja kui näitleja, kellel on korralik hääleulatus, et see oleks ideaalne selle teose esitaja ütleme, sellised klassikaliselt treenitud lauljal on seda, ma arvan isegi mitte nii lihtne esitada. Väga suur vahe on, kas sa laulad mikrofoni või sa laulad otse. Klassikaline laulja on treenitud niimoodi, et ta suunab oma häält kogu aeg, nii et see kostaks ilma võimenduseta ja selles mõttes mikrofoni lauldes me ei oska nii hästi, võib-olla arvestades seda, kui vähe me peame tegema teatavaid asju. Ja samas ma vaatasin ka, ta kasutab päris palju hingamist ja kasutab selliseid teravaid toone, näiteks sirget, teravat tooni, sellist nagu karjumise moodi häält. Pluss loomulikult see, et kogu partii oli väga-väga situatiivne, välja arvatud mõningad noodid, mis siis olid nagu laulmise moodi, aga nad olid ka pigem nagu sihuke biorki. Mulle meenus korduvalt Berg, miskipärast tema häälekasutus mulle väga meeldib, see on väga võluv. Seda enam oleks tahtnud rohkem nagu saada sellest osa, et mulle tundus, et ma sain natukene vähedada, kuulda. Et mulle tundub ikkagi, et sellist teksti valides peaks noh, antud juhul siis auto, nii helilooja kui ka solistina, haruldane juhus, et need kaks rolli kokku langevad tema puhul, et ta peaks ikkagi garanteerima, et see sõna tegelikult saali jõuab ja, ja minu meelest ta ei olnud nagu kummaski rollis eriti hästi sellega tegelikult nagu hakkama saanud. Ja seetõttu too ka näiteks minu puhul ma arvan, et selle ooperi selline dramaturgiline mõju jäi tegelikult üsnagi nõrgaks, kuna saalis oli pime, ehkki Eesti kontserdi inimesed olid ilusti kavalehele libreto trükkinud. Ta oligi pisikeses kirjas ja pimedas ei näinud seda lugeda ikka tõlkinud ega tõlkinud ka jah, ja ta on, mul jäi mulje, et selle ooperi selline raskuspunkt on selle karakteri nagu füüsilise konditsiooni ja siukse psüühilise konditsiooni mingis teatavas omavahelises dialoogis või konfliktis nagu ja kuna see tekst ikkagi läbi ei tulnud, siis Mul kuidagi läbi muusika, ma sain justkui aimu sellest füüsilises konditsioonis, mulle tundus, et teatav selline intensiivsus, mis nendesse piltidesse oli pandud, edastas seda päris hästi, võib-olla liialt lihtsustav lähenemine minu poolt, aga vähemalt selle ma sain sealt kätte. Aga just see, see psüühiline konditsioon, mida, nagu sõnad oleks pidanud kandma, et see osa sellest dialoogist jäi nagu puudu ja, ja seetõttu ka minu jaoks video, mis seal kõrval oli, töötas tegelikult nagu tühikäigul, et sinna oli pandud, nagu ma aru sain, teksti autorisammul, Becketti omaaegse soovi kohaselt huuled, mis siis seda teksti edastasid, aga ka need huuled olid mingi neoonvärviga üle värvitud ja toodud jällegi selline minu jaoks natuke veider selline üle eestitiseeritud tasand sinna, mida võib-olla tegelikult Se teoseid dramaturgiliselt muusikaliselt üldse ei vajanud ja nende huulte asemel pigem oleks minu meelest võinud olla need sõnad. Aga ega nad saali ei tulnud. Ja omaette põhjus oli ka selles, et ega autor kata suubel ikkagi väga hea solist ei ole minu meelest võib-olla nii-öelda mittelaulja oleks seda paradoksaalsel moel paremini laulnud. No siit me jõuamegi selleni, eks ju, et kui helilooja on samal ajal ka interpreet See on natukene selline sugulaste teema, eks ju, et, et seda niimoodi objektiivselt kõrvalt vaadata on väga raske ja tegelikult see, see helilooja interpreedi vaheline koostöö on ikka suurepärane, sellepärast et helilooja annab interpredile materjali ja kui seal tugev interpreet, siis ta saab anda sinna materjalile juurde. Ma usun, et, et suvel on väga julge ja kindel inimene, et selle jaoks, et üks inimene üldse sellist asja saaks teha ja aga mulle tundub, et just sellise ulatuslikuma teose puhul eriti annab ikkagi mingisugune tõlgendus mu juurde. Ma seal alguses paratamatult väga raske on vaadata, ilma et sa mõtleks, et kuidas ma teeks. Väga tihe materjal, ta väga palju lihtsalt pidi olema tõesti nagu jälgiva nootjaksele jälgime dirigenti ka, sa oled väga hõivatud, sa ei saa teha mingisugust mängu veel saali kuhugi, eks ole, aga siis ainus, mis sul jääb, ongi see, et mängida oma hääle karakteriga ja mängida tekstiga. Võib-olla ta tegi seda, aga minu jaoks see balanss natukene häiris, see, et ma teda ei kuulnud piisavalt. Et natukene jah jäi, jäi veidi nagu tagasihoidlikumaks see esitus just. Ma arvan, et, et see teos võidaks küll, kui, kui seda esiteks näiteks Pirk aga ütleme, see oleks nagu temal tüüpi häälematerjali ja teiseks on see, kuidas Berg kasutab teksti ja kuidas ta suhtub tekstis. Ja Ma ikkagi arvan, et mingisugune värske väljastpoolt vaatenurk aitaks nagu erastada seda asja. Ma pean ütlema seda, ma istun sellise koha peal, et ma nägin orkestri seda mees poolt nii-öelda löökpillimängijad ja siis tšellot ja viiulimängijad ja ma väga nautisin seda, kuidas nad mängisid, nad mängisid nagu rokkmuusikuid solist, kaldkriips, helilooja tal oli, tegelikult oli näha, et tal seda energiat on ja kui inimene on sellise loo kirjutanud, siis ta loomulikult seda peab olema, eks ole. Aga mulle lihtsalt tundus, et see praegu ei tulnud nii hästi läbi. Võib-olla kui on nagu kõik heli on väga balansis ja siis ma ikkagi nagu usun, sellesse ma ei saaks öelda, et oligi laule. Kuskil kümmekond aastat tagasi tõi Eesti Kontsert nüüd festivali raames siia Hollandi nüüdishelilooja Michel van der A ooperi One, mida esitati Vene kultuurikeskuses ja see oli samuti mono-ooper ja kusjuures suhteliselt sarnase dramaturgia isegi natukene sarnase helikeele ja eriti sarnasega lavastus keelega, kuna seal videol väga suur roll ja seal siis seda ainsat solisti rolli täitis barbararhanniga on, et kui sinu pakkumine oli Berksada laulaks, siis mina võtaks anniga. Kui sihuke soovikontsert oleks? Aga enne Irise hakkas rääkima orkestrist või no tegelikult ansamblist orkestrimuusika Novi. Mulle meeldib õudsalt see, kui klassikalise muusika esitajad ei hakka ka tõlkideks, eriti uues muusikas tohutult palju uue muusika. Vaata, ma võtan partituuri ette ja siis ma hakkan maha lugema seda materjali, mis seal on. Ja ma võin seda küll suurepäraselt vallata, aga ma olen ikkagi kõigest vahendaja, vaid et sa võtad selle muusika, sa teed selle sügavalt iseenda omaks, nagu sina oleksid selle kirjutanud. Ja siis sa lihtsalt nagu elad ennast välja, eks ole. Seda oli tõesti nagu tunda, et siukse mõnusa nagu roki või džässibändi, sellist kokkuloksumist on sealt, et seal ei Niukest higilõhna nagu ei olnud, aga kõik kõlas õudsalt, et nagu hingestatult ja elusalt see asi. Aga mis puudutab helilooja valikuid, siis ma tunnistan, et ta nagu natukene selles mõttes üllatas mind teades, et tegu on kammerooperiga, eriti veel kammerooperiga ühele häälele ja siis nii-öelda ühele sellisele karakterile, siis ma olin millegipärast ise suhteliselt kindel, et kui ma oleks saali astudes, oleks seal väike sihuke kihlveo totalisaatoril olnud, et palju raha millegi peale paned. Mina oleks kindlasti selle peale pannud või ütleme eriti veel peale ooperi avaminuti või avapaari minuti ärakuulamist. Mina oleks pannud päris suure summa selle peale täitsa ooper kulmineerub ikkagi mingisuguses sellises sissepoole pööratud plahvatuses või isegi vaikuses läks täpselt vastupidi, et see on, ma arvan, kõige suuremas fortes läbi viidud kammerooperifinaal, mida ma kunagi üldse Kuulnud olen võib-olla hoopis eestlase loomus, et eestlane ei ole väga lärmakas, et mul oli niisugune tunne, et peale seda lõppu peaks ütlema kõigepealt raadioeetrisse. Te kuulate endiselt klassikaraadiot. Ei ole eksinud nupuga see võib olla paikkonite erinev, võib-olla see on nagu meie meie selline Põhjamaade kant, mis me üldiselt ei harrastada sellist vabandust, lärmi ja ja minule näiteks ka samamoodi ma ütlen, et isiklikult mulle on see nagu häiriv aga võib-olla ta tahtis meid üllatada. Kui see algas puhta vokaaliga, mis, mis vaikselt nii-öelda iseennast otsis ja kompas ja järjest nii-öelda tugevamaks läks, nii-öelda jalgele tõusis ja, ja kõndima hakkas, siis lõpuks ta jäi ikkagi sellele sellele orkestrile alla, kes talle vaikselt mingil hetkel järgi oli tulnud ja finaalis läks selgelt mööda, et et jah, minu nagu prognoos just niivõrd-kuivõrd seda dramaturgiat teades oleks olnud see, et, et see ooper lõpeb ikkagi häälega ja, ja siis häälega, mis võib-olla kaob vaikusesse. Aga jah, läks vastu, pidime, kuulsime trummisoolot. Mis hästi palju häälega noh, tegelikult on suur vahe, helilooja, kes on suuteline mängima mingit instrumenti või näiteks laulma hästi. Ta kirjutab teistmoodi, eks ju. Ühesõnaga, ma saan aru, hilised, kui sa hakkad kunagi muusikat kirjutama, otsid teise esitaja. Aga eks ole nagu natuke kirjutanud ja ise esitanud, aga see ei ole midagi tõsist. Aga ta suubeli orkestri muusikinovey kontserdi üle vahetasid mõtteid Alvar Loog ja Iris Oja. Meie ühe parima nüüdismuusika laulja jutust jäi kõlama mõte, et olla korraga nii helilooja kui ka oma teose esitaja. On suur vastutus, et helilooja mõttega publikuni jõuaks. Aga isegi meil Eestis on heliloojaid, kes siiski eelistavad oma teoseid ise esitada. Neist kõige ehedam näide, ilmselt pianist ja helilooja Rein Rannap kes on edukalt väga palju oma muusikat ja seadeid esitanud. Temaga peab oma loomingut liiga ebaakadeemiliseks, et tulla sellel teemal vestlema. Aga selliseid interpreet heliloojaid on meil veelgi, kuigi mitte ka liiga palju. Helikaja stuudios on nüüd Liis Viira, Pärt Uusberg, Taavi Kerikmäe ja Peeter Vähi kes kõik on heliloojad ja ka esitavad oma teoseid, kuigi nad ise ei määratle end tingimata mõlemasse gruppi. Pille-Liis Viira professionaalne harfimängija, kes esitab ka teiste heliloojate teoseid aga samuti helilooja, kes mängib oma teoseid. Pärt Uusberg juhatab oma laule koori head ööd vend ees. Aga ise ta end päris koorijuhiks ei pea. Kuigi ta hakkas heliloominguga tegelema, samal ajal kui kutsus kokku ka oma koorižanriülene nüüdismuusika improvisaator. Taavi Kerikmäe jälle ei pea ise end heliloojaks, kuna tema muusikat teised ei mängi. Peeter Vähi jälle mängib küll kah, Pille aga esitab sellega vaid enda teoseid, nii et tema ei pea end jälle interpreiliks. Ma arvan, et see ei ole mitte Eesti probleem, et meil on oma muusikat esitatavaid heliloojaid vähe, see on pigem selline 20. sajandi liigse spetsialiseerumise probleem, võib-olla see aeg hakkab natuke tagasi tulema, kus helilooja ja interpreedi vahel hakkab see lõhe kahanema, kui me vaatame Bachi või Haydni Mozartit. Tegelikult ju Bach oli suurepärane organist, klavessiin. Ta mängis viiulit kindlasti ta oli selline, ütleme, ansambli või orkestri või koorijuht täpselt samuti. Haydni juhatas oma teoseid, Mozart mängis klaveril oma klaverikontserte, rääkimata šopäänist, listist, eks ole, teatud määral, see on kestnud, noh, ütleme kuni Prokofjevi, nii, võib-olla Rahmaninovi nii ja siis kuidagi tekkis muusikas nagu vajadused, et on vaja minna nagu absoluutsesse tippu puu. Et heliloojal võib-olla ei ole aega nii palju viiulit harjutada nagu selline paganiini ajastu, nagu lõppes, kus viiuldaja mängis ise, et see, kes tahtis viiuliga tippu jõuda, see pidi 10 tundi päevas võib-olla harjutama. Noh, tal polnud enam aega komponeerida. Selge see, et klassikalise muusika, interpreedid ja heliloojana vormis olemine nõuab palju aega. Aga mis on ikkagi see põhjus, miks mõned heliloojad tahavad tingimata ise oma muusikat mängida? Kui te kuulate teisi muusikuid, oma teoseid esitamas, kas siis on tunne, et ise oleks seda paremini teinud? Mina? Kahjuks ei suuda oma teoseid, mida ma olen kirjutanud flöödi-le või klaverile või sümfooniaorkestrile, ma ei suuda terrigeerida. Ma olen noh, nii-öelda suhteliselt professionaal, ainult elektroonilisel klahvpillidel, jah, elektroonilist muusikat ja sündile kirjutatud muusikat, ma esitan ise ja seda olekski väga raske kellelegi teisele anda, sest see on mõnikord poolenisti improvisatsiooniline. Seda nüüd igale noodile peale kirjutada, et nüüd natukene veerand tooni hoiasin allapoole, see saab ainult olla käes hinges, kui seda keegi teine hakkab mängima, see lihtsalt ei tööta. Pärt, kui sa kuulad kedagi kirigeerimas sinu enda kirjutatud koorilaulu, millised on sinu mõtted? Aja jooksul need mõtted, mis on tekkinud, on küll sellised, et muusika on hästi tundlik kui maailm. Et väga raske on päris kõike noodipaberil väljendada, et isegi kui oled väljendanud mingisugust maailmamuusikas, siis selles enda jaoks peegeldub hoopis mingisugune pikem ka minevikku perspektiiv, mingisugused mälestused ja põhjused, miks sa oled selle loo kirjutanud ja sellest lähtuvalt kogu tunnetus, kuidas sa üldse siin maailmas elad ja kulged. Seetõttu ma olen võib-olla kõige siukest sügavamat sidet oma looduga tundnud ikkagi siis, kui ma olen seda ise juhatanud ja oma ja lapsepõlve sõpradega seda nii-öelda ette kandnud. Kes on siis minu enda koor, kammerkoor, head ööd, vend, et meie juured ulatuvad rapla aegadesse, kus meie tuumik kõik pärit on ja kust alates koos me oleme nagu muusikas olnud ja see kuidagi on hästi huvitav protsess minu jaoks olnud. Et isegi väga teadlikult ei ole kirjutanud nüüd ainult sellele koorile muusikat, aga ometi on tihtilugu pärast tekkinud selline tunne, et, et see oleks nagu täpselt kuidagi telepaatiliselt lausa konkreetsete inimeste häältele kirjutatud muusika ja siis, kui nemad selle ette kannavad ja kui ise veel juhatan, siis heal juhul tekib selline nagu isegi muusikaülene tervik minu jaoks. Ja samas siis, kui keegi teine ka on ette kandnud minu asju, et siis on alati muidugi olnud tänulik tunne, et ta selle üldse ette võtnud on. Aga tihtilugu on küll jah, seal ei tunne ikkagi olnud, et isegi võib-olla tempod ja selline üldine interpretatsioon on täiesti nii, nagu ma ette kujutan, aga, aga see miski on justkui puudusest, et lihtsalt see konkreetne inimene ei ole kasvanud selles keskkonnas, kus mina olen kasvanud ja need lauljad ei ole kasvanud selles keskkonnas ja mingi selline üleüldine tundlikus nagu on, nagu mingi teise varju ei värviga. Minu jaoks. Liis, kuidas sinuga on, kui Peeter siin rääkis ajaloolistest põhjustest, et miks tänapäeval on nagu vähem seda siis et minu puhul ongi võib-olla see, et ma olen nagu lähtunud kuidagi sellest ka sellest ideaalist, et kõike teha nagu võimalikult hästi võib-olla seetõttu ka hoidnud kuidagi enda sees lahus neid interpreedi ja helilooja poolt. Et kui ma tegelen nagu ühe asjaga, siis ma olen nagu ühel poolel ja teisega siis ma nagu justkui teisel poolel. Et sellest tulenevalt, kui ma näiteks ma ei tea oma lugu esitanud, siis tegelikult mõnikord see on praktiliselt ikkagi võõras lugu, isegi et ma ikkagi õpin seda peaaegu nagu võõrast teksti, eriti kui see on mingi varasem lugu, mida ma pole näiteks kaua mänginud. Ja et mul võib-olla ei ole nii isiklikku sidet, nagu värtsin mainis. Viimasel ajal ma olen nagu märganud, et kui helilooja ise oma lugusid dirigeerib või ise tee midagi, siis ta nagu teksti suhtes liiga aus või liiga selline nagu konkreetne, mida ta seal täpselt tahtis saavutada, samas kui siis inimene, kes on ametilt dirigent, võtab selle ette, siis ta teeb võib-olla rohkem sellest muusika või ta võib-olla libiseb mõnedest asjadest üle, aga samas asi võidab nagu muusikaliselt mind mõnes mõttes alati üllatab see, kui teised mängivad mu lugusid, kuidas nad seda mõtestavad. Ja teisest küljest, kui ma ise mängin, oma lugesid, siis ma pean ikkagi oleme ise ka selles uuesti mõtestaja rollis. Et noh, et võib-olla tõesti vahel on ka selline juhus, kus näiteks helilooja ei suudagi seda ise ära mängida, mille ta on kirjutanud, eks, et aga võib-olla Taavi võib mind veidi valgustada selles osas, et kuidas on siis, kui teosa kas üleni või mingis osas improvisatsiooniline Noh, mina üldse vist ei tõmba enda sees nagu seda piiri nii selgelt, et mis see on, et mida ma teen, et kas see on siis need komponeerimine või on see improviseerimine või on seal natuke mõlemad, sest ma arvan, et nii komponeerimis, protsessis kui ka esitusprotsessis on tegelikult mõlemat on nagu seda komponeerimis aspekti esituses ja kuidas siis ajaga mängida näiteks või kuidas mängida, milliseid rõhke esile tuua just selles kompositsioonis või ja samamoodi on seda nii-öelda selliste esituslik või mängulist aspekti on ju tegelikult kompositsiooniprotsessis, et sageli see komponeerimine käib ju läbi mängu. Noh, on muidugi erinevaid metoodikaid ja see, see selleks, aga ma ütleks veel kommentaariks Peetri mõtetele, et ma olen selles mõttes täiesti nõus, et, et see selline lahku kasvamine nagu kus heliloojad ja interpreedid on justkui lahus hoitud on justkui tundub läänemaailmas selline 20.-na nadi sõnum, aga võib-olla see sõltub ka sellest, millise žanristine juttu teeme siis tegelikult nii-öelda nüüdismuusika vallas või sellises uue muusika vallas on see tegelikult ikkagi üpris üpris levinud olnud, kus siis nüüdismuusika heliloojad on vähemalt kasvõi algusfaasis ikkagi olnud ka esitajad, me mõtleme kasvõi pulees on tegelikult esitanud oma struktuure tiks Tristan müray. Eks ole või Philip klaastaseks olev, kelle peale me ikka mõtleme, et et võib-olla nad on nagu rohkelt spetsialiseerunud siis hiljem või siis on see pillimänguvormis olemine olnud neile kas tüütu Aga muide, need on ka sellised heliloojad, kelle looming ei eelda sellist listi tasemel pianismi võib Aganiini tasemel viiulimängu valdamist, kas siis nad kasutavad löökpille või, või väänavad mingeid mikserpuldi tagant või kasutavat sünti, et see ei ole võib-olla interpretatsiooni seisukohast nii tehniline muusika. Ja see muidugi sõltub ka sellest, mida me selleks tipu minemiseks või tipus olemiseks pea noh, siin oli enne juttu, eks ole, et, et noh, et, et justkui siis nagu see lahknevused põhjus on olnud see, et, et me tahame olla täiesti tipus millestki, kas siis kompolitsioonilises mõttes või nagu ehituslikus mõttes, aga mulle näib, et võib-olla küsimus on rohkem selles fookuse nihkumisest. Et räägime teosest või objektist, et sellest hetkest alates on see lahknevus minu arvates toimunud, et kui me mõtleme kasvõi 19. sajandi peale, siis see teos ei olnud ju nii objektistatud, kui ta on nagu praegu, et see tegelikult seesama lihtne, eks ole, või saab vähem või need Me loeme kaasaegsete kirjeldustest, siis siis inimesed kirjutavad, et listiga on mängida olnud meeldiv ainult esimest korda, eks ole, kammeransamblis, sest et juba teisel korral lisati sinna iga siukseid oktav ja drillereid ja mida kõike veel, eks. Ja näiteks minu suureks üllatuseks ma kuulsin Sotaani õpilase õpilase esitust ja see oli 20 sajandi alguseni materjal ja võrreldes seda näiteks selle nii-öelda uur tekstiga, siis tegelikult isegi veel 20 sajandi algusest päris kõvasti lisasse õpilase õpilane, sinna Schopeni originaaltekstile materjale mis praktika, mis praegu näiteks mingil klaverikonkursil ette kujutades oleks täiesti enesetapjalik tegelikult. Kapparokis on see täiesti omal kohal nummerdatud pass, eks ole. Igavest klavessiin mängib isemoodi, nii nagu Pärt ütles, et võib-olla kõige enam tekib mingisugune mingi dimensioon muusikale juurde, siis kui ta ise dirigeerib ja muide mitte ainult sinu enda kammerkooriga näiteks laulupeol, kui kõlas sinu koorilaul muusika, ma isegi ei mäleta, kes seda dirigeeris. Mulle tundus, et see oli väga hea lugu. Ja siis seda lugu tuli korrata. Ja siis tuli Pärt dirigendipulti. Ta ei dirigeerinud absoluutselt, nii nagu laulupeokoore terrigeeritakse sellise vähemalt meetri suuruste käeviibete ka, et oleks hästi kaugele näha, et kõik saaksid täpselt sisse astuda. Pärt nokitseb midagi enda ees. Ma isegi mõtlesin, et huvitav, et kuidas koor üldse suudab kokku saada ja siis tekkis mingisugune eriline dimensioon juurde sellele muusikale. See oli mingi väga erakordne kogemus ja mulle tundus, et seda tajus nii koor kui kogu publik. Kuna ma tahan ühest teisest Pärdist ka kohe rääkida, siis ma lisan juurde, et me praegu rääkisime Pärt Uusbergi loomingust ja mul on väga sarnane kogemus Arvo Pärdiga, kui me ükskord plaadistasime ühte tema lugu, father Unser, mis sai Rooma paavstile Benedictus 16.-le kunagi kingituseks tehtud see plaat ja siis ma palusin Arvot, et äkki oleks nõus lindistama tema enda klaveripala Alinale. Muidugi ei ole Arvo Pärt ju mingisugune ekstraklassi pianist, ometi toimus midagi täiesti erakordset. Kõik helirežissöör ja paar kuulajat olid veel saalis jällegi mingisugune täiesti sõnulseletamatu kogemus ja ma kujutan ette, et ma võib-olla tunneksin samasugust tunnet, kui ma istuksin kirikus ja Bach mängiks näiteks oma Tokaatati fuga. Teisest küljest on minu meelest päris palju näiteid, kus noh, ma näiteks meenutan ühte ettekannet, kus ta on, tunne, dirigeeris oma ooperit mida ma sattusin nägema ja ma teadsin neid orkestrantide ka seal Prantsusmaal ja vanad kurtsid, et see käsitlusprotsess oli ikkagi suhteliselt piinarikas nende jaoks, sest dirigendina tehnilised oskused antud juhul orkestrit pisut häirisid või samas jällegi, kui ma hüppan korraks tagasi selle kommentaari juurde, mis sa ütlesid, et võib-olla need heliloojad, kes siis oma teoseid ka siiski ikkagi esitavad veel ka tänapäeval laval, et siis need ei pruugi tehniliselt olla nii nõudlikud, aga teisest küljest peaks meeles pidama, et nüüdismuusikas on täiesti eraldi valdkond just nimelt sellised heliloojad, kes tulevad instrumentalistina olemise pealt nagu näiteks Hans Solli ker või vinko globocar või kes mängivad just nimelt äärmiselt virtuaalseid siis noh, antud juhul oboe või tromboonilugusid, mida tegelikult teistel võib olla täiesti üleüldse lootusetu, sooritada uuesti, et see on tegelikult täiesti veel eraldi suund. Ta on ka üks liik selliseid heliloojaid, kes võib-olla ka just sellepärast esitavad nii palju oma teoseid, neid muidu ei mängitaks ja mulle õudselt meeldis, kui aastal 2009 käis klaverifestivalil Frederick Revski, kes intervjuus Simo Mihkelsonile ütles midagi sellist. Ta kunagi isegi püüdis välja arvutada, et kui palju ta teenib sellega, et ta kirjutab ühe loo ja kui palju ta teenib, sellega ta seda lugu esitab. Ja siis see vahe oli tulnud niimoodi keskmiselt. Kolmekümnekordne küsimus, ma arvan, ei ole tasuses, vaid selles üldse muusika kõlaks, sest et näiteks Eesti pealen heli loovaid inimesi ikka piisavalt palju, et üldse su häälekene oleks osta, siis on võib-olla isegi hea, kui sa ise nagu oma häält aeg-ajalt nagu ilmutada. Aga mul on üks küsimus siin ringis, et, et siin on peale minu kolm kogenud heliloojat, et ma olen vist see tüüp siit seltskonnast, kelle muusika on siis keegi teine, ei olegi mänginud, kui mina vist et see on ja ma ei saa tegelikult väga hästi isegi aru sellest, et kuidas ma saaksingi seda kellelegi teisele pakkuda või miks, et noh, minu arvates kui selline loominguline tegevus on ju äärmiselt isiklik, kuidas ta nagu lasete sellel lool see iseseisvuda, et, et see on minu jaoks segane koht. Ma ei saa aru sellest Mingil määral mingites žanrites, näiteks mina olen samas olukorras nagu, nagu sina, ma olen komponeerinud, mingeid teoseid reeglina on, need on teosed, kus on mängus arvuti, elektroonika, võib-olla varem valmis salvestatud mingid sämplid või elemendid, lõigud. Neid teoseid ei ole ka mitte keegi teine esitanud peale minu enamikest sellistest teostest pole olemas ka paberil fikseeritud partituuri teoseksisteeribki. Kas helilindil salvestusena ja siis mõnikord minu nii-öelda elava lisandusena mingil pillil. Noh, kui ma kirjutan näiteks flöödikontserdi, no ei tule ju kõne alla, et ma seda ise esitaksin sa küsida, et kuidas me laseme lahti selle teose endast, ta ei ole isegi interpretatsiooni mõttes kunagi minu küljes olnud, ma ei valda flööti, see ei tule üldse mõttessegi mulle, et ma ise esitaksin, tahan kohe algusest peale minust selles mõttes lahti, ta on mõeldud kellelegi teisele. Noh, kus tekib seal üldse huvi kirjutada pillile, mida sa ei valda, mõtlen mina kui algselt instrumentalist, ma mõtlen eelkõige nende instrumentide kaudu, mida ma suudan mängida, eks. Selles mõttes on minu jaoks seega segadused, kuidas üldsegi kirjutada Billyle, millest sa ei suuda häält välja saada näiteks. Aga see on minu meelest just niisugune, esiteks nagu esteetika küsimus, mida sa üldse lood selles mõttes, et kas seal ongi rohkem seda improvisatsioonilist või siis on seesama, mis sa saadki ikkagi võtta. Nii nagu on aastasadu võetud seda komponeerimise protsessi, et, et sul on mingisugused värvid. Isegi kui sa ise spetsiifiliselt ei tea, mis klahvile sa pead vajutama flöödi klarneti puhul, et tuleks see elisa, ometi võid neid värve peas ette kujutada ja komponeerida ja luua neid maailmu, mis väljendaks sinu isikliku maailma ja siis selle kokkuvõttes kannabki siis, et võib-olla sinu jaoks hoopis võõrad inimesed, kes saavad selle noodilehe. Aga nad ikkagi väljendavad seda maailma, mille, mille sina oled loonud nii-öelda. Ma tajun ise seda väga selgelt, et millal on nagu selline pilli kaudu mõtlemine muusikas ja millal on selline ideedes mõtlemine, et võib-olla see on ka põhjus, miks alati ei ole, vähemalt minu puhul alati ei ole olnud nagu ainuvariant, et ma ise esitan vaid just, et mingisugused sellised suuremad ja abstraktsemaid mõttemaailmad, mis nagu ei tule sealt nagu otseselt siis selle pilli kaudu vaid tulevad kuskilt nii-öelda kõrgemalt poolt või et tulevad nagu selles mõttes kuidas öelda, nad ei tule sul nagu päris keha kaudest, pill on nagu hästi kehaline kuidagi. Et on võimalik ka ette kujutada midagi kehaliselt ise sümfooniaorkestrit sa nagu üksi oma kehaga nagu ei tekita kohe, eks ole, nagu sa saad mõnede pillidega improviseerida teha, et mulle tundubki, et kõige põnevamad tulemused võib-olla ongi need, kus siis on seotud kuidagi see kehaline kogemus pilliga ja siis ikkagi seesama see helilooja eemalt vaatamise pilt või kuidagi see, et sa näed seda asja nagu distantsil, sa näed mingit tervikut, sa näed, mingid nagu suuremad ideid selle taga, kui see, kuidas sooritada mingi noodi. Ja ta noh, väga suurepäraselt, eks ole, et võib-olla näed hoopis, mis seda nagu üldse selle idee on või kui helilooja ise nagu on kohale midagi ütleb. Tulemus muutub, et ma olen seda hästi palju kogenud. Et kuidas ikkagi sina oled selle muusikaga, mis sa lood koos kasvanud ja sa oled nii selle sees ja teine inimene kohtub selle noodiga võib-olla kolm-neli päeva enne ettekannet ja tegelikult, et ta ei aimagi kogu seda pikka protsessi ja seda, kui kaua ja mis seal on täpselt toimunud. Ma ei kujutagi seda ette, kuidas, nagu mingid teosed saavad ette kantud niimoodi, et helilooja seda impulsse ei ole kohal. Sest no tõesti noodipaberil ei ole paljusid asju võimalik väljendada. Ja selge on see, et intervjuu tõenäoliselt ei veeda ikkagi selle teosega nii pikalt aega, kui sina oled veetnud, siis sa saad nagu kiirkorras temasse nagu süstida kõike seda, mida sa oled seal näinud selle pika aja jooksul, mis nad seal tooted, paljud heliloojad, kes tegelikult oleksid võimelised ka noh, ütleme oma pillimänguoskusi või laulmise või mille iganes põhjal oma teoseid esitama. Mingil põhjusel nad siiski seda ei tee, mis põhjusel ei taha helilooja minna lavale esitama oma teost? Ma arvan, et seal on needsamad takistused, mis iga teose esitamisel, esiteks tuleb palati mängu lavaline julgus, närv, vastupidavus üldse see, näiteks kui palju aega sama elust mingile tegevusele, kuludele. Mina tajun väga selgelt, kas ma olen vormis heliloojana ja kas ma olen vormis pillimängijana ja mõlemad on vormid, et kas ma olen mõtteliselt, kas mulle mõtte lahti, kas mul see muusika tuleb, ideesid tuleb, kas mul on sõrmed lahti, kas mul kõik varjundid tulevad pillil ja see on täpselt samasugune vorm nagu heliloomingus. Ja sealt hakkabki nüüd see nii-öelda ideaali nagu näpistamine, et miski tuleb millegi arvelt. Et kui ma olen väga heas vormis ikkagi nagu heliloomingu kirjutamise mõttes, siis samal ajal ma võib-olla ikkagi ei ole nii heas tundlikus vormis pillimängu mõttes. Minu meelest on väga hea, et, et sa tõid sisse selle mõtte, et kaks asja, et sa võtad distantsi, sellest oma loodust, eks ole, ja siis nagu see jällegi nagu ideaali või selle vormi poole püüdlemine, eks. Aga teisest küljest ma mõtlen, et võib-olla me oleme oma peas juba nüüd harjunud sellega väga, et ütleme, et meil on tippvormis oraator, eks ole, ja siis on tippvormis kirjutaja, eks ole, et meil on vaja kedagi, kes kirjutab geniaalse kõne, eks ole, ja siis on meil vaja kedagi, kes seda selge ja artikuleeritud ja emotsionaalselt esiteks eks ole. Ja see ilmselt ongi väga efektiivne mooduseks. Kui mõelda nüüd muusika kui sellise peale muusika kui protsess üleüldse selline, siis ilmselt lõviosa ajast või nagu isegi suurem suurim protsent ajast, mida me muusikalises ajaloos ette kujutame, pole see ju nii olnud, et see tegelikult on ikkagi suhteliselt hiljutine nähtus, et me räägime sellistest nii-öelda tippvormidest ja ma arvan, et see on äärmiselt huvitav. Me võiks ette kujutada ka muusikaajalugu, mis oleks teisiti läinud lääne muusikaajalugu, mis oleks võinud minna täiesti teisiti. Võiksime ju ette kujutada, et see tippvormis olemine tähendaks enda ja väga selgelt artikuleerimiseks et see võiks tähendada ju enda. Võib-olla tõesti jäävad mõned kiiremad käigud ära, aga, aga on see siis lõpuks oluline selleks, et oma väga tundlikku mõtet näiteks edastada, eks ole, et võib-olla on seal võimalus seda siis sõnastada teisiti, mis siis on tehniliselt vähemnõudlik, eks ole. Et võib-olla tehniline nõudlikkus on midagi sellist, mis on selline teata virtuoosid ajastu, mis on meile karuteene selles osas teinud, võib-olla. Väga paljudes teistes traditsioonides, mis on ka just 20. sajandil ja sellele spetsialiseerumise ajastul olnud näiteks kuskil Araabiamaades, näiteks Mogaamide esituse puhul või india muusikas Raagade esituse puhul seal ei ole niisugust interpreedi ja helilooja vahelist lõhet tekkinud, see on kõik endiselt kuidagi orgaaniliselt harmooniliselt kooskõlas. Aga selle küsimuse võiksid teistpidi ka pöörata. Miks interpreedid ei komponeeri mitte, miks heliloojad ei ise ei sooritajaks? Aga muide siiski mingi väike tendents selle poole on nagu toimumas, minu meelest näiteks võtame kõikvõimalikud kontserdižanreid, on see siis viiulikontserdis, kadents või fagotikontserdis näiteks samuti kadents näiteks 20. sajandil ikkagi enamik interpreet esitas kontserdipraktikas kas nüüd selle teose helilooja poolt loodud kadentsi või kellegi teise kadentsi, aga nüüd järjest enam ja enam ma märkan seda, et interpreedid esitavad oma kadentsi, neid, see tähendab juba tema nii-öelda interpreedi kompositsiooniline panus lisatakse sinna ja ta julgeb seda teha. Tema osa selles kompositsioonis. Kui ma läksin pärast otsa kooli lõpetamist koorijuhina õppima kompositsiooni ja samas jätkasin tegevust koorijuhina, et siis ma tegelikult enda meelest nagu muutusin väga palju paremaks koorijuhiks, olgugi et ma ei õppinud seda nii-öelda manuaaltehnikat, et ja ei läbinud seda klassikalist koorijuhi õpetajaga, ma kogu aeg tajusin, et teosed hakkasid mulle avanema kuidagi lihtsamalt ja sügavamalt tänu sellele, et ma õppisin just kompositsiooni. Et kui koorijuhi õppesiis valdavalt tegelesin sellega, kuidas mu käed väljendaksid esteetiliselt seda ja ja igal alal on omad sellised minu meelest maneerid ja ka mingisugused, et natuke nagu väljamõeldud hirmud, mis nagu takistavad seda põhilisega tegelemist, minust loomingut õppisin siis siis palju lihtsam oli mõtestada partituur ja kui ma ka teiste poolt loodud muusikat juhatasin, et, et nad mingis mõttes said nii omaseks, nagu oleks need ise kirjutanud, kuna ma lihtsalt suutsin tajuda seda heliloojat pliiatsiga selle partituuri taga. Olles ise loominguga tegelenud, on võimalik aru saada, et ühest küljest on see küll selline müstiline ala, aga teisest küljest on ta väga reaalne laed, lihtsalt iga kompositsioon sünnib kellegi konkreetse inimese valikutest, mis põhinevad tema kogemusel maitsel ja nii edasi. Kui see ka sinust heliloojat ei tee, siis ma arvan, sul on lihtsalt lihtsam mõtestada kellegi teise poolt loodud teos. Saab tajuda seda reaalsemalt. Peeter Vähi, Taavi Kerikmäe, Liis Viira ja Pärt Uusbergi jõudsid tõdemuseni, et nii nagu heliloojad võiksid mängida oma teoseid tasuks ka interpreetide proovida muusikat kirjutada. Kuigi improvisaator ist heliloojal võib olla raske ette kujutada, miks peaks keegi üldse soovima luua muusikat, mida ta ise mängida ei saa. Samas võib võõras pilk teosele muusikaliselt juurde anda. Eks tulevik näitab, kas täitub populaarse ameerika muusikateadlase Richard Ruskini ennustus et tulevik on just nende muusikute päralt, kes mängivad ise omaenda loomingut. Tänase helikaja mängis kokku helioperaator Helle Paas. Mina olen saate toimetaja Hannebromic. Tänan kuulamast. Soovin teile uut ja põnevat muusikanädalat.