Tere, head klassikaraadio kuulajad. Tänane portreesaade on Eesti väljapaistvaim Ast helirežissöörist Maido maadikust, kes oleks saanud 20. veebruaril 55 aastaseks. Maido oli oma valdkonna suurimaid teoreetikuid ja praktikuid Eestis ja ta töötas Eesti raadios aastast 1983. Ta tegi heli reži enamikule Eesti raadio rahvusvahelistele otseülekannetele ja salvestas üle 200 CD plaadi nii Eesti kui ka välismaa tuntud plaadifirmadele. Just tema tehtud plaat tõi Eestisse esimese Grammy auhinna. Maido lahkus tormisel ööl 14. detsembril 2014. aastal ja ta oli oma ametis jõudnud tippu. Maido oli režissöör, kes tegi Eesti Raadio ajaloos esimese viis punkt üks salvestuse. Ja see Eesti rahvusmeeskooriplaat, Gabrieli ja bonaato loominguga jäigi tema kõige viimaseks fondi salvestuseks. Ta tundis läbi ja lõhki, ehkki Eesti muusikakollektiive ja temaga tahtsid salvestada kõik meie muusikud. Maido viimaseks kontserdiülekandeks jäi Erkki-Sven Tüüri autoriõhtu Mustpeade majas 11. detsembril. Palju asju jäi pooleli ja palju häid ideid teostamata. Tänases saates kuulame Virve Normet nii 2006. aastal tehtud intervjuud, kus maid omaadik räägib oma tööst ja elust. Kolleegi ja sõpra meenutavad Priit kuulberg, Tanel Klesment, Erkki-Sven Tüür ja Tõnu Kaljuste. Ja saates kõlab ka Maido maadiku kõige viimane intervjuu, mille ta andis disETV muusikasaatele nii 2014. aasta septembrikuus. Tänase saate toimetajad on nelevasteinfeld ja Tiia Teder. Ma ei tea, mina loen siit, et sinu töölevõtmise kuu. Päev Eesti raadios on 24. aprill 1983. No kui paberi peal niimoodi kirjas on, ju ta siis vastab tõele. Missuguse ettevalmistusega sina tulid raadiomajja? No minu kohta võib öelda, et ma olen täielikult muusikalise ettevalmistusega, sest enne raadiomajja tulekut kui nüüd tagantpoolt ettepoole minna, lõpetasime kõigepealt tolleaegse nimega Tallinna riikliku konservatiiv tooriumi. Ja enne seda Tallinna muusikakeskkooli klaveri erialal. Muidugi väike kõhklusemoment. Ta oli muusikakeskkooli lõpetamisel, siis ma mõtlesin päris tükk aega, kas minna edasi õppima konservatooriumisse või tol ajal siis Tallinna polütehnilisse instituuti. Reaalained läksid nagu suhteliselt hästi. Ja siit on ka huvi tehnika vastu. Kuidas tol ajal üldse sai raadiosse režissööriks? Noh, eks ta selline õnnelike juhuste kokkulangemise jada oli konservatooriumi lõpp, kas vägisi kätte jõudma töökohta silmapiiril ei olnudki? Vaimustust ei pakkunud ka algklasside muusikaõpetaja koht ja siis tuli geniaalsele mõttele minu eriala õppejõud Lillian tar, kes küsis, et kas sa ei tahaks hakata tegelema helirežissööriga. Nuppude maailm oli mind mingil määral lummanud ja haarasin kohe sellest ettepanekust kinni ja nii ta lahti läks. Kuidas maja siin vastu võttis? Noh, eks alguses võib öelda, et natuke nagu sellist mitte just tõrjuvad taga, et noh, eks vaatame ära, mis sellest mehest või poisist saada võib. Nähes nüüd ise ka neid, kes tahavad siia tööle tulla, et see suhtumine Need on täiesti õigustatud. Sest eks neid, kes siit läbi käivad, on küllaltki palju, aga pidama jäävad väga vähesed. Kellelt sa kõige rohkem ja kus oled seda tarkust omandanud kõigi nende aastakümnete jooksul? Noh, eks kogemuste omandamine käib läbi elu ega ei saa öelda, et nüüd nüüd sa tead sellest alast kõike, seda ei tohi nagu endale kunagi teadvustada, et siis nagu ei ole enam mingit arenguruumi. Põhimõtteliselt siis võib selle töö nagu sinnapaika jätta, midagi muud tegema hakata. Alguses kahtlemata väga palju sai õpitud Jaanus arvelt ja Asta Kuivjõelt edaspidi kahtlemata on ka mitmesuguseid koolitusi nii siin kui ka piiri taga toimunud, kuid väga palju peab ka iseseisvalt lihtsalt ennast harima, kuulama muusikat nii elavas ettekandes kui ka erinevatelt heli kandjatelt. Mille järgi nagu helirežissöörid, taset või headust või seda marki saab hinnata? See on väga raske küsimus, et umbes samamoodi võiks küsida, et mille poolest on see pianist parem kui teine. Sama kehtib ka minu arust oli ressori alal mäeks, alguses saab üldse mingit aimu sellest elukutsest, millega helirežissöör üldse kohustatud võtte käigus tegelema, mida jälgime. Kui maailmas on üks inimene, kes jälgib partituuri või nooti tegeleb nii-öelda salvestuse kunstilise poolega ja teine istub puldis ja tegeleb tehnilise poolega siis meil Eestis enamasti on selleks üks inimene, kes peab siis samaaegselt tegelema nii tehnilise kui ka kunstilise küljega. Võtte puhul. Kahtlemata saab õppida alguses interPraatidega suhtlemist, mis on selle töö juures väga oluline. Sest inimesi on väga erinevaid ühele vaid kohe otse näkku öelda, et kas või täna ei tule välja midagi, et lähme laiali, tuleme mõni teinekord kokku ja teeme selle asja ja teiste puhul peab kasutama diplomaatiat ja mõnikord see diplomaatia võib päris kaua aega võtta. Ta tuleb meelde, et mõnelgi puhul on isegi tund aega tulnud selgitada, et miks ei ole mõtet täna salvestada, olgugi et arvatakse proovimata äkki tuleb välja, annab äkki siin ei tule mitte midagi välja. Selle peale ei maksa kohe mitte lootma jääda. Samuti sisse vanematelt kolleegidelt, õppida ka mikrofonide paigutust. Igalühel on omad väiksed nipid, mismoodi üht või teist instrumenti või suuremat kollektiivi üles võtta. Kas sellest tuleb nagu režissööri individuaalne käekiri võib ju sellist sõnaga kasutada, või? No eks igalühel on kahtlemata oma käekiri, aga see nagu kujuneb minu arust siiski aastatepikkuse töö tulemusena Igalühel väga individuaalselt välja, milline see kõlapilt on, mille ta kuulajate ette toob, ei ole mõtet üldse mõtet minna tegema, kui sul endal peas juba ei ole see asi valmis mõeldud, et mismoodi ta peaks kõlama, millist kõlapilti ma saan saavutada. Meie ajal tehnika areneb väga kiiresti. Mis on režissööri jaoks selles plussid ja mis miinused? Plussid on kahtlemata see, et elu ei lähe igavaks ja rutiinseks, et kogu aeg on midagi uut, on tulemas ja paraku ei jõua kahtlemata kõike seda uut läbi proovida, et siis peab mingeid otsuseid langetama, et mida oleks nüüd vaja proovida mida muretseda, mida mitte miinusteks. Võib-olla mõnel saab see, et pidev õppimine ja ümberõppimine, see võtab kindlasti oma aja. Mõnele kindlasti võiks raskeks osutada, eriti vanemas eas. Kuidas meie raadio on nüüd nagu sammu pidanud selle tehnika arengu ja, ja jooksuga No eks ta ikka on üritanud rahakoti suurust silmas pidades selle tehnika võidurelvastumisega kaasas käia. Tahaks, et uue tehnika hankimine käiks kiiremini, kuid finants seab omad probleemid. Kas on väga suur erinevus töös plaadivabriku jaoks ja raadio jaoks? 80.-te keskpaiku veel tehti seda vahet, et kas nüüd ma lähen salvestama näiteks raadios või plaadivabrikule, siis plaadifirmale salvestust võeti ikka hulka tõsisemalt kui raadiofondi võtet ja tavaliselt interpreedid enne nii-öelda tegid proovisalvestusele raadios ära ja siis läksid sama kavaga plaadi stuudiosse. Kas heli režissööridel on oma mingisugused kirjutamata eetikareeglid ka? Üks põhilisi tingimusi on ikkagi see, et kuskil ei tohi nagu hinnaalandust teha, et hea küll, et laseme selle asja natuke lõdvemalt läbi. Üks väga raske asi on, ütleme võt alguses nii-öelda see latt paika pannud kuskohalt peaks nagu interpreet üle saama siin on kahtlemata on erinevused professionaalsete kollektiivide ja isetegevuslaste vahel aga ka isetegevuse puhul peab mingi nii-öelda tase olema, et igasugust asja ei ole mõtet ka järeltulevate põlvede jaoks seadustada. 2004. aastal pälvis Maido maadiku salvestatud heliplaat Sibeliuse skantatas Eesti esimese Grammy, auhinnaplaadi salvestas loetlesin klassiks ja esindajateks olid Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein ja solistid ja dirigent Paavo Järvi. Kuulame, millised olid Maido mõtted pärast Grammy auhindade teatavaks tegemist. Tähendab, kui ma nüüd ausalt tartlane kama, vöötšinist ühtegi inimest puhtama ihusilmaga ei olegi näinud, sellepärast et see tõesti siin valmis ja saadet tee sinna ära, nemad kiitsid selle heaks, panid töösse salvestus toimus 2002. aasta septembrikuus arvatud Sibeliuse Finlandia, mis oli 2003. aasta alguses. Salvestuses on, see on ikkagi on tiimitöö seal iga inimene, iga lüli on oluline, sest muidu ei sünni head tulemust nagu ikka, aga võib-olla oli sutsu vähevõitu, oleks võinud rohkem olla, et siis oleks saanud võib-olla veel rohkem materjali salvestada, kust oleks pärast valida olnud, aga ilmselt tundub, et sellest ajast piisas. Kui rääkida sinust endast, kas sul on Meelis töid või tööprotsessis, missugune etapp sulle kõige rohkem meeldib? Kolatehnika on nii palju edasi arenenud, siis vanasti oli selles suhtes salvestus nagu ausam monteeriti ja lõigates ta tol ajal linti vähem. Nüüd seoses digitaalse montaažiks on võimalik lõigata praktiliselt igalt poolt ja see asi laitmatuks viimistleda. Praegu võib öelda, et salvestusperiood võtab aega kuskil 20 25 protsenti selle produkti valmimise kogu ajast. Ülejäänud aeg on siis salvestatud materjali läbikuulamine ja sobivate lõikude välja valimine ja pluss siis puhas montaažiaeg. Vanasti mulle ikka tuleb meelde, käidi ja mängiti klienti niimoodi, et praktiliselt ei olnud vaja seal lõigata, aga tänapäeval kahjuks jääb seda järjest harvemaks. Võib-olla ma olen natuke liiga karm, aga tundub, et siiski puht tehniliselt pillimängutase on natuke kena siiski alla käinud. Võib-olla ma teen siin nüüd kellelegi liiga, kuid vaadates enda tööd ja seda, mispärast salvestusele järgneb, tundub see mulle siiski kahjuks tõsi olevat. Interpreedid on nüüd ka selgeks saanud, et saab lihtsama vaevaga asja nii-öelda salve. Paraku üsna tihti on salvestus selles suhtes ka vaevaline protsess, et kogu tegevus taandub õigete nootide õigel ajal ära mängimisele. Seetõttu kannatab muusikaline külg väga hea siis teha salvestust, kuid tehnilised probleemid ei ole takistuseks. Kui tõesti läheb jutt sellele, et kas ma siin mängime faseering niimoodi või naamoodi mõlemad variandid on ideaalsed, aga siin hakkab selle elukutse loominguline pool pihta. Et nüüd siis peab koostöös interpreedi otsustama, kumb variant on parem üldse hea salvestus tekib ikkagi tiimitöö tulemusena öeldakse küll, et helirežissöör on võta jumalast järgmine, aga see on ikkagi erinevate osapoolte koostöö vorm. Paljud asjad ka heliloojatel ei ole selgelt, et kuidas kõlab paremini, kuna ta ei ole seda võib-olla nii-öelda läbi mikrofonide kuulnud ja noh, tihtilugu on ka niimoodi, et salvestuse käigus olles tehakse viimaseid parandusi, partituuri muudatusi, mis muidugi kahtlemata tulevad asjale kasuks. Nimeta mõningaid oma meelistöid või suurtöid või asju, mille üle sa oled siiralt rõõmu tundnud, nii suurt rõõmu, et, et mäletad seda praegu. Kuldar singil oli selline huvitav tsükkel, sünni ja surmalauludes on siis kammeransamblile ja vokaalsolistile siis kui ta need kirjutas, siis olin mina veel suhteliselt vähe tööl olnud, aga see oli väga huvitav protsess, mismoodi need salvestused sündisid. Sest Kuldar oli ise kohal ja tegi pidevalt märg kusi, mismoodi ta seda on ette kujutanud, samal ajal kirjutas pliiatsiga täiendusi juurde. Noh, ma olen siin mõelnud, et praegusel ajal on neid asju küllaltki raske jäädvustada niimoodi, nagu kolder mõtles, sest ega ta paljusid asju üldse sinna kirja ei pannud. Ta ütles, et tehke niimoodi ja mõningad kohad olid ka sellised, et seda oli võimatu noteerida. Flota mängisid kadunud Jaan Õun, Samuel Saulus, kitarri mängis sekkimatlik tšellot. Allar Kaasik, Leili Tammel oli vokaalsolistiks. Tar kooli siis ka seda läbi mikrofonide valjuhääldit ja tegi oma. Maidomaadikut meenutavad nüüd kolleegid Priit kuulberg ja Tanel Klesmend. Kindlasti te mäletate oma esimesi kokkupuuteid või lausa päris esimest kohtumist Maido ka, et milline see oli. No mina ausalt öeldes ei mäleta päris esimestest, mina töötasin siis üleliidulise säili plaadifirmas meloodia raskel vennal ja no sellest on jämedalt 30 aastat tagasi kuskil ja 90 olime mõlemad noored ja mina olen ka niuke algaja helirezhissöör seal Enn Thompsoni käe all ja ma tean, et Maida oli siis ka nagu algaja režissöör raadio poole peal ja kuidagi me seal kokku saime seal meloodias, sest meil oli seal tööjõudu ka vähe, seal tema tuli nagu freelancer nii-öelda midagi sinna salvestama, nime kokku saime. No mina sain taga kokku ikka juba õndsa eesti ajal, see oli üks Jazz kaare kontsert Sossi klubis, raadio tegi sealt ülekande, mina tegin laivi. Ja pärast seda ma ei tea, miks me Maidoga rääkima siis ütles. Kuule, äkki tuleb raadiosse? Ja nii ma siia sattusingi. Kuidas teie loomustaksite Maidot, kui kolleegi? No mina olen muidugi väga subjektiivne ja tema suhtes, sest me oleme 30 aastat olnud väga head kolleegid ja väga head sõbrad. Sõda oli mul üks väga häid sõpru parimaid sest tema oli selline inimene, kellega võis rääkida nii muusikast kui tehnikast, loodusest või poliitikast, ükskõik millest. Ta oli väga ja silmaringiga inimene ja väga raske on leida inimest, kellega mõtteid jagada, selles mõttes, et nii vaielda ja kes nii sügavalt seda muusikat tunneb, sest ma ega on ikkagi lõpetanud Tallinna riikliku konservatooriumi nagu minagi, tema lõpetas klaveri. Mina kontrabassil mulle tundubki ühele heale helirežissööril peab olema vähemalt kõrgem muusikaline haridus. Väga palju tehnilist taipu, puu ja hea suhtlemisoskus. Just igapäevaselt juurde õppima, pead palju muusikat kuulama, pead lugema. Need omadused olid tal nagu kõik olemas, kusjuures helirežissööri küpsemine võtab ka päris kaua aega, see on nagu dirigentide ja öeldakse, et dirigent vähemalt 50 pakkus isegi 60 aastat, kui ta on vana, peale seda teeb siis alles nagu Bructarid proovima hakata varem nagu ei ole mõtet. Ja see on täiesti tõsi. Ja me Maidoga kogu aeg rääkisime sel teemal vaidlesime tihti paljude asjade üle, ühel oli üks arusaam, teisel teine, aga kumbki arusaamad, ma loodan, ei olnud valed, aga lihtsalt oli selline fantastiline inimene, kellega võis kõigest rääkida. No mina saan iseloomustada tööalaselt ja ühesõnaga Maximalist kahe sõnaga, absoluutne professionaal, maksivalist. Juttu tuli siin pillidest klaveri-kontrabass mängisite vahel. Koos me mänginud, sest me mõlemad oleme juba aastakümned aru saanud, et sellel erialal ei ole meil enam mõtet tegeleda, sest pillimäng nõuab absoluutset pühendumist. Ja sa pead kõigest loobuma absoluutselt kõigest. Mina küll olen kerges muusikas pilli mängida, aga kergemuusika on kerge asi, sellest pole mõtet isegi rääkida. Küll aga said sellest Maida erialast laotan pianist vist, et väga hästi maitses õhu, kõik need meie praegused pianistihakatised, keda ta salvestas seal tal eriti meeletu pagasita kahest vaoshoitud pianistid, slaidikene tolmas, läksid nuttes koju, selge eesmärk. Ja ma arvan, et ka õigusega absoluutselt maksimumiks. Jah, ja nagu üks viimaseid salvestusi oli, kui ta rääkis üks nädal aega enne pianisti ta salvestas ja noore pianistina olid probleemid mõnede passaasidega, kus mõned noodid natukene liiga vaikseks, siis ta ütles, noor pianist Maidule, et äkki neid hiirekesega seal arvutis saab neid noodikesi kuidagi järgi aidata kõlaks nagu ühtlaselt. Maido sai selle peale niivõrd kurjaks, et saatis selle pianisti nii-öelda koju harjutama, pehmelt öeldes. Aga Maida oli selles mõttes jah, talit täielik maksimalistliku. Ta tihti me vaidlesime selle üle. Ta monteerib liiga palju. Ma olen selle juures minu meelest ka praegu. Lauder perseraki nimelisel ooperil, mida ta tegi, oli kuskil 1500 lõiget tunni aja kohta, mina pean seda ebanormaalseks, kui peaaegu igat nooti hakatakse niimoodi editeerima. Siis kui ma lähen seda kuulama niimoodi otse laivis etendusele, siis ma saan ilmselt infarkti, sest ei sarnane absoluutselt sellega, mis plaadi küljes on. Et see oli meie suur vahe, ta tahtis teha kõigist interBrettidest maailma tipud ja sellepärast absoluutselt kõigile meie intervjuu lehtedele väga meeldis ja taheti ainult temaga salvestada sest ta monteerisite meeletult heaks kogu selle etenduse või teose või esitus. Aid omaadik, kõikide jutud, mis me oleme rääkinud seoses Syrano suurprojektiga, viivad ikkagi sinu juurde, helirežissöör on selles töös asja alguses. No see tööprotsess on tegelikult selline, nagu ta peaks kogu aeg olema. Hakkab pihta juba ooperit proove külastades, kus mul on kaasas siis partituur, kuhu ma teen vastavaid märkmeid kuna asi sai nüüd üles võetud raadiomikrofonidega, see tähendab, et igal lauljal on vaevumärgatav mikrofon ära peidetud niimoodi, et seda ei oleks. Ja väikesaatja siis peab väga täpselt teadma neid kohti, kus keegi laulab, sest mõeldamatu on kogu aeg kõiki nii-öelda mikrofoni kanaleid lahti hoida, sest sealt võib tulla ka mingeid kõrvalisi kommentaare, mis üldse sellesse päris ei puutu. Sellepärast on vajalik eeltöö, et märkida täpselt partituuris ära kohad, kus on vaja mingi mikrofon lahti hoida ja kus ta jälle maha tõmmata. Mujal maailmas on juba ammu seda teed mindud, meil oli see nüüd Eesti raadios esmakordne katsetus või töö, kus nüüd kasutati seda tehnoloogiat. Kas sa olid praegu siin režissööripuldis ainsana režissööridest või oli sul ka assistent kõrval? Tähendab, ega seda üksinda ei olegi võimalik teha, üks üks inimene on selline, kes nii-öelda partituuri loeb sealt märkusi, et mis on vaja teha ja keerab kas või lehti ja tõin ta siis nii-öelda liigutab nuppe. Minul oli antud projekti puhul oli abiliseks helirežissöör Aili Jõeleht kuskilt Maltal nagu pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, kuna N juhtus selline kogemus, aga noh, võib öelda, et enam-vähem läks kõik nii nagu vaja. Ma siin üks õhtu, mõtlesin, et kui nüüd see asi lõpuks valmis on, siis ma olen seda ooperit umbes 25 korda otsast lõpuni läbi kuulanud. Kas sa selle töö käigus elad ka muusikasse sisse või, või muusikale kaasa või sa pead olema niivõrd oma valvsa kõrvateener? No üldiselt peab ikka nii-öelda kõrvaltvaataja rolli Ma ja katsuma emotsioonid need maha suruda oleks, kui muidugi mingi eriline õnnestumine toimub nii et sa isegi läbi Tehnilise trakti minuni jõuab, siis on vähemalt kindel, et seda kohta tasub kasutada ja seda ka raadiokuulajatele nii-öelda ette mängida pärast. Kas oli nendes etendustes selliseid kohti? No on ikka, oli, aga ma ei hakka neid praegu ütlema. Kuulake ise. Aga kui me räägime erinevate ajastute muusikast või erinevatest kollektiivides mida teie tema töös nautisite kõige rohkem, millised võisid olla tema kõige väljapaistvamad ülesvõtted teie jaoks personaalselt. Kuna ma töötan meie arhiivides, siis mulle satub tihti kätte Maido töid ja just eile sattus mulle päris mitu rulli, kus ta on nii-öelda kerget muusikat. Teiste raadio bigbänd ei salvestanud aastast 1992. Sellel ajal oli ikka veel õnneks täis analoogsalvestust ja need võtted kõlavad jube hästi, seal on õhku, sügavust. Peale selle interpreedid on väga head, kuna bigbänd koosnes tolleaegsest Raadio estraadiorkestri liikmetest põhiliselt seal olid kõik kokku mänginud ja mõelge, see on 92, see oli tema alguse periood. Vahepeal hakkas ta loomulikult rohkem tegelema tõsise muusikaga, mis on ka väga õige. Tema professioonile hakkas salvestama küll koore ja muutus lõpuks ka ERSO selliseks ihuhelirežissööriks, elas metsaga kokku, teadis kõiki vigureid, mis seal ERSO-s toimub. Mismoodi nendele inimestele läheneda ja palju sat saab välja pigistada. Kõige kurvem on see, Maido lahkus oma tipus. Mõtlesime pidada taha, milline see kõlapilt peab olema, see on minu meelest väga tähtis, et üks helirežissöör leiab oma ajakirja sellise näo, kas see meeldib kõigile või mitte, et see on ausalt öeldes tähtsust täpselt sama nagu kunstnikel mõne kunstniku pilt meeldima Ühele inimesele mõne oma ei meeldi, aga me teame, et vot kindlasti maneer või Rubens Maido just leidis selle õige tee. Tal hakkas väga hästi minemata, oli juba rahvusvaheliselt tuntud mees ja ses mõttes Väga ma tahtsingi selle välja tuua, et mul kahjuks ei ole olnud võimalust nagu Maido töid niimoodi ühekaupa analüüsida, et mis mulle kõige-kõige rohkem meeldib. Aga just see tema viimase aja koostaja Verzoga, et ma olen alati hinnanud, rääkinud seda, et tegelikult hea helirežissööri üks eeldus ongi see, et ta ühe või teise kollektiiviga teeb pikka aega koostööd ja nad õpivad teineteist läbi ja lõhki tundma ja see viib kogu töö täiesti uuele tasemele. Sa võid olla ükskõik kui hea helirežissöör, kui sul tuleb võõras kollektiiv etta, sa hakkad seda otsima. Aga pikaajaline koostöö ühe kollektiiviga, ühe dirigendiga, see loob absoluutselt uued võimalused. Ja ma arvan, et, et see oli üks üks tema viimase aja selliseid suuri plusse. Ta jõudis sinna. Sama kehtib rammi kohtades, ta on väga palju rammi siis ka viimasel ajal salvestas ja Paul Mägi on läinud Tartusse Vanemuise orkestri etteotsa ja viinud selle kollektiivi täiesti uuele tasandile. Ja Maido salvestas Reigi õpetajat. Ma kuulasin seda ja ma pean ütlema, vähemalt Vanemuise jaoks on see täiesti uus kvaliteet. Helirežissöör aitab paljudel kollektiividel oma koha nagu leida siin selles meie väikeses eesti pildis ja Maido aitas kogusale sümfoonilise tõsise muusika arengule väga-väga palju. Ka see kujunemine võtab väga kaua aega, et saada ühest helirežissöör systeks täiesti tõsine tegija, et nagu praegusel ajal on moes, et kui mul on üks väikene läptop laua peal ja kolmekümneeurone mikrofon ja varastatud programm, siis mul on stuudio ja ma nüüd teengi muusikat. Eestis on neid sadu stuudiot, mida me siis kuuleme siin kas eesti laulud või ma ei tea, mingisugused üritused siin on. Mind selline muusika isiklikult ei huvita, maid otse ka ei huvitanud. No ma arvan, et tõsiseid tegijaid see ka ei huvita. Et päris tõsist salvestust tõsisel muusikal teha, selleks on vaja väga tõsine helirežissöör, tõsine saal, meil kahjuks pealegi ei ole väga palju, sellepärast me peame ju kõik käima kuskil kirikutes ja muuseas kohtades. Maido käis ja otsis ka neid paiku, kus nagu võiks midagi salvestada. Tema teeneks tuleb lugeda, aga et meil Eesti raadios on klaver, kuigi see Steinway Ta on Estonia, aga ta on uus. Tänu temale on ka Estonia kontsertsaali foonikas maailma tipptasemel heliaparatuur. Ta alati muretses, et meil oleks kõik kõige paremad asjad ja kõik oleks hästi ja et meil oleks ka, nagu ta järeltulevat põlve. Ta nägi ette, et ta ei olnud ainult ja mina, mina ja teised ei ole mitte keegi. Ta oli väga progressiivne inimene. Samuti me käisime koos väga paljudel helirežissööride kohtumistel, küll Saksamaal kus ongi tõsise muusika, helirežissööride arenemise kants ja täiendasin vennast seal vaidlesime ja uurisime ja ainult niimoodi saab edasi minna, muidu tuleb seisev vesi ja kuhugi enam arengut ei ole. Äkki meenutame mõne loo Maido ka seoses tööalaselt näiteks või mõni muu lugu, et meenub teile. Ma võin rääkida võite tööalaselt huvitava loo võimul olid pulmad, siis oli ta perekond, maadikud, mul ka külalised, sõitsime oma pulmareisile ära, siis Maido, selline aktiivne inimene tahtis, et lennuki komandör nagu õnnitakse neid siis abiellumise puhul ja ta enne jätnud järgi, kui ta sai Lufthansa kaudu, mitte otseselt, küll lennuki komandöriga ka kuskilt, nii, ühesõnaga me olime juba õhus, lennuk lendas, järsku kuuleme valju häält, tõsta sellist väga vahvat tervitust. See oli täiesti hämmastav tega ta järgi jätnud, kui ta midagi tahtis, ta tegi selle ära ja ja seda ka loomulikult tööalaselt, et. Me tegime palju ka omal ajal igasugused vabaõhuüritusi, kus oli vaja tõsise muusika näiteks sümfooniaorkestrit, võimendada siis kui see eesti ja alguses aga pihta hakkas nagu seal Võru järvemuusika ja noh, lõpuks laulupeod ja värgid ja see oli tema jaoks väga uus asi. See hakkas talle väga meeldima ja seal ta kohe nagu hakkas jagama misse. Võimenduse töö on, et see nagu hoopis teistsugune kui see helisalvestuse töö tali väga pädev, väga paljudes asjades kodus tegi ta, ma tean puutööd ise omale riiulid ja asjad ja need oskas ka nii-öelda oma kätega midagi teha, mitte ainult peaga. Ma ei ole, mulle tundus, meeldib väga selline hästi suursugune muusika, Rihastrausse, Wagner ja selline muusikaga, mulle meeldib temale eriti ka ooperisõber, ta oli korjanud endale kokku maailma parimad esitused ooperis nii audios kui pildis ja siin elu lõpupoole ta ikka ütles mulle, täna sain nautida jälle Reini kulda, vaatasin natuke seda siit ja kurb on see, et Meil elame sellisel ajal, et meil ei ole aega, sest maailmas on nii palju nii head muusikat tehtud. Seda hulka läbi nii-öelda närida on väga keeruline, aga Maido oskas selekteerida välja tema jaoks sellised tähtsad asjad ja näiteks siin betoni sümfooniad, mis on esitatud hoopis teistmoodi, väikses kammerkoosseisus, mis kõlavad hoopis teistmoodi. Tõsise muusika poole pealt on väga raske üldse kedagi, niimoodi mõtlen, mul on täielik auk sees, kellega mõtteid vahetada ja kuulda siis vastusidet, et maid oskas ennast väljendada, alati oskaks põhjendada, miks tale konkreetselt see asi meeldib ja miks see ei meeldi selles mõttes, Maido oli alati selline mees, kes vaatas nagu tagasi, nagu me arutasime, et tuleks võtta ette kõik eesti, et eksmeeskoorimuusika uuesti salvestada uuel tehnilisel tasemel ja kasutada veel RAMi potentsiaali, nii kaua kui seda on, sest noh, me teame kõik väga hästi, et Ramon praktiliselt poole väiksemaks jäänud, millest on kohutavalt kahju. Et see kõik on tegelikult ka väga palju helirežissööride töö olnud, et need kollektiivid on arenenud, et interpreedid on arenenud. Ja Maido jättis siia, aga noh, nii tõsise jälje, et seda iseloomustavad, on väga rasked. Maid omaadik salvestas Eesti Raadio fondi ka esimese viis punkt üks salvestustehnikas tehtud plaadi ja see jäi ka tema kõige viimaseks fondi salvestuseks. Plaadil laulab Eesti rahvusmeeskoor, bonaato ja Gabrieli looming. Seda räägivad mulle kõik nii profid kui mitte profid, et salvestamine kollektiive, Jakseks harivamaid tegevusi üleüldse. Et kui sa võtad ikka selle teose seal dirigentidega koos seibidega lahti ja lahkad selle nagu läbi siis kollektiivile on pärast seda see lugu ikkagi nagu saatus uuel tasemel. Aga mis ma tahtsin veel rääkida, kui sa ütled, et kurb on see, et praegu on jube kiire. Kunagi, kui nii väga kiire ei olnud, siis Maido eestvedamisel me ju korraldasime ühiseid muusika kuulamisi, kuulasime režissöörid omavahel teineteise teoseid, analüüsisime, võrdlesime, mis võiks olla niipidi piss võiks olla naabidi. Kuulasime maailma tippteoseid, tegime omad järeldused, et mida nemad teevad teistmoodi, kui meie teeme. Need on asjad, millest mina ka hetkel tunnen puudust ja mis jäid ära ajapuuduse tõttu. Muusika kuulamine on tegelikult üks väga oluline osa helirežissööri Pedas arendamisest. Samamoodi peaks käima tihti kontserditel, aga noh, kui me hakkame mõtlema, millal me keegi siin nii väga kontserdil käsipiletiga piletiga siis juhtub seda väga harva aastas võib-olla kaks korda ja tuleks külastada ka sellised maailma häid kontserdipaiku nagu Viinis music särajanisse minema siis Hollandisse, kus on maailma parimad kontserdisaalid ja parimad orkestrid ja see peaks olema kohe kohustuslikus korras. Ja me rääkisime, Maido ka mina olen ise Viinis mitu korda käinud. Et tahtsime koos minna sinna kuulama Viini Filharmoonikute music, Raienesse ja saksa muusikat. Aga kahjuks jäi ära. Oi, ta õpetas ka, mida ta rääkis oma noortest ametivendadest tulevastelt. Vahepeal oli väga pahane nende peale vaheldajale, kiitis, et mõni poiss oli toonud päris huvitava võtta ja mulle tundub, et ta oli selline õpetaja, kes nagu kõige rohkem õpetas oma õpilastele muusika kuulamist, sest tegelikult muusika kuulamine on päris keeruline. Et sa kuulad mingit Beethoveni kolmandat sümfooniat ja sa kuulad teda, nii et sa saad aru ka, mis seal toimub, enamus inimesi kuulab seda muusikat, nii et oi, seal tore, see meeldib mulle seal ilus, see on kole. Aga tema armastas, võtad ikkagi tükkideks lahti selle asja ja seletada oma õpilastele, samal ajal ka loomulikult. Et kuidas nagu lindistatud ja erinevaid võtteid mingi ühe teose kohta anda, kuulata ja analüüsida, et, et see on nagu väga õige tee, sest vaevalt et ta nüüd nii-öelda oomi seadustel kõrgema matemaatika protsesse oma õpilastele õpetas, kui ka Neitakse õpetama, seda peaks keegi teine õpetama. Aga tema andis nagu oma kogemuse edasi, mis on minu meelest väga õige, sest dollareid sellel alal siiski väga suured kogemused ja ja seda nooremate inimestega jagada on ainuõige võimalus. Ja eks nüüd peab Tanel seda asja edasi viima, sest tema on ka varsti jõudmas selle kuldajani, kus ta juba teab, mis toimub, aga midagi ei ole teha, see ongi nii ja kui kui kogemustepagas on juba saavutanud sellise olukorra, et sa nagu tunned ennast hästi. Et sa ei kahtle enam milleski, et ma lähen mingile mõttele. Kas ma ikka teen seda nii, ma juba tean ette, mis asi see on, kuidas seda teha, ma tean seda kollektiivi, selle kollektiivile on need head, need vead, see helirežissööritöö on kohutavalt raske ja kohutavalt keeruline, et sa pead olema psühholoog. Transa matemaatik, dirigent, produtsent, monteerija, noh, kõik need asjad kokku, et selliseid inimesi Eestis on ülivähe, neid võib lugeda hetkel ühe käe sõrmedel üles ja kui üks neist lahkub, siis jätab see väga suure augu. Parandamata. Maidata meenutasid kolleegid Priit kuulberg ja Tanel Klesmend. Nüüd aga kuulame Maido maadiku kõige viimast intervjuud, mille ta andis ETV saatele MI 2014. aastal 19. septembril. Intervjuu on inspireeritud filmist farinelli ja juttu tuleb sellest, kuidas monteerida kokku kahe erineva hääleulatusega. Laulja lauldud partii. Henryle oper tõi meelde ühe sellise vana filmi nagu farinelli. Ja seal on legendidele. Isenesest päriselt ka nii on kokku pandud kaks erinevat häält, et saada seda tohutult hääleulatust, mis sellel jah, vastab täitsa tõele, sellepärast kontra täna, kes seal laulis, temal hääl nii kõrgele ei ulatu tunud kui salvestatud aariad ja siis kõrgete nootide jaoks kasutati sopranit mis siis omavahel kokku monteeriti. Aga täna 20 aastat hiljem uuesti sedasama asja teha, kas peaks täpselt samamoodi võtma kaks erinevat häält, et mingit muud nippi ei ole? Paraku ei ole, ainukene nipp on see, et leida vastava hääleulatusega laulja, kes on võimeline selle kogu ulatuse maha laulda. Aga selle vana salvestuse juurde käis veel müüt, et kuidagi need hääled veel sulatati omavahel kokku, et see võiks, seda, seda ei saa, sa ei ole tõsi kohe kindlasti, sellepärast et iga vokalist ikkagi imponeerib natukene erinevalt kõiki noote ja neid kaks tükki nüüd kohakuti panna, siis on kohe kuulda, et midagi ei ole see nagu olema peaks, eks ju. Ainuke võimalus on ikkagi, et võtame ühed noodid, võtame ühelt tavaliselt, teisalt võtame teisalt lauljat, pöiamonteerimine nad omavahel kokku. Muide, fari nälli filmi ajal see digitaalne fantaaži tehnika ei olnud veel nii arenenud ja see võttis päris kaua aega soundtrack'i ka välja antud plaat seal muusikat üle tonni, kusjuures seal veel osa lugusid on ainult avamängud instrumentaalsead ja väidetavalt nad olla seda Monteerinud 17 kuud seal ikkagi päris pikk aeg. Ja kui seda plaati kuulata, Ta on selle kõrvaga, et kas kuuleb lõikekohta, siis võib öelda, et jah, et kuuleb küll. Ma ei mäleta, kumb. Vaat siin on küll täiesti selge. Seda nagu kuulab kõige paremini. Mina kiire koht ei ole. Vaat siin oli ka lase kruvinud. Noh, siin on isegi Tänapäeval võib-olla oleks saanud lehmadega monteeritud, oleks nädalaks ära saanud, aga sõiman paraku kuulsaks. Kui prints juures on, siis ei pane seda tähele. Aga meie praegu juba aastal 2014, meie kui teeksime, tegelikult ei jääks midagi kuulda selle tänase tehnika. Aga selleks on, meil on praegu siin suhteliselt juhuslikult valitud sopran ja kõrge häälega poiss, eks ju. Et nendel muidugi oli see ka, et tämbriliselt valiti võimalikult lähedased hääled. Et meil on nüüd see töö on tegemata ja selle tõttu ei pruugi see tulemus talle kõige õnnestunum olla, aga proovime ühe fari Nelly siis ikka kokku panna. Proovime, eks ju. Mis meil muud üle jääb, selleks ma siia tulnud oleme, nii, kas sa oled nüüd valmis seal? Et siis, kui ma vaatan, et läks siis natukene oota, ja siis hakka laulma, palun, eks. Nii, palun, läks. Aga aitäh sulle. Siin ongi hea võimalus kohanud juuli ajaliselt viiendast taktist veel otsa kleepida. Nii aitäh väga elus oli. No mis meie oma kahe klaasiga saame teha, poiss. Laulistamal alates viiendast taktist nii kõrgele nüüd hääl ei lähe, nüüd ma otsin sind selle juuli viimase variandina katsume selle sinna otsa panna, eks ajame need kaks. Kui muidugi ma ei usu, et need tämbrid, kas meil on siin suhteliselt juhuslikult siiski, et nemad nüüd nii hästi sulanduvad? Nagu kuulata, tegelikult on seal vahel ikka väga suureks. Poisil on selline natuke sära, selgem hääl, eks? Eraldi kuulates on mõlemad nagu normaalsed, aga praegu jah, seda. Aga võib-olla kuuleme terviku ära. Seda saaks korrigeerida, aga ma ütlen, see on lihtsalt selline arvutele rändandamise on see töö ja see võtab lihtsalt kaua aega. Kuulasime katkendit Eesti televisiooni muusikasaatest miis. Nüüd meenutab Maidomaadikud dirigent Tõnu Kaljuste. Pika plaadistuste lindistuste ajalool on omad, niisugused väiksed kogemused ja sa hakkad vaatama, toon meistrid väga lihtsa iseloomustuse järgi see iseloomustus, too meistrist helipildist, mille ta loob, inimesed, kes on väljaspool klassikalise muusikakogemust ja lindistavad nende kõrvade jaoks tihtipeale saab väga raskeks olema, kuulata ette ja panna kogu esitatav koosseis alates sümfooniaorkestrist kuni suurte koori- ja orkestriteosteni niisugusesse vahekorda. Et seda on nauditav kuulata. See esimesel hetkel tundub niisugune lihtne asi, mis seal ikka, pane mikrofoni ette ja kui hästi laulad on, kõlab hästi, kui halvasti, halvasti. Aga ometi see ei ole nii. Too naiste elas, on teatud niisugust andekust ja lihtsalt head kätt, mida on väga raske õppida, mis on kuskil olemas ja sai, seleta ära, milles asi on, vot Maido oli just selline, kes lõi alati turvalise helipildi. Seal võis hakata väiksete nüanssidega, et ma soovin seda, teist ja kolmandat, aga vot see kõige olulisem, mis alati tekitas hea tunde, kui sa olid seda kuulanud. Normaalne helivilt. Küsimus ei ole ainult Maidoga mõtlen, kui olen töötanud mitu aastat Rootsi raadios siis ma kogesin seal, kuidas erinevad helirežissöörid sedasama ühte kooria, sedasama ühte orkestrit lindistasid täitsa erineva kõlaga ja kui oli üks helirežissöör pikemat aega ühe kollektiivi juures tegelikult tema kõla tekitas sellele kollektiivile iseloomuliku kõla. Arvame küll, et kõik on lauljatest dirigentidest, aga osaliselt on plaadistuste puhul kogu pakendilooja siiski suures osas ka toonmeister. Kooste Maiduga algas kaheksakümnendatel aastatel, me tegime igasuguseid plaat, tööriist esimesi. Paralleelselt tegime ka saksa heli režissööridega, nii et võib-olla tüüri Kristeli saad oligi esimene, mis me temaga tegime. Hiljem tulid nii raadio lindistused kui ka üksikud teised plaadid, aga väga suur osa just Eesti muusikast on Maidoga plaadistatud, seal on. Ja nüüd see viimane, mis me lindistasime, oli Britiini Carlo ja tüürib seal moodi kokku mängimisel oli tema laual kaks plaati, mis nüüd tuleb ESM-il välja, mis jäi tema viimaseks tööks. Need olid siis Tõnu Kõrvitsa esimene autoriplaat isemis ja pretiini ja tüüriplaat, mille ühisnimetajaks on hoopis sisuaal. Sisu valda oma üksiku Madrigale ja vähemalt ETigantsid mõlemale heliloojale inspiratsiooni, millest nad tegid kaks väga Erat teost, mis on plaadistatud selle suure raske parturi salvestuse. Teine suur teene on Maido, oled see sai nii talletatud, et seda tõesti hea kuulata. Väga raske teos. Seal on neli viiehäälset ansamblit. Filharmoonia kammerkoor on jaotunud neljaks viieks intetiks. See on väga diviiside rohke orkestriga viidud aega ilusasse Balance, nii et see plaat teda minu jaoks igavesti meenutama. Nõnda rääkis dirigent Tõnu Kaljuste. Maid omaadiku viimaseks kontserdiülekandeks. Klassikaraadios oli Erkki-Sven Tüüri autoriõhtu 11. detsembril Mustpeade majas. Saadet jäävad lõpetama Erkki-Sven Tüüri mõtted ja katkenud nimetatud kontserdilt. Kaks pilu esimest autoriplaati, mis 95 96 tulid välja on mõlemad salvestatud Maido poolt, arhitekt kate, sari nüüd ansambliga ja esimene plaat ECM-ile kristalli. Saatjo muide figureeris kuulsas Grammy nominatsiooni is, kus Manfred Eicher oli produtsendina nomineeritud, mis räägib Maido helireisist suuri suurepärasest tasemest ja sellest ajast alates on neid plaate tulnud ikka päris sulgeb Ma olen oma orkestri pildisust ajanud teatud ruumilisust taga ja see on nende salvestuste kõik väga hästi kuulda, samal ajal ta sulab kokku heaks säravaks tervikuks, kus sagedusega õigesti paika pandud pillirühmade kaupa. Kõige viimane töö. Maido andis viimase lihvi nüüd ühele ECM-ile jällegi salvestatud produktsioonis. See sai tehtud tõesti päev enne seda, kui ta lahkus keskelt. Et see oli viimane, viimane hetk, kus ma temaga kokku puutusin. Ja veel järgmiseks hommikuks jõudis ta jätta mulle kopeeritud plaadi selle materjaliga. Viimane ülekanne raadios oli ju minu autoriõhtu. Ühest küljest on mul tohutult hea meel, et on nii palju asju, mis on talletatud, mis on salvestatud ja mul on kohutavalt kahju, et nii palju oleks võinud teha. Nii palju jäi tegemata. Ja noh, alati on mul olnud suur rõõm sellest tohutult kvaliteetsest tööst, mida ta tegi. Maid omaadikut meenutasid Priit kuulberg, Tanel Klesmend, Tõnu Kaljuste ja Erkki-Sven Tüür. Saate autorid on Tiia Teder, Janele vas Stein feld ja helimontaaži tegi Katrin maadik.