Heligaja tere, mina olen Kersti Inno. Tänases ülikajas pakume teile peegeldusi mitmelt kontserdilt. Tiiule. Evald räägib üheksanda Tallinna talvefestivali galakontserdist. Sten Heinoja jagab muljeid ERSO kontserdist sarjast meistriklass, kus dirigendipuldis olid rott vigum Norrast Prokofjevi kolmandast klaverikontserdist soleeris briti pianist Fredigem Saale. Fischer jagab muljeid Händeli oratooriumi Iisrael Egiptuses ettekandest Risto Joosti juhatusel. Kammerkoori Woodžesmusikaales sümfonietta Riiga rahvusvahelise solistide koosseisu esituses. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nelejevastentselt alustama ka eesti klassikaplaadi teemal ning keskenduma päris algusele plaatidele Eestis enne 1000. 900 neljakümnendat aastat head kuulamist, kaja. Klassikaraadio on koostöös Rahvusraamatukoguga algatanud kampaania kõigi aegade parima Eesti klassikaplaadi selgitamiseks. Eesti Rahvusraamatukogu plaadikollektsiooni põhjal koostatud nimekirjas on praegu 1900 plaati ja helikassetid. Vanim neist on välja antud 1908. aastal. Uusimad kannavad tänavust aastanumbrit. Klassikaplaadi hääletus algab internetis 16. märtsil ja lõpeb 13. aprillil ning kõik saavad selles kaasa lüüa. Kataloog on vaatamiseks ja uurimiseks klassikaraadio kodulehel tutvuge, vaadake, kuulake ja aidake valida parimad klassika plaadid läbi aegade. Meie aga keskendume oma programmis lähiaegadel omakorda klassikaplaadile üsna mitmel moel. Tänases helikaja saates võtame vaatluse alla heliplaatide algusaja plaadistamised ja plaadid Eestis enne 1900 neljakümnendat aastat. Käisin sel puhul külas meie legendaarsel helisalvestaja Heino pedo saarel ning palusin stuudiosse Eesti Rahvusraamatukogu kunstide Teabekeskuse osakonna juhataja Katre Riisalu ja Eesti muusika ja teatriakadeemia raamatukogu juhatus taia Ilvi Rauna. Heino Pedusaar on helisalvestusajalooga tegelenud ligi 60 aastat. Avaldanud sellel teemal raamatuid ja artikleid, koostanud Eesti heliplaadi arhiivi 1901 kuni 1939 teinud raadiosaateid, kuulakem kõigepealt, mida rääkis tema päris esimestest eesti heliplaatidest? Kui nüüd hakata eesti heliplaadiajalugu sirvima, siis tuleb ilmsiks niisugune asi, et esimene plaat, eestikeelne plaat lauldi sisse 1901. aastal Peterburis ja väga huvitav on see laulu autor oli, kujutage ette, kes mehe kuulus, kujur August Laizzanberg, ta oli niisugune inimene, kes tegeleks kõigi intellektuaalsete asjadega ja muuhulgas ka komponeeris laulukesi, kusjuures nooditundmine oli olemas. Nii et ta kutsus siis konservatooriumi üliõpilasi, vilistas oma viisid ette ja netis panid paberile. Ja niiviisi siis 1901 Eesti seltskond Peterburis oli tollal väga arvukas ja seal harrastati taidlust palju. Ja siis jõuti nii kaugele, et kui nimetatud aastal tuli Londonist salvestajate brigaad Peterburgi, et sealseid mitte eesti materjale jäädvustada siis olid ka meie eestlased väga agarad ja võtsid kätte kuue väikese heliplaadi salvestamise. Need olid tenori laulud, aga eestlaste konservatooriumi õpilaste hulgas ei olnud noorikute, siis leiti üks koltissoni nimeline tudeng, kellel utsitati eesti keele hääldust nii palju selgeks, et laulis siis kuus laulu sisse. Ja väga huvitav on see, et üldse esimene plaat eesti heliplaat on säilinud nendest kuuest esimesest plaadist ainukene ja õnneks just esimene järjekorranumbri järgi. Niisiis koltisson laulab meie kujuri laulu paistab sügisel ka päikene. Ja päris tähtis oleks märkida 1901 esimene Eesti heliplaat sündis poolteist aastat varem enne sõda, kui hakkas kaluuso grammofoni maailma kuulsaks laulma. Ja siis oli paar-kolm aastakest vahet. Kuni Tallinna ajaleht Teataja kirjutas, et Kuld, Lõvi võõrastemaja suures saalis hakatakse grammofoni platesid üles võtma. Ja siis oli esimene laul. See Alt oli 1904 ja see oli Estonia seltsi koor Jaan Bergmanni juhatusel. Tomsoni üldtuntud laul kannel. 1908 oli järgmine salvestusperiood seekord jällegi Peterburis ja siis juhtus nii, et sealne koolitegelane Otto Peterson etles luges Kreutzwaldi Kalevipoega ja mitmesugust muud luulet. Ja Kalevipoja ja Soome seppariid oligi esimene sõna ettekandega Eesti heliplaat. Esimene orkestriplaat tuli samal 1908. aastal Peterburist eesti tantsulooga. Kaerajaan aga seda ei esitanud, mitte meie jõud oli mingi juhuslik kohalik sõjaväe kapellikene. Ja siis läkski lahti kuni 39. aastani välja tõsist muusikat varem peaaegu ei salvestatud, üksikud palad olid aga peamine, rõhk oli ikkagi vokaalil. Laulud läksid paremini peale rahvale, plaadid olid kohutavalt kallid. Kolmekümnendatel aastatel oli nii, et üks plaat maksis odavate hulgas, maksis kaks ja pool krooni. Aga see oli ühe korraliku töömehe päevapalk. Ja seda vaid väga vähesed endale lubada. Huvitav, et said mitte väga vähesed, vaid päris paljud lubasid enesele seda sellepärast, et veel viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, kui ma aktiivselt kogusin vanu eesti heliplaate oli veel üllatavalt palju säilinud, mida ei olnud veel puruks trambitud või midagi muud tehtud nendega küll olen näinud, kutsuti mind kuhugile maa kohta. Meil on vanu plaate, tulge, teil on võib-olla neid vaja. Ja kui kohale jõudsin, siis nägin niisugust pilti, kus külapoisid, lennutasid põllu peal plaate nagu lendavad taldrikud lendavad väga ilusti. Sahin veel natukene päästa, mis päästa andis. Niisiis, 20. sajandi alguses ilmusid Eestisse grammofonid ja esimesed heliplaadid. Katre Riisalu, teie olete samuti põhjalikult uurinud eesti helisalvestuse ajalugu. Kuidas kulges edasi? Võib-olla taustaks oleks hea teada ka seda, et sel hetkel, kui hakata esimest eestikeelset heliplaati salvestama, et oli maailmas juba ilmunud 3000 heliplaati näiteks venekeelne esimene plaat Läti 1897. aastal juba ja kui siin meie lähinaabritest veel mainida, et lätikeelne esimene plaat 1903 ja leedukeelne 1908 ja nagu Heino Pedusaar mainis, Mihhail Koldison, kes laulis sisse siis esimese eestikeelse plaadi oli mõned kuud varem sisse laulnud ka esimese soomekeelse plaadi, nii et meil on sama laulja ja sama aasta meie põhjanaabrid, et aga 1904. aasta kohta võib-olla lisaks veel juurde, kui esimene salvestus toimus Tallinnas, et siis salvestas oma esimese plaadiga, eks Eesti üks esimesi professionaalseid lauljaid Paula Breen kes enne esimest maailmasõda andis välja 27 heliplaat. Ja Estonia muusikaosakonna segakoor laulis Tuljaku ja Isamaa ilu hoieldes ja ilus oled isamaa sisse. 1908. aastal toimus aga juba Tartus ka salvestamine eelpool mainitud Peterburi kõrval ja siis näiteks Peterburis laulis oma esimesed ja, ja samas ka viimast korda plaadile Aino Tamm oma 10 laulu. Matilde lüüdiksinkel salvestas Lindaaria Mihkel Lüdigi ooperist Kalevipoeg tuuslar. Mart Saare, hoia vahest aken lahti Miina härma lauliku lapsepõli, et tegelikult võibki öelda, et 1909.-ks aastaks oli kõige enam salvestanud Eesti helilooja Miina Härma vaatamata väiksele arvule plaatidele, mida salvestatud oli siis, kui ma olin väikseke, oli üles võetud viies erinevas esituses ja Tuljak neljas erinevas ettekandes. Et algul võib-olla ongi selle plaatide puhul just see vaimustus, et iga uue asjaga tekib kuulda seda eesti keelt ja uus tehniline vidin. Aga mõne aja pärast hakkas ju mängima juba turu seadus ehk et et huvi, nagu oli eelkõige nende asjade vastu, mis ka müüksid ja seetõttu hakkasid plaate salvestama kupletistid nagu Paul Pinna ja Estonia teatri ooperisolistid, kes alustasid siis peamiselt just niisugusi populaarseid operetiviise. 1911 salvestas oma esimese plaadi Estonia teatri ooperisolist Benno Hansen samas ka Estonia teatri orkester, dirigent Albert Vircousi juhtimisel salvestas Kaera-Jaani ja Tuljakut ja labajalavalssi. Siis tuli peale esimene maailmasõda ja salvestamine otse loomulikult jäi pooleli ja kahekümnendatel aastatel siis tegutsesid Eestis mitmed erinevad plaadifirmad, saksa firma peegaa, kes salvestas 100 plaati, sealhulgas ka päris palju Eesti puhkpillimuusikat ja Vassili Kirillovi mandoliini ansamblit. Pianist Vladimir Padva salvestas oma sooloplaadi fopääni muusikaga. Aastatel 26 kuni 30 tegutses firma OT on Saksa firma siis põhiliselt käisid ooperisolistid salvestamas Berliinis. Oma esimese plaadi salvestas Karl Ots Miaga Aleksander Arder, kes oli Eesti vabariigi algusaastatel üks laiemalt tuntud bariton. Just tänu heliplaatidele. Inglise firma Columbia ja 28. aastal jõudis esmakordselt plaadile noore helilooja Enn Võrgu koorilaul Eesti lipp ja esitajaks oli Tallinna meestelaulu selts seltsimeeskoor dirigent August Stockmanni juhatusel. Aga kolmekümnendatel aastatel oli juba eelkõige ikkagi need plaadid, mis hästi müüsid. Artur Rinne salvestas kolmekümnendat aastat algul oma esimese plaadiga, polnud siis veel 20 aastanegi ja kokku üldse on ta salvestanud kuskil 160 erinevat laulu. Ta oli väga suure läbimüügiga, tiraažid olid väga suured, et kui tavaliselt oli kolmekümnendatel aastatel ühe plaadi tiraaž 1000 2000 eksemplari, siis siis Artur Rinne plaatidel jõudis 10000-ni. Kui palju muusikat tollal mahtus ühele heliplaadile ja see on ka muidugi huvitav, et algselt esimestel plaatidel olid need ühepoolsed plaadid ehk et see lugu, mida salvestada sai, oligi väga lühike, kuni paar minutit ja ainult plaadi ühel poolel, et muutus toimus 1908. aastal, kui, siis esmakordselt hakati välja andma ka kahe poolega mängitavaid plaate, et siis sai juba salvestada ühele plaadile kaks erinevat lühikest palakest. Ja ütleme, sellist oma plaadivabrikut Eestis nendel aastatel veel ei olnud või. Ei otseselt plaadivabrikut ei olegi Eestis olnud, meie lähim plaadivabrik oli Lätis 1904. aastal, kui hakati lätikeelseid plaate salvestama, siis rajati sinna ka vene impeeriumi üks suuremaid plaaditehaseid tegutsesse plaaditehas ka veel kolmekümnendatel aastatel ohtralt salvestades ka Eesti muusikat ja ja eks sealt edasi jõudis juba nõukogude perioodi, kui Riia heliplaadivabrik tegutses. Kas meie muusikud salvestasid ka noh, ütleme sihukeste Euroopa muusikat, mitte ainult eesti muusikat? Valdavalt ikkagi sellist muusikat, mis oli tuntud eesti heliloojate laule, aga kolmekümnendatel aastatel oli väga populaarne filmimuusika ja nii salvestati ka tuntud filmidest laule mitmeid. Aga millal sai alguse tõsise muusika salvestamine Ilvi Rauna? Ma arvan, et suurem läbimurre toimus aastal 1939, kui siis mai keskpaigast juuni keskpaigani toimus Estonia teatrimajas Tallinnas suur üleriigiline Eesti muusika helisalvestamise aktsioon. See oli nüüd tõesti selline nagu läbimurre Eesti kunstmuusika salvestamise teel ja eesmärgiks oli siis anda võimalikult esinduslik ja tasakaalustatud pilt kogu selleks ajaks loodud eesti muusikast. Ja ürituse eestvedaja oli riigi ringhääling, kes siis maksis ka üritusega kaasnevad kulud ja Eesti riigi poolt pandi siis välja meie parimad muusikakollektiivid ja solistid. Kui siin loetleda, siis mõistagi oli kaasatud riigi ringhäälinguorkester Tallinna garnisoni puhkpilliorkester siis võttis osa kaheksa koori sellest salvestamisest, näiteks nii Tartu kui Tallinna meestelaulu seltsi koorid, Estonia, muusikaosakonna segakoor, mis oli tol ajal meie esinduskoor, segakoor raudam ja nii edasi ja muidugi ka meie parimad lauljad instrumentalistina näiteks Rudolf Palm, August Karjus, Karmen prii Olga lund, Arno eitus ja samuti Artur Rinne kellast patra juba rääkis. Kuigi valdavalt oli plaanis just anda välja nii-öelda Eesti muusika antoloogia ehk siis just Eesti nagu kunst, muusika parimad palad, siis ka Artur Rinne ja Ants Eskola said oma lööklauludega sisse, kuna need olid tõesti ka tol ajal väga populaarsed. Ja ühtekokku siis jäädvustati 169 heliteost. Ja lisaks sellele veel seitse sõnalist etteastet, mis olid siis tolleaegsete riigitegelaste kõnet. Nii et ühtekokku tehti 176 helisalvestist, mis on tõesti väga suur maht. Kui on võrreldud tolleaegse grammofon kompani Taani filiaali aasta toodangut, siis nemad umbes andsid üle 300 plaadi külje aastas välja. Ja nüüd sedasama ühe kuuga siinsamas Tallinnas 39. aastal tehti ühe kuuga ära terve aasta töö, nii-öelda kõik laupäevad pühapäevad kaasa arvatud. Nii et see oli selles mõttes läbimurre. See tundub uskumatuna, selline hulk salvestusi nii lühikese aja jooksul just, aga see oli siis selline teadlik poliitika, et see antoloogia koostada ja kes seal siis nagu taga olid. Initsiaator oli ikkagi riigiringhääling, sest teatavasti ringhääling riigistati 34. aasta esimesel juulil ja siis hakati teadlikult rõhku pöörama just eesti Rahvuskultuuri edendamisele ja säilitamisele ja kõik sellega kaasnev ala. Ja samal aastal asus sate kava juhina tööle Hanno Kompus, kes oli tõesti väga erudeeritud inimene. Ta oli kunstiteadlase haridusega ja ühtlasi ka ooperilavastaja ja tema need valikud olid ikkagi väga läbimõeldud ja nagu kaalutletud, kui neid dokumente lugeda. Ja mina kahtlustan, et tema ikkagi seda väga jõuliselt läbisurumises dokumendid viitavad, et selle üleriigilise salvestamise ettevalmistus tööd käisid juba alates aastast 1937 liikusid kirjad erinevate ministeeriumide vahel püüti asjasse kaasata ka riikliku propagandatalitust ja seal tõesti kirju on säilinud. Aga minu andmetel ikkagi mulle tundub, et lõplikud kulud jäid millegipärast siiski ainult riigi ringhäälingu kanda. Aga jah, siin olid entusiastid tõesti Hanno kant, buss ja kui asi hakkas juba konkreetsemaks minema ja tõesti jube, hakati rääkima mahtudest, sest tõesti 160 900 last ei ole väike kogus umbes 50-lt heliloojalt, siis hakkasid nimekirjad liikuma ja nimekirjade koostamise juures olid ka siis raadio muusikatoimetajad Juhan Aavik ja August Opmann. Ja muidugi, ka Ringhäälingu orkestri dirigent teedel oli kindlasti oma sõna öelda Olav Rootsil kindlasti ma arvan, et temast ei mindud ka mööda. Kuna orkestrile oli tõesti väga palju mängida, siis ka dirigentide sõna arvestati. Paraku tuli vahele teine maailmasõda ja tegelikult see suur ettevõtmine sai plaatidena kättesaadavaks alles 70 aastat hiljem. Nii see tõesti on, see on huvitav ja keeruline lugu, aga vähemalt on õnneliku lõpuga kui nüüd seda lühidalt kokku võtta, tõesti, 39. aasta 14. juunil sai üritus ilusti Eestis lõpetatud siin viibinud Taani heliinsener Johan Bender, kes siis tegi selle tõesti hiiglasliku töö ära ja need salvestised olid siis jäädvustatud vahaplaatidele, millest siis omakorda heisis Inglismaal pidi vormitama metallist matriitsid ehk siis plaatide negatiiv koopiad, millest siis omakorda pidi tehtama sellakplaadid 70 kaheksase kiirusega, nii nagu tol ajal tehti. Ja tõesti see leping, mis siis omal ajal see grammofon kompanii ja riigi ringhäälingu vahel sõlmiti. Tõesti, oli kokku lepitud, et igast muusikateosest tellitakse 100 eksemplari meile siia Eestisse ja meil oli ainuõigus nende levitamiseks oli isegi punkte, see smastas poiss, mis kaubamärgi all siis need plaadid oleksid ilmunud, ei tohtinud neid iseseisvalt levitada, vaid meie, Eesti ostab selle tiraaži välja, aga jah, kahjuks tuli sõda vahele ja need matriitsi küll tehti, seisis Inglismaal, aga plaate ei pressitud. Kuuldavasti mingit prooviplaadid siiski enne sõda Eestisse jäävad üksikud ringhäälingusse jõudsid. Ja mõned üksikud sügisel alates septembrist oli raadios tõesti kavas täiesti saade uut eesti heliplaadimuusikat ja seal tõesti esimesed prooviplaadid juba lasterahvale kuulata. Aga kahjuks ringhääling teatavasti tegutses Estonia teatrimajas ja 44. aasta märtsipommitamises juhtus raadio fonoteegi ja ka ringhäälinguga halb lugu. Ta kogu tolleks ajaks kogutud fonoteeki hävis peaaegu täielikult ja kaasa arvatud need prooviplaadid, mis esimesed siis Eestis olid saadetud. Nii nagu samas majas asub ka väga rikkalik Estonia noodikogu, just sellest on väga kahju. Nii, aga kuidas need plaadid siis nüüd 70 aastat hiljem välja anti? Mõnda aega nad olid siis täielikus varjusurmas, sealsamas seisis, kuhu need metall madreidsid siis jäid seoses sõjatulekuga. Järgmine selles mõttes väike ärkamine toimus 1952. aastal. Kui väliseestlased peamiselt Stockholmis elavad inimesed nende eestvõttel siis otsustati jälgi ajada ja vande välja plaadid, nagu ma juba ütlesin, maht oli väga suur, siis tehti valik ja umbes valiti välja üks kolmandik sellest mahust, ehk siis 82 plaadi poolt teatavasti ühele plaadi poolele, kolm kuni viis minutit oleneb suurusest, nii et kolmandiku ulatuses teoseid valiti välja ja kanti välja. Need on tõesti ka maailma yli arhiivides olemas, siis Masters poissi leida on seal peal ja parimad palad siis nii-öelda 52. aasta väliseestlaste seisukohalt olid päästetud. Aga see ülejäänud kaks kolmandikku sellest ei teadnud midagi. Ja siis järgmine nagu väikene niisugune teetähis sellel teel on aastal 61, kui siis selles samas ei, siis kus neid matriitse hoiti. Leib, Taani tunnusele viitava CS lühendiga matriitsid teatavasti need madratsid olid ainus, mille järgi neid identifitseerida sai, on number, seal ei olnud mingeid nimekirja kaasas, see oli ainult maskina metallplaat ja selle peal number. Ja punase numbri algus viitas taani filiaalile, siis nad saadeti Taani lihtsalt ära. Taanlased omakorda ei osanud nendega midagi peale hakata, sellepärast et, et punkt üks seda matriitsi ehk negatiiv koopiat ei saa niisama lihtsalt mängida. Selle mängimiseks on vaja eraldi nõela, mida nendel ei olnud. Ja teiseks, nad ei teadnud ka, mis lugu sealt üldse oodata, kuna Ühtegi nimekirja ei olnud ja nii nad seal seisid, nad seisid, jaga, liikusid ühest institutsioonist teise, esialgu nad olid Taani rahvusmuuseumis ja kui 87. aastal seal hakati jälle ümber struktureerima materjale, siis need saadeti Taani rahvusraamatukokku Orfuusi. Nii et kaheksa, 27. aastal paigutati nad hoolhoosi raamatukogu keldrisse ümber ja sealt leidis need omakorda Morten Hain, kes oli ka meie selle eesti helisalvestiste projektis kaastegev, kes hakkas omakorda nende vastu huvi tundma. Aga ilmselgelt oli 80.-te aastate lõpp natukene tema sõnul veel liiga vara Eestiga kontaktide loomiseks ja Eesti info küsimiseks selle materjali kohta. Nii et see teema ikkagi veel oli nii-öelda uinunud seisus. Kuni lõpuks siis 2000.-te aastate alguses, nagu öeldakse, ideed on õhus. Nii Taani kui Eesti poolt hakati initsiatiivi näitama. Mina Eestis siin uurisin nagu tol ajal just põhjalikumalt riigi ringhäälingu muusikalist tegevust ja olin ka juba üht-teist nagu kuulnud. Siiski suur hulk helisalvestisi on padunud ja toosama Morten Hain endiselt püüdis leida kontakti eestlastega ja oli isegi saatnud mõnda muusikainstitutsiooni kirja, aga nagu ikka mõnikord kirjad satuvad valedesse kätesse või igatahes ta ei saanud vastust. Ja päris kiiresti hakkasid lõpuks asjad arenema, siis aastal 2004, kui Urve Lippus oli muusika ja teatriakadeemias käivitanud projekti sellesama 30 üheksandat Ta aasta helisalvestiste pealkirjaga ja eesmärk oligi nagu need salvestised kätte saada ja nad välja anda sama aasta suvel. Mina just külastasin rahvusvahelist muusikaraamatukogude konverentsi Oslos kus ma kohtusin siis Oolhoosi Rahvusraamatukogu muusikaosakonna juhatajaga, kes tõesti kinnitas, et nende keldris on need matriitsid ja siis läks juba asi päris kiiresti. Et me leidsime võimaluse, kuidas nendelt patriididelt muusika kätte saada, see on pikk ja väga keeruline lugu, mida saab lugeda meie projekti lõpetuseks välja antud kogumikust. Ja tõesti nüüd, 2008. aastal toimus ka pidulik matriitsi te üleandmine Eesti vabariigile. Taani suursaadik tõesti, siin meil rahvusraamatukogus kinkis Eesti vabariigi 90.-ks sünnipäevaks need paljurännanud negatiiv koopiad Eestile tagasi. Ja need on need uhkes väljaandes ja põhjalikes seletuste artiklitega koos välja antud ja, ja need on tegelikult kõigile kättesaadavad. Aga Katre Riisalu, millised haruldused veel on rahvusraamatukogus nendest sõjaeelsetest plaatidest ja mille vastu huvi tuntakse rohkem? Paraku on nii, et Rahvusraamatukogu helisalvestiste kogu sai alguse 59. aastal ja sellest alates kas ehk sellest hetkest, kui Tallinnas üleliidulise firma meloodia heliplaadistuudio rajati, on meil suhteliselt täielik heliplaadikogu, kuid see varasema osa plaadid on raamatukokku sattunud ikkagi eelkõige viimase 10 15 aasta jooksul. Et kui nüüd rääkida nendest vanematest plaatidest, siis see esimene plaat 1901.-st aastast see on teatri- ja muusikamuuseumis 1904. aastal salvestatud plaate leiab rahvusarhiivi filmiarhiivist. Meie kogus on vanim plaat 1908.-st aastast ehk siis üks esimesi nõndanimetatud kahe poolega plaate. Üldse on meil sellest perioodist ehk 78 kiirusega plaate kogus paarsada ehk et tegelikult, et ei ole vist kolmandikkugi kogu sellel perioodil ilmunud heliplaatidest, aga tänu Heino Vedu saarele, kes on välja andnud, et oma erakollektsiooni põhjal digitaalsel kujul CD iidel salvestatud, siis see on tema kogu on kättesaadav ja kuulata ta kõik need plaadid, mis siis tänasesse päeva säilinud on. Ja rõõm on märkida, et kui muusikaakadeemias heliplaadiajaloo või erinevate perioodidega tegelevaid uurimustöid tuleb, et siis kuulatakse ka neid plaate päris palju. Tegelikult selle 38 aasta jooksul, see areng oli üsna võimas. Jah, võib küll öelda. Siis maha ju selles mõttes tolleaegsete koostajate ees, seal on Eduard Tubin ja Heino Eller ja Riho Päts ja, ja kõik on juba noored ja nende looming riskitakse plaadile panna Gustav Ernesaksa, hakkame mehed minema ja sellised laulud, mis olid praktiliselt mõned aastad tagasi alles valminud, et väga arukas valik on ikkagi nende koostajate poolt tehtud. Et näiteks huvitav lugu on see, et kõige pikem teos, mis meie siis digiteeritud salvestistele on, on Eugen Kapi klaveritrio S mull, mis on kirjutatud 30. aastal ja teatavasti ühe matriitsi peale, ehk siis selle negatiiv koopia peale terve teos ei mahu seal siis tuli oskuslikult sellel heliinseneril vaadata, kus kohas ta teost katkestab ja selle osaga nagu edasi läheb. Ja selle tee otse rooli juhtunud siis nii et üks matriits oli saanud väga palju nüüd nende vahepealsete aastate jooksul kahjustada. Nii et klaveritrio, kolmanda osa, teine pool on väga tugevate krõpsudega. Aga meie helirežissöör Klaus Pirid, kes seda tööd siis tegi selle spetsiaalse nõelaga Taanis ja need helid selle matriitsi pealt kätte sai? Ta sattus sellest teosest nii vaimustusse. Talle tundus veidi kohatu panna plaadile kolmas osa poolikult, kuna kolmanda saali teatavasti kahe matriitsi peal ja siis ta täiesti sõltumatu Ta meist kutsus Taanis, kui muusikaakadeemias sama koosseisuga trio palus meil noodid saata ja mängis selle trio kolmanda osa tervikuna sisse ja õigluse mõttes, siis selle kahjustatud matriitsi pani sellesama plaadi peale viimaseks nagu trackiks, et näidata, et see teos siiski tegelikult omal ajal salvestati. Aga ta lihtsalt oli nende aastatega kahjustada saanud. Nii et ka ka tänapäeva muusikud on meie 39. aasta projektist saanud kaasa lüüa rahvusvaheliselt. Ja kuna see klaus Pirid tõesti on nagu entusiasm, kelle õlgadel püsibki selles mõttes vanade helisalvestiste restaureerimine, et just olime paar nädalat tagasi kontaktis ja ta rääkis, kuidas ta momendil tegeleb Pariisi maailmanäituse ajal soetatud helisalvestiste restaureerimisega, see on siis juba enam mitte 20. sajand, vaid 19-st sajand, millele ta nüüd otsib jällegi võimalusi, see heli kõige parema kvaliteediga sealt kätte saada. Et see, kuidas inimesed nagu kaasa tulevad ja nagu professionaalid süttivad, et, et see on selliste projektide puhul hästi tore. Suur aitäh, Katre Riisalu, hoia Ilvi Rauna selle ülevaate eest eesti helisalvestuslooga jätkame järgmistes saadetes. Aga nagu juba ennist mainisin, meie kodulehel saate ennast kurssi viia Eesti klassikaplaadikataloogiga. Muusikauudistega laiast maailmast on stuudios nelevasteinfelt. Muusikauudised maailmast muusika, uudised, Londonisse plaanitakse ehitada uus maailmatasemel kontserdisaal, mis võimaldaks nii brit, eriti kui ka külalisartistidele parimaid esinemistingimusi. Uus kontserdisaal saaks ühendada ka tulevikus erineva regiooni orkestreid ja seal saaksid esineda nii Birminghami kui liverpooli orkestrid, aga loomulikult ka Londoni sümfoonia. Londoni uue kontserdisaali ehitama. Stamist toetab ka briti üks kuulsamaid dirigente, söör, saime nagu Apple, kes on aastast 1999 andnud Berliini Filharmoonikute peadirigent kuue saali ehitamisega Londonisse. Oodatakse vaikselt ka seda, et kui Raimond ei peadirigendi amet Berliinis lõpeb, et ta tuleks siis kodumaale Londoni sümfooniaorkestri peadirigendiks. Uus Londoni kontserdimajad pakuks ka tulevikus häid võimalusi noortele haridustegevuseks ja uue maja eesmärk kond täiendada olemasolevaid saale, mitte Kuda neile konkurentsi. New Yorgi Metropolitan Opera plaanib tellida Nikom juulil uue ooperi, mis kannab nime maani ja ooper peaks Metropolitan operas lavale jõudma hooajal 2019 2020. Ooper põhineb Winston Grahami 1961. aastal valminud romaanil, millest Alfred Hitchcock valmistas omal ajal ka filmiooperile. Lob libreto Nicolás vaid ja lavastajaks on Taani auhinnaga premeeritud lavastaja Maicel Meyer kes debüteeris metis kolm aastat tagasi, kui tõi lavale Giuseppe Verdi ooperi Rigolettot ja paigutas selle 1960.-te aastate Las Vegase atmosfääri. Helilooja Nikomioli kirjutas New Yorgi Metropolitan ooperale menuka ooperiaastaks 2011 ja see kandis nime do pois. Uue ooperi puhul on tegu aga ühistellimusega ja Nikomjuuli uus hoop per mani tuleb lavale 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Inglise rahvusooperis. Helsingi lennujaamas avati Jean Sibeliuse pühendatud surf fotonäitus, mis keskendub Sibeliuse tegevusele ja elule Soomes aastatel 1930 kuni 60. Näitus koosneb viiest erinevast osast. Kokku pandud kolme soome kunstniku loomingust. Need on Heiki Ahobjerm, soldan ja Kleer. Ahhaa. Näitusel on eksponeeritud ka haruldased tooted, mis on tehtud Jean Sibeliuse, sest tema kodus Ain Allas. Näitusel on kokku üle 230 töö. Lintsis tegutsev Truckneri orkester saab endale ka uue juhi, kelleks on septembrikuust 43 aastane Marcus Boshner. Uut peadirigenti otsiti Tennis Rassoul Davise asemele pool aastat. Markkus Boschnier tegutseb muusikajuhina Gabreemenis ja Luganos. Lahkunud on Itaalia tunnustatud teatri direktor Luca Ron Khani, kes vastutas omal ajal ooperilavastuste eest nii Milano La skaalas Viinis kui Salzburgis jagamist mõnel pool mujal maailmas. Lucarankooni tegi koostööd Claudio Abado, Riccardo Muti ja Ricardo šaiiga ja tema tööaastatel tuli näiteks Milano La skaalas lavale 25 uut ooperilavastust. Berliini Filharmoonikute otsivad endale uut peadirigent antiaastaks 2018 ja nüüd on kindlaks tehtud kuupäev, mis ajaks peab olema uus peadirigent valitud ja selleks kuupäevaks on tänavu aasta 11. mai. Orkestri kõik 120 liiget peavad andma oma hääle uue peadirigendi valikul. Venemaal vähendati aga kultuurirahasid ja mitmed kollektiivid peavad hakkama saama nüüd 10 protsenti väiksema eelarvega. Näiteks Mihhail Pletnov ja tema vene rahvusorkester. Eelarvet vähendati ka sellistel kollektiividel nagu vene sümfooniline kapell, Jekaterinburgi ooperi- ja balletiteater, Moskva lastemuusikaliteater, Novosibirski ooperi- ja balletiteater ja Mihhailovski teater. Eelarvekärpest jäid puutumata Peterburi Maria teater ja Moskva suur teater. Eesti rahvusmeeskoor esines kolmapäeval, 18. veebruaril väga menukalt Peterburi filharmoonia suures saalis koos Peterburi filharmoonia akadeemilise sümfooniaorkestriga. Kavas oli Dmitri Šostakovitši 13-st sümfoonia ja dirigeeris maestro juurid Emirkaanov. Kontserdi muutis erakordseks asjaolu, et otseülekandes üle maailma juhtivaid klassikalise muusikakanali prantslaste meditši teevee poolt väga nõudliku Dmitri Šostakovitši 13. sümfoonia ettekandele ei kvalifitseerunud paraku ükski Peterburi kohalik koor ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri kunagise peadirigendi Nikolai Aleksejevi soovitusel pöörduti viimasel hetkel meie rahvusmeeskoori poole. 1882. aastal asutatud Peterburi filharmoonia akadeemiline sümfooniaorkester on Venemaa üks vanimaid orkestreid tuntud ka kui mravinski orkester mis kuulub kahtlemata maailma tippsümfooniaorkestrite sekka. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Üheksandast 22. veebruarini toimus üheksas Tallinna talvefestival, kus, nagu ikka, sai kuulata ka meie noori vokalist ja interpreet kaela. Kontserdimuljeid palusin jagama Tiiulewaldi. No kõigepealt jah 2003 ja asutatise Pille Lille muusikute fond ja järelikult 12 aastat on siis fond nii-öelda üritanud teha kontsert, et ja see fond on kasvanud ikkagi selliselt, et ta on tööd andnud ja leiba lugematul hulgal muusikutele kontserdite näol ja viinud ühtlasi ka muusikat ju niisugustesse paikadesse, kus võib-olla varematel aegadel klassikaline muusika ei olnud kõlanud. Aga kõige olulisem on muidugi see, et see fond on andnud võimaluse mitmele noorele ennast täiendada. Ja, ja nüüd see viimane talvefestival oli pühendatud sellele, et leida natuke finantse, et aidata muretseda Pille muusikakooli väiksematele õppurid, millele minul oli seekord võimalus kuulata kahte kontserti, üks oli siis Hopneri majas, kus siis laulsid Viinis elav sopran Katrin Targo ja viiuldaja Kristina kriit ja pianist Ralf Taal. Ja nüüd siis lõpugala oli no teatri fuajees, mis oli üllatavalt hea ja soodus kõikidele esinejatele ja ma siiski võtaksin endale õiguse mitte ainult lauljatest rääkida, vaid see kontsert oli tervikuna lihtsalt lummuslit. Siin esinesid peale lauljate Aredeedee metsa ja Oliver Kuusiku klarnet-ist Madis Kari. Selliste Andreas Lend ning kõigi klaveripartneriks oli Marko Martin. Muidugi Aredeedeemets, kes alustas kontserti Cleopatra aariaga Händeli ooperist. Julius tseesar oli sellise energiatulvaga sellise hea tasemega, et see lummus haaras, ma tajusin seda seljaga, mõistsin kauni sees, et terve saal oli lummatud ja see lummus kasvas muusikalisest numbrist muusikalisse numbrisse. Nii palju arreteedee metsast, et ma ju olin hiljuti teda kuulnud alles raekojas, kus nad koos marti raidega esitasid Schuberti ja Richard Straussi liit repertuaari. Ja see oli äärmiselt stiilne sisutihe ja hea kontsert. Aga antud kontserdil tõestas olete te mets, et tal on ka potentsiaal olla väga tugev. Ooperilaulja loomulikult on noori ja tee alles algab, aga isegi Putšiini, mis nõuab juba nii sihukest teistsugust häälekäsitlust kui näiteks Endel kõlas tema suust väga veenvalt ja väga kirglikult, väga karismaatiliselt. Ja mis muidugi tema juures kõige tähtsam siiski praegu on see, et meil on väga vähe lauljaid, kes valdavad selliselt barokkmuusika koloratuuride laulmist. Ta on teinud Rossini stuudiumi Itaalias läbi ja need on küll erinevad need stiilid, see on juba niisugune spetsiifiline kaldumine, aga et Henderi koloratuurid olid väga hästi ette kantud. Ja nüüd rääkides Oliver kuusikust, siis ma ei saa ka mööda sellest, et alles 14. veebruaril kuulasin ma seda Fausti lavastust kolmas kord ja huvi oli lihtsalt see, et tahtsin näha ja kuulda, kuidas on kulgenud Priit Volmeri areng, on ta ju nüüd on ooperisolist ja ja nii-öelda ühe isanda teener, kes on saanud ennast pühendada just nimelt ainult tema häälele, sobilikku repertuaarile ja ja tema liikumine positiivses suunas oli väga muljetavaldav. Ja üldse see etendus oli väga muljetavaldav. Risto Joost dirigendipuldis andis ilmselt orkestrile ka väga hea impulsi ja orkester kõlas väga hästi. Ja Oliver Kuusik, kellele kindlasti Faust on üks sobilikumaid rolle üldse, tenori repertuaaris, tema musikaalsus, lüürilisus, kõik oli väga palju juba liikunud positiivsemasse suunda, kui olid eelmised kuuldud etendused mis ei olnud ka sugugi mitte halvad, aga lihtsalt, et areng on ikka olnud veelkordne tunnistused, kui palju on vaja, et inimene saab pidevalt Ühte rolli laulda ja see õnn temal on ja nüüd sellel kontserdil lisandus veel see tore moment. No siiamaani ekslikult olin arvamisel, et ei tea, millal temal energeetika jõuab sinnamaani, et laulda Rudolf Putšiini Pohhimis. Aga see esimese vaatuse duetti osa, mis tared Teemetsaga esitasid, see oli niivõrd lummav, et ma ei saa salata, et minu jaoks on üldse Putšiini nagu meelemürk heas mõttes, see oli niivõrd ilusa hääle valitsemisega mõlemaltpoolselt ja väga musikaalselt ette kantud, nii et see oli ääretult sümpaatne. Ja nüüd Marko Martin pianistina, no ma teadsin ja olen teda natukene saanud kuulata kui soleerivad pianisti. Aga see, tema niisugune ansamblitunnetus ja laulja tunnetus ja see andis ka väga palju lootusi, et teda võib-olla hakkaks ka lummama just nimelt lauljatega koostöö ja muidugi tema anne, ma ütleks, tema muusikaline mõtlemine ja tehniline üleolek. See tuli kindlasti selles Pramsilaamine trios välja, sest nagu pillimehed ise ütlesid, et ega sellist kooslust, kus klarnet tšello ja klaver on koos, seda sageli muusikaliteratuuris ei ole. Jabraamson ka üks minu lemmikuid, olen liit repertuaari tõttu sellega palju tuttav olnud. See oli niivõrd hea eneseandmisega niivõrd ilusa kõla tooniga kõigi kolme poolt, et jällegi see lõppresultaat oli see, et kui nad lõpetasid, siis see kontsert oli kulgenud nii sihukeses crescendos et publiku aplaus lahvatas pärast seda nagu piltlikult öeldes, nagu üks paisu tagant pääsenute voog. Ja huvitav on siiski see ära märkida, et kontserdil viibis ka perekond Kelamid kes on Pillelile fondi rist, päris toeka toetajad olnud. Ja tänusõnades toonitas Kelam, et sellise tasemel kontserdi kuulamine on privileeg. Ja tahaks loota, et selliseid noori ja häid kunstnikke saaks sagedamini veel kuskil kuuld. Sülgaja. Eelmisel reedel toimus Eesti riikliku sümfooniaorkestri sarjas meistriklass kontsert, kus olid külalised nii pianist kui dirigent, pianist Fredi Kemp ja dirigent Trut vigum. Ettekanded olid Edward kriigi sümfooniline tants number üks, Sergei Prokofjevi klaverikontsert number kolm ja Edward Elgari Enigma variatsioonid. Ma palusin seda kontserti tähelepanelikult kuulata noorel pianistid Sten Heinojal. Milline mulje jäi sellest kontserdist? No algatuseks ma tahaksin öelda, et see on kõik puhtalt minu subjektiivne arvamus, mida ma nüüd siin edasi annan. Aga minu kontsert jättis suhteliselt külmaks. Mis võiks selle põhjusel? Ma arvan, et põhjuseks tõenäoliselt oli see, et, et mul olid väga kõrged ootused selle klaverikontserdi osas, mis ettekandele tuli ja neid ootuseid ei täidetud. See esimene hetk, kui ta astus kontsertsaali lavale, siis tekkis mul niisugune vau-efekt, et temas oli tohutult Sharmi ja ma enda kohe pikalt vaatama ja ma mõtlesin, et siit tuleb midagi head. Siis ta hakkas mängima ja see tundus mulle alguses väga selline efektne ja ma arvasin, et mind lüüakse täielikult pahviks, aga siis seal kontserdi seal nii palju tohutult erinevaid karaktereid, erinevaid teemasid, erinevate karakteritega teemasid. Aga ta mängis nüüd kõik täpselt ühtemoodi. Minu jaoks kõige suurem probleem tema juures oli see, et temas oli liiga palju välist lava peal, mis ei parandanud isegi siis, kui ma silmad kinni panin, sellepärast et see, tema, kuidas ma nüüd seda võikski ilusasti öelda, tõmblemine, rikkus ära, ta tõmbas ise endale vee peale. Kõige sellise halvema mulje jättis mulle sellest kolmas osa, kus ta võttis täiesti ebarealistliku tempo ja see oli lihtsalt üks suur virvarr, millest ei saanud mitte midagi aru. Samas kui midagi positiivse külje pealt leida, siis muidugi ta on suurepärane tehnika, mis on väga-väga oluline niisuguse loo esitamisel, sellepärast et seda peetakse üheks kõige raskemaks kontserdiks 20.-st sajandist pianistidel ja see on väga suur väljakutse. Samamoodi Prokofjevi teine klaverikontsert, kui ta natukene muudaks oma mängustiili, siis ta võiks seda geniaalselt esitleda, seda kontserdit, aga praeguse jäi minu jaoks lihtsalt väga pinnapealseks. Klass võis põhjus olla. Selles, et ta ei tunneta seda Prokofjevi maailma Mulle tundus, et ta ikkagi tunnetas, aga mingites osades ta jõudnud selle tuumani, et ta mingis mõttes tunnetes, aga mingis mõttes ta ikkagi tunnetanud. Ja ma arvan, et mis võis olla ka natuke saatuslik sellele ehitusele. Tõenäoliselt Ta oli ka koostöö dirigendi ka sellepärast, et dirigent ei pööranud absoluutselt tähelepanu solistile ja orkester lihtsalt banaalselt mängis üle solisti. Ja ma nägin tegelikult härra Fredi Genfi naast seda, et väga üritas mängida üle sellest orkestrist. Aga kuna dirigent lasi orkestrile lihtsalt üle mängida, siis sellest ei tulnudki midagi välja. Tagumistes ridades kuulajad tõenäoliselt klaverit ilmselt ei kuulnudki. Minul endal oli au istuda natukene eespool, mina natukene kuulsin. Sellest on muidugi kahju, aga kuidas kõlasid need väga populaarsed ja tuntud ka riigi ja helgary teosed? Mulle meeldisid selles mõttes, et ERSO kõlapilt on muutunud ikka palju paremaks sellest ajast, kui mina mäletan, et nad kogu aeg arenevad. Muidugi, Elgari Enigma variatsioonid on niisugune väga ilus luu. Ta lihtsalt ilus lugu ja ta meeldib paljudele ja see oli minu arvates päris hästi edasi antud. Ei, see oli minu jaoks kontserti. Eelmisel laupäeval toimus Tallinna Jaani kirikus kontsert, kus oli enderi oratooriumi Iisrael Egiptuses. Ettekanne esinesid Woodžes musikaales Riga sümfonietta. Rahvusvaheline solistide koosseis ja dirigent oli Risto Joost. Saale Fischer. Mida teie ütlete selle kontserdi kohta esituse ja teose kohta? Esimene reaktsioon, kui lugu lahti löödeli juhhuu, sest pean häbenedes tunnistama, et kuigi Sinfoniettaga Riiga, kes mängis sellel kontserdil, võitis hiljuti grammi, siis väga palju rohkem nendest ei tea ja neid kunagi laivis kuulnud ei ole. Otseses mõttes ikka alles, on muidugi teada-tuntud ka baroki esindajana ja kuna sümfonietta Riiga on modernpillidel mängiv orkester, siis ma läksin sinna kontserdile niimoodi õlgu kehitades, et noh, olgem kohal ja kuulakem ära see sündmus, aga siis ma lugesin kõvest, et see orkester on kuigi modernpillidel mängiv, aga võtnud oma eesmärgiks täiustada oma oskusi barokkmuusikamängus. Ja tegelikult see kõla, mida nad kuuldavale tõid, see oli väga ehe ja väga autentselt mängitud koguse peos ja sissejuhatuseks võib öelda, selliks sündmus. Kas teile imponeeris peamiselt orkestri kõla? Jah, et kuna see oli selline ootamatu ja hea üllatus, et siis tõesti imponeerib orkestri kõla seekord nagu rohkem, et kuivõrd nüansseeritud ja läbi töötada teatud oli see teos mis muusikas tegelikult järgib teksti. Teose sisu on ju selles, kuidas jumal karistas Egiptlasi kes kiusasid iisraellasi ja siis, kui hakkasid tulema kõik need karistused, need konnad, sääsed, välgunooled, katk ja muud õudused. Kuivõrd hästi oli see esiteks endale poolt muusikasse kirjutatud muidugi aga teiseks ka orkestri poolt vahendatud, et see oli väga suur per minu meelest. Aga mida ütlete vokaalkoosseisukohta solistide ja koori kohta? Vokaalkoosseis oli väga hea ja koorist rääkida siis väga tubli, natuke lihtsalt kahju, et muusikamaailmas on levinud selline formaat, õpid suure teose ära ja siis kannan seda ette ühe korra ühes linnas ja võib-olla teise korra teises linnas ja siis on kõik, et tegelikult mulle tundus, et tore oleks võib-olla koorile kui kuulajale, et kui see teos saaks nagu sellise pikema sissetöötamise aja, et ei ole midagi ette heita, aga noh, väikseid nüansse võib-olla saaks täiustada. Solistide koosseis oli väga tore, oratoorium ingliskeelne ja väga luksuslik, solistide valik solistid Inglismaalt ja eestist Woodsise oma ridadest. Olgu nad nimetatud, annan Dennis sopran, siis temale sekundeeris Evelyn Kanepi, siis oli Inglismaalt kontratenor Williams hauess ja tenor saime nagu pool. Ja siis kaks eesti passi koori ridadest, sellega Alvar Tiisler ja Andreas Väljamäe, kes said tegelikult kõik oma esitusega väga hiilgavalt hakkama. Muidugi kui laulavad kõrvutada D professionaalne solist ja ütleme, koori ridadest võrsunud solist siis jõudude tasakaal natuke ühe kasuks, teise kahjuks, aga samas kui üks laulab esimest häälde teineteist häält, siis oli see isegi omamoodi võluv natukese volüümi, balansseerimatus või ebabalanss, et see oli tegelikult armas. Et ei ole ka midagi ette heita, väga ilus. Kas oli ka mõningaid numbreid, mis teile seal pole eriti muljet jätkasid põhiroll selles oratooriumi son koorile. Raskuskese on kooril ja solistidel on seal pooleteisttunnises teoses ühe käe sõrmedel neid aariaid ja duette. Minu meelest jah, oli väga tore. Ütlesin, et kui hästi olid rohutirtsud, kuidas hüppasid konnad kudes sädet inisesid orkestris ja kooris, et see nii väga toredasti esitatud, et see tervik just oli siin nagu see, mis saab 10 punkti. Ja selle terviku rai dirigent Risto Joost, täpselt nii ma arvan, tema käsi oli selles teose õnnestumises sõna otseses mõttes mängus, et oma kontratenori taustaga, kui ma nüüd mõtlen, kes võiks Eestis olla paremaid dirigente selliste teoste esitamiseks? Tulegi pähe, et aga tore, et ta võtab ette leiab kooslused, mis on spetsialiseerunud või, või osal spetsialiseerunud ajaloolisele esitas praktikale ja Ta puhub sellistele suurteostele nagu elu sisse. Seal väga tore. Suur aitäh saale sisse, aitäh. Tänasele helikajale tegid kaastööd Tiiule valt Saale Fischer, Sten Heinoja ja nelejevastenfelt. Helimontaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno kaja.