Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kuulajad tere tulemast järjekordsesse kunstiministeeriumisse, kõigepealt ma pean alustama sellega, ma kirjeldan teile vaadet, kust me seda saadet teeme, sellepärast et sooviksin ka teile jagada seda sündmust, et kunstiministeerium on nüüd koos klassikaraadioga kolinud uude stuudiosse uues raadiomajas. Istume siin hetkel üheksandal korrusel ja vaatame allaalale raadiomajale ja ühtlase naasid ka laevu, verd Piritad ja tervet hulka arhitektuurseid mahte, nii et tere tulemast siis uude ministeeriumisse. Ja tänane saade on ka sellepärast veel tore, et on hea võimalus, kuidas ministeerium tervitab teist ministeeriumit. Nimelt on pärase kunstiministeeriumi külaline Maria-Kristiina Soomre, kes on kultuuriministeeriumis Kunstinõunik, tere, mari ja tervist. Me ei saa küll vestelda, siin jälle minister ministriga, aga alustame siin sellist. Sama paatusliku algusega läheme edasi. Nimelt tahtsin uurida ja natuke kaardistada sellist tegevust praegu ja üks teema, mis on olnud ülal ja mida on võib-olla selles Eesti vabariik 97 järellainetuses ka hea teemaks. Ta on siis lähenev 100. juubel, meie vabariigil. Ja tegelikult juba praegu on ettevalmistused aastaks 2018 erinevatel kultuuriväljadel käivitunud. Ja võib-olla natuke küsiksin kommentaari selle kohta, et kui praegu käib tegevus nii-öelda välja sees töögruppides, siis mis on nagu riigi poolt mida otsitakse kunstiväljal siis kuidas seda Eesti vabariik 100 peaks tähistama, sest et juba on jõudnud jutu filmiprojektidest ja erinevatest sellistest algatustest. Aga EKAs kunstiväljal peaks olema näiteks pigem üks suursündmus või teha palju väiksemaid või kas peaks üldse kuidagi tegema nii-öelda sellist riigi pidulikku ametlikku koos õnnitlemist või riik kui meie kõik, siis tegelikult kõik need arutelud täna alles käivad. Kui rääkida sellest nii-öelda ametlikust struktuurist, kuidas Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva tähistatakse, siis seda programmi paneb kokku riigikantselei ja on avatud täna juba ka nii-öelda kõige laiem ettepanekute voor, kus kõik kodanikud saavad kaasa rääkida just nimelt mil viisil Eesti sajandat sünnipäeva nemad tähistaks. Aga loomulikult on juubeliaastal ka võib-olla pisut ametlikum programm milles kõik kultuurivaldkonnad on kaasatud, on nii-öelda pikema produktsiooniprotsessiga valdkondi nagu filmikunst, näiteks kus töö juba käib, aga kunstivaldkonnas, kuivõrd mõtteid on olnud väga mitmes suunas ja ja ka algatusi, mille üle arutleda on päris palju, siis tegelikult täna mina küll ei saa kindlalt öelda, et kuhu siis nüüd siht seada kolme aasta pärast õiges järjekorras seista. Üks teema, mis on käinud läbi ka seoses sellega, et Eesti vabariik 100 oleksin hea võimalus nii tõmmata Eestile rohkem tähelepanu kui tutvustada meid rohkem maailmale, et oli käinud läbiga manifesta biennaali siia toomine, mis nüüd on vist laualt maas selleks korraks? Jah, selles mõttes, et üks põhjus selleks, miks me täna sellest ideest aktiivselt ei räägi, on see manifest, ta, mis on siis rändav Euroopa kaasaegse kunstibiennaal toimus eelmisel aastal Peterburis, see on Eestile päris lähedal, need kontekstid on küll tõepoolest väga erinevad, aga aga ilmselgelt see globaalne kunstimaailm mitmel korral järjest peaaegu suurelt gloobusel tuvalvetes samasse sihtpunkti väga meelsasti ei reisi. Ja teiselt poolt sellise suurejoonelise asja korraldamine oleks nõudnud väga suurt ressurssi, mida ausalt võimalustele otsa vaadates täna Eestis ei olnud. Aga selle tundub, et jätkata selle EV 100 teemadel, et kas oleks nagu parem püüda suunata seda energiat ja tähelepanu mida võib-olla annaks sellega seoses genereerida, suunata rohkem nii-öelda Eesti sisse või rohkem nagu Eestist välja selle Eesti kunstielu tutvustamiseks, umbes nagu, et on kultuuripealinnaga selline Eesti vabariik 100. Tegelikult mõlemad suunad on 2018. aastal aktuaalsed, mõlemaga tegeletakse. Kui me räägime väljapoole suunatusest ja Eesti kunsti tutvustamisest maailmast laiemalt, siis selles suunas käivad juba ka päris konkreetsed ettevalmistused seoses sellega, et Eesti on ka Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaa ja selles kontekstis on oluline, et vähemalt meie lähemad partnerid tunneks võib-olla ka oma kultuuri elus suuremat sidet Eesti kultuuriga. Et selles osas on kindla nii-öelda sihid seatud ja töö käib. Eesti 100. sünnipäev on siiski selles mõttes Eesti asi, et et kindlasti ei saa seda tähistada kuskil mujal kui siinsamas. Selles mõttes ma arvan, selle aasta ikkagi tähtsündmused Eesti inimeste jaoks peavad toimuma Eestis. Aga kui juba läks jutt sellele rohkem kohalikule väljale laiemalt, siis ka müürile küsis äsja oma eelmises numbris, milline on siis kunstivälja suurimad probleemid või väljakutset praegu, et mis need sinu arvates on või millised lüngad praegu on, mida tuleks täita? Ma ei mõtle nüüd enam selles juubelimeeleolus, aga, aga nagu päriselt kui nüüd kerida ennast 97.-sse aastasse tagasi. Noh kas ma nüüd kirjeldan ka seda vaadet, mida me siit koos imetlesime, et sa jätsid mainimata tänast päeva võib-olla kõige rohkem iseloomustava faktist suur hall. Et täna on vaade siit üheksandalt korruselt päris udune. Ja see ongi, ma arvan, sõltub hetkest ja sellest, kelle käest küsinud, mis tuju sellel inimesel on, eesti kunstil läheb väga hästi. Ja samas on tegu mõnes mõttes sellise krapsaka kooma patsiendiga, et et me ei saa võtta Eesti ühiskonnast ühte tükki ja öelda, et see on see väga edukas eesti kunst, mida me kõik armastame. Ma arvan, et see ongi kaasaegse kunsti võlu ja valu nagu igal pool. Aga noh, nii hea see olukord ei ole, ma saaksin öelda, üks probleem ja me tegeleme selle lahendamisega ja lahendus juba paistab. Et mõnes mõttes ongi protsess, aga ma olen viimasel ajal mõelnud paljuna. Noh, ma arvan, see on ka selline jällegi isiklike subjektiivne positsioon sellel, kus me olime viis aastat tagasi kus mina olin viis aastat tagasi, mida ma tegin. Mõnes mõttes võib-olla isegi hirmutavalt on asjad läinud kordusesse aga ma arvan, see on väga positiivne. Et eesti kunstis toimuvad sellised küll võib-olla teatud mõttes mullistuvad protsessid kerkivad esile uued seltskonnad, uued energiad. Ja igast sellisest uuest tulijast või uuest tulemisest jääb väljale ikkagi mingi mingi uus väärtus ka, et selles mõttes oleme me täna rikkamad kui viis aastat tagasi. Mulle tundub, et viimaste aastatega on toimunud ka selline kunstielu normaliseerimine või professionaliseerumine mitte isegi nagu tegutsevate kunstnike poolelt, kes on, tegutsevad ikka edasi, aga just selle välja enda mõttes, et et on kuidagi see tugistruktuuride töö hakanud rohkem silmatorkava, mis muidu võib-olla tehti ära nii palju kui jaksate, niipalju kui jõuti, siis mul on tunne, et erinevate selliste suundude peale on hakanud kujunema eraldi üksuse, kes sellega teadlikult ja põhjalikumalt Nad tegelevad, et ma tooksin välja siin kaasaegse kunsti arenduskeskuse kaasaegse kunsti Eesti keskuse väga palju kaasaegset eesti kunstiasutusi. Aga samamoodi näiteks minu meelest on oluline ka valge kuup, kes tegeleb installatsiooni protsesside professionaliseerimisega samamoodi galerii maastikul lemmikuga Kasela galerii kindlasti on kehtestanud mingid uued standardid. Et selles mõttes seda välja vaadates tundubki, et et just see, millest on väga unistatud, et kunstnik ei oleks üksi ja et tal oleks mingi tiim ümber ja nii edasi, et tegelikult selliseid projekte on järjest rohkem hakanud juhtuma, et näiteks seesama Tõnis Saadoja Narva näitus, kus oli täiesti terve meeskond, tegutses temaga samuti Veneetsia biennaalil on järjest rohkem mindud selle peale, et tõeline võit. Ta on, mulle tundub rohkem see töökogemus. Poolteist aastat enne seda, kui see üks avalindilõikamine seal kohapeal, et selles mõttes, et need on nagu rohkem investeeritud protsessidesse kui sellistesse. Jah, aga ma arvan, see on samuti mõnes mõttes palju pikema võib-olla ka viimased 20 või isegi 25 aastat kestnud protsessi tulemus. Ja seda ma tuletan ise endale meelde nagu kärsitumatel hetkedel, kui tundub, et mis kõik võiks olla paremini või mida veel on vaja, et kui palju on aega võtnud, et jõuda sellesse tänasesse olukorda? Ma usun, et nüüd siit edasi saab kiiremini. Just sellepärast, et, et iga see lüli, mida sa nimetasid ja, ja neid on veel palju, kes jäid nimetamata, et et nende panus annabki selle liikumiskiiruse tagamiseks vaja minema jõu, et see on põhimõtteliselt selline Ausja füüsiline Ausi füüsiline töö, aga töötades ministeeriumis igal valdkonnal, on oma nõunik alati kunstiväljal üks teema, mis vestlustes kordub ning taastoodab ka ise seda on just see, kuidas kunstiväli on, on kuidagi teiste kultuurivaldkondadega võrreldes nagu ebasoodsal positsioonil või avalik maine on kuidagi keerulisem, vähemalt nagu siit välja seest vaadates. Alati tundub endale sellised Timad natuke kui sina ministeeriumi poolel töötades oma teiste kolleegidega nüüd üldisemaid teemasid arutades, kas sa tunned mingit erinevust, kas sa pead nagu rohkem seal siin lõvina kaitsma või kuidas sa selline valdkondadevaheline tunnetus sinu jaoks on? Selles mõttes on Kultuuriministeeriumi poolt vaadates loomulikult kõik valdkonnad erinevad, et nende toimimisviisid on erinevad ja kujutav kunst toimib Eestis ikkagi väljaspool riiki. Selles mõttes ütles, et riigi panus on siin kõrval seisev, toetav osaliselt loomulikult ka rahaliselt toetav aga riigiasutusi, kui selliseid, mida ministeeriumist siis juhitakse, mille arengut suunatakse, ei ole, et see teeb nõunikud kindlasti huvitavamaks, aga, aga selles mõttes keerulisemaks. Lihtsalt jällegi. Ühelt poolt on väga palju neid inimesi, keda ümber laua kutsuda, mingitel teemadel arutama aga mitte keegi neist ei pruugi homme olla enam seal selles positsioonis täita seda rolli, mille ta täna endale vabatahtlikult on võtnud. Et selles mõttes on valdkonna nii-öelda pikema arenguperspektiiv natukene vähem ette ennustatav ja kindlasti on kõigest sellest sõltuv pisut ka just nimelt seesama avalik maine. Kui ei ole kedagi, kes selle asjaga teadlikult ja, ja igapäevaselt tegeleks, siis siis ta kipubki olema natuke juhuslik. Aga mida sa tajud, mida väli ütleme nüüd sinult kui ministeeriumi esindajalt ministeeriumi nõunikult, mida ootab, et mille juurde sinuga kõige rohkem pöördutakse, kas see on praktiline abi mingis paberimajanduses, kas see on selline silmaringi nõu, küsimus, palju ta kätt hoidma, kuidas sa tajud neid ootuseid? Selles mõttes erilisi ootusi tänasel päeval võib-olla tajub kätt ma eriti ei hoia. Ühtegi dokumenti teiste eest ei täida, et pigem on see selline täiesti mõistlik tööjaotus, et mina küsin nõu siis, kui minul seda vaja on ja minu nõu küsitakse siis, kui sellest kellelgi teisel kasu on. Et selles mõttes presidendi aastapäeva kõnes mainitud selline liigne riigipoolne nii-öelda lasteaiakasvataja positsioon mind seal nagu väga täna ei hirmuta. Mulle tundub, et üks teema, mille puhul sinu otsa alati vaataks raha veda, kus, kus raha ja et kas sul on siis sahtlisse raha olemas, mida, mida tõesti sina saad sealt ise niimoodi välja niristada, kui vajadus on, et mul on tunne, et see arvamus, et noh, et riik on eelkõige, et ta võimaldaks mingid tegutsemisvahendid ja siis jätaks enamasti rahule kuidagi. Ja samas on ka olnud pikka aega tähelepanu all minu meelest ka väljas eest üha rohkem, et kuidas kunstil on nii-öelda, on vähem raha kui, kui teistel kultuuri valdkondadel. Mida sa selle raha jagamise küsimuse peale tavaliselt saad vastata või kas raha tuleb valdkonda juurde, kas riigist tuleb raha juurde? Kas on kuskil see sahtel siiski olemas või väike rahapuu? Ma olen need kultuuriministeeriumis töötanud kolm ja pool aastat ei ole ta sahtlit leidnud, ma veel ei ole seda sahtlit leidnud. Aga selles mõttes riigi protsessid on tegelikult noh, sellele, kes tahab nendest aru saada küllaltki lihtsad ja läbipaistvad, et riigieelarvet koostatakse, vaieldakse ja lepitakse kokku küllaltki avalikkuse juuresolekul või osalusel, isegi ametnik üksi ei tee selles protsessis mitte midagi. Noh, minu jaoks on mugav vaadata, minul saab vastuseid, ma oskan seletada ja öelda konkreetseid numbreid. Aga kindlasti ei saa mina tagada seda, kas raha tuleb juurde või jääb vähemaks, et see on mõnes mõttes ikkagi just nimelt võib-olla selline laiem valdkonna enese kehtestuse küsimus, kus nõunik saab olla partner, aga, aga mitte kindlasti see vastutav projektijuht. Üks teema, mis on seoses rahaga ka läbi käinud, on nii-öelda vastutuse jaotus Kultuuriministeeriumi ja Kultuurkapitali vahel, et palju on räägitud sellest, kuidas kunstiinstitutsioonid küsivad oma programmi jaoks päris kas siis suuremas või vähemas mahus jooksvalt raha putkast juurde ja jättes siis nii-öelda teistele algatustele üksik kunstnikele siis selle võrra vähem ressurssi alles, et kuidas selle teemaga nüüd on ja kas selles teemas on toimunud mingid korrastused nii-öelda riigi ja kulka vahel või kuidas sina seda näed? Selles mõttes muidugi peaks sellele küsimusele või saaks vastata informeeritumalt, inimesed, kes kultuurkapitalis raha jagavad? Kindlasti ma usun, ei ole ka Kulka need vahendid nii-öelda ette ära määratud selles mõttes, et tulevad institutsioonide, panevad need kinni või broneerivad enda jaoks mingid summad. Ministeerium toetab, kui me räägime kitsalt kunsti valdkonnas kahte asutust tegevustoetusega, mis ei kata küll nende reaalseid nii-öelda kogu vajadusi, aga on ikkagi oluliseks panuseks siis Tallinna kunstihoone ja kaasaegse kunsti Eesti keskuse tegevuse tagamisel. Ja siis on ministeeriumis veel taotlusvoor nimega kunstigaleriid, mis siis esmajärjekorras jagab taotluste alusel vahendeid näituse elu korraldamiseks üle Eesti. Lisaks sellele siis ka näituste tugitegevused ja kommunikatsioon, turundus meil ei ole väga palju asutusi, aga et need asutused on siiski väga vajalikud kunstiväljale, siis loomulikult kultuurkapital ilmselgelt püüab teha oma võimaluste piires kõik, et kunst ja elu oleks tagatud, et selles mõttes noh, täna ühtegi head lahendust ei ole, sest nagu ma ütlesin, sahtlik ma veel üles leidnud ei ole. Aga üks teema seoses rahaga veel, et näiteks kui sa tõid praegu välja selle programmi kunstigaleriid, et on ka nii-öelda erinevad lähenemised alati nendele taotlustele, et kas püüda toetada pigem vähem projekte, aga peaaegu kogumahus, mida on küsitud või siis toetada rohkem projekte vähemas mahus, et see on alati küsimus, mis ma kujutan etteseisakuga iga kui ka komisjoni koosoleku ees sellise suure ja ähvardava. No ja see on ka üks põhjus, mida on minu meelest palju ka kunstielus räägitud, et tahtsin teha sellist näitust, aga vot raha sain poole jagu ja siis välja tuli nüüd selline, näitas umbes ma arvan, et see ei ole iseenesest nagu argument, aga et iseenesest on huvitav, et kuidas nii-öelda jagaja poolne kontseptsioon selles suhtes on. Ma arvan, et need olukorrad võivad olla küllalt erinevad, et, et üks asi on siis tõesti see kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital, mis neli korda aastas vaatab otse laekunud maksurahale ja püüab siis taotlust, et alusel vaadata, et kuidas seda raha kõige õiglasem jaotada oleks. Mis puutub ministeeriumi taotlusvooru, siis on võib-olla natukene täpsem selles osas, et seal on väga selged kriteeriumid ja eesmärgid. Kui taotlus nendele kriteeriumidele vastab siis üldisel, et ei ole ju väga selget põhjust, miks ta ei peaks siis toetust saama, aga ka taotlusvooru vahendid on piiratud ja oluliselt piiratumad siis numbriliselt, kui, kui näiteks kulka võimalused, mis tähendab, et loomulikult tuleb valikuid teha ja need valikud lähtuvadki, siis eelkõige just nimelt nendest taotlusvooru tingimustest. Vaadatakse näiteks kunstigaleriide puhul muuhulgas ka regionaalset haaret, ehk et kogu toetus ei koonduks ühte, kahte või kolmekeskusesse, vaid toetaks siiski ka kunstielu mujal. Et see toetatud projekt oleks piisavalt professionaalne näituseprogramm, kui me räägime näitusetegevuse toetusest haaraks võimalikul laiakunstivaldkondade ringi või kunstnik anda, et see ei oleks võib-olla ka liiga kohalik. Neid kriteeriume on selles mõttes päris palju ja nii palju, kui ma olen erinevate komisjonidega seda tööd teinud sest tõesti ka need otsust Nad vahelduvad. Kerge ei ole see kunagi olnud, et selles mõttes ma väga austan inimesi, kes võtavad oma vabast ajast selle päris mitu tundi eeltööks ja siis veel ka selleks kohati tuliseks aruteluks, et et need on kahtlemata kunstipoliitilised otsused, isegi kui peale vaadates liiguvad suures pildis küllalt väiksed summad. Aga mis on sinu töölaual nüüd veel, et see Eesti vabariik 100, see alles on, sellises terendab kuskil kauguses. Aga mis on praegu veel aktuaalsed teemad, millega sa pead tegelema, et siin viimastel aegadel on rohkem läbi jooksnud nii protsendi seadus, mis tiksub nüüd omasoodu, samuti loovisikute sotsiaalsed garantiid. Et mis on sinu töölaual veel praegu, kiired asjad? See on väga valus küsimus, sest me kiireid asju on väga palju tegelikult kunstiteoste tellimise või nagu sa ütlesid, protsendi seadus on selles mõttes jätkuvalt aktuaalne. Seadusemuudatus, mida terve eelmise aasta jooksul siis ette valmistati, jõustus nüüd veebruari algusest ja ja tegelikult see toetav tegevus siis, et kõik nüüd täpselt õigesti aru saaksid, mida nad tegema peavad ja kuidas seda protsessi nüüd paremini ja, ja aktiivsemalt loodetavasti läbi viia. See seisab kõik ees, et selles mõttes selle avaliku ruumi kunsti tellimisega jääb kunstinõunik. Nii kaua kui see seadus kehtib päris aktiivselt seotuks kogu aeg. See on kindlasti üks teema ka loomeliitude või tegelikult siis laiemalt vabakutseliste loovisikute temaatika on endiselt ministeeriumis laual, see ei ole nüüd kuidagi ühe nõuniku külge kinnistunud, aga, aga nende küsimustega samuti tegeleme edasi. Aga seekordses kunstiministeeriumis oli siis laua taga Maria-Kristiina Soomre Kultuuriministeeriumi kunstinõunik ja kaardistasime tema praeguseid tegemisi ja kunstivälja üldist seisundit. Saatejuht oli Mari mürk.