Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor, kolleeg Berk Vaher võttis viimatuses salli tallaja, saates 23. veebruaril kujutavast kunstist rääkida. Teema valiku ajendiks oli ilmselt Tartu kunstimuuseumi skandaalseks osutunud näitus minu Poola. Kuivõrd sallid alla ja on eetris siinsamas klassikaraadios kord kuus esmaspäeviti sisuliselt Kunstiministeeriumi asemel siis võtab ministeeriumini selle vabaduse teema selleks korraks ammendatud kuulutada ja jätkab Kunstiministeeriumi rumalaselt aktuaalsed aega ja kohta ignoreerides. Viimati öeldu oli ilmselt väike liialdus. Jaanuari keskpaigas rääkisin seoses Artprindi noore kunstniku preemia võitja väljakuulutamisega põgusalt kunsti preemiatest ning nii nagu sageli juhtub, kipuvad tulevased saated tihti eelmiste teemade juurde tagasi pöörduma. Nii läheb ka seekord. Kes kultuuri meediat rohkem loeb teavet kunstipreemiaid on Eesti kunstiväljal võrdlemisi palju. Eraldi preemiad on nii eesti kultuuriministeeriumil, presidendi kantselei, ngu, Eesti Kunstnike liidul ning uudiskünnise ületavad aeg-ajalt ka Tartu linna poolt välja antavad Ado Vabbe, Anton Starkopf preemiad. Ning kõige suurema meedia tähelepanu osaliseks saad tavaliselt Köler Prize, millest aga kunstiministeeriumis pigem möödaminnes juttu on olnud. Sest preemia skaala jääb ministeeriumi seisukohalt hooajavälisesse kevadesse. Keda preemia küsimus laiemalt ja täpsemalt huvitab, siis 2013. aasta teises ajakirjakunstinumbris on Andreas trosseki võrdlemisi ülevaatlik artikkel kunsti preemiatest Eestis. Päike kommenteeritud sõnastik. Meie lõunanaabrite lätlaste kunstiväljal aga sisuliselt puuduvad kunstipreemiad peale ühe Burvitis Price'i mis ei torka silma mitte ainult seetõttu, et tegemist on ainsa omataolisega vaid ka seetõttu, et preemia auhinnafond on märkimisväärsed 28500 euri ning kaheksa nii-öelda finalisti ühisnäitus, toimub Läti kunstimuuseumi Arsenali näitusemaja suures galeriis. Värske preemia näitus avati 20. veebruaril ning ratsa rikkaks sai seekord kunstnik Mikkel Fishers. Puritise preemia nominente valib seitsmeliikmeline ekspertide grupp kahe aasta jooksul toimuvatel näitustelt. Iga kvartal kuulutavad eksperdid, kes teoreetiliselt külastavad kõigi professionaalsete kunstnike näituseid Lätis välja valiku nominente, kelle seast valitakse perioodi lõpus kaheksa finalisti, kelle töid eksponeeritakse puritise preemia näitusel. Nende kaheksa seast valib spetsiaalselt kokku kutsutud üheksaliikmeline rahvusvaheline žürii võitja, kes kuulutatakse välja näituse avamisel käesoleval aastal. Aga kaasnes Burvitise preemia finalistide väljakuulutamisega võrdlemisi elav ja huvitav vaidlus ning käivitus terve rida alternatiive otsivaid protsesse. Kunstnike koondis Total Tobre kuulutas välja oma preemia, mis hõlmas laiemalt kogu kultuurivälja selle kaootilise valiku põhimõtetega. Protsessi tulemuseks oli väike pidu ning suur plakat paljude nimedega. Sündmuse eestvedaja Kaspars liial Kalvis ütles, et eesmärgiks oli juhtida tähelepanutegijatele ja neid see kaudu väärtustada. Teine ilmselt juba natuke varem alanud protsess, mis ent oma ajastuselt samuti ilmselgelt puritis Price'i kommenteerida või siis pigem ignoreerida üritas, oli 27. veebruaril, see on nädal pärast Burvitis toimunud Kimmy residentuuri preemia väljakuulutamine. Ideoloogia sündmuse taga on lihtne. Kui puritise preemia teeb tähelepanu ja ihaldusväärseks raha siis Kim pakub kunstnikule raha asemel võimaluse oma loomingulist tegevust arendada ning uusi kontakte luua. Kummagile lähenemisele ei ole iseenesest midagi ette heita kuid mõlema puhul tundus auhinnatseremoonia ülepaisutatud pidulikus mõnevõrra kummaline. Päris sellist tunnet ei olnud, justkui oleks Oscari galale sattunud, kuid ega oluliselt puudu ka jäänud. Kõige otsesem ja käega katsutavam väljund poritise preemia ümber puhkenud vaidluses oli purgitsebreemia skaalaga samal õhtul toimunud teine purgitis. Selle initsiatiivi eestvedajad olid kunstikriitikud liiga lindel Bauma ja nakkukaine. Linna peal räägiti mõnevõrra irooniliselt, et viimaseks tilgaks kannatuste karikas oli osutunud asjaolu, et juba teist korda olid kõik purgitise preemia kaheksa finalisti mehed. Jaana Kukk. Aine on nimelt tuntud kui hästi arenenud feministliku närviga kriitik. Kuuldavasti töötate praegu monograafia kallal feminismi läti kunstis. Sündmusena mõjus teine puritis mitte nii väga kriitika kui pigem karnevalile ning seda ei eitanud ka eestvedajad ise. Küsisin teise Burvitise ühe korraldaja liiga Lyndon Bauma käest, miks teine purgitis ellu kutsuti. Hellouniga liidembama. Jõue Vannaste Giulitersofte sucold, alternatiiv puritis pross. Manifest, question sujuv õppi exceli Vaivastis alternatiiv purdis pressatuur kootu lai. Et päästa vastsed mõne disnominendid Neinstnamiididaadist? Suurim probleem minu jaoks oli nomineeritud kunstnike traditsiooniline käekiri. Tegemist ei ole kunstiga, mis seaks kahtluse alla kunstijänesenorme ja traditsioone. Silma torkab ka asjaolu, et kõik tööd on esteetika kesksed. Täiesti puudub finalistide seast ühiskondliku haardega kunst. Kui vaadata purgitse preemia näitust justkui kokkuvõtet viimase kahe aasta Läti kunstist, on see võrdlemisi erinev tegelikkusest. Kuid kriteeriumid, mille alusel kunstnike nominentide hulka valitakse on arusaamatus. Kas tegemist on kaasaegse kunstipreemiaga moodsa kunstipreemiaga, mille alusel kunstnik kvalifitseerub, milline nominent valivad ekspertide agenda ning mida nad meile öelda tahavad? Eksperdid võiksid ausalt öelda, et muuseum organiseerib sündmust ning neid huvitab ennekõike institutsionaalsete pindadel eksponeeritud kunst. Miks mitte? Kuid nad siiski üritavad väita, justkui oleks valikus kogu kunstiväli. Nagu öeldud, kujutas teine puritis endast midagi karnevalitaolist, kus kõik pea peale pööratud. Kuid samas kopeeris teine puristes võrdlemisi täpselt ametlikku preemia struktuuri. Nii kutsusid korraldajad kokku oma ekspertide gruppi ja valisid kaheksa finalisti, nagu see ametlikul preemial kelle seast omakorda ja siit algab karneval valiti loterii teel välja võitja, kes sai auhinnaks sündmusel koha peal kurjendatud purgi peenrahaga. Märkimisväärne, kuigi juhuslik kokkulangevus oli minu arvates ka teise puritise ekspertide osaline institutsionaalne kattuvus ametlikku purgist disekspertidega. Nii töötab üks sündmuse korraldajatest liiga Linden Bauma Mukus Alagunsti salongis, mis kuulub kasiinoärimees jaanist suusansile, kes on kaburgitise preemia peamine rahastaja. Preemia ametlik korraldus aga lasub Läti kunstimuuseumil. Nii kuulub muuseumi direktor purgitise preemia võitjat valivasse žürii koosseisu teisel Porviti. Seal oli muuseum esindatud muuseumi kaasaegse kunsti kuraatorit Shelda Puttide näol. Teise puritise tulemus on selles mõttes ootuspärane, et keskmisest noorem žürii valis keskmisest nooremad nominendid. Materjal on sama, kuid kas ja kui palju saab erineva tulemus? Kusjuures mind väga rõõmustab, et ametliku kuritse preemia võitjaks osutunud Mikkelis Vickers oli ka meie nominentide hulgast. Kaheksast teisele Burvitisele nomineeritud kunstnikust keeldusid sündmusel osalemast kolm. Üks neist oli ametliku preemia võitnud Mikkeli Spishers, kelle mitteesinemine oli tingitud asjaolust, et ta puulõigetest ja kahest videost koosnev installatsioon oli täies mahus väljas ametliku purgitasi näitusel. Arsenalis. Teine keelduja maja kurtševa kommenteeris oma keeldumist sellega, et tegemist on kriitikute omavahelise vaidlusega, milles kunstnikud ei peaks osalema. See vastus tekitab minus Pagaria küsimusi. Nimelt on minu jaoks tänavuse puritise preemia põhiline probleem võrdlemisi kehva finalistide näitus. Kusjuures ma ei näe probleemi mitte nii väga kunstnikes, kuivõrd kuraatoritöös. Maia kurssiva kommentaar tundub mulle põhinevat valedel alustel. Ühelt poolt on selge, miks puritise näitusel osalevad kunstnikud ekspositsiooni pärast ilgurise jõotmess Wikmani rahaga ei jamata, nagu ütles Läti kolleeg Valts Mihkelson. Kuid väide, et kunstnikel ei ole asja kriitikute omavahelises tülis, on just näituse situatsiooni arvestades mõnevõrra lühinägelik. Kuid samas tuleb möönda, et teine purgitis ei pööranud tähelepanupreemia näitusele ning kurssiva kommentaar selles valguses taas mingis ulatuses pädev. See, et mõned kunstnikud ei tahtnud meie näitusel osaleda, üllatas mind väga sest meie eesmärgiks ei olnud juhtida tähelepanu mitte kriitikutele paid kunstnikele kui ta teine puritis ei vastanduvat. Preemia näitusele. Idee üritus korraldada sündis enne purgitise tänavuse näituse avamist ning keskseks probleemiks oli ennekõike nomineerimise protsess, seal arusaamatud kriteeriumid ning meie hinnangul vastuvõetamatu tulemus. Kuid mis minule teise purgitise sünniprotsessi põgusat kõrvalt nähes kõige küsitavam, tundus, kui vajadus avaliku sündmuse järele. Kui eesmärgiks ei olnud kritiseerida preemia näitust, siis miks korraldada üldse avalik sündmus? Nomineerimisprotsessi ennast oleks saanud kritiseerida märksa lihtsamalt ning mõnes mõttes ka efektiivsemalt näiteks publitseerida alternatiivsete nominentide nimekirja seda saatva kommenteeriva artikliga. Kuid pean möönma, et kokkuvõttes oli liiga Linden Bauma Yana kukk aine taktika tõhusam, kui oleksin arvanud. Kuigi endiselt kahtlen, millise määrani teise Burvitise kui sündmuse kajastus ette planeeritud oli. Ametliku puristes avamisel viitas Läti kunstiminister oma kõnes teisele puritisele kui tervele ja tervitatavale alternatiividele ning läks ka ise pärast ametlikku galat teise Burvitsuse diskole. Loomulikult järgnes talle sinna ka Läti televisioon. Õhtu suursündmuseks kujunes karaokekoor, mis laulis Ivars krablessi skandaalset karaoket. Läti fotokunstiainetel, mis oli üksteise Burvitise finaali jõudnud töödest. Küsisin liigale hindambamalt teise puritise strateegia järele. Jah, avalik üritus oli algusest peale kavas. Algne plaan oli tegelikult, et Jana Kukk aine kirjutab artikli, mis käivitaks diskussiooni ja mina olin veendunud, et me peame korraldama ka selle provisoorse näituse, kus seda teist valikut viimase kahe aasta jooksul loodud teostest ka näha saaks. Ning mul algusest peale kavas see näitus tingimata avada samal õhtul ametlikku Burvitisega. Millal siis veel? Kogu Läti kunstiväli on purusti saamisel võitja väljakuulutamist tahavad kõik minna kuskile lõõgastuma ja pidutsema sellepärast nimetasimegi oma teise Burvitise diskuks. Selles mõttes oli tegemist teadliku valikuga, kuid loomulikult ma ei teadnud, et kunstiminister kohale tuleb. Ning kolmanda sammuna oli algusest peale planeeritud ka avalik diskussioon kujutava kunstipreemiate kriteeriumide üle, mille me korraldasime Läti kaasaegse kunsti keskuses. Viimane küsimus seoses Burvitisega on minu jaoks selle enesepositsioneering. Kõik mu probleemid ja küsimused seoses selle sündmusega lähtuvad asjaolust, et ma olen kriitikuna võrdlemisi skeptiline vastandumise suhtes. Pikka aega domineeris kunsti ja pigem teooria kui praktikana ka kunstiteadust. Institutsionaalne kriitika. Väga üldistavalt öeldes on tegemist lähenemisega, mille kohaselt institutsioon piirab oluliselt kunstilist vabadust. See institutsioone kritiseeriv lähenemine on aga viimase kümnendi jooksul asendunud hoopis ise institutsionaliseerumisega praktikana märksa efektiivsemaks osutunud käitumisega, mille keskmes on kriitika asemel miimicry ehk teesklus. Teiseldakse, et ollakse institutsioon ning tehakse seda kohati nii efektiivselt, et muututakse institutsiooniks kunstiministeeriumis korduvalt jutuks olnud omaalgatuslik, kunsti meedia. On taolise protsessi suurepärane näide. Puritis Price aga Eesti enim kõneldud preemia Köhler Price on mõlemad kaudselt Suurbritannias välja antavad töönerit Brassi sümboolsed koopiad millele viitavad preemiate nimed, mis kõigil juhtudel kuuluvad klassikalistele maalikunstnikele, kuigi preemia ise unele õige kaasaegsele kunstile suunatud körepressile lisab vinti ka asjaolu, et seda annab välja Eesti kaasaegse kunstimuuseum, mis on ise kogu täiega institutsionaalne Nimikli. Vaadates näiteks sadamas jagatavaid Tallinna turismikaarte on seal teiste muuseumite seas ära märgitud ka vanas renoveerimatu künte kontoris asuv EKKM kui muuseum kusjuures EKKM-i alguses võrdlemisi juhuslik üliõpilaste keskne näituseprogramm on aastatega järjest professionaliseerunud ning näib, et nende omaalgatuslik institutsionaliseerimine jätkub jõudsalt. On enam kui tõenäoline, et mingis ilmselt küll mitte lähimas tulevikus, kuid siiski jõutakse ka ametliku muuseumi staatuseni. Selles äsja kirjeldatud ise institutsionaliseerumise kontekstis mis näib mulle palju tõhusam kui institutsioonide kritiseerimine, tundub igasugune otsesele vastandumisele rajatud ettevõtmine kahtlane. Küsisin liiga linna Baumilt, millisena näeb tema Burvitise suhet ametliku preemiasse. Alguses oli idee näidata teist valikut ja selles mõttes oli see loomulikult vastandus. Kuid edasi mõeldes, et milline sündmuskokkuvõttes välja nägema peaks, sain üsna ruttu aru, et see ei saa olla pelk vastandumine nii. Me kopeerisime ametlikku purgitise nomineerimisprotsessi kuid üritasime seda muuta mängulisemaks. Võitja valisime me näiteks loteriialusele. Sündmus ise kestis vaid ühe õhtu. See oli diskoteeki. Selles mõtlesime, pakkusime alternatiivi puritise preemia tõsimeelsusele. Võib-olla kui me jätkame järgmine aasta, siis ehk teeme ka päris alternatiivse preemia. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Tänase saate keskmes oli Riias Läti kunstimuuseumi Arsenali näitusemajas 20. veebruaril avatud purgitise preemia nominentide näitus mis jääb avatuks kuni 12. aprillini. Saates kuulsite ametliku preemia kritiseerimiseks loodud teise purgitise korraldaja, Läti kunstikriitiku liigal hinnan Bauma kommentaare. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.