Helga ja tervist head heliga saate kuulajad. Mina olen toimetaja Nele-Eva Steinfelt ja tänase saate teemad on järgmised. Ajakirja muusika peatoimetaja ja pianist Piia Remmel kuulamas kontserti sarjas Heli ja keel, kus kõlas Jüri Reinvere Sofi Oksaneni looming. Kuna klassikaraadio Rahvusraamatukogu on ühiselt valimas eesti klassikaplaati siis on tänases saates intervjuu maestro Neeme Järviga, kes on maailmas üks enim salvestanud dirigente. Seejärel muusikauudiseid maailmast ja alustame muljetega Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdilt. Kontsert toimus 27. veebruaril Estonia kontserdisaalis ja Eesti riikliku Sonia orkestri ees oli soleerimas tšellist Natalja Gutman. Kontserdil käis Matti Reimann. Mõeldes 20. sajandi teisel poolel kirjutati instrumentaalkontsertide peale siis tundub, et need ju peaks olema. Tegelikult hakkad konkreetseks minema, ei leiagi suurt midagi, et tekib nagu mingisugune imelapse efekt, eks ole, korraks särab ja kõik on vaimustuses. Mõningane aeg mõelda pole nagu midagi eesti muusikas on ju ka olemas kontsert, mis pretendeerivad väga suurele levikule. Tabula Rasa, eks ole, siin pole midagi rääkinud. Aga niisugune täielik üllatus on Eduard Tubina kontrabassikontsert. See on väga hea kontsert ja ta käib käest kätte ja ta on mänginud. Ma ei tea, kus sellest seisukohast vaadates on lutas laski 70. aastal kirjutatud tšellokontsert täiesti erandlik. Ta on ju võtnud tšello repertuaaris vaata et niisuguse koha, et ta on seal klassikaliste kontsertid, ütleme, nahtwošoki kõrval oma mõjult autoriteedilt lugu, pidamiselt. Parameetrid, mis niisugusel puhul olla. Ja seda juhtub ikka tõepoolest vähe. Esiettekanne oli siis Rastropovitš ja Lutuzlovskise. No peab ütlema, et lutas, laske oma teost. Eesti hoolitses sellega, et neid ise juhatas. Ja see energia kokku panna, mis Rezrpootšellutaslowski välja tuleb, see noh, võib ainult ette kujutada. Mina olen Rastropovidsid selleks küll palju kuulnud, seda meelde tuletada. Aga kõik kontserdid, kus on lutas Slovskile instrument on klaverikontsert, on juba elu lõpus kirjutatud Zimmermann, eks ole. Poele on ta kirjutanud, siis on Enso liiger Anne-Sophie tõrjuvatkus nimestik on sellel heliloojal hääldus väljuda Slovski muusika kohta. Et see on teinud niisuguse arengu, mingisugune neoklassitsism oli tal ju alguses. Aga elu lõpuks oli ta saavutanud absoluutselt oma isikliku muusikalise käekirja. Partaks Stravinski Prokofrazdagooslutas laskmiseks nad seal nüüd võivad vestelda, sest kõigil neil omavahel oli ju vastuolusid. Me võime seda nägu KML partokeeritud Šostakovitši, ütlesite, ärritas siis Prokofjevi üheksale lutas Laske Penderetski, vist rääkisite elu lõpus nagu üle hulga esimest korda või midagi niisugust. Arusaadav, neil on niisugune teravdatud kuulmine ja muusikamaailma nägemine, kunst, kõik see koos ei ole nii lihtne, et kõik on kenasti ühel meelel. Nii selle kontserdid siis. Seekordne esitus oli Natalja Kotmanil kes on seal juba Tallinnas mänginud korra, mida ma kuulsin. No see on ka temal endal väga palju selginud. Mul on tunne, et tegemist oli ka orkestri Aleksei, väga hea läbisaamisega, et see koostöö oli erakordselt meeldiv mõlemale poolele, õmblus ja kontserdiidee on niisugune konflikt soolotšello orkestri vahel. Võtame juba selle alguse, nakkab suure soologa peale. Reenoot muudab liikumise, muudab tämbrit, muudab. Ja siis, kui orkestri sisse astub. See on ju tõeline peale, käratas Sebast tuleb. Ja vot nii ta siis läheb ja siis mingi teatud lähenemine imeilusa muusika taustal seal keskel kuskil toimub, see kaob jälle ära. Konflikt, see lugu lõpeb, Gutmanni arusaam ja diskreetsus, lugupidamine väärikas, vot niukseid sõnu laotasin praegu ritta. Ja siis tuli veel teine üllatus selle lisapala juures kaks Bachi purjed Tseedursulasidest, no takkaotsa veel sara panud. Niimoodi Bachi mängida ei mingit forsseerimist, saal on ju publikut täis, eks ole, kõik kostab igale poole ja vaadake, mis võib tämbriga teha. Koondamisega Gutmanni puhul on ka nii, kui ta astub saali, siis kontsert hakkab juba peale, ta ei pruugi veel mängima hakata. Vot selle peale võiksid meie konkursihakatised kõik mõelda, et mängimine ei ole niisama mingisugune enda demonstreerimine, vaid koondamine, heliloojast, arusaam. Ja, ja üleüldse, millega seal laval tuleb tegeleda. Ja kava teises spordis jätkus atmosfäär sesse juba silmnähtavalt kandusele. Ja räägiks siis sellel taustal natuke sellest Rahmaninovi kolmandast sümfooniast ka, no ülipopulaarne, eks ole. Aga tahaksin nüüd suretada selle hilisemal perioodil sümfoonia kohta niisugused asjad meelde. Kõik see looming, mida Marian kirjutas pärast seda, kui ta läks välismaale Venemaalt ära. Kolmas sümfoonia, pagani variatsioonid, siis sümfoonilised tantsud, ta kasutab siiralt jumala viha. Mis kaasaelamist see asi on ikka päris tõsine, kui niisugune asi on lisaks kasutada. Ta siis vene arhailisi muusikakihte romantiline maailma nägemine, mis tal ei ole kunagi väga esiplaanilt, minu haridustee esiplaanil on minu arust tema Bachi huvi. Vaadake, kui palju trans see on, tal on Corelli variatsioonid, eks ole, no see kajastub ju kõik muusikas, mida ta kirjutab siis edasi, ärme arvestame seda, et ta oli ju aadlik. Ühesõnaga ta sealt Venemaalt läks ära siis, kui tal klaver selt Ivanov mõisas aknast välja visata siis tal, see oli viimane tilk Taelas seda välismaal elu ikka väga üle ja koduigatsus ja nii edasi ja ja noh, ja see kõik peegelt muusiks. Nii et niisugust õnnelik meloodia nautimist ja mulle eriti meeldis see, see traagilisem, poolsin ilusti ja valdavaks jäi, et mitte, et meloodiatest või tõsistest maid inglise sarmi. Ma ei tea, mis oludes toonela luike meelde tuletavad, rohkem kui ei tehta mingit muusikali. Nii et väga õnnestunud kontsert oli, kui dirigendi ja orkestri koostöö toimib, see on ikka üks. Ma ei tea, palju järgsus on 100 inimest, eks ole, kui 100 inimest kõik aitavad ühes suunas kaasa dirigent neid nagu innustab, hoopis teine õhkkond tekib saali ühe hetkega. Ja mis puutub selle Bachi C-duur süüti, need kaks lisapala, mida Natalja Gutmann mängis, need olid mängitud nii, et ta avardas seda kontserti, ruumi. See muutus nagu kolme helilooja kavas olemiseks. Nad ei mõjunud nagu tavapärase lisapalana, kus siis pinge on langenud või mängitakse nii-öelda enda rahul oleks publiku rõõmuks veel üks lugu. Et ennast laua taga suurepäraselt tunud. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdist, kus soleez Natalja Gutmann, rääkis pianist professor Matti Reimann. Nüüd aga räägime Ühest teisest kontserdist, mis toimus teisel märtsil kumu auditooriumis. See oli kontsert sarjas Heli ja keel ja kavas oli Jüri Reinvere ja Sofi Oksaneni looming. Kontserti käis kuulamas ja ka vaatamas muusikakriitik Iierremmel. No kahtlemata see kontsert, ehk võiks siis öelda Jüri Reinvere autorikontsert mis toimus sarjas Heli ja keel oli ju väga põnev. Kõigepealt sellepärast, et Reinvere on väga põnev helilooja, teiseks mis ju ka võib-olla huvi äratas. Ta on värske riikliku kultuuripreemia laureaat. Esimese asjana, kui nüüd siin oleks tulnud, et kuulaja, kes on ütleme, kuulnud ainult ooperit Peer künt ja siis järgmine kuulamiskogemus on see kontsert, siis ta oleks kõigepealt tohutult üllatunud, sellepärast et stiihiliselt on need teosed, mis seal mängiti ja konkreetselt Peeerr künd ja ka Reinvere esimene ooper Puhastus väga erinevad. Ja see ongi tegelikult nii, sest Reinvere seda tüüpi helilooja, kes ongi stilistiliselt mitmekesine, vaid tema loomes stiiliperioodid on väga erinevad. On ju heliloojad, kes nagu kirjutavad ühes loome stiilis praktilised terve oma loomeaja on neid, kellel on siis üks suur kardinaalne muutus. Aga Reinvere on oma stiili nagu vaheldanud rohkem kordi. No kindlasti see on tingitud tema kunstnikunatuuri otsingutest muutustes mõtlemises. Aga põhiliselt ikkagi on see nagu niisugune otsing ja liikumine. Ja selline sisemine loominguline vajadus. Ma leian, et see on väga huvitav joon tema juures. See kontserdisari Heli ja keel on mu meelest aga põnev sari või see, kuidas ta on üles ehitanud teatud sest seal on ju ühendatud muusika ja siis nagu sõnaline osa heliloojaga seotud sõnaline osa. Ja noh, tegelikult sedasama selle piinlik küll, minu puhul oli see nüüd esimene heli ja keelekontsert, mis ma kuulsin. Nii, aga asja juurde minnes kõigepealt väga tore, et sellisel suurel hulgal siis Reinvere teoseid tulijat ettekandele. Sest kuigi ta on juba väga tunnustatud helilooja, peab tunnistama, et ega Eestis teda nii väga palju ette ei kanta ja ka mõlemad need suured saavutused, patareid on ju ette kantud, siis üks Helsingist ei näe Oslos kavali, ütlen kohe, et oli väga suur, väga saatuslik, sinna oli paigutatud väga palju, terve esimese poole võttis enda alla siis see stiilisuund tema loomingusse, selline multimediaalne, kus ta siis paneb Komuusika teksti ka visuaali ja ka elektroonika. Et sedalaadi teoseid on vein verel päris palju. Kava aluseks oli ju ka tema mõttepartnerlus Sofi Oksaneni iga, kelle romaani põhjal on siis otra puhastus muidugi kirjutatud ja siis on olnud seal veel sellist loomingulist partnerlust. Nii et kava esimese poole teosed olid kõik põhimõtteliselt suhteliselt nagu ühe perioodi looming kus väga suur tähtsus oli tekstil jahendiga multimediaalsed elemendid mängisid olulist osa ja sinna vahele, siis loed teepuhastusest, lõike moodustus väga sügavuti minev, väga keskenduma panev tervik sellest esimesest poolest mis samas ei olnud nagu selles mõttes, kas kerge kuulamine, et see ei ole mingisugune meelelahutused, on väga tõsised teemad, millele Reinvere looming põhineb, millest ta räägib. Ja üldse mulle tundub, et kui nüüd ütleme neid teoseid, aga ka mitmeid muid nagu millegagi võrrelda, siis on nagu see, kui mingile asjale pannakse mikroskoop peale ja sa näed, et noh, ütleme näiteks puuleht, roheline leht, sa näed, et tal on niuksed, rootsud, sooned, roheline värv. Et nagu mõned elemendid, aga kui sa vaatad seda mikroskoobi all, siis sa näed sealt sadu mikroelement ja midagi sellist. On ka need tema teosed. Et need mikroelemendid on seal all nagu väga tajutavad ka välja kuulatavad. Ja kuulaja peab tegelikult ikkagi väga pingutama, see ei ole niisugune kerge meelelahutus, et lase ennast lõdvaks ja lihtsalt tuleb mingi muusika. Seal peab kaasa mõtlema, ütleme nendele tema teostele. Ja kuulajaskond kuulaski väga-väga süvenenult ja vaimses pinges. Võib-olla üks asi, mis selle esimese poole kohta ma ütleksin, et ta oli võrdlemisi pikk ja ma arvan, et puhastuse romaani etteloetavad lõigud olid ehk natuke liiga pikad, kuigi samas nad olid väga mõjusad, sealt olid siis valid noh, tõesti väga mõjuvad nagu sellised kesksed piirsituatsioonid, kui nüüd mõelda kasvõi seda Saara lõiku, kus ta siis oli viidud mingisse kohutavasse lõbumajja Saksamaal ja siis kõik need situatsioonid, no Reinvere sageli muidugi tegeleb selliste psühholoogiliste piirsituatsioonidega kus asi läheb nagu täiestiäärmusesse ja vot kuidas sealt siis on meil võimalik edasi minna või lahendus leida. Teine asi, mis ma mõtlesin, et kuna kõik kolm teost Norrisk taevased nartsissid, mis on siis originaalis kirjutatud Jyvaskyla sümfooniaorkestrile selle tellimusel. Ja siis neli kvartett, tee sealt, need ei tulnud ettekandele mitte kõik vaid esimene ja siis katkend Reinvere ulatuslikust teosest Reekviem, kus on siis väga suur osa nagu visuaalsel küljelt. Need on kõik võrdlemisi suured ja väga intensiivselt teosed. No üks asi, mis ma mõtlesin, et võib-olla nad olid niisugune noh, liiga palju korraga sellist intensiivset muusikat sinna esimesse poolde ja selles mõttes oleks võib-olla kas ühele või siis kahele keskendunud. Aga teine pool oli, ma ütleks ka väga huvitav. Ta isegi isegi väga-väga, sest et seal oli nüüd eesti publikul esimest korda võimalus kuulata Ta midagi ooperis Puhastus sealt oli siis kaks episoodi ettekandele ja siis orkestri osa oli seatud kammerkoosseisule. Ja lisaks oli veel kavas esiettekanne klaverikvartett ja ka Urvaste õhtut, muidugi Reinvere varasema loomeperioodi klaveripala räägiks klaveriga hotetist uudisteosest. Mulle kõigepealt meeldib, et selles teoses on nüüd pöördunud jälle kord naturaalpillide poole, siin on ainult puhtalt naturaal hilid, siin konkreetselt ei ole seda multimediaalset elementi ja on väga huvitav, mida ta nende pillidega teeb, mida ta selle teosega tahab öelda. No siin on ka muidugi nähtavuse tema kammerloomingule omane, selline noh, ütleme mikrointervalliga või seesamasugune nagu mikroskoop siis teose kohal või kihid on sügavad, palju iga väiksemgi elemente omab suurt tähtsust ja kõigist nendest kokku siis moodustub see tervik. Mulle hakkas nagu kõrvu sealt ka üks selline akordide järgnevus. Nad on nagu siuksed Tertsi Jagnavused, mis siis moodustavad sealset akorde noole akorde ja sealt edasi natuke nagu Scrabini Prometheuse akord. Vot see on üks võte, mida ta on juba oma noorpõlve loomingus kasutanud aeg-ajalt nagu selline signa tuur. Ja see akordide rida nagu ilmub ka sellelt klaverikvartetis ja see akordide ida ilmub ka siis muidugi klaveripala Survaste õhtut. Räägiks ka pisut klaveripalast Urvaste õhtud. Selles annatatsioonis on öeldud, et see on nagu tema stiilielemendid on juba kõik nähtavad, mida ta on ka hiljem jälle aeg-ajalt kasutanud. Jah, tõsise sama koordi rida, see samas kihtide laotamine või nägu, nende erinevate tasandite kõrvu tamine, selline pingestatud vaikus, detailide niuke peenus ja nendesse süvenemine, see kõik on seal ka väga hästi. Nüüd need ooperikatkendid puhastusest, ma olen siin ajakirjas muusika mõned aastad tagasi, meil oli dialoog Gerhard lokiga sellest ooperist. Et selles mõttes muidugi nende katkendite põhjal täit pilt võib-olla sellest ooperist ei saanud, aga üks joon, mida ma tollal ütlesin, ütlesin, oli see, et et rindame, mõlemad ooperid on väga lokaalsed ja sedasama ma rääkisin beer klindi puhul ja, ja see on tõesti nii, sest et nüüdisoopereid ei hiilgavokaalsusega tavaliselt pigem vokaalpartiid, niuksed instrumentaalsete hakitud, närvilise, keeruka kiire rütmiga, aga Reinvere kirjutab sinna sisse laululisust. Ja siis dramaturgiliselt mõlemad ooperid, need on nagu väga sellise hea ülesehitavad vamaturgiaga selged turgiaga. No muidugi, ütleme katkendite põhjal nüüd sellest ei olnud ilmselt võimalik aru saada, aga küll oli nendest katkenditest võimalik aru saada psühholoogilisest seisundist siis, mis selles ooperis avaldub ja siin on tegemist nagu ooperis ikka kiredraama, päris sageli ettetulev element. Ja siin on ka tegemis suurte kirgedega armastus, vastamata armastus, kadedus, armukadedus ja noh, kes siis iganes on Oksaneni romaani lugenud, teab ju, et sinna juurde veel see pöörane aeg, kus vend andis venna ära ja õde andis õe ära ja kõik, kõik need sellised vapustused kuni, et see selline noh, kuidas öelda, sellised hinge vapustuslikud elemendid, need kõik kostavad välja muusikast ja tegelikult ikkagi puudub, tahavad väga hinge. Sest konkreetselt see esimene katkend, mis oleks siis nagu meespeategelase Hansu aaria või monoloog seinu tegelikult tema surma laul, võiks öelda, sest et kes jälle on tugevad puhastus, teab, et naispeategelane Aliide sulgeta maja keldrisse, paneb kinni kõik õhuaugud ja Hanssis lämbub, seal sureb, et see oli tegelikult ikkagi väga õudne selline episood, aga kohutavalt mõjuv veel mõjuvam, kui ta nagu tuli terves ooperis niimoodi siis ta tõesti oli nii et noh, niimoodi jäid nagu vapustatud istuma seda lihtsalt. Kui nüüd kokku võtta kontserti, siis sedalaadi kontsert on kindlasti väga uute huvid. Ja see, kuidas korraldaja Diana Liiv Teebia läbi mõtleb ja kuidas ta need kõik läbi viib, see on minu meelest üks oma väärtus meie muusikamaastikul. Ja ta on ikkagi haruldaselt huvitavaid kooslusi saanud kokku panna, ütleme siin antud juhul oli ilmselt raske saada siia kohale noh, tõesti staar kirjaniku Sofi Oksaneni ise lugema oma teoseid, aga no sellegipoolest tema hääl kõlas, kõlas mõjuvalt. Ja teisest küljest ka see avab ka kuidagi heliloojaid, võib-olla nagu kuidagi muudab nad Pill mõistetavamaks või toob ka lähemale siis meie aga andekaid nüüdisheliloojaid publikule. Muusikauudised maailmast. Muusika. New Yorgis asuv karnegi hool avaldas oma järgmise hooaja plaanid, sest tuleval hooajal täitub kontserdisaalil 125. tegutsemisaasta. 125. aastapäeva puhul teatati uuest projektist, mille eesmärgiks on tellida 125 uudisteost viieaastase perioodi jooksul. Sellega kahekordistub karnegi hooli iga-aastane uudisteoste tellimiste Arv. Paljud teosed on planeeritud ühistellimusena koostöös mõne teise organisatsiooniga kuid siiski on terve projekti elluviimiseks kontserdisaali eelarvesse planeeritud üle miljoni dollari. Näiteks 10 teost on viie aasta jooksul plaanitud tellida kroonus kvartetile, kes määrati järgmiseks hooajaks karnegi hooli resideeruvaks kvarketiks. Saali tegevjuhi Clive Jens Tony sõnul saab uus muusika olema tulevikus kontserdisaalis tähtsal kohal, sest muusika esitluskunst ei saa ainult minevikus püsida vaid peab ajaga kaasas käima. Uuel hooajal peaksid teiste seas uudisteoseid kirjutama näiteks Magnus Lindbergh, John Adams, Olganoiver, aga ka heliloojate kollektiiv nimega Slipping, Chajand ehk magav hiiglane. Siiski ei haara uus muusika saabuvatel hooaegadel karnegi hooli kontserdikavades domineerivat rolli. Näiteks on kavas Ludwig van Beethoveni sümfooniat, kel Berliini Filharmoonikute esituses, mida peaks järjestikusel viiel päeval juhatada, samas saime. Samuti esitab pianist Jefimov Ranschman uuel hooajal Sergei Prokofjevi sonaatide tsükli. Eestis jõudis valimiste trall pühapäeva õhtul lõpule. Lubadused said antud ja saab näha, kas neid taksega täitma. Aga Austraalias on valimised alles ees ja lubaduste andmised jätkuvad. Näiteks praegune valitsusjuht Mike vööd on andnud lubaduse paigutada 600 miljonit kohalikku dollarit Sydney ooperimaja ja selle ümbruse uuendamisse. Umbes 200 miljonit dollarit läheks ooperimaja renoveerimiseks ja moderniseerimiseks. Tööde käigus peaks parandatama Kustikat teatri tehnilist varustust ja suurendatamaga lava. Samuti on plaanis parandada harjutusruumide tingimusi. Uuendused on väga vajalikud, sest 1973. aastal ehitatud hoone akustika on saanud palju kriitikanooli. Näiteks John Malkovich on nimetanud ooperimaja kontserdisaali akustikat kohutavaks ja lisanud, et kuigi Sydney ooperimaja näeb ilus välja, pole see hoone siiski seest port sama palju väärt. Osa kultuurile planeeritud rahadest peaks Sydneys minema ka veel kindlaks määramata projektidele, kuid suurem osa siiski peremaja heaks. BBC Filharmoonikute määrasid resideeruv vaks heliloojaks noore 26 aastase inglase maak Simpsoni, kes alustab oma tegevust orkestri juures tänavu septembris ja koostöö jätkub aastani 2019. Mark Simpson on ka väljapaistev klarnatist ja heliloojana loota nelja aasta jooksul BBC orkestrile kolm suuremat teost ja osaleb ka väiksemates kontserdiprojektides. Mark Simpson võitis BBC noorte heliloojate konkursi juba seitsmeteistkümne aastaselt ja tema teos Mirror fragmen. Anspaaks esitati 2012. aastal BBC promsi festivali lõpuõhtul. 91 aastane maestro Nevil märgner pärjati kraako või Muusikaakadeemia audoktorikraadiga. Sel puhul toimub märtsis Krakowis ka kontsert, kus maestro dirigeerib Michal tsipati. Keelpilliorkestri kontsert. Maris Jansons pälvis Aga maineka prantsuse auhinna, milleks on prantsuse kunstide ja Kirjanduse ordeni komandöri kraad. Selle andis maestro Jonson sile amsterdami kontserte paus üle prantsuse kultuuriminister flöördel käen kaabierbulees pälvis järjekordse auhinna, milleks on Hamburgi linna Bachi preemia ja 10000 eurot. Noor briti helilooja kolmekümneaastane Christian meisson pälvis aga Ernst von Siemensi preemia ja 35000 eurot preemiaraha. Ja lõpetuseks uudis Eestist. 26. veebruaril esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester. Tõnu Kaljuste juhatas tusel kahe kontserdiga Ameerika koorijuhtide assotsiatsiooni riiklikul konverentsil sort Lake City's. Ettekandele tulid Bratiini Carlo Arvo Pärdi Aadama itk ja Lepo Sumera Concerto perbootši instrumenti. Eesti filharmoonia kammerkoor jätkas USA reisi kolme hakkab Bella kontserdiga, kus kavas olid Pärdi, Tormise ja Sibeliuse teosed. Viimati viibis Eesti filharmoonia kammerkoor Ameerika Ühendriikides 2013. aasta novembris, mil andis riigi idarannikul, aga ka põhjaosas kokku üheksa kontserti. Muusikauudised maailmast. Muusika. Klassikaraadios algab 16. märtsil kuu aega kestev eesti klassikaplaadi valimine ja selle eesmärgiks on esile tõsta eesti salvestatud muusika ajalugu ja samuti kuulajatele elamusi pakkunud plaate. Koostöös Eesti Rahvusraamatukoguga on ette valmistatud nimistu, kus on ligemale 2000 plaati eesti muusika sajandipikkusest ajaloost. Kampaania lõpeb 13. aprillil ja siis tehakse kokkuvõte kuulajat, et ja ekspertide grupi valikust. Tänases saates on aga nüüd intervjuu maestro Neeme Järviga, kes on kindlasti üks enim salvestanud eesti muusikuid ja tegelikult on ta ka enim plaate salvestanud dirigente maailmas. Kui Herbert von Karajan jäi ajalukku umbes 800 heliplaadi salvestamisega siis Neeme Järvi on arvatavasti kusagil maailmadirigentide esiviisikus oma ligemale 500 heliplaadiga. Intervjuus, Neeme Järvi ka teeme juttu sellest, milline on tema suhe plaatidesse ja plaadistamisse. Milline oli tema kõige esimene heliplaat ja kuidas plaadistamine on aegade jooksul muutunud? Huvitav on sellise plaanimajandus, plaanimajandus iseenesest on ju väga madalseisus praegult seepärast, et kõik tehtud looja on nii kaugele läinud, et me ei, ütleme, millelgi plaatiasiidis üldse vaja on. Pannakse kinni kõike häid poodi, et isegi New Yorgis palli from küll kõige parem noodipood pandi kinni. Plaadipoed, missugused olid, ei ole leida kuskilt tõsise sümfooniaorkestri plaatianam, köetakse inimestel kultuurist nii ära ehmatatud või heast muusikast. Tehnoloogia surub peale kõvasti ja mind ka, sest kui moneeridele hea plaadi, aga ma siiski otsin neid plaate, mida endale sisse võtta, sinna kompuutrisse sisse võtta, nendele toredate teoseks hea mingisuguse plaadi pealt, siis on ta mul olemas. Aga see plaat peab ju olema, kuskohast maatida ümber võtan ja sellepärast ka igasugused kauamängivad plaadid ja projektijuht asjad on väga väärtuslikud asjad. Praegult on tehnoloogia nii kaua saab kauamängivad plaatidest ümber võtta kompeutrisse. Nii et kõik tuleb ära kasutada, et tutvuda ka minevikuga ja huvitavate heliloojatega. Kas teie mäletate, mis oli teie elu esimene heliplaat, tähendab see, mis sattus lapsena teie kätte, mille te nii-öelda ribadeks kuulasite. No tegelikult see oli ikkagi Mahleri neljas sümfoonia raekoja platsilt Aage või mis see oli, mingisugune pood oli ja seal oli või, ja igasugust pudi-padi ja seal võisid natuke plaate ka. Ja ühel päeval ma vaatan seal just sellised suured plaadid müüdi seitse tükki ja need olid Subrofoni plaadid ja ei saanud aru midagi vene keeles oli peale kirjutatud maale Moskval olid alati punasem plaadid ja need olid meloodia plaadid ja need olid ainult, mis olid saada järsku Supraphony plaadid, teor hulluks, venelased vaimustusest ja siis ostsin ära need plaadid ja nad ei maksnud ka midagi, sest tõugu täiermaks kõikuga vähe niuksed asjad pandud ka eriti tähelepanu. Ja ma ostsin need ära ja siis pudru peale panin, siis oli see No nii ilus muusika. Villu diilus muusikat kuulnud, üheksa aastal poiss oli kümneaastane olla ja sellest ajast peale mul see plaadikihk on kogu aeg sees, aga missugune kõigepealtmeelse plaadi välimust oli sinine ja ja niisugune efektne ja läikis üleni, aga missugune lõhn tal juures oli? Mulle see plaadilõhn meeldis, palju rohkem kui vene plaadi lõhn, meloodia, plaadi lõhn, see oli just teisest materjalist, lol. Annad kasutades mingisugust tehnoloogiat, pidasid tšehhid. Ja muidugi tšehhi filharmoonia Kaarel Sheina juhatas, see oli legendaarne Tšehhi dirigent, oli, oli see kontrabassimängija olnud, aga juhatas kõiki suuri teoseid tšehhi filharmoonia. Et mullal Kaarel seinad palju pärast, nii et mul hakkas tšehhi plaatidega peale del see plaadi kuulamise kihk. Ja said essis tihe külaline meie Tallinna plaadipoes. Aga vähe ajud oli siin, aga ma võiksid ooperiaariaid, jää Moskva plaate ja nii see oli. Neil suuremad plaadid, aga olid ka keskmised, kauamängivad plaadid, niisugusel väiksemad Sul on igasugused suure teatrilauljatega olid ooperiaariad ja ma õppisin palju ooperis, selle tõttu. Ja vene ooperites ta oli ju tohutult palju häid lauljaid, olid Mihhailov, hid ja Petroovid ja toredat laulja natuke nele kolima. Mäletan tenor olija, mis lemmikteos olil Smetona müüdud mõrsja, see oli minu lemmikteos, Vallo Järvi juhatas Estonia teatris seda ja mina mängisin orkestris ja see oli minu lemmikplaati, siis tuli ka veneplaatide peal välja. Mul olid kõik vene ooperid olemas ja kõikvõimalikud vene sümfooniat kollavanoviga ja kõikide vanade vene dirigentidega Moskvast. Ma ikka muretsesin, aga pärast, kui ma läksin juba Leningradi õppima, siis ma nüüd ainult plaadipoodides veetsid oma aega ja konservatooriumi plaadipoodides filharmoonias. Õhtul kuulasid siis kontserte. Ma ei tea, niisugune minu meelest oli väga mitmekesine inimene. Aga tegelikult väga ühekülgne. Kui te nüüd praegu mõtlete oma plaadikogu peale, kus on ilmselt see esimene sinine maaler ka veel alles vinüül ja nüüd muidugi CDd on sinna lisandunud, et kui suur see on umbes teie enda 500 plaati ka muidugi sealjuures, aga veel kõik muu. Need 500 asja on tulnud pikkamööda, alates sellest ajast, kui ma välismallakse, sest siis sellest ajast peale ma olen teinud mõningad ümbervõtted on tehtud meloodiaplaatidest välismaa kõrvade poolt, aga siis ootlus juriigi kord ja siin kõik see meloodia kadus ära, täielikult hakati ümber võtma vanu võtteid ja kõik tahtsid raha teha nende asjadega. Nii et ei teagi, kuidas see asi oli. Igatahes need kadusid ära ka minul endal oma kogus on nad kõik olemas ikka need auga pidanud vastu, et, et pütti neid likvideerida. Paljud likvideerivad lihtsalt need, et nad ei taha, ei huvita ja kõik viis miljonit mängimist CDd on ja nüüd on veel igasuguseid tiivideed ja meil ei ole enam vaja. Mul paar 1000. Mul on alati olemas päris normaalsed plaati, ilusad suured läigivad seal, palju on lugeda pealt, ümbrikud on suured. Aga ma ei ütleks, et ka alahindaks kõiki neid. Pihkva vanasti hoidsin ja paistab, et vinüülplaatidel on siiski ka veel ikka minekut, võib olla, tuleb tagasi isegi hakatakse World 19, milles ma näen seda, sest Kamofone ehitatakse kogu aeg, uusi vabrikud ja tehased ja igasugused uued tehnoloogiad loovad uusi grammofoni. Tähendamised grammofoniga kuulamine, tahvel kodus, siiski need, kes austavad veel seda muusikat ja lavastatud oma arhiive, nendel oleks vaja head mängijad, millega mängida. Noored inimesed ei viitsi sellega tegeleda, vanema tüll kutsub sõbrad külla ja siis kuulame LP sees. Nii et need on need asjad, aga siis vahepeal oli igast kassetid ja, ja tatid ja ja kõik niisugused asjad, mis kah olid kogu aeg mängus ja minidiskid. Need on kõik ära kadunud, tootlusest vist ja siis Leisijateski palju Leensorteeske Leesed riskidega on niimoodi, et leida mängijaid ei ole, üks läks rikki, aga reaalsus. Aga nüüd tegelikult need on ilusad nagu peeglid, suured ja väga rasked. Ja neid on väga raske transportida ja nad seisavad, teinekord uhkustas nendega, vaata kui tore, siin on suur Leesiatis ja mul on nad kõik kapis olemas ja inimesed imestavad, sest tänapäeva inimest, kes tulevad külla või isegi tulevad noored vaatama, pole ikka niisugust asja näinud, sest see aeg on möödas. Milline oli teie kõige esimene plaat, mis välja anti, kus teie juhatad? Jah, see on raske küsimus. Kui ma olin välismaal, olin siis esimene, plaat oli Diobramiga sümfooniaorkestriga, oli Palacki rivi esimene sümfoonia. Kogu aeg otsisime midagi huvitavat, aga tuli välja, et söör Thomas, pikem on ka plaadistanud. Palaceri esimene sümfoonia tuli vällja pärast, Karajan on ka plaadistanud. Panin tegelikult kolmas. Aga see oli kõige modernsem selleks Iiemmais, aga siis sandusega me hakkasime tegema Weberi klarneti kontserdite šanet siltoniga, valijo printsi päev kestnud kontaktpraamiga sümfooniaorkestrile Birminghamis. Sel ajal justkui saime rattad, hakkas oma peadirigendi kohuseid sealsamas orkestris olles niisugune ajalugu on samal ajal olime ja siis hakkas plaadistamine peale nii pöörminkamis. Siis samal ajal toimus mul ka töökoha muutusse Göteborgi ja siis hakkas piss tegema mure püssiga. Me tegime arseen hammari esimene sümfoonia, mis ei olnud kunagi Rootsis plaadistatud. Terve Rootsi teab, et see number ei ole esimest, sümfooniat on ainult teine sümfoonia. Mina katsusin tõestada, et CD laval peaks ikka olema esimene sümfoonia ka, kui tal teine sümfoonia olemas. Nii et siis hakkas paralleelselt minema piss Rootsis ja šandlus Inglismaal siis kuna ma läksin juba Šotimaal Šotimaa mul siiamaani väga suurepärased kontaktid ja just plaadistasime hiljuti plaadi Sandlusega ja šoti orkestriga Julius Utšiku muusikud. Üks minu lemmikheliloojad on kerge marsid ja avamängud ja valsid, aga kui te kuulete Systi arvutisesse rusikasse minema? Paralleelselt käis töö, kus Yoursist liitus veel Deutsche grammofon veel Göteborgi juurde. Nii et ei saanud kogu aeg, plaadistasime. Isegi Šotimaal oli nii, et ma nõudsin, Iideedeeerr plaadistav Steven Carpenter oli niisugune mees, kes oli peadirektor. Ja kui me olime ära plaadis kõik tursete sümfooniad ja kõik Richard Straussi tööd ja ja kõik Prokofjevi sümfooniaid ja kõik Šostakovitši teosed, siis teda lasti lahti. Seepärast tuli välja, et rahanud seal terve orkestri, raiskas plaadistamistele ära ta minu süüd ütles mina, kes ma olen peadirigent. Ma tahan plaadistada seda asja ja tema oli ka noormees tahtis, eks ole, aga tuleb välja, et nendel on oma püüdschet ja see sai otsa. Seal on raha, ei olnud need tegelikult aga, aga plaadid olemas siiamaani tuletavad hea sõnaga meelde. Te olete andnud 500 plaati, te olete tegelikult maailmas. Karajan tegi umbes 800 ja sealt varsti teine, kolmas oletegi tegelikult teie plaadistamis arvu poolest. Ja ühtsama lugusid kogu juhatas kraadiste tema kaardistas ju neli kordadel Beethoveni sümfooniaid ja Brahmsi sümfooniad ja nii-öelda head muusikat, mida plaadist on ka palju niisugust, mis paljud ütlevad, ei ole hea muusika, näiteks. Esimene vist tuli välja Orpheus plaadiga Saksamaal ja Bayer Sharon Fong ja kõik lasu lovi sümfooniat. Kujuta ette, Klauson laulis, kes siis tol ajal mängis Klosoomi, mina mängisin. Narri seadus ütleb, et seal söödreid Music, et seal kolmanda järgu muusika ei leia. Ei hea vene muusik. Kas te mäletate oma esimest meloodia plaati ka, kuidas teie kooste meloodiafirmaga läks omal ajal meloodiad? Plaadid olid mitmesugust laadi küll Eestis, et küll vaata, meil on Eestis meloodiaga väga palju plaatide ja ma olen palju teinud kõik Eesti muusika, mis seal meloodia ka isegi raudtee kodu on olemas. Tambergi Raudla kodu, seda tahaks kuulata seal väga hea plaat, tore asi koks, käisin tegemas ja olid niuksed. Brigaadid käisid Moskvas siin tegema, siis meil oli oma plaadi vabrikesi laval, Eestis oli aga Moskvas, ma juhatasin üleliidulise raadio suurt sümfooniaorkestrit ja Moskva Filharmoonikute ja Moskvas mureli. Juhatasin kõiki Tšaikovski konkursi, siis kui Sokolov ja sai esikohale sead olid kuueteistaastased poisid. Siis mina juhatasin kõik kolmandast voorust ja kõik need pandi pärast paati. See oli siis nagu meloodia, aga see ei ole mitte esimene plaat, aga see oli küllaltki tol ajal niisugune võis siis Moskvas, hakkasid nagu liikuma, aga mis veidigi Moskvas hästi oli Estonia teatriga käisime Moskvas ja meil olid külalisesinemised seal ja siis ma ajasin nii kaugele, Aleksei all. Plaadistasin kõiki Estonia solistid ja ka just kõige väljapaistvamad solistid, kes tol ajal olid veel Tiit Kuusik ja trummid ja korruwatuur soprani soprani, kes nii ilusti laulusid ja tegime nii toredaid ilusaid plaanistusi. Mati Palm ja Teo Maiste ja nüüd kõlavad siiamaani nii hästi seal meloodiani tehtud, tegelikult pärast ümber võetud Silviale. Mis on muusiku või dirigendi orkestri jaoks muutunud seoses sellega, et vinüülidest said vahepeal kassetid, tatid, nüüd siis CD-d, mis on selles salvestusprotsessis muutunud, kas see on läinud paremaks, kiiremaks või kuidagi teistsuguseks? Aga kõigepealt, saund on ikka väga tähtis ja ma olen selle peale hakkame tähelepanu pööranud tigude vastu seina tuleb, hääl tuleb küll ja kõik on olemas, aga ei ole illusse, Kaja peab olema vastav, kaja peab olema, aga ikka kolju, poeg, saund, tehnik peab olema väga hea. Sellepärast Shanduse plaadid väga hea. Ja püssil on ka väga head. Et tegelikult sellele pandi väga suurt tähelepanu, et sound oleks ja orkester muidugi kõlab siis ka palju paremini, kui see on paika pandud detroidi orkestriga veel Sanders tuli Detroiti Agati Treieri oma traditsioon seal Mercury Records kunagi tegid Paul Pereiga, tegite ühe mikrofoniga üks mikrofoniga kuskile hea akustikaga saal, tehti sellega kõik prantsuse muusika tegelikult detroidi orkestri loeti kõige paremaks prantsuse orkestris. Eestis oli teil viimasel ajal väga hea koostöö Maidomaadikuga. Ja oli, no mai tea, valik on üldse üks universaalne üleval, tema tegi kõik üksinda. Tavaliselt ikka kaks inimest, kolm inimest stuudios ja teevad midagi, ütlevad teistele Teie soundi peale, teine muusika peale ja tema tegi ise riik ja väga hästi tegi ära ja panin ise kokku ja muusikaliselt oli just selles mõttes hea, et tead, mis on hea, mis ei ole hea, aga helikvaliteedi kohta oli asendamatu. Nüüd ei oska praegu öelda, kes niukene järglane võiks olla. Oma teadmisi jõudis edasi anda mõnele noorele, kes teeks ka samasugused. Teie viimaseks ühistööks jäi Suhanni plaat. Martin luu on ka tema tehtud, aga see tuleb järgmine kord välja. Ja siis ta tegi veel Beethoveni klaverikontsert number üks. Ja siis veel Richard Straussi don poeemi kah on olemas, seda peab hoidma kullatükke stendile väga hästi tehtud orelit ja, ja tohutu orkester ja ja muidugi Sharvenka kontserdid. Milline oli Maidomaadiku helipilt niimoodi üldise loomus? Tal oli ikkagi niisugune hea kajal isegi väikses saalis nagu Estonia kontserdi, ta suutis niukseid väga kõmiseva suure hääle teha niimoodi, et seal oleks normaalne ja ei oleks liiga kõva. Kuidas öelda, niisugune heli muutus kuidagi taaskasutada, naturaalset heli siiski normaalselt loomulikuks teha, olgugi et võimalused on meil vähe, sellepärast et meil on väike akustiliselt väike saali, kus väga palju mängivad kõvasti mängib orkester, siis on vaja seal tunda oma tehnoloogiatehnikat, just ei jäta seda, oskab flööti kasutada. Et Eli tuli Tallinnast välja eriti kah, kui oli siukene kõva klaverimängija oli nagum, karkovisk. Nii kõvasti klavereid ei kuule mitte midagi rohkem ütlema, jõudis siis nüüd üle mängida seda orkestrit veel. Ja siis tema jõudis veel niimoodi üles, et mõlemad hästi kuulda. Nii et üks peenike mees Kuidas teie hindate siin, enne oli juttu Grigori šokolaadist, kes nüüd üle hulga aja vist andis alles ühe plaadi välja, ta ei ole aastakümneid andnud Deutsche grammofon, nüüd andis ühe tema sooloõhtu välja. Kuidas siis on, et tema oli nõus ainult laivis plaadistama? Paljud teevad stuudios tehakse tunni kohta 1500 lõiget, et kuidas see kõik jõuab, ütleme professionaali kõrvu tavakuulaja võib-olla ei saa aru, kas on 1500 lõiget tehtud või on laivis salvestatud või on sellel ikkagi selline vahe? Mina arvan, et see on kapriis, inimene on võib-olla küll väga suur muusik aga niimoodi, et ma ei tee seda ja seda ja vaid tahma, seda ja, ja niisugune jonnimine käib selle aja välja. Esiteks, ja sellepärast ma temaga esile ka tema mängis, tuli Detroiti võrre mängivaid, tagus klaverit, mis hirmus ja tegi ennast tähtsaks. Mul ei ole temaga ühist keelt ja kui ma näen tema edu klaverimerest saitidelt ja puhur kuda, kui ta mängib üksile klaveril see paistab, et tal sobib ja millegipärast võiksid lasta seda lindistada. Miks pärast peab olema siis nüüd niisugune hirmus keeltki käskimine ja mitte soov ja tee oma muusikat nii ilusti, kui sa teed ja kuula pärast ülemusele meelde järele lase läbi, eks ole. Tahaksin lõpetuseks raadiokuulajate seisukohast, et teie kui suure isikliku plaadikollektsiooni omanik palju plaadistandele nimed, et kui nüüd keegi tahab oma plaadikogu nagu rajama hakata, allesed, millest alustab, et mis on ühe hea klassikalise plaadikogu tunnused. No tegelikult on juba primitiivne asi on niisugune Velade BBC raadio valib välja pesträkaading. Eva niukene pilding, library. Kui vanasti sain selle plaadistamise eest vastu pead nii palju kui võimalik kriitikute käest, siis nüüd tuleb välja, et need kõige paremad plaadid Etexibeerise kolmas Sibeliuse kuues meeldis kõige rohkem ja nüüd tuleb välja, et esimene kuues kõige panen Sibeliuse koos ja siis tuleb elektrik sellistati lotiga tehtud, vihjas kausile ainult jälle seal paar laulu jälle mul kõige parem ja siis tuli välja Tšaikovskit kolmas sümfoonia, jälle pilding närvi, aga seal on niuksed, suured tegelased, kes kangesti kritiseerivad ja voodivad nii nagu Riigikokku valitakse. Siis seal kah võtavad ja kes juba said kahe parimaid Tšaikovski sümfoonia ettekanne, teadku venelasi vägivaidžekašidiku hästi. Pildujate purjeorkestriga saime kõige parema Tšaikovski sümfoonia number üks Winter kreemiks. Ja kui see niimoodi edasi läheb, siis kui inimene jõuab niimoodi neid ära lugeda, neid pildi library, siis ta elu lõpuks jõuagi ära. Ta peab ikka ise mõtlema, ütleb, mis mul veel veeldi. Raymond Williams on ja see ei ole muusikaga, tema tegelik hobi on CD korjamine ja ta on seda teinud nii palju kui võimalik kõik uued CDd, mis tulevad välja, tema ostab. Kui te tahate midagi hakata tegema, tahate midagi. Õilis asi on endale tuua koju korralik plaadikogu heast muusikast, igasugustest heliloojatest, neid on nii palju ja huvitavaid, kas siis moodsaid või vähem moodsaid, aga tegelikult see põhiklassika, see peaks olema kõikidel olemas kodus mainstream nii-öelda kõige eilsed asjad ja siis valida oma parim, kuidas valida oma parima, kui seal seal 100 Beethoveni sümfooniat võtaks, Beethoven olime ikka selle kõige vanema seepärast, et kirjutatakse ajakirjanduses alati teatavate kuulsatest meestest alati mingisugused häda ja tegelikult, kui sa ostad selle Ford sändileri plaadi, no see ei kõla ju kellelegi koost ära ja ta ei ole ta küll Berliini Filharmoonikute, aga saate Berliini Filharmoonikute. Aga, aga siis on ju ka ära jända jälle Berliini pulmamessiga Berliinis. Tarmo, kas peab just Berliini Filharmoonikute olema kas või aru saada, mis ikka see hea on, mis see õige on, mis sulle väga meeldib, aga sa pead kõike oskama neid läbi kuulata. Tänapäeval on väga hea võimalus seda teha. Sputi kohedja, igasugused raadiosaatejaamad annavad niisama muidu hea kuulamisega, vaata kuule ära ja telli omale Amazon com toob su koju ära. Jõudu tööle. Ja selleks hea tööga Seczpirgi juba enne igasuguseid plaate ütles, et see inimene, kes ikka muusikaga tegeled, seda sa usaldada. Ei saa, muusika on see minu meelest see võlujõud ja tohutu energia tagasi tuua ja ka tervisele. Kui haiged inimesed saavad terved vähihaige, tead tal on üks niisugune huvi tegeleda selle muusika kaudu, mingisugune pat sill on, parandab isegi vähki. Ainult seda peab lugema põhjalikult, kuidas see on, sest arstidel on omad arvamused, igast asjast. Ei ole need tabletid, ei aita, operatsioonid, ei aita, on lihtsad asjad, millega saab oma tervist parandada. Ja muusika on ka mitte ainult tervise pärast vähendamiseks, aga ka enesetunde parandamisel. Inimene muutub rõõmsaks. Pane kasvõi näiteks Julius fussikud või Johann Straussi mõne kasvõi mõningase mingisugust katkendit iga päev siit-sealt, mis sulle meeldivad. Muudetud hommikul juba õnnelikuks inimeseks. Ei pea ju tegelikult muusik olema, aga see on vaja tunnetada. Väga paljud arstid kuulavad muusikat ja mängivat ise pilli ka kes ei ole muusikud, seepärast et see muusika on kuidagi niisugune asi, mis arendab inimest ja muidugi vanemad, kes oma lastele ei sisenda muusikaaluseid ja üldse muusikat kuulda kodus ja siis tuleb üks igav laps, tutsioonide tähtis lapsed tegelema millegiga, mis on huvitav ksülofon minategelaseks Üllofoniga. Mina ei teadnud dirigendist, mängisin ksülofoni, siis hakkasin koori juhatama ja siis läksin Leningradi õppima ja muidu, kui ma ei oleks sellega tegeleda, et ma ei oleks mitte keegi olnud, sest ei ole ju võimalusi elada hästi inimestel, kes midagi ei oska teha ja põhiliselt kuusita oleksidki üks niisugune asi, sellepärast me riigijuhid ja kõik need inimesed, kes võiksid natukene kasuks olla meie noortekasvatusele sest need peavad suunama neid just kohtadele, mis seotud kultuuriga. Tysoni noortest tuleb üks tore järelkasv, ehitab omale paleed ja kontserdisaalid ja ooperi diaatrid ja uued kontserdisaali, nii nagu eesti rahvas ehitas omale Estonia teatri omal ajal 100 aastat tagasi. Millal see tuleb, kui peaaegu ehitustegevus hakkab tulema, kas peab veel kaua ootama? Küsimus? Selline oli intervjuu maestro Neeme Järvi, ka kus tuli juttu heliplaatidest. Tänasele heliga. Saatele tegid kaastööd Matti Reimann ja Iierremmel. Saate helimontaaži tegi Helle Paas ja mina olen saate toimetaja nelevasteinfelt ja soovin ilusat päeva. Sülgaja.