Tänases saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder monidest, kes elavad peamiselt Kagu-Aasia riigis Birmas. Monide koguarv maailmas on umbes 8,2 miljonit. Natukene enam kui kaheksa miljonit elab Birmas ja umbes 125000 Days. Kuna mõnid elavad peamiselt Birmas, siis on põhjust rääkida selle riigi nimest küllalt pikka aega. Me nimetasime seda riiki Marriks sest Birmas võimul olev sõjaväe hunta nõudis maailmalt, et seda riiki nimetatakse kõikides keeltes. Myanmar. Tänasel päeval on maailm valdavalt sellest nimest Myanmar loobunud on tagasi läinud nimekujule Birma ja põhjus selleks on väga lihtne. Selle riigi nimi Birma keeles on tõepoolest Myanmar. Aga Birma ei ole kaugeltki mitte ühe rahva riik, vaid paljude erinevate rahvaste riik. Kuigi Birmalased moodustavad Birma elanikkonnast enam kui kaks kolmandikku. Aga selles riigis elab siiski ka väga palju teisi rahvaid, con sealseid rahvaid isegi enam kui 100 ja paljude nende rahvaste keeltes. Selle riigi nimi on hoopis teistsugune sõna kui Myanmar. Ja austusest selle vastu on siis maailm tänaseks päevaks valdavalt loobunud Myanmar kasutada stamisest. Nii et ka tänases saates me ei räägi mitte Myanmarist, vaid räägime Birmast. Mõni on Kagu-Aasia üks kõige esmaseid rahvaid üldse ja selle poolest on nad selle piirkonna väga oluline, väga tähtis rahvas. Kuigi ma arvan, et paljud raadiokuulajad kuulevad selle rahva nime ilmselt esimest korda. Murid elavad kaasajal peamiselt firma lõunaosas andamani mereäärsel kitsal alal, moni osariigis, sellega piirnevate idapoolsetel aladel Kareni osariigis, moni osariigist loode poole jäävas paago piirkonnas ja ka lääne poole jäävas yanguuni piirkonnas. Birma Munid jaotatakse kaasajal kolme peamisesse geograafilisse gruppi. Läänegruppi ehk Ira vadi jõe deltas elavate inimeste gruppi. Kahugruppi ja keskgrupi. Kaasajaks on Birmas elavad monid paljuski segunenud Birma põhielanike ehk Birmalaste sekka. Nad on suuresti assimileerunud jaga tais elavad monid on suuresti assimuleerunud, ainult selle vahega, et days elavad monid on sulandunud Systailaste sekka. Birmas elavad Munid on aastakümneid võidelnud assimileerimine vastu võidelnud oma keele ja kultuuri säilitamise eest. Aga ega see väga häid tulemusi andnud ei ole. Ja seetõttu ei ole siis üldse imekspandav, et, et ainult umbes 12 või 13 protsenti monidest räägib moni keelt. Ülejäänud monid on üle läinud Birma keelele. Nad kasutavad põhiosas Birma keelt. Mis tähendab siis seda, et enam kui kaheksast miljonist monist ainult umbes üks miljon räägib moni keelt. Kui suuren moni osa rikkus monid, peamiselt elavad. Moni osariigi pindala on natukene enam kui 12000 ruutkilomeetrit ehk siis vähem kui üks kolmandik Eesti territooriumist. Selles osariigis elab umbes kolm miljonit inimest. Aga see rahvaarv seal on, täpsemalt teadmata. Sellest rahvastikust valdava enamuse moodustavad monid. Aga seal elab ka mitmeid teisi rahvaid. Nii et võib öelda, et mõni osariigis elab monidest umbes üks kolmandik. Selle mõni osariigi tihedus on Kagu-Aasia mõistes suhteliselt väike. See on umbes 250 inimest ruutkilomeetri kohta. Muidugi, kui me võrdleme seda eestitihedusega, siis see on peaaegu kümnekordne, Eesti tihedus aga Kagu-Aasia mõistesse 250 inimest ruutkilomeetri kohta kuulub pigem hõredamini asustatud kui tihedamini asustatud piirkondade hulka. Mõni osariigi teeb eriliseks metsade rohkus. Umbes pool osa riigi territooriumist on kaetud metsaga. Kagu-Aasias mitmel pool on täna tegelikult selline tõsine probleem, et metsad on maha võetud, suures osas aga moni osariik. Õnneks täna veel selline ala ei ole ja valdavalt on siis tegemist just nimelt troopiliste metsadega selliste tihedate küllalt läbipääsmatute meie jaoks võib-olla raskete elamistingimustega. Aga igal juhul on see loodus lopsakas ja ilus. Kusjuures temperatuurid on aastaringselt vägagi sarnased. Näiteks osariigi pealinna piirkonnas on aastaringselt temperatuurid vahemikus 25 kuni 30 kraadi. Osariigi erinevates osades sajab aastas umbes 400 kuni 600 millimeetrit. Noh, see on ligikaudu sama palju kui Eestis või natukene vähem kui Eestis. Aga moni osa riigi eripäraks on see, et sademed jagunevad aastas vägagi ebaühtlaselt. Kõige enam on sademeid juulis ja augustis. Millal monid tänapäeva Birma aladele elama asusid? Ilmselt saabusid nad kaasaja Birma aladele umbes kolm ja pool 1000 kuni 5000 aastat tagasi ja tulid nad hindustani poolsaare idaosast. Munid on kaasajal budistlik rahvas teravada budismi järgijad selt härravada. Budism on budismi üks vanemaid koolkondi. Aga budismiga puutusid monid kokku, kui juba enam kui 2100 aastat tagasi. Ja paljuski just tänu Munidele levis teravada budism tänapäeva Birma ja Tai aladel laiemalt. Monide poolt võeti budism täielikult omaks umbes kuuendal sajandil ehk siis alates sellest budismiga kokkupuutes kuni budismi täieliku omaksvõtmiseni kulus enam kui 600 aastat. Üheksandaks sajandiks olid monid tänapäeva Birma lõunapoolsete alade domineeriv rahvas. Ajavahemikus kuuendast sajandist kuni 18. sajandi keskpaigani oli Munidel mitmeid riike ja selle enam kui 1100 aastase ajaloo jooksul oli ainult umbes 450 aastat, mil monidel oma riiki ei olnud. Vaatamata sellele, et Moidel oli pidevalt olemas oma riik on Munide ajalugu siiski küllaltki kirju ja keeruline. Monidel tuli pidevalt tõrjuda välisvaenlasi ja eriti suure välissurve all olid Munid alates 11. sajandi esimestest aastakümnetest. Kusjuures Munidel tuli tegemist teha erinevate naaberrahvaste survega põhja poolt surusid monisid taid ida poolt meerid. Aga 11. sajandi teisest poolest olid monide kõige ohtlikumaks naabriteks Birmalased, kes surusid siis monisid loode poolt 11. sajandi teises pooles sattusidki monid esmakordselt elama Birmalaste riigi alla, täpsemalt siis Birmalaste pagani riigi alla. Birma lastekultuur oli tolleks ajaks mõnevõrra maha jäänud kui monide kultuur. Birmalased olid küll sõjakamad, neid oli küll rohkem, aga samas kultuurilises mõttes olid munnid oluliselt arenenumad. Ja seetõttu on üpris loogiline, et Birmalased võtsid juba kusagil 12. 13. sajandil monide kultuuri paljuski üle. Sealhulgas võeti monidelt üle ka näiteks monide kiri. Muide, õnneks see Birmalaste võim ei kestnud väga kaua. Juba 13. sajandi lõpus oli monidel jälle oma riik, mis küll esialgu pidi tunnistama teatavat vasall sõltuvust tairiigist. Se taide riik asus siis monidest ida pool. Muide, riigi õitseaeg oli 14. ja 15. sajandil. Aga juba 16. sajandil sattusid monid järjekordselt Birmalaste riigivõimu alla. Õnneks Birmalaste võimu alla sattumine oli jällegi ajutine. Seejärel olid monid iseseisvad ja seejärel olid monid sunnitud peaaegu 200 aasta jooksul uuesti elama Birmalaste võimu all. Birmalased suhtusid Munidesse üldiselt halvasti. Nad represseerisid neid rakendasid monide peal üsna ulatuslikku terrorit ja seetõttu küllalt paljud monid põgenesid ida poole, põgenesid taidealadele ja jäid sinna elama väga pikaks ajaks. 18. sajandi algusaastatel Birmalaste riik nõrgenes, see andis monidele võimaluse ja sajandi keskel lühiajalised seitsmeteistkümneks aastaks said monid jälle tagasi oma iseseisva riigi. Aastal 1757 hävitasid Birmalased Aga Munide viimase iseseisva riigi virmalised tapsid seejuures kümneid tuhandeid munisid muuhulgas ka naisi, lapsi ja rahumeelseid munkasid. Kusjuures väidetavalt ainuüksi muide riigi pealinnas papsid Birmalased enam kui 3000 moni budistlikku munka oma võidu märgiks. Birma laste järjekordne terror sundis monisid jällegi põgenema ja jällegi põgenesid monid ida poole. Taidealadel. Miks nad ainult ida poole põgenesid? Paljuski oli põhjus selles, et monidest lääne pool asus meri monides põhja pool oli tol ajal juba Birmalased, nii et see idakaar oligi selline peamine suund, kuhu oli monidel võimalik põgeneda. 19. sajandil astusid monid Birma laste vastu korduvalt üles. Toimus mitmeid ülestõuse. Aga kõik need ülestõusud suruti jõuga maha. Võitluse Spirmalaste ülemvõimu vastu monid edu ei saavutanud 19. sajandi algul. Kas tänapäeva Birma alade vastu huvi tundma ka Suurbritannia ja monide ala vallutati osaliselt inglaste poolt ära esmakordselt 1824. aastal ehk siis ajal, mil toimus esimene inglise firma sõda. Täielikult läks muide ala inglaste kontrolli alla mõnevõrra hiljem teise inglise Birma sõja tulemusena ja seda 1852. aastal. Väga oluline on, et valjud monid aitasid inglasi võitluse Spirmalaste vastu. Birmalased olid Munidega käitunud väga halvasti, nad olid neid tapnud, nad olid neid terroriseerinud. Ja ei ole siis jah, üldse imekspandav, et monide sümpaatia kuulus inglastele. Loodeti, et inglased aitavad neil Birmalaste rõhumisest vabaneda. Lisaks olid inglased lubanud Munidelega anda sellise teatava omavalitsuslikku staatuse, et monide kohalikus asjaajamises inglased mingisugust rolli mängima ka, et monid võivad seal iseseisvalt asju ajada. Ja nii siis jah, monid aitasidki inglasi võitluses Birmalaste vastu. Inglaste võimuperioodi esimestel aastatel olid monid lootusrikkad ja küllalt palju munisid tuli tänapäeva taialadelt tagasi oma esivanemate aladele. Ent paraku monid pidid ka inglastes pettuma, sest mingisugust sellist sisulist iseolemist või sisulist iseotsustamise õigust kohalikes asjades inglased Munidele andnud inglased ei rakendanud küll monide suhtes terrorit. Inglaste võim oli suhteliselt rahumeelne, ent samas mingeid õigusi Munidele ka juurde ei antud. Lisaks oli negatiivne see, et inglased hakkasid ka monide aladel ulatuslikult arendama niisutuspõllumajandust. See aga tähendas, et sinna toodi juurde hulgaliselt inimesi väljaspool monide alasid. Ja niiviisi monide läänepoolsetel aladel muutusid monid inglaste võimu all kiiresti vähemusrahvaks. Erinevad sisse toodud rahvad saavutasid selles piirkonnas enamuse. Ja kaasajal on nendel monide ajaloolise asuala läänepoolsetel aladel monide osatähtsus juba väga väike. Birma iseseisvus 1948. aastal. Birma iseseisvudes soovisid monid saada endale autonoomiat, soovisid saada territoriaalset autonoomiat. Paraku Birma juhid olid kategooriliselt monidele igasuguse autonoomia andmise vastu. Firma keskvõim saatis moni aladele oma armee ja tekkis väga terav vastasseis. Sisuliselt kehtestas Birma keskvõim monide aladel sõjaväelise diktatuuri. Algas täielik terror monide vastu ja, ja selle kõige tulemusena olid Munid sunnitud samuti haarama relvad, monid olid sunnitud organiseeruma ja monid lõid sellise organisatsiooni nagu moni rahvarinne. See moni rahvarinne koordineeris Sis võitlust Birma sõjaväeterrori vastu, aga 1962. aastal kogu Birmas võttis võimu sõjaväe hunta ja 1962. aastal kasvas monide rahvarindest välja uue moni riigi tei. Ja sellel parteil oli ka sõjaline tiib ja selleks sõjaliseks diivaks oli moni rahvuslik vabastusrinne. Peale seda, kui 1962. aastal kehtestati Birmas sõjaväe hunta poolt täielik terror. Monide olukord muutus märgatavalt halvemaks. Sõjaline vastasseis monide ja Birma keskvõimu vahel tugevnes. Aga selline olukord ei olnud kaugeltki omane mitte ainult muide piirkonnale, Birma sõjaväe hunta terroriseeris kõiki teisi rahvaid, kes ei olnud Birmalased. Nii et neid erinevaid sõjalisi vastasseise. Tol ajal ilmnes Birma väga erinevates osades. Birma sõjaväehulgal tuli võidelda oma riigi sees paljudel erinevatel rinnetel, sõjaväe hunta hävitada Birmas senised majandussüsteemid. Birma varasem majandussüsteem oli olnud segu Fjodolismist turumajandusest, aga sõjaväe hunta kehtestas sellise äärmuslikult. Vasak poolse majandusrezhiimi ja Birma käis igas mõttes väga alla. 1974. aastal loodi Birma sõjaväe hunta poolt formaalselt Birmas moni osariik. Selle moni osariigile oli küll kõlav nimi, aga mingisuguseid sisulisi autonoomseid õigusi sellele osariigile ei antud. Ja probleemiks oli ka asjaolu, et see osariik hõlmas ainult väikest osa monide ajaloolisest alast. Sellest alast, kus monid veel ka 74. aastal valdava enamuse moodustasid küllalt suured osad monide aladest jäeti sellest osariigist välja ja kõik see tähendas, et Munide vastasseis Birma keskvõimuga ei lõppenud. Vastasseis jätkus ja Muni osariigi loomine mitte kuidagi monide olukorda ei kergendanud. 1900 üheksakümnendatel aastatel otsis Birma keskvõim aktiivselt teed Rahu suunas, otsis teed selleks, et Birma erinevate väikerahvastega kokku leppida. Ja 1995. aastal sõlmisidki moni rahvuslikud jõud Birma keskvõimuga vaherahu. Ja peale selle vaherahu kehtestamist on rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid heitnud Birma keskvõimule jõhkrat tegevust monide aladel. See firma keskvõimupoolne terror on näiteks väljendunud küüditamistes alusetutes, arreteerimistes, vägistamistes, vara hävitamises, sunnitöös, piinamistes ja nii edasi ja nii edasi kõige selle tulemusena küllalt paljud monid on püüdnud Birmast põgeneda. Kõige suurem Munide põgenikerühm elab Tais. Aga monide väiksemad põgenikerühmad elavad ka näiteks USA-s, Austraalias, Kanadas, Norras, Taanis, Soomes, Rootsis ja Madalmaades. Kõige viimastel aastatel on Birmas püütud vähemasti näiliselt asuda demokraatlikumad arengu teele. 2010. aastal toimusid Birmas näiteks parlamendivalimised. Parlamendivalimised olid küll selles mõttes farss, et need toimusid täielikult sõjaväe hunta kontrolli all. Rahvusvahelised vaatlejad väitsid, et need valimised ei olnud mitte üheski mõttes ausad mitte üheski mõttes vabad. Ja need valimised suure ülekaaluga võitsid ka jõud, mis toetavad sõjaväe huntat. Ent siiski fakt ise, et valimised organiseeriti, oli juba teatav näitaja. 2011. aastal astus Birma presidendi ametisse isik, kes selleks hetkeks, kui temast sai president, oli tsiviilisik. Tali küll endine kõrge sõjaväe hunta kindral, aga jah, presidendiks saades oli ta tsiviilisik. Ja alates 2011.-st aastast on Birmas uue presidendi võimu ajal astutud ka mõningaid demokraatlikke samme on läbi viidud reforme. Demokraatlikud reformid on siis seni olnud küll üpris tagasihoidlikud, aga üht-teist on siiski ära tehtud. Ja see kõik on mõnevõrra parandanud ka Munide olukorda. Kõige viimasest ajast on selline uudis, et ta mais toimus Birma keskvõimu ja Birma erinevate väikerahvaste organisatsioonide poolt ümarlaud. Ja see ümarlaud oli siis suunatud sellele Birmast täielikult lõpetada igasugune sõjaline vastasseis et Birmas saavutada lõplik rahu, mitte siis enam ainult vaherahu võid, lõplik rahu. Ja kuigi erimeelsusi sõjaväe keskvõimu ja väikerahvaste esindajate vahel on väga palju. Siiski see ümarlaud annab lootust, et Birma on liikumas rahu suunas. Ja muuhulgas annab see lootust ka sellele, et Birmast võib-olla saab mingil hetkel föderatiivne riik, selline riik, kus erinevatel väikerahvastel on olemas oma autonoomsed, üksused. Mis puutub majandusse, siis ega Birma majandusest ja sealhulgas moni osa riigi majandusest vist eriti palju rääkida ei ole ses kuuluv veofirma maailma vaesemate riikide hulka. Kui me arvestame, et firmas on aastakümneid võimul olnud sõjaväe hunta, pealegi sõjaväe hunta, kes on harrastanud äärmuslikku vasakpoolsust siis pole jah imekspandav, et Birma kuulub maailma 30 kõige vaesema riigi hulka. Kui me arvestame sisemajanduse kogutoodangut ühe elaniku kohta, siis ka selle näitaja alusel on Birma maailma 30 vaesema riigi seas. Ja kui me arvestame sinna juude ostu pariteeti, siis ka ostupariteedi alusel on sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta firmas maailma 30 kõige vaesema riigi seas. Kusjuures huvitav on asjaolu, et Aasias loetakse Birmast vaesemaks üksnes Nepaali. USA luure keskagentuuri raportite järgi on keskmine elatustase isegi Põhja-Koreas mõnevõrra kõrgem, kui see on Birmas. Isegi Afganistanis on see mõnevõrra kõrgem, kui see on Birmas. Muni osariik on aga selle vaese riigi eriti vaene piirkond. Nii et majanduslikus mõttes tõesti läheb monidel väga raskelt. Olukord on väga keeruline. Monid tegelevad siis põhiliselt põllumajandusega. Ja selles põllumajanduses on kõige tähtsamal kohal riisikasvatus, aga see tähendab paljuski seda, et riis on ka igapäevane peamine toit. Ja sinna riisi kõrvale väga palju muud võtta ei olegi. Kõrvuti riisitootmisega on Muni osariigis huvid, kummipuu kasvatamise tähtsus. Moni osariigis on kummipuu kasvatamine riisi järgi tähtsuselt lausa teisel kohal. Ja seda kummipuud kasvatatakse eriti siis rannikust kaugematel olevatel aladel kasvatatakse eeskätt siis moni osariigi mägiste alade. Mõni osariigis kasvatatakse ka loomi, aga koduloomi on siiski suhteliselt vähe. Osariiki aitab teataval määral mereäärne asend, aitab kalandus, kalandus on seal tähtsal kohal. Kaluritel on väikesed veesõidukid, millega rannaäärsetel aladel püütakse ja tänu sellele kaugemale merele minna ei saa nende väikeste alustega siis ega see kalavalik ei ole väga suur ja kalarohkus ei ole väga suur. Ja see kala, mis püütakse sellest kalast, valmistatakse küll erinevaid toite valmistatakse ka näiteks kalaõli küllalt palju aga suur osa sellest püütud kalast hoopis kuivatatakse. Meri lisaks kalale annab mullide jaoks ka punavetikaid. Olid nimelt korjavad merest kindlat liiki punavetikat, millest saadakse aga radarit, mida kasutatakse eeskätt kondiitritööstuses. No võib arvata, et monid aladel toimib põhiliselt naturaalmajandus. Paljuski toimib naturaalmajandus põllumajanduses, inimesed toidavad ennast ise, ega seda palgatööd väga võtta. Ta ei ole, tööstust on suhteliselt vähe. No eeskätt on tööstusest esindatud paberitööstus, seda paljuski tänu sellele, et moni on küllalt metsane, on ka suhkrutööstus ja sõidukite rehvide tootmine. Nii et need on sellised peamised tööstusharud olemas on ka muidugi teataval määral toiduainetetööstust, aga see toiduainete tööstus on küllaltki algeline. Ent mõni osariik maavarade mõttes ei olegi väga vaene. Moni osariigis leidub näiteks soola, graniiti antimooni, ent moni osariigis on ka arvestatavad maagaasi varud. Ja just viimastel aastatel on sinna Muni osariik, ehkki tulnud ka välisinvesteeringuid. Varasemalt sõjaväe hunta räige võimu ajal välisinvesteeringud firmasse jõudnud, aga viimastel aastatel on jah välisinvesteeringuid Birmasse ka jõudnud ja ja muuhulgas ka Muni osariiki. Ja need välisinvesteeringud on valjuks läinud just nimelt sinna maagaasi tootmise arendamisse. Ent täna on kogu see maavarade kaevandamine väga rangelt sõjaväe kontrolli all. Kui rääkida sellest Birma kui terviku vaesusest ja Muni vaesusest, siis üks väga oluline nüanss on see, et küllalt suur osa sellest rikkusest, mis toodetakse, läheb sõjaväe hüvanguks. Sõjavägi on väga suurearvuline võrreldes elanikkonnaga. Sõjavägi on suhteliselt hästi varustatud nii vaese riigiga. Ja kuna see riik suure osa sellest rahast, mis ta saab kaupade väljaveole on investeerinud just nimelt sõjaväe hüvanguks siis pole ime, et see tavaline inimene on väga vaene ja, ja kui see praegune olukord jätkub, siis on täiesti selge, et ka sellest maagaasist seal moni osariigis monid tegelikult mitte mingisugust kasu ei saa. Ja selle gaasijuhtme rajamisel ei makstud ju ka inimestele mitte midagi. See oli lausa sunnitöö. Birmas laiemalt on sunnitöö, on väga tõsine probleem. Orjatööd on rahvusvahelise inimorganisatsioonid korduvalt ja korduvalt maininud. Tegelikult ongi nii, et sõjaväe hüvanguks tasuta tööfirma keskvõimu leitakse, et see on normaalne, see on justkui riigi hüvanguks. See näitab jällegi seda äärmuslikku vasakpoolsust. Võib arvata, et sellises vaeses riigis nagu Birma ei pöörata erilist tähelepanuga tervishoiule Birmas on sõjaväe hunta paljude aastate jooksul tervishoidu suunanud vähem kui ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust. See on selline näitaja, mis jääb alla isegi väga paljudele Aafrika riikidele. Nii et paistab tõepoolest eriti negatiivselt silma. Ja kuigi Birmas, kui sellises äärmusvasakpoolses riigis on tervishoid ametlikult elanike jaoks tasuta siis tegelikkuses, mis iganes tervishoiuteenuse saamiseks tuleb maksta tuleb maksta altkäemakse, et sind üldse jutule võetakse. Iga väiksemagi uuringu eest tuleb maksta suuri summasid. Enamike inimeste jaoks on see täiesti üle jõu käiv. Aga Birmas on väga suur probleem ka selles, et lihtsalt ei ole ei polikliinikuid ega haiglakohti, kusjuures moni osariik on selles niigi viletsa tervishoiuga Birmas veel eriti vilets piirkond. Kogu selle kolme miljoni elaniku peale on kõvasti vähem kui 1000 haiglakoht. Arste on väga vähe ja arstide kvalifikatsioon on väga madal. See kõik muidugi tähendab seda. Monide keskmine eluiga on kõvasti vähem kui 70 eluaastat ja meestele on see eriti lühikene. Nii et inimesed peavad oma haigustega ise toime tulema või siis pöördume abi saamiseks küla šamaani poole. Kuna sellist riiklikul tasemel kaasaegset meditsiini ei ole, siis seda enam on kasutusel meie mõistes alternatiivne meditsiin kuulatakse tõepoolest küla šamaani ja mis muidugi ka on oluline, et põhimõtteliselt iga haiguse raviks sobiv oopium igasugune valu või igasugune terviseprobleem on nii-öelda juskui võimalik koopiumiga ravida. Ehk siis viia oma mõtted probleemideta ja valudelt kõrvale. Kõige selle negatiivse taustal on monidel siiski üsna rikkalikult tuur ja selles skulptuuris on eriti tähtsal kohal muusika ja tantsud. Munide rahvuslik tantsupärand on väga rikkalik osa nendest tantsudes tantsitakse ilma saatemuusikata, aga paljude tantsude juures kasutatakse ka saatemuusikat. Nende traditsiooniliseks muusikariistadeks, mis on maailmas võib-olla saavutanud küllalt palju kuulsust on omanäoline kitarr, harf ja üks keelpill, mis on krokodilli kujuga ja millel on kolm keelt. See krokodillikujuline keelpill on selles mõttes tõesti huvitav, et välja nägemiselt ongi tegemist justkui roomava krokodilliiga ja selle krokodilli seljale on asetatud kolm keelt. Ja vot selline keelpill on siis monide seas väga armastatud. Aga tantsude saatmiseks kasutatakse pillidenaga erinevaid trumme, konge, flööti ja nii edasi. Munide rahvuslikuks sümboliks on lind hamsa, seda homsad peetakse vahel Luigeks, mõned peavad teda aga hoopis haneks. Tegemist on siis mütoloogilise linnuga ja see lind on muuhulgas ka Muni osariigi sümboliks ja see lind on kujutatud ka mõni osariigi ametlikul lipul. Monide aladel on olemas väga selge turismipotentsiaal. Sealne kliima on üpris hea. Sealne loodus on väga ilus ja huvitav. Monide aladel on küllalt palju huvitavat ajaloolist arhitektuuri. Ja väga oluline on ka see, et moni osariigil on suhteliselt hea transpordiühendus. Birma endise pealinnaga Birma, nüüdse suurima linna yangouniga Se Birma endine pealinn, asub moni osariigist linnulennult vähem kui 100 kilomeetri kaugusel ja tänu selle linna ja Muni osariigi lähedusele ja suhteliselt heale transpordiühendusele on moni osariigil olemas väga selge turismipotentsiaal. Aga loomulikult, selleks, et turismipotentsiaal saaks korralikult avalduda, peab Birma muutuma tõeliselt demokraatlikuks riigiks. Tänasel päeval välisturist läheb naabrusesse taisse, mis on üpris demokraatlik riik. Vaatamata sellele, et Tais hiljuti ka sõjavägi riigipöörde korraldas. Aga Birmasse välisturist täna veel ei julge minna. Räägime ka moni keelest. Mida see endast kujutab? Moni keel kuulub Austraalia keelte hulka, täpsemalt municmeri keelte hulka. Austraalia keeli räägitakse Kagu-Aasias mitmel pool laiemalt. Väga lähedasi suguluskeeli Muni keelel ei ole. Aga munik meeri keelte hulka kuulub tuntud keeltest ka näiteks khmeeri keel meerigee, siis on see keel, mida kõneldakse peamiselt Kambodžas, Birmas, kõneldaval Muni keelel on kolm peamist murret. Nende omavaheline sarnasus on üpris suur. Tais kõneldakse veel omaette murret ja see Taist kõneldav murre erineb Birmas kõneldavatest murretest juba mõnevõrra enam. Mõni keel erineb väga oluliselt Birmas peamiselt kasutatavatest keeltest, sealhulgas Birma keelest. Küsimus on nimelt selles, et kui moni keel kuulub austraalia keelte hulka siis enamus Birma keeli kuuluvad hoopis Tiibeti-Birma keelte hulka ka Birma ametikeel. See keel, mida kasutatakse Birmas peamiselt kuulub Tiibeti-Birma keelte hulka ja on siis täiesti erinev moni keelest. Lisaks siis osa rahvaid Birmas kõnelevad keeli, mis kuuluvad Cami taikeelte hulka. Cami tai keeled erinevad väga oluliselt moni keelest. Nii et moni keel on Birmas nii-öelda võõraste keelte vahel justkui ära eksinud. Ja see väga suur erinevus Birmas kasutatavatest peamistest keeltest on Munide jaoks mitmes mõttes des negatiivse tähtsusega. Birma sõjaväe hunta nimelt on viimastel aastakümnetel suhtunud soosivalt Birma lastesse ehk siis riigi põhielanikkonda, keda on enam kui kaks kolmandikku Birma elanikkonnast ja Birmalaste kõige lähemates sugulusrahvastesse nendesse sugulusrahvastesse, kelle keel on väga lähedane Birma keelele ja kes on mõneti juba sulandunud Birma alaste sekka. Kui vaadata neid, mitte virmalasi seal firmas, siis sõjaväe hunta on Birma lastele lähematele rahvastele rajanud koole, rajanud teid muud infrastruktuuri. Aga nendele rahvastele, kes on Birmalastest kaugemal ei ole rajatud suurt mitte midagi. Ja, ja kuna monid jah, kuuluvad täiesti teise keelkonda Munidan rahvana Birmalastest väga kauge rahvas siis sõjaväe hunta on monidesse suhtunud eriti halvasti. Mõni keel kasutab kirja, mis baseerub kunagisel moni kirjal ja selle kunagisel Muni kirjal baseerub ka tänane Birma kiri. Seda kirja nimetatakse Birmas Birma kirjaks. Nii et me võimegi öelda, et Muni keel kasutab sisuliselt moni kirja. Moni kiri on väga vana kiri, ta on pärit ilmselt juba kuuendast sajandist ja sellel Muni kirjal. Lisaks Birma kirjale baseerub ka mitmeid teisi kirju, mida Birmas kasutatakse, ent kaasajaks need kirjad on mõnevõrra lahknenud. See tähendab näiteks seda, et, et kaasajal on Muni kirjas mõningaid tähemärke kõike, mida Birma kirjas olemas ei ole. Mui tähestikus on kaasajal 35 kaashäälikut küllalt suur number. Eraldi tähemärkidena eristatakse Muni kirjas selliseid häälikuid mille lõpus kõlab hashtäht. Täishäälikuid on moni keeles 10. Erinevalt paljudest teistest Kagu-Aasias kõneldavatest keeltest ei ole Muni keeltonaalne. See tähendab mulgi keeles ei ole kasutusel erineva kõrgusega toone, mis võiksid mõjutada sõna tähendust. Mõni keel on praegusel ajal Birmas ametlikult tunnustatud vähemuskeel. Entsee ametlik tunnustus sisuliselt ei tähenda mitte midagi. Mingisugust reaalset kaitset või tuge ei ole Muni keel sõjaväe hunta võimu ajal saanud. Mõni keel on ametlikult tunnustatud ka Tais, aga ka Tais on olukord sisuliselt samasugune, ka days reaalset tuge moni keel keskvõimult saanud ei ole. Mõni keel on Birma ajaloos mänginud väga tähtsat rolli. Kuni 12. sajandini oli moni keel sisuliselt piirkonnalingo Franca ja seda küllalt laial alal ja sealhulgas Muni keelt kasutati laialdaselt ka näiteks Birmalaste pagani riigis. Ja Muni keel säilitas oma tähtsuse isegi peale seda, kui firmalaste riik oli Munide riigi ära vallutanud. Birma lõunaosas säilitas Muni keel domineeriva positsiooni kuni 19. sajandi keskpaigani välja. Olukord muutus aga järsult peale seda, kui piirkonda saabusid inglased, inglased, kes siis rajasid seal niisutuspõllumajandust hakkasid sisse tooma töölisi erinevatest rahvastest ja see tähendas seda, et muid jäid mitmel pool kiiresti vähemusse ja moni keele tähtsus kiiresti hakkas vähenema. Kuigi mõni keel okas tahaplaanile jääma juba inglaste võimu all, siis eriti suure allakäigu tegi Muni keel peale seda, kui firma iseseisvus 1948. aastal. Birmas püüti kõikjal rakendada Birma keelt. Ja kuigi esialgu peale Birma riigi loomist oli kavas anda haridust ka väikerahvaste keeltes siis olulised seda kava ei jõutud ellu viia. Ja peale seda, kui 1962. aastal Birmas tuli võimule sõjaväe hunta lõpetati igasugune vähemusrahvaste keelte toetamine ära. Birmas muutus sisuliselt ainsaks keeleks Birma keel ja sellest ajast alates on moni keelekasutajate hulk kogu aeg väga kiiresti vähenenud. Aga moni keel on siiski säilinud. Millega seda seletada? Võiks öelda nii, et moni keel on säilinud paljuski tänu sellele. Moi aladel on pidevalt toimunud relvavõitlus Muni relvastatud gruppide ja firma keskvõimu vahel. Nimelt olukord on olnud selline, kus moni osariigi idapoolsetel aladel mägistes piirkondades on mõned alad pidevalt olnud Birma keskvõimu kontrolli alt väljas neid kontrollinud siis moni rahvuslikud jõud. Nendes rahvuslikes piirkondades on siis Muni keel säilinud ja paljuski on seda moni keelt aidanud säilitada mungad. Olukord on isegi selline olnud, et kui Birmas üldiselt on hariduse keel olnud Birma keel siis moni rahvuslaste poolt kontrollitavatele territooriumitel on püütud anda haridust ka Muni keeles. Ja väidetavalt on siis viimastel aastakümnetel seal tegutsenud enam kui 150 väikest koolikest, kus siis seda Munikeelset haridust on moni ülestõusnute poolt antud. Kõige viimastel aastatel on Muni keele positsioon Munide aladel siiski hakanud mõnevõrra paranema. No näiteks 2013. aastal hakati Birmas välja andma esimest monikeelset ajalehte peale 1960 teist aastat ja, ja seda loetakse tõesti väga suureks saavutuseks. Aga aprillis 2014 hääletas Muni osariigi parlament selle poolt et esmakordselt peale 1960 teist aastat võib moni osariigi riiklikes koolides esimesel neljal õppeaastal õpetada muuhulgas ka moni keelt, kirjandust ja kultuuri. Ülejäänud õppeainete õpetamine toimub siiski jätkuvalt Birma keeles. Aga on väga tähelepanuväärne, et moni osariik oli esimene osariik Birmas, mis seadustas kohaliku vähemuskeele õpetamise koolides. Samas on siiski oluline, et seda Muni keelt peavad õpilased õppima oma vabast ajast, see tähendab väljaspool kooli põhiõppe programmi aega. Juhul kui selle Muni keele õppimise vastu on olemas piisavalt suur huvi siis on mõni osariigi parlament arvamusel, et lähiaastatel võidakse moni keeleõpet koolides laiendada, laiendada siis nimelt ka keskastmesse ja moni. Osariigi mõnedel seadusandjatel on kavas võidelda ka selle eest, et tulevikus oleks moni keelt võimalik õpetada ülikoolides. Ehk siis tahetakse võidelda selle eest, et riigi keskvõim ei keelaks vähemusrahvaste keelte õpetamist kõrgkoolides. Kas mõni osariigis tehakse ka monikeelseid tele- ja raadiosaateid? Muni keelseid raadio- ja telesaateid on tehtud väga vähe ja põhiosas on need tehtud väljaspoolfirmat erinevate organisatsioonide poolt. Muni keelseid raadiosaateid on minu arvates vähesel määral teinud ka selline raadiojaam nagu raadio Vaba Aasia. Ja see raadiojaam on teinud ka mõningaid Muni keelseid telesaateid. Nüüd interneti on Muni keel jõudnud väga vähesel määral. Internetis leidub üksikuid Muni keeleõppematerjale ja internet, tee on üles pandud ka selle 2013. aastal ilmuma hakanud monikeelse ajaleheväljaanded. Aga üldiselt jah, moni keelt internetis kohtab siiski väga harva. Kusjuures vikipeedias seni veel monikeelseid artikleid ei ole. Mulle tundub, et kui Birmas demokraatia tõeliselt areneb, kui firmast saab ühel hetkel, kel tõesti täielikult demokraatlik riik siis monidel on küllalt suur tõenäosus rahvana püsima jääda. Ent ma näen siin ühte küllaltki olulist probleemi monide osariigis, toorium on paika pandud teadlikult nii erinevaid rahvaid on poolitatud osa ajaloolisest monide aladest on jäetud teiste osariikide alla eeskätt Kareni osariigi alla. Kusjuures monidel ongi küllalt tõsine vastasseis olnud mitte ainult Birma keskvõimuga. Vaika Karenitega Karenid on mõnes mõttes nagu natukene tugevam rahvas ja ma kaldun arvama seda. Kui Birma muutub demokraatlikuks riigiks, siis need väikerahvaste omavahelised vastuolud tõusevad rohkem pinnale. Täna on kõik need rahvad suunanud oma pahameele Birma keskvõimu vastu. Aga kui firma keskvõim käitub demokraatlikult, siis need omavahelised vastuolud tulevad pinnale ja see võib tekitada probleeme. Ja muidugi on oluline ka see, et monid tõesti ise teeks siis midagi ära selleks, et rahvana püsima jääda. Me oleme ju oma saadetes rääkinud paljudest erinevatest rahvastest, kelle haridusolud on väga viletsad, kes ei ole kuigivõrd saanud ametlikult oma keelt õpetada. Kes on aga sellest hoolimata säilitanud oma keele monid. Kahjuks selline rahvas ei ole, enamus neist on oma keelest loobunud. Mis tähendab kindlasti seda, et nende rahvuslik identiteet. Ta ei ole täna nii tugev, et oleks suudetud oma keelt ulatuslikult säilitada. Ma usun, et kui firma areneb demokraatlikumaks riigiks, siis kindlasti areneb ka firma majandus. Kui areneb Birma majandus, siis ei ole monidel igapäevaselt vaja tegeleda võitlemisega ellujäämise eest. Ja siis on kindlasti rohkem aega ja jõudu pöörata tähelepanu ka oma keele ja kultuuri arendamisele. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.