Algavas saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder Kaidest. No kaid on turgi rahvas, kes elab peamiselt Põhja-Kaukaasias ja sellega piirnevate aladel piirkonnas, mida võiks laiemalt nimetada, no kais depiks. Täpsemalt elavad kaid hajutatult Dagestani põhjaosas Stavropoli krais, jaa, garadžaigherkesias, aga ka mitmel pool mujal Venemaal ja vähesel määral ka väljaspool Venemaad. Kogu maailmas arvatakse olevat vähemasti 125000 hoid ja Venemaal vähemasti 105000 kaid aga täpsemalt on haide arv eriti väljaspool Venemaad siiski teadmata. Venemaa Nogaidest enam kui 42000 elab Dagestani vabariigis. Üle 23000 elab Stavropoli krais Stavropoli krai siis piirneb Dagestani vabariigiga üle 16000 kai elab garadžeugher, kes ja vabariigis ja üle 8000 Astrahani oblastis kõige enam elab no kaisid Dagestani vabariigis, kuid ka seal moodustavad nad elanikkonnast vähem kui kaks protsenti. Dagestani vabariigina Kaidest. Ligikaudu pooled elavad Dagestani põhjaosas peaaegu 9000 ruutkilomeetri suuruse pindalaga kai rajoonis. See rajoon on kaide kõige kompaktsem. Asualarajooni elanikest on kaisid peaaegu 90 protsenti. Stavropoli krai Nogaidest peaaegu kaks kolmandikku elab no kai rajooniga piirnevate aladel Neff Kumski rajoonis. Arvatakse, et üksjagu palju kaisid elab ka Türgis. Omal ajal on kaisid tänapäeva Türgi aladele välja rännanud väga palju aga enamus kunagi väljarännanute seda on tänaseks päevaks täielikult segunenud türklaste sekka. Siiski arvatakse, et võib-olla isegi kuni 90000 inimest Türgis Peavad ennast kaiks. Aga selle arvu täpsem määratlemine on problemaatiline seetõttu, et Türgi oma rahva loendustel kaisid eraldi ei loenda. No koid on kunagi ajaloos olnud küllalt suur rahvas. Mõnede ajaloolaste hinnangul on pajal no kaisid maailmas olnud isegi enam kui üks miljon inimest. 1926. aastal loendati NSV liidus ametlikult umbes 34000 kaid 1959. aastal natukene enam kui 41000 kaid 1970. aastal 52000 ja 1979. aastal peaaegu 60000 kaid. No see no Kaide arvukuse muutumine 20. sajandil näitab. Nogaide sündimus oli suhteliselt kõrge, sest etnokaide loomulik iive oli suur ja praegusel ajal elab siis Venemaal kaisid umbes kolm korda enam, kui neid elas kogu NSV Liidus 1926. aastal. Millised on käide usulised tõekspidamised? Usult on kaid moslemid, täpsemalt sunniidid ja veelgi kitsamalt Hanoffi koolkonda kuuluvad sunniidid. Põhja-Kaukaasias on vaid üks vanemaid islamiusulisi rahvaid üldse. Paljud piirkonna teised tänapäeval islamiusulised rahvad jõudsid islamini oluliselt hiljem kui kaid. Hoidele kõige lähedasemad rahvad on kasahhid ja Garaga pakid. Esmapilgul võib tunduda etnokaid elavad oma lähedastes sugulusrahvastest üpris kaugel aga tegelikult see üldsegi nii ei ole. Haid elavad Kaspia merest lääne pool. Kasahhid ja Garaga pakid elavad aga Kaspia merest ida pool. Ja kunagi ammustel aegadel oli ka selline periood, kus Kaide esivanemad, kasahhide esivanemad ja karakalt pakkide esivanemad elasid tänapäeva Kasastani kõige läänepoolsemates aladel naabritena koos kaasaegse kaid vägagi tugevasti assimileerunud rahvas. Paljuski ollakse assimileerunud venelaste sekka aga näiteks ka tšerkesside või kui Mõkkide sekka. Nii et erinevates piirkondades on Agaid assimileerunud erinevate rahvaste sekka. Ja see assimileerumist protsess kestab kahjuks ka käesoleval ajal. Mida kujutab endast see piirkond, kus peamiselt elavad hoide peamine asuala? Dagestani põhjaosa ja sellega piirneva Stavropoli krai idaosas on lauskmaa mis valdavalt on merepinnast kuni 200 meetri meetri kõrgusel, nii et küllaltki madalala. See ala on kuiv ja üpris viijatus step. Ja mõnel pool Dagestanis on see alaga poolkõrb. Dagestani jäävatel aladel sajab mõnel poolaastas ainult umbes 200 millimeetrit ehk siis umbes kolmandiku või isegi vähem kui kolmandiku sellest, mis sajab Eestis Paide aladel Dagestanis kuival perioodil. Enamus sealseid jõgesid ja järvi kuivab lihtsalt ära. Hoide asualal Dagestanis on üksikud ja väga väikese pindalaga metsaalad. Enamus sellest piirkonnast on täiesti lage maa. Ka sealne taimestik on üsna madal ja kidur. No aga ei tasu, ala on ilmselt väga hõredalt asustatud. Sealne keskmine tihedus on vähem kui viis inimest ruutkilomeetri kohta. Ja seegi inimasustus, mis seal on, on koondunud kairajooni lõunaosasse. Selle rajooni keskosa ja põhjaosa on peaaegu et inimtühjad. Kai rajoonis on üksikud suuremad maanteed ja seda läbib ainult üks raudteetrass kai rajoonis. Dagestani vabariigis ei ole mitte ühtegi linna. Selle rajoonikeskuseks on küla, aga selles külas elab peaaegu 9000 elanikku. Eestis nii suured asulad on kõik linnad, aga mitmel pool Põhja-Kaukaasias võib ka enam kui 10000 elanikuga asula olla hoopis küla ja nii siis kasekai rajooni keskus seal Dagestani vabariigis on küla. See küla on mõnes mõttes külastaatust väärt, sest seal asub suhteliselt vähe erinevaid ametiasutusi. Vähe tööstust, kaubandusettevõtteid selles rajoonikeskuses on, paar meditsiiniasutust on ka paar kooliAga rajooni kesk ja põhjaosas ei ole mitte ühtegi meditsiiniasutust ja seal ei asuga mitte ühtegi kooli. Samas kairajooni põhjaosas on leitud ulatuslikul alal naftat. Nii et selle piirkonna tulevik võib-olla üpris tihedasti seotud naftatööstusega, mis on olnud no kaide põhilised tegevusalad, millega nad on end elatanud. Tulenevalt oma asuala eripärast on kaid traditsioonilised, tegelenud eeskätt loomakasvatusega kasvatatud on hobuseid, lambaid, veiseid, kunagi kasvatati küllalt hulgaliselt ka kaameleid, aga kaamelite kasvatus vajus unustuse hõlma 20. sajandi keskpaigas. Loomakasvatuse kõrval on hoopis vähem kaid tegelenud maaharimisega, jahipidamise ja kalapüügiga. Kõige tähtsamaks koduloomaks. No kaidel on olnud hobune. Kaid on söönud hobuseliha, joonud hobusepiima, sajandite jooksul on kaid olnud ka üpris aktiivsed kaupmehed. Kaid on eeskätt tegelenud hobuste ja inimeste müügiga. Inimeste müük tähendab seda, et no kaid omal ajal võtsid hulgaliselt orje ja müüsid neid orje siis vägagi erinevatel orjaturgudel. Kusjuures võib isegi öelda niimoodi, et no kaid kõrvuti krimmitatarlaste ka olid üsna mitme sajandi jooksul Euroopa idaosa ühed kõige aktiivsemad orjakaupmehed. Kuigi loomapidamine on haide jaoks jätkuvalt väga oluline. Siiski kaasajal tegelevad maapiirkondades elavad Nogaid igal pool väga ulatuslikult ka maaviljeluse ega sellist rahamajandust on kaide seas üsna vähe. Kasvatavad toiduks vajalik ja peavad loomi eeskätt iseenda tarbeks või vahetavad seda siis naaberküladega erinevate asjade vastu. Nii et stseno Kaidi eluviis oma lihtsuse mõttes ei ole täna oluliselt erinev sellest, mis ta oli näiteks 100 või 150 aastat tagasi. Kui Dagestani vabariik võrreldes mitmete teiste Venemaa vabariikidega Põhja-Kaukaasias on suhteliselt jõukam siis Nogai rajoon on Dagestani vabariigis üks väga vaene piirkond. Ja seetõttu tuleb tunnistada, et ega see no kaide elu seal Dagestani põhjaosas Nogoi rajoonis kuigi lihtne ei ole. Ja seda vaatamata asjaolule, et selles rajoonis ei ole täna väga olulisi rahvastevahelisi konflikte sest selle rajooni elanikest pea 90 protsenti on kaid. Dagestani vabariigi naabruses, Stavropoli krai idaosas, kus Nagaid elavad on olukord mõnevõrra teistsugune. Seal on erinevaid tegevusalasid, millega saavad inimesed tegeleda rohkem. Seal on seda nii-öelda kaasaegset raha maailma ka mõnevõrra rohkem. Aga samas seal on jälle inimestevahelised vastuolud. Suuremad. Stavropoli krai idaosa elanikkonna põhiosa moodustavad väga selgelt venelased. Ja üldiselt need Stavropoli krai venelased suhtuvad no Kaidesse kui teatavatesse alamates inimestesse. Nende jaoks Nogaidet, keel ja kultuur on maha jäänud ja see venelaste poolne halvustav suhtumine Nogaidesse, see on pärit juba tegelikult sügavast Nõukogude ajast. Nii et kui Dagestanis on probleemiks majandus, siis Stavropoli rais on selgelt probleemiks rahvastevahelised suhted. Ja kolmas piirkond, kus kaid rohkem arvuliselt elavad Karadžić, kes ja seal on olemas tegelikult mõlemad probleemid, seal on see Nogoide asuala, mida nimetatakse samuti kairajooniks ja mis on loodud vähem kui 10 aastat tagasi. See on väga väikese pindalaga vähem kui 200 ruutkilomeetrit hästi tihedasti asustatud. Ja seal on väga selgelt olemas nii majanduslikud probleemid kui ka inimestevahelised probleemid. Kuigi ka selles Scaračeutšerkestianugoi rajoonis vaid moodustavad väga valdava enamuse. Ikkagi need hõõrumised seal naaberrahvastega on vägagi tugevad. Nii et me võime öelda, et kõik need kolm piirkonda Venemaal, kus Novaid täna peamiselt elavad on seotud vägagi tõsiste probleemidega ja nende probleemide lahendamine on üpris keeruline. Kunagi elasid nokkaid jurtades ja kandsid väga omapäraseid ja uhkeid rõivaid. No vaid on oma rändava eluviisi tõttu väga tihedalt olnud seotud hobustega ja seetõttu ka kaide riietus on olnud vastav sellele, et oleks võimalikult hea hobustega sõita. Meeste traditsioonilisse riietusse kuulusid laia tegumoega püksid, tuunika moodi alussärk, pealmine särk, varrukateta jakk, puuvillasest riidest, pikk, sageli pahkluuni ulatuv pealiskuub ehk Aftan. Riietuse juurde kuulusid meestel kindlasti ka kõrge säärisega saapad ja väga erinevad peakatted. Nimelt erinevatel aastaaegadel erineva ilmastikuga kanti erinevaid peakatteid. Talvel kasutasid Nogoi mehed ka lambanahkset kasukat. Osadel no kaidel oli kasukas, aga mitte lambanahast võid hundi, rebase või koguni oravanahkadest. Kai. Naiste traditsiooniline riietus on välimuse mõttes olnud suhteliselt sarnane meeste riietusele. Naiste riietuse peamised osad olid särk, kleit, pealiskleit, mantel, sall ja ö. Jalanõudena kasutasid naised saapaid, aga kasutasid ka kingi ja AK. Naised kandsid erinevatel aastaaegadel väga erinevaid peakatteid. Suveti kanti peas kas räti võIts juhtaad, aga külmal ajal kandsid naised karusnahkset mütsi? Naiste riietuse oluliseks eripäraks oli see, et see riietus oli kaunistatud kas rohke tikandi või aplikatsiooniga. Koidi traditsiooniline eluase oli osadeks lahti võetav ringikujulise põhiplaaniga jurda. Sellel jurtal oli puitkarkass ja seda jurdad kattis sageli vilt puitkarkassi, osad olid üksteise külge seotud lahkete rihmadega ja jurta keskel oli tulevase Ta kaasajal elavad Nogoid Venemaalt täiesti tavalistes hoonetes. Kaide elamud ei erine mitte millegi poolest sealsete teiste rahvasteelamutest. Traditsiooniline Nogaide jurta on ammu unustuse hõlma vajunud. Milline on kai rahva kujunemislugu? Esivanemad rändasid ringi kunagi väga laialdasel alal selle ala lääne servaks olümptono jõgi, aga selle ala ida servaks oli hoopis Araali meri, niiet kaks veekogu, mis asuvad teineteisest vägagi kauge. Rahva kujunemine on toimunud paljude erinevate rahvaste segunemise tulemusena. Sõnano kai võeti selle rahva äramärkimiseks esimest korda kasutusele ilmselt 14. sajandil mil Nogaid olid kuldhordi alanud ja see sõnanugoi on ise pärit 13.-st sajandist. Nimelt 13. sajandi teisel poolel oli kuldhordi läänepoolsete alade sisuliseks valitsejaks mees, kes kandis nime Novoi. See Nogoi oli Tšingis-khaani otsene järeltulija ja tema nimes siis jah, sai hiljem kai rahva nimi. No koide kui rahvuse kujunemine on väga tihedalt seotud Nogoi hordiga kui riigiga. Hordoli kunagi hiiglaslik maa-ala, mis näiteks 15. sajandi lõpus ulatus läänes Volga jõeni põhjas tänapäeva Samaara linnani lõunas Kaspia mere idapoolses keskosas paikneva karabogaasi laheni ja kagus Araali mereni. Riigina tekkis Novoi hord 15. sajandi neljakümnendatel aastatel kuldhordi nõrgenemise ajal. Koi dünastia, Janogoi hordi loojateks olid seejuures mongoli päritolu inimesed. Ja see kai hord oli tegelikult algselt peaaegu kahekümne-mongoli ja türgi rahva või hõimuliit. Aga sellest hõimuliidust siis nende erinevate rahvaste segunemise tulemusena tekkis ajapikku kai rahvus ja nii nagu Nokoid on oma nime saanud mehest, kes oli Tšingis-khaani otsene järeltulija niiga Nokoi dünastia loodi omal ajal mehe poolt, kes samuti oli Tšingis-khaani otsene järeltulija. Nii et no Kaide ajalugu on siis vägagi tihedalt seotud omaaegse kuulsa mongoli väepealiku juhi Tšingis Khaniga. 16. sajandi algul oli koi hord võimas riik. Selle riigiga pidid arvestama kõik tema naabrid. Sellel riigil olid muuhulgas diplomaatilised suhted Ottomani impeeriumiga pärsiaga Venemaaga. Ja hiilgeaegadel oli sellel riigil kasutada vähemasti 300000 sõjameest. Nii et tõepoolest ka sõjalises mõttes päris tugev jõud. See Kai hord võitles pidevalt erinevate naabritega, aga paraku olid selles riigis ka pidevalt väga tugevat sisevastuolud. Sisevastuolud nõrgestasid kaihordi ja laastasid selle riigi rahvast suuremaks probleemiks, kui sisevastuolud olid siiski erinevad võitlused naaberrahvastega. Muuhulgas võitles kai hord aeg-ajalt Kaasani khaani riigiga, Krimmi khaani riigiga, kal, Mõkkidega, Kasahhidega, Sirkessidega, venelastega poolakatega ja nii edasi. Samas mitmete nende rahvastega oldi aeg-ajalt hoopis liidus ja kõige tõsisemad ja pikaajalisemad liidu suhted olid no kai hordil Krimmi khaani riigiga. 16. sajandi keskel, täpsemalt 1557. ja 58. aastal lisandus Nogaide probleemidele väga tõsine näljahäda. See oli tingitud Volgatagustes steppides vilja igaldusest ja karmidest talvedest ja näljale. Järgnesid nakkushaigused ja see tähendas seda, et lühikese ajaga vähenes Nogoi hordi elanikkond väga märkimisväärselt. Arvatakse, et mõne aastaga hukkus enam kui 100000 inimest. Seejuures mõned piirkonnad jäid inimestest täiesti tühjaks. No koihordi aeg lõppes ametlikult 1634. aastal. 16. sajandi teisel poolel asus osana koidest elama lääne poole kuni Volga jõeni välja ja seal loodi Väike-Nogai hord. See riik oli küll oluliselt väiksem kui Nogai hord, mida siis hiljem on ajaloos hakatud nimetama ka suureks, no kai hordiks. Aga ka see väike Nogai hord oli tegelikult siis erinevate piirkonna rahvasteliit seitsmeteistkümnenda sajandi algul muutuse Novoide jaoks kõige tõsisemaks probleemiks kalmõkid, pealetung ja kalmõkid. Pealetungi tõttu olid kaid sunnitud elama asuma lõunapoolsetele aladele kuni Dereki ja Kubani jõeni välja ja jusse. Kalmarkide pealetung oli see põhjus, mis surus kaid elama tänapäeva Dagestani aladele. Sest et enne seda kaid kaasa ja Dagestani territooriumil tegelikult ei elanud. Alles jah, kusagil seitsmeteistkümnenda sajandi algul asusid siis Noroid elama ka tänapäeva Dagestani territooriumile ehk siis alale, kus täna kaisid, elabki kõige enam aga osa kaisid, kes asunud elama tänapäeva Dagestani võid, kes asusid kalmõkid pealetungi tõttu elama mõnevõrra rohkem lääne poole. Need kaitsis sattusid naabriteks tšerkessidele ja tšerkesid olid ka tol ajal vägagi selline tugev ja vägagi sõjakas rahvas. Ja see mõnes mõttes tähendas, et jäid nagu kahe sellise sõjaka rahva vahele põhja poolt surusid neid kalmõkid lõuna poolt, aga surusid neid tšerkesid. 1783. aastal hävitati päike Nogai hord ja selle väiksena kaihordi hävitada kas Venemaa oma sõjakäiguga, kusjuures Venemaa sõjakäik väikesenugai hordi vastu oli väga julm. Ja seda sõjakäiku juhtis kuulus Suvorov. Nõukogude ajalugu rääkis su voorovist palju head aga paraku jäeti märkimata, et Suvorovi vallutused saavutasid edu paljuski tänu sellele, et Suvorov oli otse ebainimlikult julm ja jõhker. Ja julmust näitas Suvorov üles ka kaide vastases võitluses. Kaisid hävitati tervete aulide kaupa, kusjuures sageli pandi needa uulid lihtsalt öösel põlema, kui inimesed magasid. Paljud no kaid ei suutnud põnevatest hoonetest väljuda, aga need, kes suutsid väljuda, need lihtsalt raiuti tükkideks. Nii et jah, väga julma sõjakäigu tulemusena väikeses no kai hordis tapeti kohutaval hulgal inimesi. Mõned rahvuslased on arvanud, et 1783. aastal tapeti venemaapoolses vallutussõjas võib-olla isegi kuni pool miljonit kaid ja enam kui pool miljonit sunniti põgenema või, või küüditati. Mõned ajaloolased on arvanud, et võib-olla need numbrid kokku on pool miljonit. No nii või teisiti, arv on suur igal juhul. Ja see 1783. aasta On Kaide ajaloos väga selge häving ja kai rahvuslased nimetavad seda kaasajal kaide vastaseks genotsiidis. Paraku 18. sajandi lõpu koledustega. Kaide probleemid Venemaa all ei lõppenud. 1812. aastal peale järjekordset Vene-Türgi sõda Läksid Musta merelähedased põhjapoolsed alad täielikult Venemaa kontrolli alla ja sellele järgnes sealse elanikkonna reporteerimine Ottomani impeeriumisse. Aga tol ajal oli sealse elanikkonna seas ka üksjagu palju, no kaisid ja küüditatud inimeste asemele tõi siis Venemaa slaavlaste kolonistid. Massiline ümberasumine ja ümberasustamine Ottomani impeeriumisse toimus järjekordselt ka alates 1859.-st aastast. Ja näiteks arvatakse, et ainuüksi aprillist oktoobrini 1860 lahkus Tauria kubermangus diaKubani maalt Türgisse enam kui 64000 kaid ja nende lahkumise põhjuseks olid muuhulgas vene sõjaväelaste kasakate julmused Kaide eluasemete mahapõletamised, vene võimude poolne tagakiusamine, kristlastest talupoegade pidev sisseränne aladele, kus enne oli, teil on kaid liikumisvabaduse piiramine ja nii edasi ja nii edasi. Nii et 1860.-te aastate lõpuks olid väga paljud Kaide uulid inimestest täiesti tühjaks jäänud. Aga paraku ka need, kes püüdsid põgeneda Ottomani impeeriumisse, jõudnud kõik kohale, tee peal, paljud nendest suris, osa surid nälja kätte, osa surid haigustesse. Mõnede ajaloolaste hinnangul lahkus 19. sajandil Venemaalt peaaegu üks miljon kaid Venemaale jäänud, no Kaide elu oli jätkuvalt keeruline. Ja näiteks 1800 kaheksakümnendatel aastatel ei võtnud vene armee kaide seast enam vange, odavam oli kinni võetud, no kaid lihtsalt koha peal maha lasta või maha lüüa ja seejuures ei säästetud ka vaide, naisi ega lapsi. Ja nii siis ei ole üldse imekspandav, et 20. sajandi alguseks oli kaisid järele vaid mõnikümmend 1000. Tsaari-Venemaaajast on oluline ka see, et küllalt pikka aega ei võtnud Tsaari-Venemaa vallutatud aladel elanud kaisid sõjaväkke. Aga see ei tähendanud etnogaid, olid täielikult igas mõttes priid Tsaari-Venemaa armeest selle eest, et no kaisid armeesse ei võetud, pidin kaid maksma spetsiaalset maksu. 1918. aastal jäid kaid bolševike vallutuste ette. Ja nõukogude võim, nii nagu paljudes teistes piirkondades kanogaidele esialgu lubas väga palju, lubas rahvuslikke õigusi, lubas rahvuslikku haridust, lubas aidata kaasa rahvusliku kultuuri arendamisele ja nii edasi. Tegelikkus osutus aga hoopis millekski muuks. Ja juba 20. sajandi kahekümnendatel aastatel hakati kaisid taga kiusama. Muuhulgas see tagakiusamine seisnes ka usulise tagakiusamises. Küllalt lühikese ajaga rüüstati või rüvetati absoluutselt kõike. No Kaide mošeed, mošeede hävitamine, rüvetamine oli kaide jaoks väga tõsiseks löögiks, sest 20. sajandi alguseks olid no vaid väga tugeva usuga rahvas ja Kaide rahvusliku jõu allasurumiseks küllalt teadlikult neid vaide mošeesid, rüüstati ja rüvetati. 1900 kolmekümnendatel aastatel järgnes kai haritlaste hävitamine usutegelaste ja rikkamate Nogaide Tapmine. Arvatakse, et aastatel 1932 kuni 33 hukkus repressioonide ja nälja tagajärjel peaaegu pool NSV liidus elanud Kaidest. 1957. aastal jaotati no Kaide tollane peamine asuala mitme erineva NSV Liidu administratiivüksuse vahel. Vene NFSV ülemnõukogu presiidiumi otsusega. Kais stepp jaotati siis Dagestani ANSV tšetšeeni Ingussi ANSV ja Stavropoli krai vahel. Kui varem olid kaid valdavalt siiski elanud ühtses administratiivse üksuses siis nüüd jäid no kaid elama erinevate administratiivüksuste territooriumile. Ja kaasajal suhtuvad siis no kai haritlased sellesse kui väga tõsises otseses repressiooni kai rahva vastu. 1980.-te aastate lõpus ja 1990.-te aastate algul püüdsid Nogoi rahvuslased saavutada olukorda, kus kai kunagine step oleks jällegi ühe administratiivüksuse all. Isegi koostati palvekirju selleks, et Dagestani põhjaosa ja väike osa Tseeningussi ANSV-st oleks ühendatud Stavropoli krai ka. Aga mingeid selliseid piiri muudatusi siiski nõukogude võim teha ei lubanud ja ka hiljem Venemaa iseseisvumise ajajärgul ei ole erinevate piirkondade rahasid ühtse administratiivüksuse alla pandud. Ja kui mingil hetkel 1990.-te aastate algul olid no kaidel isegi mõtted rahvuslikust autonoomsest üksusest siis praeguseks ajaks on need, et Dagestanis Est Auropolis küll täielikult kõrvale lükatud, sest väga selgelt on näha, et mingisugust ühtset autonoomsed rahvusliku üksusena kaidel ei lubata luua. 2007. aastal saavutasid kaid aga oma rahvusliku üksuse garadžeutšerkessijas nimed, siis 2007. aastal moodustati karatsaigherkess ja põhjaosas 187 ruutkilomeetri suurune no kairajoon. Ja selles rajoonis elab kaasajal peaaegu 14000 inimest. See on väga tihedasti asustatud rajoon ja enamus selle rajooni elanikest on vaid. Venemaal elab 105000 käid, kui palju on nende hulgas Nogai keele rääkijaid? 105-st 1000-st kaist kasutab Nogoi keelt umbes 90000 inimest. See on vägagi suur number, arvestades, et no kai keele õpetamine on pikka aega olnud väga vilets seal tasemel ja ega ta tänagi kuigi hea ei ole. Arvestades seda, et no kaid on paljuski sulandunud naaberrahvaste sekka, Kai noored on paljuski üle läinud vene keelele siis jah, see, et nii suur osana paidest täna siiski veel oma emakeelt kasutab, on väga positiivne. Samas on olemas väga selged ohumärgid, mis näitavad, et ilmselt lähematel aastatel ja aastakümnetel sõnagai keelekasutajate arv Venemaal kaob väga kiiresti kahanema. Kai keel kuulub turgi keelte hulka, täpsemalt krüptšakinogai alamrühma. Kõige lähedasemad keeled. No ei, keelele on karakalt pakki keel ja kasahhi keel. Need keeled kuuluvad siis samasse alamrühma. Aga ei, keelele on suhteliselt lähedane ka krimmitatari keele üks dialektidest. Dagestani vabariigis on kaidel väga vähe sugulusrahvaid sest turgi rahvastest elavad Dagestanis ainult kui Mõkid ja Aserbaidžaanis. Kaasajal baseerub no ka oi kirjakeel kirillitsa ja ametlikult on ideel Dagestani vabariigis üks ametikeeltest. Aga reaalses elus on Dagestanis väga selgelt juhtpositsioonil vene keel ja kõik need teised ametikeeled seal Dagestanis on selgelt allasurutud ja ja võib öelda nii, et see ametikeele staatus on rohkem nimeline kui sisuline. Koi keel jaguneb kolme suurde dialekti. Olemas on siis garanugai keel ehk niinimetatud musta kaikeel ehk põhja Nokoi keel. Seda kõneldakse Dagestanis. Lisaks on olemas päris kai keel, mida kõneldakse Stavropoli krais ja olemas Aknogoi keel ehk valgenogai keel ehk Lääne Nokoi keel mida kõneldakse Kubani jõe ja selle lisajõgede ääres näiteks Scaradžaitšerkessijas. Seejuures on must Nogoi keel ja päris koi keel teineteisele vägagi lähedased. Aga valgenokoi keel eristub teistest dialektidest üsna tugevasti. Dagestanis kõneldava garanogoi keele eripäraks on araabia keelest ja erinevatest türgi keeltest pärit laensõnade rohkus. Neid laensõnu on küll nõukogude ajal koikeelest väga ulatuslikult nii-öelda välja roogitud. Paljude laensõnade kasutamine sisuliselt lausa keelati vahepealsetel aastatel. Aga no kaid on kohati. Neid vanu laensõnu viimasel paarikümnel aastal hakanud jälle taaskasutama, aga väljaspool Dagestani kõneldavatel Togai keele dialektidel, selliseid araabia keelest ja, ja erinevatest türgi keeltest laene on oluliselt vähem kui Dagestanis kõneldavalgnovoi keelel. No ka oi, kirjakeel baseerub Koranogai keelel ehk must Nogaidialektil. Ehk siis sellel keelel, mida kõneldakse Dagestanis, usna kaisid, on kõige enam, kaasajal on kai kõnekeelel väga selge vene keele mõju ja paljud no kaid igapäevaselt ei kasutagi mitte puhast kai keelt, vaid kasutavad omapärast segakeelt ehk keelt, mis on siis segu vene keelest ja Nakoi keelest. Traditsiooniliselt on koi keel kasutanud araabia kirja, aga sellesse araabia kirja oli lisatud siis mõningaid tähemärke spetsiaalselt Novoi keele tarbeks. 1928. aastal võeti Nokoi keele jaoks kasutusele ladina tähestik aga ka sellele ladina tähestiku-le lisatud mitmeid tähemärke. Selleks, et no kai keelt saaks paremini edasi anda. Uusi tähemärke lisati ka 1931. aastal ja 1933. aasta lõpuks oli no Kai ladina tähestikus 28 tähemärki. 1936. aastal visati sellest tähestikust mõned tähemärgid välja. Ladina tähestikulises koi keeles anti NSV Liidus 1900 kolmekümnendatel aastatel välja nii kooliõpikuid kui ka muud kirjandust aga kõikide nende raamatute tiraažid olid hästi väikesed. 1938. aastal algas kai keele sunnitud üleminek kirillitsa-le kasutusele, siis võeti tähestik, mis baseerus kirillitsa-Aga, millele lisati samuti D erinevaid tähemärke spetsiaalselt koi keele tarbeks. Koos selle kirillitsa kasutuselevõtuga muudetud tee üpris olulisel määral kanogai keele õigekirja. See õigekiri muudeti lähedasemaks vene keelele ja alustati ka paljude uute sõnade ülevõtmist vene keelest, kusjuures väga sageli võeti need sõnad üle toorlaenudena täielikult Nokoi keelele kohandamata. Seejuures öeldi, et see toorlaenudena ülevõtmine on kõige õigem. Väideti siis, et vene keeles on need sõnad juba täielikult välja kujunenud ja, ja ei ole mingisugust mõtet neid sõnu hakata tahnugoi keelele kohandama. Ka kirillitsa kasutamise käigus on Nogai keelel aeg-ajalt lisatud tähemärke aeg-ajalt sealt nüüd ära võetud. Kaasajal on no kai kirillitsa tähestikus 37 tähemärki. Kai keeles on kasutusel kõik needsamad täishäälikud, mis eesti keeles. Kuni 1957. aastani oli Nogoi keelt võimalik õppida mitmel pool Nogoi aladel ja seda siis esimesel viiel kooli aastal. Aga peale seda lõpetati kai keele õpetamine NSV liidus valdavalt ära. Dagestani põhjaosas säilis siiski mõningaid koole, kus oli võimalik Nokoi keelt õppida. Aga väga terav puudus oli no kai keele õpetajatest, sest Togoi keele õpetajaid lihtsalt kõrgkoolides ei õpetatud, et ühel hetkel lõpetati Nokoi keele õpetajate õpetamine ära ja, ja kui ei olnud Novoi keele õpetaja, et siis oli väga lihtne põhjendada ka Nokoi keele õpetamisest loobumist. 80.-te aastate keskpaigaks oli olukord nii hull, et no kai keelt oli võimalik mõnel pool pida sisuliselt vabatahtliku ainena. Aga paljudes koolides tehti ka kõik selleks, et keegi seda vabatahtlikku ainet õppida ei tahaks, nii et see hai keele õpetamine oli muutunud üsna formaalseks. Kaasajal õpitakse Dagestanis kai rajoonis kai keelt esimesest kuni 10. klassini ja no kai keelt on võimalik õppida ka karatsiaitserkesia kai rajooni mõnes koolis ja ka Astrahani oblasti kahes väikeses külakoolis. Lisaks on kai keelt võimalik õppida karatsaitserkesia pedagoogilises kõrgkoolis. Aga jätkuvalt on probleemiks Haykeeleõpetajate vähesust. Kas ei keeles on ilmunud ka ajalehti ja ajakirju nõukogude ajal? No kaikeelne ajakirjandus on olnud väga väikese tiraažiga ja seda on ilmunud küllalt harva. 973. aastal hakati välja andma kahte väga väikese tiraažiga Nogaikeelset ajalehte. Üks ilmus Dagestanis ja teine ilmus Scaradžaitserkessijas. Kaasajal ilmub Dagestani Nogoi rajoonis üks väikese tiraažiga, no kaikeelne ajaleht. Ja lühiajaliselt Ta on ilmunud ka teisi Haykeelseid ajalehti. Aga kuna ametivõimudepoolset tuge üldiselt ei ole, siis, siis jah, need haikeelsed jätkuväljaanded enamasti kuigi kaua vastu ei pea. Nii etnokaikeelset ajakirjandust sisuliselt täna ei ole. Hoidel ei ole olnud isegi omakeelset teatrit kui üldiselt nõukogude ajal püüti tiga küllalt väikestele rahvastele rajada omakeelset teatrit. Vähemasti selle jaoks, et edendada kõikvõimalike propaganda etendusi siis hoida olid selles osas teistsuguses olukorras. Kaidele ei püüdnud nõukogude võim isegi omakeelset teatrit luua. Nii et see omakeelne kultuuritraditsioon on kaidel tõesti üpris nõrk. Eriti kui me arvestame juurde, et kanogaikeelset kirjandust on kogu ajaloo jooksul ilmunud väga vähe. Milliseks võib kujuneda, no käide tulevik. Kui mõelda kaide tuleviku peale, siis ega siin midagi väga roosilist ei ole tänase haide assimileerumist protsess on väga tõsine, väga kiire kai noored, väga kiiresti omandavad vene keele, aga ei kipu omandama Nogai keelt ja, ja Gazenugai keele õpetamine koolides ei ole selles mõttes väga tõsine, et neid tunde on väga vähe. Poole, kust kai keelt õpetatakse, on vähe ja kui no kai teelt ei hakata õpetama oluliselt laiemalt siis ma kardan küll, et suur osana kaisid lähema paarikümne aasta jooksul unustab Kai keele ja kuna Novoid peale Dagestani Nogai rajooni paitavad paljuski teiste rahvaste keskel siis ka selles mõttes on haide rahvana säilimine küllaltki keeruline olla, võiks olukord muutuda mõnevõrra paremaks, kui no kaid saaksid oma rahvusliku autonoomse üksuse mis moodustataks siis Dagestani põhjaosa ja Stavropoli krai idaosa baasil. Aga mulle ei tundu küll, et lähematel aastakümnetel oleks Venemaa selliseks sammuks valmis. Ja seetõttu vaatamata sellele, et no kaide arv on viimase 100 aasta jooksul üpris kiiresti kasvanud on ei keel ja kultuur väga selges hävimisohus. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Saate tegid Andrus Mölder ja Marje Lenk.