Tänases keskel programmis riigita rahvas tuleb taas juttu indiaanlastest. Seekord räägib Andrus Mölder USAs elavatest komanssidest. SÕNA komanžid on meieni jõudnud inglise ja hispaania keele vahendusel ja see tulenebki siis hispaania keelest. See sõna komandsche hispaanlaste poolt võeti aga üle juute indiaani keelest ja juute indiaani keeles. Selle sõnaga tähistati vaenlast või võõrast, kes neid pidevalt ründab, nii et kas eestikeelne komansid on selline negatiivse varjundiga sõna? Veelgi enam, võiks isegi öelda, et see on selline koloniaalajast pärit termin. Ja, ja mulle tundub küll, et me võiksime selle sõna komansid eesti keeles asendada sõnaga, kuidas rahvas nimetab ennast ise. Rahvas nimetab ennast luu ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei võiks eesti keeles seda rahvast nimetada nuud. Seda enam, et me oleme ju viimastel aastatel või aastakümnetel siiski õige mitmetel rahvastel kunagist nimetust muutnud ja hakanud neid kutsuma rohkem, nii nagu nad seda ise teevad. Komansid valge, et ega kokkupuute hetkel elasid suure tasandiku lõunaosas, saan siis tänapäeva USA territooriumil, see territoorium oli vägagi suur ja seda territooriumi tuntakse nii hispaania kui inglise keeles nime all komansseeria. Ka eesti keeles on sellist terminit kasutatud. Aga see rahvas ise nimetas oma ala hoopis nunnu noorsookopitu. Ja see nimi tähendab tõlkes inimeste maailm. See rahvas nimetas nimetabki ennast inimesed ja asuala, kus nad kunagi paiknesid, on siis inimeste maailm ja näiteks nende keele nimetus tõlkes tähendab inimeste keel. Tänasel päeval elavad komansid peamiselt Oklahoma osariigis täpsemalt selle osariigi edelaosas lootonis Fort sillis. Vähesel määral elab meikar Texases, aga näiteks ka Californias ja nii edasi. Ja tänasel päeval on see rahvas küllalt väike, neid on umbes 15000 või natukene enam ja, ja sellest pool elavad lootonis portfellis. Nüüd, kui me räägime sellest, et komansse on umbes 15000 või natuke enam siis siinkohal tuleb arvestada seda, et sugugi mitte kõik neist ei ole puhtad komansid. Täna on isegi olukord selline, et komansiks võib ennast nimetada ametlikult igaüks, kelle esivanemate seas on üks kaheksandik komansse. See on küllalt väike osatähtsus. Nii et kui mitte vanavanemad, aga kui vana vana vanematest üks on komanss, siis juba võib ennast inimene pidada komansiks. Iseasi on see, kas ta seda tahab teha. Ma arvan, et kui tema esivanematest on ainult üks kaheksandik komansse ja seitse kaheksandik hoopis teisi rahvaid, siis siis võib-olla ta tingimata ei taha ennast massiks pidada, aga põhimõtteliselt see võimalus tal olemas on. Kui palju on neid komansse, kes oskavad ka komantsi keelt? Emakeele kõnelemise osas on olukordadel palju palju kurvem kui nende arvukuse osas sest neid, kes oskavad komanši keelt, oli mõni aasta tagasi alla 200 ehk tõepoolest väga väike protsent. Ja need inimesed, kes oskasid Commonsi keelt, olid valdavalt väga vanad inimesed mis tähendas seda, et sisuliselt iga aasta komansi keele oskajate arv vähenes. Viimastel aastatel on see tendents hakanud mõnevõrra muutma oma 2002. aastal rajasid komansid lootonisse, saan siis linn seal Oklahomas, kus need kõige enam asuv rajasid nad siis kaheaastase komanssi rahvuskolledži. Ja selles rahvuskolledžis on siis muuhulgas võimalik õppida kaakko mansi keelt. Lisaks komanssi, keelt on võimalik õppida kursustel. Kowalczyk keeld? Ta on minu teada võimalik õppida aga Texases asuvas kõrgkoolis. Aga õppematerjalidega on siiski üpris tõsiseid probleeme. Näiteks sõnaraamat, mis tänavu mansi keeles olemas on, sisaldab ainult umbes kuute tuhandet sõna 6000 sõna. Seda ei ole keele kohta just eriti palju. Ja on väga selge, et komansi keel kasutab täna väga suures osas inglise keelest pärit laensõnu. Ja kui me mõtleme, et ainult 6000 sõna on nende oma pärissõnad nii-öelda siis jah, see on suhteliselt väike number. Lisaks sõnaraamatule on olemas ka siis õpik, kusjuures on olemas siis selline õpik, mis on piltidega varustatud, mille alusel on võimalik väikelastele õpetada tähti väikelastele, õpetada esimesi komansikeelseid sõnu. Aga lisaks sellele on näiteks olemas ka CD ja DVD-kandjal õppematerjalid. Nii et õppematerjale komantsi keele kohta siiski on võib-olla väikeseks probleemiks on täna asjaolu internetis komantsi keele kohta hästi vähe materjale ja internetis üldse Commonsi keelseid materjale on samuti vähe ja minu teada ei ilmu täna mitte ühtegi komanšikeelset ajakirja, ei ilmu mitte ühtegi komantsikeelset ajalehte. Komantsi keeles ei tehta raadiosaateid, rääkimata televisiooni saadetest. Aga internetis ilmub aeg-ajalt siis selliseid uudiskirju, kus mingi osa tekstidest on ka siis kirja pandud komanši keeles. Commonsi keel täna kasutab ladina tähestikku. Selles tähestikus on suhteliselt vähe tähti, ainult 18 tähte. Nendest 18-st tähest kuus on täishäälikud, täishäälikud on siis A, E, I, O, U ja kuues täht on midagi, mis on küllalt sarnane meie eesti keele ö tähele. Millised meile tuttavad tähed, nende tähestikus puuduvad? Selles tähestikus ei ole näiteks d f g, L täht. See tähestik on suhteliselt uus, see kinnita alles 1994. aastal. Nüüd rääkige natukene Commonsi keele kirjapildist, siis on see mõneti sarnane eesti keelele komantsi keeles, nii nagu ka eesti keeles kirjutatakse pikk täishäälik välja kahe tähega. Me teame, et hästi paljudes maailma keeltes pikk ja lühikene täishäälik kirjutatakse välja ühteviisi ühekordselt. Aga komantsi keel on üks selliseid keeli, kus siis jah, pikk täishäälik kirjutatakse välja topelttähega mis teeb komanssi keele lugemise. Lihtsamaks on asjaolu, et need Lähed, mida korralikult välja ei hääldata, neid on ka kirjapildis eristatud, neid siis eristatakse kas alla joonitult või siis läbiva kriipsuga. Ja seetõttu siis kirjapildist on võimalik aru saada, milliseid tähti ei tuleks päris täielikult välja hääldada. Kui ma siin saate alguses rääkisin sõnast luusoo kopitu, siis tegelikult see luu ma seda kindlasti päris õigesti ei häälda, sest need uude on seal läbi tõmmatud tähed, neid uusid tegelikult niimoodi korralikult välja hääldada ei tohiks. Teine tegur, mille poolest komanši keel sarnaneb eesti keelel, on see, et rõhkkon komansi keeles üldjuhul sõna esimesel silbil ja nendel sõnadel, mille puhu siis rõhk ei ole. Esimesel silbil märgitakse rõhk ära akuudi märgiga. Komanši keelt peetakse ikka väga keeruliseks keeleks. Tõepoolest, teda loetakse maailma kõige keerulisemate keelte hulka ja ei ole siis ka eriti imekspandav, et komandsche on kasutatud nii-öelda salakeele rääkijatena. Näiteks teises maailmasõjas USA vägedest teenis 17 komanssi, keda just nimelt kasutati siis koodi rääkijatena. Nad erinevates asupaikades olles rääkisid üksteisega komansi keeles ja see komansi keel oli siis tõeline salakeel vaenlase jaoks, sest komansi keeles on vähe reegleid, ta on selline hästi ebareeglipärane ja seetõttu siis seda nii-öelda keelekoodi on väga raske läbi murda. Me oleme oma saates rääkinud sellest, et USA suurim indiaani rahvas nahod olid ka need, keda kasutati teises maailmasõjas koodi rääkijatena. Aga jah, kõrvutinaa hoolega kasutati siis ka komansse. Viimane Commonsi koodirääkija suri 2005. aastal. Kusjuures minu mäletamist mööda 2001. aastal autasustas siis Prantsusmaa sedasama viimaste komansi koodirääkijate kõrge riikliku aumärgiga teenete eest, mida siis tema tegevust teises maailmasõjas oli toonud prantslaste vastupanu. Ja seda tihti aastakümneid hiljem. Neid koodi rääkijaid tegelikult väga pikk kaela peale teist maailmasõda hoiti saladuses need komantsid, kes teenisid siis salakeele rääkijatele Nad läksid sõjast tagasi, nad ei tohtinud midagi oma panusest rääkida, nad ei tohtinud isegi oma naisele öelda, millist tähtsat rolli nad etendasid, sest et arvati, et neid võib veel kunagi vaja minna. Samasuguse asja jaoks, aga mõistagi tehnika arenguga seoses keele kasutamine salakeelena selle tähtsus vähenes. Ja siis ühel hetkel jah, saadi ka USA-s aru, et, et nad võivad ennast avalikustada. Aga komantsidega jah, kahjuks samamoodi nagu Nava hoolega. Et selleks ajaks, kui nad võisid asjast avalikult rääkida, oli oluline osa nendest kangelastest juba surnud, nii et kahjuks jah, ainult vähesed said siis eluajal kogeda seda au, mida nad igati kuid ära teeninud. Nüüd rääkides sellest, miks siis ikkagi komansi keelt täna nii vähe osatakse. Oluline põhjus on siin internaatkoolides, 19. sajandi lõpus paljud komansi lapsed oma vanematelt vägisi ära ja viilinud kaugetesse internaatkoolidesse. Nendes internaatkoolides, kus õppejõud siis mitte ainult komantsi lapsed, vaid, kus õppis erinevaid indiaanirahvaste lapsi toimus õppetöö inglise keeles. Seal ei räägitud nendele lastele mitte midagi nende esivanemate keelest, nende esivanemate kultuurist. Veelgi enam, senistes koolides oli lastel indiaani keele kasutamine väga rangelt keelatud ja kui nad seda ikkagi kasutasid, kui nad seda keeldu ületasid, siis need ootasid väga rängad karistused ja pole siis ime, et sellised lapsed üsna kiiresti unustasid oma esivanemate keele ära või kui nad ei unustanud, siis nad lihtsalt kartsid seda kasutada, sest maast madalast oli neisse sisse nii-öelda tambitud teadmine, et selle keele kasutamine toob kaasa probleeme. Internaatkoolis õppinud laste järglased Eno komanši keelt ei osanud. Ja seega on igati loogiline, et tänaseks päevaks on neiko maisikeele oskajaid järel väga vähe. Komansid on oluline indiaani rahvas selle poolest, et neil ei ole oma reservaat üldiselt siiski USA föderaalselt tunnustatud indiaani rahvastel, keda on tuhandetes. Tavaliselt on oma reservaat või paljudel indiaani rahvastel on isegi mitu reservaat. Kuigi komanssidele kuulub Oklahoma osariigis väike maa-ala vähem kui 20 ruutkilomeetrit. Aga see ei ole siiski reservaat. Aga jah, oma selline teatav keskus neil Oklahomas on ja lisaks kõigele on näiteks komantside olemas ka täna oma kasiinod. USA-s on ju niimoodi, et kasiinosid võib-olla ainult teatud piirkondades ja erandiks on tunnustatud indiaanirahvad, kes võivad omada kasiinosid. Jaga komansid on selliseks indiaanirahvaks, kes siis kasiinosid võivad omanda. Millega siis komansid peale kasiinode pidamise veel tegelevad? Ta võib öelda niimoodi, et see rahvas oma tegevuste mõttes on täielikult sulandunud tavaliste ameeriklaste sekka nad tegelevad väga erinevate asjadega, teil on väga erinevad ametid, teid komansid, täna ei paista oma ametitelt nii-öelda tavaliste ameeriklaste seast mitte kuidagi silma. Ehk siis nende seas on jõukaid, nende seas on vaeseid, nende seas on loomulikult töötuid ja nii edasi. Nii et ei ole jah täna sellist tegevusharu või tegevusvaldkonda, mille kohta me saaksime öelda, et see on nüüd eriti siis seotud komanssidega. Komanssidel on traditsiooniliselt olnud neli sotsiaalpoliitilise liidu tasandik. Kõige väiksem sotsiaalne liit on komantside lollus, perekond ja see perekond on selline, mis järgib isaliini ja mis üldjuhul elav isapoolsete esivanemate asupaigas. Enamasti see pere oma majapidamises ei ela üksi. Enamasti majapidamises elab kaks või kolm perekonda erinevatest generatsioonidest, need koos elavad perekonnad, nemad moodustavad siis järgmise tasandi. Nemad moodustavad siis selle nii-öelda suur pere. Selle ühise majapidamise. Kolmas tasand on piirkondlik suurperede liit ja neljas tasand on hõim ja see hõim moodustub siis hulgast piirkondlikest perede liitudest ja see hõim on siis ühendatud läbi suguluse, koostöö ja ühiste huvide. Nendeks ühiseks huvideks on näiteks jahipidamine, loodusandide kogumine, kaubandust ja nii edasi. Nii et traditsiooniliselt on neil olnud sellist neli sotsiaalpoliitilise liidu tasandit tänaseks päevaks mõistagi teine, kolmas ja neljas tasand on tähtsuse kaotanud, alles on jäänud eeskätt siis esimene tasand, Perekomantside juhtimise puhul on ajalooliselt olnud huvitav, et neil ei ole olnud sellist ühte ainuvõimuga juhti. Pigem komantside juhtimine on toimunud läbi sellise nõukogu ja see nõukogu on enda seast valinud siis kaks inimest, kes omavad teistest nõukogu liikmetest tähtsamat positsiooni. Esiteks nõukogu on valinud omale juhi rahuajaks ja teiseks nõukogu on valinud juhi sõja ajaks, kusjuures sõjaajajuht ja rahuajajuht ei olnud üks ja sama inimene ja sõjaajajuhil ei olnud võimu rahuajal. Rahuajajuhil ei olnud võimusõja ajal. No rahuajajuhiks valiti enamasti kogenud mees, kellel oli piisavalt elukogemusi selleks, et oma Piliikmeil toetada, et oma grupi liikmetele nõu anda. Näiteks pidi ta koos nõukoguga nõuandvalt jahipidamisega seoses aga ka näiteks seoses koostööga teiste komansi gruppidega või seoses teiste indiaanirahvastega. Nüüd sõjajuhiks valiti mees, kes ühest küljest oli näidanud välja, kust, aga kes teisest küljest oli olnud ka vapper ja keda enamus selle komansi grupi sõduritest austasid ja kuni see nõukogu käis koos oma koosolekuid pidamas, siis kõik nõukogu liikmed võisid võtta sõna. Aga reegel oli, et vanemad liikmed rääkisid rohkem kui nooremad. Ja kuna see rahuajajuht oli kindlasti vanem liige, siis see rahuaja juht seal nõukogus tavaliselt ka kõige rohkem sõna võttis. Komantside sünni puhul olid oodatud nii poisid kui tüdrukud, aga poisid olid siiski mõnevõrra eelistatumad. Ja põhjus on hästi lihtne. Mehed tegelesid jahipidamise ja sõjakäikudega ja nendest kahest tegevusest väga suuresti sõltus see, kui hästi komansid hakkama said. Nii et pole siis jahime, et poisid olid mõnevõrra oodatumaid. Lapsele nime panemine ei toimunud sageli mitte vanemate poolt vaid küllalt tihti pani nime hoopis ravitseja grupi seas olev ravitseja. Ja vaat kui ravitseja pani lapsele nime, siis loodeti, et see laps on täiskasvanuna tervem. Et selle lapse elu on õnnelikum. Eks komansson üldse igas mõttes, kas vastupidavam kusjuures ka valitud nimedel oli väga suur tähtsus komantside vannud nimesid, kaugeltki mitte juhuslikult. Arvati, et nimi mitte ainult, et ei saada inimest kogu elu vaid nimi ka natukene mõjutab inimese elu. Ja seetõttu siis jah, see nimevalik oli küllaltki oluline, kusjuures täiskasvanud komanssidel lisaks nimele oli sageli ka hüüdnimi või lausa mitu hüüdnime. Ja need hüüdnimed väljendasid selle hüüdnime oma ja mingisuguseid tegevusi, tema mingisuguseid saavutusi või tema elu mingisuguseid aspekte. Nüüd lastesse suhtusid Commonsi traditsiooniliselt kui kõige väärtuslikumad tasse kingitustesse. Ja see on oluline põhjus, miks komantsid oma lapsi üldjuhul ei karistanud. Karistusi viidi läbi ainult erakorralistel juhtudel ja tavaliselt karistuste asemel üleval lapsi hirmutati. Kas hirmutati kollidega kollide ja vaimudega? No näiteks küllalt levinud oli see, et lastele räägiti lugusid lindudest, kes elavad mägedes ja kes söövad halbu lapsi. Lapsed üldjuhul õppisid näidete varal, nad kuulasid, jälgisid oma vanemaid ja teisi vanemaid inimesi ja selle põhjal õppisid poistele kõige esmalt õpetati hobustega ümberkäimist, õpetati ratsutamist ja nelja kuni kuueaastane poiss võis juba osata hobustega iseseisvalt toime tulla. Ja umbes sama vanast sai poiss omale esimese vibu ja esimesed nooled ja hakkas siis õppima vibulaskmist. Ja pole siis üldse ime. Täiskasvanud komance tunneme me ajaloost kui väga häid ratsutajaid ja kui väga häid vibukütte komantsid tegelikult selle ratsutamisoskuse õppisid ära suhteliselt hilja. Paljude sajandite jooksul komansid üldse hobuseid ei kasutanud. Komansid kasutasid veoloomadena hoopis koeri ja alles sel ajal, kui komansid eraldusid Sosonitest võeti kasutusele hobused, aga küllalt kiiresti, jah, siis õpiti hobustega väga oskuslikult ringi käima. Kui komansi poiss suuremaks sai, kui ta noormeheks sirgus, siis võeti ta kaasa piisonijahile ja peale seda, kui ta oli saanud piisoni jahi kogemused sobis seda komantsi noormeest kaasa võtta, aga tõelisse lahingusse. Kui poisid õppisid isadelt ja onudelt, siis tüdrukud mõistagi õppisid emadelt ja tädidelt kõikvõimalikke tegevusi, mida ühel täiskasvanud komansi naisel võis vaja minna. Kusjuures komantsi tüdrukud muutusid abieluküpseks juba väga varakult. Komantsid ise arvasid, et kusagil 12 aastane tüdruk on juba sobiv abiellumiseks ja see tähendas, et 12 aastane tüdruk pidi juba oleme omandanud kõik need oskused mida talle emade ja tädide poolt oli õpetatud. Komansid pikka aega olid jahipidajad ja loodusandide kogujad. Kunagistele ammustel aegadel tegelesid nii jahipidamise kui loodusandide kogumisega nii mehed kui naised. Aga ajapikku jäid mehed tegelema ainult jahipidamisega ja loodusandide kogumisega jäid tegelema naised. Ja ja see tähendas, et jahipidamine muutus tähtsamaks ja loodusandide kogumine mõnevõrra teise järgulisemaks. Aga see siiski ei tähendanud, et loodusandide kogumine poleks üldse olnud oluline, sest kõrvuti lihaga Sõid komansid ka väga palju marju, väga palju puuvilju. Jahti peeti komantside poolt eeskätt piisonitele, aga tradele, hirvedele, Harviks, sarvikutele, karudele, vahel harva kütiti toidu mõttes ka metsikuid hobuseid. Aga üldjuhul siiski metsikuid hobuseid toiduks ei kasutata. Enamasti ei söönud Komoisid linnuliha ega kala, aga kui oli näljaperiood, siis loomulikult see oli kõike, mida peeti üldse söögiks kõlbavad. Ja joogiks kasutati sageli piisoni ja hirvepiima. Komantside hommikueine oli kerge, õhtueine oli tugev ja seal vahepeal päeval söödi nii kuis juhtub. See oli siis, kui selleks võimalust oli. Komantside asuala seal suure tasandiku lõunaosas oli valdavalt kuiv ja tasane piirkond ja vett, et ei olnud see just mitte väga palju. Ta oli rohkem suurte jõgede ääres. Aga huvitav on see, et komansid enamasti suurte jõgede ääres ei elanud. Komantside elasid hoopis väiksemate jõgede ääres. Suured jõed olid sageli liiga kiire voolulises ja nende suurte jõgede vesi oli sageli joogiks must, sogane ja maitset. Selliste suurte kiire vooluste jõgede vett tarvitada ei tahtnud ja seetõttu elati siis väiksemate jõgede ääres. Komantside eluasemed olid ümara põhiplaaniga koonusekujulised püstkojad. Just sellises püstkojad, nagu me oleme harjunud traditsiooniliselt indiaanlaste elamisteks pidav selliste püstkodades tähestik koosnes tavaliselt 12-st kuni 20-st puu lätist. Nendeks lattideks kasutati noorte puude tüvesid või suuremate vanemate puude jämedaid, oksi ja sõrestik kaeti siis pealt piisonite nahkadega. Kuidas neid majakesi siis nimetati? Selliseid eluasemeid nimetati tippi, tavaliselt olid tipid kaetud 12 kuni 14 piisoni nahaga. Aga võis juhtuda ka nii, et ühe tipi katmiseks kasutati isegi enam kui 20 piisoni nahka. Ja need piisoni Naatsel tipi peal olid omavahel ühendatud puidust orkidega. Piisoninahkade ettevalmistamine selleks, et neid kasutada saaks, oli üpris keeruline protsess ja sellega ei tegelenud mitte mehed, vaid sellega tegelesid komandsin, naised, Need, piisanite nahad, mis olid siis nülitud, laotati maapinnale maha ja luudest tehtud lavadega kraabiti nendelt nahkadelt ära sinna jäänud rasv ja liha. Seejärel jäeti need nahad mõneks ajaks päikese kätte kuivama. Nüüd peale kuivamist kraabiti nendelt looma nahkadelt ära suuremad karvad. Ja edasi pandi need nahad vette ligunema peale mitmepäevast vees leotamist hõõruti nahad sisse loomarasva ja looma maksa seguga. Ja sellise sissehõõrumise eesmärk oli nende nahkade pehmemaks muutmine. Edasi nuputati nahad ja vahel ka klopiti need nahad läbi toornahast tehtud piitsaga kõige lõpus nahad suitsutati lõkketulel. Selline suitsetamine andis nahkadele kollakaspruuni varjundi, niiet nahata muutusid kaunimaks. Komantsid kasutasid mõne asja jaoks kaupis toornahk näiteks odade ja vibude hoidikut tutatud pehmet nahka, vaid kasutati just nimelt toornahast tehtud tupest. Ja näiteks toornaast tehtiga oma jalanõudele taldu komansi mehed kui naised kandsid pehmest sageli hirvenahast tehtud jalanõusid, mida tuntakse mokassiinidena, aga vot nendel mokas siinidel olid tallad, mis olid tehtud piisoninahast ja see jäänud mitte töödeldud nahk, vaid see oli just sageli toornahk. Rääkides veel nendest tibidest, nendest elamutest siis tippide keskel maapinna oli tulease tuleasemeks oli kaevatud väikene auk, aga üldiselt see tibi asetses maapinna peal nii-öelda põrand ei olnud millegiga kaetud, välja arvatud magamisasemed ja nendeks magamisasemeks olid siis sinna maapinnale laotatud jällegi nahad jällegi võimaluse korral piisoni nahas. Kippisid oli küllaltki lihtne püstitada ja küllaltki lihtne lahti võtta ja, ja kui naised seda koos tegid, siis nad said sellega üpris kiiresti hakkama ja, ja see oli väga oluline, sest komansid olid sajandite jooksul rändava eluviisiga rahvas, Nad liikusid ühest paigast teise, neil oligi vajadus neid laagreid kiiresti püstitada ja vajaduse korral siis ka kiiresti lahti võtta. Tibid olid selles mõttes head, et nad ühest küljest pakkusid kaitset külma ja tuulte eest vihma eest. Aga teisest küljest suveti nad tavaliselt ei läinud ka liiga kuumaks ja, ja kui nad kippusid kuumaks minema, siis võeti need tipid alt mõnelt poolt lahti ja lasti siis tuulehoogudele TIPist läbi puhuda. Komantside elamud olid väga lihtsad aga millised olid nende rõivad? Komantside riided olid sellised, mida oli ikka suhteliselt lihtne kanda. Mehed kandsid kitsenahast niudevööd ja avaraid hirvenahast sääriseid taas kanti, aga mokassiine, mida ma enne mainisin siis suveperioodil oli komantside meeste ülakeha täiesti paljas. Aga talvel kanti siis loomade nahkadest tehtud sooja ja rasket rüüd ja põlvedeni ulatuvaid kõrgeid saapaid. 19. sajandi teisel poolel komantsid oma traditsioonilisest riietusest loobusid ja sajandi lõpuks olid nad siis asunud kandma peamiselt kangastest valmistatud rõivaid. Komansi naised traditsiooniliselt kandsid enamasti pikki hirvenahast kleit. Sellistel kleitidel oli alt laienev seelikuosa ja pikad avarad käised. Ja käistel oli sageli kitsenahast narmo sääris. Kusjuures sageli olid naisterõivad kaunistatud ka mitmelt poolt mujalt karusnaharibadega ja isegi juustega. Romansid kaunistasid ka oma keha tätoveeringute ja kehamaalingutega. Kusjuures kehamaalingutega kasutati looduslikke värve, näiteks mitmesuguste marjade mahla või kas savi komansi mehed peale kõige muu kandsid ka veel kõrvades mitmesuguseid kõrvaehteid ka kõrvarõngaid, kusjuures et kõrvarõngad olid siis sageli tehtud mitmesugustest looduslikest materjalidest, aga vahel olid nad valmistatud peenikestest hõbedastes ribadest. Ja mis on huvitav, et need augud siis komanchi meeste kõrva torkas võimalikult lähedane naissugulane Commonsi tarbeesemed olid väga valdavas enamuses valmistatud piisoninahast piisoniluudest ja on isegi arvatud, et piisoniluudest, nahas, sarvedest ja muust on komantsid olnud suutelised valmistama enam kui 100 erinevat eset. Romansid ei kasutanud keraamikat, sest kuna nad olid rändava eluviisiga, siis keraamika oleks võinud kergesti nendel reisidel puruneda. Ja kui küllalt paljud indiaanirahvad on olnud sellised, kes juba ammustest aegadest peale on olnud osavad korvide kulujad siis komanssidel sellist korvide punumise oskust ei olnud. Kui rääkida piisonites, siis neid loomi tapeti sajandite jooksul ikka tohutul hulgal. Aga muidugi ei saa piisunite hävitamises süüdistada indiaanlasi. Arvatakse, et hiilgeaegadel siin mitmed sajandit tagasi võis sellel, kes tasandikul olla isegi 65 miljonit piisonid komantside arvukust väga täpselt ei teata, aga arvatakse, et mõned sajandid tagasi oli neid umbes 45000. Võimalik, et neid oli kunagi veelgi enam. Aga see, kui palju neid võiks kunagi enam olla, seda ei ole täpselt teada. Noh, see 45000 on küllalt väike number ja kui me arvestame, et neid piisa, neid oli palju muidugi neid indiaanirahvaid, kelle jaoks piisonid olid olulised. Indiaanirahvaid oli ka üksjagu palju, aga siiski neid inimesi olnud mitte liiga palju. Ja nii siis kasutasid indiaanlased piisonid täiesti mõistlikul määral selleks, et see piisanite arvukus Me ei väheneks piisonid, arvukus hakkas vähenema väga järsult peale seda, kui piirkonda saabusid valged kolonistid. 19. sajandi keskpaigas on selline periood, mille alguses neid piisonid oli järele jäänud, umbes 15 miljonit aga 10 aastat hiljem oli piisonid alla ühe miljoni. Sajandi lõpuks oli neil alla 1000 ja piisonid selline meeletu hävitamine, see tulenes just nimelt nende valgete kolonistide ahnusest. Indiaanlane tarbis piisonid niipalju kui temal seda vaja oli. Aga valgega olonist ei tahtnud seda piisonid mitte ainult et iseendale midagi sellest teha, võid tahtis seda müüa, valge jooniste jaoks oli kaup. Ja, ja ei ole siis jah, imes arutud täiesti pöörase mõistuse lageda piisonite hävitamisega suudetud D miljonid ja miljonid piisonid ära hävitada ja see piisanite ära hävitamine oli väga paljude indiaanirahvaste jaoks viimaseks hoobiks. See oli see, mis hävitas nende traditsioonilise elukorralduse. Millele komantside omaette rahvaks kujunesid? Rahvas kujunes omaette rahvaks küllaltki hilja, alles kusagil 16. sajandil, see on siis ajal, mil nad eraldusid Soson indiaanlastest koosnedes indiaanlastega, nad olid elanud tänapäeva Vajoomingi osariigi territooriumil aga siis nad hakkasid rändama kagusse jõudes siis lõpuks alale, kus nad olid valgetega kokku puutunud. Alguseks. Ja komantsid oli selline väga tugev ja vägagi sõjakas indiaani rahvas. Sellel rahval oli aeg-ajalt küllaltki tõsiseid sõjalisi kokku puutuda teid naaber indiaanirahvastega ja sageli komansid tulid nendest erinevatest lahingutest võitjatena välja. Nad võtsid endile ka näiteks vange ja, ja need vangid siis nii-öelda sulandati komantside ühiskonda ja komansid siis jah, väga kiiresti muutusid väga osavateks hobuste kasutajateks. Ja hobused siis loomulikult aitasid ka lahingutegevuses neid väga tublisti. Termin komansse on esimest korda teadaolevalt kasutuses olnud aastast 1706 koma isid oli selline rahvas, kes ei moodustanud ühtset tervikut. Komanssidele oli hulk erinevaid grupp. Nad rääkisid küll ühte keelt, jagasid ühte kultuuri, aga nad ei moodustanud siiski ühte rahvast. Ja, ja teisest küljest need komansi grupid nad üldjuhul omavahel ei rivaalitsenud. Nad ei sõdinud omavahel. Need esimesed kokkupuuted valged tega on komanssidel seotud paljuski kaubandusega. Esimeste valgete jaoks olidki komansid kasulikud kaubandust partnerid. Komantside käest osteti hobuseid, komantside käest osteti piisonid nahku ja nii et jah, esmased kokkupuuted olid kaubanduslikud, komansid kauplesid hispaanlastega, komansid, kauplesid prantslastega ja hilisemal ajal hakkasid komansid kauplema ka ameeriklastega. Hispaanlased, teadagi nagu kõikjal Ameerikas hakkasid põliselanikke alistama. Ja, ja nii nad püüdsid teha komanssidega, aga küllalt pika aja jooksul ei suutnud siiski hispaanlased komanssidele oma võimu peale suruda. Ja esimesed sellised tõsisemad edusammud hispaanlaste võimu kehtestamisel saavutati alles 1774. aastal. Nüüd, 1803.-st aastast, on oluline asjaolu, et Prantsusmaa müüs USA-le hiigelsuure maalapi Põhja-Ameerikas. Maalappi, mida nimetati Louisiana ja selle Louisiana ostuga sai USA endale ka tükikese seda maad mis oli tegelikult komantside oma, nii et sealt siis tekkisid esimesed kokkupuuted USAl ja komanssidel. Aga need kokkupuuted olid esimestel aastakümnetel sõbralikud. Jällegi ameeriklased ja komansid kauplesid üksteisega ja sellist otsest sõjalist vastasseisu ei olnud. Hispaanlaste võim komantside alal asendus 1821. aastal iseseisvuse välja kuulutanud mehhiko võimuga. Ja Mehhiko võimud püüdsid mõnede Commonsi gruppidega sõlmida Rahu ja Sõpruse lepinguid aga nendes lepingutes võetud kohustusi kas ei suutnud või ei tahtnud Mehhiko täita. Ja nii ei ole siis üllatav, et 1825. aastal algas ulatuslik sõjategevus Mehhiko ja komantside vahel. Selle kunagise hiigelsuure Mehhiko riigi suur põhjapoolne ala Texas kuulutas ennast 1836. aastal Mehhikos iseseisvaks. Ja kaks aastat hiljem, 1838. aastal Texase võimud Jaagomansid sõlmisid rahulepingu. Aga selle rahulepingu puhul oli üks suur häda. See rahuleping ei puudutanud kahjuks mitte kuidagi seda, mis komansse kõige rohkem huvitas. Nimelt selle rahulepinguga ei määratletud piiri komantside asuala ja Texase võimu all olev ala vahel. Nii et jah, ei ole siis imekspandav, et k Texase riigiga algas komanssidel sõjategevus. 1840.-st aastast on selline kurb sündmus kus Texase mõned esindajad ja komantside esindajad pidasid läbirääkimisi selle üle, et komansid, vabastaksid, mõned nende poolt võetud pantvangid. Nendel läbirääkimistel kahjuks tulemusteni ei jõutud. Ja valgete kolonistide poolel olnud sõdurid otsustasid nende läbirääkimisele tulnud komantside sõjapealikud tappa. Ja nii siis jah, nendel läbirääkimistel sai alatu rünnaku tulemusel 33 komansi pealikud surma ja see oli komanssidele ühest küljest tõsine löök. Aga teisest küljest näitas see ka väga selgelt komanssidele, et ei saa neid valgeid koloniste mitte mingil kujul usaldada. Ja ei ole ka üldse imekspandav, et kui see sõnu läbirääkimistel olnud komansi pealikute tapmisest levis siis need valged, kelle üle oli ju tegelikult läbirääkimisi peetud, nendest valgetest oluline osa komantside poolt vastukaaluks tapeti nüüd järjekordne rahuleping komantside Texase vahel sõlmiti 1845. aastal ja need lepingud olid mõnes mõttes vajalikud mõlemale poolele, sest ühest küljest loomulikult komansid ei tahtnud seda, et valged kolonistid neid järjest väiksemale alale suruvad. Aga teisest küljest valged kolonistid kartsid komantside rünnakuid, komantsid olid väga osavad, näiteks hobuste röövimisel komansid olid väga osavad selliste äkiliste rünnakute tegemisel. Nende äkiliste rünnakutega enamasti komasid ei tapnud valgeid kolonistega, just nimelt röövisid valgete kolonistide vara ja vot selliste röövretkede vähendamiseks olid nendes rahulepingutes siis tegelikult valged kolonistid samamoodi huvitatud 1846. aastal annekteeris Texase, USA ja sellel samal aastal sõlmis USA komanssidega lepingu, mis pidi asendama siis aasta varem Texase komantside vahel sõlmitud lepingud. Jällegi lepinguga lubati rahu prust, lepingus oli kirjas kaubanduspunktide loomine. Lisaks kirjeldati selles lepingus ka ühekordset makset, mida USA võimud pidid komanssidele tegema. Aga kahjuks jällegi see leping mitte kuidagi ei määratlenud piiri Valgete ja komantside alade vahel mis sisuliselt see tähendas, et valgetel oli jätkuvalt õigus komansse suruda järjest väiksemale ja järjest väiksemale alale elama. Selle puhul on huvitav, et tõepoolest komantside delegatsioon USA pealinna Washingtoni läks veelgi enam, et isegi USA tollase presidendiga. Ent selle käigu juures on üks probleem. Leping komantside ja USA vahel oli USA ratifitseerima. Ja väidetavalt oli siis selle mitte ratifitseerimise põhjuseks asjaolu, et et just hiljuti oli alanud sõda Mehhiko ja USA senati oli teha palju olulisemaid asju, oli otsustada palju olulisemaid asju kui mingisugune leping mingisuguse põliselanike grupiga. Õnneks 1847. aastal siiski see leping USA jaak komantside vahel sõlmiti komantside alla jäämisel valgetele mängisid väga olulist rolli kõikvõimalikud haigused, mida komansid valgete käest said nii 18. sajandil kui ka 19. sajandil. Väga tugevasti mõjutasid komansse rõuged ja kooleraepideemia. Esimene väga tõsine rõugete epideemia oli toimunud aastatel 1780 kuni 1780 üksteise epideemia perioodiks 1000 816008 17842 tuli uus kolmas epideemia. Kusjuures selle kolmanda epideemia puhul öeldi, et selle kandjateks olid Need, tohutud valgete kolonistide hordid, kes liikusid idast läände, kes liikusid Californiasse kulda otsima. Ja nendesamade kolonistide kullaotsijate järgneval aastal. 1249. aastal ründas komance tõsine kooleraepideemia. Ja nendes epideemiates said kannatada väga paljud indiaanirahvad, aga komansid kuulusid nende indiaanirahvaste hulka, keda need epideemiad kõige tõsisemalt murdsid. Kui arvatakse, et 1849. aastal oli komansse järel umbes 20000 siis kaks aastat hiljem ainult umbes 12000 1862. aastal oli järjekordne tõsine rõugete epideemia ja tõsine kooleraepideemia oli 1867. Nii ei ole siis ime, et aastal 1008 70 oli komansse järgi 8000 ja see arv samuti vähenes. Vaatamata asjaolule komansid surid haigustesse vägagi suurel hulgal. Ei lõpetanud siiski valged kolonistid ka komantside vastast sõjategevust. Komansse peeti tol ajal lõunapoolsete tasandike kõige tugevamaks indiaanirahvaks ja seetõttu arvati, et komantside alistamisega on võimalik nagu laiemalt indiaanirahvaid mõjutada. Ja küllalt sageli rünnati komansi külasid tahtmatult öösiti, kusjuures sellistes rünnakutes sageli hävitati sisuliselt kogu küla. Sageli tapeti kõik külas olnud komant. Nüüd 1861 kuni 1865 toimus USA-s kodusõda ja kodusõda tähendas seda, et komantside aladel algselt tegutsesid siis konföderatsiooni väed tegutsesid siis lõunaosariikide väed ja need lõunaosariigid püüdsid siis komanssidega ka kokkuleppeid saavutada. Püüdsid saavutada seda, et komantsid, varustaks neid hobustega ja, ja lubasid siis vastu mitmesuguseid kaupu, poja, isegi raha. Aga kahjuks oli nii, et konföderatsiooni, et küll komantside käest hobuseid said, aga komantsid vastukaaluks ei saanud sisuliselt mitte midagi. Ja siin oli mitu põhjust. Ühest küljest konföderatsiooni vägedel endilgi oli kõigest puudus, neil ei olnud midagi väga anda. Ja teisest küljest ega konföderatsiooni väed ei olnud ka indiaanirahvaste aitamisest toetamisest üldse sugugi huvitatud. Nad vajasid selliseid kokkuleppeid ainult tõesti selleks, et neil endil oleks lihtsam peale kodusõja lõppu, 1865. aastal muutus komantside elu-olu veelgi keerulisemaks sest USA kogu tähelepanu olinit suundunud indiaanirahvaste lõplikule alistamisele ja, ja sellega hakatigi hoogsalt tegelema, muuhulgas siis püüti ka komansse sundida elama reservaatides 1867. aastal. USA organiseeris Kansase osariigis suure konverentsi, mis siis oligi mõeldud indiaanlaste tuleviku määratlemiseks. Sellel konverentsil jagati indiaanlastele suurel hulgal mitmesuguseid kingitusi selleks, et meelitada neid alla kirjutama lepingutele ja komansid kirjutasid siis lõpuks alla lepingule, mille kohaselt neile ja mõnele teisele indiaani rahvale eraldati Oklahomas 12000 ruutkilomeetri suurune ala, mis siis pidi olema nende reservaat. Ja, ja siis ülejäänud maa äravõtmise eest lubas siis USA komanssidele maksta. Talve hakkasidki komantsid reservaati minema, mida aga ei olnud, oli USA poolt lubatud raha ja selle raha puudumise põhjus oli lihtne. Järjekordset oli USA venitanud lepingu ratifitseerimisega, seda lepingut ei olnudki veel jõutud ratifitseerida ja nii ei ole siis ime. Nälgivad komansis hakkasid mõne aja pärast reservaadi territooriumilt lahkuma, aga USA oli siiski linnalt võtnud suuna, et indiaanlased peavad elama reservaatides ja nii hakati siis indiaanlasi uuesti sõjategevusega reservaatides ajama ja USA ratifitseeris ka lepingu ja maksis siis komanssidelega lepingus ettenähtud tasu. Viimane selline tõsisem sõjategevus komantside USA võimude vahel toimus 1874. 75. aastal. See oli ühtlasi ka suure tasandiku lõunapoolsete alades viimane tõsisem indiaani sõda. Seda sõda tuntakse Punase jõe sõja nime all teise piisoni sõja nime all ja selle sõja lõpus, 1875. aastal olid komansid sunnitud plikult alistuma. Nüüd Mehhiko territooriumil mõningate väikeste komansi grupp pide vastupanu Mehhiko võimudele kestis kuni 1880. aastani. Mehhikos siis sõdisid komansid koos eskaleeru indiaanlastega ja mitmete teiste Apaczy rahvastega. Nii et Mehhiko sunniti indiaanirahvad alistuma. USA ja Mehhiko vägede tegevuse tulemusena. 1890.-ks aastaks oli komantside arv langenud lausa kriitilise piirini. Tollel ajal toimunud rahvaloenduse kohaselt oli forssylli indiaani reservaadis kõrvuti mitme teise indiaanirahvaga ka 1598 komanssi. Nii et kui neid oli vähem kui kaks sajandit varem olnud 45000 siis järele oli neid jäänud vaid umbes 1600 1920. aastal oli komansse USA-s vähem kui 1500 ehk siis umbes kolm protsenti sellest arvust, mida neid oli olnud paar sajandit varem. Nüüd, kui 1867. aastal oli jäetud komanssidele mõnele teisele rahvale indiaani reservaat pindalaga 12000 ruutkilomeetrit siis valgete kolonistide ahnusel ei olnud piire. Leiti, et kas see ala on liiga suur ja nii siis suruti komansid ja ka teised sealsed indiaanirahvad elama järjest väiksemale territooriumile. Ja 1892. aastal oldi nõus reserveerima komanssidele ja mõnedel Apaczy rahvastele reservaat pindalaga 1900 ruutkilomeetrit. Nii et 12-st 1000-st oli saanud juba 1900, aga seegi tühine maa-ala võeti 1901. aastal komanssidelt ära ja nii ei ole siis jah, tänapäeval komanssidel USA-s mitte mingisugust reservaat pilgul mõelda komantside tuleviku peale siis selge see, et see rahvas on liiga väike, et ta saaks midagi nii-öelda suurejoonelist ära teha. Võib-olla parim, mis nad suudaksid, on see, et nad säilitavad mingil kujul oma keele kultuuri. No selle keele säilitamiseks on kahtlemata väga oluline, et komansi keelt õpetatakse järjest Enomatele komanssi lastele. Selleks et seda oleks võimalik õpetada, on loomulikult vaja õpetada juurde komanši, keele õpetajaid ja kindlasti on vaja anda välja kõikvõimalikke õppematerjale. Aga mulle tundub, et mitte nii nagu paljude teistegi väikeste riigita rahvaste juures on ka komanssidel siin üks võimalus seotud internetiga. Internet on kindlasti vahend, mis võimaldab palju väiksemate kulutustega õppematerjale avaldada ja kuna komansid elavad täna siiski täiesti sellistes asustatud punktides, kus teil on olemas elekter, kus paljudel neist on olemas arvud ja nii edasi, siis interneti abil on kindlasti võimalik seda keelt populariseerida. Ja võib-olla selle interneti abil on isegi võimalik saavutada olukord, kus komansi keel ja kultuur tuur lähemate aastakümnete jooksul välja ei sure. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Saate tegid Andrus Mölder ja Marje Lenk.