Tänases keskeprogrammis riigita rahvas tuleb taas juttu indiaanlastest. Seekord räägib Andrus Mölder panamas elavatest koi Miidest. Vaimiid on panama kõige suurem indiaani rahvas. Kui viisid on umbes 270000, nendest umbes 260000 elab panamas. Umbes 6000 elab Costa Ricas ja mõned tuhanded elavad siis veel mujal. Quaimiid elavad täna peamiselt panama lääneosas. Nad elavad seal nende jaoks loodud autonoomses piirkonnas Köbe puugle Comarkas. Noh, seda võiks meie mõistes vaadelda kui köveeguugle maakonda sellel maakonnale teatavad autonoomsed õigused ja, ja see maakond asub siis Costa Rica lähedal. Ja kunagi see rahvas elas Vaikse ookeani äärest Atlandi ookeani äärde välja vägagi laialdasel alal. Täna elab see rahvas väga palju kitsamal alal ja täna elavad peamiselt mägedes. See, et nad mägedes elavad, on väga oluline, see tähendab seda, et selle rahva elamistingimused on suhteliselt rasked. Näiteks harimiskõlblikku maad on ainult umbes pool kogu sellest maa-alast, seal sajab väga palju, kusjuures näiteks Kariibi mere ääres kuiva aasta aega sisuliselt ei olegi. Vaikse ookeani pool on kuiv aeg küll detsembrist aprillini, aga siis on jälle väga tugevad tuuled. Ja, ja see on piirkond, kus on siis troopilised vihmametsad, pidevalt on see maapinda mudane, hästi, palju on meie mõistes nagu sellist soppa, see tähendab seda, et need inimesed, kes seal elavad, liiguvad ringi kummisaabast, sest lihtsalt teisiti on seal suhteliselt raske liikuda. Ja lisaks tuleb arvestada, et see on piirkond, kus on hästi vähe teid. See on küllaltki selline muust maailmast ära lõigatud piirkond, neid teid, mis on seal aastaringselt läbitavad, on ainult mõni üksik. Ja see piirkond on selles mõttes suhteliselt hõredamini asustatud, et et inimesed on koondunud seal täna sellistesse üksikutesse suurematesse asulatesse. Aga enamus sellest piirkonnast on, on sisuliselt inimasustusest ta. Nii et jah, mitte väga lihtne elamise koht. Ja siinkohal tuleb öelda, et, et kui nii, indiaanlased ei ela seal rasketes tingimustes mitte just väga kaua aega, nagu ma ütlesin, kunagi elasid quaim indiaanlased palju laialdasemad alal aga paraku siis kolonistid, kes sinna piirkonda tulid, surusid kuamiin indiaanlasi järjest enam ja järjest enam elama mägedesse järjest enam elama rasketesse tingimustesse. Ja nii on siis jah, juhtunudki selline olukord, et tänapäev, valguaim, indiaanlased elavad valdavalt mägisel alal see on siis piirkond, kus kõige kõrgemad osad on enam kui kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast ja kus vaid üksikud alad on mõnesaja meetri kõrgusel merepinnast. See on ka põhjus, miks ei anna, on raske ehitada teid, miks sellel alal on seda tehnilist infrastruktuuri ka 21. sajandil suhteliselt vähe. Aga lisaks Panomaale elab täna siis quaim indiaanlasi natukene ka Costa Ricas. Costa riigasse hakkasid indiaanlased valdavalt minema 1900 viiekümnendatel aastatel ja nad rändasid sinna tööotsingul. Täna on Costa Ricas niidele loodud õige mitmed väikese pindalaga reservaadid. Enamus nendest reservaatides on tõesti mõnekümne ruutkilomeetri suurused on siiski ka enam kui 100 ruutkilomeetri suurune reservaat. Ja enamikes nendes reservaatides elab kuni 500 inimest. Quaimiidel ei ole kunagi olnud päris sellist ühtset riiki, kui nyyd elasid enne valgetega kokkupuudet hajutatult külades. Neid külasid juhtisid külavanemad ja nende külade omavaheline kaugus võis jälle olla suhteliselt suur ja need külad moodustasid omavahel sellise lõdvalt seotud koosluse. Kolumbuse meeskond kohtus Coimiin Jaanlastega esmakordselt juba 1502. aastal tänapäeva panama põhjaosas ja see tähendab siis, et quaim indiaanlastel on valgetega kokkupuuteid juba väga mitmeid ja mitmeid sajandeid olnud. Kahjuks need kokkupuuted üsna algusest peale on kuamiin jaapanlaste jaoks olnud negatiivsed. Juba 1515. aastal olid hispaanlased osakoimiisid vangideks võtnud, vastu hakanud, kui nii tapeti. Aga väga oluline probleem on ka see, et guay nyyd said valgete käest haigusi nakkushaigusi. Ja kuna coini indiaanlastel ei olnud organismi vastupanu võimet nendele nakkushaigustele, siis küllalt paljud quaim indiaanlased surid nendesse haigustesse mille nad olid valgete käest saanud. Quaimiin. Jaapanlased ei olnud valgete jaoks siiski päris sellised alamad, nagu valged oleks lootnud. Valged lootsid neist teha hästi sõnakuulelik ja töökaid orie see päris hästi õnnestunud ja, ja see on põhjus, miks juba 16. sajandi teisel poolel hakati tänapäeva panama aladele tooma musti orje Aafrikast. See Coim indiaanlaste mägedesse surumine hakkas toimuma sisuliselt kohe peale seda, kui valged olid indiaanlaste aladele tulnud. Algul ajasid kitsamale territooriumile elama hispaanlastest konkistatoorid, hiljem aga valgetest loomapidajad ja mitmesuguste istanduste omanikud ja eriti aktiivseks muutus koi Miide mägedesse ajamine. Peale seda, kui panama oli iseseisvunud Kolumbiast panama iseseisvus Kolumbiast 1903. aastal. Pea 100 aastat varem, 1810. aastal oli Kolumbia ennast kuulutanud iseseisvaks Hispaaniast. Osa voim indiaanlasi jäi siiski elama nendele aladele, mis oli hispaanlaste poolt üle võetud. Need koi nyyd sulasid aga kiiresti kolonistide hulka ja nendest koi Miidest said siis panama vaesed põllumehed. Coim indiaanlased. Tänasel päeval on valdavalt kristlased, aga kristlasteks hakati neid misjonäride poolt pöörama juba seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel. Viimasest mõnesaja aastast on võib-olla tähtis see, et 1900 seitsmekümnendatel aastatel hakati koi Miide territooriumile rajama üksikuid koole, raviasutusi rajama üldse sellist tehnilist infrastruktuuri panama riigi poolt. Ja seede vähendas Guani indiaanlastele suhteliselt suurt elukorralduse muutust. Kui varemalt olid nyyd elanud külades külad olid hajutatud ja külades elamine oli hajutatud siis nüüd, alates 1970.-test aastatest hakkasid kuamiid elama hoopis vähemates asulates. Aga teisalt need asulad jällegi koosnesid rohkematest inimestest. 1907 teisel aastal võttis panama riik suuna sellele, et luua põliselanike kaitseks alasid, kus põliselanikel oleks maale teatavad eriõigused. Ja sellistele aladele taheti anda ka teatav autonoomia. Paraku quaimii indiaanlased said oma poolautonoomse territooriumi alles väga pika aja järel. 1997. aastal loodi quaimiidele poolautonoomne piirkond ja see on piirkond, kus täna elab enamus indiaanlastest. Se territoorium on siis Köbe puugle Comarka, meie mõistes siis maakond, see on peaaegu 7000 ruutkilomeetrit suur ja seal elab umbes 155000 inimest. See tähendab, et sellel territooriumil on keskmine tihedus umbes 22 inimest ruutkilomeetri kohta. Nüüd lisaks quaimiin Jaanlastele elavad seal veel mõned tuhanded puugled. Pokoda, indiaanlased ja need Bogota, indiaanlased on siis koi Miidele vägagi lähedased, nii keelt kui ka kultuurilt. Koi maakond on panama kõige vaesemate piirkondade hulgas. Sealsetel inimestel on väga madal sissetulek, väga vilets haridus, keegi ei taha sinna eriti investeerida. Tööpuudus on väga kõrge ja sealsete inimeste eluiga lühike. Enam kui kümneaastased quaimiid on keskmiselt koolis käinud ainult neli aastat ja seda on tõepoolest väga vähe. Kusjuures umbes 30 protsenti sealsetest guay Miidest on hispaania keele osas kirjaoskamatult. Oma keele oskamatusest ma siinkohal üldse ei räägi. Quaimii keeles kirjaoskamatud on väga valdav enamus Kainist 90 protsenti ei, millest on pidevalt töötud, mõistagi need töötud elavad äärmises vaesuses ja nende sissetulek on on sisuliselt olematu. Kuigi ühest küljest on väga positiivne, et quaimiin Jaanlastele autonoomne territoorium loodi ent teisest küljest üksnes territooriumi loomisest oli siiski mõnevõrra vähe kasukaim indiaanlased on seal mõnes mõttes jäetud omapead. Aga nendes rasketes tingimustes, kus tänavu ei nyyd on sunnitud elama, on lihtsalt väga raske iseendaga hakkama saada. Seda enam, et seal koi viide maakonnas on probleemiks asjaolu, et koi Miide arvukus viimasel ajal pidevalt kasvab. Aga harimiskõlblikku maa hulka on piiratud. Kusjuures selle maa viljakus kipub langema. Sest et see maa saab väga vähe puhata ja kuna viljakus langeb, aga elanike hulk piirkonnas kasvab, siis see tähendab, et toiduprobleem muutub järjest tõsisemaks ja peab tunnistama, et tänasel päeval küllalt paljud indiaanlased tunnevad sõna otseses mõttes igapäevast nälga. See toiduprobleem laastab küllalt tugevalt ka nende tervist. Aga tervisega seotud muresid on indiaanlastel veel mitmeid teisigi. Näiteks on seal probleemiks puhta joogivee saamine enamasti joogiveeks kasutatakse jõgesid aga nende jõgede vesi seal mitmel pool. On ka reostatud ja reostatud näiteks suured vasemaardla tõttu. Aga jah, seda jõgede vett kasutatakse siis nii joogiveeks ise indi pesemiseks kui ka pesu pesemiseks. Vanasti immide majandus põhines jahipidamisel kalapüügil vähesel määral põllumajandusel. Tänaseks päevaks on olukord aga pisut teistsugune. Jahipidamisala on täna suhteliselt piiratud, kalapüügivõimalused on küllalt vähesed ja, ja seetõttu täna valdavalt tegeletakse põllumajandusega. Aga see põllumajanduslik tegevus on suunatud eeskätt selleks, et oma perele toitu kasvatada. Maaomandus on suhteliselt keerulise süsteemiga. See maa on neil seal jaotatud sugulastest koosnevate inimgruppide vahel. Kusjuures need sugulased siis omavad seda maad kollektiivselt, kui mind kasvatavad täna peamiselt maisi, riisi, ube, banaane. Mõnel pool kasvatatakse ka kohvi, tomatit, pipart, apelsine, mangot, kakaoube mõned pered peavad ka veiseid, sigu, lambaid, kanu, parte ja mõnel pool mägedes käiakse ka jahiaga põllud. Majandus põhineb täna Ale võlundusel ja teadagi selle alepõllunduse puhul see saagikus seal väga kõrge ei ole, seda enam, et see mullaviljakus seal kui nii piirkonnas on ka suhteliselt nigel. Kuna see kuamiide põllumajandustoidab ära järjest vähem inimesi siis järjest enam kui nii siin on endale sunnitud tööd otsima väljaspool asuala. Nad käivad palgatööl nende oma autonoomses piirkonnas seda palgatööd eriti võtta ei ole ja seetõttu käiakse palgatööl ka väljaspool oma autonoomset territooriumi. Paraku selle palgatöö puhul tuleb arvestada, kui nyyd ei oska eriti suurt midagi teha. Nende haridustase on madal. Nagu ma ütlesin, on nad sageli viletsa tervisega. Ja, ja seetõttu tõesti Coim indiaanlastele ainult ainult sellised, kõige lihtsamad, kõige tavalisemad, sageli ka kõige mustemad tööd. Osa, kui nii mehi käib hooajatöödel suurtes kohviistandustes teevad tööd juurviljaistandustes, banaaniistandustes, valgetele kuuluvates suurtes loomafarmides. Aga jah, need tööd, millega tegeletakse, on enamasti kõige lihtsamad. Mõnevõrra teenivad quaim indiaanlased endale elatist ka käsitööga. Käsitööga tegelevad eeskätt naised, aga seda teevad siiski ka mõned mehed. Need esemed, mida tehakse, mida püütakse müüa eeskätt turistidele on kandekotid, värvikirevad kleidid, ehted ja punutud mütsid üldse kaugel. Tööl käimine leevendab mõistagi perede majanduslikku olukorda aga samasse lõhukuamiide sotsiaalset süsteemi naised, kes on maha jäänud Guami küladesse peavad üksi hakkama saama nii laste kasvatamisega kui kogu selle koduse majapidamisega ja see ei ole kindlasti väga lihtne. Kaugemale tööle läinud mehed kipuvad unustama oma keelt ja kultuuri aga mõned nendest leiavad kaugel töö tegemise kohas endale uue naise. Ja kõik see loomulikult kasvatab vägagi tõsiselt konide vahelisi pingeid. Rääkides veel sellest koi viide autonoomsest piirkonnast siis seal elavad indiaanlased identifitseerivad end sageli rohkem kitsama piirkonna järgi kui KMI rahvuse järgi. Ja, ja see on üks põhjus, miks quaimiide tegutsemine ühiste huvide kaitsel on täna veel suhteliselt vilets kolmidelongil olemas mitmesugused erinevad juhtimisorganid on olemas ametlikud juhtimisstruktuurid, on olemas traditsioonilised juhtimisstruktuurid ja traditsiooniliseks juhtimisstruktuuriga on näiteks kongress ja kongressi juhib president kusjuures kongress töötab siis koostöös kohalike hõimujuhtidega ja nende hõimujuhtide peamine ülesanne on inimeste probleemide ja soovide teatavaks tegemine kongressil 2012. aasta on kuamiide kongressi jaoks selles mõttes eriline. Et esimest korda teadaolev ajaloo jooksul juhib seda kongressi naisterahvas. Ja nagu tema senine ametiaasta on näidanud, saab ta kama vägagi hästi. Ta on väga aktiivne, ta võitleb mitmesuguste konide ees seisvate probleemidega ja muuhulgas tegeleb ta näiteks väga tõsiste keskkonnaprobleemidega, mis Coimise territooriumil on kui mille territooriumil asub väga suur vasemaardla ja sealne vase kaevandamine on kaasa toonud väga tõsiseid keskkonnaprobleeme, sealhulgas vee saastumise ja seda vase kaevandamist laiendatakse seal ilmagoimiidelt nõusolekut küsimata. Kuigi selle autonoomse territooriumi maa on antud indiaanlastele aga sealsed maapõuevarad kuuluvad ikkagi panama riigile, seetõttu siis bana maal puudub otseselt selline seadustest tulenev nõue quaim indiaanlaste käest kaevandamise laienduseks luba küsida. Aga paljud indiaanlased on nende aladel vasekaevandamise laiendamise vastu. Ja nii siis Yasse koiniide kongress peabki küllaltki olulise osa oma ajast võitlema vasekaevandamise laiendamise vastu. Viimastel aastatel on seoses selle vase kaevandamisega olnud indiaanlaste valgete vahel ka üsna tõsiseid kokkupõrkeid. Väidetavalt indiaanlasi selle käigus ka kaduma jäänud. Väidetavalt on osa neist vigastatud, nii et probleem tema on jah, tõesti küllaltki suur ja kõige selle juures ei ole ilmselt imekspandav, et koi miin, jaanaste suhted valgete kolonistide järglastega on suhteliselt halvad. Jätkuvalt kui indiaanlased suhtuvad valgetesse kui nende maa ja vara röövlitesse ja muuhulgas näiteks indiaanlased nimetavad kolonistide järglasi ka sõnaga, mis koi nii keeles tähendab prussakad. Nii et jah, selline tõesti väga halvustav suhtumine. Aga see halvustav suhtumine on tegelikult kahepoolselt halvustav, sest ega kolonistid järeltulijad ei suhtu Kaimiin Jaanlastesse ka kuigi hästi. Üldiselt peetakse quaimiisid laiskadeks, neid peetakse alkoholi kuritarvitataks ja peetakse vaeseks ja mitte ainult, et vaestaksega peetakse vaestaks ka suuresti seetõttu, et quaim indiaanlased ei taha ega oska eriti tööd teha. Õnneks sellist otsest kogukondade vahelist vägivalda eriti ei ole, kui nii, siin on selle jaoks siiski natukene liiga vähe, nad on natukene liiga vaesed ja nad elavad siiski liiga omaette selleks, et Valgete kogukonnaga saaks tekkida sellised tõsised vägivaldsed konfliktid Kolmi indiaanlased elavad täna väikestes algelistes majakestes enamasti need majakesed on kaetud muldpõrandaga, enamasti nendel majakestes mätaskatus ja ainult tõesti vähestel rikkamatel vōi Miidel on tsementpõrandaga majad ja majad, mis on siis plekk-katustega? Need majad on ka oma sisemiselt põhiplaanilt väga lihtsad. Seal on mitmed kõrgemad lavatseid, kus hoitakse erinevaid asju ja kus magatakse ning esemeid hoitakse nendes majakestes enamasti suurtes kottides nendes samades kottides mida siis Coim indiaanlasel muuhulgas ka müügiks valmistavad. Need on siis sellised looduslikest materjalidest punutud kotid küllalt vastupidavad ja need kotid on ühest küljest kappide eest. Aga teisest küljest nende kottidega transporditakse erinevaid esemeid ja vahel nende kottidega transporditakse ka lapsi. Vanasti KMI indiaanlased harrastasid polügaamiale naiste ja lasterohkus isegi tõstis mehe prestiiži. Ja mees kandis hoolt kõikide oma naiste eest kõikide oma laste eest. Tänapäeval Coim indiaanlased poli kaamet üldjuhul aga enam ei harrasta ja selleks on mitu erinevat põhjust. Ühest küljest loomulikult ei kiidaks polügaamiale heaks ei panama ega Costa Rica võimud, aga teisest küljest Coim indiaanlastel puudub majanduslik võimalus, mitmeid naisi ja paljusid lapsi üleval pidada. Rasedatesse naistesse suhtutakse kui niide juures nagu haigetesse inimestesse rasedusest üldjuhul ei räägita, rasedusest antakse ka teada täiesti viimasel hetkel ja ka kaasajal on olukord selline, et enamus indiaanlasi sünnitavad kodus koi Miide Comarka territooriumil on esiteks raviasutusi vähe ja need raviasutused on sageli ka koi Miide elamispaigast vägagi kaugel. Koi Miide surmaga on seotud mõned konkreetsed traditsioonid. Surmajärgselt on surnu kõige lähedasemad inimesed, mitmed ööd üleval. Nad viibivad sel ajal surnu läheduses. Juuakse kohvi ja kakaod, Süüakse, mida süüa on ja räägitakse erinevaid jutte kusjuures enamasti põlevad öö läbiga küünlad. Matuste lähenedes külastavad surnumajaga surnusõbrad ja naabrid ja ka nemad veedavad osa ööst koos surnuga samamoodi siis juues, süües, jutu rääkides surnu isiklike asjade kasutamist peale surma peetakse tabuks ja sellest püütakse mitte üle astuda. Kuigi jah, loomulikult on esemeid, mida läheb kindlasti vaja ka peale seda, kui nende omanik on surnud. Aga jah, kui vähegi võimalik, siis neid esemeid, mis kuulusid surnule, enam pärast surma ei kasutata. Mõnedes peredes on ka selline komme, et matusepäeva järgselt süüakse mitu päeva ainult kas suhkrut või ainult soola. Seda tehakse siis oma keha puhastamiseks ja niiviisi söövad siis surnukõige lähedasemad sugulased Coimide tänapäevani kestvatest kommetest on kõige tuntum Balze Riia. See pole, see riie on ühest küljest neli päeva kestev festival, teisest küljest aga quaim indiaanlaste traditsiooniline spordiala. Oluline on, et selle festivali käigus tarbitakse ohtralt alkoholi. Nüüd Balze Riias, kui spordis võistlevad omavahel kaks mängijat, kes püüavad teineteist pikkade keppidega kordama, mööda põlvedest allapoole jalgadesse tabada. Kusjuures seda püütakse teha niikaua, kui teine pool alla annab, kui teine pool ei jaksa enam vastu panna. Aga siiski ei kesta see spordiala mitte selles mõttes mitte igavikku, vaid enne mängu lepitakse kokku, mitut kepi üldse balsa ajal kasutatakse ja enamasti on need kasutatavaid keppe umbes 20, aga vahel võib see ulatuda ka 40-ni. Nende pikkade suhteliselt jämedate keppidega tabatakse teenidest jalgadesse, siis vigastused on kerged tulema. Ja nii ei ole siis ime, et panamas ametlikult on Balze Riia keelatud. Valged inimesed suhtuvad Balze Riiasse üldiselt kui purjus inimeste poolt tekitatavast vägivaldsesse segadusse ja, ja mõnes mõttes on neil õigus. Purjus ollakse tõepoolest ja vägivalda ambalse Riias ka. Samas kuamiin Jaanlased siiski nii ei arva. Nad ise väidavad, et nii see mõningane alkoholi tarbimine kui ka mõningane vägivald on lihtsalt üks osa quaim indiaanlaste Kunikaalsest kultuuritraditsioonist. Quaim indiaanlasi tänavapildis välimuse järgi ära tunda ei ole just väga lihtne. Esiteks on valgel inimesel väga raske eristada erinevaid indiaanirahvaid ja teiseks kuamiini riietus. Täna on suhteliselt tavaline. No näiteks kui nii mehed kannavad täiesti sellist tavalist puuvillast särki, pikki kaasaegseid pükse. Väga sageli kannavad nad nokamütsi, kusjuures noka müssidena eelistatakse selliseid pesapallimütse. Sellise välimusega meest on tõesti raske eristada mingitest teistest rahvastest. Coimi naised kannavad enamasti lühikeste varrukatega pikki pahkluudeni ulatuvaid värvilisi kleite ja ka nende kleitide poolest ei erine need indiaanlased paljudest teistest elanikest, kes panamas on. Nagu ma juba enne ütlesin, jalas kantakse tavaliselt kummisaapaid, nii mehed kui naised kannavad kummisaapaid sest et ühest küljest panamas on tõesti küllalt palju sademeid, aga teisest küljest on see infrastruktuur seal Coimide asualal vägagi vilets ja lahtiste jalanõudega liikumine oleks seal küllalt raske. Enamus quaim indiaanlasi on kuni tänase päevani suutnud säilitada oma esivanemate keele. Ja see on kahtlemata Ta väga positiivne quaimiin keelel on ka teine nimi ja selleks teiseks nimeks veerekeel. See keel kuulub Chipsa keelkonda ja neid Chipsa keelkonda kuuluvaid keeli räägiti kunagi vägagi laialdasel alal kaasaja Hondurase idaosast kuningalt, kaasaja Kolumbia põhjaosani välja. Tänaseks päevaks on Chipsa keelkonda kuuluvate keele kõne ja siiski juba suhteliselt vähe ja nad moodustavad sellel ajaloolisel alal vaid selliseid üksikuid saarekesi kui keel kasutab ladina kirja. Ja loodud on ka siis, kui nii tähestik, see tähestik põhineb hispaania tähestikul ja üldse selles keeles on viimasel ajal küllalt palju kõikvõimalikke laene üle võetud hispaania keelest. Ja, ja mitte ainult siis laensõnu, aga üle on võetud ka teatavaid reegleid isegi hispaania keelest. Koikeeles on olemas mitmeid dialekte, mitmeid alamdialekte, aga need erinevused, nende erinevate dialektid, jalam, dialektid vahel väga suured ei ole, kuigi teatavaid erinevusi võib olla nii häälduses kui ka sõnade tähenduses. Lisaks võib isegi vahel erinev olla, see, mitmes silp on sõnas rõhuline. Guami keeles puuduvad mitmed sellised tähed, mida me oleme eesti keeles harjunud kasutama. Näiteks ei ole neil p-tähte ja laensõnades, kus siiski peaks P täht sees olema, kasutavad Coimiid selle asemel p-tähte. Aga lisaks ei olegi Miidel olemas ka näiteks v c q x ja tset täht. Nüüd huvitav on see, et quaimii keelsed nimisõnad lõpevad täishäälikuga ja ka siis, kui võetud laensõna ja see laensõna ei lõpe täishäälikuga ka siis, kui indiaanlased on need sõnad kohendanud oma keelele niiviisi, et tänapäeval lõppevad ka laensõnadest nimisõnad kõik täis valikuga kui keel ei ole sõnade poolest väga rikas. Keel sõnu on suhteliselt vähe ja see tähendab, et ühel sõnal võib olla väga palju erinevaid tähendusi. See teeb mõnes mõttes KMI keelest arusaamise raskeks. Näiteks üks ja sama sõna võib erinevates kontekstides tähendada kas aastat nime, kliimat kohta või maad, kusjuures kolmiidel endile meeldib ka kasutada sõnademängu. Ja seda sõnademängu just kasutatakse siis selliste sõnadega, kus sõnadel on mitmesuguseid erinevaid tähendusi. Kui mingi omavahelises vestluses on küllaltki erinevad. Lausete vahel võidakse pidada vägagi pikepause ja, ja selliste pauside pidamine seda peetakse täiesti loomulikuks. Ebaviisakaks peetakse seda, kui inimene ei anna oma vestluspartnerile piisavalt aega oma sõnade läbimõtlemiseks. Paljudel quaimiin Jonastel on tänasel päeval kaks nime. Üks on siis quaimiikeelne nimi ja teine on hispaaniakeelne nimi kusjuures ametlik nimi on see hispaaniakeelne nimi. Suhteliselt hiljuti häbenesid paljud quaim indiaanlased oma rahvust. Õnneks tänaseks päevaks on olukord muutunud. Järjest rohkem on täna neid, kes on uhked oma rahvuse üle ja järjest rohkem on quaimiide seas ka selliseid inimesi, kes täiesti avalikult märgivad koi, Miide kultuuritraditsioon. Koi Miidel on väga tõsine probleemharidusega ja see probleem on küllaltki mitmetahuline. Ühest küljest paljud nii lapsed ei ole käinud koolis, sest koolid asuvad kaugel koolidesse on, on raske saada aga teisest küljest ei ole paljudel vanematel ka sellist raha, et osta oma lastele elementaarseid koolis käigu riideid ja õppematerjale või vihikuid. Nii ei ole siis sugugi ime, et ainult viiendikku MI lastest saab haridust enam kui kuus aastat. Kusjuures siinkohal tuleb öelda, et panamasse üldiselt kehtib üheksa klassi tasuta kohustuslik haridus. Nii et jah, hariduse saamine, nendel lastel on problemaatiline ja, ja ainult üks protsenti nendest lastest jõuab lõpuks siis välja ka kõrghariduseni. Teine probleem seoses haridusega on see, et osa Coimiisid ei oska hispaania keelt. Panama on paraku hispaaniakeelne, maavanema ametivõimud suhtlevad inimestega Hispaania keeles ja hispaania keelt ei oska, siis ei ole võimalik ametivõimudega asju ajada. Siis ei ole võimalik aru saada panama valitsuse tegemistest, siis ei ole võimalik panama riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt abi paluda. Nii et jah, see hispaania keelt ei osata, on probleemiks kusjuures eeskätt ei oska siis hispaania keelt vanemad inimesed ja eeskätt ei oska siis naised. Nüüd kolmas haridusega seotud probleem on see, et paljud koi Miide vanemad ei näe vabandust, et nende lapsed õpiksid komi keelt. Vanemad tahavad, et lapsed saaksid selgeks hispaania keele sest panamas tõepoolest on hispaania keel vajalik. Kui hispaania keel on selge, on elus kergem läbi lüüa. Aga KMI keele oskusega praktikas ei ole suurt mitte midagi peale hakata. Ja see siis tähendabki, et paljud vanemad ei näe üldse mõtet, milleks nende lapsed siis peaksid Coimi keelt õppima. Aga selline suhtumine muidugi võib ajapikku KMI keelele saatuslikuks saada. Et kui on näha, et selle keelega midagi teha ei ole ja inimesed ei taha seda õppida, siis ühel hetkel see keel sureb lihtsalt välja. Õnneks siiski on viimastel aastatel püütud seda olukorda paremuse poole saada ja muuhulgas näiteks quaimiide piirkonna Comarka seaduste kohaselt peab sealne haridus olema kakskeelne. See peab olema nii hispaania kui Coimigeen. Ja kuigi reaalselt on seda seni suhteliselt vähe saavutatud, on siiski midagi ära tehtud. Näiteks 2010. aastal avati kõrgkool, mis õpetab välja just nimelt guay nii keele õpetajaid. Ja 2012. aastal lõpetas selle kooli esimene lend ja loodetakse, et see kõrgkool suudab siis tõepoolest pakkuda piisaval hulgal quaimii keele õpetajaid. Ja niiviisi võiks siis hakata tõesti suurenema nende inimeste hulk, kes quaimii keelt oskavad heal tasemel, kes oskavad quaimii keelt mitte ainult kõnes kasutada, aga kes oskavad ka koi nii kirjakeelt. Sest et üldiselt on võetud suund sellele, et kahte keelt, maania Jaaguaymii keelt peaksid siiski lapsed oma haridustee jooksul suutma omandada nii et mõlemad keeled on täiesti selged. Ehk siis nende vanemate hirmude vähendamiseks, kes kardavad, et ilma hispaania keeleta ei ole võimalik hakkama saada nende vanemate hirmude vähendamiseks on siis jah võetud suund sellele, et koi Miide lapsed saaksid selgeks, mitte ühe keele, aga saaksid selgeks kaks keelt nii hispaania keele kui ka siis koi, nii keelekoi, nii keeles on olemas ka mõningaid õppematerjale, mõningaid sõnastikke, näiteks esimene quaimii keeleleksikon anti välja juba 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi keskel on näiteks välja antud Coimi keele grammatika ja coini keele sõnaraamat. Rääkides coini keelekasutusest meedias, siis jah, loomulikult seda tänasel päeval sisuliselt üldse ei ole. Me ei kohta mingisugused guay nii keelseid lehekülgi vikipeedias. Ma püüdsin otsida, aga ei leidnud korralikke KMI keelseid lehekülgi internetis. Mingisugused õppematerjalid on, aga need on täna siiski veel suhteliselt algelisel tasemel. Loomulikult ei tehta nii keeles telesaateid, loomulikult ei tehta raadiosaateid. Siin on põhjus ilmselge kuamiides autonoomse piirkonna alal ei ole valdavalt elektrit ja täna ei ole tõesti ka ilukirjandust ei anta välja, raamatuid, ei ole olemas, ajakirju ei ole olemas ajalehti. Aga kui me mõtleme selle peale, et quaimiisid ei ole siiski mitte väga vähe panamas umbes 260000 sealhulgas Köbebuugleja Marko territooriumil umbes 155000, siis mul on siiski tunne, et ajapikku võiks kolmii indiaanlased jõuda omakeelse kirjanduseni jõuda sellise omakeelse kultuuri tõsise arenguni. Aga mõistagi selleks tuleb kõigepealt ära lahendada see ülima vaesuse probleem. Selleks peavad kõigepealt quaimiid suutma välja pääseda olukorrast, kus valitseb igapäevaselt nälg. Aga kui Nende majanduslikud olud paranevad, siis mulle tundub küll, et sellise arvukuse juures võiks täitsa vabalt arendada omakeelset kirjandust, täitsa vabalt võiks neil tulevikus olla omakeelne raadio, teha võiks ka KMI keelseid telesaateid, sest et ka meie oleme oma saadetes rääkinud palju palju väiksematest rahvastest kellel on täiesti korralikul tasemel omakeelne meedia olemas. Muidugi selle Coimiidi ala majanduse edendamine on teatavas mõttes selline kahe teraga mõõk selleks, et seda majandust seal edendada ja seal arendada infrastruktuuri. Aga ma kardan, et mida rohkem edendada, seda infrastruktuuri, seda rohkem see Köbeeguugle Comarka haakub panama teiste piirkondadega ja ma kardan, et seda kergem. On sealsetel inimestel kaotada seda omanäolisust tänavust, see piirkond on mõnes mõttes muust panamas nagu natukene eraldatud täna nendel inimestel seda oma nägu nii-öelda suhteliselt lihtne säilitada. Aga kui see infrastruktuur on seal kunagi parem, kui see läbikäimine panama muude piirkondadega on tihedam, siis jah, ma kardan küll. Et hoopis raskem on siis säilitada selle rahvas omanäolisust ja, ja mine tea, võib-olla see tähendab ka seda, et järjest rohkem indiaanlasi tahab hoopis elama asuda panama mingitesse teistesse piirkondadesse, võib-olla jõukamatesse piirkondadesse. Aga muidugi, kui nüüd on kunagi võimalik saavutada olukord, kus kübe puugle Comarka majanduslik arengutase ei jää oluliselt maha vanaema teiste osade arengutasemest siis võib-olla selline majanduslik surve sealt lahkumiseks kaob. Ja siis võib-olla on võimalik ära kasutada ka kolm indiaanlastele antud autonoomia ruum ja võimalusi. Sest täna on jah, kahjuks tõesti olukord selline, et kuigi coini indiaanlastel on teatav autonoomia antud aga seda loomiat ei suuda tänavaim indiaanlased oma kasuks veel tööle panna. Aga kõigele vaatamata ma ei tahaks seda saadet kindlasti negatiivselt lõpetada. Kolm indiaanlased on siiski piisavalt suur, indiaani rahvas. See umbes 270000, sealhulgas umbes 260000 panamas on siiski täiesti piisav selleks, et see rahvas oleks olemas ka mitmekümne aasta pärast. Ja ma usun, et mitmekümne aasta pärast on selle rahva eluolu hoopis parem ja loodan, et rahvas saab ja tahab siis ka hoopis olulisemal määral keskenduda oma keele ja kultuuri arendamisele. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord rääkis Andrus Mölder panamas elavatest koi myy indiaanlastest.