Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Emeke sagenbits. Tervist. Kui põneva kõlaga nimi võikski veel kukalt kratsima panna, siis äsja kõlanud meeliülendav muusika ei jäta kahtlust, et tehisvoolab ungari veri. Aga mille poolest, muide see muusika teile just meeldis selle välja valisid. Ma ei tea, mulle on tegelikult nende Ungari mustlased kogu aeg meeldinud, et nad on niisugused hästi musikaalsed ja samal ajal niisugused hästi elurõõmsad, et alati, kui Ungaris käime, siis me ikka leiame mingi koha, kus mustlased käivad ja mängivad viiulit seal kusagil laudade juures. Et mina olen neid hästi palju kuulanud ja, ja nad on niisugused. Tõsiselt armsad tegelased. Sündisite Eestis ja ungarlanna olete isa poolt. Milline siis oli teie lapsepõlve? Millised olid teie pere traditsioonid ja igapäevaelu? Sündisin Eestis, aga ma olin päris päris titaagomminud, viidi Taga-Karpaatiast vanaisa vanaema juurde, sellepärast et mu vanemad õppisid Tallinna stipikoolis ja ja, ja siis viidi mind esialgu sinna, kust ma tulin siis niisuguse nelja viia vastaselt tulin tagasi ja ja tegelikult minu esimesed mälestused ongi ungarlaste keskelt, et ma kasvasin alguses ikkagi ungarlaste keskel ja oli oli mu vanaisa, mu vanaema ja mu tädi ja onu olid seal ja ja nii et Eestisse ma tulin sisuliselt, et korraks lasteaeda ja siis siis päris kooli alles. Et sisuliselt Te, olite aasta ringi seal Taga-Karpaatiast algus küll palju kordi mõelnud, mul oli kunagi veel üks tuttav, sealt pärit, aga ta elab ammuilma juba hoopis Soomes ja enam ei suhtle, et kuidas seal Taga-Karpaatiast mõni Ungari küla võis välja näha, et tõsi küll, ma olen sealt mööda sõitnud rongiga linna nimega Chop, aga, aga kuidas Taga-Karpaatiast Ungari küla võis välja näha, no siis konkreetselt see, kus te, vanaema, vanaisa pool olite lapsena. Ja tegelikult meie küla oli niisuguste linnade nagu nagu katsekoja Usgorodi vahel ja jopp oli siis piiri punkt siis Nõukogude Liidu ja, ja Ungari vahel ja, ja see küla oli noh, ma ei saa öelda, et oleks puhas Ungari küla olnud, seal oli ikka ukrainlasi, Ahutsule ja nii edasi ja nii edasi, aga aga suures osas olid ungarlased ja selles külas oli minu vanaisa kirikuõpetaja ja see küla oli niisugune noh, kuidas ma ütlen, et nagu ühest küljest hästi palju kokku Kohoidvam kui niisugune tavaline eesti küla. Nii nagu ma teda ette kujuta, võtan aga, aga noh, eks eks igas külas on oma oma mured ja oma rõõmud ja oma niisugused noh, nõndanimetatud kuulsad inimesed ja rikkad inimesed ja vaesed inimesed ja oma külajoodikud ja nii edasi, nii et, et eks see on, see on igal pool selles mõttes samasugune. Aga noh, ilmselt Me olime me rohkem tuntud siis just nimelt sellepärast, et kirikuõpetaja, kirikuõpetaja, pere ja kirikuõpetaja, lapsed ja lapselaps olid siis nagu pluss veel see muidugi, et et minu isa ja onu olid ilmselt ühed esimestest, kes Eestisse tulid, tulid õppima ja eks see oli küla jaoks niisugune noh, niisugune natuke sensatsiooni moodi, et keegi, kes läheb kusagile väga kaugele ja ja teeb midagi väga erilist, nii et mis asjad need olid, kui need tulid. Ta oli kusagil 50.-te lõpus, 60.-te alguses jah, sest hiljem hakkas neid ju hulgim tulema, siis hakkas juba tulema, siis oli, oli neid lõpptulemusena päris palju, nii et kui mina Tartus või siis meid oli üle 20, oli ka, kes õppisid kas loomaarstiks või bioloogiks või, või põhiliselt vist oligi, või spordiarstiks, et. Ja kõik on muide väga kenasti hakkama saanud, nii palju kui mina neid ungarlased ean, aga siis ikkagi see küla seal taga Karpaatias, et kuidas elamine välja nägi. Elamine oli sel ajal ikkagi suhteliselt vaene, et et ega kauplustes ei olnud ju sel ajal suurt midagi saada ja hästi palju kasvatanud, et ikkagi oma aedades ja oma oma juurviljaköökides ja näiteks. Ma arvan, et, et niisuguse oskuse sisuliselt mitte millestki teha, süüa või mis iganes olema pärinud just nimelt oma vanavanematelt, et Ungari temperamenti ja Ungari elustiil hakkab minema vaikselt sinna itaallaste poole ja seal on ka alati ütlused, et inimest, kes ei oska nagu mitte millestki midagi teha, ei ole olemas, et tegelikult noh, ehkki elati suhteliselt vaeselt, aga, aga samas me ei tundnud nagu puudust ka mitte millestki. Ikka oli, oli kodus küpsetatud mingisuguseid koogikesi ja ikka oli supp ja praad ja magustoit lõunaks laual ja kuidagi kõik oli nagu hoid ja, ja, ja hoolitsetud, nii et minul on küll niisugune hästi soe tunne on jäänud sellest ajast niisugune hoitud, armastatud tunne. Noh, kui ma olin veel päris väike, siis vanaisa ja vanaema muretsesin mulle niisugused miniatuursed, köögiriistad, mis olid vanaema köögiriistade väikesed koopiad ja me tegime juba. Ma olin suhteliselt väike, kui me hakkasime koos süüa tegema ja mul oli oma pisike taignarull ja oma pisike viskval ja ja, ja näiteks niisugused supi, makaronid, noh, kui vaadata praegu neid pastasid ja, ja, ja kõikvõimalikke asju, mida meil saada on, sel ajal ei olnud ju praktiliselt üldse täit saada. Tuletagem meelde neid makarone, mis meil sel ajal poes müüdi ja minu vanaema tegi sisuliselt kõik makaronid tegi käsitsi ja siis kuivatati need suure lina peal voodi peale pandi riidest kottidesse, siis kasutati neid pikemat aega, nii et et alates söögitegemisest ja kuni selleni, et noh, näiteks, kuidas ungarlaste toa sisustus on, et ikka need tikitud rätikud ja isegi köögirätikud olid hästi ilusti kas tikitud, ja siis meil olid niisugused narmad olid sõlmitud hästi kunstipäraselt sinna lõppu ja isegi tavalistes perekondades oli nagu mingisugune jumala õnnistuse või kodule õnnistuse toomisega, pilt oli seina peal või niisugused see kõik moodustas niisugustest väikestest pisiasjadest, aga, aga see kõik kokku oligi see ungari tunne. Ja see käib teiega ju terve elu kaasas, aga kirjeldage, palun pisut seda kaunist tava austada vanemaid inimesi, vaata kuidas see ungaripäraselt seal käis. Ütleme nii, et ta ei olegi nagu niisugune, mingi formaalsus, aga seotud, et Ungaris on juba, keeleliselt on see, et vanemaid inimesi, tee jätatakse ja kui, kui just ei ole noh, niisugust eriluba või erikokkulepet, siis tavaliselt ikkagi ikkagi see pöördumisvorm on teie Me räägime sellest, mis toimub ka peresiseselt lihasele. Ja mina näiteks teie jättasin oma vanavanemaid kuni nende surmani, nii et niisugune ja see pöördumine loomulikult kasutatakse niisugust noh, noore pärast slängi ja mis iganes, aga aga päris vanemate inimeste puhul on see Joukko loom või mis on lühend nagu käseyczeukolam ehk mis eesti keeles on siis suudlen kätt on nagu, nagu see, kuidas tervitatakse vanemaid inimesi. Ja noh, eks selle aja kasvatus ka ja ilmselt kõik kõik muud kokku, aga tähendab see, missuguses keeles vanemate inimestega räägiti või see, kuidas nagu nagu pöörduti ja kuidas nendega suheldi siis tegelikult see on, see on niisugune asi, mis tuleb inimestega kaasa. Ja, ja niisugune vanemate inimeste toetamine, vanemate inimeste kuulamine, vanematelt inimestelt õppimine, nende jaoks aja leidmine ja et see on nagu niisugune, et noh, eks me oleme kõik teismelised olnud teismelise seas 10 enamust ja arvame, et me oleme kõige targemad ja kõik ülejäänud ei saa mitte millestki aru, aga, aga tegelikult sa hakkad hiljem sellest aru saama, kuivõrd väärtuslik see tegelikult on. Ja ainuke asi, mida sa kahetsed, on see, et, et seda aega ei ole ikka veel piisavalt olnud ja seda noh nüüd nüüd ma tahaks väga, väga paljusid asju küsida, aga enam ei hala kelleltki küsida. Lihtsalt kas vanemate inimeste austamine kehtib ka tänases Ungaris, on teil aimu? Ma arvan, et kindlasti suuremal määral kui Eestis sellepärast et ta on iseenesest juba niisugune tunduvalt perekesksem ühiskond, et ta on nagu noh, ikkagi ikkagi neid erinevaid põlvkondi, kes elavad koos või need traditsioonilised vanemate juures vähemalt pühapäeva lõunasöögid või või noh, mis, mis iganes perega seotud asjad on nagu palju-palju tähtsamad, kui seda on tavaliselt Eestis ja ütleme nii, et see kaldub aeg-ajalt äärmustesse, et mõned noored kiruvad maapõhja, et nad peavad jälle pühapäeval minema kohustuslikule lõunasöögil, aga aga sellest hoolimata nad lähevad sinna. Nii et see on, see on juba minu jaoks niisugune näide, et see traditsioon on lihtsalt niivõrd sügavalt sees ja, ja see vanematega suhtlemine on niivõrd sügav, et ma arvan, et see on palju, palju tugevam, kui Eestis üldiselt. No kas te kuulsite oma kodus ükskõik, kas siis ema-isa juures või siis isapoolsete vanavanematepoolsel Taga-Karpaatiast, kus ta enamiku ajast olite ka üht-teist Ungari ja ungarlaste saatuse keerdkäikudest või lihtsalt ei räägitud lapsele kõikest rasketel aegadel teatud pärast jäeti lastele paljugi rääkimata, et koolis ei tekiks segadusi. Lastele ilmselt ilmselt ei olnud mõtetki rääkida sellepärast, et, et nad ei saa sellest väga-väga selgelt aru, aga minu jaoks algas arusaamine juba sellest, et et kuna minu vanaisa, vanaema oli pärit niisuguselt alalt, mis nüüd on jagatud Slovakkia, Ukraina ja Ungari vahel siis ootamatult oli mul sugulasi nendes erinevates riikides ja, ja eks me käisime külas ka aega alt neil ja ja eks ma ikkagi kuulsin nagu vanavanematelt seda, kuidas vanaisa siis kirikuõpetajana omal ajal Siberisse viidi ja kuidas vanaema oma oma viie lapsega üksinda ja kuidas ilmselt tänu minu vanaisa elukutsele oli see saatus natukene raskem kui tavaungarlased, nii et nendest asjadest ma kuulsin küll, aga aga ma ei osanud, nagu neid tähtsustada, väärtustada, et see tundus niisugune ajalooline enneminevik, et, et nüüd hiljem on muidugi muidugi see suhtumine hoopis teistsugune, aga tol ajal noh, eks sa panid nagu nendest lausa katketest väikestest asjadest panid nagu nagu pildi kokku, et vanaemal oli järgi jäänud seal paar ime imeõhukest portselantassi, nii, nii imekerged et ma ei suutnud uskuda, kuidas nad nii kerged on ja siis tuli välja, et et see oli üks osa tema suurest suurest serviisist, mis ta oli kaasavaraks saanud ja vist oli siis vaesetel aegadel pidanud kas maha müüma või, või kellelegi ära andma või mis iganes, nii et et noh, neid, neid pilte tuleb ikka päris palju silmadeta. No kas teie vanemad nüüd kohtusid ka teiste Tallinnas või mujal Eestis elavate ungarlastega ja, ja kui see nii oli, siis mida te sellistest kohtumistest mäletate? Tegelikult ma väga palju ei mäleta, sellepärast et hästi palju ungarlasega oli Tartus. Aga meie elasime algus Kiviõlis, hiljem elasime Tallinnas. Aga kuna mu isa õed ja vennad olid siin, siis noh, tänu sellele me juba juba juba saime omavahel kokku ja siis aeg-ajalt liitusid nende tuttavad ja nende sõbrad ja kes olid ka väga paljud ungarlased, nii et, et eks me ikka ikka aeg-ajalt saime kokku, aga, aga noh, minu jaoks on kõige tähtsam ikkagi mu tädi onu, kes siin olid. Nende Nende külaskäik oli alati niisugune eriline rõõm ja eriline rõõmupäev. Ja siin räägime teie sugulastelt ja teie vanavanematest ja see kõik on väga meeleolukas ja emotsionaalne, aga me ei ole suurt palju veel rääkinud teiste endast. Emek, et te olete ka siin elu jooksul olnud ikka igati tegus ja asjalik ja edukas naisterahvas, et kui te keskkooli lõpetasite, siis mis sai edasi ja kui palju mõjutasid seda, mis sai edasi näiteks teie vanemad või sugulased või, või oli see täiesti selline iseseisev otsus, aga et kõigepealt, et mis see siis ikkagi oli? Tegelikult ütleme see keskkooli lõpp ja kui ma alguses läksin Tartusse, kus ma tahtsin tegelikult hirmsasti rootsi keelt, Skandinaavia keeli õppida aga sel ajal oli kuidagi nagu kogu selle päritolu ja kõikide asjadega, et see tundus nagu suhteliselt võimatu, et ma nägin nagu, et sellest ei tulnud suurt midagi välja ja siis ma läksin õppima niisugust asja nagu vene filoloogia. Ja mul oli õnn sel ajal õppida, kui lugesid veel professor Lotman ja Saaramints ja teised kuulsused Tartus. Aga siis tuli niisugune asi, et. Ja läksin mehele ja, ja õige kiiresti sündis meil ka esimene tütar. Nüüdseks oleme õnnelikult abielus olnud, üle 30 aasta, 35 hakkab varsti saama ja oleme kahed tütre ja kahe tütretütre vanemad ja vanavanemad ja siis alguses tuleb siis tööelu nagu, nagu ikka tööelu, et midagi väga erilist, ma ei saa öelda ehki, ma töötasin ülemkohtus ja hiljem hiljem riigikohtus ja puutusin kokku väga paljude tarkade ja intelligentsete ja kõrgelt haritud inimestega. Aga kuidagi mul nagu see kripeldus oli ikka sees, et midagi midagi on nagu puudu, siis kolis kõige tipuks riigikohus veel Tartusse. Ütlesin Tartusse mitte mingil juhul ei koli. Ja leidsin täiesti juhuslikult kuulutuse peale, niisuguse tüüp on nagu tolleaegse selgotekkis ostja koha. Ma ei teadnud üldse, mis, mis loom see ostja on või mis seal tegema peab, aga, aga ma õige kiiresti nägin, et see on see, mida mul vaja on. Et see on see, mis minu jaoks oli niisugune väljakutse ja samal ajal kolama lib ikka juba jupp jagu vanainimest. Tegelikult oli see inimestega suhtlemise ülikool ja see, nagu andis niisuguse niisuguse võimaluse üle kogu maailma suhelda kõikvõimalike erinevate tarnijate, kultuuride, misiganes asjadega. Teist sai varustaja. Jah, seda saab ka nii-öelda praegu, me räägime juba tarneahelate juhtimisest ja ja ostmisest ja ostujuhtimisest ja nii edasi, aga aga jah, põhimõtteliselt küll. Ilmselt teie karjäär oli see, mis läks komeedina üles. Noh, eks ta suhteliselt kiiresti hakkas arenema, aga see arenes ka selles mõttes, kas kiiresti, et ma nägin ühel hetkel, et ma ei saa Eestis enam, pole jala kusagile edasi areneda. Ja siis ma tegin niisuguse teise oli nii palju, seda maailmakodaniku oli küll või kuidagi ma nautisin tõsiselt nagu seda välismaailmaga suhtlemist, tänu sellele õppisin ära ka soome keele, et soomlastega emakeeles rääkida ja, ja siis ma otsustasingi, 2004. aastal otsustasime, et ma pean minema vaatama maailmas, kuidas, kuidas neid asju nagu tehakse. Ja läksin ära, 2004, esimene töökoht oli. Noh, ei ole ilmselt kellelegi üllatuseks oli Ungari kus üks Ameerika firma pakkus mulle siis ostujuhi kohta aias oli Budapestis. Nii et see oli niisugune, mõeldakse väga julge samm tundmatusse, et ega ma tegelikult ei teadnud, mis mind ees ootab. Ma võtsin endale eesmärgiks, et ma lähen vähemalt Ta on, kuidas see toimib, aga aga kui ei õnnestu, siis ei õnnestunud, siis tulen koju tagasi, et ega sellest ei juhtu ka mitte midagi. Aga aga tegelikult see õnnestus päris hästi, nii et et tänu sellele Ameerika firmale sain ma mujal ka hästi palju töötada, nii et et see see Ungarisse minema. Ta oli selles mõttes tagantjärele vaadates väga õige samm, ehkki see, see ei olnud kerge, see oli, see oli väga-väga palju tööd ja väga-väga palju mõtlemist ja, ja nii edasi, aga, aga noh, tehtud sai. Kuidas me tänasel päeval nii-öelda selle jutu trooniks või krooniks nüüd defineerime teie täpset ametinimetust? Minu ametinimetust võiks defineerida tarneahelate juhina ehk tarneahel ongi siis see, kuidas komponendid või mis iganes kaubad tulevad kusagile tootmise ja sellest saab siis lõpp tooda ja töötas üle maailma. Praegusel hetkel jah, natuke vähem, võib-olla isegi et et ma olen natukene tagasi tõmmanud pärast üheksat aastat Tallinna tagasi tulles on, on nagu nagu igasuguseid teisi prioriteete ka, et ma tahaks koolitada ja ma tahaks tahaks tegeleda järeltuleva põlvkonnaga ja nii edasi, aga põhimõtteliselt on minu tarnijad alates Hiinast ja läbi Ameerika kuni kuni Euroopa. Pool, seega oli väga õige ja vajalik käik, et omal ajal läksite Ungarisse tööle, aga kas te mäletate oma kõige esimest sõitu Ungarisse ja ega äkki ei toimunud mingit sellist emotsionaalset äratundmist siis, et, et vot see siin ongi minu isaisade maa, oli mingi detail, äkki või? No praegu nii hästi meeles, kui te rääkisite Ungarisse sõitmisest, kuidas sügisel, kui ma tegin saate tatarlased, Timorsi, Fullen iga, kes ka muide Eestis elab, noh, mis toimus tema hinges siis, kui tema jalg esimest korda Tatarimaale astus, et kuidas teil selle Ungarisse sattumisega oli? Ma päris päris lapsepõlves seal käiku ei mäleta, niimoodi, aga mäletan seda, kui ma, kui ma 2004 läksin Ungarisse ja esimene asi oli, see lõhnad ja lõhnad tulevad, esiteks nad tulevad kliimast. Ja teiseks nad tulevad inimestest või nende elamistest, et et akaatsijate ma läksin maikuus ja Acadciate õitsemise lõhn on midagi niisugust, mis jääb eluks ajaks meelde ja siis õitseb veel leedripuu, millest tehakse seda limonaadi või seda leedrisiirupit. Ja sellele on niisugune eriline spetsiifiline lõhn, mis jääb nagu nagu, nagu hästi-hästi ninasse ja siis ma elasin Budapestis niisuguses kohas nagu Andrashi tänav, mis on, viib kangelaste väljakule, buss sõidab, see pisike metroo elasin niisuguses majas, millel oli sisehooajal kunagi elanud sisehooviga majas. Ja siis sisehoovis on teatavasti rõdud nagu vanades Itaalia filmides, kus tädid seisavad rõdu peal ja siis üle üle selle sisehoovi vahetavad muljeid. Ta, mida nad lõunaks süüa teevad või seisuguse lõunasöökide lõhn hakkab levima ja, ja ühesõnaga kuidagi see, see kogu see atmosfäär, et see ei olnudki midagi niisugust. Niisugust Daily aga vat vat sa tunned, et et see on nagu vaat kuidas vanaema ja seda, seda Karpaatide, ungarlaste küla meelde, et kui pühapäeval läksin mööda külatänavat ja ja, ja iga iga aia juures tuli kellelegi pühapäeva lõunasöögi lõhn välja ja mis iganes, et vot see on nagu see, mis tekitab selle niisuguse äratundmise ja kodulõhna. Räägitakse, et lõhnamälu pidi veel eriliselt tugev olema. Ma just hakkasin praegu mõtlema, et noh, et saab endale nii-öelda silme ette manada kujutluspilt kunagistest paikadest inimestest, kellega sa oled suhelnud võib-olla isegi maitsetest, aga kas lõhna saaks ka kuidagi esile manada, et ütleme, et teil on mingisugune hästi pingeline hetk, et et ma kujutan ette, kuidas akaatsia lõhn seda leevendaks. Kindlasti leevendav, tegelikult ta tegelikult ongi, et inimestel on ju hästi palju seost, seostub tegelikult lõhnadega, et hästi palju on ju kirjutatud sellest, et keegi hoiab oma ema lõhnaõli või või, või minu vanaema, lemmiklilled olid maikellukesed, maikellukese lõhn on minu jaoks siiani niisugune nõrkus tekkinud, aitab siis tegelikult enamus Ungari retsepte, nagu mu eestlasest abikaasa naerab, et algab sellega, et võta tükk pekki ja, ja punane sibul ja pane paprikat, siis tegelikult see ongi see, see, see sibula ja paprika, see praadimise lõhn on, on midagi niisugust, mille ma võin väga kergesti silmade ette manada, et ei ole probleemi sellega, et see ei pruugi ainult söögiga olla, aga, aga noh, samamoodi näiteks. Ma ma võin täiesti silmade ette manada selle lõhna, mis mul Pekingi lennujaamas alati vastu trolokuma lennukist maha läheb. Vot ma ei oska seda niimoodi defineerida, aga see on Hiinas on teistmoodi spetsiifiline lõhn, nii et et see on. Aga jah, lapsepõlvelõhnad on ikkagi ikkagi need, need, mis jäävad nagu, nagu, nagu meil. Võimekas inimene lisaks kõigele oskatega lõhnu esile monohuvitav. No Emeke, kui palju jõuate tänasel päeval Eestis elavate ungarlastega kohtuda ja Ungari tähtpäevi tähistada ja nõnda edasi? Ma pean kurvastusega ütlema, et ega ma väga palju ei jõua, et tegelikult üks niisugune väga hea kohtumiskoht oli, Ungari saatkond loomulikult nüüdseks on, on Ungari Instituudis on ka hästi palju igasuguseid üritusi, aga aga kuhu ma nagu nagu üritan vähemalt kohale jõuda, on need ungarikeelsed jumalateenistused, mis meil tavaliselt toomkirikus peetakse, et kui ma vähegi Eestis olen, siis ma üritan vähemalt sinna kohale minna. Sest see on jälle, see on, see on minu vanaisa, see on minu vanaisa keel, minu vanaisa tüüpi jutlused ja nii edasi, nii et, et see on midagi rohkemat kui ainult ainult kiriku jumalateenistus ja armulaud tavaliselt ja nii edasi. Need ungarikeelsed kirikulaulud on, on ju minu kogu kogu lapsepõlve kirikulaulud olla, nii et sinna üritan küll kohale minna ja see on tavaliselt seotud mingisuguste pühadega. Jõulude ajal me ikkagi üritame ja sisse. Ülestõusmispühade ajal üritame ikkagi ikkagi selle jumalateenistuse siia saada. Aga ütleme oma siinses kodus, no teil on siis selline segaperekond ugrimugri perekond, öeldakse kas kodus on teil, ütleme niisugused tähtpäevad, mingid kombed, mingid rituaalid, ükskõik kui kiire see elu ei ole ikkagi au sees ja noh, et ilma ilma nendeta kuidagi ei saa. Olgu siis mingid eesti tähtpäevad või olgu siis mingit Ungari tähtpäevad. Tegelikult on, on, mina jaksan lisaks nendele ei ole ilus sõna tavalistele tähtpäevadele, aga nagu me kõik jõulusid ja kõike muud tähistame ja lihavõttepühad ja ja kus, kus meil ikka mune värvitakse, aga tegelikult see 20. august ehk püha Istvani päev. Kuna minu isa nimi oli ka Istvan siis niisuguse, et noh, väga hea, et see on Eestis ka, on, on vaba päev, nii et Kahekordne piduga tegelikult jah, ja mulle väga meeldis, eelmisel aastal me olime Ungaris sel ajal ja mis mulle väga väga meeldib, on, on see uudseleiva lõikamine. Et Ungaris küpsetatakse see nõndanimetatud riigi leib tohutult suur valge leib ja üleüldse ma pean tunnistama, et ma küll söön musta leiba, aga Ungarisse esimene peatus on esimene kauplus ja ja kiiresti saaks Ungari valget leiba imekiiresti esimesest kohast. Sest vilja võetakse seal ju palju-palju varem, seal on kusagil juuli alguses on juba vili peaaegu koristatud, et uudseleiva ja siis siis on nagu see küpsetatakse juba esimesest uudseviljast esimene, esimene leib. Ja, ja siis kuna Ungaris tuuakse seda vilja kohale kõikidest erinevatest maakondadest ja seda saab tavaliselt hästi-hästi palju ja siis see ülejäänud sellest viljast tavaliselt antakse kellelegi, kes tunneb, tunneb puudust, et seda on saadetud Transilvaaniast, lastekodudele, seda saadet toota Ukrainasse, Taga-Karpaatiast, lastekodudele ja nii edasi, nii et et see on alati mingisuguse niisuguse niisuguse ilusa Ilusa liigutusega-ga seotud. Nii et mul on nagu minu jaoks on väga tähtis see niisugune soojus, mis mis Ungaris on tunduvalt tajutavam kui issand paraku Eestis, et et ma, ma tajun nagu seda soojust isegi keeleliselt, sest ma julgen väita, et ungari keel on, on palju, palju soojem oma olemuselt kui tavalised noh, näiteks soome keel või eesti keel. Et neid varjundeid on hästi-hästi palju rohkem, et näiteks kui kuuled, kuidas Ungari emale räägib oma lapsega, et siis see on niisugune palju palju varjundirikkam või kuidagi niisugune noh, ma ütlekski, et nagu varjundirikkam, kui, kui tavaline eesti keel. Et sellepärast mulle meeldib mõnesid raamatuid lugeda ainult ungari keeles, mõnesid raamatuid ma olen huvi pärast lugenud näiteks eestiungari inglise keeles, et just nimelt võrrelda neid keelelisi varjundeid ja, ja see on nagu see kõige huvitavam kogu selle lingvistika juures minu meelest Aga öelge, emake, meil oli teiega vist juttu, kui me siin seda kohtumist kokku leppisime ja et kaheksakümnendatel, no ka mina käisin päris 80.-te alguses Ungaris. Eile siis tundus, et siis oli noh, tohutu Vaherile elu vahel, mis oli siis Eestis sel ajal 80.-te alguses ja Ungari oli nagu pesuehtne lääs meile, kes me võib-olla polnud mujale suurt saanudki, eks ole. Et vahepeal on natukene nagu Eesti justkui edasi rühkinud, mingis mõttes ette, kuidas tänasel päeval on ja kas seal on mingeid selliseid asju, mida te siiski valutava südamega nagu jälgite, et olles ühtaegu ikkagi ka Ungari patrioot Tegelikult see, ma ei jõua selle üle ära imestada, sellepärast et minu jaoks on just see, et et Ungaril on minu meelest kõiki eeldusi, on niivõrd palju rohkem, esiteks on inimesi rohkem, teiseks on kliima ikkagi, olgem ausad, on ikkagi parem. Siis on põllumajanduseks on kõik võimalused samas mis iganes, et, et tegelikult Ta nagu neid, nii looduslikke kui kõike muid eeliseid on, on tegelikult Ungaril palju-palju rohkem. Ja ausalt öeldes, kui ma sinna läksin 2004. Ma olin sügavalt šokeeritud. Sellepärast et, et Eesti oli vahepeal nii palju edasi arenenud, et niisugused asjad, mis Eestis olid täiesti tavalised juba siis Ungaris ajada korda niisuguseid elamislubade või no mis iganes, haigekassa või mis iganes asjadega seotud asju oli tunduvalt raskem. Ja, ja rääkimata sellest, et internet või, või telefonikaardid ja, ja tegelikult selle reaalse majandusliku sõna otseses mõttes kiratses. Need, mis mulle meeldib Ungaris, on see, et nad on väga palju teinud selleks, et seda sisemist tarbimist tõsta. Seda sisemist turismi. Et nad julgustavad näiteks firmasid peredele niisuguseid tuusikuid, et minna palatoni äärde või kuhu iganes. Et kui üks kolm-neli-viis aastat tagasi palatoni ääres oli, oli suhteliselt vähe inimesi, näiteks eelmisel aastal valatoni seal oli, olid tõsiselt täis ja raske oli öömaja leida. See mulle nagu väga meeldib. Ta näiteks nad soodustavad suurtes kaubanduskettides oma toiduainete müüki, seal on kohustuslikus korras, peab olema olema mingisugune pind ainult Ungari toiduainete jaoks ja kui on noh, näiteks Ungaris on paprika hooaeg või, või arbuusihooaeg, siis tegelikult ei lubata isegi sisse luua mingisuguseid muid analoogseid toiduaineid. Et selles mõttes tehakse nagu päris palju, aga aga ma arvan, et see, see maa nagu kata ja eks see on samasugune asi nagu noh, nagu meiegi näeme, et niikaua, kuni tööjõud oli väga odav, tuli sinna ka välisinvesteeringuid kaasa arvatud Ta on minu endine firma ja, ja kus oli allhanketööstust. Igatepidi, aga, aga kui tööjõu hind tõuseb, siis tegelikult investeeringuid enam ei tule ja eks nad nüüd ongi mingil määral samamoodi ristel, et mis siis nüüd edasi tegema hakata. On teil täna ungaris sõpru, sugulasi, keda te igatsete näha, aga kiire elu tõttu on see üsna raske. Ikka on sugulasi, on mu onu, kes on ühtlasi mu ristiisa, elab seal ja just eile eile rääkisin taga ja ja eakas ja tal 70 juba üle nädala küsib mu käest, et millal sa juba tulema hakkad ja ja tule juba Ungarisse ja, ja, ja ta on niisugune. Temast oli hästi-hästi palju tuge siis, kui ma sisuliselt üksinda seal Ungaris töötasin. Et me saame, saame temaga hirmus hästi läbi. Ja, ja muidugi ma olen seal endisi töökaaslasi ja tavaliselt suvel käime palatoni ääres, seal juba juba kohalikus tunneb meedia lehvitab eemal ja see on niisugune. Muidugi tahaks rohkem nende inimestega suhelda, aga tegelikult on ikkagi see, et vahel nii kurb kui see ka ei ole, aga võib-olla see, kui sa harvem suhtled, siis ongi nagu magusam suhtlemine. Meil oli, sellest oli juba juttu seoses teie tööga. Et on päris tore teada, kui palju erinevaid taustu Teil on ja kuidas tänu sellele on teist suhteliselt kerge vaevaga saanud maailmakodanik ja ja ilmselt vahel tunnetega, kui huvitav on olla, noh, võtame nüüd kitsamalt ungarlane ja eestlane ühe korraga, et see lisab teile ka sellist särtsu ja värvi teie olemusse ja sellist teistsugust ava. Dust ilmselt küll, sest ma olen, ma olen hiljem mõelnud nüüd juba täiskasvanuna, et et eks see algab selle iga inimese nagu sellest niisugusest füüsilisest ruumist või sellest ruumi vajadusest. Ta, et minul niisugune ruumivajadus on ilmselt tunduvalt väiksem kui keskmisel eestlasel, ehk ma lasen lasen inimesi endale lähemale ja, ja, ja võib-olla targalt, trügin ka teiste inimeste ruumi lähemale. Aga see tahtis päris pikalt mõtlemist selles mõttes, et et noh, teismelistele kõik tahaksid ju olla nagu samasugused nagu klassi kõige popim tüdruk ja ja kõik tahaksid enam-vähem ühesugused olla ja nii edasi, et et see, kuni sa kuni see ühel hetkel saad aru, et ma olengi teistsugune ja, ja, ja sellest ei ole mitte midagi, et ma olen teistsugune. Ja, ja see, et mul on omad eelised. Et kõige parem on töötada meeskonnas, kus, kus me nagu kompenseerime üksteise nõrkuse ja, ja noh, minu tugevus, ma tean, et minu tugevus on nõndanimetatud uste avamine või suhete loomine või niisu on sotsialiseerumine ja nii edasi, nii edasi samas olen, ma ei ole hea niisugustes väga peentest, tehnilistes detailides, nokkimises ja nii edasi ja selle jaoks on siis teised inimesed, kes kes tegelevad detailsemalt asjadega, aga aga, aga tänu sellele on mul on mul ikkagi suhteliselt lihtne olnud töötada nii Hiinas kui kui no kõige üks kõige raskemaid teemasid oli, kui ma läksin tööle Malaisiasse ja ma pidin seal tööprojekti ära tooma. Ja, ja mul oli umbes 20 meest oli laua taga ja pooled neist olid hindud ja pooled Ta moslemeid. Ja, ja siis ma arvasin küll, et ma, ma vist ei saa sellega hakkama, aga, aga ei, nad siiamaani saadavad mul aeg-ajalt jõulukaarte või tervitusi või mis iganes, et, et tegelikult mida rohkem sa oled avatud nagu erinevatele inimestele, seda kergem on tegelikult tegelikult oma tööd teha misiganes eskajalaks. Te olete öelnud, et oma vanavanematelt saite kaasa eelkõige eetilised tõekspidamised ja saite loomulikult sealt väga palju kõike kaasa. Aga need eetilised tõekspidamised ja vanaema oli alati öelnud, et inimesi tuleb lihtsalt armastada. Kõik muu tuleb ise, et kujutan ette, meenutades neid teie armsaid aastaid seal Taga-Karpaatiast vanaema vanaisa juures, et noh, tegelikult see käib ju teiega kaasas, nagu ka juba öeldud ja see tegelikult ju aitab ka see aitab inimestega suhelda. Ma arvan küll ja, ja tegelikult ega usk ei ole ju, selles mõttes ei ole niisugune ühesugused teda võib võtta kui teatud normide kogumit. Aga põhimõtteliselt on mina jaoks usk, on ikkagi midagi niisugust, et sa austad teist elu sellisena, nagu ta on ja, ja ega siis 10 käsku ei ole ju mingisugune noh, kuidas ma ütlen, mingisugune laest võetud mingisugune ebanormaalne kogu tegelikult on see, mille järgi inimesed peaksid käituma. Kapra praegu ja natuke rohkem vaatama peeglisse ausalt öeldes, sellepärast et niisugust vingumist või poriga loopimist on tegelikult õudselt palju kergem teha kui leida, leida nagu häid külgi nii teises inimeses kui, kui elus üldse, et ausalt öeldes mulle väga meeldib see just nimelt see, et, et nagu vanaema ütles, et kui sa suhtud teisesse nii, nagu sa tahad, et sinusse suhtutakse üldiselt armastatud inimene, siis põhimõtteliselt põhimõtteliselt tulebki kõik iseenesest. Nii et tegelikult suutsite sealt vanaema vanaisa usklikust kodust võtta kaasa kõik hea, mis selles kodus oli ja mida me kuulame. Lõpetuseks teile siin plaat kaasas, teie lemmikutega. Ma arvan, et me kuulame jälle neid lõbusaid mustlasi, keda on Ungaris nii mõneski kohas on jälle kuulda, et et ma arvan, et kuulame veel natuke seda, laitsid. Aitäh, emake Soogen, pits ja edu teile edasi, aitäh kutsumast. Stuudios olid veel ka Haldi Normet-Saarna ja Maris Tombak kuulmiseni.