Juliale, Frank olete Eesti jurist, õigusteadlane, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor ja samas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik. Mis tähendab seda, et teie kodu on praegu Prantsusmaal? Kuidas olete siis ka hakkama saanud? Jah, ma elan nüüd juba neljandat aastat Strasbourgis ajutiselt seosest, aga kuigi mulle stress, puur on tegelikult juba varasemast ajast tuttav, et noh Euroopa nõukogus käisin seal Euroopa kohtunike konsultatiivnõukogu presidendina ikka paar korda aastas kindlasti edastades puur ei olegi see päris prantsus, tähnik, selline rohkem neuroop, Saksamaa on seal lähedal ja ja, ja selles mõttes ei ole ta võib-olla selline klassikaline Prantsusmaa, nii nagu ka Pariisi on ju täiesti omaette maailm, et et mina püüan leida, posid tiivset alati kõigest kohtadest ja inimestest ja ja keelest muidugi, ja, ja kui see, siis vaatad ainult neid positiivseid aspekte ja neid negatiivseid, noh näed ka, aga need jätad nagu kõrvale, siis saab hakkama järsema prantslastega ei ole mingeid erilisi probleeme õnneks olnud, see on väga sõbralikud andnud ja sellised vastutulelikud ja meie elame muidugi seal Euroopa Inimõiguste kohtus natukene omaette mullis on rahvusvaheline, seal on 47 erineva riigikohtunikku ja seal on sellist kult tooride Babelit ja kuld suuride erinevust. Nii palju, et sellega on, on võib-olla isegi mõnikord huvitavam toime tulla kui nende kohalike prantslastega, kes, kes on sellised päris rahulikud ja toredad. Aga aga eks seal siis saab ka hakkama. Kõik paljud selliseid niidid võib-olla prantslastest, mis eestlastel on, on kergesti kummutada, vaata mul küll enne väga palju kokkupuuteid Prantsusmaaga ei olnud, nii nagu ma oma abikaasaga tahaksin, ma olin rohkem koolis saksa keelt õppinud ja natuke inglise keelt ja Ameerikas elanud. Aga prantslastest üldiselt arvatakse, et need on hästi kergemeelsed ja niisugused kuidagi selliseid, ah, elu on nii lihtne ja ilus ja aga tegelikult, mis mind üllatas, et nad on, on palju pere, kesksemad ja pereväärtused on neil hästi olulised. Need on hästi viisa. Kas elementaarne viisakus on väga oluline, ükskõik kuhu ma lähen, igal pool on proua ees ja tagahärrad, prouad, tänan, palun keegi su vastu läheb tänaval kogemata müksab kohe palun vabandust ja, ja sellega noh, Eestis seda nii lihtsalt ei öelda, et selles mõttes see on, on see juba harjumine ja see on väga meeldiv. Ja kui saaks võib-olla kombineerida seda eesti sügavust, mis eestlasele on, ma mõtlesin niisugust, et kui juba kellelegiga saadakse sõbraksid, siis ollakse tõeline sõber, seda prantsuse viisakus. Ma arvan, et siis me saaksime ühe ideaalse plased. Ja see hoolivus teistest ja hoolitses ja aga noh, mis on natuke raske harjuda, võib-olla eriti eestlastel, kus süüakse rohkem selleks, et, et elada on see, et prantslased elavad selleks, et süüa, aga mitte ennast täis vohmiksid mingist söögist, aga see söögikultuur, see on küll midagi nii erilist ja see nii täh ja need regulaarsed söögikellaajal, et hommikusöök on selgele lõunasse ökon selgele õhtusöök seal, kellel kusjuures õhtusöök, lõunasöök, mõlemad peavad olema alati soojad söögid ja eelistatult mitmekäigulised ja lõunapausid on hästi pikad ja siis on kõik elu seisab, süüakse, nauditakse ja, ja sellega on võib-olla meie inimesel natukene raske harjuda, et see on täiesti elustiil ja elutempo ja ja, ja mõnes mõttes on see tore, aga mõnes mõttes kuidagi nagu ka muudab neid närvilisemaks, neid prantslasi. Et sa pead sellekski läheks jõudma, kõik ära teha, siis tuleb söögipaus ja siis tuleb sööma minna, siis on poed kõik kinni, ennem tuleb kõik asjad ära osta ja ja niisugused asjad, et see ühiskond on kõigele vaatamata, kuigi seal on niisugune väga meeldiv elu. Küllaltki närviline, et see oli ka võib-olla natukene selliseks selliseks üllatuseks, millega harjuda. Nojah, teie, et Euroopa Inimõiguste kohtus kohtunikuna, nad ei ole koduperenaine, kõike muud, eks ole, ja sammas tuleb teil kodu korras hoida, nii nagu vanad prantsuse traditsioonid nii-öelda seda ette näevad ja ilmselt teie abikaasa ja abikaasa sugulased vaatavad ka selle pilguga ja no abikaasa on ammu selles osas käega löönud, tema teeb meil kodus süüa, tema oskab seda väga hästi teha, temale see väga meeldib. Ja minule jäätexi siis nostalgiast Eestis elamise vastu muidugi selline musta leivaküpsetus tamise, ahjusooja leivaküpsetamise sündmus, tseremoonia, see on minu õlgadel ja siis kõikide inimeste kookide maiustuste küpsetamine, selles mõttes sugulased, nagu nii väga ei imesta, et see, see on, on läinud kuidagi oma teed kenasti ja need jaotus on toimunud ilusasti. Aga kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis mis veel, võib-olla on natukene teistmoodi, on see et lapsi näiteks väikeseid imikuid, imetajate peaaegu üldse nimetatakse väga lühikest aega ja siis ma mäletan küll, et perekond vaatas suurte silmadega, kui minu 11 kuused poisid seal veel täiesti vabalt rinda said, et aga nüüd ma olen kuulnud, et prantslased mõtlevad ka ümber ja leiavad, et rinnapiim on lapsele väga kasulik immuunsussüsteem liini tugevdamiseks ja ja on hakanud seda propageerima ja mis, mis on väga oluline, kuidas niimoodi toime tulla. Just niisugustes olukordades on muidugi rääkida kinnine inimestega ja, ja selgitamine oma oma olukorra nagu iseendaks jäämine, aga samas ka ka teistele vastu tulebki nende kompromisside leidmine ja, ja see keelisi ühise keele leidmine ja keeleoskus on kindlasti alati keeleni nagu võti suhtlemisel. See keeleoskus on väga tähtis. Prantslased on ka sellised, kui sa oskad nende keelt hästi, siis nad on sellest väga võlutud ja ja nendele meeldib see muidugi. Rääkides keelest, teil tuleb hakkama saada ka sellega, et teie poisid eesti keelt ära ei unustaks ja see on veel kõige raskem vastutus kogu kogu minu tööpäevas ja see, see vastutus on ka nagu koostiniku teiegi, selline 24 tunnine? Jah, ega see ei ole iseenesest kerge, siis need on ju prantsuse ühiskonnas, samas kui me elaksime Eestis või kui me tagasi tuleme Eestisse elama, siis hakkab jälle vastupidine mure, et kuidas seda prantsuse keelt säilitada. Et see on ju loomulik, et seal, kus nad koolis käivad ja kus nende sõbrad Nad on need, et see keel tuleb nagu esimesena, aga me oleme sinna loonud Strasbury, Eesti kooli. Ja sellest on olnud ka suur abi, et mitte ainult tema kodus, vaid nad näevad, et teised ka natukene räägivad eesti keelt, eks me siis teeme siin Eestis käies seda keelekümblust ka ja iga õhtu on minu rituaal, siis minul on ka oma rituaal, on siis poistele eesti raamatute lugemine, nii et sellega saab ka hakkama, sellega saab kaakam. Kuidas tulite emotsionaalselt toime Pariisi terrorirünnakutest põhjustatud masendusega? Ma olen selle peale mõelnud. Ja ega sellega ongi väga raske hakkama saada, et see ikka tükiks ajaks võtab elu üle järele mõtlema ja, ja kõikide nende väärtuste ja inimõiguste üle ikka sellele, kui kui, kui tähtis on kõik sellise demokraatia pea ja sõnavabaduse ja ja inimõiguste kaitsehoidmine ja kui habras see kõik nagu habras meie maailm üldse on praegu minu töö Prantsusmaal, aga üks osa minust, minu südamest ja hingest on alatiseks Eestis.