Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus ja Meelis Holsting. Meie tänase saate pealkirjaks on üks roosike on tõusnud ja tõepoolest on 25. detsember esimene jõulupüha. Kirikute kellad maailma on täna kutsunud inimesi osa saama jõulupüha jumalateenistustest. Peavad ju kõik maailma kristlased täna ühte oma kõige tähtsamat kiriku püha. See on jõulusid Jeesuse Kristuse sünnipäeva. Sellel aastal algasid jõulud juba õige vara mõnel pool juba poolest oktoobrist ja igal aastal on meil järjest kiirem oma toimingutega alustada ning järjest vähem jääb meil aega õiget jõuluaega ära oodata. Vana testamendi ajal ootasid inimesed sajandeid ja palusid, et jumal saadaks neile messija lunastaja. Et ta saadaks neile ühe erilise isiku, kes neid aitaks. Jumal vastas inimeste palvetele. Ja saatis, saatis isiku, kes sündis siia maailma lapsena. Kasvas üles täitmaks jumala tahet, kannatas ja isegi suri. Kuid vastus inimeste palvetele oli suurem, kui nad isegi paluda oskasid. Jumal saatis neile oma poja. Tähtis on, et ka meie kõiges selles kiiruses rusinas ei unustaks, et suurima jõulukingituse on meile teinud jumal. Tänase saate ajal ei tahaks me teile pakkuda palju informatsiooni sellest, kuidas jõulude alguse sai või kuidas jõulusid ühes või teises maas tähistatakse vaid tahaksime teid kaasa kutsuda endaga koos mõtisklema jõulumõtteid ja kuulama jõulumuusikat. Leiva. Neil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada, kogu maailm. Sai üles, kirjutas, oli esimene ja toimus, kui küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid endid laskma kirja panna igaüks oma linna. Siis läks Joosep Galileas Naatsareti linnast üles juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemaks Sestoli pärit Taaveti kojast ning soost ennast laskma kirja panna ühes Maarja oma kihlatut naisega, kes oli käima peal. Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama. Ja ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetes. Ja asetas ta sõime sest neil polnud muud aset majas. Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsis pidamas valvet öösel oma karja juures. Ja issanda ingel astus nende ette ja issanda auhiilgus paistis nende ümber. Ja nemad kartsid üliväga. Ja ingel ütles neile. Ärge kartke. Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigile rahvaile. Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud õnnistegija, kes on issand Kristus. Ja see olgu teile tunnuseks, te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat. Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväehulk. Need kiitsid jumalat ning ütlesid. Au olgu jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel. Kui siis inglid olid läinud nende juurest ära taevasse ütlesid karjased üksteisele. Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud. Mis issand on meile teada andnud. Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. Aga kui nad seda nägid, teatasid nad asjast, mis neil oli üteldud selle lapsukese kohta. Ja kõik, kes seda kuulsid, panid imeks, mida karjased neile rääkisid. Ent Maarja pidas kõik need sõnad meeles ning mõtles nendele oma südames. Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud nõnda nagu neile oli üteldud. Kui Jeesusele sündinud Petlemmas Juudamaal kuningas Heroodes ajal vaata, siis tulid targad hommikumaalt Jeruusalemma ja ütlesid kus on see sündinud juutide kuningas. Sest me oleme näinud tema tähte hommikumaal ning oleme tulnud teda kummardama kui kuningas Heroodes. Seda kuuldes ehmus ta väga ja kogu Jeruusalemma ühes temaga. Ja ta kogus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning kuulas neilt, kus Kristus pidi sündima. Nemad ütlesid temale Petlemmas Juudamaa sest nõnda on kirjutatud prohvetite kaudu. Ja sina, Petlemm juudamaal ei ole mingil kombel kõige vähem juuda vürstide seast. Kes mu rahvast Iisraeli hoiab, kui karjane? Seisaroodes kutsus targad salaja ja uuris neilt hoolega aja, mil täht oli ilmunud ja ta läkitas nad Petlemma ning ütles. Minge kuulake hoolega lapsukese järele ja kui te tema leiate, siis andke minulegi teada. Et minagi läheksin teda kummardama. Kui nemad olid kuningat kuulnud, seisnud läksid teele ja vaata, täht, mida nad olid näinud hommikumaal, käis nende eelkuni, ta tulija seisatas ülal seal kohal, kus lapsuke oli. Aga tähte nähes sai tuli väga rõõmsaks ja nad läksid sinna kotta ning nägid lapsukest ühes Maarjaga tema emaga ja heitsid maha ning kummardasid teda ja avasid oma varandused ning tõid temale ande kulda. See, mis toob inimesed jõuluõhtul kirikutesse on midagi niisugust, mida ei saa päriselt ära seletada ega põhjendada. Seal loetakse igal taastale sedasama lihtsat jutustust evangelist, Luuka kirjapanduna, ühe öö sündmuste, välisest ja nähtavast käigust. Lugu vaeste inimeste lapse sünnist, karjaste nägemusest, sel puhul. Aga mida see tähendab, et jumala saab inimeseks et tema tuleb ja sünnib inimlapseks ja on nagu üks meie seast. Ja ometi ei ole meie seast Selle mõistmise jaoks on inimeste kõige targemad pead palju vaeva näinud et midagi suuta kujutleda, et seda üldse võimalikuks pidada. Jah, ei ole kerge niisugust asja uskuda sest siin ei ole tegemist nii-öelda tehnilise probleemiga, mis võib pakkuda raskusi mõnede muude imede puhul, kus me ei suuda nõustuda loodusseaduste eiramisega. Blaid igavese sündimine, suurelikuks, looja laskumine inimeste maailma on läbinisti meie jaoks mõistetamatu ja usutamatu. Peame püüdma leida pilte, mis aitavad meil taibata, mida see tähendab. Pall tuleb Jeesuses Kristuses inimeste juurde. Et ta ei jaga meile eemalt käske ja õpetusi vaid näitab, kuidas elada. Üks Kanada kirjanik jutustab kuidas ta külmal talveilmal mäes, kuidas pakane tegi, lindudele tõepoolest liiga oleks tahtnud teha ukse lahti ja kutsuda neid oma sooja tuppa. Mil kombel sa teed linnu häält? Mil kombel sa teatad neile lindudele et sa ei kavatse neid kinni püüda ja ära süüa. Nii nagu see tavaliselt sünnib siin maailmas? Ta ütleb. Kui ma osanuks muutuda ka üheks nendesuguseks, hinnata sisse ja välja võib-olla nad siis kuidagimoodi saanuks neid julgustada. Et nad julgeksid tulla sooja. Aga inimkond on üpris lootusetu aidata. Minu meelest on üks paremaid kirjeldusi Herbert Georg Wells jutustus pimedate maal. Seal räägitakse meest, kes satub eraldatud mägikülla, kus kõik inimesed on sündinud. Pimedad. Ta arvab algul, et juba üks ilm teeb kuningaks pimedate maal. Aga peab kogema, kuidas ta silmad saavad talle ohtlikuks. Ja ta peab viimaks põgenema. Tema nägemisvõime on teistele seletamatu ja usutamatu. Selliseid olukordi on kujutatud mitmetes ulmejuttudes. Mõned aastad tagasi ilmus vendadest Ratskite raamat, raske on olla jumal kus jutustatud ühel teisel planeedil olevast ühiskonnast, kuhu kõrgemast tsivilisatsioonist on läkitatud saadikuid vaatlejaiks aga võimaluse korral ka ettevaatlikuks arengu suunajaks. Parema poole. Pealkiri viitab tõelisele probleemile. Kui raske on olla jumal. Jumala selles mõttes, kui keegi, kes palju rohkem teab, kes mõistab, mis võiks head aastasadade pärast. Ning kui paljud teistmoodi, paremini ja mõistlikumalt võiks elada ka praegu. Ja kes püüab kuidagimoodi seda edasi anda, ei leia õiget teid. Neid kardetakse ja austatakse mingil määral. Aga nende sõna ei võeta kuulda nõnda, nagu võiks. Kõik need lood lõppevad traagiliselt. Need pildid näitavad, kuidas nii tuntud lause nõnda on jumal maailma armastanud on andnud oma ainusündinud poja. On kõike muud kui endastmõistetav. Mispärast peaks jumala armastama maailma? Mispärast peaks ta inimestest hoolima rohkem kui teistest olenditest? Nimelt et inimene ise ei ole siitsaadik taasloodud tõstega muudest olenditest küll pidanud rohkemat lugu, kui ainult seda küsinud, millist kasu neist võiks saada? Kellelt saab naha kasuka jaoks, kelle liha süüa maitseb ja kui nad ei ole selleks ega teiseks kõlvanud? Seisan neid armutult hävitatud kui inimesele kasutuid olendeid. Ei ole antud võimalus tänada lihtsalt sellepärast, et nendelgi on elu hing sees. Ja kui nüüd kuulutatakse inimesele, et jumal teda nõnda eriliselt armastab siis on tõepoolest põhjust olla umbusklik. Umbusust rääkida jõuluõhtu kirikus võib näida sündmatu. Ja ometigi, kui kellelgi on põhjust või õigust kahelda evangeeliumi sõnum, mis siis, ei tasu tal seda teha nende loodusteadusliku maailmapildi erinevustest sõltuvate kirjelduste puhul mida piiblis on jutustatud ja mis vajavad teatavat transformeerimist praeguste kujutlustega kokkusobitamiseks. See, kuidas me kujutleme pidalitõbised terveks tegemist või tormise mere vaigistamist. Ja kas moodne inimene veab meid miraakliteks või suudab endale ratsionalistlikult ära seletada, on üsna kõrvaline asi. Tõeline ja õigustatud on kahtlemine selles kas jumal tahab inimest nõnda armastada, et ta tuleb ise inimmaailma. Millega on inimene sellise armastuse ära teeninud? Armastus on tänapäevases tähenduses ehk liig emotsionaalne sõna. Muiste tähendas seda eesti keeles armu andma. Ajakohasem oleks ehk rääkida jumala hoolimisest. Jumal hoolib inimlastest. Miks ta seda teeb? Vastust ei ole. Aga ilmselt viitab see sellele, et jumalal on olnud lootus, et inimene võiks muutuda teistsuguseks, kui ta on seni olnud siis on see nõnda, et kõigele halvale vaatamata, mis meie teame iseenesest või oma liigist. Usaldablooja meedia loodab, et meist võiks saada ka midagi muud. See on see, mis kostab vanast kirikust pärit jõulupalves. Issand, sina said inimlapseks, et meie võiksime saada jumala lasteks. Sina said vaeseks et meie saaksime rikkaks. Sina tulid alla, et meie võiksime sinul läbi tõusta ülesse. Sina võtsid orja näo, et meid uuendada jumalanäoliseks. Jeesuses võisid inimesed näha, millised me võiksime ja peaksime olema. Ta ei tulnud jagama uut teavet looja vägevusest ja tarkusest ja varjatust olemusest vaid lunastama inimesi nende esivanematelt päritud tühisest elust. Olema teeks ja tõeks ja eluks. Ta tuli inimeste kui omade juurde aga omad ei võtnud teda vastu. Ühes ulmeloos räägitakse tulevikust. Meil inimene on Anastanud, kosmosetehniliselt on kõik palju täiuslikum ja mugavam kui. Inimesed on kandnud kõikjale laiali oma ahnuse kadeduse, väikluse ja muu sarnase. Nii ei ole ükski paik viimselt oluliselt parem, teisest. Üks mees juhtus lugema reklaami et kuskil on siiski parem planeet kui kõik teised. Tõlpinuna tavalisest mugavustest ja lõbustustest võttis ta nõuks reisida sinna. Ta otsis üles tolle kompanii. Osta sai ainult üheotsa pileti. Sinna ja hinnaks oli kogu olemasolev varandus. Mees riskis ja tegi ennast puupaljaks. Ta pandi koos teistest temasugustega vanasse bussi mis viis nad metsa lagunenud küüni juurde jättis sinna maha ja käskis oodata. Tund läks tunni järel kuid midagi ei juhtunud. Siis arvas mees, et teda on petetud. Tõusis püsti ja hakkas kõmpima tagasi tuldud teed. Ta nägi küll, et mõne aja pärast kähista selja taga mingi välgusähvatus. Aga mida see võis tähendada, jäigi talle teadmata. Elu läks edasi vanaviisi. Mees tegi kõvasti tööd ja ta elujärg oli varsti jälle normaalne. Kord aastakümnete pärast aga tundis mehe ära keegi vanem naine. Et tema oli olnud too neiu, kes müüs talle pileti paradiisi. Ta hüüdis meest ühtepidi ja teatas talle, et kuna ta oma piletit ei kasutanud on tema varandus alles ja vahepeal tublisti intresse kasvatanud ning ta võib selle nüüd kätte saada. Mees ei tahtnud seda väita, soovis uuesti teele minna. Talle vastati, et kahjuks ei ole see enam võimalik. Viis, kuidas Jeesus sai inimlapseks Petlemma tallis ei ole eriti usaldust äratav. Talle ei leitud muud kohta. Ja ta pandi veiste sõim. Viis, kuidas ta suri, ei ole eriti auväärne. Tal ei olnud oma hauapaikkagi ja ta pandi võõrasse hauda. Aga ta tuli selleks ja elas siin kodutule. Et meil võiks olla igavene kodu. Möönan, et ei ole kerge uskuda tema erilisse tähendusse ega hõlbus käia tema jälgedes. Aga jõuluõhtu tuletab meile meelde, et selline imede ime on kunagi sündinud. Need, kes seda siiski usuvad ja teele asuvad võivad jõuda valguse maale. Kas tunned õhtut kuhu vaikib tuul? Ja kogu ilm käib muinasjutuna, madu. Ja kauge inglina kolu taeval toob maha imepehme, lumesadu. Siis on kui lõhnaks Betlema hein ja kuuldaks lapse lunastavad nuttu. Ja nagu tõttasid karjased just nüüd seal vestma jõulujuttu. Sel õhtul jõuluime ette koos kõik hardalt kummardavad küünlavalgel. Ja nagu ükskord sõime kohal täht, lõpp häädus helendama. Igal palgel. Kõne videvik langes hilju lennates lund. Külma tähtede und. Kõndis, lapsuke, hanges paljad, jalad pool jääs, küünal kohmetult käes. Kõigil koputas, Ustal. Olgu, kuld olgu, muld pakkus vaikides tuld. Küünal tuules, pool kustel. Kota päikese tõi väikseks südamed, lõi. Ruttab laps läbi lume paljajalu ja päi algeks taga, kõik jäi. Öö ees varitseb tume lapse lõpmatu T? Täht ent sätendab veel. Deviisi kirgas hele jõuluon kõikidele vaestele jõukatele, arutuile, nõukatele, uhkeile ja rusutuile. Usklikele usub Tuuiele solvatule, Salvajale vangile ja valveajale. Öö on sama sõnum, sama kõiki tuldi lunastama. Tahaks nii-öelda kõiki neid. Tegelikult tead ka meid. Tühe õnnistude. Kõlab haaras viis läbi jõuluõhtu ning miljonid saavad sellest uut jõuluelamust. Vaevalt keegi meist on aga mõelnud sellele, kuidas kooditoa armas, südamelähedane jõululaul. Ühel talveõhtul, kui sügav lumi kattis Sillartali ja kuusemetsade mägedel jutustas vana kooli teener selle loo, nii, nagu see liigub tirooli rahvasuus. Jõululaupäeval, 24. detsembril 1818. aastal ühes igivanas külas, mis asub Austria Alpides istus isa Joosep Moor oma töötoas ja luges piiblit. Oli püha õhtu ja lapsed tahtsid keske missani välja jääda. Kui nad nüüd tulukesi käes hoides lumetanud teedel mägikülast orgu laskusid, näis org nagu hiiglaslik jõulupuu. Seal sajad küünlad vilkusid. Noorel vaimulikult aga polnud silme pidulikult valgustatud orule tähistus oma suure kirjutuslaua taga ja mõtles kesköise jumalateenistuse jutluse peale. Ta luges veel kord karjastest väljal, kellede juurde tuli ingel ja ütles teile Taaveti linnas õnnistegija sündinud. Samal hetkel, kui isa Moor luges neid sõnu, koputati ta uksele. Ilmus kohmakas talunaine, kes teatas, et ühes kõrgel mäel asuvas külas on vaene vabadiku naine. Täna lapse sünnitanud. Vanemad olid saatnud vaimuliku järele, et see tuleks ja õnnistaks lapsukest. Nii et Zeelakse kosuks. Isa Moor tundis end eriliselt liigutatule, kui ta astus viletsalt valgustatud onni. Karedatest laudades tasemel lamas õnnelik noor ema magav laps käsivarrel. Koeraga tundis isa, et sõnad, mida ta luges viimati piiblist olnuks nagu eriti selle noorele naisele määratud. Tagasi orgu laskudes nägi ta kirikusse minejate tulukesi ja kogu orus helisesid kirikute kellad. Pärast keskmissat istus ta jälle oma kirjutuslaua taga ja tahtis kirja panna seda jõuluime, mida ta oli läbi elanud. Sõnadest saida värsiread ning hommiku haljuseks oli sündinud luuletus. Veel samal päeval, esimesel jõulupühal kirjutas külakooli muusikaõpetaja Franz Gruber äsja loodud sõnadele viisi. Ja peagi kuulsidki küla lapsed vaimulikku ja õpetajat kahekesi laulmas. Parajasti polnud neil käepärast orelit ja sellepärast kasutasid nad laulu ettekandmiseks esimest korda. Vaid oma häält. Issand kuuleb meid kaema orelit. Ta ütles Gruber. No ei teadnud, et selleaastane Kristuse sünnipäev oli ka ühe jõululaulu sünnipäevaks. Jõululaul, mis sai tuntuks kõigis maades, kus pühitsetakse jõule. Ja nad ei teadnud ka seda, et selle laulu levitajaks said neli last samast torust. Kõige ilusamaid hääli sillertalis omasid Strasleri lapsed Carolyn Josep, Andreas ja Amalie. Viimane oli nii väike, et sõnade välja ütlemine ei läinud kuigi libedasti. Nad rändasid kevadel põhja leipzigi linna Sakseni kuningriiki, et sealsel suurel messil aidata oma vanematel Kaljukitsenahast kindaid müüa. Kui nad seal võõras linnas ära eksisid, siis laulsid oma troostiks mõnd laulu. Laul, mida nad kõige sagedamini laulsid, oli püha öö. Kõikjal seisatasid möödujad ja olid võlutud lihtsast südamlikkust meloodiast. Tunnustusena ilusa laulu eest andis muusikadirektor. Olen lastele pääsmed suurele kontserdile. Lapsed olid vaimustatud jahmunud hiilgusest ja särast pidulike helidega täidetud saalis. Äkki seisis nende ees muusikadirektor ise ja teatas publikule, et saalis on neli last, kes omavad ilusaid hääli, mida ta iial kuulnud. Võib-olla oleksid Maieszteedid saksa ning kuningas ja kuninganna ning lugupeetud kuulajad nõus kuulama ka nende lastelaulu. See teade mattis lastel peaaegu hingamise kuid väikseim neist sosistas. Paneme lihtsalt silmad kinni ja teeme suud lahti. Nii nagu me laulsime kodus. Nende esimene laul oli püha öö õnnistude. Laulu lõppedes valitses hetkeks vaikus siis aga puhkes aplaus. Nad laulsid mitmeid laule ning lõpuks veel kord püha ööd ikka uusi ja uusi kordamisi, nõudis publik. Siis ütles teadustaja, et majesteet soovib lastega kõnelda. See oli tõesti väga kena, ütles kuningas lastele. Seda jõululaulu pole ma veel kuulnud. Kuidas selle laulu nimi on? See on üks tirooli laule, vastasid lapsed. Kuninganna ütles, kas te ei tuleks jõuluks meile külla ja laulaks ka meie lastele. Ja nii juhtuski, et jõuluõhtul aastal 1832 laulsid neli tirooli last kuninglikus saksi Ovi kirikus jumalateenistusel jõuluõhtu lõpuks püha öö õnnistude. Ja sel jõuluõhtul jättis see laul ka nelja lapsega jumalaga ning läks välja kogu laia maailma. Ülelõpmatu lumise välja. Läbi sügavalt sinise öö. Saab mõõtmatust kõrgusest alla kirkalt helendav tähtede. Üle lõpmatu lumise välja. Täna heliseb kauguses kell läbi õhtuse vaikuse, hilja vaikselt hüüab ta. Kutsuv ja hell. Rahu maa pääle sügavalt laskub laskub rändaja rajale ka. Laskub hinge kui üksinda astub üle lumiste väljade ta. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Stuudios olid Signe Aus ja Meelis Holsting. Me kasvatasime oma saates Toomas Pauli jõulumõtisklus ja eesti autorite jõululuulet. Kaunist ja rahulikku jõuluaega teile kõigile.