Eesti luterlik tund. Algas saade on helilooja Helmut Rosenvaldi triidunud. Me kuuleme tema muusikat. Me kuuleme tema mõtteid ja mälestusi. Katkendeid Helmut Rosenvaldi päevikust loeb Meelis Holsting. Meie saade algab aga andantega Helmut Rosenvaldi sõnatiinist ja esitavad Ines Rannap ning Helju Tauk. Kodusest musitseerimisest mäletan niipalju, et isa mängis veidi klaverit ja laulis ka meestelaulu seltsimeeskooris. Ema laulis ka ja vahestusitseerisid, nad koos. Ema laulis ja isa saatis klaveril. Vanem õde mängis aga päris korralikult klaverit. Kui sain kümneaastaseks, kingiti mulle sünnipäevaks viiul. See saigi määravaks minu saatuse kujunemisel. Õppisime sel ajal prantsuse lütseumi kolmandas klassis. Meie lauluõpetajahärra radamus olica viiulimängija ja tema juures hakkasingi õppima. Viiulimängukoolil oli üsna suur orkester, mis esimest pidulikel puhkudel prantsuse lütseumis oli tollel ajal kombeks iga päev enne õppetöö algust aulasse koguneda ja veerand tunni jooksul väike jumalateenistus pidada. Jutlustada vähemasti üks luteri koguduse õpetaja ja üks apostliku õigeusu koguduse õpetaja kordamööda ka lauldi koraale armooniumi saatel. 1940. aastal tegin sisseastumiseksami konservatooriumi. Mängisin Tšaikovskit kurba laulu. Oli au mängida koos Vladimir Alumäe, aga kes saatis mind klaveril. Nähtavasti polnud muud kontsertmeistrit. Eksamid läksid edukalt meie erialal, kui musikaalsus olid hindeks viis. Kuid vastu mind ei võetud. Isa läks asja uurima. Põhjus oli selles, et isa oli kaasomanik mingis kinnisvaras ja ühesõnaga kapitalist. Küllalt varajases nooruses võttis ema mind endaga kaasa sümfooniaorkestrit kuulama. Mina püüdsin hoolega vahet teha, kunas nad häälestavat bella ja kunas nad mängivad. Ja saingi sellega hakkama. 1941. aasta sügisel 12 aastasena alustasin õpinguid Tallinna konservatooriumis Rudolf palmi juures. Need õpingud kulgesid üldiselt edukalt. Meenub, et ükskord viiuli tundi minnes kohtasin koridoris Artur Kapi. Ta peatas mind ja küsis, kelle juures õpim ajas muidu jutu. Lõpuks ütles. Riiulit peab armastusega mängima. Püüdsin seda teha. Ja viiulimäng läkski paremini. 1944. aasta üheksanda märtsipommitamise ajal läksin koos isa ja emaga naabermaja varjendisse. Pomm tabas seda maja ja lõi kolm korrust pealt ära. Aga kelder jäi terveks, kuna see oli tugevdatud laega. Oma maja lähedale kukkus ka pomm ja meie korteris oli krohv maha pudenenud ja ahjukivid osaliselt laiali valgunud. Kuna mul viiul jäi lahtiselt laua peale, oli see paksu krohvikihi all. Aga muidu terve. Peale seda kaotas viiul oma võluva hääle. Ja ka viiulimäng hakkas mul kehvaks minema. Pärast sõja aastatel jätkasin viiuliõpinguid konservatooriumis kuid kodus mängisin rohkem klaverit. Vaimustasin Beethovenit ja tema muusika kujundas maailmavaadet. Klaverimängu käigus lõim puruks umbes kümmekond klaverihaamrit. Kui meie tuttav klaverihäälestaja tuli neid parandama, küsis ta ootamatult. Kas te olete helilooja, et nii palju haamrid on puruks löödud? Ei osanud selle peale midagi kosta. Kuid tekkis mingi ebamäärane eelaimdus. 1947. aasta talvel tänasin suusatamisel oma vasaku käe pöidla raskelt välja. Ja pillimäng tundus esialgu võimatu olevat. Saatsin postiga konservatooriumisse lahkumisavalduse ja olingi vaba. Järgneval perioodil olin mõningal määral seotud. Tseerimisega kirikutes mängisin viiulit olevistus luteri kirikutes vahest ka katoliku kirikus Vene tänaval. Jaga metodisti kiriku liinis. Järgmiseid, mõtiskluste ja tõe otsimise aastad. Ühe talve tegelesin põhiliselt piibli lugemisega. Arvasin selle hoopis teistsuguse olevat. Oli huviga pillide kuninga oreli vastu konsistooriumi liinis või siin algul proua Hella Tederi hiljem Hugo Lepnurme juures. Oreli õppimisest oli suur kasu helivärvide tundmaõppimisel. Kuid orelimängijana jäin ebakindlaks. Et päris õhust inimene ei ela siis tuli siin-seal ka tööd teha. Eelistasin metsanduse maaparanduse liimis töötamist, et oleks looduslähedust ja värsket õhku hingata. Ka vabrikutöö on ära proovitud. Kuigi ökoloogilistel uurimistöödel pidime palju ringi sõitma, oli mul noot Beethoveni sonaatidega enamasti kaasas. Siin-seal rahvamajades või keskustes leidus ikka mõni klaver, kus sai näpud lahti mängida. Olin oma mõttes muusika maha jätnud, kuid muusika mind maha jätta ei tahtnud. Tegin paaril korral katsed ka õpinguid jätkata Tallinna konservatooriumis. Kuigi eksamid sooritasin edukalt, kukkusin mandaatkomisjonis ikka läbi. Oma vaba aega kasutasin meelsasti jalgrattasõitudeks. Olenemata aastaajast sai Eestimaa enam-vähem risti-põiki läbisõidetud. Vahest õppisin raudteejaamades, viskasin pingile või aknalauale pikali ja uni tuli hea. Vahest ka juhuslikest taludes. Kord Tartust Tallinna sõites väsisin kusagil kõrvemaa kandis ära ja tundsin, et pean ööbima jääma. Aga ühtki talu ei olnud tee ääres. Siis märkasin, et üks lehmakari lamab karjamaal. Otsustasin sinna lehmakarja keskele magama heita, et hommikuks mitte ära külmuda. Aga oh häda, kogu kari tõusis selle peale püsti, andes märku, et ei soovi sellist kutsumata külalist. Sellest intsidendist veidi jõudu saades suutsin paar kilomeetrit veel edasi sõita. Kuni leidsin ühe teeäärse talu ööbimiseks. Kasutasin tihti jalgrattaga sõitmiseks ka raudteed. Tol ajal oli rööbaste liiprite vahe üsna tasane. Talvel oli aga vahest väga hea sõita mööda teeäärsed jäätunud kraavi põhja. Nautida sai järjest muutuvaid maastiku muljeid. Üheks passiivsemad sorti harrastuseks on jäänud malemäng millega alustasime vennaga koos. Nii-öelda saksa okupatsiooni ajal toimus maleklubis Müürivahe tänaval igal õhtul välkmaleturniir. Võtsime koos vennaga neist osa üsna sageli, jäädes tavaliselt tabeli keskossa. Lend üks aste minust eespool tooliga kaks aastat minust vanem. Meenub, et pärast sõda mängisin Kerese vastu ühes malesimultanis ning sain hea seisu. Keres aga jättis minu partii salatikäigu vahele ja kui kõik teised partiid olid lõppenud, tuli minu juurde partiid jätkama. Mul oli piinlik kaua mõelda, kui väsinud suurmeister peab minu vastas püsti seisma. Ja mu seis lagunes kiiresti. Alates 1940.-st aastast seega 11 aastasena veetsin palju aastaid oma suved onu talus Laulasmaa lähistel. See kaunis loodus ja mere lähedus on jätnud oma jälje. Kui kuulsin linnul laulu seal metsavaikuses. Seis hakkas päris häbi sellest viiuli käeksutamises. Nii palju etem oli see linnulaul sai alustatud ka talutöödega. Algul karjapoisina, onul oli viis lehma, hiljem heinateo ja muude töödega. Onu oli noores eas tubli sportlane, peamiselt ujuja ja ujumistreener, aga ka Eesti rekordiomanik, mõnel kergejõustikualal. Ka meie harrastasime seal kergejõustiku, tegime oma staadioni ja mõnikord sai ka Keilas võistlemas käidud. Vist 1943. aastal sain seal kolm esikohta poiste C-klassis kaugushüppe ketas ja oda seal Laulasmaa metsades lonkides. Olen ka helilooja Heino Ellerit juhuslikult kohanud ja mõne sõna juttu puhunud. Aga sport ja füüsiline töö jätsid oma positiivse jäljega edaspidiseks. Elu hämarama poole üleelamiseks. 1954. aastal Hruštšovi sula aja alguses läksin otsa kooli muusikateooriat õppima. Alates teisest semestrist julgesin oma ammust unistust kompositsiooni õppima hakata. Minu esimeseks õpetajaks sel alal sai Harri Otsa. Meil ei klappinud kuidagi, olin liiga klassikas kinni ja suure vaevaga sain õpetaja abiga ühe loo valmis. Et kursus lõpetada. Järgmisel õppeaastal tuli meie kooli äsja Moskva konservatooriumi aspirantuuri lõpetanud Veljo Tormis. Ja kõik meie kompolistid. Meid oli kolm, Arvo Pärt, Hans Hindpere Jamine. Jätkasime õpinguid tema juures. Ka tema juures ei saanud ma kohe jalgu alla. Aga ükskord talvel kool seisis külma tõttu ja tormis ütles, et panguma kasukas selga ja mingu kooli komponeerima. Kõik klassid on tühjad. Nii ma ka tegin ja siis hakkas midagi tulema. Kirjutasin keelpillikvartetti ja see oli teise osa algus. Edasi läks juba kergemalt ja paari aasta jooksul oli kvartett valmis. Ette rutates võin öelda, et selle kvarteti orkestreeri siin konservatooriumis, õppides keelpilliorkestrile ja hiljem lisasin sinna Timpani. Figureerib praegu klassikalise sümfoonia nime all. Konservatooriumis jätkasin kompositsiooniõpinguid Villem Kapi juures. Esimene tund kujunes vaid põgusaks jutuajamiseks. Kuigi mul oli virn käsikirju kaasas. Villem Kapp rääkis kõrge lennuliselt kunstist ja eetikastest eetikast. Vaatas läbi akna kaugusesse ja mina olin rohkem kuulaja osas. Esimeseks tööks pidin kirjutama klaveri prelüüd. Iga tund tõin ühe ja Villem Kapp andis sõnadega iseloomu. Milline peaks olema järgmine. Kui viis tükki oli valmis, arvas ta, et need kõlbavad esitamiseks. Ja viis need näha. Bruno Lucyle. Ma imestasin, kui kergesti näiteks Bruno lukk need kohe lehest maha mängida. Kuigi mõned olid tehniliselt päris nõudlikud. Eriti imestasin, kui kiiresti suutis ta lehte pöörata kaotamata ainsatki noote. See oli ka minu esimene teos, mis raadius lindistatud. Bruno Lucyga on veel lindistatud esimene tšellosonaat. Selle tellis minult Jaan Reinoste kellega jätkus edaspidigi. Esimesel kursusel kirjutasin ka Sonatiini viiulile ja klaverile. See oli vist esimene lugu, mida heliloojate liidu töökoosolekul esitasin. Nalja pärast küsisin enne Villem Kapilt kas selle eest raha ka lootust saada. Ta muutus päris tõsiseks ja ütles siis tasakesi. Noorel heliloojal ei sobi küsida, kas raha saab? Ta võib ainult märku anda, et tal on raha hädasti vaja. Umbes 1961. aastal Läksime sümfooniaorkestrisse viiulit mängima ja jäingi sinna kuni pensionini. Seal oli kontakt paljude pillimeestega ja dirigentidega. Samuti kuulsin seal orkestrit seestpoolt, mis tuli kasuks loomingulisele tööle. Konservatooriumis oli mul raskusi mõnede ainetega vene keeles, olin väga nõrk ja sõjalise õpetaja. Ta oli meil umbvenelane. Mulle määrati juhendajaks üks kaasõpilane, et teha selgeks kõik relvad ja sõjaasjandus. Eksamil nõude teistelt vaid ühe relva lahtivõtmist, kokkupanemist minult aga kõike püstolist, kuulipilduja. Eksami käigus juhtus nii, et ühe relva kokkupanemisel jäi mul väike sõrm kuhugile vahele ja hakkas verd tilkuma. Määris laua kohe ära. Meie polkovnik ehmatas ära, käskis laua ära koristada ja eksam oligi tehtud. Ateismi alal langes samuti mulle suur pillimine. Tundus, et taheti läbi kukutada. Eksam toimus ühiselt klassis olles ja järk-järgult küsiti kõik läbi. Ma jäin viimaseks. Kaks tütarlast olid veel klassis. Õpetaja palus neil lahkuda, kuid nad jäid vaatamata teistkordsele käsklustele. Me ei saavutanud õpetajaga kompromissi ja ta läks kuhugi vis direktsiooni rääkima. Kui ta tagasi tuli, oli väga lahke ja kõik oli korras. Vist Eugen Kapi Villem Kapp kostsid minu eest. Võib-olla ka need kaks tütarlast päästsid mind läbikukkumisest. Vahest kui Villem ka pära oli asendas teda Eugen Kapp. Teisel kursusel mängisin Eugen kapile eta oma viiulisonaadi, esimese osa. Eugen Kapp ütles pärast lühikest vaikust. Teate Rosenvald. Üksinda ei saa revolutsiooni teha. Hiljem sai sonaat päris hea vastuvõtu osaliseks ja oli ka üks esimesi lindistusi raadius, mille esitasid tolleaegsed üliõpilased Merike ramm ja Merike jõuluma. Kolmandal kursusel alustasin sümfoonia kirjutamist suurele orkestrile mille lõpetasin paari aastaga. Villem Kapp pidas seda liiga ise äralikuks ja soovitus lõpueksamil näidata hoopis minu varasemat sümfooniat keelpilliorkestrile. Ta ütles minu sümfoonia kohta. Sa ei kõnni nagu mööda siledat teed vaid püüab minna üle kivide ja kändude. Kui Roman matsu seda sümfooniat raadios lindistas kukkus ta ühel momendil puldist pikali. Ma ei tea, kas see oli minu sümfooniaviga, aga Matsav ütles. Vaatamismoodi kirjutab. Ta ei ole mitte konservatooriumi, vaid ilvese õpilane. Helilooja Heimar ilvesega oli meil paljudel hea kontakt. Austasime teda tema vabade vaadete ja suure ande tõttu. Villem Kapp andis vahest juhiseid helilooja ametikohta. Näiteks ütles ta. Kuulake hoolega seda, mida teie vaenlased teie loomingu kohta ütlevad. Nemad otsivad välja selle viimase, mida on võimalik ette heita. Ühtegi parandust Villem Kapp minu loomingu osas ei teinud. Siiski üks noot esimesel kursusel esimeses klaveri prelüüdis. Selle muutis ta ära. Tundus, et Villem Kapp oli hilisemal ajal natuke haige ja seda ka hingeliselt. Näiteks tema ooperi Lembitu esietenduse ajal kõndisime me ümber Estonia teatrimaja. Ja rääkisime muidu juttu. Teda huvitasid ka teatud kiriku ja usuprobleemid. Muide mainis ta, et talle tehtud ettepanek komparteisse astuda. Tema vastand. Nii kaua kui see partei selline viletsam ta sinna ei astu. Üldse oli Villem Kapp väga avameelne kõigis isiklikes asjades. Konservatooriumi lõpetasin 1963. aastal. Nagu eelpool kirjutasin, jäi eksamil kõlama sümfooniakeelpilliorkestrile. Oli mainitud veel, et olen kirjutanud sümfoonia suurele orkestrile esimese ja teise osa. Eksamikomisjoni esimees oli keegi professor Leningradist. Kõik kolm lõpetajat, Arvo Pärt, Hans Hindpere ja mina saime hindeks viied. Oli minu kohta öelnud et minust peaks saama hea koorikompaniist. Kahjuks pole ma proovinudki koorile midagi kirjutada. Peale lõpetamist kirjutasin üsna hoolega ja peaaegu iga pooleteist aastaga sain ühe sümfoonia valmis. Kui seni oli meid juhatanud Roman Matsav. Seis kolmanda sümfoonia, lindistas Neeme Järvi. Neeme Järvi tavaliselt eelnevalt partituurid tutvunud võttis kohe kätte ja tegi ära. Ta kutsus mind oma kõrvale puldi juurde. Et oleks kohe võtta, kui on vaja midagi ütelda. Vaheaegadel tegin veel hulgaliselt parandusi ja see Lindsay suhteliselt päris korralik. Tollel ajal mängis orkester Neeme Järvi püüdlikumalt. Matsoviga mõned mehed nagu viisid taseme meelega alla. Sümfoonia sai ette kantud ka ühel pleenumil. Tavaliselt tellist tšellole kirjutatud teosed minult jaan Reinasta kuid andis need teistele interpreetide mängida. Nii tekkis ka näiteks sonaat dialoog tšellole ja klaverile mille esitasid Allar Kaasik ja Ivo Sillamaa. Samuti kvartett neljale tšellole. Vahest püüdsin pisut Novaatorluse poole näiteks kammersümfoonia tšellole ja keelpilliorkestrile, mille esitas Toomas Velmet. Mõned kiitsid seda teost, mõned laitsid, aga midagi uuenduslikku oli seal minu jaoks. Kuna olin tegelenud ka orelimänguga, siis sai mõnedki lood orelile kirjutatud. Tihti juhtus, et need lood tegin ümber teistele koosseisude näiteks Loctorn keelpilliorkestrile harfile. Ainsana on jäänud püsima seitse prelüüdi ja fuuga orelile mille Hugo Leppnurm ka oma repertuaari võttis. Esimese viiulikontserdi kirjutasin Lemmo erend tellimisel. Ta ei olnud päris rahul kõigega ja soovitas mul mõned kohad ümber teha. Hea, kui helilooja interpreedi arvamust kuulda võtab. Siis on eeldusi, et teos muutub paremaks. Teise viiulikontserdi kirjutasin spontaanselt pärast orkestri Kaug-Ida-reisi. Ka selle esitas Lemmoerendi. Heliloojate liidus, arvati, et see ei ole ikkagi mitte päris kontsert. Poeem taga ei ole. Ei olegi vist mitte midagi. Sümfooniad hakkasid ilmuma minu sulest järjest harvemini. Võib-olla olin juba ammendanud selle žanri. Üks vähestest vokaalžanris teostest on veel vokaliis, mille esitas Urve Tauts. 1989. aastal läksin pensionile. Kuigi tehti ettepanek jätkata tööd orkestris, otsustasime lahkuda. Et mitte jalgu jääda, noorematele. Tekkis tunne, et vajan puhkust, muusikast. Tekkis ka tunne, et muusika on rohkem lärm kui muusika. Oleneb muidugi tegijast ja sellest, kuidas seda vastu võtta. Tegelikult orkestritöö on alati poolik. Kõiki teoseid saaks ja tuleks tohutult rohkem viimistleda. Seal see apiiri, see suur koosseis ja finantsvõimalused. Aga sümfooniaorkester on siiski kõige täiuslikum vorm muusika esitamiseks. Ja sellega on veel võimalik muuta inimest. Kuulsite Eesti luterliku tunni saadet helilooja Helmut Rosenvald ist. Kõlas Helmut Rosenvaldi muusika. Helmut Rosenvaldi päevikut, luges Meelis Holsting. Saadet jääb lõpetama. Kontsert viiulile ja keelpilliorkestrile. Lemma rendi musitseerib koos Tallinna Kammerorkestriga Neeme Järvi juhatusel. Ja helisalve on see teos jäänud aastal 1976. Eesti luterliku tunni aadress on Tallinn. Kiriku plats kolm ja telefon kuus kolm üks neli kolm 11 ootab tööpäeviti teie kõnesid. Kohtumiseni.