Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus ja Meelis Holsting. Tere ütles väike prints. Tere, ütles kaupmees. See kaupmees müütas täiuslikke tablette, mis kustutavad janu. Neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua. Miks sa neid nüütad, küsis väike prints. Need annavad suurt kokkuhoidu ajas. Asjatundjad on välja arvestanud. Nii säästetakse 53 minutit nädalas. Ja selle 53 minutiga teha. Teed, mis ise tahad. Kui minul oleks 53 minutit aega siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole. Meie tänase saate teema on valikud. Räägime oma stuudiokülalistega, sellest, milliseid valikuid neil oma elus tuleb teha mille vahel tuleb valida ja kuidas neid valikuid tehakse. Mille põhjal oma otsus tehakse. Kas ollakse piisavalt iseseisev, et otsustada. Ootame ka teie kõikide aktiivset kaasalöömist meie saates, kus Eesti luterliku tunni toimetuse telefonil kuus 31 43 11 kuus 31 43 11 ootame kõikide teie arvamusi tänase saate kohta. Automaatvastaja toimetuses salvestab kõikide teie arvamused ja nende juurde tuleme tagasi kindlasti oma järgnevates saadetes. Meil on stuudios täna viis noort inimest ja võib-olla kõigepealt tutvustab tõenäoliselt järjest tere, mina olen Taavi ja mina olen Jüri. Aivi. Tere, mina olen Hannes. Minu nimi on Lilian. Ja nagu juba eelpool sai öeldud, on meie saate teemaks täna valikud. Kui palju teie eas tuleb valikuid teha ja kui palju on üldse vajadust valida? Üksikute aine on praegu nagunii-öelda abiturient ja siis mul on paratamatult valik, et mida ma nüüd edasi teen pärast kohe loputamist, et kas ma olen kõrgkooli lähen tööle ja kui ma lähen kõrgkooli, et siis missuguse just neist? Ja et mida ma õppima hakkan ja nii edasi. Paratamatu. Mina arvan, et üldse noortel on just selles eas väga palju valikuid vaja teha. Just nagu Jüri ütles tõesti, et mis avalduvad tulevikuga, et tulevane ülikool, kui sinna minnakse ja pärast ülikooliga töökoht ja kõik see oli. Võib-olla te ütlete siis, kui vanad te olete ka? Mina olen siis 18, ma sain sama vanaks abiturient. Ja täpselt samamoodi meie otsesed on tähtsam, mis ma teen, kuna see on ikkagi samm teise eluetappi. Mina olen 19 ja õpin teist aastat ülikoolis. Minu vanus on 24 aastat, valikutest. Ma ütleks niipalju, et jah, näed, mis siin kõneks tulid, sellised suuremad valikud elulised valikud, kus ma õpin, mis ma teen, mis tööd ma hakkan tegema, aga noh, paraku on ju niimoodi, et ma pean praktiliselt iga 10. sekund tegema igasuguseid väiksemaid valikuid. Kas kooliga seoses, kas ma spikerdanud Kas need on jumalikud? Isiklikult arvan, et põhimõtteliselt on nii, et sellised suuremad valikuid tähtsamad Taivad umbes ütleme näiteks kolmekümneaastaseni, siis hakkab stabiliseerumine enam-vähem, nii et see on paratamatult väärtuslike tormiline valikute periood enam-vähem. Mis te arvate, kas teile antakse nagu piisavalt palju võimalust ise oma otsuseid teha või tahab keegi ahest teie eest need ise ära teha? Vastupidi, tänapäeval ongi just see sunnitakse noori tegema valikuid. See on paratamatu. Mingi, võibolla kasvatusstiil ei oska jälle? Et niikuinii neid tuleb kunagi tulevikus teha, et miks siis mitte neid alustada. Ma lisaks tegelikult natuke Aimile sellist opositsiooni, et. Võib-olla tõesti, ma olen natuke vanema teiste aega näinud see, mismoodi praegu surutakse peale, kas ühiskonna poolt siis valikuid ei ole päris see, mis on olnud kunagi varem, kus konkreetselt määrati ära, missugust peab saama lapsepõlvest alates kuni surmani. Isklikult küll kaldun, arvan, et praegu lihtsalt suurepärased võimalused olid oma elutee, mida ma õppima hakata, mis tööd hakkan tegema? Kodud ei suru midagi peale. Põhimõtteliselt on niimoodi, tegelikult vanemate on ikkagi omad ideaalid, et tahet, kellest tema laps võiks saada ja nii edasi ja siis lülitad nende mõjustada teatud suunas ja ikkagi, et aga ma arvan, et see nii-öelda pealesurumine Sellist suunamine võib olla. Toetada seda, et alati ei saa valmis neid valikuid tegema. Ei ole hea meelega, ootaks veel aasta. Aga mis puutub kodusesse suunitlusse, siis minul on täiesti vabakasvatus kodus Aspluateedis poeg tahab. Tegelikult ma lisaks, et mitte, et ootaks veel nagu aasta selle valiku tegemisega, vaid asi on hoopis selles, et tahaks ära proovida enne need variandid ja vaadata, et mis siis neist kõige paremad rotangist see kartus, et järsku ma kuidagi panen mööda või ei lähe nii nagu vaja. Tähtis, aga valik enam piisavalt suur näiteks abiturientide, et ma saan ülikoolid, kui ma tahan tartu minna, kus on kaks sisseastumisavaldust esitada. Et kas kahe valiku puhul Savoltsa olla valikuga on ka teised ülikoolid, eks. No ühesõnaga, konkreetne näide. No aga sa oled, sa tead, mille puhul mida valida, et nad tahaks nagu tule ketena kas siis ei ole tõesti olemas näiteks kedagi, kellelt nõu küsida, kes oskaks soovitada, kes on näiteks sama tee läbi käinud, on rahul või ei ole rahul? Nojaa, aga igaüks on ikkagi eraldi indiviidina. Aga teile tundub nagu, et ühiskond kasvatab teid sellisteks, et abiturient on võimeline oma elu ise alustama ja kõike seda puudutavat ise otsustama. Mina isiklikult arvan, et kui mina keskkooli lõpetasin, mina ei olnud valmis nii-öelda ellu minema või, või koolist lahkuma, selles mõttes. Tegelikult just nimelt keskkool peaks inimeste ette valmistama selleks tulevaseks eluks. Ega meil ei tehta seda piisavalt, aga mis neist saab, kes keskkooli ei lähe? Mina arvan, et, Need, inimesed, kes seda ei tee, need on paratamatult sunnitud elama selles reaalses maailmas. Ning juba see kasvatab neid valikuid tegema ning omamoodi mina leian, et meil on isegi mingi eelis elus et nad on sunnitud. Mina nii ei arva, sellepärast et nad peavad ikka tegema küllaltki suure hüppe nagu reaalsesse ellu, nagu sa ütlesid. Et kui sa jätkad nagu õpinguid kuskil ülikoolis, siiski õpid edasi, kuigi see on kindlasti raskem. Aga noh, koos selle ülikooliga sa õpid valmistud nagu rohkem eluks. Ja ma olen sellega nõus selles suhtes, et, et kui nagu nüüd üheksanda klassi lõpetanu vastamineldad ellu hakkab tööle, et siis ta ei ole valmis selle jaoks. Aga ma käin keskkooli läbi, käin Carcai läbi, et siis ma nagu pidevalt nagu valmine küpseks. Et see pidev selline protsess on ju, valmistame ette. Anti Ma vaatan oma neid endisi klassivend ja siis tekib küll mulje et meie, kes me oleme praegu keskkoolis olema rohkem illusioonide kütkes, loodame palju rohkem. Nad on reaalsed, ütleme, nende lootusena reaalsemad. Aga nendele siis ka nendel ei ole, vist nägi rohkemat loota ka, kui meil on jah, nende väiksemad, aga nemad on rahul sellega, mis on niimoodi võtta. Nende elu tundub pingevabam. Kuule, mine koolist natuke kõrvale, kas te seda tunnete, et et teil on nagu ühiskonnas üldiselt võimalus kaasa rääkida, mingeid otsuseid kaasa teha? Või saate valida ainult oma isikliku saatuse piires? Mulle kõigepealt meelde kohe see vatise valimiste teema on väga aktuaalne. Nüüd on nii, et paraadi koolidesse ka tungitakse vaikselt mõjutama nii-öelda neid valimisealiste abituriente. Et see annab küll tunda, et sa nagu oled nagu täieõiguslik liige ühiskonnas, et sa võid mõjutada seda. Oma häälega jah, aga sellega nemad suunavad seda noort inimest, kes ei tea mitte midagi just sinna suunda, kust nemad seda tahavad. L1 valiku tegemine. Aga kas see on just see mõjustamine, et inimene ise ei tea? No kui kõik variandid on väljas, tasavalikud tehakse kuskil teie eest ära, jah. Nende ongi, see suunatakse nagu rohkem, eks ju. Et kes on nagu avaldab rohkem mõju sellele erinevate variantide suhtes. Siis ma olin ikkagi tegelikult tahes-tahtmata lõppkokkuvõttes langeb voolik ikkagi mulle kelle ma valin välja ja siis läheb sinna kõrgemale. Miks mitte see vinüül täiesti mina ise ka olla. Tänapäeval on mul see võimalus. Aga milliseid valikuid nad veel lisaks koolile veel teha tuleb? Tihtipeale tuleb näiteks ülikooli kõrvalt siiski tööl käia ennast ära elatada, eriti veel need, kes ei käi ülikoolis oma kodulinnas. Mis puutub üldse valikusse elu üldse nii suur valik, et see valik on liiga tavaline Moskvas märgata sest iga päev ma teen mingi otsese võib-olla iga tund, ma tean vähemalt mingi ühe otseselt kui küsida, et mis otsuseid sa teed, siis ma ei oskagi kohe vastad sellele. See oli ka tavaline. Ma mõtlesingi, et kas tihtipeale mitte ei lähe see, et tavalistega kokku lähevad ka sellised tähtsamad otsused, mis isiklikku elu puudutavaid. Hiljem sa saad aru, et oleks pidanud mingi valiku tegema. Ja muidugi tagantjärgi mõtled, et oot-oot, see moment oli väga tähtis minu arust olla. Samas on ka see, et sa teed iga päev selliseid väikseid otsusi. Sel hetkel on täiesti ebaolulise tähtsusega hiljem mängijad võib-olla meeletult suurt rolli elus. Tookord tegin selle otsuse õieti, eks muidugi praegu võib-olla olen halja Loksal tänu sellele või ei ole õnnelik selle tõttu. Toon lihtsalt valisin kahe variandi vahel kumbagi teadnud, kumb on positiivsem, pime õnn. Vot. Sellest lähtudes kui nüüd iga pisike valik, eks ole, võib osutuda tähtsaks, siis seda enam peab olema nagu meie igapäevane valikute tegemine rajatud millelegi, mis, mis seda toetab, et mille põhjal teie teete valikuid või teile mõjuta seal mõlemad pooled, siis on olulised. No eks valikust ja aga muidugi oleks hea öelda, et kõige parem variant oleks kompromiss nii mõistuse kui siis südame vahel, aga, aga noh, seegi oleneb valikust. See vahe hea ja halva vahel, mis on nagu inimeses välja kujunenud. Aga see on ju lihtsalt tõesti keskkonna mõjutustega kaasnenud alates sünnist, kes seal kõik mõjutavad, vanemad, õed-vennad, ümbruskond, sõpruskond, ekse vastan sellele kujunebki mulle arusaam heast ja halvast, vastan sellele, ma teen ka otsuseid, valikuid. Ja need, mis ma siis teen. On see siis minu jaoks hea, see ei pruugi üldse olla ju see õige valik tegelikult nagu teiste inimeste silmis. Aga mina näiteks pean seda ülimalt positiivseks. Et selle põhjal tehaksegi valikuid, kuidas on tal endale arusaamine, kujunevad heast ja halvast? Vastavalt oma väärtustele väärtushinnangutele. Ma ei tohi tegelikult langeda ju mingisuguse pingeseisundisse ka, tänu millele ma teen neid valikuid. Et nüüd, kui sa ütlesid, et kogu aeg teen mingeid valikuid see tähendab seda, et need võivad olla väga tähtsad, et ma nüüd peaksin olema tegelikult kogu aeg otsustanud mingeid ülitähtsaid otsuseid, et oioi, mis mu elus tulevikus saab, on ju aga ma ei tohi langeda sellisesse seisundisse, siis, siis ma võin omadega täitsa metsa joosta. Lõppkokkuvõttes peas mingi meeletu virvarr, on asjal lõpp kokku, üldse aru, mis on hea ja mis on halb. Aga noh, kui niimoodi mõelda, siis on täitsa nagu troostitu asi, sellepärast et et kui kõik see sinu väärtushinnangud nagu sõltuvalt sellest, mis on olnud enne, siis võib öelda, et elu on juba need valikud sinu eest ära teinud, et see on lihtsalt mängukann. Nii isadelt mõelda, et tegelikult on inimesel alati ja olemas teadmine ikkagi, ma arvan, mingisugune sisemine, mis on õige, mis on halb ta lihtsalt, kas ta annab kiusatusele järgi või mitte. Ma tahtsingi sellega seoses öelda, et ma ei mõelnud mitte seda, et sa peaksid nüüd iga päev teadvustama, vaid kui sa iga päev teed otsuseid just nimelt teadvustamata, et sa teed otsuseid. Ei, sa teed neid lähtudes, eks ole, oma taustast ja mõtlen ma mõtlesingi just et mis, mis siis mõjutab seda taustal. Aga teine asi on veel see, et need igapäevased valikud üldse valikud ei ole ju tegelikult enamasti hea ja halva vahel. Need võivad olla kahe hea vahel kahe halva vahel, siis me ei saa rääkida sellest, eks ole, et, et ma tunnetan seda. Võib-olla need valikud sellised noh, suhteliselt egoistlikud, et kui on ka hea aeg, eks ma ikka valin selle, mis on endale parem. Aga kui on valikuvõimalus võrdne siis ma ei tea, intuitsioon või midagi, sest ei saa jääda lõpmatuseni mõtlema mõistusega läbi, et kumb see ikka on, parem vahestud nii haigeks mõelda. See ongi muide haigus olema, see oli nagu see inimese otsustada. Hannes selle jutu sees välja selle väärtuste teema, et kui ta ümberringi vaadata, et mis võiks olla väärtused, mille põhjal tänapäeval otsuseid tehakse või teie eakaaslased otsuseid langetavad mis otsestest sa räägid igasugustest igapäevastest ja ka nendest nii-öelda elu tulevikku puudutavaid otsuseid. Hästi, et kuulsin, et praegu tänapäeval on nii-öelda trendiks on olla edukas. Et põhimõtteliselt kõik otsesed lähtuvadki sellest, et olla edukas kõiges, mida sa teed töös, suhetes üldse ma ei tea seltskonnaelu ja nii edasi, et, et kõik need otsused lähtuvad sellest niimoodi üldisel massil mingil määral ikka mingil määral igaüks tegelikult kuivõrd inimesel laseb ennast hoiustatakse, tahan olla edukas. Veel ühesõnaga tegelikult edukad ei olegi mitte need, kes eralduvad üldisest massist. Et see väärtus siis on nagu edukus tihtipeale, sest noored, otsustades minna ülikooli midagi õppima, valivad just selle ala, mis on tuleviku koha pealt väga tulukas. Mis teie endi väärtused on, mida te peate tähtsaks oma elust? Kui nüüd rääkida näiteks, et kuhu minna edasi õppima siis loomulikult ma valin alamps hakkab mulle tulevikus hästi sisse tooma seda, mitte seda mõelda, et ma tahan Allalik, kuulus tänalastaar midagi ta iganes, ühesõnaga väljapaistev isik ühiskonna siis pigem sellele, et ma tahan, et ma võimaldaksin perekonnale seda ega mina jäin ilma et nad võib-olla siis ütleme enda tulevikus perekonna haala. Pigem. Materiaalne kindlustatus ütles. Minu eesmärk on küll leida võib-olla iseenesele kõige sobivam tee üldse mis võimalik, see ei pea kindlasti olema midagi, mis tagab mulle materiaalselt kindlustatud elu. Kas me võime teie puhul rääkida mõnest vaimsest väärtusest? Näiteks minu üks põhilisi selliseid eesmärke Saavutada nagu selline sisemine õiglus, see on siis minu enese sisemine õiglus ja teine, mis mind huvitab, et oleks valitsejaks kuidas nendeta, ühiskondlik õiglus, riiklik õiglus, iseasi on see, mis on Õius ja kuidas seda saavutada. Aga see on selline asi, mille poole vähemalt mina püüdlen ja ma sooviks, et kõik püüdlesid. Ma arvan, et mulle meeldiks selline asi nagu, nagu teadmine, et see on kuidagi vanad kõlarid, tarkus ja nii edasi, aga aga ma ei mõtle sellist teadmist, et noh, et miski toimus sel kellaajal ja täpselt siin niimoodi ja ma mõtlen nagu selle nii-öelda maailma tajumist kuidagi selle mõistmist seal on palju tähtsam minu meelest üldsegi miski muu. No tegelikult selles mõttes, et õiglus eeldab teadmist, teame baasiks absoluutselt kõigele. Jah, kui tajumine on, siis on nii õiglus, õiglus on hüveni öelda. Muud läheb sellega kaasa, siis. Ma arvan, et see teadmine viib lõpuks nagu rahuni sisemise rahuni. Mina taotleks kajast sellist emotsionaalset stabiilsust, võib-olla harmoonia. Aga tegelikult need mõtelda siis inimkonda ei saa lasta siuksesse õnnistatud seisundisse armooniasse, sest et siis kõik nagu oleks siukses hõljukesed ringi ja, ja midagi ei toimuks, et tegelikult selle harmoonia otsing viibki nagu edasi inimesi. Et see nagu sunnib neid tegema kõike. See on tore, et kõigepealt lõpuks siiski selle leiavad, aga mitte veel nende eluajal nii-öelda, et see eluaeg ja see elu oleks otsing. Ma ei usu, et see harmoonia ongi mingi hõljumine kuskil teadvuses. Ma arvan, et see harmoonia on maailma mõistmine, sisemine tasakaal. Et just nimelt see ongi olemas nende valikute tegemisel. Tuletame teile meelde, et meie tänase saate teema on valikud ja ootame teie kõikide arvamusi Eesti luterliku tunni toimetuse telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks, kus automaatvastaja salvestab teie kõikide tabamuse. Olge hea ja jätke sinna automaatvastajasse ka oma telefoninumber või kontaktandmed, et saaksime Teiega kindlasti ühendust võtta. Oma valikuid tehes, keda te peate oma autoriteetide, eks, et kui teil sellest samast oma teadmisest ei piisa? Eelkõige noh, kes on esimesed, keda kuulatakse, on vanemad jah, aga kui ei ole siis mingi mõned väga ostetud vanemad inimesed, tuttavad, sugulased, vanemad, sõbrad, vanavanemad. Ma mitte ei ütleks ka, et just peab olema sugulased ja sõbrad, vaid inimene, keda ma tean, et ta on minust kompetentsem, siis ma saan tema poole pöörduda. Või siis, et võtan eeskujuks mingisuguse silmapaistva ühiskonnas. Seda võib teha ka tema isa nõu andma. Jah, aga ma mõtlen need eeskujuna aga nõu küsinud sellega, keda ma pean kompetentsemaks minust. Selline autoriteedi küsimus üldse on aktuaalne või tahetakse tänapäeval rohkem nagu ise otsustada? Tegelikult nii-öelda siis autoriteedi olemasolu on teatud mõttes vajalik. Miks mul oleks vaja hakata leiutama uuesti jalgratast, kui jalgratas on olemas juba momen lihtsalt sealt nii-öelda müüjalt, kes valetama, minu autoriteet selle lihtsalt saada. Ja ta võib-olla lihtsalt lahkelt kinkis selle mulle pole lihtsalt vaja hakata uuesti jalgratast leiutama, mis võtab palju rohkem aega, vaata, sa tead, mille poole sa püüdleb, mitte. Sa hakkad tõesti mõtlema, siis ei teagi üldse, see kiirendab su arengut, nagu mina arvan, natuke valem praegu tuua paralleele nende, ütleme, selle autoriteedi olemasolu ja jalgratta leiutamisel. Ei saan põhimõtteliselt autoriteet on ja kes on nagu niisugune isik, kelle olemuse poole saab öö püüdnud või sa üritad temaga samastuda või samal ajal nagu tasemele tõusta ja Lähed oma sihti silme ees, siis on ju palju-palju kindlam sinnapoole püüelda, kui näiteks mingit. Ma ei tea, kõver radu pidi sinna minna, otsides kompidesse, puudub autoriteet, ei tähenda seda, et mul puudub see siht, kuhu ma tahan minna. Nojah, aga sul võiks siht olla, aga oletame oletame, et sa oled pimedas metsas nii ja nüüd on nii, et autorit Teet on valgus kuskil eemal, sa jõuad sinna kohale palju kiiremini. Nii, aga kui autoriteedeeaa olemas on, lisaks valgusele on olemas ka mingisugune raadiomajakas või mingisugune heli heli kuskil miskid laseb helid välja, siis saab kuulmise järgi jõuad sinna palju aeglasemini, Sul on siht olemas, teadet selle kohta on ta on see, mida sa tahad saavutada. Aga sa jõuad sinna palju aeglasemini, kui näiteks valgus, autoriteedi olemasolu. Te töötate seotud selle nii-öelda valguseni lihtsalt pettuda? Noh, see on ka võimalik, aga kui sa jõuad niikuinii sinna kohale autoriteet ei ole olemas, siis juba manas, ei hakka endale uut siht tantsima. Võib-olla võib-olla siis seal on kirjas, et pigem mina ütleks Selle peale, et autoriteedis pettumine on juba omaette samm edasi see on üks arengu väga suuretapp, tegelikult samuti valik. Ma muideks öelnud, et autoriteet on nüüd öelda see põhiisik, kelle poole peab täiesti mõtlemata nii-öelda pöörduma, et kogu aeg peab tema samme analüüsima, aga see samas seda eeskuju seades. Te olete kõik üht või teist viisi kirikuga seotud inimesed, kas seega kuidagi teie valikuid mõjutab? Noh, eks ikka üritad kedagi nii-öelda parem inimene olla midagi tehes noh, need nii-öelda 10 käsu sisu kuidagi nagu anna lipsab meelest ikka nagu rohkem tihedamini läbi. Kui võib-olla siis ma ei oska öelda, muidugi ma ei ole nii-öelda täiesti ateist või ei ole toonud kellelegi taolisi kehas. Aga et, et ma arvan, et see on nii Sanna Jaha ohjeldamine igapäeva tegemisi, see, et meil on ikka selline jumalakartlik, kus on pidevalt kusagil mälusopis, et kui sa on võimalus teha midagi ütleme siis halba või siis käib kusagilt midagi läbi miski koputaja oioi. Kuule mees mõtle nüüd, mis sa nüüd teed, et kas sa ikka viisakas ta siis ei tee. Ja see, ma ei usu, et nüüd kõik usume nüüd täiesti jumaliku predestinatsioone. Mingil mingil määral ikkagi saatust võimalik ette määrata, kui me, kui me ühesõnaga usuksime seda predistinatsiooni, siis me ei oleks siin arutleks valikute teemal. Mina arvan, et kristlus on just nimelt üks osa juba meie väärtustest mille põhjal me teemegi neid valikuid. Me oleme need omaks võtnud ja, ja me peaksime neid juba, sisemine motivatsioon on olemas, et need järge. Ma arvan, et see isegi mu elu natukene kergemaks. Et mul on lihtsam teha neid valikuid, sest ma juba tean, mida ma siis valin. Tähendaks tugi põhi, millele tugineda just neid järgides jumalikule ette määratlusele tagasi tulles, et väga paljud inimesed tegelikult, kes kirikuga seotud ei ole, kujutavad asja nii, et, et inimene, kes on selle tee valinud, et temal endal suurt enam midagi otsustada jää, teie olete oma elus kogenud nähtavasti, et jumal on just andnud meile kõigile valikuvõimaluse. Ja kasvõi see koguduse jõudmine ise on juba üks suur valik. Kuidas te valisite? Miks, kui rääkida, kuidas mina valisin siis ta võib muidugi ka öelda, et mingil määral autoriteedi eeskujul ma küll ei tahaks öelda, et klassiõde tänu kellele ma kirikusse sattusin, et ta oleks olnud mulle mingi väga suur autoriteet, aga aga siiski ta suutis teha näidata seda asja niivõrd huvitavas valguses, et juba endal tekkis huvi. No tähendab, mina sattusin kirikusse selle kaudu, et sihuke väike põngerjas niisugune kuue aastane või seitsme aastane olin siis siis kuidagi emal juhtusid olema tuttavad nii-öelda kirikuga seotud ja teie oma panime siis käima pühapäevakooli, sealt saama lahti olema siis püsinud kiriku juures ja kindla vineeri ja ja kui keegi nüüd ütleb, et see on sinu valik oli küll põhimõtteliselt minu valik, nüüd kui ma nagu ise on asju mõistma, hakkan, ma ei ole nagu ära sammunud kiriku juurest. Sest et mul on see võimalus olemas. Jüri jutu kinnituseks võin lisada, et just see, et sa oled seal asja seisa nii-öelda see mõjutab, kui sa oled, noh, näiteks inimene on olnud juhtumeid, kus keegi nagu sunnitud või on olukord olnud, et on pidanud hakkama kirikus käima või? Mida me seal tegema ühesõnaga on pidevalt viibinud seal lõppkokkuvõttes on see, et ta jääbki sinna püsima. Ja pärast küsitakse talt, et miks sa seda tegid, ei oska midagi vastata. Tundis, et see on õige. Mul on endal täpselt samasugune juhtum põhimõtteliselt, et pere on küll olnud. Nii kaua kui ma mäletan, täiesti kirikukauge ja endale oli, mul sattusin, kunagi lubasin vanaemale, ühesõnaga vanaema käis mulle peale. Ma ei tea, mitu aastat, kui ma olin, kusagil. Ei mäleta kusagil 13 14 käis meil aastaid peale, nii lähed leeri. Ükskord sa lähed luba mulle, et sa lähed leevene nurka lubasin ja kokkuvõttes vanaema suri ära ja ma ei olnud leeri läinud. Siis. Siis ükspäev tuli meelde, et lubasin vanemale mõnelleeri. Küsisin sõbra käest. Sõbra sõbra onu on kirikuõpetaja. Küsisin sõbra käest, et kuule, millal leer hakkab hädasti leeri minna. Ütles, et ma lähen ise järgi. Tuleb tagasi, ütleb, et homme hakkab. Aga ma tulen homme leeri. See oli neid 93. sel aastal ja sellest ajast saadik ma olen seal püsima jäänud. Ja kui hakatakse küsima, miks siis ma jäängi vist vastama sellele. Lõppkokkuvõttes ütlen, et ega ikka päris täpselt ei tea. Minu sattumine kirikus oli küllaltki juhuslik ka kuskil põhikoolis sattusin Nelipühi laste hulka. Siis asi särav, aga ju ta siis jäi kummitama võib-olla mulle kuskil ajusopis ja siis küllaltki juhuslikult sattusin nüüd ka leeri mis oli rohkem küll mu sõbranna juhatusel vä? Minu sattumine kirikusse on võrdlemisi sarnane Jüri omaga. Panime sinna ema, siis ma võisin alla kaheksa, seitsme aastane, 89. aastal. Siiamaani ma olen püsinud seal ja saanud minu otsus kirikusse kirikuga on Sist sama maja lihtsalt ära tulnud. Mina leian, et tihtipeale on asi veel selles, et kui juba minnakse või ollakse mingil määral kirikuga seadused ning sealt minema ei minda, on see, et kõik sõbrad ja tuttavad on juba seal. Ja see on saanud ka juba omamoodi elustiiliks, et sa kuidagi oled sellega igatahes seotud. Ja juba see äratulek tähendaks väga suurt elumuutust ning sõjaks ja ma leian, et tihtipeale ei ole selleks valmis. Siin tuleb jälle minu arust valikut asi siis kus on perekond ja tõepoolest ma ei tea, kuidas see Jüri puhul näiteks on perekonda, kes on nagu olnud läbi sugupõlvede, väga agarad kiriku liikmed, väga-väga ustav selliseid koguduste liikmed ja no ma ei tea, kuidas Jüri puhul on, on ju niimoodi, et on ikkagi selliseid lapsi kes nagu eriti nagu ei kipu sinna kirikusse minema. Et tekib selline antipaatiad selle vastu, kuidas lapsepõlvest saadik mingid vanaemad ennustavad, et sa pead seda tegema, et vaata sõnnik ja sunnitakse nii-öelda piiblit lugema, lapsel tekib mingisugune selline hoopis psühholoogiline vastuseid sellele. No miks sa iks antipaatiad kastan, pigem säält küsitakse, et kas sa oled usklik. Siis seal täpselt see, kas sa oled usklik, hädsam, kas ma millegagi hirmsam hakkama saanud, et ma olen usklik, et sa arvad, et see on pigem selle küsimuse esitamises. Ja tuletame teile veel lihtsalt meelde, et meie tänase saate teema on valikud, kuidas valida ja mida elus valida. Ootame aga teie kõikide arvamusi, Eesti luterliku tunnid toimetuse telefonil kuus kolm üks neli kolm. Üks üks, kuus, kolm, üks, neli, kolm, üks, üks. Sealne automaatvastaja salvestab teie kõikide arvamused ning ettepanekud aga olge head, ärge unustage lisamast oma telefoninumbrit või kontaktandmed, et saaksime Teiega kindlasti ühendust võtta. Ma lähen siit nüüd jälle valikute juurde tagasi, et siit lipsas paar korda teie jutust läbi ka, et mõni valik tuleb niimoodi kätte, et et sa lihtsalt lähed kaasa ja siis alles kunagi hiljem teavitud. Kas see tähendab seda, et valik ei ole mitte teinekord hetke otsus, vaid see on pikem periood? Muisuguses protsenti kogu selle aja jooksul välja kujunenud selline selge see. Ta on tähtsamad valikut, nõuavad nagu mingit protsessi sinu enese sees, mis tuleb laugu läbi käia. Et jõuda ühele või teisele tulemusele. Kindlasti. Kas te kardate ebaõnnestumist oma valikutes? Mingil määral ikka. Ma arvan, et keegi ei taha, ebaõnnestub ka noh, siin on ka see, et kui hästi inimene neid talub ja samas jälle mingi ebaõnnestumine võib olla Est jälle mingi uue ja palju parema valiku alguseks või. See ei pruugi ollagi tegelikult niivõrd hull See on see, kas sa teadvustad sel hetkel, et see võib olla millegi parema alguseks, on ju, tol hetkel võiks olla kohutav, lihtsalt. Ma arvan, et asi ei ole just nimelt mitte ainult teadvustamises vaid selle äratundmises Minu arust see inimlik, et kardetakse ebaõnnestuda. Et see nagu sunnib mõtlema inimest selle üle, et mida ta siis ikkagi valib, et kui ta ei kallaks Emonestusistajaks, ühesõnaga nii-öelda tõmbaks loosi kummad, Halib et see midagi sunnib valima, aga samas võib öelda, et, et ei tohi karta valida, sest kui sa niimoodi ootad ja mõtled, et kas meil politsei, Taavi, ma valin teist, siis võivad mõlemad võimalused käest ära lipsata ja jääb sulle. Kogudus on üks suur Mina isiklikult ka võin öelda kohe kindlalt, et ebaõnnestumine ei ole sugugi meeldiv kogemus. Ja teine asi on see, kui sellega seotud selline asi nagu teiste tunnustus. Et kui mul õnnestumisega kaasneb teiste poolt tunnustatuse ja ebaõnnestumisega kaasneb mingisugune mahategemine, siis on üpris valus ja raske sellest üle saada. Inimlik. Aga eks nende ebaõnnestumised teevad tugevamad. Nojah, muidugi lõppkokkuvõttes eks ju on ikkagi kasulikud, et mina arvan, et see on pigem sihuke hea ütlus. Lohutuseks midagi, kas ta, kas ta ikka teeb seal, no see on tasased kogemustest õpitakse. Just aga see on ju ometigi nii, et et kui sa oled valiku teinud ja sa oled ebaõnnestunud, siis sa tead, et näiteks mingisugune selline ala ei sobi sinule, sa ei tee enam sarnast valikut. Tugevaks proovid kell teha sama valikut siis, aga vähemalt sa tead, mida sa tookord valesti sa võid seda parandada. Ma tooksin sellise näite, lihtsalt tuli meelde, et Discord televisioonis diktor ütles sellise lause, mida me teiste Preisega kasutame. Tark inimene õpib vigadest. Ja mulle hakkas see nii vastu, sellepärast et tark inimene mitte ei õpi vigadest, vaid tark inimene õpib vigadest ja seal on väga suur vahe. Jah, et me ei õpi ainult vigadest, vaid siis, kui me vea teeme, siis me püüame seda mitte enam korrata. Samas me õpime ka neid vigu, mida on keegi teine teinud. Õpime nendest, just nii nimeliseks kindlustaks, aga kuidas te tunnete, kas teie olete nii palju valmis valikute tegemiseks on tal selline alus, millele toetuda, et kui teie valikud lähevad teie iseenese otsustest viltu valesti siis teil on nagu midagi, millega, nagu jälle. Alustada või edasi minna? Ma ei tea, kas teemaga haakub, aga ma toon sellise päris jõhkra näite, et kui inimesel ei ole enam põhjal otsustada või tähendab ta peab tegema valiku täiesti ise, sõltumata kellestki teisest muust ja ta on olukorras, kus ta oli ja muud võimalust peab valima siis haaval siis inimestel on kaasa antud selline kummaline ellujäämisinstinkt, kus ta teeb lihtsalt otsuse, kuigi ta võib-olla teiste silmis on kogu elu jooksul on olnud selline täiesti otsustusvõimetu inimene ei oska midagi teha korralikult. Aga on olukordi, kus seesama inimene võib-olla tõesti teha tõsikindlaid otsuseid ja ta teeb neid õieti käitub vastavalt sellele ja viib läbi viia suuri asju. Et see on selline mingi selline sisemine, tõesti mingi jõud, ma ei tea, kust see on kaasa antud. Sealsed sinedikas, nagu oleme valmis tegema valikuid. Et põhimõtteliselt võta siis tegelikult ei saagi ükski inimene kunagi ei ole valmis tegema valikuid. Ta lihtsalt sunnitud neid tegema võtmed. Mina isiklikult ütlen, et mina väga kardan ebaõnnestumist ja just nimelt võib-olla tänu sellele ma leian, et ma just ei ole valmis nendeks. Ma olen küll teinud ja võin isegi öelda, et edukalt. Aga see ei pruugi veel tähendada seda, et maid kõlarikuste. Edukalt põhimõtteliselt tegelikult ma ei tea, minu mina ja siis minuvanusena isegi siin on, et peaksid olema nagu tegelikult rohkem valmis, aga nagu rohkem hakkamas tegema valikuid. Sellepärast et, et nad ei ole veel, võib-olla tundub niivõrd palju seda vastutuse koormat, mis kaasneb valiku tegemisega ja nad ei teadvat, karta seda. Ja sellepärast on nad julgemad tegema valikuid. Et kes on võib-olla juba kogenud kas siis ebaõnnestumisi või siis lihtsalt seda koormat, mis kaasneb selle valikuga ei ole nii varmad tegema neid. Aga samas muidugi, kui nad on õnnestunud siis. Ja see on täpselt see eluperiood, kus tahes-tahtmata kujunemine välja, et sa teed meeletult palju langetatud, päris tobedaid otsuseid, järjekord. Aga noh, see on, elatakse hästi üle ja lõppkokkuvõttes tulevikus vaatad ikka selle tagasi, et tore oli. Eks väike selline dilemma tekkis siin, et sotsid, Jüri, et inimene on sunnitud tegema valikuid. Kas mõtled sellega, et inimene ei taha, ise valib, kas ta siis tahab, et keegi teine tema eest valiks tema elude. No põhimõtteliselt see sõltub inimesest, muidugi on olemas valikuid, mida inimene tahab ise teha, ma mõtlesin neid valikuid just kus ei olnud valida see, et igavese õnne ja igavikuliste nii-öelda põrgu vahel, vaid kus, kus on vaja valida kahe põrgu vahel. Et neid valikuid teha teha, sest ta teab, et ta ühenestub läbi käima ja ta peab vastutama selle eest, mis ta teinud on. Et kui keegi teine valib tema eest, siis ta saab just nagu lükata selle vastutusekoorma enda pealt ära. Esimest korda täna me jõudsime sellise mõisteni nagu vastutus. Kui palju te tunnete seda, et tegelikult vastutate nii enese kui teiste ees oma valikutest ja kui miski läheb viltu, siis ei saa selles süüdistada ei kaasinimestega jumalat vaid eelkõige iseennast. Et inimesed on selline huvitav oskus lükata ikkagi kõik oma ebaõnnestumised, enam-vähem kõik vähemalt üritavad lükata kellegi teise õlule. Keegi on ikka selles süüdi. Ma kaldun arvama, et ei ole alati niimoodi, et inimene on kõiges süüdi. Paraku on olukordi, kus, Vastutuse süüdi olemist. Vastutuse oma õlule võtmine peaks olema tegelikult kõigil kohustuslik. Kes seda ei tee. Paraku need inimesed tegelikult ei saa ka jõua kaugele, kes vastutust ei võta enda õlule. Inimesed ei ole valmis vastutama. Ei no sellised elementaarsed vastutused, mis elus on vaja võtta, ma vastutan, see, see, kuidas mina käitun, ma mõjutan sellega absoluutselt kõike enda ümber olevaid inimesi, ma ei saa ju käituda puhtalt egoistlikult, et kõike endast lähtuvalt mõtlen mingeid selliseid, tõesti üllaid, vastutuse. Et siin ei saa olla juttu sellest, et inimene pole valmis vastutust võtma. Pigem võib-olla ta on harjunud kogu aeg vastutuseta läbi saama, siis ongi tema elustiil, kui nii võib öelda. Pigem tuleks ära defineerida, mida me mõtleme, sõna vastutus, just nimelt see, et ma teadvustan, mida minu tegu on põhjustanud, mis on selle minu teo tulemus. Ja samas, kui ma lähen kellelegi kantsleriga kaklema ja ja ma tean küll, et teised inimesed seal on. Aga ma ei vastuta, kui ma ei teadvusta endale, mida sa teistele inimestele võib tähendada, et see väike laps, kes seda pealt vaatab, võib hakata tulevikus täpselt samamoodi käituma. Kas see inimene, kes läheb punase tule ajal üle tee, kas ta üldse mõtleb kunagi, et mõni väike laps Järelikult tähendab tegelikult, kui ma tean, mis on vastutus, siis ta on mul olemas, ma võtan enda õlule. Kui ma seda ei ole, siis kahju küll, on ju, tegelikult vaata sellise drastilise näite siis tegelikult kui näiteks inimene tapab teise ära, siis ta teab, et ta on tapnud seal inimesi ära ja ta teab, et võib-olla ta peab vastutama selle eest. Aga ta üritab põgeneda sellest, see inimene, vastutustundlik siis, kui ta annab ennast ülesse ainult noh, see on niisugune teatud mõttes vastutustundlik. Nii et vastutuse põhimõtteliselt võib öelda, on siis, et sa pead maksma seda hinda, kui sa oled midagi valesti teinud. Aga võib-olla, et mina ütleks selle vastutustunne, vastutustunnetus on pigem eelnevalt, kui ma midagi teen, aimama tema tagajärgi. See ongi kaks erinevat asja, üks on vastu, ei tunne, et neil on vastutus. Tekib tegevus, Nad on alati see, et ma tean, mis on vastutus. Ma ei saa tegutseda puhtalt, instinktiivselt on jäänud loomadel ja inimesel on mõistus kaasa antud ja järelikult tal on ka vastutus olemas. Vastutustunne. Meie aeg hakkab vaikselt läbi saama ja tahaks lõpetuseks veel küsida sellise küsimuse, et noore inimesena, mida te mõtlete sellest, et mis saab olema kõige tähtsam otsus teie elus, mina arvan, et minu üks tähtsamaid otsuseid on juba tehtud, see elukutse valik. Et ma arvan, et ei saa järjestada mingeid valikuid hierarhia hierarhiasse, et, et missugune neist kõige tähtsamad. Tihtipeale sõltub olukorrast ja praegu niimoodi otseselt öelda, et et see või teine, et vot see on tõepoolest suur valik, et, et see on hästi raske ja nii edasi. Seda ei teadvusta endale hetkel, et kindlasti neid tuleb edaspidigi. Aga hetkeks mina leian, et minu suur valik on täht. Mina arvan, et tähtsam valik on teada saada, mida mina tahan oma elult. Põhimõtteliselt, kes seda teab, mis on öelda su suurim ja tähtsaim valike, seda võib-olla ainult võiks öelda siis kui ma nii-öelda Ma olen teel teel matmispaiga poole ja üle vaadates seda. Kuid ütlen, et ma tean, mis on nii-öelda need lähitulevikus võin öelda, ainult on suurim vaik ja see ongi nüüd. Ma just eelpool mainisin kaevu, mis on see, selline on minu põhiline seda ideed õiglus laulnud tahaks siis ma suudaksin oma elutee valida niimoodi, et ma mõjutakse teisi inimesi üpris positiivselt. Et minu tegudega kaasneks ainult positiivne tagajärg. No vastavalt sellele ma elaksin ise ka hästi, loomulikult oleks hea tunne elada ja ma teeksin õigeid valikuid. Et mul oleks vastutustunne ja nii edasi. No nagu Jürile, Aivi käli tähtsaim otsustas või on siis valik on elukutse valik, ehk siis ütleme, kuhu edasi õppima minna? Mina, minul on ta täpselt samuti, kuna ma näen, et see on ikkagi aluspind, kuhu ma hakkan oma järg järgmist elu üles ehitama, järgestage tulevast seal, põhimõtteliselt sa sellest valikust tulevad, järgnevad täpselt et see on, see saab kõige aluspõhja. Nojah, sinu juured on nagu hariduses. Selles kasvatad neid oksi, mis siis kus on lapsed ja kus on perekond ja, ja kus on su tulemused, eks ju? Igatahes täname teid selle eest, et valisite täna õhtul valikutest rääkima ja soovime teile head valimist. Te kuulsite luterliku tunnisaadetes, stuudios olid Signe Aus ja Meelis Holsting. Ootame teie kõikide vastukajasid luterliku tunnisaadetele telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks kohtumiseni.