Eesti Kultuurkapital andis eile kokku 30 sihtkapitali elutöö ja aastapreemiat. Audiovisuaalse kunstielutöö preemia pälvis Arvo Nuut. Kehakultuuri ja spordi sihtkapitali elutöö preemia. Keemia pälvis teenekas treener Sirje eomõis. Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutöö preemia sai Raul Meel. Rahvakultuuri sihtkapitali elutöö preemia Eesti rahvarõivakunsti väärtustamise ja edendamise eest. Igor Tõnurist ja helikunsti sihtkapitali elutöö preemia panuse eest Eesti muusikasse Roman Toi. Õnnitleme kõiki elutöö preemia ja teised preemiad, pälvinuid. Ja ütleme siinkohal tere tulemast professor Kuno arengule. Tere Teie, olete Roman Toi ka lähedalt kokku puutunud? Täid seoks sõprus, olen kuulnud. Mis oleks Eesti muusikaelu täpsemalt koorimuusika, kui selles ei oleks Roman Toi? No kahtlemata oleks ta vaesem sellepärast et mina tunnen teda juba veerand sajandit ja see oli 25 aastat tagasi, kui ramm käis, 89. aastal löödi 26 aastat tagasi oli Ameerika ja Kanada turneel ja see oli väga huvitav, sellepärast et tol ajal sinna pääsedes oli tükk tööd ikkagi. Ja ma mäletan väga selgelt, et kui me läbi lumetormi sealt USAst sõitsime Kanadasse bussidega, kus oli ja oli umbes nimelt kas jõudnud õigeks ajaks Torontosse, kus meil oli kontsert või ei jõua ja kui siis läbi nende meeletute hangede ja rajuri jõudsime lõpuks sinna, seal on palju parem ja ilusam rattasse, siis järsku tegime ukse lahti väga rõõmsailmeline mees. See niisugune tunne, et ma tunnen teda juba ammu ja Ta tundis mind ära mingite plaatide või või videote kaudu ja noh, tere Kuuno, mitte. Aga see oli minule täiesti Sillatused ja ta on siiamaani siukene, väga elurõõmus, väga vitaalne, vaatamata sellele, et minu arust on ta Eesti üks vanimaid muusikamehi, sellepärast et sellesse ikka jõudis minu arust ainult Juhan Aavik. Ta on tuleval aastal saab 99 juulikuu sees. Roman Toi on asutanud Kanadas väga mitu Eesti koori. Ma arvan, et võib-olla sõjajärgsetel aastatel oli see kergem. Aga mida aasta edasi, mida aastakümme edasi, seda rohkem see nõudis Roman Toilt energiat ja organiseerida. Ja muidugi sellepärast, et ei tohi siit emigreerus, olite põgenes Nõukogude vägede eest 44. aastal Saksamaal, siis seal ta juba lõimitud kooria tegi, laulupidusid ja viiekümnendatel aastatel saabus Torontosse või Kanadasse ja seal ta jätkas ka kõigepealt ta lõpetas Chicagos ülikoolis muusikahariduse ja sai Toronto konservatooriumi õppejõuks ja sealne kaitsest doktorikraadini, et ta on väga mitmekülgse suunaga inimene väga sõnaosav ja ka kirjas ja samuti need koorid on ta elutöö, näiteks Toronto meeskoor ja Estonias Jagor. Minul oli võimalus see 93. aastal ka seal olla üks nädal aega koos temaga kooriga tööd teha enne 20 teist laulupidu, see koor käis kaks korda meie laulupeol 21. see oli siis 90. ja siis 94. aasta eelarve. Ja eriti Jakse 10. puhul oli see väga tähtis. See oli esmakordne, tuleks Siiedel oma kooriga. Ja kui vaadata toi raamatut, siis ma soovitan kõikidel lugeda, see on omamoodi temani autor Roman Toi kaunimad laulud pühendan sull ja soovitakse läbi lugeda seal niivõrd täpne, niivõrd temale omale omase väljendusviisiga. Nüüd saab vägagi hindan pildi üldse väliseestlasest ja tema rollist, mis, mida ta siiamaani oli ta muidugi tagasi tõmbunud juba ka. Aga tema elutöö on ääretult tähtis ja on väga sümboolne. Selgelt on meeles see, kui, kui ta tuli 90. aastal laulupeol koos oma Estonia kooriga siis nad hobuvankris Gustav Ernesaks kahekesi valgetesse jäi, rahval ei tea, kumb see kõvem poiss siis nüüd on selle pärast, eks siin omamoodi võitis selle eesti kultuuri eest ja tema võitles seal, kes seal oli ka palju eriarvamusi ja väga palju tehti talle isegi liiga haiget. Näiteks no ma võin tuua niisuguse näite, et Rene eespere laulu ei tahetud, see ärkamisajal üritusel sunniti maha, tõmbab seal punaste lugu, ei ole tarvis seda noh, mis teha, aga, aga ta oskas nendest asjadest üle saada ja ja õige tee leida. Ja muuseas hiljem, kui ta selle laulu Ta kandis siis rahvas tõusis püsti, nõudis kordamist. Väga lihtne näide. Roman Toi korraldas ja organiseeris väliseesti laulupidusid. Ta käis mitmetel vestlustel, no see on juba siiamaale alles tuli tagasi meie Eesti kool Ameerikas läänerannikul vist oli järk-järgult ESTO. Need, need on toimunud järjepidevalt ja tema koorid on seal alati olnud ja tema salatijuht või juhataja olnud täna, kui ta koore juhatas, nii et selles on väga suur roll, ta oskas hoida kontakte ja oma kooridega andis ka terve rida kontsert reisijaid nii Euroopas kui isegi Iisraelis käis ära seal pühal maal rääkimata Eestis, kaks korda käisime kooriga siin laulupeol ja kui ma loen või alles hiljuti lugesin neid tema raamatus neid muljeid, mis oli ikke nii meile kui kui nendel oli see fantastiline elamus, kui nad said siia tulla, sest nad ei lootnud, et see vaim sind ikkagi vaatamata sellele kõikidel rasketel aegadel siiski säilis. Tänu just talupidude tähendab musta versaks paljudele teistele. Sest seal Vastupanutunne või nõukogude võimuga kritiseeritud, avaldas laulupidudel. Ega siis ilmaasjata näiteks meil praegu mu isamaa on minu arm ei oleks niisugune tähtis laul ka poliitilises mõttes, sest tänada kraabike sinimustvalge kõrval igaõhtune Polomeetamisel, see signatuur, see on suur võit minu arust. Roman Toist rääkisite juba kui dirigendist ja muusikapedagoogilist, aga ta on olnud ka helilooja ja organist. Ja ta lõpetas Chicago Ülikooli muusikaosakonna seni loojana ja ta alustas seda juba siin, talv, sest tema õpetajad olid alguses Tuudur, Vettik ja Topmanduse korjejuhte. Hiljem oli ta Heino Elleri juures, õppis kompositsiooni ja, ja Olav Rootsi juures dirigeerimist. Olav Roots oli tol ajal minu arust üks võimekamad ja professionaalsemaid. Tegelikult üldsegi on ka meie ERSO ja esimene dirigent ja ta oli ju Ameerikas seal. Kuni surmani oli, oli ka sümfooniaorkestrit, ei, väga tunnustatud dirigent, need ka sai juba siin oma esimesed alged ja ta on Tartu Ülikoolis õppis juurat, isegi doi. Nii et ta oli väga laia silmaringiga mees ja kui kuulata tema juttu, siis hiljuti oli Eesti televisioonis üks saade temast. See paneb imestama, kuivõrd hea taludel oli, mida te kõik mäletame, kuidas küsimusi lahendada oskad, et missuguseid suhteid, et tal on ja kuidas tuleks käituda ja mismoodi keerulise probleemi lahendanud, nii et see oli minu jaoks oli fantastilise. Seda saab Eesti televisiooni kodulehelt nüüd veel järele vaadata, saab lugeda Roman Toi raamatut kaunimad laulud, kaunimad laulud. Pühendan sulle just ja õnnitleme Roman toid elutöö preemia eest ja täname teid, professor Kuno areng intervjuu eest. No ega lõppu ütleksin, kallis omaned. Ma olen õnnelik, et meie kultuuriasutused ära märkisid ja sinu elu väärib seda, seda autasu. Olge tublid.