Täna kuulete esimest osa saatest Vabaduse väljakult Viru väljakule vanadest ehitistest, räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Oro. Vabaduse väljakuga on siis niisugune lugu, et viimaste aastate arheoloogiliste kaebamistega seoses Need viidi läbi siis, kui väljakut hakati ümber kujundama ja rajatise maa-alune parkla, mis nüüd väljaku all on, on selgunud, et see on vaata et Tallinna vanim asustuspunkt üldse. Ja siin on juba kiviajal inimesed elanud, loomulikult siis ei olnud mingit väljakut, tegemist oli lihtsalt siis mingisuguse kalurite või hülged titepeatuspaigaga või külaga mere ääres. Tookord oli rannikujoon ka palju lähemal Vabaduse väljakule kui nüüdisajal. Ja missugune see loodus toona seal ümberringi võis olla, kui palju oli lagedat niisugust rannaheinamaad, kui palju oli metsa, võsa, sellest me ei tea mitte midagi. Samuti ei tulnud sealt välja, millised need majad olid, kus need inimesed Belasid. Seal oli lõkkeasemeid ja muid elamise märg. Aga selget ettekujutust nendest elu asemetest arheoloogid päriselt ei saanud. Ilmselt hilisemal muinasajal mingit tegevust on seal olnud ja ka läbi keskaja, kui siis juba oli tekkinud Tallinna linn, vanalinn siis niisugusel kujul, nagu me teda keskajast ette kujutada oskame. Ja siis Vabaduse väljaku serva oli tekkinud Harju värav, mida toonaga sepa väravaks või seppade väravaks kutsuti. Ja tegemist oli linnamüüritaguse vööndiga, kus siis keskajal võis olla ka inimeste aedu ja väiksemaid eeslinna elamuid. Need olid ilmselt sellised väga tagasihoidlikud puumajad, nagu ikka toonastes eeslinnades. Ja vähehaaval ilmselt juba ka keskajal kujunes välja roosikrantsi tänav, mis siis sealt Harjuvärava eest alguse sai. Jällegi midagi täpsemat, kuidas seal siis need majad paiknesid? Mitu neid oli sellel praegusel Vabaduse väljaku alal, seda me ei tea, aga alates varauusajast hakati aina rohkem tähelepanu pöörama sellele et siis selliseid alalisi ehitisi ei rajataks vahetult linnamüüri välisküljele ja siis sellega piirnevale alale ja sinna hakati kujundama niisugust lagedat vaheala, vanalinna ja eeslinnade vahel, kus võis olla ainult ajutisi ehitisi, puu- ja juurviljaaedu. Aga kuhu siis alalisi ehitisi ei lubatud rajada sõjalistel kaalutlustel, et need ei langeks sõdade ajal vaenlaste kätte seda lagedat vaheala nimetati siis Esplanaadi jalaks Õiga klassivööndiks, kus siis, missuguste tõsisemate hoonete püstitamine oli keelatud. Ja siis praeguse Vabaduse väljaku vanalinnapoolsesse otsa tekkisid 18. sajandil ka muldkindlustused ja Need, väga võimsad müürid, mida praegu võib näha Vabaduse väljaku all parklas ja millest siis varem meil eriti palju aimu ei olnud, olid küll olemas vanad plaanid ja kaardid ja keegi ei teadnud, kas need on maal nii suures ulatuses säilinud. Siis pärinevadki nendest 18. sajandi muldkindlustuste, sest sel ajal olid juba arenenud tulirelvad ja vana linnamüür ei olnud enam siis piisav, et linna kaitsta. Ja need muldkindlustused pidid siis toimima omalaadse puhvrina ümber linnamüüri, et suurtükkidest ei oleks nii kergesti võimalik siis põhikindlustusi ehk siis linnamüüri linnamüüri torne purustada. Samuti siis linnamüüri väravaid. Harju värav oli kasutusel, seal on küll ka variante, nagu nende linnaväravate puhul ikka. Et linnakindlussüsteemi on mitu korda ümber kujundatud, vahepeal ta on olnud ka suletud, aga siis jälle mõne aja pärast uuesti lahti tehtud. Harjuvärava keskaegsed ehitised ise. On ka maa all päris ulatuslikult säilinud arheoloogid neid ka uurisid Vabaduse väljakuga valimiste ajal ja midagi on seal ju ka eksponeeritud klaaskaane all. Ja lisaks arhitektuuriajaloolane Andres Sildre tegeles siis seal nende ülesmõõtmisega ja tegi omalaadse rekonstruktsiooni, täiendades varasemaid professor Rein soobeli rekonstruktsioone. Milline see värav keskajal võis olla? Aga tegelikult igal juhul, kui me neid rekonstruktsioone vaatame kas või näiteks Reinsobeli raamatust või midagi on seal ka publitseeritud, siis selle klaasvitriini servadel et need on kõik natuke fantaasia järgi tehtud. Me teame arheoloogiliste andmete põhjal, millised nägid välja nende müüride vundamendid ja alumised osad ja nende tornide alumised osad. Aga milline siis nüüd keskajal ja varasemal uusajal see Harjuvärava ülemine osa, nende tornide tipud väravahooned välja nägid, ega me seda nüüd täpselt ei tea. Tema lõpuperioodist kui värava üksikud osad olid veel säilinud sellest mitme eelväravaga väravakompleksist on muidugi olemas fotod 19. sajandi lõpust, aga värava varasemat välimust meile täpselt ei kajasta, sest siis oli ta juba tugevasti moonutatud ja ümber ehitatud. Aga jah, tõesti iseenesest värav püsis seal veel 19. sajandi lõpukümnenditel, mil ta siis ära lammutati. Ja siis isegi veel kauem püsisid jäänused Harjuvärava kõrval olnud vesiveskist. Sealt ülex mööda vallikraav, kus oli siis seda vett võimalik ka mingil määral paisutada ja kasutada vesiveskite käivitamiseks ja siis nii karjavärava Viru värava kui Harjuvärava juures on mingil perioodil vesiveskid olnud. Aga ka see ehitis praeguseks on loomulikult lammutatud, aga sellest veski keldrikorrusest on säilinud midagi siis kõnnitee all seal ütleme selle kultuurse kohvikumaja kõrval. Niisugused tõsisemad arengud, mis siis hakkasid sellele piirkonnale ka senisest linlikumat ilmet andma, said alguse tegelikult 20. sajandi alguses, kuni selle ajani siis väljaspool seda vana muldkindlustusvööndit püsisid väga tagasihoidlikud puumajad ja mingisuguseid niisuguseid suuremaid ehitisi kui maha arvata 1800 kuuekümnendatel püstitatud Jaani kirik ja sinna ei kerkinud. Jaani kirik iseenesest on ka huvitav selles mõttes, et tegemist oli siis ühe esimese suure avaliku hoonega üldse, mis paigutati ajaloolisest linnamüürist välja poole. Algul oli tegelikult nii palju, kui me teame plaanis ehitada üks suur eestlaste uus kirik aga Toompea ja Toompea eeslinn, mis hõlmas siis praeguse kassi saba, kelmiküla Tõnismäe piirkonna ja siis Tallinna linn koos alllinna juurde kuulunud ülejäänud ajalooliste eeslinnadega ei jõudnud kuidagi omavahel kokku peale, nagu see Toompea ja alllinna vastasseis on läbi sajandite kippunud olema. Ja nii siis juhtus, et ehitatigi umbes samal ajal kaks kirikut, Jaani kirik ja Kaarli kirik. Kaarli kiriku projekteerimiseks kutsuti välisarhitekt Otto Pius Pius, kes oli küll ka ise pärit Tallinnast, aga hiljem oma karjääri siis üles ehitanud Peterburis ja projekteerinud ka hoopis mujale Euroopasse hooneid ennekõike siis juht kirikuid. Siis Jaani kiriku puhul rahuldati kohaliku arhitektiga Christoph August kaableriga, kes oli pikka aega kubermangu arhitekt ja kes siis tegelikult on põhiliselt projekteerinud ka puumaju ja mõned kasarmud ja muud tagasihoidlikumad hooned. Aga see Jaani kirik ongi võib-olla ka tema loomingus kõige silmapaistvam avalikke ehitis. On arvatud, et Jaani kirik on kuidagi Kaarliga võrreldes natuke alaväärne, halvasti proportsioneeritud esindajat, History tsistliku arhitektuuri, selle halvemal kujul. 1900 kolmekümnendatel oli plaanis seda isegi ära lammutada. Aga tänapäeval me muidugi niimoodi ei arva. Ja ka nüüd, kui ta on nii seest kui väljast põhjalikult restaureeritud, on näha, et tegelikult sellel arhitektuuril ei ole väga häda midagi. Tõsi, natuke kummaline on see, kuidas ta selle väljakuruumi suhtes paikneb tänapäeval niimoodi natukene viltu, aga küsimus on selles, et siis, kui kirik rajati, arvestati nende linnaruumiliste aktsentidega, mis olid sel ajal olemas. Ehk oli olemas roosikrantsi tänav oma kuluga Tatari tänav oma kuluga Väike-Roosikrantsi siis praegune Pärnu maantee, mis oli selline väga kitsas, väike tänav, väljakut kui sellist veel ei olnud kujunenud. Nii et ta ei saanudki kuidagi ülejäänud nende väljakuseintega arvestada, sest neid lihtsalt siis ei olnud. Kui kaabler kiriku projekteeris ja umbes kiriku rajamise alguse ajal siis likvideeriti lõplikult Kanede linnakindlustused, tekkis selline lage plats sinna Harjuvärava taha, mida kasutati heinaturuna ja kutsutigi pikemat aega heinaturuks. Aga selliseid suuremaid korrastustöid seal väga palju teha ei jõutud. Tõsi küll, mingil määral ja mingil moel see linnaruum siiski arenes. Rajati Mayeri trepp, mis on siis uhke trepp, mis läheb Vabaduse väljakult Harju mäele nende faasidega siis seal trepikülgedel, mida kõik teame, tunne ja sinna praeguse kunstihoone kohale ühe endise muldkindlustuste peale rajati natuke korrastatum ala, mida kutsuti Kinder, kaart on lasteaed. See oli selline väike haljasala, kus tallinna ammed ja lapsehoidjad said lastega jalutamas käia. Aga niisugusi suuremaid ulatuslikumaid korrastustöid ei tehtud ja rohkem suuri avalikke hooneid ei jõutud ehitada enne tsaariaja lõpp puu, kui siis nüüd niisuguse esimese suurema ehitisena pärast Jaani kirikut hakkas kerkima tütarlaste kommertsgümnaasiumihoone, see on see, mis hilisemalt on olnud merekooli ja mis siis on praegu Tallinna inglise kolledž. Sinna kõrvale jõuti ehitada ka mõnede elumajad Pärnu maantee äärde. Mida toona selles lõigus tänavaks kutsuti. Näiteks see, kus praegu on mitmed linna asutused, Kesklinna valitsuse sotsiaalosakond ja mingi osa haridusametist ja mis seal veel on Pärnu maanteel, mis algselt oli ka siis niisugune suurte korteritega esinduse elamu siis see maja, mis on praegu väga veidralt ümber ehitatud ja kus viimati oli politseimaja, nüüd on politsei sealt välja kolinud. Algselt on ehitatud ka väiksemaks elamuks või niisuguseks kahe korteriga elumajaks, see vana maja on seal keskosas sees ja sinna hiljem siis korduvalt juurde ehitatud, kuni selle praeguse natuke kentsaka välimuseni. Ja selle maja ehitas endale linnainsener Karl Jakobi. Ja siis selle hooneterea. Draamateatri pool lõpetab 1800 üheksakümnendatel aastatel arhitekt Erwin Bernhardi poolt projekteeritud uus Tallinna kohtumaja pisut kaugemale, nüüd otseselt enam mitte praeguse väljaku äärde, aga ikkagi seda hooneteansamblit mõjutavasse piirkonda ehitati siis ka 19. sajandi lõpul arhitekt Engel arti projekti järgi niinimetatud Revali klubi või ree val klubihoone siis see on see maja, mida vanemad inimesed praegu mäletavad tema järgmise funktsiooni järgi ehk niinimetatud vana peapostkontori nime all kus hiljem on olnud mitmed pangad Harjuvärava peavärava ja eel väravaaladesse jõuti tsaariajal ehitada kaks maja, kuhu siis varem kui väravad veel olemas olid, ei olnud saadud suuri maju ehitada. Ja siis neist üks on ka üks Ervin Bernhardi projekti järgi ehitatud kortermaja niisugusest natuke Peterburglikus laadis. Tsirkuse all on praegu kunstigalerii üleval linnavalitsuse keskkonnaamet ja igasugused niisugused asutused, see niisugune kollase krohviga maja. Kui vanalinna poolt tulla, siis vasakut kätt, aga selle vastas on siis Rudolf fotofon glümferi poolt projekteeritud history tsistlik Ärihoone ka 19. sajandi lõpust, kus siis algselt olid ülemistel korrustel esinduskvartalid, mõned bürooruumid ja all siis äriruumid. Hiljem on siis selles majas allkorrusel tegutsenud kuulus Faifhneri kohvik ja nõukogude ajal kohvik Tallinn ja see maja iseenesest oma fassaadide poolest on üks ilusamaid neurenessaanslik maju Tallinna vanalinnas ja kindlasti huvitav ka selle poolest, et see siis nüüd näitab seda uutmoodi, mis 19. sajandi lõpul ka tuli, kus siis looduslikke ehitusmaterjale hakati eksponeerima kui ilusaid varem ju mitmete sajandite jooksul jooksul, kui tegemist ei olnud selliste tarbeehitistega nagu laohooned või siis kindluse ehitistega nagu linnamüür PTA lati vajalikuks hoone üle krohvida siis nüüd siin on esinduslik elu- ja ärihoone jäetud krohvi, mat Ta ja eksponeeritud puhta paekivi ilu, mis esindab siis tõid niinimetatud atsionalistlike Lindsay või seda materjali eheduse printsiipi history tsismis, mida ka näiteks Karin Hallas-Murula meie history tsismi ajastu silmapaistvamaid uurijaid on just esile toonud, mis oli nii Lääne-Euroopas kui siis meil levinud üks tendentse selle ajastu arhite rektuuris, mis oluliselt hakkas ka linnapilti mõjutama, aitama meil selle tendentsi niisugusteks. Esimesteks pääsukesteks olid Kaarli kirik ja Ungern-Sternbergide linna pale hilisem Teaduste Akadeemia maja Toompeal, mille eeskujul hakkas siis ka alllinnaelamutesse levima. Sarja lõpul hakati seda väljakut ennast paremini sillutama, puhastama, korrastama sellega seoses sinna tekkis üks niisugune oluline sümbolobjekt. Nimelt 1910. aastal, kui tähist tati 100 aasta möödumist eestlaste jõudmisest vene võimu alla, mida Vene keskvõimud ise pidasid hirmus positiivseks tähtsaks sündmuseks kohalikel eestlastel, jaga kohalikel baltisakslastel oli natuke teine arvamus, aga see midagi ei lugenud. Siis arvati, et seda tuleb ka linnaruumis kuidagi vääriliselt ära rääkida. Ja üheks selle väljenduseks siis oli tsaar Peeter esimese monumendi püstitamine sinna endisele heinaturule, mida hakati Peetri platsiks kutsuma ja siis ka vastavalt paremini heakorrastama ja hooldama. Ja see monument oli tõeliselt hiiglaslik Saari pronkskuju seisis võimsal Karjala graniidist postamendil ja oli ümbritsetud siis sellise ümmarguse sfääriga ja raudaiaga kes on käinud Novgorodis ja teab tuhandeaastase Venemaa monument, eriti, mis seisab sellise piduliku ümmarguse raudaia sees, no vot siis see üldmulje võis olla midagi sellesarnast. Vanadelt fotodelt on seega hästi näha. Nii et see kuju kokku oli niisugune nelja-viiekorruselise maja kõrgune koos postamendiga ja see sai seal seista tegelikult õige lühikest aega. Sest kui Eesti vabariik oli saanud iseseisvaks, siis 1900 kahekümnendatel aastatel. Noor Eesti vabariik otsustas, et kuju tuleb maha võtta. Ega võib-olla see tsaar Peeter, esimene ja tema teod Eestimaal olid nii kaugesse aega jäänud, et siis need enam ka nüüd nii valusad ei olnud, et see Peeter esimene tingimata sealt maha oleks tundnud. Aga küsimus oli just selles poliitilises püstituses, mis sinna juurde käis. See kuju oli püsti pandud kui vene keskvõimu sümbol. Nii et tegemist ei olnud siis mitte nii palju. Peeter Esimese kui sellisega, mis oleks Eesti ärritanud saar Peetri ja tema tegevuse üle siin võib-olla osati isegi siis juba natuke uhkust tunda vaid ikkagi just sellesse niisuguses poliitilises kontekstis, mis siis nüüd iseseisvasse riiki kuidagi ei sobinud, vähemalt sel ajal niimoodi arvati. Ja Peeter Esimese kuju lõigati juppideks enamikust olevat valmistatud Eesti vabariigi metallraha. Noh, pronkskuju kõlbassis koos muude sulamitega raha valmistamiseks räägitakse nagu üks jalg ja saabas olevat kaua aega alles olnud, millest olevat siis osaliselt veel jagunud pronksi nende kujude valmistamiseks, mis seisavad praegu kunstihoone fassaadil, need Juhan Raudsepp pas skulptuurid. Kui see legend peaks tõele vastama, siis on Peeter varjatud kujul siiamaani Vabaduse väljakul kohal ja Peeter Esimese kuju ülemine osa, ehk siis pea ja rinnaosa sellest tehtis väiksem tuur, ühesõnaga see lõigati selle suure kuju küljest lahti, asetati eraldi pjedestaalile Kadriorgu, Peetri maja juurde kus see püsis veel mõnda aega ja läks siis kaduma erinevatel andmetel kas teise maailmasõja ajal või Stalini ajal pärast teist maailmasõda, mõned inimesed väidavad, et see oli esimestel sõjajärgsetel aastatel veel seal, aga siis kuskil 40.-te teisel poolel sai millegipärast kaotsi. Eestimaa ja Eestimaa uus Eestimaa pea ja eestimaa Jul uus Eestimaa rühm. Nii tähtis pea Linda. No Jaan ja ta käest talli oled meile, eestlastele. Õismäe ringi ja Mustamäe luule. Noores demokraatlikus Eesti vabariigis saadi aru, et Tallinnast puudub korralik peaväljak ja arvati, et siis sellest endisest Peetri platsist võiks siis peaväljak saada. Ja ühtlasi mõne aja pärast sendine Peetri plats nimetati siis ka vabadussõja võidu auks ümber Vabaduse platsiks või vabadusplatsiks, nagu seda toonastes allikates ka kutsutakse. Ja hakati ka mõtlema sellest, et seal ümber peaksid olema suuremad esinduslikumad hooned. Esialgu seda ehitusvõimsust ikkagi eriti palju ei olnud, aga 20.-te keskpaigas siiski kerkis esimene niisugune suurem kiviehitis ja milleks sai siis kino glooria? Niisuguses ma ütleks uus history tsistlikus või ärel histaritsistlikus laadis kavandatud hoone, mida me praegu tunneme vene teatrina ja selle kavandas üks Läti arhitekt ja ka sisekujunduse on osaliselt teinud Lätti sisekujundajad ja kunstnikud aga sinna kaasati ka siis meie siin töötanud, aga Peterburis hariduse saanud vene emigrant Aleksander paladovski huvid tavamaid kahekümnendatel kolmekümnendatel Eestis tegutsenud arhitekte, kes lähtuvalt oma Peterburist saadud akadeemilisest koolitusest kunagi ei võtnud omaks meie arhite sektide poolt armastatud modernismi ja töötas edasi siis sellisesse akadeemilise Sysdaritsistlikus laadis mistõttu tema ehitised on kõik väga eripärased ja silmapaistvad võrreldes kohalike arhitektidega. Tolles ajas kino glooria, et kui see siis ehitati 1926 pidi olema mitte lihtsalt filmide vaatamise koht, vaid ikka selline tõeline kino, tead seal, kus siis sellele teatrisaalile taheti anda selliste ooperliku tõstet just ja seda pidid ümbritsema ka uhked jalutusruumid, nii nagu siis need filmid, mida seal toona näidati, paljuski pidid siis eriti niisugusele tavainimesest kinokülastajale, kes tuli võib-olla kuskilt eeslinna puumajast, kino oli suhteliselt odav meelelahutus, pluss muidugi see esinduskino pisut kallim, kui mõned teised, aga siiski ka tavainimesele kättesaadav need filmid pidid pakkuma siis niisugust sissevaadet mingisse täiesti teise maailma mingisse muinasjutumaailma siis ka see kinointerjöör pidi olema niisugune dekoratsioon sellele kõigele kui ka sinu igapäevaelu tegelikult ta ei ole selline siis vähemalt selle kinoseansi jooksul lisaks sellele filmile ka enda ümber selle interjööri näol sa saad kogeda midagi niisugust, kuldsed glamuursed, argielust erinevad natukene muinasjutulossi meenutavat ja selles mõttes see ei ole mitte halb maitse, nagu toonased arhitektuurikriitikud ja ka hiljem mõned inimesed on seda maja vaadates kahtlustanud vaid tegelikult see on niisugune teadlikult välja mängitud kassikuld ja natuke ülepingutatud uusrokokoovoolik või uus barokne pidulikus, mida me selle maja intervjueerides näeme. Ja sellel majal on olnud läbi ajaloo mitmeid eesti kultuurile tähendusrikkaid funktsioone. Kui seal algul oli siis see kino ja keldrist tantsusaaliga restoran või lokaal, siis hiljem on seal majas töötanud pärast teist maailmasõda, kui Estonia oli varemetes näiteks Estonia teater, sest et see saal oli nii uhke ja pidulik, et suhteliselt väikeste ümberkorraldustega oli kinosaalist võimalik teha teatrisaal. Järgmised hooned hakkasid kerkima 1920.-te lõpul 30.-te aastate algul ja üheks esimeseks suureks silmapaistvaks hooneks SAISis Eka kindlustusseltsimaja kino glooria kõrval klinkertellistest hoone, mis praegu on siis linnavalitsuse peamaja, mille kavandas baltisaksa arhitekt Robert Naatus, kes põhiliselt tegutses nõmmel, keda tunneme näiteks Nõmme Saksa lunastaja kirik. Kui on Nõmme turuhoone, projekteerija annab, on kavandanud ka palju eramaju nõmmele, aga siis üht-teist ka Tallinna kesklinna, sealhulgas siis selle vaja, mis siis ka oma ehitusmaterjalilt see tumepunane pakkumiseni põletatud klinkertellis on tegelikult selline saksapärane ja Tallinna arhitektuuripildis selgesti eristuv. Ja siin on näha sellist saksa ekspressionismi ennekõike Põhja-Saksamaa linnade, eriti Hamburgi. Eks pressionistliku arhitektuuri järelmõju, nii et Tallinna kontekstis see oli omas ajas ka väga moodne hoone ja algselt siis all olid seal mõningad äriruumid ja selle kindlustusseltsi siis enda teenindussaalid üleval poole kontoriruumid, aga ka esinduskvartalid 1928 29 on see projekte tehtud ja 30.-te esimestel aastatel on see maja ehitatud. Räägitakse, et sealt jäi telliseid kõvasti üle, sest ei olnud osatud arvestada seda õiget telliste hulka. Ja on siis selle kindlustusseltsi direktor, et need kaduma ei läheks, tellis sarnaseid kive veel juurde ja ehitas endale oma perele siukse üürimaja välja üritavate korteritega roosikrantsi tänava teise Sa samuti Robert laatuse projekti järgi roosikrantsi ja Pärnu maantee nurgale, kus on siis Tallinna teine sarnases laadis pisut hiljem 30.-te keskel valminud punastest klinkertellistest eripärane vaja väljaku sellele küljele hoonestamise uute suurte majadega lõpetas 36 ehitatud hotell palas ehitatud teadlikult esindushotelliks ja nüüd siis moodi tulnud uue viimistlusmaterjali terrassid krohviga kaetud ja seda terrassiiti, mida sel ajal nimetati ka kunst keraniidiks ja millega taotleti sellist üleajalist väärik, kus Tallinna esindus tänavatele osati sel ajal teha väga erinevates värvitoonides süsimustast kuni hele hallini ja sissehotell. Palazzo ongi saanud sellise väga elegantse rüü. Selle maja kavandas arhitekt Elmar lohk sel ajal veel üsna noor projekteerija kelle kavandatud hooned 1930.-te Tallinnas on aga kõik väga silmapaistvad. No kasvõi sealsamas lähikonnas näiteks Tõnismäe polikliiniku maja taga, siis ka raadiomaja esialgse projekti, mida sõja tõttu valmis ehitada jõutud. Mitmed elamud siin Raua tänava, Kreutzwaldi tänava piirkonnas on lahu projekteeritud, nii et ta niisuguse üsna noore arhitekti Tiina sai juba väga suur ja silmapaistvaid tellimusi. Mis veel selle hotelli puhul on, huvitav on see, et ka tema nurgal olev valgusreklaam on miski, mis kuulub algse arhitektuuri juurde ja tänapäeval näiteks muinsuskaitseregistris Ongiga hoone fassaadid koos valgusreklaamiga. Et selline katusenurgal olev reklaamtulp pidi siis ka Tallinna linnapilt Toomas sellist suur linlikumat joont tekitama Tallinna linnapildis siis natukenegi sarnasust Pariisi, Londoni või kas või Helsingi või Stockholmiga rääkides lähematest suurematest linnadest, kus siis sel ajal juba sellised valguskastid või klaasist reklaamid. Maja fassaadidel majakatustel olid tavalised, aga Tallinnas oli see veel üsna uudne. Väljaku teine külg püsis ka kuni 30.-te alguseni hoonestamata. Ja esimese hoonena kerkis siis sinna 34.-ks aastaks kunstihoone, mis siis oli üks Tallinna kõige radikaalsemalt moodsamaid maju sel ajal üldse oma lamekatuseklaas ekraan fassaadi suhteliselt lagedad seinapindadega. Põhiliselt seostatakse seda kuusiku loominguga ja tuleb öelda, et eks selle moodsa arhitektuurikeele tingis ka see funktsioon toone oligi kavandatud kõige moodsama kunsti või ütleme, kaasaegse kunsti eksponeerimise esindusgalerii ehk siis kunstihoone ei ole kunagi olnud mõeldud kunsti muuseumiks. Muidugi seal võidi ka teha vahel mõni vanema kunstinäitus tehtiga näitusi välismaa kunstnike töödest, aga põhifunktsioonina on ta ikkagi mõeldud niisuguseks meie kaasaegse kunsti planeerimise kõige tähtsamaks kõige väärikamad paigaks. Vahel on selle üle nurisetud, et kas see on nüüd õige, et seda niisugust, paljudele arusaamatut kaasaegset kunsti seal tänapäeval näidatakse. Aga mina olen alati öelnud, et see maja ongi üks niisugune väga moodne maja, mis ongi selleks ehitatud, et seal näidata kõige uuemat ja vahel isegi paljude jaoks ehmatavat kunsti. Nii nagu see maja oma ehmatavalt uudse arhitektuuriga ka toona paljude jaoks lausa šokeeriv oli. Selleks, et teda teha natukene tavainimesele vastuvõetavaks ja rõhutada seda seost ka ikkagi kultuuri ja kunstiga siis ei jäetud teda siiski päris lagedaks ja dekoori vabaks, vaid pandi need allegoorilise skulptuurid sinna fassaadile. Mis siis on niisugused? Sugugi mitte väga moodsad skulptuurid, vaid pigem ma ütleks isegi niisugused natuke uusklassitsistlikus laadis lahendatud Raudsepal ja sellisena pidid andma sellele majale ka niisugust traditsioonilist väärikust sinna kõrvale 30.-te keskel ka 34 35 ehitati järgmine maja, mis siis on oma arhitektuurselt lähenemiselt mõnevõrra teistsugune siis niinimetatud majaomanike pangamaja, see, kus all oli siis Kultase kohvik, hilisem Moskva kohvik ja see esindab nüüd palju traditsioonilisemat aru saama, vääri kusest. Ja on muide taas Elmar Lohu projekteeritud lohk olevat siis käinud Helsingis ka selle aja moodsa arhitektuuriga tutvumas ja millegipärast siis selle maja puhul. Ta on võtnud eeskujuks mõned Soome projekteeritud hooned, mis omakorda olid saanud eeskuju Ameerikast ennekõike Chicagost niinimetatud sallivani koolkonna arhitektuurist, haga teistest sel ajal Ameerikas töötanud arhitektidest. Ja on öeldud, et ega see nüüd 30.-te keskpaigaks nüüd väga moodne arhitektuur võib-olla enam ei olnud, aga ka ütleme ilmselt Tallinna jõukate majaomanike ja selle panga juhataja tuse arusaamadega sellest, milline võiks olla üks peaväljaku äärde kavandatud esindushoone hakusse. Arhitektuur küll. Ja seda näitab ka siis materjalikasutus seal, kuidas nüüd niisuguste modernistliku arhitekti Touri radikaalse mas-vormis on peetud natuke kahtlaseks, et äkki seik ka ei ole piisavalt hea meie esindusväljaku äärde ja on püütud siis ka materjalide osas sisse tuua niisugusi, traditsioonilisemaid, esindushoone materjale, kus siis see esimene korrus on kaetud musta graniitplaadiga ja ülemised korrused siis dolomiit või Vasalemma marmorist plaadiga, mida on siis ka välja pakutud niisuguse kohalikum Armorina või mingil moel rahvuslik, kust andva materjalina. Et me siis ei kata teda näiteks üleni mingisuguse Itaalia marmoriga, mis oleks olnud ka liiga kallis loomulikult vaid kasutame siis kohalikku materjali. Aga siis nüüd niisugusel uudsel kujul niisuguste fassaadiga plaatidena mitte enam traditsioonilise paekivi seinad on noh, see mulje on tõesti niisugune tagasihoidlik, aga üleajaliselt pidulik ja vääri kas tõesti ja niukse uhke väärika kesklinnamajana mõjub ta siiamaani ja niisuguste 30.-te kiiresti edasi arenenud ühiskonna heakodanliku idülli sümboliseeris muidugi ka see kuultase kohvi mis esindas tõepoolest parimaid euroopaliku kohvikukultuuri traditsioone ja kultusemälestustest, aga ka teiste toona elanud inimeste mälestustest võib siis lugeda, kui arenenud kohvikukultuur tõesti sel ajal oli. Kuidas seal töötasid ettekandjad, kes rääkisid paljusid võõrkeeli ja kui palju kooke sealt võis erinevaid tellida ja mis keeltest seal kõik võis ajalehti lugeda ja, ja nii edasi väljaku külje viimane hoone jutti ehitada alles pärast teist maailmasõda. Tõsi, sinna linnamüüri ja väljaku vahele jõuti väljakust pisut see nagu eemale ehitada veel üks hoonekompleks, praegu on seal Georg Otsa muusikakool, see on ka teise maailmasõja järel natuke muudetuna taastatud, aga ütleme, selles hoonekompleksis paiknes Eesti ajale Tallinna konservatoorium. Aga siis väljaku äärde otseselt midagi ehitada ei jõutud ja sinna ehitati maja alles pärast teist maailmasõda Nõukogude aja alguses 1249 kuni 53 Alar projekti järgi ja see ehitati kunstnikemajaks siis nii-öelda kunstihoone idee jätkuna. Kui ka kunstihoones olid lisaks siis sellele esindusgaleriile olnud üleval ka kunstnike ametikorterid ja ateljeed, siis samamoodi nüüd siis selles uues Kunstnike majas, mis ehitati nüüd juba niisuguses stalinistliku stiilis teist maailmasõda olidki põhiliselt Need kunstnikele mõeldud kort, pärid koos ateljeepindadega, aga siis alga kunstigaleriid, kunstikaupluseruumid ja siis Kunstnike liiduametiruumid ja selliste Sis Kunstnike Maja, Kirjanike Maja, teadlaste maja, ehitamine oli ka midagi nõukogude võimule omast, mida tehti mitte ainult meil siin Eestis, vaid mitmel pool üle kogu Nõukogude Liidu millega püüti siis ka nii-öelda osta loovintelligentsi poolehoidu, sest loomulikult selles majas siis neile kas nüüd just nõukogude võimu ülistavas ja soosi vasar, ütleme vähemalt nõukogude võimule sobilikus laadis töötavatele kunstnikele siis sellel karmil Stalini ajal pakuti hoopis teistsuguseid elutingimusi, kui olid kitsastes järgsetes oludes tavainimestel. Need korterid olid siis mitte ühiskvartalid, nagu paljudel sel ajal olid, vaid ikkagi iga pere sai omaette korteri korterites olid vannitoad, mis ei olnud sel ajal veel päris üldlevinud, noh, kolmekümnendatel seda muidugi oli palju ka tundnud, aga palju oli jäänud ju ka seda tsaariajast ilma mugavust. Ta elamispindu, nad olid üsna valgusküllased, avarad ja nii edasi. Selles mõttes niisugused nomenklatuuri majad nõukogude ühiskonnas ei pruukinud tähendada sugugi ainult parteieliidi maju vaid ehitati maju ka siis teatud inimgrupp pidele, keda sooviti kuidagi priviligeerida. Just nimelt nagu teadlased, kunstnikud, kirjanikud ja nii edasi sellega siis tegelikult oli seal Vabaduse väljaku piirkond praktiliselt täis ehitada tatud ka väljakust pisut kaugemale jäävad majad, nagu siis näiteks see üks suur elumaja Suur-Karja tänava otsas olid juba eesti ajal valminud. Selle maja projekteeris 20.-te algul Artur berna, sai teises maailmasõjas kõvasti kannatada, aga pärast sõda pisut moonutatud mõõdetuna taastati, aga üldiselt säilitas oma algsele lähedase välimuse ja Vabaduse väljaku äärde kaua aega midagi ehitada ei olnud tarvis ja polnud ka enam kohta, kuhu ehitada. Nagu öeldud, kolmekümnendatel oli kavas küll Jaani kirik lammutada ja sinna see väljaku külg uuesti hoonestada, seda teha ei jõutud. Ka ei jõutud teostada neid Vabaduse monumendi kavandeid, sinna tehti mitu korda konkurssi. Küll pidi ta siis paiknema Harjumäe nõlval, kuhu see monument tehtigi, küll pidi ta paiknema keset väljakut, nii et sellisena see Vabaduse väljak siis Tallinna linnaruumi jäi, nagu ta siis 40.-te lõpul selle kunstnikemaja valmides oli tekkinud. Kõige suuremaks muudatuseks aset leidnud on, on see, et roosikrantsi tänava nurgal oli üks puumaja, mis siis ka teises maailmasõjas kannatada sai ja pärast sõda ära lammutati, siis oli seal väga kaua aega lihtsalt muruplats ja siis sinna hakati kavandama kaheksakümnendatel Tallinna diagnostikakeskust selle rajamiseks tehti isegi arheoloogilisi kaevamisi, siis selgus, et seal on Püha Barbara kalmistu olnud, no mis oli küll ka kaartide pealt teada, aga ei olnud teada, kui ulatuslikult ta on säilinud. Inimesed tuli sealt siis ümber. Ta ulatuslikud kalmistu kaevamisel, selle tõttu ka asi venis, siis tuli juba laulev revolutsioon, Nõukogude võimsaim Ta ja seda diagnostikakeskust ehitada ei jõutud, no miks ei jõutud, selle taga olid ka igasugused muud vaidlused ja otsustused. Aga siis see koht oli tükk aega tühi ja siis ehitati sinna see uus moodne pangamaja. Ja mis on siis nüüd niisugune taasiseseisvunud Eesti suurim arhitektuurne panusele väljaku kujundamisse. Lisaks on sinna tekkinud siis selliseid Skulpturaalse aktsent, mille kunstilise kvaliteedi üle on ka vaieldud, ühele meeldib ema, teisele tütar, ehk on seal siis Lapini kavandatud niinimetatud Vabaduse kell Kaarli puiestee otsas ja on siis nüüd see uus Vabaduse monument. Harju mäenõlval. Mõned aastad tagasi läbi viidud väljaku ümberkujundamist tuleb pidada küll arhitektuurselt minu meelest üsna õnnestunuks. Võib-olla kõige kahtlasem on see sinine klaassein seal bussipeatuse taga, aga muidu on tegemist küll ühega vähestest meie suhteliselt inimsõbralikuks multifunktsionaalseks ja põnevaks ümber kujundatud linnaruumi lõiguga. Kuulsite esimest osa saatest Vabaduse väljakult Viru väljakule vanadest ehitistest, rääkis arhitektuuriajaloolane Oliver Arra.