Täna kuulete teist osa saatest Vabaduse väljakult Viru väljakule. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Oro. Kui me Vabaduse väljaku poolt hakkame Viru väljakule minema, siis me kogeme ühte lõiku, kus tõepoolest on sellist suur Lindliku hingust 20. sajandi algusest ja selliseid lõike Tallinna kesklinnas ei ole ju väga palju, et kui meil on see kivine vanalinn oma põlise tänavatevõrgu ja kesk- ja varauusaegsete majadega, mida muidu on palju ka 19. sajandil ümber ehitatud ja siis on need puit eeslinnad, siis sinna vahepeale selline euroopalik kesklinn suurelt jaolt ju jäi Tallinnas kujundamata. Ta lihtsalt jõukust ei olnud nii palju ja igasuguseid katkestusi ajaloos, sõdu, okupatsioone, pike, muud on olnud nii palju, et missugune moodne südalinn 20. sajandil meil kujunes katkendlikult aga üks ilusamaid lõike tõesti on seal Vabaduse väljaku ja Viru väljaku vaheline, kuhu siis hakati niisugusi esindushooneid kavandama tegelikult juba 19. sajandi lõpus. Aga siis lihtsalt polnud ka veel niisugust võimsust, et neid ehitada. Jõuti valmis mõned majad 1000 üheksakümnendatel aastatel nagu näiteks kohtumaja, mis on draamateatri kõrval, mis ehitati Ervin Bernhardi projekti järgi või siis seal vastas olev niinimetatud Revali klubimaja. Ja siis edasi hakati neid esinduslikumaid hooneid sinna ehitama alles 20. sajandi algul. Kui siis Tallinnas hakati ehitama teatrimaju, mis siis ka ju tegelikult mujal Euroopas olid juba 19. sajandil levinud ja juba varemgi levinud selline arhitektuurižanr. Euroopa suurlinnades näeme me igal pool, näiteks ka ooperiteatreid 19. sajandi keskpaigast, ütleme niisuguse history tsistliku arhitektuuriga. Aga väikeses Tallinnas toona polnud võimsust, veel niisugusi uhkeid teatrimaju ehitada. Vanalinnateater praeguse nukuteatri kohal vanalinnas oli maha põlenud ja siis aeti läbi igasuguste ajutiste lahendustega, kuni siis 20. sajandi algul jõuti tõesti teatrimajade ehitamiseni ja nagu meil siin oli kaks sellist erinevat kogukonda, linna sakslaste kogukond ja järjest paisuv linna eestlaste kogukond. Niisiis pidi neid teatrimaju kerkima kaks üksise Estonia seltsi niisuguse kontserdihoone ja teatrimajana ja ühtlasi ka seltsimajana, mida me tänapäeval siis tunnemegi Estonia teatri nime all ja teine siis saksa teat, praegune Draamateater, mõlemal puhul tehti arhitektuurikonkurss saksa teatrikonkursi, Saksa teater ehitati natuke varem võtsid Peterburi arhitektid Vassiljev võrr ja 1113 valmib Estonia. Mis on siis soome arhitektide Armas Lindgreni ja viivile enni projekteeritud, see on ka huvitav, kuidas siis eestlased sageli kui nad tahtsid tavalisest paremat ja esinduslikuma arhitektuuri, pöördusid soome arhitektide poole. No antud juhul küll oli tegemist konkursi võiduga, aga vahel pöördutiga otseselt nende poole ja ka lihtsalt ütleme konkurssidel seda arhitektuurilaadi, mida nemad pakkusid, sellist natuke neoklassitsismi segatud jõugendid Põhjamaadepäraselt peeti niisuguseks, mis võiks vastata siis sellise tõusva areneva eesti seltskonna maitsele. Et siis soomlaste poole siinkohal vaadati nagu natukene, kui niisuguste vanemate vendade voole, kelle kultuur on arenenum ja kellel on siis juba olemas oma rahvuslik arhitektuurikultuur, mis meil siis oli sel ajal alles kujunemise alguses, Estonia teatri taha jäi siis omaaegne turuplats, turg oli toodud sinna 1896. aasta oktoobris raekoja platsilt, kus siis varem turgu peeti. Ja tookord see Tallinna perenaiste jaoks tundus hirmus halb otsus ja see tundus vanalinna poolt vaadates kuskil hirmus kaugel linna ääres olevat see, mida me tänapäeval peame vahetuks südalinnaks siis toona, kui see päris linna oli nagu ikkagi ainult see vanalinn ja kõik muu oli juba äärelinn või eeslinn siis niisugustele saksa perenaistele, kes olid harjunud mõtlema ainult vanalinna kesksetes kategooriates ja turg pidi linna keskel ehk raekoja platsil olema siis seda ka väga palju kritiseeriti ka toonastes ajalehtedes, et kuidas siis nüüd turg on linnast välja viidud, sellel turul ju ka leidis aset 1905. aastal see kole sündmus kui miitingul osaleva, aga iseenesest rahumeelse rahvamassi pihta sõdurid tulistasid ja oli väga palju hukkunuid. Ja mida siis meenutab monument seal Estonia teatri taga. See praegune monument Lembit Paluteder on selle autor, see pärineb 1940.-test aastatest, kui nõukogude võim leidis, et seda sündmust tuleb kuidagi eriliselt esile tõsta. Varem oli selle koha peale skulptor Juhan Raudsepa disainitud tagasihoidlikum monument Eesti ajast, mis on ka alles, mida ei hävitatud, aga see viidi sinna 1905. aasta ohvrite ühishauale Rahumäe kalmistule. Sarjaaegsetest majadest seal piirkonnas võiks siis veel nimetada seda draamateatri vastas olevat maja kus Allo raamatupood ja üleval paiknevad näiteks kultuuriministeeriumi ametiruumid ja tänapäeval ka mitmesugused muud kontorid ja saatkonnad ja kui kaua aega oli alla apteek, kahjuks enam apteeki seal ei tegutse. Ja kust läheb niisugune suur, uhke võimas trepp üles. Selle maja on siis ka projekteerinud tuntud soome arhitekt Eli Ell Saarinen, kes siis tegutses 20. sajandi algul kuulsas ühist büroos Saarinen, Lindgren, Keseelius, kelle loomingust on Tallinnas ka veel mõned näited, näiteks Lutheri vabriku teema ja, või klubi Vana-Lõuna tänaval ja ehitatud on ta Sist pangamajaks üleval korrusel uhkete esinduskorteritega ja siis ka mõnede bürooruumidega. See oli ka üks esimesi maju Tallinnas, kuhu olid kavandatud näiteks liftid ja üks niisugune tõeliselt moodne maja. Ma olen rääkinud ühe vanainimesega, kes oli eesti ajal elanud seal majas, tal oli jõukas abikaasa ja siis ta rääkis, et kuidas seal majas näiteks pakuti sellist teenust, et seal olid niukesed šahtid, kust võis visata musta pesu alla. Koti seest tuli peale kirjutada, mis korter ja siis mõne aja pärast sa said selle puhta ja triigituna tagasi. Ja üldse, et see oli üks niisugune kohutavalt peenmaja, kus loomulikult kõikide korterite pererahval olid oma teenijad ja nii edasi, see esindab niisugust natuke soomepärast juugendarhitektuuri. Aga on näha, et see periood, kui arhitekti huvitas egi ürituse matiivistik ja seal selles hoovi sisekujunduses, kus niisugusi, egiptuse värve, niisugust ehmatavat türkiissinist ja muud niisugust natukene nagu Lähis-Idamaade mõjulist ka või või ka siis selles fassaadi kujunduses see avaldub ja algselt tegelikult olid seal peale veel koguni sellised Jaan Koorti tehtud egiptuse motiividega skulptuurid olid mitte peal, mis on sealt hiljem maha võetud ja kahjuks suurelt jaolt ka hävinud või kahjustada saanud. Enne kui me veel päris Viru väljakule jõuame, tulevad veel linnamüüri ääres mõned majad, mis ehitati eesti ajal sarja kavandati sinna suuremaid maju, aga ehitada ei jõutud, on olemas isegi ehitusprojektid, mida ei suudetud teostada. Aga eesti ajal ehitati siis suuremad majad sinna ütleme valli tänava otsa või sinna Tammsaare pargi vastu, millest siis üks niisugune esimene ja kõige uhkem on valli tänaval see kindlustusseltsimaja, mille projekteeris akadeemilise haridusega arhitekt Aleksander Vladovski, kes töötas alati sellises natuke traditsioonilises laadis aga siis sealt edasi natuke Vabaduse väljaku poole tuleb see urla maja, mida inimesed tunnevad ka laste maailmamajana. Seda algselt kutsuti urla majaksele omaniku urlade perekonna järgi. Ja see oli siis nüüd niisugune uhke maja, mis oli juba täiesti moos. Vot niisugune kolme lendate modernistlik maja, me oleme siin varasemates saadetes ka sellest moodi tulnud modernismi Essteetikast rääkinud. Ja siis sinna kõrvale Väike-Karja tänava nurgale, siis veel ka hiljem, Eugen Sahharijas projekteeris ühe maja, ka need on siis need niisugused eestiaegsed, esinduslikkuse taotlust ja niisugust suur linlikkuse taotlust näitavad majad tõsiseda võllamaja natuke ka peeti niisuguseks ehmatavalt lihtsaks, eriti nüüd ütleme niukse lihtrahva hulgas erialaringkondades seda pigem imetleti kui niisugust, Tallinna esimest tõeliselt modernistlik kui suurt kortermaja kesklinnas, noh ta ei olnud niisugune päris esimene tali niukene, ütleme üks kõige domineerivam koha peal olevaid, mis nagu väga jõuliselt kehtestas seda uut modernistlikku esteetikat. Siis lihtrahvas kutsus seda näiteks kummutiks, mille Alt teine sahtel Teil on lahti unustatud. See tundus niisugune lihtne kastia, ei saadud aru, miks Kesklinna niisugusi täiesti ilma kaunistusteta maju hakatakse ehitama. Selle koha peal, kus praegu on Tammsaare park on andnud siis ajalooliselt selline muldkindlustuste ees olev lagedam ala. Ja seal oli ka veel mitmeid väiksemaid kindlustusi, mis siis likvideeriti 19. sajandi teisel poolel, kui Tallinn muldkindlustuste nimekirjast maha võeti. Kõige suuremat kindlustust Viru värava bastionid ei suudetud likvideerida ja seal praegugi olemas ja seda me tunneme musumäe nime all. Tammsaare pargiala hakati ka mõnevõrra korrastama, aga niisugust terviklikku parkisime esialgu ei rajatud. Osaliselt seda ala hõlmas ka seesama uus turg, mis seal Estonia taguselt alalt taime laienes Viru väljaku poole. Aga sinna rajati näiteks ka mitmeid hooneid kapitaalsematest hoonetest 20. sajandi algul 1908 valmis seal suur turuhall, mis on näha vanadel fotodel. Juba enne seda oli olemas üks väiksem turuhall Nikolai Tamme projekteeritud sellistes neogooti vormides, aga nüüd ehitati siis uus suur mis hävis 1944. aasta märtsipommitamises siis kui Estonia teatergi põles. Aga erinevalt Estoniast seda turuhalli kui ka seal oli täiesti müürid püsti ja oleks üles ehitada saanud, aga seda otsustati mitte üles ehitada. Nii et praeguseks siis see ala ka pargiga liidetud ja selle kõrval praegusel pargialal siis 20. sajandi algul oli mitmeid ajutisi ehitisi. Näiteks enne draamateatri valmimist oli seal ajutine puidust teater 20. sajandi algul mõned aastad, mida te kutsuti imiteerimist, teater, kus siis sai teha etendusi ja mis siis põles ära üsna ruttu mõned aastad pärast valmimist, nagu nende suurte puitehitiste kippus üldse tihti juhtuma. Siis on seal olnud ka näiteks samuti 1908. aastal valminud taha ka juba 1911 mahapõlenud Tallinna esimene statsionaarne kino kinometropol. Ja siis on seal olnud veel mitmeid tsirkusepaviljoni moodi, ka ajutisi puitehitisi jõudestasid Viru väljakule, siis peab ütlema, et ega see Viru väljak sisuguse väljakuna ei ole ka mitte väga vanad. Ja tegelikult ka see on olnud pigem selline muldkindlustuste esile ala, kus kapitaalsemat hoonestust kuni 19. sajandi teise pooleni praktiliselt ei olnud kuskil umbes praeguse Viru hotelli kohal on olnud mõned savivõtu tiigid ja kalakasvatustiigid ja hoonestus algas siis Narva maantee veel natuke kaugemalt, ütleme sealt kuskilt laikmaa tänava otsa kohalt. Seal olid tõesti juba 18.-st sajandist puumajad olemas, aga ütleme, Viru väljaku ümbrus oli pigem niuke lagedam seal küll ka mõned üksikud sellised urbaltiš majad olid linnale lähemal, niisugused raskepärase kelpkatuse ja mantelkorstnaga puumaja taga tõesti üsna üksikud ja mingit nihukest uhkemat hoonestust ei olnud. 19. sajandi keskpaigas hakkab see situatsioon muutuma ja tegelikult juba enne Tallinna linna sellest kindlustatud linnade nimekirjast mahavõtmist 1800 neljakümnendatel aastatel hotell tehakse üks hoonestuskava sellele alale. Kui arvatakse, et võiks hakata ka väljaspoole vanalinna mõningaid selliseid kivihoonetega kvartaleid kujundama ja huvitaval kombel siis need kindluslinna autoriteedid või need siis Tallinna, kui kindluse eest vastutada tahavad. Kõrgemad ohvitserid tegelikult sellega nõustusid. Nii et need kavad said ka Peterburis kinnitatud, seda ei peetud siis enam nüüd nii väga sõjaliselt ohtlikuks, et sinna ka mõned kvartalid maju ehitada. Aga tegelikult midagi ehitada ei jõutud, sest peale tuli 1850.-te aastate algul Krimmi sõda. Sinna ehitama hakata oli niinimetatud Rotermanni kaubakontorimaja. Rotermanni ärimeeste perekond oli ostnud praeguse Rotermanni kvartali ala, mida siis nende järgi nimetataksegi juba mõned aastad varem ja hakanud seal oma äritegevust arendama algul siis põhiliselt puu tõendust ja ehitusmaterjalide müüki, seal olid nii suured ehitusmaterjalide laod hiljem siis aga nad spetsialiseerunud peamiselt toiduainetööstusele aga siis nende nisugune kaubakontorimaja või poemaja osalt jah, niukene kaupade, vahenduskontorimaja seal olid ka siis nende endi eluruumid kerkis sinna tulevase Viru väljaku äärde ja seda siis 1850.-te algul ja see oli üldse üks esimesi suuri kivihooneid vanalinna lähialal. Hiljem on selles majas olnud koolimaja, Tallinna Aleksandri gümnaasium, pikemat aega siis ka tütarlaste kommertsgümnaasium ja nõukogude ajal Klementi nimeline kool, kus aineteks õmblejaks õppida. Hiljem veel oli selles majas Tallinna ülikooli kasvatusteaduste osa, aga kui Tallinna Ülikool tegi selle otsuse, et nad kolivad kogu oma tegevuse Narva maantee campusesse kui siis see maja jäi üle ja müüdi ära eravaldusesse ja eraomanik tegi siis niisuguse plaani, et ta tahab seda lammutada, aga siis selgus, et see maja on ikkagi mingis osas kaitse all. Ja siis leiti selline kompromissvariant, et säilitada tuleb ainult väljaku poolne fassaad, mis siis märgib, et selle koha peal on olnud Tallinna üks varasemaid väljaspoole vanalinna ehitatud kivihooneid ja sinna taha võib siis ehitada täiesti uue maja, säilitades ainult selle tänavapoolse fassaadi. Nii ka tehti, seda lahendust võivad kõik seal nüüd praegu näha. See on siis nüüd niisugune kummaline arhitektuurivorm, mis sinna on tekkinud. Seda on ka päris palju kritiseeritud ja arvatud, et selliseid kompromisse ikkagi ei peaks tegema, et oleks siis selle majakas päriselt ära lammutanud ja ehitanud, täiesti uue, võib-olla laiendanud ka natuke väljakut parema liikluslahenduse huvides vussis säilitanud ta täpselt sellisel kujul ja restaureerinud, nagu ta ajalooliselt oli. Et see niisugune kahest kokku ei rõõmusta, võib-olla kedagi, aga ühel hetkel noh, hoolid sellised otsused, kui püüti näidata, et ajalooline linn ja muinsuskaitseline mõtlemine ja selline arenev tänapäeva kapitalistlik linn saavad koos areneda. 90.-te lõpul 2000.-te alguses neid otsuseid langetati ja lihtsalt asi on selles, et neid lahendusi ehitatakse välja alles nüüd ja võib-olla nüüd tagantjärgi me saame aru, et need ei ole võib-olla alati olnud väga head kompromissid. Fassaad on nüüd taastatud, ava algsele lähedases niisuguse suhtlasid sistlikus värvilahenduses nagu Peterburi mõjul Tallinnas, siis ka 1800 viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel, eriti, mis Tallinna linnapildis näeb välja natuke ehmatav, sellepärast et meil neid, selliseid hilisampiirlikke või hilisklassitsistlik kahe kollasega värvile lahendusi, mis mõjuvad üsna tavapärasena Peterburis või Helsingis nii palju ei ole ja mõnedele inimestele on see tundunud isegi kuidagi maitsetu või kummaline, et miks te selle maja, millega oldi harjunud, et ta on sellist halli tooni üsna neutraalne, ei paista väga silma niisuguseks imelikuks, kollaseks värvisid kuigi tegelikult umbes niisugusena ta oligi kavandatud. Järgmine niisugune suurem ja olulisem hoone kujuneva väljaku ääres oli tuletõrje maja, mis valmis 1873. 74. aastal. Algul oli plaanis ehitada see pritsimaja puithoonena. Selle projekti tegi arhitekt Rudolf Otto von klõpper. Aga siis ilmselt leiti, et raha on siiski ka kivihoone jaoks, et see maja võiks olla kapitaalse kiviehitised, vähemalt tuletõrje maja ise on silmapaistvalt tulekindlast materjalist. Pütti ju propageerida, aga inimeste hulgas toona seda, et ehitage rohkem kivimaju puumajade asemel. Kuigi see kunagi 19. sajandil meil eeslinnadesse eriti ei levinud ehitati ikka valdavalt puumaju, aga siis tehti see projekt ümber. Selle kivihoone jaoks tegi projekti tuntud Tallinna ehitusmeister iseõppijast arhitekt Ferdinand kordes, kelle loomingu hulgas see on ka üks silmapaistvamaid hooneid. Ja see oli Tallinnas ka üks esimesi niisugusi, suuri avalikke hooneid Kaarli kiriku kõrval ja Toompeale kerkinud Ungern-Sternbergide linnapalee kõrval, mis jäeti algusest peale väljast krohvi mat, kus siis demonstreerib digiseda paekivi kui kohalikku materjali, mida peeti ka juba ilma krohvi mata ilusaks. Tuletõrje maja jäi kaua aega koos siis selle Rotermanni majaga seal ainsaks selliseks suuremaks kivihooneks ja ümberringi ehitati pigem väikesi puumaju. Mõned neist on sealkandis siiamaani alles, näeme siis näiteks Vana-Viru tänava ja Viru väljaku nurgal kunagi kaupmees Johansonile kuulunud maja, kus hiljem tegutses opermanni apteek kus peale ütles silte, et siin majas on Oskar Luts kirjutanud oma kevade esimese osa, sest tõesti Oskar Luts seal mõnda aega ka apteekri abilisena töötas, kui ta Tartust ära tuli ja see maja siis on jäänud mälestuseks sellest ajast, kui seda piirkonda veel tajutud linnamüürist väljaspoole jääva pigem eeslinnaosana, kuhu siis ehitati lihtsaid puumaju. Muidugi, need puumajad siin ei olnud niisugused nagu kalamajas või kassisabas, need olid ikkagi niisugused suurt esinduslik korteritega suurte sakste puumajad. Ma arvan iseenesest, et see maja niisuguse monumendina või märgina linna ajaloo kujunemisest on tegelikult väga vahva seal kohapeal. Tema fassaadid on küll nüüd värvitud, aga, aga seest on seal kõik ainult üks mäda ja kõdu. Et tegelikke restaureerimistöid seal tehtud ei ole ja millal on omanikul plaanis näit teha, seda me ka ei tea. Selle maja tulevik on natuke ebaselge ja tal ei ole ju ka praegu mingit funktsiooni. Kuigi ma arvan, et nii südalinnas isegi sellisele väikesele puumajale mingisuguse kasutuse leidmine, olgu siis mingi ärihoonena väiksema hotellinnas oleks tegelikult võimalik. Aga eks see sõltub omaniku tahtest, äriplaanist, investeerimisvõimekusest, kõigest muust. 1270 kuni 73 ehitati Viru väljakule ka ühed kaubaread. Seal nimelt juba varem oli kuivendatud ka üks väiksem eraldi asuv turg, mida kutsuti René turuks sest seal kauplesid peamiselt vene päritolu kaupmehed ja osaliselt olid aga siis selline vanakraami turg või täika. Et seda asja natuke korrastada, siis ehitati selliseid pikad kaubaputkade read, mis lammutati küll juba 1900 kahekümnendatel aastatel. Kui neid peeti siis juba niisuguse toona kujunevasse kesklinn sobimatuks. Aga nad on näha vanadel piltidel selliseid väga romantilised puitpitsilised edasi, siis niisugused suuremad ja tõsisemad arengud hakkasid aset leidma 1880.-te aastatel. Kui siis hakkas niisugune suurem ümber kujundamine sealkandis osaliselt ka seoses Viru tänava taasavamisega. Nimelt Viru tänav oli vahepeal Bastioniga kinni ehitatud varasemal uusajal. Me kõik teame, keskajal oli olemas Viru värav ja Viru värava ühe eel, väravatornid on praegugi säilinud. Aga vahepeal oli olnud üks periood, kui linna kaitsesüsteem kujundati ümber niimoodi, et Viru väravast üldse läbi käia ei saanud, vaid ta pandi kinni heideti hiinlase suur viruvärava bastion. Nii et see praegune Viru tänav oli kaetud mulda täis sealt esimene osa Viru tänavast seda tänavat sellisel kujul ei eksisteerinud ja sisse sai ainult läbi selle tänava, mille nimi on praegu Vana-Viru tänav. Seal oli siis vallivärav, kustkaudu oli võimalik vanalinna pääseda. Seetõttu tanki Vana-Viru tänav, kui Viru tänav uuesti lahti tehti 1800 kaheksakümnendatel aastatel ja siis see jäi nagu nii-öelda vanaks või endiseks sissepääsuks ja see päris vana või keskaegne Viru tänav oli siis nüüd nagu taas uus. Ja see juhtus tegelikult 1888, kui Viru värava eel värava selle ajani veel säilinud keskmine värav, hoone osa lammutati ära ja Viru tänava bastion kaevati läbi ja rajati sealt siis uuesti see tänavasiht otse praegusele Viru väljakule või Vene turule, kus siis hakkas sõitma hobutramm sõitis mööda Viru tänavat, sellega seoses tehti seal ka mitmeid korrastustöid, sillutamist, töid. Pisut hiljem siis ehitati Viru värava eelväravale üks torn juurde. See on see niisugune paks Darren kus on hiljem pikka aega asunud fotoateljee. Mis siis ei ole mitte keskaegne. Vaide on 19. sajandi lõpu romantiline ilutorn niisuguses võlts keskaegses vaimus ja samal ajal siis tegeldiga Viru värava mäel säilinud osapool mäge kaevati maha, et oleks võimalik Viru tänav uuesti avada. Aga selle säilinud osa nihukse pargiks korrastamisega, millest siis sai see musumäepark ja siis tegelikult sellest mäest ka teine pool mingil määral jäi, alles siis jäi teisele poole praegust Viru tänavat, kuhu siis ehitati hiljem osaliselt majale peale, aga noh, nende majade taha jäi niisugune suurem hooviala, mida me praegu tunneme bastioni aia nime all. Praegu seal eriti midagi ei toimu ka nüüd ütleme siin kaheksakümnendatel oli see näiteks väga populaarne suviste vabaõhuürituste paikesel korraldati ka suviseid vabaõhumoedemonstratsioone ja bastioni aed on ta sellepärast, et ta paikneb osaliselt endise Viru värava bastioni peal, 1288 hakkas siis sealt sõitma see hobutramm, mis siis sõitis sealt Viru tänavalt ülevene turu Kadriorgu, mis siis sai üheks niisuguseks oluliselt edaspidi ka Viru väljakut kujundavaks mõjuriks. Ja samal ajal siis Viru väljaku keskele paigutati ka õigeusu kabel, mida tunti Jordani kabeli nime all, neid ehitati Tallinnast toona mitmesse kohta üksinda Viru väljaku keskele üks balti jaama juurde ja üks vanalinn rohelisele turule. See rohelise turu oma on ainuke, mis on alles siiamaani seal natuke hilisemast ajast aga annab ka selle mulje, millised need kabelikesed võisid välja näha ja vot Viru väljaku keskel oli ka üks selline, miks Jordaniga pääle sellepärast et Kristuse ristimist päeva õigeusu kirikus tuntakse Jordani püha nime all peal, siis voolas kraanist pühitsetud vesi ja siis sellel Jordani pühal korraldati seal selliseid eriti suuri ja pidulik protsessioone ja teenistusi. See kabel ka likvideeriti 1920.-te aastate algul ja siis ehitati uuesti üles seal Rotermanni maja kõrval oleval haljasalal. Mõned aastad hiljem lammutati päris ära, põhjendus oli nagu see, ta jäi trammiliini ehitamisele ette. Aga tegelikult, et noh, ilmselt oli ka see, et ta natuke sümboliseeris seda venestamisaega ja vene võimu, mille sümboliks need linnaruumi tekkinud väikesed õigeusu kabelid olid siin meie niukses põlises Saksa linnas. Et ka see uus noor demokraatlik Eesti vabariik ei tahtnud neid selliseid endise aja võimu sümboleid linnaruumist säilitada. Ja teisalt lihtsalt kase history tsistlik arhitektuur, mida ta esindas, oli 20.-teks aastateks täiesti moest ära. 10 Vabaduse väljaku puhul keskendusime eeskätt sellistele eestiaegsetele arengutele, siis Viru väljaku puhul ei ole väga palju sellest väljast midagi rääkida. Tõsi, mõned suured majad sinna kerkisid juba ka sarja lõpul ja siis kahekümnendatel ehitati neile juurdeehitusi veel. Siis oli seal näiteks ka üks suurem neljakordne kivimaja umbes praeguse Viru hotellikoha peal, mida vanadel fotodel ja mis oli kortermaja siis eesti ajal seal, mitu korterit pandi kokku ja nendes ruumides tegutses Eesti Kunstimuuseum, kunstimuuseum Eesti aja algul pidid hakkama tegutsema Kadrioru lossis, aga nii see paraku ei läinud. Kadrioru lossis tehti ikkagi riigivanema hiljem siis presidendi residents ja kunstimuuseum pidi sealt lahkuma ja siis kunstimuuseumi hakkas tegutsema seal üsna kitsastes oludes, selles Viru väljaku äärses majas. Ega neil seal avaraid tingimusi ei olnud, aga samas ta oli väga kesklinnast, teda oli hea ja kerge seal külastada, aga see maja paraku hävis ka 44. aastal pommitamises kunstimuuseumi varadest õnneks suur osa oli siiski evakueerida midagi külga hävis seal majas, aga suur osa oli selleks ajaks mujale viidud ja jäi alles. Aga teisi niisugusi, suuremaid avalikke hooneid sinna Viru väljaku äärde eestiaiale ehitada ei jõutud. Oli plaanis küll mitmeid asju, et mis pidi tulema sinna praeguse Tammsaare pargialale ja mis nüüd olulistest avalikest institutsioonidest küll seal oli ütleme umbkaudu praeguse Viru keskuse osa kohal oli suur staadion, Kalevi staadion, kus peeti olulisi spordivõistlusi ja mis arhitektuurselt ei olnud, teab kui suurejooneliselt kujundatud, aga seal olid tegelikult päris huvitavad puittribüünid. Niuksed, kõrged rahvusromantilise ilmega, puitväravad 20.-te aastate esimesest poolest, mille oli kavandanud arhitekt Karl Burman. Ta ju üks meie tuntumaid tolle aja projekteerijaid selle koha peal tegelikult oli olnud juba varem 19. sajandi lõpul niisugune suurem tühjem ala, kus korraldati igasuguseid avalikke pidustusi ja muud. See oli siis niinimetatud Gonsiori aed. Tallinna raehärra Gonsiori parandas oma väga suured maavaldused Tallinna linnale pärast oma surma. Aga ka kõik need staadioniehitised hävisid teises maailmasõjas. Kui minna natuke edasi sealt Viru väljakult mööda Narva maanteed Narva maantee algusesse siis seal olid veel mõned niisugused suuremad majad ka, mis siis pidi ta alustama sellist suuremat kivimajade front juba tsaariajal. Aga neid maju oli siiski üsna vähe. Mõned kortermajad, üks suurem kivist võõrastemaja. Need majad lammutati nüüd näiteks siin mõned aastad tagasi, sest nad jäid ette tänava laiendusele ja praegu on sinna kohta ehitatud see uus nõndanimetatud Foorumi maja. Või siis seal vastas teisel pool tänavat. Ta natuke hiljem 20. sajandi algul kerkinud suur kivist koolimaja. Mis siis oli algul Beljajeva naisgümnaasium, hiljem on seal tegutsenud veel mitmed teised erinevate nimedega koolid, aga see maja siis Narva maantee ja laikmaa tänava nurgal praeguse arusaama järgi jäi küll sõjast alles, aga lammutati. D 60.-te aastate lõpul. Selleks et ruumi teha Viru hotelli ehitamisele. Aga vanemad inimesed seda vaja iseenesest kindlasti mäletavad, sest selles majas paiknes kaua aega lastehaigla ja lastepolikliinik mis algselt sarja ajal oli koolimajaks ehitatud. Ja veel vanemad inimesed võib-olla mäletavad mõnda üksikut kivimaja, mis umbes paiknesid praeguse Viru hotelli kohal veel pärast sõda, niuksed üksikute hammas, täna oli seal mõni püsti need siis ka nõukogude ajal sealt vaikselt likvideerida täiesti nihukest terviklikku väljakuruumi, nii nagu Vabaduse väljakul enne teist maailmasõda Viru väljakule kujuneda ei jõudnud. Viru väljak tegelikult sellise kompaktse väljaku ilme mingis mõttes sai alles Viru hotelli rajamisega 70.-te aastate algul. Mis siis olin sõjajärgse modernismi üks kõige jõulisemaid demonstratsioone Tallinna kesklinnas. Niisugune võimas modernistlik büroo tahvli tüüpi hoone natuke madalama ja natuke kõrgema osaga, nagu siis organisme armastas teha, kui me mõtleme ka kasvõi uue raadiomaja peale, kus on niisugune üks kõrge püsttahvel ja siis sellega külgneb mingi madalam osa, niisugune tüüpiline tolleaegne kompositsioon, noh, on siin nähtud ka võib-olla Oscar Mayeri poolt Brasiilia pealinna projekteeritud hooned Ta ei mõju ja igasuguseid asju, millest võisid ka siinsed arhitektid teadlikud olla. Mart pordi projekteeritud siis niisugune uhke moodne hot trell kus siis ka kõik välismaalt siia tulevad turistid pidid peatuma sellises üks väheseid nii-öelda Inturisti hotelli, kus välismaalased tohtisid olla ja millega siis näidati, kuidas meil on ka sellised moodsad linnaehituslikud arengud, et meiega ehitame nüüd kesklinna, sellise uue võimsa kõrghoone ja Tallinna toonane peaarhitekt Dmitri Bruns on öelnud, et võib-olla see oli ka üks tõsine viga, et Viru hotell lubati vanalinnale nii lähedale, et see tegi nagu tee lahti ja kõigile järgmistele pilvelõhkujate-le, mis Tallinna silueti sekkuvad ja tegi võimatuks hilisemalt sellise diskussiooni, et kas või näiteks Tallinna üldse ehitame kõrghooneid või mitte, aitäh. Näiteks Helsingi on ju otsustanud, et nemad üldiselt kesklinna kõrghooneid ei ehita. Neil küll nüüd on ka sel teemal suured debatid, et kas see ikka nii jääb, aga seni on nad seda joont hoidnud. Aga kuna meil oli Viru, siis kui viru juba oli, siis sellega sai põhjendada hiljem, kui tulid olümpiamängudelt, vitame olümpiamängude jaoks olümpia hotelli ka. Ja siis edasi tulid juba kõik need tänapäeva pilvelõhkujad, mida ei olnud enam võimalik tagasi hoida. Et kui viru juba oli, siis noh, millega sa enam põhjendad, meil juba on kõrghoone siluetis sees ja nõukogude aeg veel meid õnnistas ühe hoonega seal nimelt uue peapostkontoriga Raine karbi projekt siis juba nõukogude aja lõpuperioodist 80.-te alguses siis valmis saanud. See on huvitav näide sellisest ühiskondlike protsesside muutumisest ja sellest, kuidas hooned kipuvad üle jääma seoses täiesti arhitektuuri välistada mängutega, kuna tulnud internet, kuna on tulnud mobiiltelefonid, kõik uued kommunikatsioonivahendid siis sellist hiiglaslikku postkontorit kui niisugust sellist sidesõlme lihtsalt ei ole tarvis. Majal endal pole midagi häda, täiesti tubli tükk räimekarbi loomingut ja natuke veider nõukogude aja arhitektuur on ja see ehituskvaliteet seal on nagu on, kõiki asju ei suudetud ka projekti järgi valmis ehitada, tuli natuke kohmakam kui algselt Raine Karbil oli mõeldud. Iseenesest täitsa huvitav arhitektuuriteos, aga temaga ei ole mitte midagi peale hakata, sest et moodsaks ärihooneks teda kohaldada. Kaunis raske. Et seal on olnud ka siis neid diskussioone, et kas lammutada või mis sellega teha. Praegune plaan on siiski päriselt lammutama ei hakata, aga teda ehitatakse siis ümber. Kui siis nüüd lõpetuseks veel mainida päris uue aja arenguid, siis nüüd kõige enam on siiski seda Viru väljaku ilmet mõjutanud Viru keskuse tekkimine Künnapu ja Padriku projekteeritud hiiglaslik uus ärikeskus sinna Viru hotelli kõrvale, mida on ju ka väga tugevasti kritiseeritud, peetud Tallinna suurimaks arhitektuurselt ebaõnnestumiseks. Eks sellega on lood nii ja naa, aga ta toimib päris hästi ja, ja see meil mõni suur ärikeskus ka on, kesklinnas on iseenesest täitsa hea, et ei ole ainult need, mis on linna taga, kuhu sa pead spetsiaalselt autoga sõitma. Mõned inimesed olid ka hirmus õnnetud selle üle, et näe, Viru väljak ehitati nüüd täis ja väljak kadus ära. Tegelikult ikkagi ajalooliselt, kui me räägime Viru väljakust või siis vana nimega Vene turust, siis see on olnud see väljak, mis on pritsimaja ees. Lihtsalt praegune õnnetus on see, et ajaloolisel Viru väljakul paikneb hiiglaslik liiklussõlm ja jalakäija ei saa seda linnaruumi sisuliselt mitte millekski kasutada ega isegi sealt üle minna. Et seda liiklust ei ole osatud kuidagi nagu teisiti seal ära lahendada. Ja samas kui tegelikult see koht seal Viru keskuse kõrval, kus siis nüüd viimati enne Viru keskuse ehitamist paiknesse marsruuttaksode peatus ja muidu taksode parkimisala ja mingi hamburgeriputka oli seal ja see ei ole varasemalt mingi väljak olnud, see ala on olnud alati hoonestatud, oli seal siis eelkõneldud staadion, siis need mõned suuremad kivimajad sealhulgas ja mis oli lõpuks lastehaigla ja nii edasi siis veel mitmeid puumaju sinna, selline tühi koht tekkis ikkagi seoses sõjapurustustega ja veel hilisemate sõjajärgsete lammutustega. Inimeste mälu on lihtsalt üsna lühike, et kui sa sinna 80.-teks, siis niimoodi kujunes suur tühi ala siis inimesed nagu hakkasidki arvama, et see ongi Viru väljak, ka selle koha peal peab väljak olema, aga, aga tegelikult mingit ajaloolist väljakut seal ei olnud kunagi olnud ja tegelikult ka läbi nõukogude aja oli mitmeid kavasid, kuidas seda kohta hoonestada, mida lihtsalt ei jõutud välja ehitada. Et selles mõttes see üldse sinna mingi hoone ehitati. Disele Viru keskuse kujul on mu meelest nagu sellise tervikliku kesklinliku linnaruumi kujundamise seisukohalt isegi täiesti hea ja õige. Iseasi, et ta ei tundnud võib-olla päris kesklinna vääriline. Kuulsite teist osa saatest Vabaduse väljakult Viru väljakule. Stuudios oli arhitektuuriajaloolane Oliver Oro.