Täna päevade saates külas kauaaegne Tartu Vanemuise teatri näitleja Raivo Adlas, MINA OLEN Ülle Karu saates kõlavad Raivo Adlase kolleegi Kulno Süvalepalaulud ja neid esitavad Raivo Adlase kolleegid kaunimate aastate vennaskonnast. Tere päevast. Te olete Põhja-Eestist pärit kiisale. Tõsi, isal ja sündinud olen ma Tallinna keskhaiglas ja kõige külmemal ajal, see on vist Eesti rekordid, on sellest neljakümnes- aas 40. ja kõige külmem ja ma ei teagi, kuidas mind sealt keskhaiglasse kiisale toimetati. Olen unustanud küsimata, vanemad on surnud ka ja ma ei teagi, kuidas siis juhtus, ma tean ainult, et oti ahju taga. Isal oli seal taluvus, sel ajal oli veel talu täitsa olemas, pärast sõda, siis läks kolhoosi kogu, niiet et seal ma olen sündinud ja koolis ma olen käinud kohe väga mitmel pool. Kuna algul kiisale kool ei olnud, siis Kurtnal koolis kaks aastat, siis tehti kiisale. Siis sain kaks aastat kiisa algkoolis käia, siis läksingi Kohila mittetäieliku keskkooli, seal olin siis kolm aastat ja kui see sai otsa, siis Westholmi ajal. Oluline oli see sellepärast, et esimest aastat oli see segakool. Enne olid ainult poiste kool ja siis noh, need, kes seal enne olid. Need vaatasid tüdrukuid siukse pilguga. Kes nüüd saab keha, mis nüüd saab, noh, mina olin harjunud nende tüdrukutega ka selle keskkooli ajal, siis ma vastasin instanis laski. Lugesin tema näitlejatöö enda kallal, kuidas rolliga lihtsalt hakkasin lugema, jah. Teatri ja huvitav, ma käisin Draamateatris nii palju kui võimalik, vaata samas õhtut ja külalisetendusi ja siis mulle tundus ja ta oligi. Vanemuise teater oli tol ajal väga värske ja väga huvitav, väga lootjat, Vanemuise teater on selline lavastajate teatri nali, otsingule teater ja siis üks põhjus, miks ma siia Tartusse tulin, oligi see Vanemuise pärast lavakasse minekut kaalusite? Ei, esiteks sellepärast, et siis võeti lavakasse iga nelja ja kolme pikad vahed olid just üks aasta enne kui ma lõpetasin Westholmi võeti, sealt tuligi Reinol marru kestel enamuses ka läinud juba ja ja noh, väga palju palju neist elus veel. Tõnumaa on Aarne Üksküla, jah, aga vene keel on nii ilus ja ja siis lihtsalt ei olnud võimalust kolm aastat siis muidu oleks pidanud see kolm aastat veetma Nõukogude mees ja siis ma tulin Tartusse, mida te EPAs õppis, EPAs, ma läksin sinna kuuest kergelt sisse ja siis ma läksin agronoomiasse jammi. Üks, üks põhjus oli see, et sealt sai väga palju igasuguseid ameteid, no küll traktoristi, load, auto, profession, maalsed, autojuhil vajalik oskus on väga palju ja väga palju vajalikke, kuigi neid nagu elus on teil vaja läinud, on ikka läinud traktorit, olete küll ja ikka ikka noh, kus sa pääsesid Eppajal praktika pärast? Ei pärast ei ole, ausalt öeldes pole vaja läinud oioi, ma ei hakka üles lugema vähemalt üheksa amet ja 10. nälg või umbes nii, nagu öeldakse. No kui ma EPAsse astusin, siis ei teadnud seda, et tuleb see stuudio, jah, ja oli see nüüd teisel või kolmandal kursusel. Kui kuulutati välja, et Vanemuine võtab oma stuudio ja ird hakkab juhendama ja kuna mul oli teatrihuvi nii suur, siis ma astusin sealt sisseastumiseksamitest läbi ja minu suureks hämmastuseks pärast siis tuli kutse. Te olete vastu võetud ja stuudio esimene lend, sealt tuli väga palju kuulsusi eesotsas manalamees Hermakülaga ja Eevalt ta kais Adlas, Raine loo, kõik seda juhendas verd ja aga Ird kutsus sinna väga palju mujalt. Kõigepealt Panso, kes oli tema suur sõber, sel ajal Panso lavastas Vanemuises kuningas Oidipus ja liaadi on selliseid teatri ajalukku läinud asju. Aga siis nad olid sõbrad veel kuidagi vastalised ja pärast ma ei tea, kuidas Panso sai ise teatrijuhiks ja siis nad läksid vastalisteks ja siis olid väga suured sõbrad. Kuna mõlemad olid ikkagi Stanislavski koolimehed ja, ja neil olid ühised vaated, et aga pärast, kui tantsuõpilased hakkasid siia Irdi juurde tulema, etsus Jaan Toominga ka ja siis neil tekkis selline vastuolu. Noh, see on nüüd niisugune teatriajaloolaste asi. Õpetas ka seal stuudios ja käis meie ees, mitu korda seal põhiõpetaja oli. On Saul, kah Panso õpilane, kes tuli siia Vanemuisesse, Ines Parker, no praegune aru, Eiki Org KV Pennummikal, Endla Öömann, kes oli nagu selles stuudio ema, kes hoidis seda kõike koos Endla lõpetas ka selle kuulsa eesti stuudio ja kus olid Kaljo Kiisk ja Jaanus Harro, kuulas ja kõik see seltskond. Ja samal ajal õppisite ka ikkagi epast edasi ikka jada mõtet ei olnud, et jätate pooleli, jäi mõne mõne ei taganud ju teile kohta seal lood mitte mingisugust. Hirdi põhimõte oli see, et kui sa jätad seal kõrgkoolis õppimise pooleli, siis visatakse sind automaatselt jääda ja noh, teine võimalus on veel, sa pead tööd aitama, tal oli mure, et need inimesed, kes seal selles stuudios käivad või et kui neist näit, et ei saa või et siis nad ei läheks raisku. Ta ei korjanud sealt mitte kedagi. Noh, ma ei tea, Hermaküla, mina olin üks esimesi, kes võeti Vanemuise lava peale mängima. See oli siia volut, Višnjuski esimene ratsaarmee, mängisin jefreitor kostroovi, keda sõjavälikohus mõistis surma. See oli mu esimene roll siis jalad värisesid ja, aga noh, surmamõistetute ikka jalad värisevad ju ja siis tulid juba muud asjad korreolaanus ja nii et selles stuudiul õppimise ajal muidugi väga paljudes Vanemuise lavastustes kaasa siis läksin sõjaväkke muidugi pärast EPA lõpetamist ja ma ei tea, kuidas ma pääsesin. Aasta ma töötasin veel Eesti põllumajandus, projektis saab linnale lähemale, põllumajandusprojekt asuks Tartus ja siis saab käia stuudios edasi. Et ma olen teinud kaks mullastikuga varsti Eestimaal. Jah, ja seda mul elus vaja ka läinud, tähendab lava peal mängisime Osvald Toominga näitemängu külvikuu ja Jaan Tooming lavastas ja niisugune väga eksperiment reaalselt ja. Ja siis seal oli üks armastusstseen, kus me Raine looga pidime kõndima mööda metsa ja Jaan ütles, et nii praegu midagi sul e-post külge ka, et mängi seda, mida sa tead sellest asjast. Ja siis ma mängisin puht seda, et ma vaatasin mullateadlase pilguga Hani. Siin on see ka esimene KGB ka väikegi ja p, et muldade siuksed nimed ja ma lugesin pidevalt neid ja see oli väga huvitav stseeniga kordsa improviseerida. Veel üks etendus, mäletan, oli minu suur õpetaja professor Loit Reintam oli saalis. Vaatasime, istub issand jumal. Pärast läksin, siis küsisin ta käest, et kas mul oli nüüd midagi valesti, Godzin väga ja kõik oli väga-väga, kõlbas küll, täitsa võinud veel olla. Mullaalal edasi. Vanemuisesse sattusite, no ikkagi kõige huvitavam omal ajal kui töö lahti läks, siis juba hakkasite töötama Hermaküla ja Tooming, aga see oli erakordne. Aegil. See aeg oli selline, et kui ma sealt sõjaväest tulin, siis Hermaküla, no enne seda oli veel Phaetum päikese poeg, kus ma siis pidin olemas päikesejumala poeg ja siis tuli see tuhkatriinumängu aeg, noh, skandaalne, mis ära keelati aastaks ja nii edasi, tudengite mässud selle peale ja ja kuna ma töötasin edasi seal põllumajandus projektis ja siis see töö käis niimoodi, et hommikul kell üheksa ma tulin siis projekti, võtsin oma paberid välja, tegin niisuguse nõudma hakanud hirmsalt tööle ja kusagil kolmveerand 11 hiilisin vaikselt minema. Proovi Tuhkatriinu mängu proovi kella kolme paiku, siis ma tulin jälle tagasi teinud niisuguse nõu, et oi, ma olen nüüd siin hirmsalt töötanud. Aga siis Hermaküla lõpuks ütles. Kuule, Raivo ei saa niimoodi. Sa jälle iilid ära ja jälle. Ja siis kunstinõukogu, kus oli siis Hermaküla ise ja Einari Coop, belli on Benno Mikkali sellised korüfeed, kõik olid siis ütelnud. Kuulge ja see atlas lõpuks siis Vanemuisesse tööle irduda, hirmsat vastvad, ei mingisugust, ei võta siia. Kuna ma olin seal repertuaaris juba nii palju sees mitte ainult Tuhkatriinu, vaid muud asjad, ka siis see kunstinõukogu otsustas, et tuleb võtta palga peale ja siis aprillikuu sees siis 968 ja täpselt kas te siis olite juba ergi tütrega abielus ja enne sõjaväge juba ellusin. Nonii, kui epa sai lõpetatud nii kohe ja kohe sai pulmad peetud ja. Ka Sirdoli äiapapana lavastajana teistmoodi, kas ta segas neid asju või ei seganud? Ta ei tahtnud teid teatrisse? Täna aja ei aidatud sugulasi üldse võtta, ta oli jah sellise asja vastu sõrmsale kuigi ta abikaasa Kaido ju niikuinii teatris, aga kuna EP Kaidud loeti isegi noh, lavastajana paremaks, aga sellele tuli siis teatrijuhina selline noh, võib-olla Eesti kõigi aegade kõige kõige parem teatrijuht. Isegi praegu ei praegu enam neid näitlejad on vähe jäänud või neid inimesi, kes õhkavad, oi, vot nüüd oleks Irdi vaja, tuleks seal röögi korra majja, lööks ammurrama, ei laseks seda teha, eks ole, noortel ja vot see oli küll, et ta ta ütles, et minu elu parim lavastus on Vanemuine, mitte siin külavahelaulud või naiste laulud või meestelaulud või rätsep õhku. Aga Vanemuine, mina lavastan Vanemuise ja sellepärast tõesti ta võttis kõik sellised avangardsed ja uute ideedega, kes tahtsid, tulid Vanemuisesse vilimaa tuli ju sel ajal muidugi esiktantsija tookord ja ja väga huvitav koreograaf Vilima pärast sõideti Moskvasse, Kiievist ikka üle liidu kokkadena. Tantsulavastused võrdusid tegelikult, et Hermaküla-Toominga draama lava äärde sealt just ja need olid hoopis teist, oi, hoopis teistmoodi graafia, kõik oli selline, noh, mida Nõukogude liidus üldse ei olnud tookord. Ja ooper oli kah, sest Irdi põhimõte oli, et lavastada sellist, mida tuks Estonia repertuaariga, et Estonia tegi klassikalisi asju põhiliselt? Jaa, aga ird ütles, et noh, et me ei suuda iialgi Estoniaga võistelda klassikalavastuste alal, aga ird võttis sellised, mis Nõukogude liidus olid põlu all. Prokofjevi Šostakovitši, selliseid asju ja roheline tee oli eesti ooteritel. Tal oli väga palju tuttavaid ja Veljo Tormis muidugi jaa. Eesti ooperit said rohelise tee ja sellepärast oligi, et Vanemuise ooper erines kah kõigest sellest. Igati oli see üks huvitav teater tol ajal ja mis muidugi moskvalasi hämmastas, et kuidas see võimalik on. Näe, Endel Ani laulab siin huupristu peaosa järgmine päev on draamas mängib mingisugust. Esiteks, kuidas nii suur solistonaanil oli väga ilus hääl või Johannes lükki või ükspuha, kes need tolleaegsed olid seal täitsa ime ja siis seda imet vaatama tõesti. Ja siis hakati hiljem seda imet saatma siis välismaale, kuigi euroop pas. Tookord oli selliseid teatri küll, kus ühe direktsiooni all oli nii muusika kui draama ja muu. Aga seal oli nii, et oma trump neid ei pandud segamini, aga Vanemuises oli näiteks inimese tragöödia, millega me võitsime Ungari dramaturgia festivali ja seal oli tõesti segamini, seal olid balletikat, olid sees, mängisid sõnalisi osi ja, ja väga paljud balleti, kes lõpetasid balletis töötamise või draamanäitleja juustu rannast ja sae alla, tüdrukud ja Regina tõsingu ja noh, väga paljud olid nii, et kasutati draamas kohe päris hoolega ja teie ise ja letis astusite üles. Okei, kahjuks jah, kadunud Ahobee puhkustas sellega, et aga mina olen balletis tantsinud nimiosa ja see oli võluri pillases, mina olin võlur ja Ülo Vilimaaüliõpilane. Aga ma ei saa sellega kiidelda, sest ida Urbel tegime straakunitesse torupillimängijat, siis pani seal tantsima küll aga, aga et ma nüüd puht balletilavastuses oleks üle seda ei ole erdi puhul ikkagi see vastuolu. See, mida Panso Tallinnas ei lasknud teha, Ird, Tartus laskis seda väga hästi? Jah, kas tema puhul oli seda vastuolu või ei olnud ise ta lavastas ju korralike Nõukogude tükke ja Nõukogude lavastusi. Lenini. Et seda on vaja vaid Moskvas, peab sellega hästi läbi saama, nii, nüüd võtame Hermaküla, mängis Lenini ja noh, aga Hermaküla mängis Leninit, nooo seda tuligi juba Moskvas juba sellepärast vaatama, et püha taevas, kas seda hirmu ei olnud jumal teab, mis ta selle Lenini pihta hakkab ja. No jakk hakkas küll pihta ja oligi niimoodi, et ird lavastas need Lenini kohad ja Hermaküla lavastas siis need dissidentide kohada, ma olin ka seal üks dissident kremlikelladest, sealt annab kõikjal välja lugeda. Aga mis puutub nüüd sellesse, kuidas suhtus siis sellesse uude teatrisse, siis ta väga tihti ütles, et ega mina ei jaga seda asja. Aga kui poisid teevad järelikult see on siis hea huvid. Noh, aga ta usaldas neid. Need oleks võinud ja jumal teab, mis teha, need poisid revolutsiooni sisuliselt tegid. Muidugi, aga tal oli vaja, et see Vanemuine oleks kogu päevakorras, no ega ilma selleta poleks saanud ju, kes oleks seda nunnutama sisse tulnud, vaata aga just teravaid asju, neid tuldi vaatama, et jälle, mis hirved on teinud, oldi hirmunud ja tema poisid ohu jälle midagi huvitavat sinna. Rapla ja siis läks Kullo teatrikooli kujutage ette tall, 40.-te aastate lõpp, 50. talguteatriinstituut õpetavad Priit Põldroos, Felix Moor, Albert püksi pea, teised korrupteed õppivad tudengid, sealhulgas ka Kulno Süvalepp. Kuna teatri instituudil puudus tollel ajal veel oma maja, siis tekkis tudengitel mööda linna siiasinna sahmides pidevalt. Küsimus. Me oleme kadunud, kes seda teha? Melinaleri kõnnirändureid neljarändureid ei saanud, kuna haigus selle paigal ei seisa. Ugala väravast kohtoriana poole maja teatrikogusse trubaduuriks lahti, maailm lai, ega keegi satuuri terve Tallinn Todon sai seal nii koolis 100 kapo ja sigaretti, tund allo maja, Vegoduks aare, stoori head leida näiteid. Kitsad puuri, terve Tallinn toodud, sai just nagu lusse tuuri Belovi lahti, maailm lai. Hommikul vara koolitee, sa mõtlema ja puu sul oli siis vaja sinna või siia või siia. Müüligatistin nõnda hea kohta, kus tund ta lihtsalt ei tea, kummaline on, meie kool pole kuskil, jää. Milline vägi siis see märgilisus paigast paika minna ja käia varsti? Tallad on, kuidas? Belbidudel paps. Ent siiski väega aine vahel olla on päris. Loomusse truu valvuri jahtima Ilvari väiti kitsa koguri, terve rallijäseme ihulistest aia, vägeva kakao ja varsti tund allomaja. Jätkame juttu Raivo Adlase ka. Kuidas see elu seal siis oli, hakkasite toominga ja Hermakülaga Irdiga ka? Väga tõsine, väga äge. Te tegite nii palju tööd, et jäite haigeks, selle peal. Aa, see oli jaa, toominga esimeses lavastuses laseb käele suud anda noh, seal oli ikka tõesti selline mahv peal. Et lasen, jäi vist grippi ka, et neil on väga vastuvõtlik ja ja siis ma sain südamereuma ja olin kaks kuud toomel seal. Tisse ja kahjustused olid ikka päris hoolega, millesse võis tulla, kas oli siis ülekoormus ja see oli ikka niisugune noh, niisugune mahv peal, et no näiteks Hermaküla tuhkatriinumängus ütles, et kui sa peale Tuhkatriinu mängu esimest vaata, Dust suudavad veel teist vaatust mängida, siis sa oled esimese vaatuse väga kehvalt teinud. Viimase peal sõna otseses mõttes ta peksis sisse selle aktiivsuse või et kas nüüd või mitte kunagi nagu na tükk oli see ka selline, et prints tuleb ja nii nüüd teeme selgeks, kas oli õige Tuhkatriinu või olnud kas see nõukogude võimu õige asi meil ju ei olnud. Ja kui ma nüüd ei tee, siis enam seda teist võimalust ei ole, praegu tuleb see asi ära teha ja, ja tõesti oli siis niiet. Kas teile meeldis või te tundsite ka, et võetakse nagu viimane välja et sisuliselt Hermaküla ja Tooming kasutavad näitleja ära, pigistavad tast kõik välja, kuni see on täiesti läbi ja siis viskavad ärevust. Lähevad uue ei, meeldis, ei olnud ja, ja kohe väga-väga meeldis. Ja kuna praktiliselt elasimegi tol korral sellist elu, et hommikul kell üheksa teatrisse, siis tohutu trenn, soojendus siis prooviks ta puu, kes oli siis Tooming Hermaküla juures virdi või Kaidu juures ja siis peale proovi uuesti jälle noh, võib-olla natukene lõõgastumist ja enne etendust jälle uuesti üles ajamine, nii et see oli väga intensiivne elu, väga huvitav, tavaelu oli. Seda tunnet ei olnud, et mingil hetkel nagu enam ei jõua, seda ei olnud kunagi seda mõtet, et tagasi võtta, kui enam edasi ei suuda teha, no siis lihtsalt lähed kolikambrisse ja kõik, aga mõtlesin, et haiguse ajal ka natuke selle peale saidist nagu liiga tehtud või. No saaks ükskord terveks, no seal oli minuga palatis koos oli üks kolhoosi esimees, näiteks kes kogu tundis huvi, et esiteks tema rääkis muidugi kõigepealt rahast, palju sa palka saad ja siis ütlesin, et tööpäev hakkab niimoodi peale hirmsad, näed et. Ja siis ta ütles, et huvitav, huvitav, kuidas sinna neid inimesi leidub, Öeldakse. Et kui mullu oleks kolhoosis, noh, nii vähe, maksan palka ja nii palju tööd. Ma ei saaks ühtegi töölist endale sinna. See oli jah, täitsa hämmastav. Vot teater on selline koht, et kuhu ei tulda raha pärast, vaid tullakse midagi muud tegema. Nojah ja selle kõrvalt teenimisvõimalusi näitlejatel suhteliselt vähe väga vähe reklaami esinemisi. Filmid vist, kus siis võib telelavastused kah aeg-ajalt ja kuuldemängud kuuldemängusid päris palju teha. Tänasest lehest lugesin, et korrošov surnud korrošov oli jah, vist peaaegu esimene, kes mind proovis siis oma liim riidesse. Algul proovis peaossa, aga siis oli just see aeg, kus ma haiglast olin tulnud ja ma ei riskinud ka neid jälle mingi sugulussoodes sumpamisi ja teha, et võib uuesti tagasi tulla. Ja siis mul oli seal üks väike osaks, mulk põrandaalune, see on nüüd igasugu koosolekuid ja demonstratsioonid asjad, aga mul oli au Yasse, lõbusa korružoviga, koostatia. Sel ajal Vanemuises või üldse Tartus, need tegijad olid ju kõik tegelikult enam-vähem ühevanused sinna kuulunud ainult näitlejad, ka ülikooli seltskond ja kunstnikke ja kes seal kõik olid, kas nooremaid hakkas ka nende hulka tulema või oli see suhteliselt kinnine? Kõik see Hermaküla, Tooming, Unt, Vahing. Ta ei aita mitte sellepärast, et noh, sellest teisest bonsulennust tehti noorsooteatri, sealt enam kedagi. Hiljem hakkas siis näitlejaid ka tulema, aga pikk paus tekkis sellega näitlejate poolest, jah, meie olime siis selline ring ka ülikoolist oli seal väga palju selliseid noori järksaid, kes meiega koos seal käisid ja kes olid hirmsas vaimustuses kogu sellest asjast. Ja Irdise omad stuudiosse kutsus küll ülikooli õppejõud ja kõik, võimalik, et noh, tähtis oli, et meie silmaring saaks natuke laiemaks kui muidu. Näiteks Sirdi stuudios meil ei olnud, ei teaduslikke kommunismialuseid, ei poliitökonoomia, niisuguseid aineid, mida lavakas kohustuslik ird ütles, et ei ja teil ei ole vaja. Aga ma kutsun ise neid inimesi ülikoolist, keda arvanudki, kellas teil kasu olla ja siis ta kutsus sinna väga palju professor aru käis seal psühholoog või psühhiaater, enamus on muidugi nad manalamehed kõikaga, jah. Kui palju teil pereeluks üldse aega jäi, ei olnudki saanud aega isegi lapsi tegema. Ja üldse teatrisse eriti naisnäitlejatele, lapse tegemine on suur luksus, et siis lähed ikka jupiks ajaks repertuaarist välja. Nad ei, kamad, lapsed saite kätte. Sai kätte jah, selliselt, aga noh, näiteks mu abikaasa esimesel lapsel tegemisega näiteks ei saanud kaasa sellele kuulsale Ungari reisile, sellepärast et ta siis just ootas last ja jäi kõrvale sellest. Tookord oli välismaale saamine mitte praegu, vaid seal ikka. Soome minek oli, Oisu minek oli veel raskem. Tänapäeva noored ei saa sellest enam aru, kuidas, mis jama, ostad pileti ja sõidad, jah. Kuule Vanemuine reisis tol ajal nõukogude ajal palju rohkem kui praegune Vanemuine käib väljamaal, draamatrupp käis ikka oma kaks, kaks korda aastas käis üle Nõukogude Liidu piiri Soomes, Rootsis, Ungaris, Ida-Saksamaa sees, siis noh, ja kuna seal olid need sõprus treid Vanemuisel, Antsotto teater, Potsdamis ja olu muud siis oli ja Soomes oli Tampere teater ja Rootsis oli kuninglik draama. Tra maantee oli väga palju, oli selliseid teateid, et kellegapidiselt, kust juba edasi pidama ja näidetega teisi teatreid ja muidu väga loomulikult, ja seda ka ja ja siis me saime nende näitlejatega suureks sõpradeks siin. Ahah, isegi siin ja vabariigi ajal meil veel käisime üksteisel külas ja too teatrist, Roland Kuhenbuh näiteks, tema pere ja tema poisid on ka praegu näit. Näitlejad ja noh, poisid on siin käinud nüüd eesti ajal sõitmas oma autoga ringi ja ja tol korral oli nii, et noh, Asta käisid nemad meil järgmine aasta, meie käisime siis Saksamaal ja mitte ainult Berliinis ja Potsdamis, vaid vaimarris ja, ja see oli väga huvitav poeg. Ja muidugi sõbrad olid veel Moskvas ja Moskvas, iga kahe aasta tagant oli see rahvusvaheline teatrifestival, kus näidati selliseid filme, mis hiljem paljud ei jõudnudki üldse ekraanidele või kui jõudsid, siis oli vähemalt pool filmi ära lõigatud. Muud võimalust ei olnudki tol ajal midagi näha, et, et saaks aru, mis siis mujal maailmas tehti. Ega mina sinna nõukogude aega eriti teatrivaatamise koha pealt ei kirurgiat. Poola näiteks Poola oli täie soolateater, oli ikka tohutu väga-väga-väga kohe kõik mina ja kontor ja selliste meeste lavastused, mida Nõukogude liit iialgi poleks toodud, kõike sai Varssavis ja igal pool mujal ära näha ja samas sõbralik sotsialismi ima. Jah. Meie kui eestlased, noh, kui näiteks Shaina juurde oli peaaegu võimatu pääseda, läksime sinna. Administraatorid, me oleme Eestist ja o eestist A Noone ja saate küll sisse kuigi puupüsti täis, aga lasti sisse ikka mul sellepärast edasi. Moskvas olid siis sõbrad, kes siis festivalile sinna kõik defitsiitsemaid piletid muretsesid juba enne härra tutvuste kaudu. Kõik käiski põhiliselt tutvuste kaudu, aga nendest sõpradest oli väga palju kasu. Sõbrad käisid muidugi meil ka siin külas ja suvitasid siin ja aga see oli huvitav aeg ja kui kaua teie jaoks ja huvitav aeg kestis? Ei oskagi, see kestis veel vabariigi ajal ka edasi. Aga kui me tegime siin noh, Roman Baskiniga tegime, lärmab veiderdamine, eks, ja selliseid asju. Ja noh, kui need suvelavastused ja kompromissi laulatusmati hundiga ja ta kogu aeg on seal ikka käinud edasi ja et neid lõppesid periood ära ja nüüd hakkab mingisugune teine periood. Mul ongi piinlik natukene, et ma olen praegu Vanemuise eluga vähe kursis, viimane asi, mis mulle suure mulje jättis, oli Estoplast mis tuletas meelde Lubimovi noorpõlvelavastusi näiteks kuigi ma ei tea, kuidas näitlejad ise sellesse suhtuvad, aga nemad ei ole näinud, neid muidugi ei ole, aga minu arust see oli väga värske lavastus ja väga täpne. Aga jah, no aga siin pole midagi parata, sellepärast et vanus määrab juba ise, mida sa saad teha ja enam Hamletist rääkimata, siis ta ei saa mängida, aga ma ei tahaks ka mängida. Aga mõnda sellist kohutavat pingutust nõudvat asja võiks ju teha, kui mälu lubab ja muud asjad. Te silma Vanemuise lavastustes erakordse liikuvusega Tuhkatriinumängus mul on meeles, kust hüppasite mingitest asjadest üle, see oli ka natuke ootamatus. Toominga ja Hermaküla seltskond rõhutas seda. Ei spordi vastu, noh ega sporti kui sellist eriti spetsiaalselt ei teinud, aga lihtsalt need soojendused ja see oli nii teatrietüüdi näol kangi ei, ei, ei teinud lihtsalt jälle mingisugune situatsioon ja nüüd lähed sinna sisse ja siis siis ise vaatasid, kuidas sa sealt siis mõnel tuli. Ma tean, hiljem, kui Tooming ise ei viitsinud iga hommiku välja mõtelda seda soojendus, siis ta pani ükshaaval siis trupis seal tegema ja minuga ei tahtnud eriti keegi, sest ma mõtlesin alati välja seeerrori. Issi, see võttis väga võhmale ja siis saadaks viilima ajada. Kas te siiamaani teete endal niimodi soojendust, hoiate ennast vormis? Ei nii piinlik, kui see ka pole, ei hoia. Ja miks sellepärast et põllumehed on läbi, enam on sellist asja teha, ma olen neid igasuguseid auto allajäämisi, rattaga hunnikusse sõitmisi ja jooksmisega hüppeliigese murdnud ja vahepeal oli nii, et peaaegu iga suvi, ma käisin võrkudega, eks ole, et riskikäitumisega siis ma ei tea, lihtsalt kreemsee talusid ja ükskord jalgrattaga hobuse alla. Mina kihutan, panen Ilmatsalu pool rattaga, pidin Endla härmale külla minema ja see oli ilmutuser maantee, siis ta oli ka korralik maantee ja kuskilt hoovist hüppab üks hobune vankriga põmm, tee peale ette ja siis mul ei jäänud muud üle, kui kärtsu. Jälle nägu oli kõik segamini. Ja üks pisike poiss oli seal vankri peal püsti virutas piitsaga ja kui ma pikali lendasin sinna, siis ta naeris, et hoida, et kui kuidas sai nalja, nüüdne üks Soonuks endasse, Tõgentsu. Päästasin ikka korralikult ära ja oh jummal. Tallinnas olin autol, läksin teatriluulud nota veine, teatriluulud viimase päevavõttele ja mõtlesin, nii et nüüd ma torman siit otse mõju, hakka minema sealt ringiga ülekäigukohast üle, panen siit otse, autod seisavad kõik nende nii kummaliselt üle panini piiraki, äkki lendasin kuskil, kõhkub plärtsti, maandusin autoga poti peal balti jaama juures, seal ma ei tulnud selle peale, kaks rida on ju seal noh, ja teisest ja siis tuli täie hooga, eks auto, ja siis on, mul oli niisugune tunne, et nii, nüüd on küll sageli kõrgemale. Siis seesama auto viis mind, Need olid Salme kultuurimajas, viis mind sinna ja kui ma kohale jõudsin, siis kõik ehmuts tärnid elus, siis pärast seda olin elus ja isegi liikusin ja siis ma oleks võinud muidugi surma saada ja veel pärast mängija ja ei sel päeval ma enam mängida saanud, kutsuti kiirabi ja siis Tallinnas tulin siis ära, kargud olid all ja, ja siis viidi mind selle mõttebrigaadi autong põhjugi, aga õhtul massis karkudega, läksin juba Palamusele, proovi kolme mungaproov, kolm munka mingi välja tulema, just nädalal buss ja noh, siis ei saanud proovi ja siis ma koperdasin, tuldi muidugi autoga järgi ja siis kaks kuud läks, seal, sain külma karkudeta käima, ka niisuguseid asju juhtus muga, väga tihti. On see saatus või otsite ise selliseid olukordi? Ma arvan küll, et saatus, et on ikkagi hoidnud minna natukene, et mitu elu on antud ja ja pärast seda ma ei uskunudki, et kas ma olen nüüd siin elus või teises või. Et jah, tekkis sihuke tunne, kuna kadunud Järvet rääkis, kuidas tema oli peale insulti nagu läinud sinna. Mul on niisugune tunne, kael, vaatan ikka veel ülevalt alla, kuidas ma laman seal. Aga nüüd ma usun, et ikka vist on ikka esimene elu. Sulatuna teineteise ja. Sulatamine varssa. Kõrgedumin taeva alla jäi suur ja kaunis minu kõrval käiv suur ja kaunis käima kõrvasa. Päevade saatekülaline on näitleja Raivo Adlas. Teie kohta ei saa öelda, et te olete kogu elu Vanemuises veetnud. Te olite vahepeal Vanemuises ära mitu aastat. Jah, palga peal ma olin vahepeal Pärnus Endlas, tulite, kas te tulite ise ära või teil soovitati ära tulla või? Ei, ma vihastasin, oli nii, et üks inimene, kellest ma väga lugu pidasin, kelle juures ma Tallinnas koolis käies klaasin, ta suri ära ja ma leidsin, et no ma pean tema matustele minema, see oli mu tädimees. Matused olid Raplas ja siis ma küsisingi lavastaja käest, et kas ma võin sellest proovist puududa ja lavastaja vihastas, esid, minge juurde ja siis mõtlesin, nii, aga ma ikkagi puudu on ükspuha mis hinnaga ja nii siis mine teatrist ära ja ma kohe ahah. Ja kirjutasin kohe lahkumisavaldused, põmm ja ainult ühe situatsiooni. Aga jah, viskas lihtsalt silmadest mustaks ja kirjutasin avalduse ära ja kõik üldse mõelnud, mis edasi saab ja kuhu läheb. Mul oli edasisaamisega, pole mingit probleemi, sel ajal ma olin sinimandri ja selline kultuurikeskus ja teatri peaspetsialist, seal oli mul seitse truppi, väga huvitavad kõik. Ja nendega ma seal tegelesin ja sealt sain rohkem palka veel kui Vanemuises, nii et selles polnud probleemi. Ja läkski. Ja siis ma olin, ma olin seal kaks aastat vähemalt, on Pärnus ja väga huvitav seltskond sängis mitmega sõbraks kadunud laanemets oli selline. Põhiliselt ma seal küll lavastasin, mängisin ühe osa seda Laaneka enda lavastuses, ainult kaks aastat ei tahtnud rohkem olla. Asi oli, selles, tuli jaak, Viller oma ringkäigult. Kas ta oli siis Estonia tor või tuli tagasi Tartusse Vanemuise direktoriks ja, ja siis me kohtusime kuskil teatri raju, et mul on vaja meeskonda. Tule tagasi, missa seal Pärnus istud ja siis mõtlesin, okei. Ja siis tulin ja noh, siiamaani. Ja muidugi noh, ilus aeg oli mingi, kuhu ka mind kutsub, nii et võiks jäädagi. Oli see Tšehhi aeg seal, ma tegin sellise vastase nagu endil. Stoleti, kuidas te sattusite siin? See oli Nõukogude Liidu saasta päev, see siis oli oktoobrirevolutsioonist ja 70. ja siis vahetati lavastajaid ja siis ta oli vaja midagi nihukest patriootilist teha. Mina siis valisin hoit NATO, vaid see oli väga asjalik ja ja läks nagu tšehhiga väga kokku nad algul ei saanud aru, mis kuradi jama tuleb syydeegiat, mõtlesin nõukogud jampsi ajama ja aga kui nad sellest aru said, siis ma sain nii suureks sõbraks, trupp, paljud läksid seal Liiberetzi ja siis kutsuti mind liberetzi päriselt, tule sinna lavastama, aga siis juhtus see asi, et noh, kadusse Nõukogude liit hops ära ja enam polnud vajagi. Nad hakkasid ise oma asju ajama ja siin läks ka elu nii huvitavat ja. Aga need proovid seal, need olid tõesti niimoodi, et mõnikord näitasid, ära seda räägi, sellepärast et noh, Grapid, hiljem lülitati Grapid kõik välja, siin kogu aeg kuulata kõiki ja kõike siis oli palju hullem, asi oli aasta 80 87 ja meil oli siis Gorbatšov kõiki võisid, pläradamis tahtsid, aga seal oli ikka nii, et tahetigi palju asju ära keelata, mis mul seal olid. Jaakpausiga me tegime seal, me võtsime maha Olumoudzi nõukogude helikopterite baasi. Raava, mis oli üks põhikujund seal ja siin, kui nad ei saanud aru, et mis asju me siin ajame, mõtlesin, et teie asju ajame, mis siis, et tegevus käib kasahhi saga, palun näe, tuleb tuttav ette, tuleb nii ajamegi seda asja. Jumal hoidku, ärge seda küll rääkige kuskil, nemad kartsid, nemad kartsid õudsalt väga seda ja kuidas see kõik välja tuli. Vot seal olu morsiteatris oli nii et 20 etendust ja siis võetakse maha ja paljud need läksid juba kuskil 10. pealt läksid pooltühjaks. Aga see oli kuni viimase etenduseni puupüsti täis. Kuigi noh, Nõukogude värk ja aga seal juba siis kumu Lewised seal natukene seal ja aga siis minu trump oli see, et asu, et seda ei tohi teha või aa oot, aga ma küsin Moskvast järgi. Siis ei, ei, muidugi ei kui võib jalgmaata, jumal, soliidne muidugi. No püha jummal hirmsalt kartsid seda Ratšovi aega, kõik need juhid, need olid ikkagi siuksed, Brežnevi-aegsed või. Väga imelik oli sel ajal seal töötada. Kui Eesti taasiseseisvumise aeg tuli ka siis Vanemuises ka teie arvates midagi muud Sest no mis muutus teatrielus kõigepealt see, et see, mis juba esimese Eesti vabariigi ajal siin on korra olnud, et hakati vanu lahti laskma Ka vanu on lavale väga palju vaja ja nüüd mängivad noored vanuses. Jah, seda ütles juba Liina Reiman oma mälestustes, et kui tuli see aeg, kus tõesti kõik vanad Leopold, Hanseni ja kõik sellised lasti lahti ja siis natukese aja pärast hakati vaatama, et laste teadmiseks noh, et kui üks teismeline mängib vanaema ei ole kui see, et meid on ka vaja ja siis hakati tagasi kutsuma esimese Eesti vabariigi ajal ja paljud ei tulnudki tagasi. Reiman läks Soome ja noh, et see oli suur katastroof Eesti teatrile. Aga kõiki vigu jälle korratakse ka siin ei õpita eriti nendest vigadest. Mul poleks midagi selle vastu olnud, mõtlesin, et sinimundri jaoks ka huvitav ja siis ükstrum poli Vanemuises lahti lastud vanade näitlejate trupp seal oli siis Eiki Oravee ja me tegime huvitavaid asju nendega. Siis oligi tüks aasta tunnistati, kui me tegime prooseke lepingut. Et see sinimandri ja huvitavamaks kui Vanemuine, Vanemuine olin selline steriilne ja igav, aga siis seal olid väga huvitavad noored jahvikud määr, näiteks möksoto Peeter ja kõik tegi teistmoodi, kõik tahtsid teha midagi uut ja ja väga-väga kihvt oli. Ja siis oli veel, Vanemuise juures oli alternatiive kiiv teatrites stuudio, et kus siis valmistati näitlejaid tänavateatri jaoks ja kõike muud seal ees käisid meil ka eesotsas Hermakülaga käisid õpetamas teatritegemist siis Ruto killa, Kund Peeter Jalakas oli väga suur videoarhiiv ja sealt me tõime siis maailma siukseid eksperimente, tavalisemaid lavastusi vaadata, neile saaksid sotti, mis üldse tehakse maailmas. Jah, väga huvitav aeg oli see. No kuidas praegu on, te olete seda võib öelda, et te olete Vanemuise teatri praegu vanim näitleja ja raudselt seda alati küsitakse, vanad ja noored omavahel klapivad. Nojah, praegu hakkavad juba Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Lumiste ja mängivad neid vanu mehi siin. Aga mis mind praegu hämmastab või ma ei tea üldse, millega see lõpeb, see on ikka täitsa murettekitav asi. Kohutavalt palju noori andekaid tuleb nii Viljandist, Tallinnast kui ma ei teagi, kus veel ja mis neist kõigist saab, no lihtsalt kahju, et see pisike rahvas on nii andekas, kisub nagu juba Ameerika poole peavad kõik kuskil mingit põhitööd ka tegema, et oma neelatus saada, või on sul siis rikkad vanemad või sponsorid või midagi sellist. Aga see teeb tõesti muret, et noh, üks teeb muret, et meil on palju andekaid murrast. Minu põlvkonnas oli see täitsa pealesõjaaegne asi, eriti meestega oli nii, et kuriks sõjas surma saanud või, või kuhugi muidugi kadunud. No siis oli andekaid ikka palju vähem kui praegu praegu Nikon, neid suu ammuli, kui vaatad. Või sa teatris ei näe neid siis telealas just noh, mis sa viimane teatrielamus, kui palju te ise saate teatris käia? Viimane elamus oli jälle selline eksperimentaalne asi, Linnateater korraldab iga detsember, kuidas selle festivali nimi on talveöö unenägu, Vistantse ja talveunne on küll, noh ja mul õnnestus näha sel aastal remonti, et Tallinn sellist lavastust, mida tegid Saksa trupp ja nad ei ole seda mitte Antannias teinud nad seda Berliinis, Peterburis ja väga palju isegi islamimaades ja selline elamus ja mis ei lähe surmani meelest ära kindlasti algasse Pirita purjespordikeskuses kutsuti kokku, muidugi pidid pileti ostma, seal anti sulle klapid ja siis varsti hakkas klappides siis mingisugune niukene tehis hääl, et nii nüüd te lähteTallinna kohale lendama ja vaadake nüüd sealt ülevalt niisuguse pilguga ja otseses mõttes vaatasidki seda Tallinnat sellise pilguga, mida sa polnud enne tähele pannud või ja neisse selliseid kohti, et kus ma nüüd olen juba siin kesklinnas. Nüüd oleme ühes kaubamajas ja siis nagu jumala hääl või mingid ei seal kogu rääkis, et mis sinu, vaadake nüüd sinna hane seal seal on Merrison pime see praegu ei ole, et sinna ei ole mõtet teil minna. Siis jõudsite bussipeatuses nüüd oodake siin natuke, näete, nuid, sealt tuleb buss. Minge kõik sinna bussi peale, nüüd istuge sinna. Nüüd sõidate siit niikaua, kuni ma ütlen, et nüüd mingi maha noh, selline juhatamine käis ja seal kaubamajas seal siis oligi nii nuid, seiske siin nüüd, vaadake, näete, nüüd on seal Nad mängivad teile, näed, nad tulevad, need, seal on need kassapidajad kõik tegelevad rekvisiitidega, nendel kõigil ostjad, nad mängivad ostjaid, nendel on rekvisiidid, apelsinid, mandariinid, nii panevad sinna mäed, üks vaatab teie poole, ahah, kurdi, võite lehvitada talle. Nii, ja siis näete nüüd see ostja tuli välja ja nüüd ta nägi teid. Ja nüüd nüüd olete teie näitlejad sõnaga, et teater ongi nii, et teagi, kes see näitleja, kes on vaataja ja siis lõpp, pess, etendus kusagil kõrghoone katusel, vaatasime seal Tallinna peale, nüüd kogu aeg käis, selline filosoofiline jutt, mitte mingisugune tühi pläma või giidi jutt, vaid selline filosoofiline. Ja siis üteldi nii ja nüüd kattub kõikud, tun, nutt ei näe enam midagi ja siis hakkas sealt selle kõrghooned sealt ülevalt katuselt, mingisugune toss tuli, patusime sinna tossupilve ja siis jumala ajal ütles, et pinge, nüüd sõitke liftiga alla seal Ankama, sellelt klapid ära ja oligi läbi läbi ja fantastiline elamus. Käisime küll disko juures ja kirikus käisime ja teater, teater, puhas teater. Teater, kust algab või kus ta lõpeb või ja kes on näitleja, kes ei ole nii et väga-väga huvitav. Praegu viimase aja suurim elamus muidugi, Estoplast oli ka, aga Estoplast oli selline nooruse meeldetuletamine. Saate lõpul räägime ka teie vanusest, vanusest rääkinud? Oi. Kas on vanusel mingit tähtsust üldse, mõtlete te vahel, mis number Ta tuleb? Annavad lihtsalt nagu te ise ütlesite, kondid annavad tunda ja annavad küll. Aga noh, see vananemine, see on paratamatus, sinna ei saa midagi parata, mõtlete te ka selle peale vahel või on nii palju tegemist, et pole aega selle peale konkreetselt mõelda? No vot, ma pean, siin jalutasid tseerima selliseid kuulsusi nagu Adolf Shapiro ja tema ütleb, et kui sa hakkad tagasi oma elust kokkuvõtteid tegema, siis oled sa läbi omadega, et siis ei ole enam, et aga noh, mul on plaanis jah, kunagi mingisugune raamat või noh, midagi kirja panna mitte niivõrd endas, kuivõrd nendest aegadest ja ja nendest inimestest, kellel kas te olete kirja pannud tol ajal, panite kirja, te ütlesite, teil on päevikud, märkmikud, mul on puhas statistika, mis lavastus, kes oligi lavastajana tor, kes selliseid mõtteid ei ole pannud, täna olime seal, käisime selle juures, tegime seda ja mul on sellest väga kahju. Kadunud Jaan Saul stuudio ajal nõudis meie käest, et igaüks peaks iga päeva kohta mingit päevikut aga me ei saanud tookord sellest aru, kui tähtis on aga siis, kuna ta seda nii aktiivselt Me käest ei nõudnud, siis algul ma panin jah, kõik detailselt ja aga vaikselt vajus ära, enam ei viitsinud ja ja kahju, et ei saanud seda, aga statistikat ma pean küll ja mis lavastus, mis seal esietendus oli, isegi kui palju seda mängib, nii et kui on vaja midagi meelde tuletada, et mis aastal see oli või mis kuupäeval või siis võtad sealt ahne, siis ei eksi, sest mälu on ju, hakkab petma sind lõpuks. Me oleme siin paarispäevade saates rääkinud teadlaste ja arstidega, pikaealisust ja sajaaastastest inimestest inimesed, kes on sündinud kahe tuhandendatel ja natuke hiljem, et need elavad 100 aastaseks, vähemalt nii, et see 75 ei ole mingi vanu No minul on see asi, et mina neid sünnipäevi ja juubeleid neid üldse ei pea, ma ei taha üldse, et keegi tuletamise pärast nii tore on, kui tulevad lähedased kokku, nagu just lähedased tulevad, jah. Ja siis istume, räägime, joome kohvi, aga, aga selliseid pidulik. Ma ei ole esiteks selle kaliibriga üldse. Mind peaks kuidagi. Ei noh, teater tahaks küll jah, et noh, et ikkagi, teeme välja kuidagi niimoodi, aga ei ma ise ei taha, see on piinlik, väga-väga piinlik. No see tulevad ju, sa oled siis hooldamisiku, kuidas tunned ennast? Ma tervis ikka korras? Pahan Eluisanud, toredam jah, on küll. Kui sa mõtled edasi elada, siis ei maksa neid niukseid asju taga. Aitäh, Raivo Adlas, jõudu ja tervist. Aitäh kutsumast. Päeva teel oli külas kauaaegne Vanemuise teatri näitleja Raivo Adlas. Mina olen Ülle Karu. Saates esitas Kulno Süvalepalaule kaunimate aastate vennaskond. Ja milleks? Ei. Mu süda valuta ja mul. On kõigest, mis seni köitis meid. Maad ja nüüd kuskil veel on, on ja sündmusi või jõuab. See igatsus kaugustesse kanna Seda. Messi ja siin. Kus? Ja saajal murran. Või kuskil? Ei ela. Ja sära ja. Lähen kui seda leina, mis ja sinu. Nad on kõik sama. Ei saa ju põgeneda. Loobudeks lööma ja iga. Vist ongi?