Algavas saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder taiwani saare põliselanikest. Taiwan on saar Kagu-Aasias Hiina kaguranniku lähedal. Selle saare pindala on natukene enam kui 36000 ruutkilomeetrit ja kui seda võrrelda Eestiga, siis taiwani pindala on umbes neli viiendikku Eestist. Aga võrreldes Eestiga elab sellel saarel palju rohkem inimesi. Tänasel päeval umbes 23 ja pool miljonit. See aga tähendab, et taiwani keskmine asustustihedus on väga suur. See on umbes 650 inimest ruutkilomeetri kohta. Taiwan ehk ametliku nimetusega Hiina vabariik on de facto riik. Mida te juure on tunnustanud maailmas suhteliselt vähesed riigid. Põhjus, miks Taiwan intriigina ei taheta ega juleta tunnistada, seisneb Hiina rahvavabariigi vastuseisus. Hiina rahvavabariik nimelt väidab, et Taiwan on Hiina rahvavabariigi lahutamatu osa. Ja Hiina rahvavabariik on ka öelnud, et kõik need riigid, kes tunnustavad taiwani iseseisvust, Need peavad katkestama diplomaatilised suhted Hiina rahvavabariigiga. Kuna Hiina rahvavabariik on kaasaegses maailmas kõige suurema elanikkonnaga riik ja igas mõttes üks võimsamaid riike siis on üsna arusaadav, et enamus riikidest ei soovi Hiina rahvavabariigiga tülli minna. Ja seetõttu siis jah, taiwani riigina valdavalt tunnustatud ei ole. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et reaalselt on Taiwanil kõik iseseisva riigi tunnused. See riik kontrollib oma territooriumi. See riik ajab väga selgelt iseseisvat välispoliitikat ja muuhulgas riik kuulub ka Kagu-Aasia kõige jõukamate ja kõige arenenumat riikide hulka. Ja kui võrrelda taiwani keskmist elatustaset Hiina rahvavabariigiga siis Taiwanile on see kordades kõrgem, kui see on Mandri-Hiinas. Taiwan on viimase 20 aasta jooksul rahvusvahelist uudistekünnist ületanud küllalt paljudel kordadel ja seda peamiselt seoses taiwani vastuoludega Hiina rahvavabariigiga. Nimelt iga kord, kui Taiwan püüab jällegi rohkem välja näidata, et reaalselt on tegemist iseseisva piirkonnaga siis iga kord Hiina rahvavabariik demonstreerib nii-öelda oma muskleid teeb mingisuguseid sõjalisi aktsioone Taiwani lähedal. Selline vastuolu on küll viimastel aastatel vähenenud, ent see ei ole siiski päriselt ära kadunud ja seetõttu ikka ja jälle Taiwan'iga seotud uudised rahvusvahelisse massimeediasse ka jõuavad. Viimaste aastate, võib-olla kõige huvitavamaks sündmuseks seoses Taiwani ja Hiina vastasseisuga on Taiwanil 2004. aastal korraldatud umbes 500 kilomeetri pikkune inimkett millest võttis osa umbes üks miljon inimest. Kui me arvestame, et tol ajal elas Taiwanil natukene enam kui 20 miljonit inimest siis egas üks miljon inimest ketis väga rohkearvuline ei ole. Et maailma mastaabis oli siiski jah, tegemist vägagi kõnekas sündmusega ja see inimkett moodustatigi just nimelt Hiina rahvavabariigipoolsete ähvarduste vastu ja selleks, et maailmale demonstreerida, et Taiwani elanikud tahavad elada iseseisvas riigis. Paraku kõik need taiwani, iseseisvuse näitamised ja vastuseisud Hiinaga ei puuduta kuigivõrd taiwani põliselanike puudutavat tegelikult taiwani elanikkonna valdavat enamust. Kes aga kaasajal ei ole kaugeltki mitte taiwani põliselanikud vaid kes on Mandri-Hiinast Taiwanile ümberasunud hiinlased ja nende järeltulijad, tänasel päeval on siis olukord selline, et umbes 98 protsenti taiwani elanikest on hiinlased sealhulgas umbes 70 protsenti inimesed, kes on asunud Taiwanile Hiina lõunaosast või siis Hiina lõunaosa hiinlaste järeltulijad. Taiwani põliselanikud moodustavad Taiwan elanikkonnast ainult umbes kaks protsenti. Neid on vähem kui 550000 inimest. Ja nad on Taiwanil väga pikka aega olnud igas mõttes täielikult allasurutud rahvast. Taiwani põliselanikud kuuluvad rohkem kui 20 erineva rahva hulka. Aga kui palju on nende hulgas neid rahvaid, keda Taiwani võimud on ametlikult tunnustanud? 16 nendest rahvastest on taiwani võimude poolt ka ametlikult leidnud tunnustuse. Taiwani põliselanikest kõige arvukam rahvas On Amid ehk amised ja umbes üks kolmandik taiwani põliselanikest kuulub siis Amid ehk angerjate hulka ja suuruselt teise rahvusrühma moodustavad atajalid. Neid on Taiwanil peaaegu veerand põliselanikest. Ja põliselanikud elavad siis rohkem maakohtades. Linnades on neid vähem, linnades elab neist ainult umbes 30 protsenti, kuigi noored kipuvad järjest enam linna ja paraku on ka Taiwanil olukord selline, nagu see paljude riigita rahvaste aladel on. Et linnadesse asunud inimesed oma esivanemate keelt enam ei oska. Nad unustavad ka üsna kiiresti oma esivanemate kultuuri. Põliselanike keele kultuuritraditsioonid on valdavalt säilinud maapiirkondades. Taiwani põliselanikke elab ka väljaspool Taiwani saart. Nimelt Mandri-Hiinas, siis Hiina rahvavabariigis elab kaasajal umbes 5000 taiwani põliselanikku. Väga oluline on, et taiwani põliselanikud ei ole üldse suguluses hiinlastega. Nad kuuluvad Austroneesia rahvaste hulka. Neile lähedased rahvad elavad Filipiinidel ja Indoneesia saarestikus, aga ka mitmel pool ookeanias ja näiteks Madagaskaril. Mõned ajaloolased on arvamusel. Taiwan on Austroneesia rahvaste nii-öelda põliskodu. Et just nimelt Taiwani saarelt on siis Austroneesia rahvad omal ajal erinevatesse kohtadesse ümber asunud. Taiwani põliselanike puhul on oluline ka see, et sealsed rahvad ei ole kaugeltki kõik väga lähedased sugulusrahvad. Nad kõik kuuluvad küll Austraneesia rahvaste hulka, kuid samas kuuluvad nad mitmetesse erinevatesse rahvaste gruppidesse. See aga tähendab, et paljud taiwani põliselanikud ei saa saare teistest põliselanikest näiteks aru, sest keeled on selleks liiga erinevad. Taiwan on oma looduse poolest selline ala, kus saare keskosas On mäestikud ja rannikualadel on rannikutasandikud ja kunagi asustasid taiwani põliselanikud kogu Taiwani saart. Aga kaasajal valdavalt elavad taiwani põliselanikud. Mäestikupiirkondades tasandikel on taiwani põliselanikke säilinud oluliselt vähem. Põliselanikke elab ka saare kaguranniku läheduses oleval umbes 45 ruutkilomeetri suurusel orhideesaarel. Ja see orhideesaar on selles mõttes oluline, et põliselanike kontsentratsioon on seal suhteliselt suur. Nimelt umbes 60 protsenti dissaare elanikest on põliselanikud ja kuuluvad ühte kindlasse rahvusesse. Kui kaua üldse on taiwani põliselanikud Taiwani saarel elanud? Vähemasti 8000 aastat aga mõnede ajaloolaste hinnangul isegi enam kui 15000 aastat. Väga suure osa sellest ajast on nad saanud elada seal saarel täiesti isekeskis. Kolonistide pealetung Taiwani saarele algas alles seitsmeteistkümnendal sajandil. Aga need viimased mõned sajandid on olnud piisavalt selleks, et taiwani põlisrahvaste keelt ja kultuuri väga jõuliselt alla suruda. Kunagi ammustel aegadel tasandikul elanud põliselanikud elasid püsiva asustusega külades. Neid külasid ümbritses sageli bambusest kaitsemüür ja nendes külades oli kindlasti olemas vaatetorn. See vaatetorn oli siis mõeldud selleks, et võimalikult varakult avastada väljaspool küla tulevaid ohte. Suuremates külades elas kunagi isegi enam kui 1500 inimest ja need suuremad külad valdavalt paiknesid saare lõunaosas. Suuremate külade ümber asus sageli mitmeid väiksemaid külasid, mis majanduslikult olid tihedalt suurema külaga seotud. Põliselanike traditsioonilised elamud olid ehitatud bambusest ja õlgedest ja asusid sageli kuni kahe meetri kõrgustel vaiadele. Need elamud olid lihtsa põhiplaaniga ja küllaltki väikesed. Põliselanikke külade ümber olid sellised ringikujulised, majandusvööndid ja erinevates vööndites tehti siis erinevaid asju. Külale kõige lähem sisemine ring oli viljapuude päralt. Seal kasvatati siis erinevaid puid ja põõsaid. Järgnevas ringis kasvatati erinevaid taimi, näiteks riisi. Ja kolmas ehk kõige välimine ring oli mõeldud siis küttimiseks. See oli siis külaelanike jahiala. Enamikel põliselanikel oli oman tühine või vähemalt osaliselt tühine. Kellel oli põliselanike seas suurem sõnaõigus kas meestel või naistel? Põliselanike jaoks on naised traditsiooniliselt olnud tähtsamal kohal kui mehed ja mitmete rahvaste juures on see nii ka praegusel ajal. Muuhulgas mehed on ka abiellunud traditsiooniliselt naise peresse ja naistel oli õigus tagasi lükata meeste abieluettepanekuid kusjuures arv, kui palju nad võisid mehi tagasi lükata ei olnud piiratud. Naised olid traditsiooniliselt perepead, külavanemad ja ka pärimine toimus traditsiooniliselt just nimelt naisliini pidi. Kusjuures paljudel põlisrahvastel Taiwani saarel oli kombeks, et abi elluti suhteliselt hilja. Abiellute alles kolmekümnendates eluaastates. Ja selle peamine põhjus oli asjaolu, et selleks ajaks oli siis abielluvad naise isa, jõudnud juba sellisesse vanusesse, et tema jõud ja uim hakkas vähenema ja see tähendas, et abiellumees sai kõige olulisemad kohustused võtta oma peale. Põliselanike naised on traditsiooniliselt teinud selgelt eristatavad töid. Mehed ei ole seejuures teinud naiste töid ja vastupidi. Näiteks põllumajandus oli naiste töö. Naiste töö oli ka toiduvalmistamine ja õmblemine ning erinevate aiasaaduste korjamine. Mehed käisid jahil, rannikualade mehed käisid kalol ja mehed tegelesid ka kodu ja külakaitsmisega vaenlaste eest. Selline traditsiooniline eluviis testis rannikualadel kuni seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuni välja mõnel pool isegi kauem. Ja esimesed muutused sellesse eluviisi olid seotud kolonistidega. Esimesed kolonistid, kes saarele saabusid, olid pärit Madalmaadest. Hollandlased saabusid nimelt Saarele, siis 1624. aastal Taiwanile saabunud hollandlased lõid saare lõunaosas oma kolooniad. Need kolooniad laiendasid vaikselt oma territooriume saare ida ja läänerannikule. Ja see hollandlaste periood Taiwani saarel kestis kuni 1662. aastani välja. Hollandlased lõid Taiwani saarele koloonia peamiselt selleks, et kaubelda hiinlastega, et kaubelda jaapanlastega. Ja tasapisi nähti, et kasulik on kaubelda ka saare põliselanikega. Nimelt oli saarel küllalt palju erinevaid loomi ja eriti väärtuslikuks pidasid hollandlased saarel olevate hirvede nahka ja ka hirveliha ja põliselanikud siis küttisid neid hirvi ja vahetasid neid hollandlaste ka erinevate kaupade vastu. Paraku see hollandlaste huvi saare hirvede vastu oli nii suur, et küllalt lühikese ajaga. Juba aastaks 1642 oli taiwani saare lõunaosa hirvede arvukus nii palju vähenenud et sisuliselt ei olnud enam võimalik hirvedele jahti pidada. Kusjuures lühikese ajaga toimunud muutus avaldas vägagi tugevat mõjuga saare põliselanikele. Ka põliselanike jaoks oli hirv olnud vägagi oluline jahiloom. Ja nüüd, kus arvukus vähenes, olid põliselanikud sunnitud hakkama tegelema teistsuguste tegevustega. Muuhulgas võtsid siis põliselanikud hollandlaste ülega ulatuslikuma maaharimise enne hollandlaste saabumist. Põliselanikud olid maaharimisega tegelenud suhteliselt vähem, rohkem oli tegeletud koriluse ja küttimisega kõrvuti Holland lastega Lõid Saarele oma kolooniad ka hispaanlased. Kui hollandlased kinnitasid kanda saare lõunaosas, siis hispaanlased valisid selleks piirkonnaks saare põhjaosa. Hispaanlased saabusid sinna aastal 1626 aga juba 1642. aastal hispaanlaste võim saare põhjaosas lõppes. Põliselanikud olid siis küllalt lühikese ajaga suutnud hispaanlased saarelt välja tõrjuda. Hollandlased muutsid saare elu vägagi mitmel viisil. Nad näiteks rajasid koole, tutvustasid saare põhis elanikele oma kirjakultuuri. Aga Holland lastega seotud kõige suurem muutus oli paraku negatiivne ja see oli seotud sellega, et just hollandlased soodustasid hiinlaste asumist Taiwani saarele. Hollandlased nimelt leidsid, et hiinlased on oluliselt paremad töölised. Nad on palju suuremate oskustega ja nad on palju töökamad, kui on saare põliselanikud. Nagu arvatakse, et hollandlaste võimuperioodi lõpuks oli Taiwani saarel juba vähemalt 10000 hiinlast. Aga mõnede ajaloolaste hinnangul võis hiinlaste arv olla isegi 50000. Põliselanike arv Taiwani saarel hollandlaste võimu ajal On täpsemalt teadmata. Üheks põhjuseks on ka asjaolu, et hollandlaste võimu all oli siiski ainult vähem kui kolmandik saarest. Aga hollandlaste tollaste hinnangute kohaselt oli saarel vähemasti 50000 põliselanikku, aga mõnedel hinnangutel võis see number olla ka 150000. No nii või teisiti, see hiinlaste sissetung muutis sealset elukorraldust oluliselt rohkem kui hollandlaste sissetung saarele. Sest kui hollandlased siiski olid saarele saabunud küllalt väikesel hulgal, siis hiinlased saabusid järjest suuremal hulgal ja hiinlaste sissetungi tõttu. Hollandi võim Taiwani saarel lõppes 1662. aastal. Nimelt siis Hiina mingi dünastia pooldajad saabusid Taiwani saarele suurel hulgal ja tõrjusid hollandlased saarelt täielikult välja. No mõnedel andmetel võis saarele tol ajal mõne aasta jooksul saabuda isegi kuni 70000 Hiina kolonisti. Mingi dünastia suhtus taiwani põliselanikesse üleolevalt ja need mingi dünastia pooldajad, hiinlased püüdsid siis taiwani saare põliselanike igat sulandada hiinlaste sekka. Ja just nimelt hiinlaste sekka. Sulandamise eesmärgil õpetati osadele põliselanikele hiina kirja tutvustati hiina kombeid, muuhulgas tutvustati näiteks konstruktsianismi ja taoismi ja vägagi kiiresti algas põliselanike sunniviisiline Hiinastamine. Mingi dünastia pooldajate hõim keskendus taiwani saare lõunaosale. Aga see võim jäi suhteliselt lühiajaliseks 1683. aastal, nimelt mingi dünastia pooldajad olid sunnitud pidama lahingu Qingi dünastia vägedega. Qingi dünastia oli siis nimelt manside dünastia, kes seitsmeteistkümnendal sajandil oli võimule tulnud Hiinas ja Taiwani saar sattus siis selle Qingi impeeriumi huvi orbiidiks. Tingi dünastia rohkearvuline vägi saabus Taiwani saarele ja 1683. aastal purustas saarel mingi dünastia pooldajate väe. See siis tähendas, et Taiwani saar muutus Qingi impeeriumi osaks. Aga reaalselt see Qingi impeeriumi võim kuni 19. sajandi keskpaigani oli siiski ainult tasandiku piirkondade üle saare keskosa mägedesse Qingi impeeriumi võim reaalselt ei ulatunud. Qingi impeeriumi võim Taiwani saarel mõjus saare põliselanikele väga negatiivselt sest saarele mitte ainult et ei saabunud suur hulk koloniste vaid need kolonistid asusid ka väga aktiivselt põliselanikelt maad ära võtma. See maa võeti ära kas jõuga või kavalusega. Vahel aga sunniti põliselanikke müüma seda maad hiinlastele naeruväärse raha eest. Hiina kolonistid soodustasid ka väga selgelt põliselanike ja hiinlaste segaabielusid ja eesmärk oli, et nendest segaabieludest sündinud lapsed muutuksid siis täiel määral hiinlasteks. Selleks, et saare põliselanikud saaksid Qingi impeeriumi täisväärtuslikeks kodanikeks pidid nad omaks võtma konfitsianismi. Aga selleks, et omaks võtta konfitsianism, olid nad sunnitud muutma oma nime. Ja nii siis küllalt lühikese ajaga. Suur hulk tasandikul elanud põliselanike võttis omale hiinapärase nime. Hiina kolonistide tegevuse tulemusena muutus põliselanike olukord Taiwani saarel üsna kiiresti talumatuks. Aga kuna põliselanikud olid väga selgelt vähem arenenud, siis üldiselt tasandikul elanud põliselanikud ei suutnud hiinlastele vastu panna. Ja eriti läänepoolsetel tasandikel elanud rahvad sulandusid väga kiiresti hiinlaste sekka. Põliselanikud unustasid oma keele, unustasid oma kultuuritraditsioonid ja võtsid üsna kiiresti omaks kolonistide eluviisid. Samas mõnel poolsaarel siiski põliselanikud hakkasid hiinlastele vastu, korraldasid ülestõuse. Aga kõik need ülestõusud suruti hiinlaste poolt maha. Need ülestõusud ei andnud mitte mingisuguseid tulemusi. Hiinlaste surve tõttu. Osa tasandikul elanud inimesi püüdis põgeneda saarel mägistesse piirkondadesse nendele aladele, kus hiinlaste võim ei ulatu olnud. Aga see mägialadele jõudmine ei olnud siiski väga massiline. Esiteks ei olnud väga kerge sinna mägedesse jõuda. Teiseks mägipiirkondade rahvad siiski ei soovinud, et tasandikualade inimesed nende juurde ümber asuvad. Suhtusid tasandike elanikesse üsna tugeva umbusuga, suhtusid negatiivselt ja mõnes piirkonnas ka neid, kes proovisid ümber asuda lihtsalt hukati mägipiirkonna elanike poolt. Nii et jah, seetõttu arvatakse, et Se mägedesse ümberasumine ei võtnud kuigi suurt ulatust. Üheks põhjuseks, miks tasandikul elavad inimesed ei soovinud hiinlastest mägedesse põgeneda oli ka arusaam, et mägirahvad tegelevad küllalt aktiivselt peaküttimisega siia see pea küttimine tähendas seda, et mägipiirkondade elanikud peale seda, kui nad olid oma ohvri hukanud lõikesital maha pea. Nad seejärel keetsid seda pead tükk aega ja seejärel panid pea kuivama. Sageli pandi pea siis kuivama puude okste vahele või puu ritv otsa. Nii et jah, küllalt selline võigas tegevus, kusjuures mitmemägirahva juures selline võigas tegevus oli vägagi hinnatud tegevus. Mägirahvad käisid spetsiaalselt peajahil ja Need, kes olid suutnud endale rohkem vaenlase päid saada, need saavutasid kõrgema positsiooni, need inimesed olid rohkem hinnatud. Nii et Yasse peade küttimine oli küllaltki ulatuslik ja valdavalt Need. Mägipiirkondade rahvad küttisid päid just tasandiku rahvaste hulgas. Ja peale seda, kui tasandikale olid asunud elama Hiina kolonistid muutusid pea küttimisohvriteks ka hiinlased. Nende jaoks olid hiinlased väga selgelt vaenlased. Ja küllalt ruttu siis siinlaste pead muutusid mägirahvaste seas eriti hinnatud trofeedeks. Arvatakse, et see peade küttimine sealt taiwani saarelt kestis vägagi pikka aega tõenäoliselt isegi kuni 20. sajandi 20.-te aastateni välja. Ja teada on üksikuid lugusid sellest, kuidas mõned inimesed tegelesid peadeküttimisega isegi peale teist maailmasõda. Qingi impeeriumi võim kestis aastani 1895. Siis sõlmitud lepinguga läks Taiwani saar jaapani võimu alla ja see jaapani võim Taiwanil oli suuresti sõjaline võim. Jaapanlased olid küllalt selline sõjakas rahvas ja sisuliselt kõik elu konnad saarel olid allutatud sõjalistele vajadustele. Jaapanlased suhtusid Taiwani põliselanikesse algul üsna tugeva umbusuga isegi negatiivselt. Ja selle põhjuseks oli 1871. aastal toimunud vahejuhtum. See vahejuhtum toimus siis taiwani ranniku lähedal ja seal siis taiwani. Põliselanikud olid mõrvanud umbes poolsada Jaapanist pärit merehädalist. Ja selle vahejuhtumi tõttu. Jaapanlased arvasid, et taiwani põliselanikud on sisuliselt metslased vägivaldsed ja ohtlikud. Ja nad püüdsid siis põliselanike nii-öelda tsiviliseerida. Juba Qingi impeeriumi võimu all oli hiinlased püüdnud taiwani põliselanikke jõuliselt tsiviliseerida. Jaapanlased aga siis jah, jätkasid seda traditsiooni ja püüdsid siis nii-öelda metslastest inimesi teha. Ajapikku siiski, jaapanlased õppisid taiwani põliselanike, eeskätt tasandikel elanud põliselanike järjest rohkem tundma. Ja järjest enam said aru, et põliselanikud ei ole üldsegi mitte väga ohtlikud. Ja seetõttu jaapanlased 20. sajandi alguses juba k õpetasid taiwani põliselanike ja muuhulgas siis jaapanlased panid põliselanikke keelt ja kultuuri küllaltki ulatuslikult kirja. Jaapani võim Taiwani saarel lõppes 1945. aastal. Seejärel läks saar Hiina vabariigivõimu alla. Hiina vabariik oli mandril välja kuulutatud 1912. aastal ja alates 30.-test aastatest. Hiina Vabariik mandriosas sõdis väga aktiivselt vasakpoolsete hiinlastega Hiina kommunistidega. Aga sõdiska Jaapaniga ja 1940.-te aastate alguses küllalt suur osa Mandri-Hiinast oli olnud Jaapani kontrolli all aga teise maailmasõja lõpuga koos lõpes jaapani võim Hiina mandriosas ära ja paljudes piirkondades taaskehtestas ennast Hiina vabariik. Ja lisaks siis Hiina vabariik kehtestas ennast ka Taiwani saarel. Hiina vabariigi ja kommunistide vaheline sõjategevus Mandri-Hiinas lõppes 1949. aastal Hiina vabariigi lüüasaamisega. Ja see tähendas, et Hiina vabariigi juhid otsustasid põgeneda Taiwani saarele. Ja Nende juhtidega läks kaasa umbes 1,3 miljonit põgenikku. See Hiina vabariigi võim seal Taiwani saarel oli selles mõttes põliselanike jaoks väga karm. Et kuna Hiina vabariik disPuna-Hiina võimu laienemist Taiwani saarele siis Hiina vabariik kehtestas Taiwanil sõjaseisukorra ja sõjaseisukord kestis seal saarel peaaegu 40 aastat kusjuures esimesed umbes 30 aastat sellest võimust oli vägagi karm. See oli selge terror ja paljuski oli see terror suunatud ka saare põliselanike vastu sest Hiina vabariik tahtis saart muuta väga selgelt ühtseks tervikuks. 1951. aastal alustati võimude poolt Taiwani saarel suurt kampaaniat selleks et põliselanikud võtaksid täielikult üle hiinlaste eluviisid, nende kultuuritraditsioonid. Ja muuhulgas hakati peale suruma ka Hiina mandariini keelt. Avalikes kohtades põliselanike keelte kõnelemine keelatud. Nende keelte kõnelemine keelati ka koolides. Neid lapsi, kes julgesid kasutada põliselanikke keelt, hakati koolides julmalt karistama. Ja kõige selle tulemusena väga kiiresti põliselanike keel, mis niigi oli väga vähesel määral avalikus elus kasutusel, kadus avalikust elust täielikult. Hiina vabariigi võimud soodustasid väga selgelt jätkuvalt ka hiinlaste ja põhis elanikke. Segaabielusid ja ka nendel segaabielludes oli üks eesmärk muuta segaabieludest sündinud lapsed täielikult hiinlasteks, kusjuures eriti soodustati hiinlaste sõdurite abiellumist põliselanike naistega sest arvati, et sõdurid on rangema olekuga rangemate eluviisidega ja suudavad oma perele siis neid Hiina traditsioone peale suruda. Taiwani tollaste võimude suhtumist põliselanikesse näitab hästi juhtum 1970.-te aastate lõpust kus taiwani lähedasele orhideesaarele, mis väga valdavalt oli asustatud põliselanikega, sooviti rajada radioaktiivsete tuumajäätmete hoidla. See saar oli tuumajäätmete hoidlaks välja valitud põhjusel, et seal elas ühest küljest vähe hiinlasi ja teisest küljest arvati, et põliselanikud on piisavalt rumalad et neile ei pea asju väga täpselt selgitama. Ja nii siis algaski laiaulatuslik valede kampaania, kus põliselanikele väideti, et saarele rajatakse keskkonda, mitte saastavat tööstust ja tööstus annab põliselanikele hulgaliselt töökohti. Hiljem, kui tõde aga välja tuli, avaldasid põliselanikud muidugi tugevat rahulolematust. Sõjaseisukord Taiwanil tühistati 1987. aastal ja sellele järgnes üleminek demokraatiale. See üleminek demokraatiale muutis oluliselt lihtsamaks ja paremaks ka põliselanike olukorra. Põliselanikesse suhtumine muutus paremaks ja ka kõikvõimalikud piirangud ja kitsendused, mis olid pikka aega kehtinud. Neid hakati järk-järgult tühistama. Muuhulgas võtsid võimud ühel hetkel, 1900 üheksakümnendatel aastatel eesmärgiks ka põliselanike keele ja kultuuri kaitsmise. Tühistati keeld põliselanike keeli avalikes kohtades kasutada. Põliselanikud, kes vahepealsetel aastatel väga pikka aega olid sunnitud võtma endale hiinapärased nimed, eriti rangeks muutusse alates 1946.-st aastast, mil ametlikes dokumentides põliselanikepäraseid nimesid enam üldse kirja ei pandudki. Aga see enam kui 50 aastat kehtinud praktika k muutus siis 1980.-te aastate lõpul. Meil jah, lubati siis põliselanikel hakata jällegi ka ametlikes dokumentidesse kirja panema Nende tegelike põliselanikepäraseid nimesid ja see üldise suhtumise muutumine põliselanikesse tõi kaasa ka selle, et põliselanike arvukus Taiwani saarel hakkas kasvama. See tulenes asjaolust, et paljud põliselanikud, kes varem olid ennast hirmuga hiinlasteks tunnistanud julgesid ennast nüüd tunnistada põliselanike hulka kuuluvateks. Ja veelgi enam järjest enam põliselanike hakkas oma kuuluvuse üle ka uhkust tundma. Et nad ei ole hiinlased, vaid kuuluvad saare esmaasukate hulka. Tänapäeval on suur osa taiwani põliselanikest kristlased tänu millele. Kellele nad oma usulisi veendumusi muutsid? Olukord muutus 19. sajandi teisel poolel, mil saarel asusid tegutsema kristlikud misjonärid ja paljud põliselanikud nägid nendes missionäärides võimalust vastu seista Hiinastumisele. Ja üheks põhjuseks, miks küllalt paljud põliselanikud võtsid omaks kristluse oli ka see, et misjonärid suhtusid põliselanikesse vähemalt näiliselt oluliselt paremini kui hiinlased. Nad püüdsid tunda huvi põliselanike keelte vastu põliselanike kultuuritraditsioonide vastu ja nad oskasid oma usku teha kohalike jaoks huvitavaks. Nad ei püüdnud seda nii-öelda jõuga peale suruda, vaid see usu selline levitamine toimus tarkuse ja kavalusega. Ja nii siis jah, ei ole imekspandav, et kaasajal tõesti enamus põliselanikest on kristlased. Millega tegelevad taiwani põliselanikud oma rahvuslikes organisatsioonides? Nende organisatsioonide eesmärgid on erinevad, valdavalt on need seotud põliselanike, keele ja kultuuri kaitsmisega tähelepanu juhtimine põliselanikega seotud probleemidele ja maaga seotud probleemidele. Nimelt väga oluline vastuolu, mis kuni tänase päevani hiinlaste ja saare põliselanike vahel esineb, on seotud maaküsimusega. Põliselanikelt on maa kunagi ära võetud ja põliselanikud tahavad esse, neile mingistki osas tagasi antakse. Aga kuna saarel on rahvastiku tihedus täna väga suur, siis loomulikult see maade tagasiandmine on küllalt keeruline ja Taiwani võimud ei ole põliselanikele maa ulatuslikust tagasi andmisest huvitatud, sest et see tekitaks pingeid nende valijate seas hiinlaste seas, kuna hiinlased loomulikult ei ole huvitatud oma maade äraandmisest saare põliselanikele. Nii et jah, see maa küsimus on üks kõige olulisemaid probleemide valdkondi ka kaasajal. Aga samas vaatamata faktile, et seda maaprobleemi ei ole suudetud täiel määral ära lahendada, on viimastel aastatel siiski tehtud teatavaid edasiminekuid. Ja nii on mõned rahvuslikud organisatsioonid isegi hakanud rääkima sellest, et kunagi tulevikus võiks nendel aladel, kus põliselanike kõige enam asub, et seal võiks siis olla põliselanikke autonoomsed piirkonnad. Kui veel kümmekond aastat tagasi tundus olevat täielik utoopia, siis praegusel ajal jah, juba juletakse sellest rääkida kas reaalselt Taiwan kunagi põliselanik autonoomsete piirkondade nii jõuab? Seda on väga raske öelda, sest üldiselt tänaseks päevaks põliselanike alad on vaid väikesed saarekesed hiinlastega asustatud alade keskel ja need saarekesed ei moodusta kusagil suuremaid territoriaalseid üksusi ja nende erinevate selliste väikeste alade ühendamine ühtse, autonoomse territooriumi alla ilmselgelt üpris keeruline. Põliselanikud on oma rahvuslike organisatsioonide tegevustega saavutanud Taiwanil siiski viimastel aastatel edu keele ja kultuuriküsimustes paljuski jusse. Põliselanike selline vaikne surve on viinud selleni, et põliselanike keelest ja kultuurist räägitakse üha enam Taiwani koolides ja põliselanike aladel on täna keele õpetamine ka suisa kohustuslik õppeaine ja seda kuni 15. eluaastani. Neid koole, kus põliselanike keelt õpetatakse, ei ole küll veel väga palju, aga neid tuleb siiski tasapisi juurde. Ja üldiselt jah, ka taiwani hiinlasest elanikkond viimastel aastatel teadvustab põliselanik järjest enam sest taiwani hiinakeelsesse massimeediasse on jõudnud järjest enam erinevaid raadio- ja telesaateid põliselanikest, Nende keeltest ja kultuurist. Kas põliselanikke on valitud ka taiwani parlamenti? Kuni 2008. aastani oli põliselanikel kaheksa kohta Taiwani 225 kohalises parlamendis aga 2008. aastal vähendati parlamendikohtade arvu 113-ni ehk siis poole peole. Samas põliselanikele reserveeritud kohtade arvu ei vähendatud poole peale, vaid seda vähendati kuue esindaja nii, kusjuures kuuest esindajast kolm kohta on reserveeritud mägismaa rahvastele ja kolm kohta on reserveeritud tasandiku rahvastele. Taiwani majandus areneb väga kiiresti. Siis võib ju arvata, et sealsed põliselanikud ei elagi taga. Kehvasti, kuidas tegelikult lood on? Taiwan paistab välja just nimelt kaasaegsete tehnoloogiate poolest. Taiwanil on väga kõrgelt arenenud just need nii-öelda tulevikumajanduse suunad. Paraku see taiwani suhteliselt kõrge elatustase, see ei ole jõudnud eriti põliselanikke. Põhjused selleks on tulenenud paljuski haridusest. Taiwani linnades antav haridus on oluliselt parem kui maapiirkondades antav haridus. Põliselanikud on aga valdavalt maarahvas ja tänu viletsale haridusele. Nad on saanud kõige viletsamaid töökohti ja põhis elanike seas on ka tööpuudus olnud märkimisväärselt kõrgem, kui see on olnud hiinlaste seas keskmiselt. Põliselanike seas on mitmeid väga teravaid sotsiaalseid probleeme. Paljud põliselanikud püüavad oma muresid uputada. Alkoholi. Alkoholism on põliselanike seas probleemiks number üks kusjuures taiwani hiinlaste seas esineb alkoholismi vägagi harva. Teine vägagi terav probleem on prostitutsioon. Paljud naised on jõudnud arusaamisele, et kuna nende haridustase on suhteliselt vilets ja nad saavad tööd teha ainult väga lihtsatele ametikohtadel siis parema meelega on nad endale ametiks valinud prostituudi ameti. Samas ei saa siiski öelda, et kõik põliselanikud elavad väga rasketes tingimustes või et nende majanduslik olukord on väga vilets. Osa põliselanikest on siiski saavutanud ka korraliku hariduse ja korralikud oskused. Taiwani ehitustööliste seas on vägagi suurel hulgal põliselanike kusjuures põliselanikke peetakse paremateks ehitustöölisteks isegi paremateks, kui on hiinlastest ehitustöölised. Mida taiwani põlisrahvaste keeled endast? Kõhklevad taiwani põlisrahvaste keeled kuuluvad Austroneesia keelte hulka täpsemalt Austroneesia keelte erinevatesse gruppidesse. Enamus põliselanike keeli on kaasajal väga vähekasutatavad. Ainult umbes viis keelt on sellised, millest igat üht kasutab enam kui 10000 inimest. Koloniaalvõimud on põliselanike keeled igatpidi püüdnud välja juurida ja paljuski on see neil tõesti õnnestunud. Eriti hästi on see neil õnnestunud tasandiku rahvaste hulgas nende rahvaste hulgas, kes jäid kolonistide võimu alla varem, samas mägipiirkondade rahvastel on esivanemate keeled säilinud hoopis paremini sest mitmel pool mägistel aladel jõudis hiinlaste võim pärale alles 19. sajandi viimasel veerandil. Ja ka näiteks jaapanlaste võim mitmel pool mägedes 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul oli pigem formaalne kui sisuline. Viimastel aastatel on lisaks siis sellele, et mõnel pool põliselanike aladel on kohaliku keele õppimine kohustuslik kuni 15. eluaastani. Mõnel pool on lisaks sellele siis korraldatud ka keelelaagreid laagreid, kus siis intensiivsemalt püütakse õppida kohalikku keelt. Praeguseks ajaks on põliselanike keelte õpetamisega jõutud isegi nii kaugele, et neid õpetatakse taiwani pealinna Taipei is kusjuures seal õpetatakse enam kui kümmet põliselanikke keelt. Siiski see põliselanike keelte õpetamine ei ole väga intensiivne. Üldjuhul on nädalas ainult kaks tundi ja teravaks probleemiks on korralik ja õppematerjalide vähesus. Teravaks probleemiks on ka haritud õpetajate vähesus kusjuures sageli on nii, et keelt õpetavad inimesed, kes ise tegelikult seda keelt väga hästi ei oska. Keele õpetamise teeb keeruliseks ka see, et ülejäänud aineid õpetatakse mandariini hiina keeles ja ka eksamid tuleb sooritada mandariini, hiina keeles. Ja nii on selge, et mandariini hiina keel saab palju suurema tähelepanu kui mingi kohalik keel. Aga lisaks peavad põliselanikest lapsed õppima veel ka inglise keelt. Ka paljud lapsevanemad ei ole väga huvitatud sellest, et nende lastele põliselanike keelt õpetatakse sest need lapsevanemad arvavad, et kuigi see keel on nende esivanemate keel, ei ole kaasajal Taiwani saarel selle keelega suurt midagi peale hakata. Selleks, et elus hästi edasi jõuda, on oluline väga hea mandariini, hiina keele oskust. Kõige suurema kõnelejaskonnaga põliselanikke keel. Taiwani saarel on Ami keel ehk kamise keel. Ja seda keelt kõneldakse saare idaosas kitsal rannikulähedasel alal. Aga see rannikulähedane ala, seal on valdavalt mägine piirkond. Amise keele oskajate hulk ei ole täpsemalt teada. Mõnedel andmetel võib neid oskajaid olla enam kui 100000. Selles keeles tehakse Taiwanil mõnes raadiojaamas raadiosaateid ja selles keeles antakse välja ka vähesel määral väikese tiraažiga raamatuid sealhulgas õpikuid ja ilukirjandust. Amise kirjakeel, nii nagu enamik ja põlisrahvaste kirjakeel baseerub ladina kirjal ja konkreetse tamise kirjakeeles, on kasutusel 23 tähemärki suuruselt teise kõnelejate arvuga põliselanike geel Taiwani saarel on Ontajali keel. Sellel keelel on tõenäoliselt umbes 80000 kasutajat. Seda keelt kasutatakse peamiselt saare kesk- ja põhjaosas ja sellel keelel on kaks peamist dialekti. Ka selles keeles tehakse raadiosaateid, välja on antud õppematerjale ja lisaks on välja antud isegi atajali inglise sõnastik. Ka see keel kasutab ladina kirja ja selles keeles on kasutusel 24 tähemärki. Suuruselt kolmanda kõnelejate arvuga on taiwani lõuna ja kaguosas räägitav Paiwani keel. Paivane elab saarel umbes 75000 ja Paiwani keelt kasutab umbes 65000 inimest. Ehk siis enamus Paivane kasutab täna veel Paiwani keelt. Caboivani kirjakeel baseerub ladina kirjal ja ka selles kirjas on kasutusel 24 tähemärki. Kui mõelda taiwani saare põliselanike tuleviku peale, siis ega see ilmselt väga roosiline ei ole. Kuigi seal suhtutakse nüüd põliselanikesse hästi, siis need rahvad on siiski küllalt olulisel määral sulandunud hiinlaste sekka ja taiwani väiksemad põlisrahvad on küll väga selgelt määratud hääbumisele. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Saate tegid Andrus Mölder ja Marje Lenk.