Tere tulemast kuulama valitud palu. Möödunud aastate persona saadetest esinevad Eesti kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk Rahvusooperi Estonia peaprodutsent Neeme kuningas, kirjanik ja ajakirja kodukolle peatoimetaja Aita Kivi. Eesti olümpiakomitee president Mart Siimann. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas te kunstimuuseumi direktoriks saite? Kuidas see juhtus? Kuidas küll küll niimoodi, et, et ma olin ka vahepeal, see oli siis 90 90 91 olin teost akadeemias Ajaloo Instituudi teadur, siis ma nagu üritasin paika saada oma kandidaaditööd, aga, aga siis see väljakutse nagu tulijat ingedel ära minu eelkäija läks pensionile ja, ja tehti siis need esimesed konkursid, ennem seda tegelikult konkursse polnud olnud. Ja ma mõtlesin, et mis seal ikka välja kutsun, väljakutse, et proovida ju võib. Aga Ma ei läinud lihtsalt niisama konkursikomisjoni ette, vaid ma mõtlesin tõsiselt läbi. Et mis oleksid need punktid, mis on, on muuseumi jaoks tol hetkel kõige olulisem on nii et ma tegin selle nõndanimetatud programmiga väga tõsiselt valmis, aga ta oli teiste konkurentide omadest ilmselt palju radikas reaalsem. Ma läksin ka, nagu öeldakse täismängu peale, et et asjad tuleb ära teha ja põhjalikult ja lappimised enam ei aita ja nii edasi ja nii edasi. Haridus oli teil ju ka ideaalne. Tol hetkel jah, see oli nii kummaline, et, et kui ma läksin uuesti Tartusse kunstiajalugu õppima siis ma olin täiesti veendunud, et see, see vahepealne tippis käidud aeg on nagu maha visatud aeg. Aga ma taipasin juba tarbekunstimuuseumis, et, et tegelikult mul on, on haruldane haridus nende funktsioonide täitmiseks ja, ja see toetab igal juhul igal juhul, kuna peale kõige muu on mul huvi tegelikult sisuliselt olemas. Et mis puudutab nüüd mälesimendi, juhtimise probleeme ja, ja nii edasi. Nii et tuleb välja, et see kombinatsioon õnnestus igatepidi. Küllap kurjad keeled rääkisid, et oh, vaene Heinz, nüüd peab hakkama kunstimuuseumi ka juhtima. Ja ma et oligi nii ja ma olen seda isegi algusaegadel niimoodi väikese õelusena mõnegi kolleegi suust kuulnud, et mis sul viga, et noh ja nii edasi. Aga ma siiski, Ma arvan, et see sai õige ruttu selgeks, et, et kuidas asi nagu tegelikult on, selleks muidugi pidi üpris palju tegema selleks, et ennast tõestada, sellepärast et kunstimuuseum on üks selline huvitav koht, et et kuigi ma olin seal töötanud vististi kuus aastat ennem ennem juba siis uued tulijad satuvad tegelikult, et noh, küllaltki keerulisse olukord on, eetika katsutakse läbi ikka tõsiselt ja ja milleks keegi suuteline on, nii et, et alguses oli lausa teadlikult vaja teha asju, mis on, on nii-öelda kunstimuuseumil kasulikud, aga samas kinnitavad ka seda, et et ma saan nagu asjaga hakkama küll otseselt ehitate selle maja valmis ja siis võib juhtuda äkki nii, et teil ei olegi enam vaja? Jah, kõik võib, kõik võib olla. Tähendab, see on lihtsalt karm elumäng ja, ja täpselt nii ta tulebki, et minu tööleping lõpebki täpselt siis, kui maja peaks valmis saama, eks elu näitab, kas on vaja või ei ole ja kas ma suudan ennast nagu vajalikuks teha ja lõppude lõpuks, kas ma tahangi enam elu, pakub mitmesuguseid võimalusi ja, ja see, et, et nagu ma niimoodi jätkan, tuleneb eelkõige sellest, et, et samu kohust mul ei ole võimalust mängust välja astuda mitte mingisugustki võimalust, isegi siis, kui ma ütleksin, et ma olen, olen tüdinenud ja ma olen pettunud ja, ja ma ei suuda aru saada, missugune kultuurikeskkond on Eestis praegu tekkinud ja kelle tõttu üldse. Kas te kuradile olete kedagi saatnud? Aga, aga kuna on olemas eesmärk, mille nimel tuleb toimetada, siis, siis on tark olla olla taolistes väljendustes tagasihoidlik ja see ei ole mulle tegelikult omane. Ma eriti ei vannu ainult siis, kui ma ise, millega omaette olles hakkama ei saa, siis siis vahest ma võin seda teha, aga üldiselt ma ei karju ega ei vannu ega ei tee taolisi taolisi asju. Nii et vihastanud olen küll ja, ja viha pärast nutnudki muude asjade pärast mitte nagu eriti. Kuidas tervis on vastu pidanud? No nüüd peaks, kolm korda kõlas õlitama ütlema, et jah, on vastu pidanud küll, aga vaat siin tuleb nüüd mängu ilmselt minu isa roll, sest et et me olime ikka äärmiselt sportlik perekond. Mäletan, kui ma olin kolmeaastane, siis sai sõidetud suuskadel meri õelad mähenemis on küllaltki pikk tee, tegelikult eriti veel kolme aasta ja siis ma mäletan, kuidas ma tagasi tulles enam ei jaksanud ja ja isa vedas mind järel ja, ja isegi ülikooli ajal ma mäletan, et sai isaga niimoodi jooksmas käidud ja see oli sügiseti hilja, kui lund veel maas olnud. Meriväljal Piritale ja tagasi sain ikka päris kõvaks maa. Ja kuna tema muidugi oli kõva jooksja ja oli küllaltki pime, siis mina julgenud üksinda sinna sinna mäes metsajäädava, pidin talle järele jooksma. Ta oli niisugune hea meetod minu isal ja ma arvan, et sealt on tulnud tulnud üpris palju tervisele ja teistpidi jälle füüsilist tervist. Lõppude lõpuks mõjutabki, vaimne tervis. Ja siin ma pean jälle vägagi oma mehele ilmselt tänulik olema, kes mind on küllaltki palju õpetatud selles suhtes, mida südamesse võtta ja mida mitte. Mis on need väärtused, millega tasub ennast vaevata ja mis on need asjad, mis tuleb tegelikult kõrvale jätta ja kontsentreeruda lugu põhilisele? Nii et ju ma siis olen nagu selles mõttes hea õpilane olnud, et et see on mind aidanud palju. Marika Valk, teil on kodus ka ju muuseum? Jah, meil on, meil on väike muuseum, võiks öelda ka selle eest väga kõrgekvaliteediline, meil on olemas etnograafiakogu rahvakunstikogu eelkõige, mis, mis. Ma arvan, et on, on väga põnev ja, aga põnev on ta ka selle tõttu, et kõik asjad, mis meie kogus on omavad mingit lugu, kuidas nad on saadud mida ja kust need on otsitud ja ja nii edasi ja me oleme väga palju kinkinud muuseumidele ja nüüd ma eelkõige rõhutan, et sellega on tegelenud eelkõige ja kõige rohkem Heinz mina kõrval, kuigi mind see tõesti väga huvitas ja oli kunagi minu plaanides üks osa minu kandidaadi tööst. Agasid jäi sinna sellel hetkel, kui tuli ehitama hakata ja sorry, tark otsus, selle seal kahte asja ei ole võimalik koostajaga. Aga Heinson ennast. Ma arvan, et harinud täiesti professionaali tasemele ja selle tõttu meie väike muuseum varustatud kogu dokumentatsiooniga, mis, mis ühel muuseumil peab olema küll esemete loetelude kirjeldused ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, nii et ta uurib kirjandust ja ta teab, millega on tegemist. Kui teil oleks palju raha, millise maailmakuulsa kunstnikutee Te koju ostaksite väga palju raha ja ilmselt siis peab olema tõesti väga palju raha. Ma arvan, et et kedagi Impressionistidest, Impressioneestid on millegipärast mulle hingelähedased ja ja raske öelda, keda Orsay muuseumis ma käisin sügisel ja nad nagu, nagu vaimustas mind kõik, aga siin tuleb nüüd öelda, et te ütlesite koju, on kaks täiesti erinevat vaatenurka. Kas me vaatame mõnda tööd muuseumis, vaatame kodus. Ja kodus peab olema selline töö, mis nagu toetab seda kodu ja pereõhkkonda niimoodi, et ta mõjub positiivselt. Kas on palju selliseid oopereid, mida sa tahaksid teha ka mida sa millegipärast veel ei julge teha? Ojaa kindlasti on noh, üks nendest oli näiteks Boriss kodunov, mida paar aastat tagasi noh, mida ma mitte mingil juhul ise ei oleks julgenud pakkuda, et seda pikka küpset meistrit või ütleme siis hunt, juristi, ma arvan, et ma ei ole kumbki veel üks enam ei ole ja teine juba veel ei ole. Aga, aga kui see pakkumine tuli, siis, siis ma sellesse töösse suve süvenesin ja mulle see meeldis ja, ja mulle tundus, et, et noh, ma sain, ma sain sellega hakkama. Aga noh, mida ma ei kipu tegema näiteks Mozarti Cosi, fan tutte või, või, või mõned Wagneri lood, kardad, ma ei karda neid, ma ei mäleta, et ma neid kardan, sellepärast et kui ikka tuleb teha, siis, siis tuleb teha ja sa paratamatult rumala siis jutumärkides kunstiinimesena sa leiad ikkagi selle, mida mida seal väljendada. Aga noh, no on mingisuguste teemade ja mingisuguste mõtete äratundmine, mis nagu mis, nagu erutavad. Et ma olen küll teinud kõiki koolkondi ja eesti algupärand leida aga muusikat, vot vene vene ooperit tahaks väga veel teha. Prokofjevi ja Šostakovitši, Stravinski. Need on. Mida sa pead oma nõrkadest külgedest lavastajana? Vaat ei tulegi kohe midagi siukest väga nõrka pähe. Aga võib-olla kärsitust võib-olla seda, et, et ma ma olen jah, väga kärsituma, tahan resultaati tulemust nagu väga-väga ruttu kätte saada ja ja kui mul ei ole võrdseid intellektuaalseid partnereid või kui mulle tundub, et minust ei saada aru ja minust ei hakatagi aru saama ilmselt siis siis ma nagu lööge aga, ja, ja lasen nagu omasoodu minna, et, et võib-olla võib-olla ma ei peaks seda tegema. Ja, ja mis on võib-olla viimasel ajal nagu see, et lisaks sellele kärsitusele kärsitus ka sellest, et sa saad selle selle tulemusel ruttu nagu valmis, et, et võib-olla ma ka usaldan, usaldan liialt just enda käsitöölise oskusi. Teinekord võib-olla jah, peaks veelgi pikemalt nagu nokitsema ja süvenema, ma mõtlen protsessis just, mitte mitte ettevalmistusi analüüsis. Esietenduse päev on üks hullumeelne väärkas, sa usaldad kõiki oma alluvaid või kontrollid ise kõik üle. Ei, ma ei ole selline, ma leian niimoodi, et lavastajatöö on lõppenud siis, kui viimane peaproov, kui ma olin noorem, siis ma siis mul oli hirmus raske olla esietendustel, sest et ma, ma nägin ainult teiste ja iseenda vigu, ma pabistasin, publik ei pruukinud midagi märgata, aga mina istusin nagu süte peal. Nüüd ma olen endale selgeks teinud, et kui ma olen teinud parima. Jaa, jaa. TaastamisKunska protsessi suhtes on oluline, et, et ma tõepoolest noh, me jõuame esietenduseni sellises konditsioonis, et noh, paremini alati saab, aga noh, sel hetkel on, on see parim tulemus. Siis ma helistan, on minna esietendusele eest uksest, nii et ma panen ennast kenasti riidesse, võtan proua kaasa ja olen tavaline esietenduse külastaja, mitte kui lavastaja. Et ma ei ole seda tüüpi, kes askeldab kulisside vahel ja annab viimaseid näpunäiteid ja sel juhul on see ju minu tegemata jäänud töö. Ja pigem peab esietendusel ritta artiste, kes seisavad publiku ees, nendel peab olema hea ja mugav atmosfäär, nendel peab olema tore ja hea olla seal ja nad peavad saama keskenduda tõepoolest sellele, mida noh, mida on harjutatud ja mida on kokku lepitud. Aga mitte sellele, et, et saamatu hüsteeriline lavastaja ajab nendel veel viimasedki kontsentratsioonikübemed peast ära. Kas sa oled niisugune ka, kes läheb järgmisel päeval pärast etendust oma kolleegi juurde, ütleb, et eile tegid väga hästi ja, või helistad talle näiteks kiidad. Jah, ma helistan, me räägime, ma ei ole selline eriti selline kiitja tüüp ja võib-olla see siin enne oli juttu vigadest, võib-olla see on ka minu viga, et see, mis on hästi, ma pean seda endastmõistetavaks, mul ei ole eriti nagu omane noh, käia miilutamas ja, ja noh, ma räägin nii, nagu asjad on ja noh, ja minuga meie artistid, väga paljud on ka selles mõttes juba harjunud, et ega sa kuninga suust noh, eriti nagu sihukest lauskiitust nagu ei kuule. Ja ma olen ka kõikidele öelnud, et, et kuulge, mis me sellest räägime, mis on hästi ja me oleme selle kokku leppinud, järelikult see on hästi. Räägime nendest asjadest, mis võiks olla paremini. Margarita Voites ütles ühes intervjuus, et ma ainult imestan, kuidas ma 22 aastat sellise akustikaga majas vastu pidasid. See maja oli ainult Tiit Kuusiku häälele. Ja tal on sajaprotsendiliselt õigus selle pärast, et Tallinnas ei ole kunagi ühtegi ooperiteatrit ehitatud. Vanemuise väike maja on võib-olla ainukene maja üldse Eestis, mis on ooperi jaoks ehitatud, on ju ehitatud draamateatriks ja nii et see koht, kus meil orkestri oksjoni tegelikult eeslavadraamanäitlejate jaoks ja, ja aga nüüd me kujutame ette, kui on kaks suurt ruumi, milles ühes laulja, kelle häälepaelte pikkus on poolteist sentimeetrit, püüab ennast kuuldavaks teha üle seitsmekümnepealise orkestri, siis kuulajale, kes istub taga reas ja seda läbi sellise väikese prao. Et loomulikult see on, see on ränk ja võib-olla see on ka üks selline põhjus, mis mul nagu mulle tundub, mis on meie ka laulukooli üks üks selliseid olulisi kas just vigu või arusaamatusi, et, et õpetatakse noort lauljat tekitama forsseerima ikka sellesama nimel, et ta üle orkestri jõuaks. Nii et ideaalsetes tingimustes on tõepoolest lavastajale tunduvalt lihtsam teha, sest et muidu seisneb minu töö ainult selles, et kuidas motiivi keerida kas siis kujundusega võimsantseeniga niimoodi, et ta saaks seal lava ääre peal otse trumpi laulda, et ta üle orkestri tuleks, riskides siis jällegi kriitikutelt nahutada saada, et näed, et jälle ta ei ole oskanud, eks ole lavastada, midagi ei oska välja mõelda, eks ole, et sõidavad seal lava, eesreas laulavad aga, aga muud võimalust hetkel ei ole. Küsib keegi sinu käest, kas sa päevikut pead? Ma olen pidanud, ma sellist päevikut ei pea, et igal õhtul kirjutan üles, mis ma päeval tegin, ehkki ma olen ka selliseid päevikuid pidanud. Nii et ma olen terve riiulitäis küll, eriti moskva ajast, üsna värvikaid, selliseid. Aga Mul on kombeks oma märkmiku märksõnadena üles kirjutada teatud asju, võimalikult palju kõiki igasuguseid asju üles kirjutada, kellega ma olen kohtunud ja mis ma olen nagu teinud. Et ma tõesti loodan, et mingil ajal, kui ma nüüd juurest uuesti välja kaevan, siis mu mälus taastab need situatsioonid nii et, et see on taastatud. Sa oled kirjutanud ka luuletusi vemmalvärsse, oled kirjutanud. Nojah, need ongi vemmalvärssidega nooruses, ma olen ikka nagu ikka tõsiselt ka püüdnud luuletada, nii et ma olen isegi sellise Sammistati sellise väikse luulekogu välja andnud, kümnesest iraažis sõpradele levitanud, klambriga kokku löönud. Nii et et sellist kunstluulet on ka püütud teha. Omal ajal esinesid palju pulmades ja olid tihti nõuga pulmaisa. Kas sa oled viimasel ajal ka ongi niisugust vempu teinud? Nüüd, kui sa seda ütlesid, siis, siis siis ma isegi ma ei tea, kas ma kasvatasin, punastasin või mis ma tegin, aga no see oli küll nii kaua aega tagasi, ilmselt et ausalt öeldes ma seda eriti ei mäleta, kas te näete, et ma käisin seal lihtsalt niimoodi improviseerima ja ja, ja oskasin oma oma sõna osavusele ja, ja ta nii-öelda sellise lavastaja paistvale, et suutsin seal inimestega aga ma panna ja lollusi tegema ja pitsi tõstma ja nii edasi. Vembutegemised on kõik jäänud kuhugi tahaplaanile, nüüd oled tõsine mees. No ei saaks päris nii-öelda sellepärast, et ei, Ventemal meeldib Pisata ja kana, need tembud on muutunud võib-olla selliseks eritumaks ja ja võib-olla need Vembud on ka sageli palju väiksemas sõpruskonnas. Elu pakub niivõrd palju vempe, et ma nagu peenelt pean naeru ja itsitab nagu omaette, ehkki tõsisena, aga kui midagi on, saadad korraldatud ja see läheb just täpselt nii nagu, nagu sa tahad, aga noh, ma ei pea siis seda. Kas sel ajal, kui keskeprogramm eetrisse läheb, teete teie kirjatööd või hoopis magate? Ei, ma sel ajal ei maga küll peaaegu mitte kunagi, aga kirjatööd ei teinud Kabereid igal õhtul. Ma olen küll öine inimene oma loomult, et kuidagi kõik on siis palju rohkem paigas, mis on tähtis, mis ei ole tähtis enda jaoks, hea on nagu võimalust süveneda oma oma mõtetesse ja, ja sellesse, mida sa siis teed. Ja samas on hea see, et siis ka keegi enam ei helista kodus, mul ei ole õnneks meilide võimalust selles mõttes töö juures pidev meilide peale reageerimine võtab ikkagi nii palju tähelepanu ja aega, et vahel jäävad ka need töötööd selliseks ööajaks teha. Kas teil on hea uni või peate kasutama mingeid nippe, et magama jääda? Aisa kurta, et uni tuleb päris kenasti ja, ja kui ärkangi vahepeal üles öösel, siis ikka ja nii edasi magama on teil korduv unenägusid ka? No minul on, on üks selline hirmuunenägu, et ma olen armukese rollis ma olen olnud oma elus selles rollis ja muidugi olen sellest ka kirjutanud peaaegu igas raamatus ja enamikes novellides ja see on, ma usun, suhteliselt põhjani tunnetatud roll minu poolt nii heas kui ka halvas olemuses ja, ja ma tõesti olen ärganud karjudes selle peale üles, et olen jälle seotud inimesega, kellega ma ei tohiks seotud olla. Sest see suutmatus ennast lahti rebida ja ära minna, see on tohutult painav ja see on roll, mis võib-olla ei olegi nii halb, kui seda võtta kuidagi mängeldes, reaktides kergelt, aga kui sa võtad seda tõsiselt seda rolli ja seda inimest, kellega sa siis selle rolli kaudu oled seotud, siis see on ikka äärmiselt kurnav ja kui see kestab aastaid, seda ma ei soovitaks kellelegi. Kas unenäod on teile kirjutamiseks ka ainet andnud? Mitte oluliselt? Kuigi muidugi võiks, kui, kui püüaks teha midagi sellist tegelikust elust, kaugemat ma mõtlen, et tegeliku elu all seda, et ma kirjutaksin ainult iseenda elust aga meid kuidagi paelub ka lugejana rohkem see, mis võib-olla tegelikus elus võimalik ehk siis selline reaalse poolne maailm. Samas, ma ei naudi ka jah, lugejana kui keegi, ka maailmakuulus kirjanik on väga pikalt kirjeldanud kellegi unenägu, sest seda on lihtsalt raske jälgida. Unenägu minu meelest on suhteliselt isiklik Te olete oma loomingus kasutanud väga palju selliseid nimesid, mida pole keegi varem isegi kuulnud. Kas see on mõnes mõttes kaitsekilp? Ei, seda nii raske seletada, et, et kus sa nimed on tulnud võib-olla sellest, et kui ma roosaga katsetama hakkasin, siis iga nimetatud, onju, mis sa välja mõtled ikka tuleb meelde mõni tuttav, konkreetne inimene ja eriti võib-olla alguses algajana on see hirme, äkki see inimene nüüd kuidagi arvab, et ma kirjutan temast, äkki ta hakkab otsima seal mingit sarnasust mis on muidugi jabur mõte, sest ütleme, annesid Eevasid Juhaneid on ju tuhandeid Eestis. Aga noh, miskipärast lihtsalt tulid sellised nimed, nagu nad tulid, kastile jäävad nimed kergesti meelde. Meie üldse üldse kohe ei jää ja ei ole kunagi jäänud juba keskkoolitüdrukuna kohvikus käies, teised said minu arvel nalja, utsitas mind lähenema või õigemini vaatama kõrvallauas istuvat meest, et et tema vaatab sind ka ja siis pärast tuli välja, et see oli üks kuulus poplaulja, keda kõik televaatajad loomulikult oleks pidanud nägupidi tundma, aga mina, kes ma eriti ei ole kunagi televiisorit armastanud. Ja lisaks ka kuidagi ilmselt siis piisavalt nägudesse. Et mul oli jah, õnnetus teda mitte ära tunda, et see oli päris lõbus. Kui palju teil oma luuletusi peas on? Peas on peas, on, ma ei oska öelda, ega ma ei püüa neid meenutada niimoodi vahel mingis seoses hakkab otsast midagi hargnema ja siis tulebki see STOP märk, et ei ole kõik meeles, kuidas te ajakirjandustööle sattusite, kuidas te Rahva häälde sattusite juhuse läbi, juhuse läbi. Hiljuti keelde ja kirjandusse paluti kirjutada Rudolf Primmelist mälestusi ja sinna panin ka selle juhtkirja, et tema oli kuidagi minu elus selline inimene. Ta sattus mingisuguse tõuke mulle andma õigel hetkel, õigemini tema kaudu. Ma sattusin õigel hetkel õigete inimestega kokku, kui ma ostsin ajakirjandusmajja sisse, kus ma käisin väga harva, mis endast see on kokku Rudolf Remmeliga fuajees, kes oli just saanud Lembit Ratasega kokku, kes otsis endale siis uut reporterit kultuuriosakonda. Ja ma mõtlesin, et miks mitte, et et kui nemad julgevad mind võtta, ma ei olnud ju tegelikult töötanud päris ajakirjaniku ja ma olin ainult aastaid teinud noorusesse ja nõukogude naise. Et kui nemad julgevad, siis julgen mina ka proovida. Ja nemad julgesid ja ma jäin, kaheksa aastat olin kultuuriajakirjanik rahva hääles, töötamise ajal avaldati ka teie esimene novellikogu ja see oli vist üheksa avameelset naist. Jah. Kas luuletuste kirjutamine ei pakkunud enam huvi, et hakkasite novelle kirjutama? Seda on raske öelda luuletusi? Ma kirjutasin alguses ju ikka ainult iseenda jaoks ja kirjutasin neid aastaid iseenda jaoks, siis kui oli raske. Mitte siis, kui oli lõbus ja tore. Hiljem, kui ma hakkasin neid näitama, üks esimesi hindajaid oligi sama Rudolf Rimmel nooruse kirjandusklubis. Ja siis ka tulid need trükiproovid seal ajakirjas. Et siis tekkis ka ajend ja nagu põhjendused need kirjutada rohkem ja rohkem ja rohkem ja mitte ainult siis, kui on kerge või raske, vaid lihtsalt nagu harjutamise mõttes. Hiljem, kui oli paar luulekogu avaldati, siis kuidagi see pind nagu rauges ja neid lihtsalt ei tekkinud Nonii vahel harva mõni üksik ja siis sattus jälle üks oluline inimene, kellele ma sattusin rääkima küll jah, paari lugu oma elust ja kes ütles, et kuule, aga see on ju novell, täiesti valmis, novell, mine koju, pane kirja, mis sa ootad ja läksin koju, panin kirja, kirjutasin paar korda läbi ümber ja siis näitasin ja noh, nii need kogunes ja, ja siis kuidagi tekkis selline julgus, et paneks siis õige selle esimese kogu kokku. Kas teie jaoks on solvav, kui teie loomingu kohta öeldakse, et ahned on, naistekad sõltub, sõltub, kui öeldakse, tähendab suuliselt, siis sõltub ütlejasti hääletoonist ja kui seda tehakse kirjalikult, siis sõltub sama moodi, et, et kuidas seda tehakse, et kui keegi vaevub põhjendama, miks see on halb, miks on see minu lugu halb või miks on see üldse naistekana või miks naistekas, kui selline on halb tema jaoks? Ja kui on tunda, et on siiski lugenud selle minu teksti, olgu siis romaani või mille iganes põhjalikult läbi, et siis ei ole solvav, aga kui see on selline eelarvamuslik suhtumine, et ah kõik, mis on seotud naistega, et see on selle, seda ei saagi tõsiselt võtta või mis naiste tihtipeale võib kohata ka sellist suhtumist ka siin ja praegu, et isegi naiste loomingut ei võeta nii väga tõsiselt nagu võtaks meeste loomingut. Ja kui naine käsitleb teatud teemasid külge mingisugusegi märgi mida näiteks samu teemasid võib-olla veel põhjalikumalt käsitlenud mees külge ei saa, et selline fenomen on küll olemas, kas kirjutamine on aidanud teil iseendas rohkem selgusele jõuda? Jah, ma arvan küll, et on ja ma olen seda soovitanud mitmele inimesele, kes on oma oma eluga kuidagi kimpus, et või ei saa mõnest inimesest nii-öelda lahti, kellest ta tahaks lahti saada mõnest keerulisest suhtest isegi aru või ei saa selles suhteliselt vabaks, et kirjuta, kirjutas enda jaoks üles, sa ei pea ju seda kellegi näitama või kuskile avaldamiseks viimat. See on sinu lugu sinu enda jaoks. Raamatu algus on ilmselt kõige raskem, kui esimene lause on kindlalt paigas, hakkab minema. Teie uus romaan algab sõnadega kergendus, mis mind läbi on kindlasti nähtav ja ma pean tunnistama küll, et see lause sinna algusesse pandud üsna lõpus. Sest esialgne, millega ma alustasin, oli see, et eesti toll lasi mu läbi hüüumärk. Ja siis hakkas kõik seesama. Nagu siis praegugi on seal raamatus hargnema sündmused. Ma kirjutasin seda raamatut tegelikult seitse korda läbi. Romaan mees nende elus. Minu jaoks ei olnud see küll sugugi mitte kergelt sündinud raamat, kuigi kuigi see teema võib jälle mõnele tunduda kerged mees, ema elusi, mees tütre elus, et aga läbi kirjutades vot selliseid asju küll, ma mõtlesin põhjalikult, et mis on, kus ja miks ta on. Ja siis tundus ka see alguslause mulle eksitav. Lugeja raamatupoes vaatab esimest lauset ja mõtleb, et see on mingi spiooniromaan või või mis iganes narkoprobleemid, et üle piiri toomine. Ja, ja sellepärast ma muutsin selle esimese lause ära, aga muidugi ka väga palju teisi lauseid. Tulite teleseriaali kired, stsenarist, hiline aeg. Teie jaoks oli üsna töine aeg selles mõttes, et iga päev peaaegu tuli kirjutada teatav maht teksti ja samas see oli hästi õpetlik. Et see õpetas võtma oma teksti kirjutamist natukene vähem tõsiselt kui ma olin harjunud seda tegema sest ei olnud ju võimalik lihvida seda, seda teksti, mida nagunii keegi sõna-sõnalt pähe ei õppinud ja tõsta seal ümber noh, lauseehituse pärast sõnu või, või nii edasi. Tähtis oli teha huvitavalt ja kiiresti ja ja õpetas dialoogi tegema dialoogi, kirjutama otsest kõnet ratas ka kujutama paremini ette, et erinevatel tegelastel on erinev kõnepruuk ja mingisugused väljendid ja mõtlema on mitte ainult läbi ühe isiku, ehk siis läbi peategelase, vaid mõtlema läbi erinevate inimtüüpide, kellest ju mitte kõik ei ole kunagi autorile meelepärast. Mart Siimann Sa juhtisid? Ise viimati telesaadet 1997. aastal. See saade oli õhtu kloorias. Kas mõni glooria saade on sul videost? Tead, mul on enamus nendest videosse võetud ja, ja paar aastat tagasi pärast peaministriametit, ma korrastasin oma arhiivi ja vaatasin need saated läbi ning see pakkus mulle head televisioonielamust. Saatekülalised on ka tänapäeval poliitikas ja nad nägid siis tunduvalt nooremad välja ja vahel ajasid natuke teistsugust juttu ka praegu rääkima. 1995. aastal sai sinust riigikogu liige. Kas võib öelda, et sa tulid poliitikasse? Semperi mõjutusel võib ikka öelda ja nii see oli. Tegelik põhjus oli reklaamitelevisioon. Et me sattusime niisugusesse olukorda reklaamitelevisiooni eraõigusliku televisiooni tehes, et tegime tol ajal ja tõepoolest väga head programmi, mitte kommertsprogrammi meel olid nüüdiskunstisaated, meil olid lastesaated ja uudised. Me tegime head programmi, aga loomulikult see maksis palju ja väga kaua ei saa väga head programmi väga väikese raha eest teha. Siis toimusid mitmesugused konkursid, anti litsentse ja nii edasi ja ma nägin, et, et meie olime ju ju esimesed ja me olime väga head. Aga konkursi võitsid teise, et, et teised võitsid tänu sellele, et neil olid võimul olevate poliitikutega head suhted. Ja kuigi ma ise ka püüdsime siis neid suhteid luua või, või meie juhtkonnas reklaami televisioonis oli mehi, kel olid ka lapsepõlvesidemed võimulolijatega. Kuid nägime ikkagi, et jah, et poliitika on see, mis lõppkokkuvõttes või poliitikud on need, kes otsustavad tähtsaid asju. Sa võid ükskõik erialalt kui hea olla ja kui palju tööd teha ja kui head programmi teha. Kuid kui sul poliitilist tuge ei ole, siis kannatab see organisatsioon, kannatavad omanikud, kannatavad loomingulised töötajad. Ja siis ma võtsin vastu otsuse, et heakene küll, et kui poliitikud otsustavad, et siis äkki proovin ise ka poliitikuna ja see oli siis selline, niisugune tegelik põhjus, formaalseks põhjuseks sai seesama juba täna nimetatud saateõhtut. Esines ka mitmed korrad sõber Jaak Allik ja pärast saadet ütles, et aga kuule, Martin, miks sa nüüd siin selles saates räägiti poliitikast ja arutati ja kutsud siia esinejaid, et võib-olla oleks sinu kohta hoopis riigikogus sedasama juttu räägib rääkida ja riigikogu puldist ja ja tema oli siis esimene, kes siis niisuguse ettepanekuga juba ja pärast siis Tiit Vähi kutsus ja minust saigi riigikogu liige. No keegi ei ole öelnud, et poliitikul peab olema sama tugev nahk nagu ninasarvikud. Sina olid ilmselt omale televisiooni aastatega juba niisuguse paksu naha kasvatanud. Sugugi mitte, kindlasti oli mu nahk paksem kui, kui 63. aastal Tartu viiendas keskkoolis noore poisina ringi liikudes, aga ta ei olnud siiski kaks, et torked ja kriitika ja ebaõiglus ja alatus mind ükskõikseks oleksid jätnud ja ja võib-olla, kui nüüd ettepoole vaadata sellest hetkest tulevikku, siis peaministri amet ja need vitsad ja see ülekohus ja võib-olla ka õiglane kriitika on mu nahka küll tugevamaks teinud ja praegu ma nii tundlik ei ole, aga et päris tundetu ka praegu olen seda No selleks, et tervis vastu peaks, läksid sa dieedile, võtsid päris kõvasti maha. Jah, tõepoolest, ma mõtlesin maha teadlikult ja mitte nüüd niisuguseid Kaalujälgijate nippe kasutades, aga, aga endale kindlad eesmärgid seades ja füüsiliste harjutustega tegeldes, nii et oli selline periood küll, kus küllalt läksid ja enesetunne, tervis tuli. Sa olid kaks aastat Eesti vabariigi peaminister. Ma olin kaks aastat ja 18 päevas sanest üsna tähtis, sellepärast et Eesti vabariik ajaloos, võttes arvesse ka sõjaeelne periood, on väga vähe neid peaministrit, kes on kaks aastat olnud selles ametis. Ütle, kas see oli põrgu või paradiis? Paradist kindlasti ei olnud ja põrguta olnud ka kuigi vahel. Vahel oli niisugune tunne, et oled põrgu ees väravasse sattunud, aga põrgu ta ei andnud. Taali kõige raskem periood minu elus ja loomulik areng on analüüsides nimetanud seda ametit mitte ametiks, vaid selliseks seisundiks. Ei saa ütelda, et 24 tundi sa teed peaministritööd, aga võib öelda, et sa oled 24 tundi peaminister, sa oled niisuguses seisundis kus midagi tähtsamat kui riik ja see rahvas sinu jaoks ei ole, sa tead, et sul on meeletu vastutuskoorem ja sa tunned füüsiliselt, et sul on see vastutuskoorem. Et sinu valest otsusest võib väga palju sõltuda, võib väga halvasti minna rahval ja riigil. Ja ja seetõttu peaks olema väga tähelepanelik, väga kaalutletud, asjatundjatele toetav, kui sa need tähtsaid otsuseid teed, see oli niisugune seisund ja kuna ma ei olnud selleks seisundiks valmis ette valmistatud, tavaliselt üsna tihti ollakse kas erakonna esimees või valitsus, mõni minister. Kui peaministriks saadakse, neil kujunes olukord, äkki peaminister Vähi astus tagasi. Põhjused, miks ta tagasi astusid, olid tema jaoks. Olen veendunud ülekohtuselt, aga ta tegi selle sammu. Ja kiiresti tuli võtta see vastutus enda peale, nii et see oli ei olnud paradiis, ei olnud. Põrgu oli väga raske. Pühendumus. Kas pärast seda ametit oli niisugune vabanemise tunne? Oli vabanemise tunne, mani teatud kahetsus või kahju, et nii ruttu see lõppes, sest õige mitmed asjad, mis olid plaanitud mitte ainult endale, vaid ka valitsusel olid vormistatud strateegiate arengukavadena, jäid realiseerimata. Et jah, kerge tunne oli küll selle kahe aasta jooksul neid hetki, kus rahulikult arutada, oli väga vähe. Pidevalt, et üks asi lõppes, teine algas mitu asja korraga. Alati oli süütunne, et ei suuda ühtegi küsimust nii põhjalikult ette valmistada, nagu tahaks, tahaks tõttu päeva, et ma nüüd tegelen selle küsimusega, kutsun kokku asjatundjad, erinevad pooled, vaatame, teen endale asja selgeks, siis otsustame, niisugust võimalust ei olnud, peaministril ei ole niisugust võimalust pea mitte kunagi, alati tuleb ja defitsiidi tingimustes tegutseda kiiresti otsustada, katkestada ei ütelda. Ja nüüd ma tundsin, et, et nüüd on mul see aeg käes. Nüüd ma peaksin küll võtma natukene rannas mõtlema, mis siis juhtus. Kus ma tegin vigu, mis oleks võinud teisiti minna. Millist kogemus, milline kogemus mul all, mida ma võiksin anda edasi teistele. Sest olla peaminister, on tõesti saatuse poolt antud harukordne võimalus. Ja, ja ma arvan, et igal inimesel, igal mehel, naisel, kes seda ametit on pidanud, ükskõik mis riigis on, mida teistele mõtisklemiseks jätta, kas siis negatiivse või positiivse kogemusena, aga igal juhul on midagi ja ma mõtlesin, et oma oma psühholoogi haridusele, et et kui püüaks seda mõtiskleda inimsuhete ja ja sest emotsioonide tasandil, et mis siis juhtunud on, et, et kuivõrd olud ja jaa, jaa, loogika ja teadmine surub su otsustajatele peale ja kuivõrd palju on selles siiski ka inimsuhteid ja, ja, ja hingelisi üleelamisi. Aga need olid küsimused, mis mind siis huvitasid ja need huvitavad praegugi. Psühholoogias oled sa nii kõva praktika saanud, et oleks aeg teadustööd hakata kaitsma. Igal asjal on oma aeg ja kui ma siis, kui aeg oli teadust teha, minul ma seda aega ei kasutanud, nii nagu näiteks minu naaber õige mitmest tänavast. Ma tahtsin seda hiilgavalt, tegi siis see aeg minu jaoks on möödas ja hakata praegu nüüd heietama, joonistama ja praegu üritada teadust teha, see oleks üsna koomiline minule ratastele väga vaevarikas ja ja minule endale samuti, nii et teadusega ei tegele enam täpselt samuti nagu televisiooni saated ära, onju. Aga memuaarid tulevad, memuaarid tulevad kindlasti. Kas on uhke jahe olla? Eesti olümpiakomitee president? Uhke ja hääl on olla eestlane staadionil kui kõige kõrgemal pjedestaalil, mis üldse spordis olla saab, see tähendab olümpiavõitja, pjedestaalil seisab sinu kaasmaalane kui tõuseb sinimustvalge lipp ja kus Endal tuleb pisar silma ja kus kõrval sinu kaasmaalased rõõmust nutavad, vaat siis on uhke olla küll eestlane. Ja kui sa oled veel ka olümpiakomitee president, siis on, lisab veidi seda uhkust, kuigi ma olen piisavalt enesekriitiline. Ma tean, et minust ei sõltunud küll see kuldmedal mitte kõige vähematki, aga ma esindan seal. Kohapeal seda riiki ja seda olümpiakomiteed. Kuulsite valitud palu möödunud aastate persona saadetest esinesid Marika Valk, Neeme kuningas, Aita Kivi ja Mart Siimann. Saadet juhtis Marjerin. Kui ma nägi kõmateid seinu Sa ütled kui ka ahjus on lahkuda nii. Hea, kui sa meenutad mind. Küsida endalt sasivees? Kasta atlas meenustki.