Eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. 2013. aasta aprillis kuulutati välja konkurss reisihuvilistele, kelle jaoks maisemad pakkumised on end ammendanud. Üleskutsele reageeris vähemalt paarsada 1000 inimest. Neist sõelute välja 1000 sobivamat kandidaati, kellega püüti siis kontakteeruda, et inimeste kohta rohkemat teada saada. Sellest valikust jäi siis alles 660. Et inimest ja aastaga on sedagi gruppi edasise elludes jäänud alles 50 nais- ja 50 meessoost reisijad. Nõudlik protsess on olnud vajalik, sest reisi pilet on ühele otsale tagasi. Otsepiletit polegi võimalik ka oma raha eest. Hankida, sest reis kulgeb Marsile. Kolmandik alles jäänud kandidaate on Ameerikast umbes sama palju roopast, ülejäänud pärinevad Aasiast, Aafrikast ja ookeaniast. Kandidaatide vanusevahemik on paarikümnest aastast 60-ni. Esialgu 2023. aastal planeeritud reis lükkus nüüd paari aasta võrra edasi, aga selleks ajaks on saast kandidaadid kindlasti veel. Väljalangenuid, sest vahepeal tehakse nendega hulganisti füüsilise ning psüühilise katseid ning treeninguid. Treeningute ja katsete eesmärk. On tagada, et reisijad saavad ülesandega hakkama ega mõtle enam ümber sest Marsil ei oota neid ees kuurort, vaid ellujäämisvõitlus, mis lõpeb garanteeritult surmaga punasel planeedil. Füüsiline kontakt. Maalastega polegi enam võimalik. Sealse suve keskpäeval on Marsil peamiselt süsihappegaasist koosneva atmosfääri temperatuur umbes 20 kraadi ja külmemal ajal miinus 155 kraadi. Projekt on mitmes mõttes intrigeeriv. Üllatavalt on kõige vähem intriigi kohale sõitmisega, sest vajalik tehnoloogia on olemas. Isegi reaalne sõidu eelarve on olemas ja nagu alati võib rääkima jäädagi rahastaga. Loodame, et aeg aitab selle probleemi lahendada. Seda enam, et kõlama on hakanud tõsiste inimeste poolt välja öeldud soovitused otsida alanud pandi jooksul koduplaneedi kõrvale inimkonna päästmiseks alternatiivne lubaik. Kuigi Marss pole vist kõige parem valik, sest. Sealne loomulik radiatsioon on nii kõrged, ilma kaitseta, laguneks DNA aasta oletanud info elu Maal unustavaks pudruks ehk inimkonna jätkumine poleks kuigi usutav. Inimasustuse loomine Marsil on keerulisem, kuigi sisult tehniline probleem. Selliseid selge kirjeldusega ülesandeid oskame ju tavaliselt päris hästi lahendada nagu näiteks eraldi reisivõll reisidega ehitusmaterjalide transport ja kohapealne koostöö. Kuigi. Analoogsed ehitist pole inimkond seni loonud. On meil olemas küllaltki sarnase funktsiooniga asumeid näiteks Arktikas või Antarktikas. Kõige intrigeerivama maks võib aga pidada küsimust inimesest. Asjade läkitamine kosmosesse ei ole seotud tunnetega. Homo sapiens. Komine sünniplaneedilt sinna, kus inimene pole olnud ja milleks teda apolega kuivendatud, tekitab aga tundeid nii minejates kui siia jäetes. Näiteks küsis ajakiri Popular Science, miks tahavad tuhanded inimesed surra Marsil. Kuigi alles on jäänud 100, oli ju tahtjaid üle paarisaja 1000. Neile ei lubatud midagi muud kui minekut koos teadmate eluga, kuid kindla surmaga kodust kaugel. Arvatavalt ei teadvustanud kõik soovijad tegelikkuse taaka seetõttu neid välja poogitigi. Sest probleem pole enda jaoks valest valikust, seda võib pidada teatud mõttes kuriteoks ilma kanadamata. Halvem on aga see, kui mõni selgema suhtumisega liigikaaslane peab. Teise vigase valiku pärast kannatama. Teatud mõttes on siin ainest erakordseks reality showks, kuidas maale jääda? Marsile paigutatud laval ette teadmata tempos hargnevad draamat. Järsku. Põhjustab see kellestki nüüd aastustega Marsile, sõiduprojekti teostajad kaalusidki muuhulgas rahastust telepilditootjatelt analoogsete olümpiamängude teleõiguste müügiga. Nad hindasid, et sel teel võiks kokku saada summa, mis ümberarvutatuna tähendanuks küsida. Igalt maalaselt selle sõuvaatamisest ühe dollari nakas sina maksaksid dollari. Näha, mis juhtuma hakkab? Tõenäoliselt jah. Kas sina tahaksid olla ka laval? Loodetavasti? Mitte mine nüüd õue ja naudi kodust Eestit.