Tere kuulama kolmapäevast luulekava stuudios toimetaja maris Johannes. Tänaseks oleme valinud Ernst Enno loomingu, mis suvise on, kui Ennot ei loe. Ja lugemas sedapuhku Lembit Peterson ja tema on teinud ka luuletuste valiku ning saate muusikaline kujundus on Silja Vahuri. Päev pole öö, ei ole silm nagu seletaks. Kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks. Ja vaatad tagasi. Ja uhkad endamisi. Johkad jällegi. Igavesti vuliseb oja, olen ma. Igavesti laulja rändaja. Kus on minu tunda vaiksed hallikad? Igavesti pärija helin rändan oma oja kahe vahuva toitja haruga. Murejutu loob kurba südamepimedus on kuningaks pandud kõigele. Hinge koob valgus valgusvabadust kuldset ühes toob. Rõõmu mure vuliseb oja, olen ma kahest kokku igatsev laulja rändaja. Et kõik, nii upume, kõik oma mure, siis meie Eesti elu nurmelil, Ühed, laulikud kes sest ei meitze mõrudu seal pea täitma vaid enda süvenduseks, sügavusi näitma, et iseendale taguda uut hommikut. Nad, kuis mullast sünnid? Lase Eila vahest koore lõhkuski. Ja kõik, mis kõhtu täidab, nüüd nii magus maitsta. Las neil kõik tulususe seisukohal kaitsta hinge liblik tuppe poe tagasi. Las kõik nii voolata, kuis voolavuse pandud. See ongi elu imeline maitsev tuum. Et kõik peab raugemata hoole ennast toitma, kõik oma kasvamise käiku kinni hoidma. Et seisaks elu tuksumine, ikka kuum gaas ja sa lai või kitsas meie põllurada, mis sest jääb tähtsaks oma väsimata lend. Ja raudne saagu ise oma vaeva. Rammul. Et ligineb see igatsetu sammul, nii nagu enne meid, see meile Ligeenenud. Meil ülilahe, las mis tulevikku tõmbab. Katkemata meile seal. Sest künno sügavalt, nii sügavalt, kui suudad. Sa abiks kõike muuda, kui sa ennast muudad. Ses püsti kõikumata seisku meiega. Mis teavad naad kuis mullast sünnitati valgus kuis kapsalehest päike vormib liblikut. Sa poe enda sisse nagu tupe, sure ja kujune kui meie uuenenud mure. Et rahvas tarka tervitab kui laulikult. Laul mõttes ma kõndisin omal teel. Kesküksildus. Helises mets helises, meil ei tunnetel olnud piiri. On hääli pida linnukeelt, ei mõista kasvuja kaske. Lind lindude keskel inime teelt ei ole see mitte raske. Meil kokku on lugu üks ja viis. Me kudume valgussärki. Kõik sisuliselt on paradiis. Ma mõtlen nende välja ei sinna meid keegi külvi. Kuulsin, et valgus on ja vabadus väljas. Vabadus. Kuskilt on mõttes nii kukkunud palju. Ja vabadussõja elab kuskil kaugel. Üle enda sünnitatud maal seal kaugel kus ei pisar enam laugel. Ja sellest vabadusest vastukaja korda väliselgi täidab iga maad Ohmilsa inimene sinna saada. Nüüd väljas, nii kui seeski meie maja. On väljapoole. Uksed jälle lukus. Ei sissepoole sulguda neid sa ükskõik kui õnnetäring. Sa ainult juuri sügavamalt ta et liiguks kord, mis meil nii kaua tukkus. Ei ole midagi pähe tõstiga ja mis sul annaks, luba? Ei andeid, vara oled, nagunii, on olnud ilmas viimased saatus juba, on nii, on nii. Kõik siin on teiste tuluks töö kui raputasid, kuulsid, kaua kõla. Ja endale ehk tilgakese jättis kui õnne, pilk sind riivas üle õla. Ja siiski viimased on esimesed kord, sest nende turjal praegu ilma maja ja esimesed nagu kleidi küljes bord on hääl, kui on. Ma pole vaja, kui see, kes esimene, viimaseks seisa, kuis mõistaks ta, mis viimased kohus ei oleks mõnus meie kasvatusel ja see ilm, kui kõik ei valmiks muutumise ohus. See viimse suurus, kui tal esimese tuum ja esimese kõrgus, kui tal viimse sisu. Ja kui neil mõlematel süda seisis, kuum, neil kokkukõla oli hinge ülemisu koos üks kui teine, see on arusaaja tee pääl püsti. Jajah, tund süda ja ta ilmale. Igaüks nii enda ettelaev Sest 1000 teed viib välja õnne juurde. Teelahk meid veelgi 1000 üle jääb. Mis ühel õnn on teisel, ainult teete, on nii ja teisiti kõik, mis siin on. Kui kõik neile käidud omaette, sa oled oma võimaluste ON. Ja üksexi ja teine, see jääb sinna. Ja igaüks nii vaatab tagasi. Kes välja laeb, see väljast leiab ilma ja õnn ei leia teda iialgi. Meid armastus viib ilmas kitsast rada. Kui lähed, mine iseendasse. Ja 1000 leeki võta teele kaasa. Kuulge, teist mõnda leiab silm siin enda sünnitusel raudses ringis. Ei tea? Nii hämarveer on oma ilm. Nii hämar veel, kus mõtted üksi juhiks kus süda tihti vaatab tagasi. Veel nutt ja naer, sul tagant kostab kõrvu. Väiksed kõik sammud. Edasi. Tolmumurre peenekaste langeb tasa. Ja kõik, nii raskeks lööb su sees ees. Sa tead nii, kuhugi sa pead jõudma. Kuid kõik on kinni su ees ja sees. Seal liigub nagu ta tõbe Mesumin su üle said ja kuidas, kus? Sind kaisutab kui see, mis sa ei ole. Nii enda kõige kallim uuendus. Ja kõiges üksilduses elad oled kui seeme, musta mulda külvatud. Algab teisipidi kasvu kui kaasvad vili, eks ole määratud ikka nagu ta tõbe Mesuminsu üle. Sa ei tea, kuidas, kus? Ja vahel viletsuse raskes vilus. Kui kuulduks olla õnnis tervitus. Nad kandvad valgeid riideid. Hävitajad väed. Ja kes neist suuremad on ilmas? Väiksed? Neil imede medhävitajad, käed. Ei suutnud nad küll kehastada end. Nad elavad veel endas puutumata. Päevad seni tulemata. Kust tundele nad oleks kõnelenud? Mis asjata sa oled meelisklenud, tabanud sind ikka ootamata? Tänane luuleruum oli Ernst Enno loomingu päralt. Valiku tegija luges Lembit Peterson ja muusikaliselt kujundas Silja Vahuri. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes. Kus? Et raud läheb rool, et. Liiga raske. Oh teda onni Taeluda kallika suupõlve kesta kui mina tahvli Kaadus eesteeenny saadu, vaata kas saadidaapeeris. Aga mis tuli mängida ene TLÜ eks laadeetusse Kaarate. Suuri suuri, see. Ta elva ta ei seisa. Ta Olav. Me saame olla. Ja kuna talle ja Nüüd läks. Renni aura. Seeni, kere ja tiivakirja. Ja ja rindkere. Lend läks, lennuk läks. Läks loole läks nässu. Ta on ka Lapsi ei räägi ka see poole toona oma Taagi kaane tuura. Ai, see rela Avalmi ei saa see haka anda moore moonema. Vääna voore. Moore, kapteni. Poole.