Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus ja Meelis Holsting. Millesse sa usud? Millesse me kõik usume? Kas sa usud hindude jumalatest, keda olevat üle 300 miljoni, või usu Rufadesse või risti löödud Kristusesse? Meil kõigil on midagi, mida me usume. Nagu on meil igalühel ka midagi, mida me ei usu. Mis on usk? Võime öelda, et see on millegi tõeks pidamine kuid usk on veel palju enamatki. Piiblis öeldakse, et usk on loodetava tõelisus nähtamatute asjade tõendus. Kristlik usk on midagi täiesti ainulaadset. See ei tähenda vaid millegi tõekspidamist, sest selles sisaldub selline võim, mille suurust ei suuda mõõta. Seda ristiusus sisalduvat jõudu võime kogeda ka oma elus. Me võime küll uskuda ja pidada tõeks ufosid või midagi muud erilist. Kuid mis kasu sellest on? Bufadesse uskumine vaevalt aitab meid meie enda elus. Kristlikus usus me mõistame, et maailmad on valmistatud jumala sõna läbi niiet nägematustan sündinud, nähtav. Kristliku usu kaudu võime saada sellise elu, milles kogeme ühendust elava jumalaga. Elame siis, toetudes sellisele usule, mis ei lähtu inimestest, vaid jumalast. Usus rõõmustame selle üle, et jumala poeg Jeesus Kristus on oma ristisurmaga lepitanud, meie eksimused. Kellesse või millesse me usume ja miks? Ja kust tuleb see kindlus, et valitud tee on õige? Nendele ja ka teistele küsimustele püüame leida vastuseid tänases vestlusringis. Lisaks esitasime sellised küsimused ka tänavaküsitluses tänavail möödujaile ning ehk on ka sinul hea kuulaja saate jooksul aega mõelda selle peale kellesse või millesse usud sina ja miks. Tänavaküsitluses küsisime, kellesse või millesse te usute ja miks. No ikka jumalasse, ma arvan, ma arvan, et mingisugune jõud on olemas kuskil saatuse jumala ja ma ei tea, kuidas nimetatud mina usun sellesse, mis ma ise välja mõtlen. Millegisse kõrgemasse hõim, mis meid juhib, ei ole otseselt nüüd jumal nagu midagi ette määratud, et mina usun kõrgemasse positiivset energiat, mis on võimeline mind abistama, kui ma oma positiivse energia saadan temale ja palun seda tugevdada ja ma olen veendunud, et sealtpoolt tuleb mingi tugevdus joosta, aitab mind edasi. Mina usun jumalasse, ma ei kujuta ette elu ilma temata. No mina usun, vast niimoodi üldisesse jumalasse, mitte konkreetselt, ütleme viiesest küsimus. Sellest ma olen küll kindel, et midagi on olemas ja aga Jeesus Kristus on mulle võib-olla natukene veel mõneti, võib-olla veel arusaamatu, olen veel sinna jõudmiseni veel häbajadiliselt. Iseendasse usun nagu ei usalda nagu kõiki teisi iseendasse ikka eelkõige. Noh, eks mingi mingil moel seal ikka uskuda nagu kõrgemasse võimu, seal on nagu mingi lootuseta ikka olemas on, võib-olla iseendasse veidi rohkem. Mina juhin ju kogu maailma enda enda maailma maailmale, mis minu sees on endiselt ka iseendasse ja kõrgemasse jõusse. Mina usun jumalasse või mitte, ma ei oska Öelda, võib-olla see on nagu niisugune meil juba väiksena mulle ka kaasa juba antud kodunt ja käin kirikus praegu jah. Mul on koguduse liige. Ei saagi nagu teist küsimust. Püüan elada sellise põhimõtte järgi, et võib-olla ei olegi tähtis, millesse usud või, või kellesse siis, et vaid kuidas sa elad. Naelase kultuurinõue juba selline, et peab ikka uskuma. Kirikus käin kägi, usume vanast ajast juba, kus seal ikka niimoodi lapsena õpetati ikka uskuma ja kodune kasvatus ebaoli niimoodi. Raske öelda. Võib-olla see oli just see teatud mõttes ettemääratus universumi kõiksuses loodusesse, eelkõige loodustaustad iseendasse. Ma tunnen, mina usun iseendasse selle pärast. Ja mis kõige arukam siin maailmas toime tulla. Et ma usun jumalasse. Võib-olla see on lapsepõlvest juba. Ja ma arvan, et ma lihtsalt ei oskagi teistmoodi mõtelda. Mina olen toomkiriku liige, koguduse liige, nii et luteri usku mina isiklikult ei kuulu nagu mingisse kogudusse ja omada kindlaid usulisi vaatajaid iseendasse. Miks ma ei näe? Ei ole teistesse usku? Iseendasse on, ma usun, kedagi teist usaldada? Tänasesse vestlusringi oleme kutsunud need, kes on oma tee juba leidnud. Meie saatekülaliseks on Lea raja Rael ja Mikk Leedjärv Hannes Arunurm ja Indrek Vaino. Millesse teie usute? Ma usun jumalasse. Aga seda on õudselt raske, nii lühidalt öelda, et tegelikult peaks nagu terve apostliku usutunnistuse ette lugema, siis võib olla näiteks Jah, see on üsna raske küsimus, võib-olla selle usu sisu on formuleeritud tunnistusega täpsemalt seda niiviisi üheselt sõnastada. Mis võib öelda, jah, ma usun jumalasse. Mina usun jumalasse, usun armastusse. Mina son jumalasse, et samamoodi nagu eelnevad on öelnud, et usutunnistus on see, mis on selleks, millega mowsku tunnistan, ma usun muidugi paljudesse asjadesse, aga kuna antud saade on kindlal teemal, siis loomulikult ega ma ei pääsegi sellest vastavusest kui muidu, et ma pean tunnistama, et ma usun jumalasse. Minu jaoks tegelikult konkreetselt ei mängi rolli see, mismoodi tunnistan, kas mingi konkreetse usutunnistuse läbi või millegi muu läbi. Piisab sellest siis. Te mainisite, et sellest on raske rääkida, ometi te olete pidanud kunagi tegema otsuse, mis on see, kes on see millesse konkreetselt mina usun. Miks te olete just sellise valiku teinud või kas abs täitsa valikuks nimetada, miks te usute jumalasse, mina, et mul on nagu suure tõuke andnud, et ma üldse vaesus on see, et ma olen kasvanud sellises kodus, kus see seotus kirikuga ja väga tihe ja see on juba osa minu kasvatusest, et et see tundus kõik nii loomulik, et mul tekkinud siin kui kunagi kahtlust, et kas uskuda või mitte uskuda, et ma olen nagu kasvanud sellesse. Kui ma nüüd mõtlen, siis oma teadlikus elus ei leiagi sellist perioodi, kus ma nagu ei oleks tundnud sihukest usulise sõltuvuse tunnet jumalast aga kindlasti on see tunne selginenud aja jooksul ja siin on olnud mitmeid mõjutajaid, neid üheselt nimetada on raske, aga see on kahtlemata üks protsess olnud. Minul täpselt samamoodi on nagu saanud elu loomulik kulg, et ma olen kogu elu nagu teadnud kirikust ja, ja selle sees kasvanud. Aga loomulikult on see lapsepõlves oli nagu selline vanemate usk aga aja jooksul on sellest saanud minu isiklik usk, minu isiklik suhe jumalaga. Minu jaoks on uskumine sündimisest saadik nagu kaasas käinud, et isa, ema, oliit, kirik. Suhelnud oleme kogu aeg kristlastega põhiliselt ja see on minu jaoks elu loomulik osa. Tegelikult ma haaraks võib-olla üldse küsimusest endast kinni, kus oli juttu valikute tegemisest, et miks ma olen valinud või kas ma üldse olen valinud. Sellest teisest poolest just haaraks kinni, et tegelikult ma ei olegi nagu valinud, et ma nüüd hakkan uskuma. See juhtus üsna hiljuti minu elus, aga see tuli nagu kuidas nüüd öelda iseenesest. Ja konkreetselt mul ei ole seal üldse nagu sõnaõigust kaasa rääkida. Nüüd seoses rahvaloendusega on öeldud, et enamuse eestlasi tunnistab kõrgema jõu olemasolu ometi paljud defineerivad seda erinevalt. Teie olete oma usku määratlenud niimoodi, kas te teatega, millesse usuvad teie eakaaslased? Enamik kindlasti usub nii-öelda nende endi sõnul iseendasse see kõrgema jõu olemasolu nende jaoks, ma arvan, et on tõsine. See on võib-olla jah, nende vanemate inimeste nii-öelda väljamõeldis. Aga Ma arvan, et see grupp, kes usub nii-öelda, millesse konkreetsesse tõepoolest mingisse kindlasse jumalasse seal on niivõrd väike, et kui hakata nüüd järele mõtlema, siis enda tutvusringkonnas on ka need inimesed on niivõrd vähe, väljaspool oma kirikut ei olegi mitte ühtega. See on kummaline muidugi. Samas muidugi ei oska, ei oska nagu kommenteerida ka seda, et kuskohast inimesed mõjutusi saavad või millele nad oma otsused rajavad. Et nad kalduksin näiteks mingitesse teistesse äärmustesse. Minu kaaslased, kaasealised, paljud võib-olla tõesti ütlevad, et nad usuvad iseendasse ja ei tea millesse veel. Aga tegelikult iga inimene usub, aga paljud ei julge tunnistada, et nad usuvad jumalasse või millessegi kõrgemasse pärast, nad tunnistavad, et nad usuvad iseendasse vaid sest tegelikult noorte seas on just levinud paljud küsivad, et kas usud jumalat. Siis sellisele küsimusele on väga raske tegelikult vastata. Sellele ei saagi õieti vastata. Muidu, kui see inimene, kes seda küsib, peaks sulle seletama lahti kuidas tema mõistab jumalat. Sest kui sina ütled, et jah, ma usun jumalasse siis tema jumal võib-olla hoopis teistsugune kui sinu oma. Ja siis tekivad. Erinevus läheme nüüd minu eakaaslased. Kindlasti usuvad kõik millessegi, kas seened, millesse nad usuvad või kellesse nad usuvad, see on suhteliselt palju seotud sellega, et kui oluliseks on täitsa, peavad sellist asja nagu, et millessegi või kellessegi uskumineid. Kui inimene nagu otsib seda. Midagi väljas poosides tugevamat jõudu või siis ma usun, et aga üsna pea leiab selle ja ja ta leiab selle oma jumala, aga kui inimene nagu ei tegele selle probleemiga ja jätab see kõrval, siis ta ütleb, et tahab horoskoop idesse või, või milles iganes, nii et ma usun, et nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi, suhtumisi. Kui rääkida üldse meid ümbritseva maailma tunnetamisest, siis kahtlemata uskumine on üks oluline vahend ja ma arvan, et kõik inimesed mingil määral usuvad millessegi või või omavad sellist usu usulist mõtlemist. See ei ole küll religioosne otseselt ja just seda religioosset uskumist on võrdlemisi vähe. Ja ilmselt eriti noorte seas kardetakse ennast siduda mingite kindlate määratlustega ja ja, ja nii ka need uskumisega on sellised väga ebamäärased, kasvõi sedasama kõrgemasse olendisse uskumine siis siis ega seda olendit eriti kuidagi määratleda ei osata või või temast kuidagi mõelda ei osata. Midagi täpsemalt ja. Et kõik viitasid nagu usutunnistusele mis on ka nagu üks püüje mingile selgemale määratlusele ja selgemale arusaamisele oma uskumistest. Aga kahtlemata selliseid religioosseid püüdlusi on ju päris palju ja ja erinevusi on ka palju. Selles suhtes tundubki teinekord, et tänapäeva noorte maailmapilt on väga segane ja väga hägune. Puudub selline siin selg. Mul tuli üks selline väikene loogiline mõttekäik välja pakkuda. Nimelt võtame näiteks jumalasse, uskumine on tavainimese jaoks midagi üleloomulikku mis ta tegelikult ei ole nagu seda teame. Ja teatavasti üleloomulik uskumine inimeste jaoks ei ole loogiline. Sest üleloomuliku Yusuta, kui jumalust peetakse üleloomulikuks, siis sellesse kiusata. Aga minu meelest sama asja inimesele on selline pürgimos sellesse uskuda milleski väljaspool millessegi, mis on suurem ja kõrgem, nii et noh, selles suhtes Kas üle loomulikusse sega, usub, sellel on olemas tegelikult potentsiaal hakata uskuma jumalat. Jah, aga, aga tegelikult ju minu, mina olen seda, et inimene on, on loodud selle selle osaga, et ta usub ka väljaspool usub jumalat teda loodud elama, kui summa jagada, on loodud, et tal oleks suhe jumalaga ja, ja nüüd on tegelikult inimene, ta võib-olla eitab seda. Selle koha pealt on sul õigus, et inimene on loodud elama ühenduses jumalaga, aga inimene tähendab, on inimesi, kes seda teavad ja kes seda ei tea. Ja need, kes seda ei tea, nad ei tunneta seda. Ja nad ei saagi uskuda sellesse, kui nad peavad seda millekski ebanormaalseks üleloomulikuks, näiteks, millesse nad ei usu. Kui nad neil on olemas mingi tõepoolest mingisugune väikene väikene, selline tunnetus millessegi muusse ei oska öelda, seda millekski nimetada, siis on neil tõepoolest potentsiaal olemas. Seda ei eitagi. Mõne jaoks võib-olla isegi see horoskoop täiesti üle mis on üldse üleloomulik. Ma arvan, et tänapäeva maailmas inimesi ümbritseb nii palju igasugu kriise, probleem, olukordi, et et pelgalt nagu loogikavahenditega siin seda kõike ei seleta ja inimesed otsivadki siis siis mingit seletust ja sealt sealt tulevad need püüded usule usuliselt leida lahendust oma probleemile, anda neile seletus, siis usu kaudu. Mis te arvate, kas eestlased on kuidagi erilised oma usu pelguse suhtes, kui me vaatame enda ümber enda naabreid, olgu nad siis lätlased, venelased, soomlased, vaatame põhjamaid või Ameerikat, kas või Aafrikat. Enamus inimesi, olgu nad noored, olgu nad nii alternatiivsed kuitahes tegelikult ei pelga tunnistada, et nad usuvad jumalasse. Eestlase jaoks on see siiski veel tabu. Millest sa tuleb? Kindlasti kõigepealt on ikka seesama 50 aastat Nil nagu usklikud ja kirik oli põlu all. Et, et see on nagu selle tulemusel veel. Ja inimesena harjunud üldse sellega, et, et nemad ka ise võivad midagi uskuda. Kuidagi nad pelgavad ilmselt seda, aga veel sellest eelmisest teemast nagu lähtudes just et nad ikkagi paljud ütlevad, et nad usuvad mingisse kõrgemasse jõusse vahel tegelikult ju tundub isegi, et et nad nagu ütlevad seda, kuna nii on moes öelda enamus ütlevad, et ma usun mingisse kõrgemasse jõusse. Et ma arvan, et see asi ikkagi on muutumas Iga päevaga. Võib-olla see võõrastus usulistest küsimustes ja usku uskujate vastu on tingitud ka sellest, et on olnud ju küllaltki palju sihukesi negatiivseid kogemusi äärmuslike usuliikumistega ja liikumistega, mis võib-olla on eestlase nagu vaimulaadile võõraks jäänud. Et need kogemused on paljuski mõjutanud. Ja, ja sellepärast see kasvõi nimetus usklik on saanud sellise veidikene halva maigu külge ja seda ei peeta enam nagu tavainimeseks, vaid kuidagi mingil kombel paljuski erinevaks ebanormaalseks ja võib isegi niiviisi öelda, kuigi samas, kui vaadata seda, mida sageli normaalseks pidada, siis on lausa rõõm ebanormaalne. Kas teie isiklikult olete kogenud suhtumine muutunud, näiteks pärast seda, kui te olete ühes või teises kohas ennast kristlaseks tunnistanud? Ma ei oska öelda, sest nagu ma ütlesin ka, et, et see on minu jaoks nii loomulik osa minu elust malen. Ja sellega seoses ma ei ole nagu teinud sellest erilist numbrit, oleneb ka palju sellest, kuidas sa nagu ise esitled ennast, kui sa esitled ennast midagi väga ebatavalist, teate, mul on üks suur salajasem on usklik või mis iganes siis on nagu võib ka oodata nagu seda reaktsiooni vastavat, aga kui ise oled, sa tead, oled ja sa nagu ei häbene seda, kes sa oled, siis ma arvan, et minule isiklikult selle selliseid probleeme olnud, et nüüd oleks põlu alla sattunud. On olnud olukordi, kus inimesed küsivad, et te olete ikka kindel või et mis see siis nüüd esinemas täheldab või miks see nii tähtis on. Aga noh, sellist olukorda küll ei ole, et ma nagu mingi negatiivse hoiaku inimeste negatiivse hoiaku elustused Tegelikult tõepoolest imelik, kui see ka ei ole, ma ei ole ka inimestelt saanud mingisuguseid sellist sellist halba tagasisidet. Esiteks loomulikult ma ei reklaami, seda, ma ei käi niimoodi tõepoolest suur silt seljas, et rinnal ja seljal, et mulle nüüd kristlane ja ma usun, aga kui seda nagu jutuks tuleb. Ma seda nagu tunnistan, siis ma ei häbene seda ja vähemalt inimeste silmist ma pole seda välja lugenud, et nad kuidagi hakkaksid teistmoodi minusse suhtuma täpselt samasugused edasi, nagu nad olid ennem ja, ja võib-olla veel paremad. Võib-olla ainult selliseid olukordi, kus kas või inimene teada saanud, et, et ma olen usklik või käin kirikus, et tigu väga palju Robeda siis vabandamine kõrvad kinni, mida Idelistus. Mulle tuleb ka kohestatuse, tegelikult see suhtumine ei ole, me oleme muidugi täiskasvanud inimesed, et laste seas on see nähtavasti võib-olla teistsugune, aga et sulle esitatakse nagu kõrgemaid nõudmisi tegelikult. Et kui sa juba tunnistad jumala olemasolust, see tähendab, et sa ise peaksid ka olema juba poolel teel paradiisi, et sinu eksimusi võetakse raskemalt ja samas oodatakse sult nagu rohkemalt, et ega sul vist ei kõlba sinna tulla või et noh, et ei tea, kas sa kas sa ikka tantsida tohid või noh, a la sedasi, et ollakse nagu ebakindlalt selles suhtes, mida sa tohib või ei tohi, et et seda peetakse nagu usklikuks olemist tegelikult ühiskonnas peetakse selliselt käsu usuks tegelikult et sa pead lähtuma mingitest kindlatest normidest ja piiridest, et see on nagu primaarne. Kuidas teile kogemus? Jah, uskumine on täielikult seotud mingite Taali koodeksit, mingite ma ütleksin seltskonna moraalikoodeksit ega sageli öeldakse, et ise on usklik ja teeb siis nüüd niimoodi või käitub siis niimoodi või käib sellises kohas? On täiesti alusetu mõtlemine, need, kes niiviisi mõtlevad, ütlevad ise ju, tavaliselt ei ole usklikud, kuidas nad saaksid siis mingeid norme panna või või mingeid seadusi ette kirjutada, selline suhtumine kahtlemata on. Mis neid isiklikes kogemustes puutub, siis üldiselt ma arvan, inimesed on küllaltki tolerantsed ja ja kui mitte olla pealetükkiv, olla tasakaalukas, seisukohti rohkem välja elada, kui välja kuulutada, siis ei tohiks mingeid väga teravaid konflikte kellelegi elus ette tulla, aga see tolerantsus kindlasti kasvab ka sellega seoses, kuivõrd kasvab inimeste teadlikkus erinevatest usuliikumistest ja uskumistest üldse. Ma lisaks niipalju, et need inimesed, kes niimoodi arvavad kristlaste käitumisest loomulikult kahju neist, et nad on nii teadmatud aga sellele kõigele alus olemas ja, ja ma ei saa öelda tegelikult, et nad on täiesti valesti asjast aru saanud. Sellel neil on osaliselt õigus, kindlasti sellisel käitumisel on ju, võiks öelda sajanditepikkuse tagamaad, kunagi oligi nii-öelda ütleme siis ükstapuha, mis, missugune usk, sisenende, uskujate tegevus või üldse käitumine oli, oli reglementeeritud mingite kindlate käitumisnormidega. Ja need on läbi aastakümnete püsinud tegelikult inimeste kusagil mälus niimoodi, et ikkagi veel suhtutakse nendesse inimestesse niimoodi sellise hoiakuga, et nad peavad nii või naasugustes olukordades nii või naamoodi käituma. Ja kui tegelikult päris aus olla, siis eks see natukene on ka veel selliseid norme, millest peale kinni pidama. Või ei ole kahtlemata selles suhtes uskumine, ei ole mingi mingid tõekspidamine, mis te lihtsalt omaksvõtmine, vaid see on nende järgi elamine, nende järgi oma elu kujundamine. Aga samas see on ikkagi protsess, mis saab toimuda nagu usklike ringis. Võib-olla välisväljaspoolsetel ei oleks sellest nii palju sõna kaasa öelda, mis nendest puudutan mingeid väliseid küsimusi oleks imelik, kui inimesed, kes ise jäävad täiesti igasugusest religioonist väljapoole hakkavad tegema mingeid ettekirjutusi inimestele, kes seda religiooni on võtnud omaks. Ma tahan öelda ka just selle kohta et need normid, mis meil on loomulikult on meil 10 käsku ja, ja armastuse käsk. Aga mind ei ole nagu ei saagi öelda normid, et nad ei, vähemalt minu puhul nad ei piira mind, see on nagu see, mis peaks andma tegelikult vabaduse tunde. Aga loomulikult just see, et teised inimesed võtavad usklikke, kui mingeid moraalijüngreid on kindlasti mõjutatud ka sellest, just et, et tõesti sajandeid on ju usklikud väga karmilt manitsenud inimesi käsurikkumiste pärast igasugu pisi üleastumiste pärast. Et ja kuidagi seal nagu ilmselt siiamaani külge jäänud see silt, nagu et nad on sellised karmid ja, ja manitsevad. Eesti luterlik tund. Kas siis usk on nagu muutunud vabamaks, liberaalsemaks või või peaks tegema inimesele kuidagi lihtsamaks, et seda lävepaku oleks lihtsam ületada? Aga usk on tegelikult ikkagi iga inimese isiklik tunne. Suhe jumalaga. Et kui inimene usub, siis järelikult on vaja, et igalühel oleks oma usk mitte küll oma religioon Igalühel. Et selleks ongi erinevad kirikud ja konfessioonid. Et inimesed, kellel on ühesugused vaated jumalaga seonduvasse et nemad on koondunud ühte. Viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, kuidas usk peab muutuma. Uskumine peab muutuma arusaadavamaks rohkematele inimestele. Kuidas on olemas üks usukeel, on olemas see keel, mida räägib siis tavamaailm. Ja kuidas need keeled üksteisest väga palju erinevad. Püüdleme sinnapoole, et ületada kuidagi seda erinevust, et nendest küsimustest saaks rääkida selles keeles, mis, mida räägivad inimesed tavalises elus, aga sealjuures on sageli tunne, et ega me väga kaugele inimestele vastu tulla ikka ei saa. Kui inimesed oma argipäevas pidevalt eemalduvad usume maailmast, siis me ei saa neile lihtsalt pidevalt järgi minna. Ja sellega me lõpuks lahustame. Omaenda, selle sellesisulise keskmine, mis on meie usul. Ma arvan, et kui nii võtta siis ega me inimlikult suurt eriti midagi ei saagi teha, sundida kedagi uskuma ega otseselt inimlikult ise tuua kedagi usule lähemale, et ikkagi pääseja inim inimese enda sisemist soovi ja igatsust uskuda või otsida seda, millesse uskuda ja ma usun, et selle koha pealt on nagu jumal väga asjad meile lihtsaks teinud. Et kui sa otsid, siis leiad teda. Mõtlesin veel sellele küsimusele, et kas usk on muutunud liberaalsemaks, ma arvan, et ta on küll muutunud palju liberaalsemaks, iseküsimus on see, kas see on positiivne. Loomulikult on just nimelt see, et igalühel on oma isiklik suhe jumalaga. Ja, ja igalühel on see natukene erinev. Nii, nii palju kui on erinevaid inimesi. Aga just nagu eelpoolgi on öeldud, et, et nagu. Me ei saa lõputult ühiskonnaga kaasa minna ühiskonnale järgi minna. Ühe kee kõht siin Eestis on ütelnud niimoodi, et misjonitöö kohta siset tähtis ei ole. Et sööd, kalamehele meeldiks vaided, sööd, meeldiks kalale. Kuidas te sellesse suhtute? Mis on just seesama, mis ma nagu ennem ka ütlesin, et et me ei saa lõputult minna. Ühiskonna tahtmiste järgi kaasa minna sellega et. Hakata näiteks 10-st käsust kustutama mõningaid käske, mis tunduvad, et tänapäeva inimesed enam kuidagi nende järgi mingil juhul ei taha elada. Et seda me teha ei saa? Jah, on ju palju selliseid küsimusi, mida inimesed hea meelega ütleksid, et kui sa ise oleks nüüd nii, siis ma küll kindlasti usuksin, et kui ei oleks usutunnistuses neid siis sellist juttu või kui ei oleks seal ihu ülestõusmisest, et siis ma kindlasti usuksin. Ja kui me arvame, et me selliste väikeste muudatustega midagi paremaks muudame Tänan teid. Ja, ja hoidnud midagi koos. Meil vist ilmselt praegu pole mõtet lammutama hakata. Nagu õde, nii et nad siis see väike kalake peab nagu sellele kalale prossesed hirmsasti meeldima ja siis mõelda inimeste peale sisse väga sageli meile meeldivad sellised asjad, mis meile ei pruugi tegelikult kasulikud olla, et me võib-olla mõnele meeldib väga-väga. Palju šokolaadi, teeb meile südame pahaks ja mis iganes, et, et sageli see, mis meile meeldib, see, mida me tahaksime, see, mida me otsime alati kõige parem ja selle koha pealt. Selle selle, kui me siis see väike kala nüüd saab seda sööta, mis talle nii hirmsasti meeldib, siis tegelikult võib hoopis ta kuskile mujale suunata. Et see, mida ta tegelikult, mida ta tegelikult vaja läheb, see kaduma. Olen põhjuse, miks ta, miks ta, see meeldib, hoopis valed. Kui veel rääkida üldse inimeste usku uskumustest või uskumistest siis sageli esineb sellist tendentsi, et kristlasest võetakse ülesse need osad, mis on sealt väga meeldivat, on halastaja armuline ja armastav jumal on, on lootus, lohutus, lepitus, armastus. See kõik on väga meeldiv, inimesel on kerge neid asju omaks võtta, aga samas on seal ka väga selge. Teine horisont on väga selge. Kohtuhorisont on väga selge küsimus inimese ekslikkusest inimesele, mitte täiuslikkusest, seda paraku ei taheta nii kergesti omaks võtta. Kui me räägime uskumises, siis see sõna iseenesest vastandub sõnale teadmine. Mille põhjal tekib usk? Kas usk näiteks allub tahtele? Ma tahan uskuda, ma usun. Mulle ei meeldi see, ma ei taha uskuda? Ei usu. Ma arvan, et, et selles suhtes. Ma võin tahta uskuda, ma ei tea kummitustesse, aga see ma nagu väga tahan ja ma otsustasingi, et ma usun, ei tähenda, et, et nendel tingimustel olemas on. Kummitused ongi ma unes näha ja oma vaimusilmas ette kujutada, aga noh, see on. Ma ei oska öelda, minu meelest see usk on pisut seisab nagu kõrgemale uskumine kui, kui lihtsalt puhtalt selline inimmõistuse tasemel teadmine ja, ja ma tean, ese häälingusse võrdub usku ise, et see on midagi palju. Kõrgemate maalse käib kuskil südame kaudu. Ma tegelikult tean, ma põhimõtteliselt ühinen selle seisukohaga, sellepärast et uskumine on minu arvates tähendab, ei ole seotud mitte kuidagi meelelise maailmaga ja selle kontrolliga, mis on võimalik teha meile siis meelelisest maailmas ehk ehk ta ei allu tahtele. Minu jaoks on usk nagu jumala kingitus just nimelt ka, et ma ei saa ise midagi sinna teha. Nüüd rohkem. Kui et vastu võtta see kingitus no näiteks ka minu meelest ei saa kedagi õpetada uskuma, vaid selle usu, peab jumala andma meile. Eelkõneleja kui see usk on juba olemas, siis muidugi saab inimest õpetada uskuma kuidas siis öelda, halb sõna paremini, aga uskuma võib-olla sisukamalt või. Aga mis puutub nüüd Meie tahtes seoses uskumisega, siis kindlasti me võime ju püüda mõnda asja endale selgeks teha mõnda asja enda jaoks läbi mõelda selle kaudu oma uskumist sellesse kinnitada. Millest tuleb uskumine. Seda on raske öelda, kas meil endal üldse mingit rolli? Ma julgen ka kahelda. Aga samas meil kindlasti on mingi roll seda selle protsessi suunamisel selle protsessi edendamise, ma arvan Aga miks ikkagi mõnedele on antud näha, ära tunda teistele? Aitäh. Ma arvan, et väga paljudel on olnud neid impulsse elus või neid kriitilisi hetki, kus nad on seisnud väga lähedal uskumisele või kogenud midagi sellesarnast. See küsimus on raske, see küsimus ei ole ilmselt väga üheselt vastata. Ma arvan, et iga inimesel on, on võimalus seda uskuda ja. Ma ei oska täpselt, et millises olukorras on keegi eelistatav või, või et, et need, kes usuvad või et noh, et mina konkreetselt kui ma usun, et ma nüüd olen millegi poolest, ma usun, ma kindlasti ajal ikka on, aga, aga et, et ma olen nüüd eraldi kuidagi välja valitud. Ma usun, et tegelikult igal inimesel on olukordi elus, kus ta, kas ta jõuab selleni või tal on võimalus jõuda selleni, mis annab teile kindlust, et see, millesse te usute, millesse me usume on õige. Mis annab kindlust? Tähendab, hetkel ma võin seda rahulikult öelda, et kindlasti annab see, et ma tegelikult ei kahtle selles ma saagi kahelda, et see oleks nagu, ütleme, et vale ja kui see on, ütleme, et see on loomulik asi, mis on minus olemas, see on selge, et seal tähendab mingisugune alustala minu elus. Ma ei saakski üldse selles kunagi hakata kahtlema, aga kui kunagi tõepoolest tekib teine moment, ma arvan, et siis ma mõtleksin oma elu üle järele, mõtleksin mis mul on olnud ja mis ma olen, vannun sellelt usult. Ja siis langetaksime otsuse. Ma ei tea, kas õige või vale, ei oska öelda. Aga hetkel Ma ei saa kahelda, selles kahtlemine on jah, üks selline asi mis tegelikult nagu see võib tekkida inimesel sellises olukorras, kus inimene ei ole leidnud endale täielikku kindlust usus. Aga kui inimesel on juba kindlus, ta teab, mida ta usub, siis kahtlus ma ei usu. Tekib mulle tundub, et see kindlus tuleb. Ta oli just nimelt sellest, kui ma valves, kui ma vahetult seal suhelda oma jumalaga, aga samas ma ei saa paluda, kui mul ei ole seda kindlust. Et see on ka nagu iseenesestki usk minu jaoks, jumala and ja ma olen nagu tänulik selle eest ütlemine, minul on aeg-ajalt küll tekkinud elu selliseid olukordi, kus ma, ma pean nagu iseenda jaoks uuesti lahti mõtestama ainult neid, kes on, kellesse ma usun ja ja mida ta oleks tähendab ja kui palju ma üldse tahan, et minu elus üldistallides mängib. Ja selliseid olukorrad, kus ma olen pidanud mõtlema selle üle, siiamaani ma alati jõudnud selleni, et ma olen suutnud leida jälle selle, selle kindluse et see on õige ja, ja et see on see, mida ma tahan ja see, mida me maja ja see on mu süda, mis ütleb, et, et asi on õige. Jah, uskumusest võiks minagi kõnelda ilmselt kui täielikus sõltuvuses tundest ja ja ka seotust tundest seal jätkuseisund või olek ja selles suhtes kindlasti on ka ruumi arukaks järelemõtlemiseks võib-olla isegi kahtluseks mõistuse pinnal, aga see ei pea varjutama seda vaimset olekut ja mis annaks veel kinnitust üldse inimesele oma uskumises, siis vaadaku teist inimest, vaadaku loodut siis ta kindlasti võib näha ja kogeda mingit kinnitust. Kaks eesli varssa seisid tallis. Omanikud olid külakaupmehed mõlemal ees, lell oli ühesugune unistus kasvada, suureks pääseda isandaga koos naaberlinna laadale. Viimaks päev koitiski. Ühel hommikul talli uks avanes ja üks kaupmeestest astus sisse. Ta patsutas eeslite sõnas täna lähedal Me koos laadale. Sina ja mina kalaadis eesli selga koorma ja nii nad läksidki. Teele. Koorem oli raske väikesele Jeesusele, kes astus Mankuva sammuga linna poole. Mõne tunni pärast jõudsid nad jõeni. Laata peetakse jõe teisel kaldal, tähendas kaupmees ja kahlas eeslit tugevalt sõja otsas hoides. Vete jõe keskele jõudes tundis eesel. Parem oleks nagu kergemaks muutunud. Ja kui ta kuivale maale astus, märkas ta, et ka astuda on märgatavalt lihtsam. Väike eesel ei teadnud, et tema koormaks oli sool. Ja puutudes kokku jõeveega oli osa soolast lihtsalt vette sulanud. Eesli noorem oli tunduvalt kergenenud. Õhtul, kui Jeesus ja peremees koju jõudsid, hakkas teine eesel huviga pärima. Kuidas seal oli, kuidas teekond läks. Ma õpetan sulle midagi, ütles laadal käinud ees või. Koormata on raske kanda. Kuid kui jõeni jõuad, läheb kergemaks. Kui tuli teise eesli kord minna oma isandaga koos laadale, meenutas ta. Kui ainult jaksan minna, siis läheb kergemaks. Lõpuks jõudsid nad jõeni, astusid vette kaupmees ees ja ees veel järgi. Kuid nüüd ei läinud nii, nagu eesel oli oodanud. Kui ta teisele kaldale jõudis, ei läinud koorem kergemaks. Vastupidi tundus rõhuvat selga väljakannatamatult raskelt. Eesli jalad vajusid rannaliiva ning sinna ta toppama jäigi. Koorem oli mitu korda raskem kui teekonna alguses. Sest väike eesel ei teadnud, et tema koormaks oli puuvill. Igaühe elu on ainulaadne ja iga päev elus on ainulaadne. Sellepärast ei võime kunagi võtta teise elukogemust ja sobitada seda üksnes üks-ühele oma ellu. Seda ei olnud need kaks väikest eeslit õppinud. Igaühe elu on ainulaadne ja igaüks meist inimestest on ainulaadne. Juba enne, kui meie olemasolust peakski keegi peale jumala juba emaüsas. Mõne millimeetri pikkusele on igalühel oma ainulaadne väliste ja sisemiste omaduste ühendus mis on antud meile elu põhivarustuseks. Su silmad nägid mind juba mu eos, öeldakse üle 2000 aasta vanuses psalmide raamatus. Pole sündinud tühjana. Ei, me alustame elu oma ainulaadsete annetaja omadustega. Nende läbi areneb meist igast ühest omaette isiksus. Inimene on nii oma päritolu kui ka ümbruskonna produkt. Ainulaadsetest põhiainetest moodustub isiksus, see kujuneb välja kahe jõu, usalduse ja mässumeelsuse mõjutusel. Vastsündinud laps usaldab täielikult ümbritsevat. Ta lamab täiskasvanu süles turvaliselt, usaldades seda, et süli jaksab teda kanda. Ta otsib inimeste lähedust ja soojust. Esimene usalduse kogemus on väga oluline. Sellega luuakse elu ja inimeste suhtes see põhiseisukoht, mida me kanname kaasas kogu oma eluajal. Kui laps õpib usaldama teisi juba väiksena on tal ka täiskasvanuna kergem usaldust tunda. Kuid juba üsna varakult hakkab laps oma ümbrust ka kontrollima. Kas ma võin sinu peale loota? Kus on piir, mida ma ei või ületada? Need kaks küsimust saadavad meid inimesi imikust saadik läbi elu. Neisse on kätketud meie mässumeelsus meid siduva usalduse vastu. Igaüks, kes on elanud koos lastega, teab, kuidas paneb see kontrollimine ümbruskonna kannatuse proovile. Väikelapse äkilisest jonnihoost, murdeealise mässuni. Kas sa armastad mind ka siis, kui ma värvin oma juuksed siniseks? Põhialuseks usaldus ja siis mäss usalduse vastu. Need kaks on teineteisele eelduseks. Kui inimene ei ole kunagi tundnud sõltuvust on tal raske saada sõltumatuks ja kui ta ei ole kunagi tundnud sõltumatust, hakkab sõltuvus teda peagi ahistama. Usuarengut võib kujutada samalaadselt kui isiksuse arengut. Loomulik põhi areneb usalduse ja mässu omavahelistel suhetel inimese isiklikuks maailmavaateks. Alati küll mitte väga selge piiriliseks. Iga inimene loomult usklik selles mõttes, et oleme avatud elule ja selle põhiküsimustele. Me kasutame erinevaid sõnu. Elu, armastus, headus või ka jumal. Kuid kui me ei ole kunagi seda tunnetanud või mõelnud, sellele kõigele puudub meil midagi sügavalt inimlikku. Oskus näha muid ulatuvusi lisaks ainelistele. Meis asub loomulik usklikus ja mees asub loomulik usaldus. Usalduse elu vastu on olemas algusest saadik, samuti kui vastsündinud lapse usaldus vanemate vastu. Paljud on eri viisidel enesegi teadmata kogenud usalduse tunnet jumala või elu vastu. Öeldakse küll kõik mingil moel korda saab. Inimene on saanud siini kingiks usalduse heasse elujõusse. Kuid jumalasuhe ei karda usaldamist. Elu annab kõigile ainet küsida, kahelda ja hüljata usk headuse või jumala väes. Miks antakse valgust vaevatule ja elu neela, kelle hing on kibestunud? Kaebab vana testamendi Iiob. Tema sõnad on lähedased paljudele meie aja maailmavaatelistele tekstidele. Näiteks üks 90.-te rokklaulude teksti autor ütleb. Võime olla rõõmsad, kui ei ole suurunud headuses või usuliselt selgemini määratletuna jumalas kahtlemine on isikliku usu või maailmavaate seisukohast vajalik. Usus on küsimus elus ja maailmas, kus elujõu imetlemisega seguneb alati kurjuse olemasolu tunnetamine peab usk mahutama nii usaldust kui ka kahtlust. Usk, mis toetub usaldusele ilma kahtluse ja mässuta muutub varsti usuliseks moralismiks. Üritan olla kõlbulik jumala ees ja sellepärast on mul vaja eraldada oma vaateväljalt mõned elualad. Nagu Aadam ja Eeva läksid peitu jumala eest, kui olid söönud keelatud viljaparadiisis. Kuid jumal peab vastu nii kahtlustele kui suurtele tunnete. Kui oled mind juba loonud, saad kalu armastada mind sellisena nagu olen. See on samasugune asend jumala ees nagu murdeealise asend täiskasvanute maailma suhtes. Kas suudad mind armastada ka siis, kui ma kannan rebenenud teksaseid? Ka kahtlustesse ja keeldumisse on kätketud jumalasuhe. Ka ata. Eesti elupilti kuulub jumalasuhe. Jumala puudumine on tema maailmavaate eeldus. Kuid kui usk rajaneb ainult mässule ja kahtluse alla seadmisele on tal oht muutuda usuks, mis elus ei kanna. Ja kõige targem ja otsivam inimene igatseb vahel seda seisundit mida Matteuse evangeeliumis kirjeldatud sõnadega. Pange tähele, taeva linde, nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse. Ning teie taevane isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt, kui nemad. Elu on nii mitmetahuline, et seda ei saa mõista ega seletada põhjani välja. Kahtlus ja usaldus koos võivad nad luua meie loomulikust usklikkusest usu elava ja täiskasvanud inimese usu. Sellise usu, kus elukogemusi võib jagada teistega ja seega kasvada üheskoos usu, kus iga elu on põhiolemuselt ikkagi ainulaadne. Iga päev on uus ja iga inimese elukogemus sügava austuse vääriline.