Eesti luterlik tund. Üheteistkümnendal juunil 2001 täitub 80 eluaastat austatud kurijuhilia organistil Hella Tederilt kes suurema osa oma elust on muusikuna Tallinna Toompea Kaarli koguduses teeninud. Algavas saates istuvad klassikaraadio stuudios ümmarguse laua ümber juubilar Hella Teder ja ta nooremat mõttekaaslased ja kolleegid Ene Üleoja ja Marika Kahar. Saatejuht Ene Pilliroog. Niisiis ümber laua ümber päikese mikrofoni istuvad proua Hillar Teder, Ene Üleoja, Marika Kahar, Ene Pilliroog ja minu esimene küsimus on selline, et me kõik oleme parasjagu erinevas eas inimesed, aga ometigi ühendab neid miski, mis see võiks olla. Kindlasti muusika. Õigeusk. Sellega on kõik ära öeldud, kirikumuusika. Kuidas teie omavahel kokku saite ja kuidas elutee teid kokku viis? Miks me siin tänasel päeval just selles seltskonnas koos viibime? Mina arvan küll, et see on sellest Kaarli kirikust tingitud kus mina olen olnud organestiks ja kus Ene Üleoja nii palju laulnud ja esinenud ka seal. Nii et ja Maarika töötab nüüdse Kaarli kirikus, nii et ühesõnaga me oleme Kaarli kiriku inimesi. Ühesõnaga, kirik, muusika. Aga veel midagi, võib-olla, kui ma võtan sellise märksõna mängu nagu Beethoven. Ja minu jaoks oli see Beethoven muidugi avastus tänav just nimelt hellade terile tänu Kaarli kirikukoorile, kus ma 56. aastal muusikakooliõpilasena laulsin tähendab, koor oli nii võimekas, korjuhtri nõudlik, kori juhil olid noh, niisugused professionaalsed eesmärgid. Ja see oli ju aeg, kus üldiselt meie kontsertsaalides veel ei kõlanud sakraalsed suurvormid ja minu jaoks oli see muusika tõeline elamus, tõeline avastus ja tänu sellele Beethoveni-le, mida ma kaasa laudingaalia kirikus, mida Heladede juhatas, valisin sellest ka kreedo oma konservatooriumi nii-öelda lõputööks. Meelde minu konservatooriumi aedne aeg siis me laulsime õppekooliga minu meelest seda. Ja sellepärast on see mulle hästi tuttav ja hiljem ka lihtsalt tulin ja kuulsin teda nii hästi. Kaarli segakoor on seda ammu juba laulnud, siis mul on hea meel. Ma arvan, et Beethoven nõuab suurt koori. On see nii korjevid? Kahtlemata. Ma eeldan, et tollel ajal kirikust palju lauljaid ei olnud. Ei, ma ei saa seda ütelda, et meil oli ikka noh, 50 lauljat kindlasti tõesti, ja sellepärast, et kui see koor sai asutatud 52. aastal, siis oli üle 70 inimese kooris kooris jah, aga sellekteerisid siis nii palju välja, et et ütleme, viiekümneliikmeline oli see koor tõesti sellel ajal, kui me laulsime neid. Heleri, ma arvan, et oligi. Oli oli meister, rida oli kohe tihe, seal taga ja ja naisi oli kaks tugevat rida. Minu meelest on selline number näitab et koorijuht saab teha tööd. See on väga hea koori suurus, mulle tundub nii. Ja esiteks, see näitab seda, et koori juhtsatult teha tööd ja teiseks näitab see seda, et koorijuht on nii palju huvitav isiksus, et tema juurde tullakse ja tema juurde jääd. Mina tahaksin seda täna väga rõhutada. Olles nüüd ise ka kooridega tegelenud ja tegelemise praktiliselt lõpetanud, ma võin öelda, Hella Tederi näol oli tegemist karismaatilise isiksusega, kes lihtsalt tõmbas enese ligi inimesi ja kelle läheduses oli hea olla ja kelle töö oli niisugune innustav ja positiivne. Ja mitte iialgi pagatsev vaid väga aus suhe oli läbi muusika nende usutõdedega ja, ja dogmadega. Ja see kõik kokku andis Ühevad niisuguse erilise värvingu sellele tööle. Et see koor nendel rasketel aegadel kokku tuli, püsis ja, ja noh, suurepäraselt siiski ka toimis. Ja see tekitabki terve rida küsimärke, kui mõelda 50.-te aastate algus, 50 seitsmekümneliikmeline segakoor Kaarli kirikus laulmas, et ma saan aru, et kui sellise suurusega koor kogunes kokku seal kusagil klubi juures või või kultuurimaja juures või vallavalitsuse ümber või lähedal et see nagu mõistetamaga kirikus. Sellise suurusega koor minu jaoks siiski on üllatav. Sest me teame, et milline aeg see oli, kuidas aeg võis mängida inimeste töökohtadega ja laste saatusega ja võib-olla millega veel, et kuidas sina, Hella Teder tundsid, et aeg ei hirmutanud siis need lauljaid? Ei, mitte see on üks huvitav asi, et mitte sugugi hirmutanud. Sellepärast et kuigi meil küsiti, teinekord mingisugune ringkiri tuli, pidime ütlema, koorile nimestiku ütlema. Aga me saatsime niisuguse vastus, õnn oli sellepärast apostliku õigeusu kirikus koor. Ja see vastus läks, läks enne sihuke, et meil on juhuslikud inimesed, tulevad, laulame läbi ja kindlalt, koor ei ole ihulauljad, juhulauljad. Koguduse liikmed tulevad, koka laulavad ja siis jäigi see ära. Aga ma pean ütlema, et minu meelest oli väga hea olla Kaarli kirikus sellel ka sellel raskel ajal, kui nii-ütelda, et inimesed hoidsid väga kokku. Meil oli väga ühtlane pere. Ei olnud seal mingisugust niisugust. Ei kadedusega, inimesed suhtlesid, kooriliikmed olid nagu üks pere, seda ma võin tõesti ütelda. Vaatasin segakoori pildialbumit, kus te olete käinud sellel ajal, kui ei tohtinud käia lahtise autoga mööda Eestimaad, kirikutes laulmas, kus ei tohtinud ju naaberkiriku uksest sisse astuda ja veel liiatigi laulda. Ja, ja teil on olnud huvitavaid ettevõtmisi. Sai ka inimesed tahtsid käia ja suvel sai käidud ja muidu oleks kergem olnud, aga me ei saanud ju busse ega midagi võtta. Me oleme veomasinaga ka sõitnud, kui muud ei olnud. Aga pärast saime targemaks, sõitsime bussiga kas matusele või kuskil eeldused pulma minekuks. Siis saime bussi üürida kirikukoor, kus ei saanud võtta nii selliseid kindlusi minemise, aga kõik inimesed hoidsid kokku ja millegi üle nuriseda, minul küll ei ole. Genorite puudus kah ei olnud vä? No tol ajal oli tenoreid ikka ka, olid head tenorit muuseas. Sageli kooris niiviisi, et meeshäältega on päris päris raskusi. Jah, eks muidugi ma tean, et ükskord oli ühel kolmekuningapäeval, kui meil on alati Kaarli, sul on niisugune jõulude ärasaatmise päev ja ei tea, kus need mehed siis olid kadunud ja oli kaks klassi lauljad. Tenori tulid kohale, kaks passi, lauljad koori vastu ja, ja siis need olid mõlemad nisukesed lauljad, kes iseseisvalt ei pidanud häält, et ei osanud, aga teiste õlul laulsid väga, üks oli veel väga tugeva häälega siis oli küll natukene raske. Ja ka Veliidsime kellelegi kirikus, kes siis tulija aitas passi kaasa lõuda. Kes oli koorijuht? Kuidas te iseloomustaksite teda, kui koorijuhti tema tööstiili? Tema on niisugune terrigeerimist, žesti ei olnud väga suur ega lopsakas, vaid just need ökonoomne. Ja mina sain sageli tema käest Salidaatmise vehid, raiskad oma tervist. Aga mentegi kadedaks see absoluutse kuulmisega koorijuht Ella Teder, kes noh, momentaalselt fikseeris, ütleme, vea suutis kohe ette laulda ja parandada ja siiamaani ma pean ütlema, et oleks kõikidel koorijuhtidel niisugused kõrvad peas, kui kui Helladederil olid. Kuidas need koorijuhi kõrvalt siis on? Kas koorijuht tõepoolest isiklikult peab oskama laulda kõiki partiisid? Eksüklot loomulikult. Igatahes kui meie mina konservatooriumis õppisin ja Tuudur Vettik juures me pidime, pidid peas isegi partiid koolikolmik, rääkimata laulmisest, räägivad laadimiseta. Aga ma pean seda ausalt ütlema, et ega kõik kohad ei olegi tähtis, et ta sulle pähe jääb. Aga niisuguseid keerulisemad kohad need peavad olema. Need kuluvad jube vähe, kui sa neid harjutad, nii et see mingisugune raskus ei ole. Aga niimoodi ma ei ole küll teinud kunagi, et ma oleks koorijate ja tundmatu laulu löönud lahti ja pean ikka selle enne ikka uurime järele, kas ta mulle meeldib ja kuidas kõik millal sa ise hakkasid muusikat kirjutama. Ma ei ole nii palju üldse kirjutanud. Aga esimese lause. Ma vist kirjutasin ka vaimuliku, muidugi 39. aastal, aga seda pole kunagi keegi laulnud ja ma ei pea miski lauluks, aga ta mul küll alles kuskil olemas. Aga see, need on kõik 50 ütleme seal kuuekümnete aastate ringis, siiasinna oskad sa vastata, et miks ei oska? Miks laulud sünnivad, kuidas laulud sünnivad? Majandusest see oli ju ometigi suletud aeg ja repertuaari puudus oli, see sundis ju peaaegu kõiki kirikumuusikuid. Võtame kas või ei olnud see aeg, nagu selle tehti üleskutse konsistooriumi poolt. Koondamisi koraali ta hiljem, see on hiljem aga moele viiekümnendad. Tal oli ikkagi vajadus lihtsalt repertuaari järele. Neil on siis ikka veel veel oligo noor kur säält ikka veel võtta oli ka, ma ütlen, et ikka minu meelest, jah. Ikka 60.-te aastatel, ma hakkasin kirjutama, võib-olla ma ei tea, mis mille pärast. Missuguses olukorras peale sõda Kaarli kiriku noodivaramu üldse oli? Seal oli ka noote küllalt. Ei saa ütelda, et ei olnud laulda, aga muidugi osa, mida ei ole mina võtnud ja mida ei ole järeltulijad. Laulnud on niisuguseid laule ka. Ma tulingi. Et Kaarlis on kogu aeg lauldud ja Karlis on tänu taevane, kogu aeg olnud väga tugev muusikatöö juba sajandi algusest peale, rääkimata sellest siis, kui orel valmis sai, siis kõik tahtsid selles kirikus laulda, orelit mängida, esineda. Kuigi kontserdisaalis oli ka oreli olemas. Aga ikkagi oli see kirik see paik, kuhu muusikute jalg tundus, et väga kergesti astumas oli. Ma mõtlesingi seda, et kui sa tulid kiriku juurde ja vaatasid koguduse noodivaramut, et kas sa sealt leidsid eelnevate koorijuhtide jälgi. Karindi jälgi näiteks või. Aga käsitöö mulle meeldib nendest, Kaarli ütleme, kes seal need nurgast, keda siin lugesime. Et selle Arro laulud on mulle väga südamelähedase rohkem kui niuke arendaja irve. Millal valmis sinu koorimata, mis puhuks on kirjutatud siis, kui koor sai kümneaastaseks. Ja kuidas sündis samata. Miks sa tahtsid luua motot? Oleks võinud võtta mõne mõne valmis kirikulaule. Ma ei tea. Minu meelest taksol kirjutasid autod. No ma sõitsin taksosse ja autokummid helistasin, hääletan seda vanasti, et kui maal sai hobusega sõidetud vankri kolinat, millal mina kogu aeg käis, mull? Teate, niisugune see kolid mind ei seganud, aga kogu aeg nagu mingisugune muusika käis kaaslasele vankri kolinal ilusasse. Taksoga sõitsid vennad ja kas oli paha tee või? Et mul tuli niisugune mõte, Eva kirjutasin. Ärkasin ülesse. Meloodia, aga minul peab olema enne. Ma nüüd olen kuulnud, kuidas heliloojad kirjutavad, et lisaks lugu valmis ja siis hakatakse sõnad sõnad peale. Aga minul peab olema sõnad, kui ma oreli tagage, improviseerin, mul peab olema motiiv, mis ma võtan ja mida ma siis viinud siit ning sealt läbi. Ma ei oska niimoodi, et ma lähen ja ja mul peab ikka mingisugune motiiv Mullema ja niipea sõnad. Sõnad on enne ja siis laulusõnad imponees. Sina aeg oli kirikus, kui palju muusikakollektiive üldse viiekümnendatel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel meeskoor oli, väikemeeskoor oli ka, naiskoor oli, mingisugust muud koori ei olnud, sellepärast et lastetööd teha ei tohtinudgi ja seda siis ei tehtud. Ka oli orkester, ka noortelaager oli ka. Ja praegu on kirikus, kui palju koore? Siin on ka naiskoor kontsertkoor noorte noortekoor, lapsed ja mudilased. No ta on juba laienenud, ansambel. Ja kui palju praegu koorijuhte on? Neli kõigile jätkub tööd. Kõigile jätkub muusikat, küünalt. Rääkige, kuidas teie nüüd ikkagi omavahel ka kokku saite, mis viis, kuidas, millal keegi kirikusse tuli, millised mälestused teil, Ene Üleoja? Marika Kahar on seoses sellega, et hellade on kogu aeg olnud olemas Kaarli kirikus. Ma olen olnud. Kaarli koguduse liige oma perekonna kaudu pikki aastaid ja 56. aastal ma käisin leeris. Ja siis lihtsalt ühel jumalateenistusel minu kõrval istus üks ilmselt segakoorilaulja ja kui ma neid koguduse vastu laule laulsin, ju ta kuulis, et noorel lapsel on päris kena hääl ja tegi mulle ettepaneku tulla koori laulma ja siis ma sinna ennast pakkusin ja seal me siis tuttavaks saime Ella Tederiga. Ja pärast ma vahetevahel laulsin nihukesi väikesi sooloasjakesi ka seal ja ma pean ütlema, et need olid niuksed lõpmata ilusat pühapäeva hommikut, kui ma. Noh, laulma seal teenistusel. Ja siis mulle meeldis jälgida, kui ta selle on oreli taga või orelis, nagu öeldakse, kuidas sünnib koraal ja kuidas sünnib tema meeleolu ja kuidas sünnib see registreerimine ja kuidas sünnib kontakt Al tari ja, ja oreli vahel. Teinekord sa ütlesin, ma pidin olema vait kui sukk, sellepärast et noh, koraal käis ja ma ei tohtinud sind segada. Ja siis mulle pööraselt meeldis jälgida villa, käsi ja jalgu, kuidas need töötasid, sest ma ise natuke üritasin ka õppida orelit, mul oli halb koordinatsioon, mul tuleb midagi välja. Ja peale selle, vaat nüüd me räägime, oleme siiamaani rääkinud Hella Tederist kui koorijuhist, ma tahaksin rääkida Helia Tederist kui organistist. Hella Tederi orelikäsitlus oli romantiline, võimas tundeküllane, sõna oli läbitunnetatud koraalis, koraal oli registreeritud alati noh, vastavalt vajadusele, vaat sellele samale sõnale mida ja sellele infole, mida see sõna kandis. Ja võimsad olid kahella Tederi improvisatsiooni koraalieelmängud järelmängud. Praegu on muutunud kirikus orelikäsitlus mõnevõrra napimaks ja võib olla asjalikumaks, et see niisugune Marika jälgib veel seda hellade teri stiili. Aeg-ajalt ma tunnen, et on niisugune hingesugulusomavahel. Ja, ja ma pean ütlema, et, et see orelikäsitlus oli siiski äärmiselt oluline kirikus, sest et ta võimendas õpetajate poolt, et nii-öelda tehtud TÖÖD liturgiat, sõna liturgiat, mis tahes tegemist on olnud väga võimeka kiriku muusikuga, kelle tegelikku väärtust me võib-olla isegi ei oska veel hinnatagi, kui pikk on olnud see töö, kui mahukas on olnud see töö ja missuguse kvaliteediga on olnud see töö ja ikkagi ma tahan öelda seda veel, et jäi ju nendesse suletud aastat, kes praktiliselt kirikumuusik oli teada ainult kirikuringkondades praegu noored kirikumuusikud ja organistid on märgatavalt tuntumad, neil on ühiskonnas oma positsioon ja ja on võimalik korraldada igasuguseid festivale ja orelipäevi ja nõnda edasi. Seda enam, noh, on, on niisugune sügav austus selle töö vastu, jaga sügav rõõm, et ma võisin Hillar Tederi läheduses olla, ma õppisin temalt väga palju. Muusikud on ikka niiviisi, et peavad millestki alustama, et kuhugi jõuda. Ka kirikumuusikud on pidanud õppima oma elus ja kõike ei saanud mitte õppida. Teatud aastate pikkade aastate konservatooriumis. Aga kuidas ikkagi kirikumuusikud nii-öelda valmis said? Sest muusika ikka meie kirikutes oli alati olemas. Kas eladederil on ka mingi osa? Eks omal ajal oli ju see kirikumuusika konservatoorium vees osa oreliklassist. Ja hiljem hakati siis õpetama, siis selle nõndanimetatud oli vanasti konsistooriumi juures moodustate usuteaduse kõrgem katsekomisjon. Ja seal siis õpetaja, saag ja kah seal Leppnurm, siis alustasid ka noorte hulganisti kasutamist. Aga kuna neid oli vähe leida, siis esimeses Järjekorras, ütleme Need, õpetajate abikaasad, kes tundsid muusikat ja olid õppinud klaverit mängima, nende sai siis antud niisugust järelkoolitust, et nad said seda teenistus pidada. Sest kogudused olid väiksed maakirikutes ja inimestel ei olnud võimalik ka omale kuskilt palgata, kedagi ei olnudki võtta. Sellepärast et urganestide õpetus oli täiesti soikunud. Ja nii ta kasvas selle töö kõrvalt edasi tulid jälle juba veel nooremaid ja sealt sai siis kasvatada uusi organist. Nii et ka kõige kasinamates oludes oli alati inimesi, oli alati kedagi, kes suutsid asja edasi viia, et kunagi jäänud miskit tühjaks ega seisma. Eesti luterlik tund. Sa vaatad mälestustes tagasi 80-le ilusal aastale. Meil kõigil on elus kõike, rõõme ja muresid, tavaliselt ikka need rõõmud ja, ja lilled jäävad rohkem meelde. Kui sa vaatad tagasi, siis kindlasti ei jõua sa siin tänases saates ära meenutada kõiki niit suuri hetki, mis on jäänud südamesse kinni muusikaga seotult neid hetki inimestega seotult. Aga võib-olla mõned sammud, mida sa praeguses hetkes mingil põhjusel tahaksid eriti esile tuua hetki, muusikast, hetki inimestega. Nende pikkade aastate jooksul on muidugi mõndagi ju olnud. Aga mina olen oma töö teinud. Nii kuidas ma olen osanud? Ja ma ei ole oma meelest sellel ajal ka midagi tegemata jätnud, siis oleks vaja teha. Tõesti väljasõitu ei tohtinud teha, laulda ei tohtinud, aga meie sõitsime läbi Türilt ja tol ajal oli Türil ka ore klassis õppinud kirikumuusikat õpetaja meri kellel nii õnnetu saatus oli ja ja ma ütlesin, et me laulame ka kirikus. Laulsime ja ma ütlesin, aga ära saa, mitte meid, tänalyt, ära ütle, et Kaarli koguduse koor tuli ja esimene asi, mis ta tagant sisse läks ja tänas kohe kaal pikuutsega kool ütles, oli talle niisugune suur üllatus. Et nüüd tulime ilma ette teatamata, aga noh, ma rääkisin temaga enne ka juttu ja meil on siis nii, et see oli meile üllatus ikkagi tänati ära, kuigi see mulle ei meeldinud. Aga õnneks sellest pahandust ka midagi tulla. Ju see pidi olema vabariigi aastapäev. Teenistus oli lõppenud, saalid kõikama, vägevad lõppmängud ära teinud ja siis ütlesid, vaata, kas need kiriku uksed on kinni? Vaatasime jah, kõik uksed olid kinni ja siis võtsid sa ja müristasid kõikide võimsate registrite ega mu isamaa, mu õnn. Ja võiks võimalik olla. Aga ma pean isegi imestama seda, et kui nüüd see uus vabariigi aeg tuli, oli Kaarli kirikus äkki pikki teenistus. Ja mina olin oreli siia ja helistas lõpuks sulle ka mängida, aga mul ei olnud õnni nõuetega midagi. Ise ma mõtlesin, et kuna ta nüüd on, et pane nüüd oreli peal tasa kaisa Bengide Sassiga ei tohi ajada. Et mismoodi ta läheb, ema ei tea, millal seda hübriidi puu pehkinud ja jama, lasin seal hümni ja ta tuli mul täiesti õigesti välja, nii et ma kohe imestasin isegi sellest ei olnud korallid, on peas ja on arusaadav iga pühapäev neid kasutada ja need jäävad pähe. Aga hümn ei olnud kirikus olnud üleüldse mängida. Aga seda ma tegin siis. Nonii, mälestused tulevad. Mina pean seda ütlema, et väga tähtis on ikka. Kooliõpetaja Ma räägin koorist sellepärast, et et mul on ikka väga meeldinud koori juhatada ja ja mulle meeldib, kui ma sealt midagi kätte saanud, ta mind suureti rahuldab ta nagu elulisem või väga tähtis. Et sa saad nende käest kätte, mida sa tahad. Esitatu peab neil olema selge, kõik see muusikaline jagu. Siis neil peab olema selge see sisuline mõte ja siis peab olema neil selge ja tähelepanelik jälgimine lauljate poolt, et nad saaksid seda siis nagu välja tuua. Mis mind kõige rohkem on riivanud. Sai tehtud ju vanasti neid praostkonda deviisi organiseerida õppepäevi. Ja, ja tihtipeale kohalikud koorid olid muidugi ka pidid olema siis et seal mingit kontserti või nii korraldada. Ja, ja mõnelgi vool oli niimoodi, et nad suur vahe on ikka. Nemad laulsid selle laulu ära. Võib-olla ta oli päris õige, et tal ei olnudki viga aga nad ei kandnud ette, vaat siis jääb see nagu sooleedusele tuimaks, siis on see laul ka nii tuim ja siis mul on kahju sellest tööst, mida tehakse niimoodi. Ta ei anna sul ta ei ta ei tõmba sind kaasa. Nii on iga asjaga, mis sa teed, niisugusel inimesed, kasvõi orelimänguga. Ta tuleb iseenesest. Ja improviseerimis juures ka, ega ma ei tea, kuidas mõni päev läheb, väga, mõni teenistus väga hästi, kui ma mäletan ükskord, et ma ootasin, et teenistus, kiriku uksed kinni pannakse, ma tundsin, et ma see päev ei olnud hästi mänginud. Ja see on mul ikka meeles, ootasin, ei tundu ülevalt ära, lõpetasin, ära ei tulda. Kuulsin, suured uksed löödi kolinal kokku, aga muidu tavaliselt ikka tavalise teenistusel ja kõik on endiselt kõik koos õpetajaga tehtud ja korralikult läbi viidud 101 ühine tervik ja ja algul kui ma kaalisse tulin üldse, siis olid iga teenistuse viljelev covici kool laulda, siis oli vaja ka, et jutluse tekstid teada ja mina andsin õpetajale ülesse, mis mis, küsisin kohe, need tekstid ja selle hääle sai valitud laulud, aga aga ma pean ütlema, et hiljem aastate keskel on juba enam-vähem omal juba see niisugune taip tulija tead juba kirikuaastat läbinisti kõik, mida, mis on sobilik ja mis mitte. Sellel antud pühal, tähendab, ma ei räägi üksi pühadest ka teenistustest. Suurvormid on üldse ikka väga ei oska ütelda, toredad nagu see seal on niivõrd üllad ja, ja suured, et et nende kuulamine ja juba on suur nauding ja niisamuti ka tegemine, ettekandmine vaev on küll palju, aga see rõõm on seda suurem. Nii oli ka veel selle suurvormidega olemas olla Kaarel kooriga laulu ja lisaks Beethoveni lehed, minu meelest enne oli kreegi reekviem ja. Mida minul õnnestus laulda ja üldse teada saada, et niisugune asi on olemas, eks ole, nõukogude ajal kasvanud, nagu me olime teadnud kirikumuusikast submit, midagi. Võimas oli see kogemus laulda sinu käe all kreeki, see oli ju see kreegi vana versioon, see ilma redaktsioonide, mis praegu on redigeeritud ja tekst on uuendatud ja kõik võib olla nostalgia. Ja ma igatsen tagasi ja ma igatsen vana teksti, mulle meeldis ja mulle meeldib see vana tekst me minu meelest vana tekst tuli orgaaniliselt ühendatud sele meloodikaga nagu kuulus selle juurde orgaanilisemalt. Ja selles nendes arhaismides oli oma energia, mida ma nüüd hoidsin öelda, justkui need nad kandsid eneses mingisugust väge. Mul on tunne nagu praegu oleks tekst lahjem. Ja, ja nüüd, kui ma kuulen neid interpretatsiooni noorte meie võimekate muusikute poolt praegu on ju aeg läinud kiireks ja kõik maailmas kõikide suurvormide tempod on läinud pööraselt kiireks. Samamoodi on ka kreegi reekviem ka juhtunud on kiirevaks väga kiirete tempodega, siis on seal kupüürid, jõuta nagu seda meditatiivset momenti välja kannatada, aga vaat kui sina juhatasid, siis mul on mul veres need Mõõdukad tempod, need lõpuni kuulatud vahemängud, kust mitte ühte takti maha ei võetud. Ja siis seesama vana arhailine eestikeelne tekst. Kuu mõjus lummavalt ja kuidagi sugestiivse. Ja ma olen väga tänulik selle käki eest. Ma usun, et nii mõnigi eesti helilooja võis avastada sellise eesti teose tänu sellele esitusele Kaarlis. Veljo Tormis oli kuulamas noore mehena seal, nagu selgub. Roman martsioon käis kuulamas seda ma tean. Sul tuua, et hakkab mul nüüd meelest ära läinud, kas oli Hiiobi suitsev Siinai või Kapi Hiiob naiste, et üks ühte nendest neil noodid olemas, et tehke hakata tegema seda. Aga mina seal see oli nii kole, kõrge partii, ma tean, sellist jama. See oli, nii, sõrgeparti ei ole, niisuguseid laule ei julgenud. Mina tahaks veel lisada lihtsalt sinu auks ja kiituseks, et sa oled üks väga hea ütlemisega, koorijuht olnud, hellad ederil on jumal kaasa andnud ühe väga toreda huumorisoone, mida sa oled osanud oma elus hästi kasutada. Ja su ütlemised on kujukad ja, ja teinekord kui sa ka teed tõesti noh, mõne ettepaneku või märkuse, siis ütled seda niisugusel mõnusal toonil. Et seda on hea ja kerge läbi seedida. Huumor on üks erakordne kingitus inimesele ja vot see oli ka üks moment, miks inimesed armastasid ja tahtsid tulla. Me ootasime, kui sinu poolt lendas kuskile niimoodi õhku jälle üks mõni niisugune tore ja, ja, ja küllalt lopsakas väljend, ütleksin ma. Nooremad nagu need ei rääkinud me kuskil kokku saama, mingi asi vedeleb aga praad edenedes nii vahest mõnda tema väljendit kasutanud. Mul ei tule küll meelde. Sinuga peab märgatavalt rohkem rääkima ja veelgi märgatavalt rohkemad inimesed peaksid sellest teada saama, sest terve see suur elutöö jäi selle suletud ühiskonna sisse. See, kui ma sellele mõtlen, siis mul iga kord hing kiiksatab sees ja tookord kumiselt Roomast selle kuldmedali ära tõime, siis ma tundsin, et esimene, kes peab sellest teada saama sina teada saama, et sinul omal ajal need võimalused puudusid ennast näidata. Rahvusvaheliselt. Me ei tekkinud tühjale kohale, ma ütlen, et ma olen nii palju sinust õppinud. Vot seesama suhtlemine kiriku inimestega kirikukooriga, kus noh, kuhu ei tulnud sinu puhul iialgi mingisugust võltspaatost või niisugust asja, eks ole, mis kipub tulema väga sagedasti kiriku töösse, eks ole, noh, inimesed püüavad olla paremad, kui nad tegelikult on. Aga vaat hella oli ise niisugune kohutavalt aus, otsekohene ja samamoodi vastasid talle inimesed. Ja see, see oli üks erakordne oskus, sinul, mida ma siiamaani imetlen, rääkimata muusikalistest. No ja, ja see ongi oluline miks su ümber inimesed olid ja jäid ja tahtsid sinuga olla. Ma kujutan ette, et kirikukoorilauljatele inimestel on hästi mitu põhjust miks on lihtsalt hea koos olla see see tunnetus, mille jaoks iga kord ei ole vaja üldse sõnugi ja, ja selleks ei pruugi leida väljaspool kirikut kooslust. Nii et inimesi ühendab laul, sõna-, mõttetegu, palve, kõik see, mis on igapäevase leivanovell vajalik. Ma tänan teid. Eesti luterlik tund. Klassikaraadio stuudios vestlusringis olid proua Hella Teder, kellel homme on 80. sünnipäev ja tema nooremad kolleegid ja mõttekaaslased Ene Üleoja ja Marika Kahar. Saatejuht oli Ene Pilliroog. Meediakeskus Eesti luterlik tund ootab teie küsimusi ja kirju aadressil Gonsiori 21 postkast 54, Tallinn 10 147 ja toimetuse telefoninumber on kuus 314 311. Et me oleme lõppenud saates mitmeti märkinud Beethoveni missa C-duur tähendust kõikidele saates osalejatele siis kuulame üht osa sellest suurteosest. Küüria esitavad koridan singi asja ukestra madio Pesti juhatusel.