Vist on mootoriga midagi lahti, ütles Innar, möödudes oma neljarattaveolise Toyotal Läänd Crescheriga porisest pakki autost, mis oli sulgenud peaaegu kogu kitsa tee. Tori riket, keskkond luurased teedel pole mingi ime, aga seda pole ka teeröövlite kallaletungid. Autodele. Hädaliste aitamine oli Kanada abielupaaril veres. Nad mõlemad olid ühe Hondurase vabatahtliku organisatsiooni teenistuses. Berliin õpetas kolkakülades esmaabi võtteid väliabistas väikeettevõtteid asjade korraldamisel. Nad soovisid, et nende aastane tööleping selle organisatsiooniga annaks mõningaid elukogemusi ka nende lastele. Shellile, Gwennylejast, süvenele. Mis viga, küsis väli hispaania keeles, kui nende maastikuauto pakiautost aeglaselt mööda sõitis. Mootor ei lähe käima kohmas üks meestest. Vällik kaalus olukorda. Kell oli veerand kaks. Päev oli kuum võib kesta tunde, enne, kui sündmuskohale saabub järgmine auto. Lisaks sellele oli kohalik politsei teatanud, et maantee teeröövleid sellel teelõigul pole olnud. Jääge autosse, ütlesin naisele ja lastele ma vaatan, kas saan neid aidata. Sõites igaks juhuks veel 30 meetrit edasi, jättis mootori käima ja astus autost välja. Samal ajal, kui välipakiauto kapoti all kohmitses lonkis üks meestest temal Land Cruiser juurde ja peatus selle reisijapoolsel küljel tigeda naeratusega huulil, tõmbas ta püksirihma vahelt 22 kaliibrilise poolautomaatpüstoli ja sihtis sellega lapsi, kes istusid tagaistmel. 11 aastane Guenn tõstis käed kaitseks silme ette. Kaheksa vastane Strivanud puges 14 aastase venna selja taha. Ei, hüüdis šarlinja, asus aknaklaasi alla väntama. Kuulis naise hüüdu ja keeras ümber. Ta mõistis kohe, mis on juhtunud, kui väli paar sammu relvastatud mehe suunas tegi suunas, toob püstolitorut emale. Väli vaatas mehele silma ja viipas sõrmega tule. Mees järgnes talle maastikuauto taha. Pane relv, härra, ütles väli rahulikult. Mina tahtsin teid aidata ja nüüd ähvardad sina minu perekonda relvaga. Relv siia, purakas mees. Tema mõttekäik oli selge. Kui kellelgi on raha kalli auto ostmiseks, on tal tõenäoliselt ka relv selle kaitsmiseks. Ei ütles väli ja raputas pead. Mees läks maastikuauto reisijapoolse tagaakna juurde tagasi ja suunas püstolitoru lastele. Relvad ja raha siia ei vastasväli. Kartis, et mees võib nad kõik tappa, et tunnistajaid järele ei jääks. Pean lapsed tulejoonelt ära saama, mõtles vällja. Ta sööstis autojuhipoolsele küljele, rebis lahti auto tagaukse ja kamandas lapsed autost välja. Lapsed jäid kükitama ratta taha, kus auto kere pakkus neile kaitset. Väli läks uuesti auto taha ja kutsus relvastatud mehe enda juurde. Vähehaaval hakkas tal peas tekkima tegevusplaan. Pikkade abieluaastate jooksul olid 48 aastane vällja 45 aastane šarliin üheskoos nii mõnestki ohtlikust olukorrast õnnelikult välja tulnud. Kordki avaldasid nad üle isegi tigeda hall karu. Neil oli valmis plaan ka seks puhuks, kui teeröövlitega kimpu jäävad. Emb-kumb neist toimetab lapsed ohutusse paika, isegi kui teine maha pead jääma. Kuna automaatpüstoliga vehkima mehe tähelepanu oli keskendunud Välile, libistas šarliin enda ettevaatlikult rooli taha ja lapsed ronisid tagasi autosse. Äkki muutus püssimees silmnähtavalt rahutuks. Üks tema kaaslastest oli haaranud seljakoti ja kavatses minna oma teed. Kaaspõhjasharliin anus väli mõttes. Püssimees taganes kolm sammu, tulistas vällja, karjatas, haaras käega Gubenest ja vajus põlvili. Šarlin teadis, et laste pärast peaks ta praegu põgenema, aga ta ei saanud jätta oma meest tee äärde surema. Ta sööstis väli juurde, maapind välijalgade vahel oli verest punaseks värvunud. Püssimees keeras maastikuauto poole selja, vehkis suitseva relvaga ja hüüdis midagi oma kaaslastele. Lähme kiirustas Sharoliin vallitakkajat, helistada lahtise auto ukse poole. Neil oli vaid mõni sekund aega, enne kui mees tagasi tuleb ja neile kõigile otsa peale teeb. Pärli katsus püsti tõusta, ent ta vasak jalg ei kuulanud sõna. Toetudes naise õlale, õnnestus tal ühel jalal hüpeldes autoni jõuda. Ta vajus tagaistmele ja sulges ukse. Šarlynrüpas rooli taha, lükkas käigu sisse ja andis gaasi. Ta ei vaadanud kordagi tagasi võid, koondas kogu oma tähelepanuteele, mis pöördus vasemale kui mina pihta saanud rooli omaga. Ta mõtles šarliin. Kui püssimees auto käivitamist kuulis, keeras ta ümber mehe nägu moondus raevust. Ta jooksis auto lahtise tagaakna juurde ja kukkus bitulistama. Chill jõudis sekundi murdosa võrra varem kummarduda, enne kui kuul istme seljatoes tungis. Teine kuul läbistas šarliinid turvavöö lukku vaid mõne sentimeetri kaugusel naise reiest. Kolmas kuul tabas aknaraami, kellest Joani pea viisasid tühjad padrunikestad. Lõpuks jäi mees maha, kuid tulistas edasi. Šarliin läbis õnnelikult kurvi ja hüüdis hirmunud häälel. Kas keegi sai pihta? Ei, vastase chill kohkunud lapsed silmitsesid, isa, kes käega mareid pigistas. Verelaik valgetel pükstel muutus järjest laiemaks. Kuul oli rebinud puruks reie tuiksoone ja veeni. Kui verejooks kestab, jookse Välli mõne minutiga verest tühjaks. Suruge haav kinni, öödev šarliin lastele. Mitu kuud esmaabi kursustel. Ema abilisteks olnud laste kogemused kulusid nüüd marjaks ära. Guenn oli just kavatsenud hakata isale kunstlikku hingamist tegema. Kui too silmad avas, pole vaja, sosistas ta. Isa on teadvusel, hüüdiskuenn hästi, vajuta haavale nii kõvasti, kui jõuad. Käsutab Shaliin Guenbani küünarnuki, isa ja venna käte peale ning surus kogu jõust. Sellest hoolimata purskas veri laste sõrmede vahelt läbi ja mõne hetke pärast oli isteverest läbimärg. Peame ta haiglasse viima, ütles šarliin. Sõitis nii kiiresti, kui üldse julges sõita selle puu, sildade ja läbi poriste ojade tuli talle äkitselt pähe, et ei tea üldse, kas tee haiglasse viibki. 10 minuti pärast peatas naine autotee hargnes kaheks. Vale suuna valik võis maksta väeli elu. Naine silmas tee ääres söögikohta, mille ees istus inimesi, kumb tee viibi juttikalbasse. Hüüdis šarlin. Tema teada oli lähim haigla just seal. Üks meestest tuli lähemale, et teed juhatada ja võpatas, kui nägi tagaistmel meest ja kolme last, kes olid üleni verised. Mees osutas vasakpoolsele teeharule seda teed mööda. Ta sööstis paigast. Armas jumal, seekord läheb meil küll siin oma pidarvis palvete šarliin. Ise ei saanud ta väli heaks midagi rohkemat teha kui ainult sõita. Mehel elu sees hoidmine ei laste hooleks. Vällik polnud kunagi tundnud nii ränka valu. Pane mulle midagi hammaste vahel, et võiksin seda pureda, ütles ta Strivanile. Poiss tuhnis reisikotis ja leidis aadressi märkmikku vaadates, kuidas isa märkmikku pureb, suudles poiss teda laubale ja ütles. Ma armastan sind, isa, ära sure ära. Üritan ähkis väli. Ta teadis, et haav on eluohtlik. Väsimus levis üle kogu keha ning tal tuli rakendada kogu tahtejõudu, et mitte teadmatusse vajuda. Laskeaknaklaas alla ja tõstke mu terve jalg aknast välja. Ta lootis, et sel viisil jätkub elutähtsate organite jaoks rohkem verd. Chill ja Gwen tegid nagu isa käskis. Hetkeks tundis väljend tõesti veidi paremini, kuid varsti hakkasid käed jälle tundetuks muutuma. Veel 10 minutit sõitu ja šarliin peates Vastutuleva pakiauto üksele sõitjatest pakkus end kaasa sõitma ja näitama lühimat teed haiglasse. Kui auto tuututades möödas juttikalpa kitsukese kõrvaltänavaid kihutas, ütles Välikustuva häälega. Vaevalt et ma üle viie minuti enam vastu pean. Küll sa pead ei saa, me oleme peaaegu kohal, julgustas teda Strivan väliahmis õhku. Tundised kaotab kohe teadvuse. Kaks kvartalit enne haiglat peatusharliin punase fooritule taha pidama jäänud pakiautot, aga ta andis lakkamatult signaali eest ära karjuste meelt heites. Auto ei liikunud paigast. Hoidke kinni, hüüdis šarlin lastele ja põrutas ees seisvale autole tagant otsa, andis siis gaasial, lükkas pakki auto teelt kõrvale ning tuhises sellest mööda. Pärast pooletunnist meeletut kihutamist sõitis šarliin viimaks ometi väikese maa haigla väravatest sisse. Kaks sanitari veeretasid väli sidumistuppa. Mehe nägu oli surnukahvatu. Mis vererühm teil on? Küsis arst tilguti paigaldades. A negatiivne, sosistas Vällik kähiseva häälega. Arst vaatas šarlini poole. Mul on kahju, aga selle verevarud on otsas. Peate edasi Tseeguukin kalpasse sõitma, ütles arst väliraiele rõhksidet asetades. Me paneme kiirabiauto ja juhi valmis. Kuidas Cocusharli, sinna on ju kaks tundi sõitu. Muud võimalust pole, vastas arst. Tund aega pärast saabumist juttikalpa haiglasse lükati välikanderaamil kiirabiautosse. Haigla kaks viimast soolalahuse kotikest anti tilgutamiseks kaasa. Väikesel maahaiglal polnud reisile kaasa anda ühtegi meedikut ning Chelil jagu ennil tuli istuda isa juurde kiirabiautosse. Charlyniastroon sõitsid oma autoga nende järel. Sundige teda rääkima, ütles šarlin lastele. Ärge laske tal magama jääda. Enne teele asumist selgus, et kiirabiautos pole piisavalt bensiini šarlenostis paagi täis. Lõpuks alustati häire tule vilkudes teekonda Hondurase pealinna poole. Väline verejooks oli peatatud, kuid sisemine mitte. Väli jalg paistetas üles ja tegi kohutavat valu. Soolalahuse taga võrra vähenes murettekitava kiiruga. Poole tunni pärast oli see otseselt tühi, voolik hakkas verest punaseks värvima. Kanüül tuli välja võtta. Voore, tunni pärast hakkas väli kogu keha vabisema. Guen hüüdis autojuhile, et see peatuks. Meil on vaja tekke, vett ja mingit valuvaigistit, hüüdsid lapsed emale. Nad ladusid isale peale mitu tekki ning autod hakkasid taas liikuma. Jalg oli kõvas turses. Alati, kui ta teadvust kaotama hakkas, kuuliste lapsi hüüdmas isa, isa, pea vastu, ära anna alla. Väli veeretas pead küljelt küljele ja pomises. Jumal, kaitse mu perekonda. Isa, isa. Ärka. Hüüdis Shell. Tundeliselt vajub kuhugi sügavale paksu pehme udu sisse. Kus oleks veel parem surra kui mitte oma pere keskel, siis tuli tal meelde, kus ta on. Ma lubasin lastele, et ei sure, kirus ta ennast. Kiirabiauto kihutas helisignaalid saatel nõelad kuhugi kalpa kitsaid käänulisi tänavaid. Rohkem kui neli tundi pärast vahejuhtumit teeröövlitega olid nad lõpuks haiglas. Haigla personal imestas, et Välli oli veel elus. Ta oli kaotanud kolm liitrit verd. Mõlemad nii abort kui vein olid kõvasti vigastatud. Kirurg alustas veeni paikkamisega, õmbles ettevaatlikult kokkusele vigastatud otsad, seejärel võttis käsile rebenenud aordi ja õmbles selle vahele umbes nelja sentimeetri pikkuse tehissoone. Kahe ja poole tunni pärast olid sooned paigatud ning arst eemaldas hinge kinni hoides. Sulgurid ohkas kergendatult, kui veri tugevate ühtlaste tõugetega tursunud jalga voolas. Järgmiseks päevaks oli kõige hullem möödas. Arstid teatasid, et jalg jääb alles. Lapsed lubati isa juurde, ükshaaval astusid tema palatisse. Välli surus kordamööda laste käsi. Aitäh, et aitasite mind, ütles väli. Üheksa päeva pärast tekkis väli istmikule paisetaoline moodustis. See pole paise, vaid kuul, ütles šarli. Kuul eemaldati ja välipääses haiglast välja. Pärast kõike juhtunut korraldasharliin Hondurases veel neli esmaabi kursust. Veebruaris oli väli sedavõrd paranenud, et oli võimeline longates kõndima peaaegu kilomeetri jagu maad. Ning perekond otsustas minna ühele Kariibi merel saarele puhkama. Seekord sõideti kogu reisi ajal ainult peateedel. Milleks riskida? Märtsis sõitis pere tagasi koju Kanadasse. Väli hoiab suveniirina alles formeerunud kuuli, mis oleks äärepealt võtnud ta elu. See meenutab talle alati, kuivõrd tal on elus vedanud. Olen uhke oma laste üle. Nad päästsid mu elu. Ei väsi valli kordamast. Sardiinia lõunarannikul väikesel Vahemere saarel San Pietro-l oli kell juba üle kesksaare. Elanikud olid trobikonnas kuuse, lõdisesid jahedust, tuulest ning närvipingest, oodates päästehelikopterit tulekut. Nende huuled liikusid vaikses palves, et võõramaalane, keda keegi neist õigupoolest ei tundnud kiiresti abi saaks. Kilomeetri kaugusel rannast. Meresügavuses võitles oma elu eest. Üks sakslane. Pärit 35 aastane mehaanik Ulrich Naifer oli saarele puhkama tulnud koos kena heledapäise naise Hanne-Loore ja üheteistaastase poja Toomasega. Naiferid ei rääkinud itaalia keelt, kuid praamil, mis sõitis San Pietro vahet, kohtasid nad saksa sõjalendurit. Šazzy, kes oli juba neli aastat teeninud Sardiinias NATO sõjaväebaasis ning oli itaalia keele päris kenasti ära pinud. Werner ja Ulrich hakkasid praamisõidul juttu ajama. Tuli välja, et meestel on ühine harrastussukeldumine. Lisaks sellele läks Werner oma puhkust veetma samasse laagripaika, kuhu oli mõte minna naessoritelgi. Enne pooletunnise praamisõidule. Laagripaigas tutvustas Werner Naifereid mitmele seal viibivale sukelduja-le. Üks neist oli 37 aastane Itaalia õhujõudude vanemseersant Antonio laania toniino, nagu teda kutsuti. Teda peeti siinsetest sukeldujatest kõige oskuslikumaks. 43 aastane endine meremees juhtis sukeldujate käsutuses olevat mootoriga kummipaati tänu Vernerile, kes talle itaallaste jutt Esimesed päevad möödusid mõnusalt. Hommikul kella poole üheksa ajal suundusid mehed paadiga rannast kuue ja poole kilomeetri kaugusel asuva tillukese kaljusaare juurde kus teda Verio pani paadi ankrusse ning aitas oma kaaslastel valmistuda sukeldumiseks pandi selga kummiülikonnad, jalga ujumislestad ette maskid ja ümber rasked tinavööd, et oleks võimalik merepõhjas püsida. Randmele kinnitati surve, näiturid ja sügavuse mõõtjat. Seejärel pandi selga suruõhuballoonid ja võeti suhu kummist hingamisventiilid, mis olid ühendatud õhuballoonidega. Harpoonid käes, sukeldusid mehed merre. Hommikupoolikud otsa uuriti põnevaid veealuseid, koopaid püüti söömiskõlbulike kalu ja Ulrich pildistas spetsiaalse kaameraga igasuguseid mereelu kaid kella poole kaheksaseid tagasi telkimispaigas lõunat süüa. Süvameresukeldumine ei ole kaugeltki ohutu harrastus. See on suurte riskidega seotud spordiala. Eriti siis, kui ei arvestata väga rangeid ohutuseeskirju. Probleemiks on õhulämmastik. Normaalse atmosfääri rõhu puhul vabaneb organism suuremast osast lämmastikust. Kui sukelduja vee alla laskub, on sissehingatava õhurõhk niisama suur kui veerõhk tema keha pinnale. Mida sügavamale ta sukeldub, seda suurem on lämmastiku lahustuvus ta veres. Seni kui sukelduja püsib sügaval, ei tekita mingeid probleeme, aga kui ta alustab pinnaletõusu ja veerõhk keha pinnale hakkab vähenema, ei suuda organism enam sinna kogunenud ülemäärasest läpmastikust vabaneda. See põhjustab niinimetatud, kes soontõbe pinnale tuleb osata tõusta piisava aeglusega. Nii et veri suudab hingamisel lämmastikumullide kujul kopsude kaudu välja saata. Seda võib võrrelda gaasimullide ilmumisega äsja haavatud limonaadipudelis. Kui sukelduja kerkib veepinnale liiga kiiresti võtavad lämmastiku molekulid juba veres gaasilise kuju ja moodustavad kogu organismis miljoneid mullikesi. Veresoontesse sattudes võivad neist kujuneda korgi taolised tõkked, mis katkestavad hapnikuringluse organismis. Selle tagajärjeks on pöördumatu halvatus või kannatusterohke surm. Ulrich oli selle nähtusega väga hästi kursis kuid ta ei muretsenud joontõve võimaluse pärast. Sukeldujad võivad tunda end ohutult, kui suruõhu. Balloonide maht on teada. Mõõteriistad korras ja pinnaletõusukiirus väga täpselt välja arvestatud. Pinnaletõusukiirus oleneb sellest, kui sügaval on sukeldaja olnud ja kui kaua. Ulrich olid kõik need asjad teada ja ta oli üsnagi suure sukeldumispraktika jooksul neid reegleid väga täpselt arvestama õppinud. Reedel, 22. augustil olid Ulrich jättoniina läinud 35 meetri pikkusele veealusele kalju rahule latikaid Harpoonima kui Ulrich üht koobastakseeris märkaste kõige suuremat kala, mis ta kunagi elus üldse oli näinud. See oli üle meetri pikk, kuna meriahven, mis võis tõenäoliselt kaaluda umbes 25 kilo. Ulrich unustas ta Miinale endast märku anda ja hakkas kala jälitama, laskudes üha sügavamale, kuni kala kadus kaljulõhesse, kuhu Ulrik talle järele ei mahtunud. Samal ajal arvas aga tonina, et kaaslane on tõusnud pinnale ja nii tegi temagi. Vaatas ballooni tulid, nägi, et 200-st atmosfäärist on veel alles 90 otsustas kalu edasi jahtida. Tehagi hakkas ta siiski tundma hapnikupuudust. Kummaline küll. Mõõteriist näitas ikka veel 90 atmosfääri. Ulrich võttis mootorist käelt lahti, koputas seda vastu oma tina, vöödia, ühendas uuesti suruõhuballoonidega. Kohkudest, tõdes, et mõõteriista usus, tee oli langenud nullile. Ta teadis, et õhku jätkub tal kõige rohkem ainult viieks minutiks. Hoopiski mitte sellest sügavusest turvalise pinnaletõusu jaoks ette nähtud veerand tunniks. Albright püüdis säilitada rahu, hakkas tõusma nii aeglaselt, kui olemasolev õhutagavara vähegi lubas. Ja jõudis pinnale. Kui ta juba paadis olles ennast sukeldumisvarustusest vabastas, ei rääkinud ta kellelegi, et tal oli mõõtur valesti näidanud ja balloonid liiga vara enne pinnaletõusu tühjaks saanud. Aga peagi hakkas Burrist tundma, kuidas ta kõht krampides kokku kisub. Seejärel tekkis lämmatav surve erinevus. Märkide keeles suutis ta toniinale selgeks teha, mis temaga oli juhtunud. Napollane, kes kunagi oli pealt näinud, kuidas keegi süvamere kalastaja oli mao Crumpidesse surnud teadis, et ainus võimalus Ulrich päästmiseks on lasta ta tagasi vette. Seal tasakaalustaks rõhk siseelundites. Ta haaras kiiresti uued balloonid, kinnitas Ühed sakslase külge, teised endale jõudmata sukeldus, ülikonda selga tõmmata, laskus koos uurichiga 20 meetri sügavusele. Kohe, kui Ulrich jõudis sügavasse vette, et kus lämmastiku eraldumine toimus jälle vajalikul viisil, sai ta oma vaevustest lahti. Kasutades ülestulekuks 18 minutit tõusid mehed pinnale ja ronisid paati tagasi. Kui luust ja lihast läbitungiv külmatunne välja arvata, tundis sakslane ennast normaalselt, kuid rannale jõudes koges ta, et jalad ei kuulanud sõna. Need surisesid, nagu oleksid surnud. Näid surinaid nimetavat sukeldujat sukeldus kirpudeks ja need kirbud on ilmseks märgiks, et organism kannatab liiga äkilise rõhu muutuse all. Werneri vahendusel seletas Ulrik Donhinnale täpsemalt oma seisundit. Ja ta nina otsustas, et tuleb jälle vette tagasi minna. Seekord kasutasid nad pinnale tulekul veelgi pikemat aega, kulutades sellest 31 minutit hoopis rohkem kui normides ette nähtud. Vees olles kadusid Ulrich vaevused jälle, ta tundis ainult, et on sellest kõigest juba väsinud. Siiski algas kirburünnak mõne aja pärast laagripaigas uuesti ja sakslase seisund muutus üha halvemaks. Sõbrad mõistsid, et asi on tõsine. Olrist tuli saata Sardiinia pealinna Kaljaarisse kus sai Nüüd hakkas halvatus levima üle kogu alakeha, on Richil, oli raskusi riietumisega. Sõbrad aitasid ta autosse ning lohutasita mureliku naiste poega. Mõne tunni pärast oleme Kaljaaris ja homme on, uuris jälle valmis sukelduma. Kuid meeste murelikud näod ja kiirus, millega nad tegutsesid, näitas, et asi ei ole sootuks nii ohutu. Nad kihutasid praamile sõitu ootavatest autodest mööda järjekorra algusse. Tonina helistas Kaljari haiglasse teatada, mis hädaga patsient on tulemas, et haiglas saadaks teha ettevalmistusi. Hetk hiljem tuli ta teiste juurde tagasi halva uudisega. Kaljari paaro kamber on korrast ära. Lähim võimalus abi saada on Roomas 500 kilomeetri kaugusel. See vahemaa tundus võimatult pikk. Uudis hädas olevast sakslasest Lewis San Pietro kiiresti, nagu kulutuli koguneti nõu pidama. Teiste hulgas olid ka kohaliku omavalitsuse ülem Karla Beach ja saare kuuemehelise karabinjeeride rühmavanem Mateo malliollio karabinjeeride. Eks nimetati seal politseinike. Ükski saarel viibivatest arstidest ei olnud, kes soontõvega varem kokku puutunud võeti kõne Sardiinia põhjaosas asuva madalana mereväebaasil. Eigem ees tagasi vette, hoidke teda seal niikaua, kuni avaneb võimalus. Laevastiku arst, kuid ausalt öeldes on tal vähe šansse ellu jääda. Kui saategi talle lennuki järele tellida, on madal õhurõhk lennuki pardal talle väga ohtlik. Ja teeb kiirelt omad. Ulrich Naiferp püüdis vapralt vastu pidada väikeselt kaljuses San Pietro ei olnud mingisugust lennuvälja. Teda sai siit Kaljaarisse toimetada üksnes helikopteriga, sealt võis lennuk ta edasi rooma viia. Enne järgmist hommikut ei toimunud aga ühtki lendu. Karabinjeeride keskuses karjääris oli lühilainesaatja ja vastuvõtjaga varustatud helikopter, mille sai uurichile järele tellida. Kuid Roomasse lendamiseks vajati teist kopterit või lennukit, mille hankimine võttis palju aega ja oli ametkondlike kooskõlastuste tõttu väga keeruline. Kuigi olukord oli segane, teatas ta. See sakslane on meie saare külaline, me ei tohi lasta tal surra. Witcher ütlemine sai saarelolijatele päeva käsuks. Kella seitsmest õhtul kuni poole üheni öösel pidasid bioja malliolio lugematul hulgal telefonikõnesid. Nad helistasid Kaljari maavanemal, NATO õhujõudude, Kanada, Saksa ja Itaalia poolsele komandörile karabinjeeride peakorterisse Rooma ja nii edasi. Kokku võeti 40 telefonikõnet. Ulrich sõbrad kahtlesid, kas mees suudab veel kord läbi teha sukeldumist sügavale vee alla. Kui ta ise tajus olukorra tõsidust ning oli valmis sel päeval juba neljandat korda sukelduma. Lahel puhus külm vali tuul. Laverio pidi kokku võtma kõik oma oskused, et paati ohutult läbi mässlevate lainet juhtida. Alumised veekihid olid külmad ja samas olid tekkinud tugevad hoovused. Nad pidid haige sakslase kinnitama ankruköie külge, et meri teda ära ei kannaks. Olles site jäetud hetkekski vette üksi, kaasas veekindlad. Taskulambid pidasid teised sukeldujad kogu aeg kordamööda tema kõrvalvalvet et teda julgustada ning tema kangestunud jäsemeid masseerida. Parajasti sel ajal, kui Ulrich oli seltsiks üks temale tundmatuid itaallane, märkas ta, et suruõhu balloon on tühjaks saamas. Kuna ta ei suutnud oma kaaslasele selgeks teha, milles on küsimus, hakkas ta pinnale tõusma. Hirmunud noor itaallane arvas, et Ulrich on peast segi läinud, kiskus teda allapoole tagasi kujul ris siiski pinnale pääses, hakkasid ka paadisolijad teda kurjutama. Õnneks oli ka Werner merel kaasas ja urg sai tema kaudu selgitada, milles asi. Urichele kinnitati uus õhuballoon ja ta laskus tagasi sügavale vette. Kogu selle ränga katsumuse aja jooksul olid mul Richi naine Hanne-Loore ja poeg Toomas rannas. Viimaks jooksis keegi hotellist teatama, et helikopter on varsti kohal. Veerand tunni pärast tuli uus teade, et see oli valehäire. Veel neli korda anti lootust, et kopter on kohe kohal ja samas lükati saadud informatsioon kohe jälle ümber. Rannahotelli juures lülitati sisse tugevad prožektorid, mille valgel sai randuda üle lahe Carlo fortest saadetud kaluripaat. Seedri lisaks suruõhuballoone ja sukeldujaid. Me ei saa ju lasta sellel sakslasel surra, ütlesid mehed. Tulid appi. Oli juba peaaegu keskööd, kui viimaks linnapea Princheod teatas, et karabinjeeride helikopter koos arstiga on saabumas. Plastimärguande rakette, millega sukeldujate paat randa kutsuti oligi viimane aegsest juurde toodud. Balloonide kinnitusrihmad olid väga lühikesed, neid ei saanud õieti Ulrich ile selga panna, tuli käes hoida. Ja peale selle oli suruõhu segu, kvaliteet kehv. Ometi oli esimene asi, mida Ulrich pinnale tõustes nägi. Lootustandev. Helikopteri tuled paistsid taevas. Hanne-Loore surus Toomasse endale kõvasti kaenlasse. Ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Need oli probleem, kuhu võiks kopter ööpimeduses ja tugeva tuulega ohutult maanduda. Ainuke vajalikul määral tasane koht oli jalgpalliväljakuid, pimedas oli seda raske leida. Veegio palus kõikidel, kel on auto sõita väljaku äärde, jätta täistuled peale. Mõne minuti jooksul sõitis viimne kui üks saarel asuva auto. Jalgpalli väljaku äärde. Algust oli piisavalt. Kopterisukeldujad jõudsid väljakule peaaegu korraga. Ulrich halvatus tuli tagasi peaaegu kohe. Veest väljudes ta veidi aega viitmata kanderaamiga kopterisse, mis rahva rõõmuhüüete saatel kohe õhku tõusis. Arsti soovil hoidis kopteri juhtuma sõidukit nii madalal lainet ligi, kui vähegi sai. Kerge kopter hüppes mere kohal tuule käes üles-alla nagu jojo pall. Karjäärilennuväljal kanti Ulrich juba sõiduvalmis sõjaväelennukisse, mis sooritas reisi Rooma rekordiliselt madala lennuga ainult 200 meetri kõrgusel. Kell pool kolm öösel 18 tundi pärast seda, kui Ulrich oli koosta ninaga. Esimest korda merele läinud jõudis ta viimaks Rooma haigla barokkkambrisse. Teade, et ul Richi elu ei ole enam ohus jõudis Sand Petrusse järgmisel päeval. Tiveerio korraldas selle tähistamiseks peo, muusika mängis ja lõkke peal küpsetati lammast. Hanne-Loore ja Toomas olid muidugi ka seal. Pärast kuuepäevast haiglasolekut kolm nädalat kodus puhanud, oli ta juba võimeline tööle minema. Mõnda aega tundis ta säärelihastes veel torkeid ja külmade ilmadega muutusid jalad tuimaks. Samuti ei saanud ta hästi joosta. Kuid tervis taastus. Taastusravi sõida Heidelbergi ülikooli juures. Arstid arvasid, et tema pääsemises on ühtviisi suur osa sellel, et kaaslased taipasid teda õnnetuse järel vee all hoida. Ja ka sellele, et Ulrich Naifer oli heas füüsilises vormis terve mees. Kuid Richil oma pääsemisele teine seletus. Ma ju teadsin, kui paljud teised minu pärast vaeva nägid. Võõrad inimesed, kes mind üldse ei tundnud, panid oma elu minu päästmiseks mängu. Ma ei saanud ju neid alt vedada. Oli 31. august 1991. Tegevuspaik austraalia põhjaku, Insland pärani jõe kallas. Brady tuli ujumast ning oli üliheas tujus. Kuigi ta naine plähen Sholi teda keelitanud minema kaasa. Ratsavõistlustele oli 63 aastane Brady eelistanud jõele minekut. See kuulus ta igapäevasesse tegevusplaani juba peaaegu 50 aastat. Brady pani kingad jalga ning astus mööda jõeäärset rada kodu poole. Äkki jäi ta sammu pealt nagu naelutatult paigale. Suur vasekarva madu vankris mööda rada talle vastu oranžid silmad, kollakad, täpid kaelal. See olid taipan Austraalia mandrit kõige ohtlikum madu. Austraalias on teadupärast 11 ohtlikku mürkmadu, kuid kõige kurjem kuulsus on laipanil mürgihulgalt ja tugevuselt ületab ta kõiki teisi. Ohunägemisel tõmbub ta kerra, laamendab keha, vibreerib sabaotsaga, tõstab kere eesotsa kõrgele ning teeb mitu sööstu vaenlase suunas. Brändi kaalutlushetke ja püüdis siis mao eest kõrvale hüpata, kuid paarimeetrine roomaja oli nobedam. Juba oli tõstnud madu pea jubedas salvas. Nagu välk, tabas ta prädi vasakut säärt. Löök paiskas Bradib pikali. Taipanii piirdunud ühe rünnakuga, vaid hammustas brändit veel kuus korda. Siis tõmbus tagasi ja lookles põõsastikku juhmilt, vaata sõbradi oma jalga. Maohammustused olid pihupesa suurusel alal pisut ülalpool põlve. 14-st täpikujulisest haavast valgus verd. Kuradi tajus, et mürk pääseb sedamaid tema vereringesse. Õnneks olime riba haiglani vähem kui kilomeeter. Et sinna jõuda, pidin Brady minema jõest läbi ja kaldanõlvast üles. Ta hakkas longates minema. Kui kaua ta vastu peab, võib-olla ainult mõne minuti. Maomürk sisaldab mitut liiki toksilisi aineid. Kõige kiiremini mõjub närvisüsteemi halvav mürk, mis pärsib ajust tulevad signaalid. Samuti mõjutab maomürk nägemiskeskust. Tekivad krambid, hingamiskeskuse halvatus. Brady hakkas nägema kõike, topeltraske oli rajal püsida, jalad olid nõrgad, keha tunded mattis hinge. Ta oli seda teerada kõndinud tuhandeid kordi, nüüd tundus kõik võõras. On see ikka õige rada. Õnneks kostis läheduses hääli. Intin 37 aastane raudteekonduktor oli tulnud koos oma õe randa ja lastega jõele suplema. Nad kuulsid kähedat appihüüdu. Vastaskaldal seisis mees, kes püsis vaevu jalul appi. Madu hammustas mind. Hüüdis ta. Ei ta pikali ja püsi paigal, hüüdis hiiglane vastu ning tormas koos oma kuueteistaastase poja Robiga kannatanu juurde. See oli jutt, tuttav mees samuti raudteel. Eikonyabradi olid raudteeametis koostööl olnud 17 aastat. Eikel märkasite Brady nägu oli tuhkhall, silmade pilk äraolev. Ma ei näe enam midagi. Taipan, hammustas mind, suutis ta veel öelda. Ikka jättis Robi Bradi juurde sumas jälle üle jõe ja surmas haigla poole. Tänan haaras kaasa žgutti, mille abil saab mürgi levimist aeglustada. Kiirustas ikoniga jõe äärde. Sedamaid saadeti välja ka kiirabiauto. Bradil olid valulised krambid. Hingamine oli vaevaline. Tan tõmbas kuti kõvasti ümber ikani jala. Kas olete ikka kindel, et see oli taipan uurista, täiesti kindel, oigas praadi, nägin seda täpselt. Rohkem ta rääkida ei suutnud, pea vajus küljele. Samas jõudis kohale ka kiirabiautojuht, Steve, kvesin. Mees pandi raamile. Tänan, oli alles üheksateistaastane vähese praktikaga, tal ei olnud mingeid kogemusi maomürgiga. Kui pulss kadus, hakkas ta kriisemi soovitusel tegema kunstlikku hingamist. Sedagi ei olnud ta varem teinud, ainult mannekeeni õppinud. Õnneks hingamine, taastuspoolteadvusetu prädi pandi autosse ja viidi haiglasse. Vererõhk oli 80 60. Vradi võis pääseda ainult sel juhul, kui saab kiiresti vastumürki. Arst, 26 aastane Charl Harnišvegor ei saanud olla kindel, kas oli tõepoolest olnud tegemist taipaniga valest vastu. Ainest ei ole midagi kasu. Mürgi määramine vereproovi abil võtaks aga liiga palju aega. Seega võis manustada vaid kõikide mürgiliikide puhul näidustatud vastu ainet. Harnschweigor tegutses kiiresti. Brady tuli tagasi teadvusele. Nüüd olid ägedad valud kõhus. Kella viie ajal jõudis kohale ka Bradi naine, ple. Oleks pidanud ikka sinuga koos ratsavõistlustele tulema, suutis juba ütelda. Ta seisund stabiliseerus vähehaaval. Nüüd oli võimalik ta edasi viia tunni, tee kaugusele suuremasse haiglasse. Seal tehti proovid ja selgus, et tõepoolest oli tegemist taipani mürgiga. Nüüd sai kasutada päris täpseid vastu aineid. Kesknärvisüsteemi kahjustav mürgi koostis oli neutraliseeritud juba alguses, nüüd tuli hakata võitlema muude kahjustuste kõrvaldamiseks. Kell kaheksa täheldati, et hammustus jälgedest nõrgub verd. Mürk oli mõjutanud vere hüübimist. Seegi häda tuli kõrvaldada. Arst märkas, et verd valgusga Brady igeimetest võis olla ka sisemisi verejookse. Jäi ainult loota, et ei tekiks aju verejooksu. Kulus 15 tundi enne kui esialgne oht möödus. Brady jäi sügavalt magama. Brady oli üks väga vähestest, kes üldse kunagi taipani mürgile vastu on pidanud.