Ja. Tamme. Andrei Mironov oli näitleja, keda jumaldati üle terve tollase nõukogude liidu taotluse pulbitses, ammendamatu optimismist ja lõputust energiast raisates seda heldelt just nagu tunnetades, kui vähe talle aeg oli antud. Sõbrad ütlesid, et ta oli nagu pühadeaegne ilutulestik peletas eemale hämaruse ja andis argipäevadele muinasjutulised piirjooned. Juba esimestest hetkedest oli aru saada, et Mironov iga koos on seltskonnas väga kerge. Ta tegi alati nalja ning oskas hästi kurameerida. Naised armusid temasse ühe hetkega ning igaüks neist unistas saada esimeseks ja ainsaks viiuliks tema elus. Kord ühel kohtumisel publikuga esitati Nironovile kirjakesed eelküsimus. Kes teile rohkem meeldivad, kas blondid või brünetid. Näitleja aga vastas, ei tahaks endale selles küsimuses kuidagi mingeid piire seada. Nad uskusid, et elus on Andrei Mironov samasugune lõbus naljahammas nagu ekraanil. Ent ometi polnud see nõnda. Vaatamata tohutule populaarsusele oli tegemist äärmiselt tagasihoidliku ja sügavalt intelligentse inimesega. Laval kehastus Andrei Mironov kergelt muretuteks keegi kariteks, ehkki tal endale olid südamelähedasemad rohkem mitte üheselt mõistetavad kangelased. Inskigi. Soodustus. Aastas madu. Iga kord lavale minnes kohtub näitleja silmast silma publikuga ja iga selline kohtumine, olgu see siis isegi ühes ja samas näidendis ei tohi olla sarnane eelmisele nõelnud Andrei Mironov. Kõik tuleb endast läbi lasta. Aga selleks peaks aga iseendast midagi kujutama. Nii intellektuaalsest, hingelises kui ka vaimses plaanis. Ma lähen lavale, pole ma kunagi kindel, kuidas käitub seekord minu kangelane ühes või teises situatsioonis. Loomulikult on olemas üldine plaan ja rulli joonis, aga detailid, intonatsioonid, minu kehastatav kangelane peab olema elada ja siis on mul temaga huvitav iga minu roll, see on midagi minust endast. Iga Ühes neist kehastub mingi minu iseloomuomaduste vahel mitte kõige parem vahel rumalam teravdudes sageli kuni tundmatuseni. Kuid siiski minu. Andrei Mironov sündis 1941. aasta seitsmenda märtsi öösel vastu kaheksandat märtsi ning nagu naljatasin tema vanemad naistepäeva kingituseks kõikidele naistele. Tema ema, kuulus näitlejanna Maria Mironova viidi sünnitusmajja otse etenduselt ning hiljem läks Andrei Mironov ja austajate seas liikvele legend, nagu olekski ta sündinud otse laval. Tema vanemad, kuulsad näitlejad, marjamiorolova ja Aleksandr nahker kohtusid 1939. aastal ning ehkki mõlemad omasid sellel ajal juba perekonda, sai ühel suvisel teatri kastrollil alguse nende tormiline romaan. Neljandal päeval kirjutas Maria oma mehele kirja, milles teatas, et lahutab temast öeldes samas Menakerile. Ja nüüd istute teie ja kirjutate sedasama oma abikaasale. Aleksander menaater oli tugeva iseloomuga ning samas äärmiselt delikaatne Me ja väga tundliku huumorisoonega. Ent poeg Andrei jaoks sai vaieldamatuks autoriteediks siiski ema Maria, keda ta jumaldas ja samas ka pelgas. Andreid kasvatati parimate peretraditsioonide vaimus ning nende kodu kujunes puhtuse ja pedantsusega etaloniks. Ema jahe viisakuse järsk iseloom viisid ajapikku eemale nii paljudki Andrei sõbrad ja tuttavad. Muide, kuni 1950. aastani kandis Andrei oma isa perekonnanime Menaker, mis muudeti vanemate palvel ema järgi Mironov. Andrei müroolovoli naerusuine ja sinisilmne poiss, kes poistes juba kooliajal silma suure organisaatorina. Ta andis välja seinalehte, kirjutas luuletusi, tunnistas ning mängis ennastunustavalt kooli džässorkestris pioneeritrummi. Tal oli hea keeltevaist ning vanemad nägid tema tulevikku, kas diplomaadi? Ja ehkki ta oli aktiivselt kaasa tegema kooli näiteringis, oli ema kategooriliselt vastu poja soovile astuda teatrikooli kõigi poolt lugupeetud ja armastatud näitlejannast võis ka aru saada, mis saab, kui tema poeg osutub järsku halvaks näitlejaks. Vene teatri lava raudne leedi poleks seda häbi üle elanud. Ma varjasin vanemate eest oma hukatusliku kirge teatri vastu kartes nende otsust, mis oleks tulnud minu jaoks kättesaamatust. Professionaalsest kõrgusest on tunnistanud Andrei Mironov. Ma pidin tõestama neile endale ja tervele maailmale, et ma olen millekski võimeline. Aga nii kaua, kui ma mäletan, olen ma alati unistanud teatrist. Ma hindasin seda endasse igal võimalikul ja võimatule hetkel. Vahel ma mõtlen, et kas ma pole oma elukutsevalikus eksinud? Mul esinevad küllaltki sageli meeleheitlikud hetked, mil tahaks saata kõik kuradile ning alustada algusest. Kuid selle kõige juures ma mõistan, et on juba hilja midagi muuta ning kvalifitseeruda ümber näiteks diplomaadiks, või ütleme siis, et majavalitsejaks nagu on soovitanud unustamatu, ostab Bender. Tama, ent 1958. aastal astus Andrei Mironov siiski Chucki nimelisse teatrikooli. Pärast selle lõpetamist asus ta tööleAga satiiriteatrisse ning tegi samal aastal ka oma kinodebüüdi juuli Raismanni filmis. Aga kui see on armastus? 1962. aastal tegi Andrei Mironov kaasa filmis kolm pluss kaks ning armus selle võtetel oma kaasnäitlejalasse sarmikas Natalja Fateegievasse, kes oli temast aga seitse aastat vanem. Fatjeval oli selja taga juba ebaõnnestunud abielufilmi režissöör Vladimir passoviga ning ta kasvatas üksinda oma poega. Mironov oli kõigele vaatamata aga lootusetult armunud ning saatis Fadee vale filmivõtete ajal hotelli numbrituppa, korvitäite viisi lõhnavaid, roose ja šampust. Viimaks otsustas ta tutvustada oma väljavalitud ka oma karmidele vanematele. Et vältida igasuguseid edaspidiseid. Vääritimõistmisi saabus Ateena kokkusaamisele koos oma väikese pojaga. See toimus Mironovite luksuslikus suvilas, mille krunti kaunistasid hõbehallid kremli kuused. Suvila kujutas endast nagu dekoratsiooni sinilinnust. Punased aknaluugid, kaardinakesed söögitoas, lakitud puhvetkapp vanaaegsetel aegastega diivanil, siidpadjakesed seintel klaaspärlitega ääristatud ikoonid. Vaat eema väike poeg vaatas Mironovita rikkusi vaimustusest pärani silmadega ning pöördudes järsku ema poole, esitas tollele küsimuse. Ema, kas see kõik saab nüüd meie omaks? Fateegieva naeris selle peale südamest, aga Mariaamironova näoilme muutus paugupealt tõsiseks. Vahest on reid oli sellel hetkel lausa kurb vaadata. Ta mõistis kohe, et ema otsus saab olema lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Andrei Mironov kohtus Natalja Fadejev aga veel mõned korrad ning too tutvustas meest hiljem oma sõbrannale näitlejanna Larissa Lubkinale, kes sai üleöö kuulsaks filmiga Vuosaari ballaad öeldes talle. Larissa poiss on sulle nagu loodud tark, head päritolu ja oskab hästi kurameerida. Armastab väga puhtust ja oma ema. Lase käia haka kurameerima. Ja nii laulis Larissa kulubki oma kuulsat Koblee laulu filmis Usari ballaad. Ent tema romaanist Andrei Mironov iga sedakorda siiski veel asja ei saanud. Too palus küll mitu korda Larissa kätt, aga saivaid põiklevaid vastuseid. Tule mulle naiseks ei taha. Kõik tahavad, aga sina ei taha. Aga me ju ei armasta teineteist, pole midagi, küll hiljem hakkame armastama. Vot hiljem siis tulegi. 1968. aastal tuli Andrei Mironov ellu näitlejanna Tatjana ja kooruvad. Nad ei abiellunud kunagi, ent jäid sellele vaatamata väga headeks sõpradeks. Nende armudraama oli nagu tõeline etendus, mis kestis ühtekokku 20 aastat. Sellel oli mitmeid vaheaegu, millede ajal peategelane Andrei jõudis isegi kaks korda abielluda ja isaks saada rass. Hiljem väitis koorova, et Andrei armastas terve elu ainult teda. Andrei oli mulle väga armas inimene nagu vend, tõeline sõber. Ta tuli sageli minu juurde ja helistas, kui tal olid probleemid, kuna oma lähedaste juurest ei leidnud ta mitte kunagi mõistmist ja arusaamist. Pärast virolovi surma hoolitses statsiana Jegorov Andrei ema Maria eest korrastas Andrei hauda ning kirjutas raamatu Andrei Mironov Jamina mis põhjustas teatriringkondades tõelise pommiplahvatuse. Suurema läbimurdekinolinal tegi Andrei Mironov 1966. aastal rolliga Eldar Jasanovi filmis ettevaatust auto, milles tema mängu loeti filmi üheks parimaks ja meelekõlab valss sellest filmist. Heliloojal Trei Petrovi sulast. 1969. aastal jõudis teleekraanidele Leonid kaid ai igihaljaskinokomöödia briljant käsi, milles leidis aset kandreimironovi debüütlauljana. Brases pre. Kaua pole seni Ethani aktuaalne. Ots Trofiiliseni. Film briljant käsi sai tohutu menu osaliseks ning seda on loetud Nõukogude filmiajaloo üheks populaarseimaks linateoseks Andrei Mironov. Meile pakuti peaaegu alati koomilisi ja muusikalisi rolle ent tema igatses enamat. Ta tunnetas, et režissöörid ei kasuta tema potentsiaali täies ulatuses. Mul on väga kibe ja raske leppida mõttega, et vaatajate jaoks on minu kõige kõrgemaks saavutuseks kinolinal film, briljant, käsi. Minu jaoks on see tõepoolest väga valus tõde, on ta tunnistanud. Ta unistas mängida Nikita Michalkovi või Andrei Tarkovski filmides ent sellel soovil polnud paraku määratud täituda. Ja selles vallatus duetis oli Andrei Mironov, partneriks ei keegi muu kui Ljudmilla kurtšenko. 1971. aastal abiellus Andrei Mironov näitlejanna Jekaterina gradovaga kes sai televaatajatele tuntuks radist Keiti rolliga menukas teleseriaalis. 17 kevadist hetke. Maia paanikaks Juuskims. Linus Keežnyanyerskeda. Otsuse poja abiellumisest võttis Maria Mironova teatavaks mitte just erilise entusiasmiga kuid vastu sellele ka ei seisnud. Poeg oli ju ikkagi juba kolmekümneaastane. Aasta hiljem sündis abielupaaril tütar, kellele pandi vanaema auks nimeks Maria. Andrei Mironov. Esimene abielu lõppes aga sama kiiresti, kui algaski kestes ühtekokku vaid kaks aastat. Jekaterina gradova on hiljem öelnud. Andrei oli abielus, väga konservatiivne. Üles kasvanud parimate perekonna traditsioonide keskel ei lubanud ta mul teha Meikapi ja talle ei meeldinud näha minu käes veinipokaali või sigaretti. Ta õpetas mind koristama, pesema ja toitu valmistama nii nagu seda oli teinud tema ema. Malia paanikaks. Pärast lahutust Jekaterina gradovast otsis Andrei Mironov üles taas Larissa Kolutkina ning abiellus temaga 1977. aastal. Lapsendati samas ka volutkina tütre esimesest abielust. Nende peres käisid pea iga päev külalised. Andrei oli oma naise üle väga uhke ent võis samas olla temaga ka väga järsk. Näiteks võis ta teha stseeni mingi tühiasja pärast, midagi pole jõutud koristada, käterätik on jäänud õigel ajal vahetamata ja pole oluline, et sa oled väsinud. Aga perekonnahõbe Jaama laudlina peab olema tärgeldatud ja salvrätikud korralikult kokku pandud. Ning kogu oma moodsarliku kerguse juures, suhetes inimestega võisandreimioronov olla kõiges, mis muutus materiaalses maailma pedantne isegi pisiasjadeni, väga Norriv ja järeleandmatu. Kui ma oleksin abiellunud temaga nooruses, siis oleksin ma läinud hulluks, on öelnud Larissa kõlubkina, aga me abiellusime juba küpses eas tasa kaalukatena. Ja kuigi me oleme mõlemad horoskoobi järgi kalad ning oleksime pidanud olema sama iseloomuga siis Andrei oli palju temperamentsem ja aktiivsem. Vahel mulle isegi tundus, et ta võib lausa lendu tõusta ja ära lennata. Kodus olid tema meie perekonna kunstiline juht, mina aga hääleõiguseta osatäitja. Ja kui ma näitasin üles mingitki initsiatiivi, siis ta sai kurjaks. Andrei Mironov ja Larissa Kolukina elasid koos 14 aastat ja kui juhtus, et mehel olidki vahel väikesed romaanid näitleja temperament ei kannata ühe plaanilisust siis ei teinud naine sellest numbrit, kui mees saabus õhtul koju võõraste lõhnadega. Tervist, ütles Larissa ja avas akna. Võõrad lõhnad Heiljusid aknast välja, aga mees jäi. Larissa kulubki esituses kuulsime imekaunist laulu armastusest Isaac tuna, Jevski sulast. Tavagrooming tavaolukorras. Tavast shows. 1987. aasta suvel sõitis Andreimioronov Moskva satiiri teatriga kastrollile Baltikumi Neljateistkümnenda augusti õhtul mängiti Riia ooperiteatri laval etendust Figaro pulm ehk hullumeelne päev. Käimas oli teise vaatuse finaal ning etenduse lõpuni olid jäänud veel vaid loetud minutid. Ma meeldin talle rohkem krahh. Nüüd osutab ta mulle seda au öeldes seda vaarusandreimieronovi kehastatav Figaro äkki tahapoole ja hakkas vaikselt maha kukkuma. Aleksander sirvinud, kes mängis krahvalma viivat haaras tal kaenla alt kinni ja hüüdis inspetsiendile, et suletakse eesriie. Suura pea valutab. Oridandreimieronovi viimased sõnad. Publik ei saanud arugi, et midagi on juhtunud. Ähmiga hakkas keegi isegi aplodeerima ning saal ühines sellega. Seda kõike Andrei Mironov enam ei kuulnud. Ta toimetati kiiresti kohaliku haigla neurokirurgia osakonda ning operatsioonilaual selgus ka kohutav diagnoos. Ulatuslik verejooks ajusse. Kaks päeva võitlesid arstid armastatud näitleja elu eest ent sellele vaatamata Andrei Mironov suri teadvusele tulemata 16. augusti varahommikul. Selgus, et tal oli kaasasündinud ajuarteri aneurüsm ehk laiend, mis tähendas seda, et tema elu oli olnud praktiliselt iga hetk ohus. Andrei Mironov oli surres vaid 46 aastane. Kuueteistkümnenda augusti õhtul pidi Šiauliai kultuurikeskuses toimuma Andreimieroonovi loominguline õhtu ja piletid sellele olid ammu välja müüdud. Pärast näitleja ootamatut surma esitas kultuurikeskuse administratsioon. Ametliku teadaande kohaselt sai piletid tagasi müüa ent tagasi toodud mitte ühtegi piletit. Hüvastijätt Andrei Mironov iga toimus 20. augustil Moskvas. Tema koduteater oma Baltikumi rolli ei katkestanud ning Mironovi matustele teatri näitlejad minna ei saanud. Nendele, kes soovisid oma ootamatult lahkunud kolleegiga hüvasti jätta võimaldati seda Riiast sama päeva hommikul kui näitleja surnukeha pealinna saadeti. Kummaline on ka see, et vaatamata Andreimiorolovi tohutule populaarsusele osutus raskeks saada talle hauaplatsi väärikal Lovodjevitši kalmistul Moskvas. Miljonite lemmik maeti vagankova kalmistu ühte kaugemasse sektorisse. Andrei jõud seisnes selles, et ta oskas armastada armastada inimesi üldse elatanud inimesi, noori häid ja halbu, on öelnud tema ema Maria Mironov. Sõbrad nimetasid Andrei Mironov Aristokraadiks Puškini ajastu inimeseks. Ta oli õilis ja aus, temast õhkus headust, armastust ja valgust. Ta üritas mitte kedagi koormata oma probleemidega. Ta ja endas pidevalt kahtlev lubas ta harva endale kurtmist, eelistades sellele naljatamist. Elu. See on suur hüve, on öelnud Andrei Mironov. Ja ta on inimesel, nagu selgub, üsnagi lühike. Sellesse puhub nii ebaõnne kui ka muret, tramotismi raskusi. Ja seetõttu tuleb eriti hinnata õnne ja rõõmuhetki. Need muudavad meid paremaks. Kui inimene naeratab, vaimustab millestki või tunneb millelegi kaasa, muutub ta puhtamaks ja paremaks. Toru mõnu. Mõnu. Rusi. Pastoraadi saba. Ja tarownie. Maikuu kaks. Judsasse joon. Pattaks nicht. Oli riis humoisas tonni. Oiku vastaste vahel, viimane ongi nii monaadiga järve. Ta on vastu raagi sadula. Saate koostas Jaak Jõekallas ja stuudios oli Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Vivika Ludvig nostalgia.