Armas kuulaja, kes saab praegu vikerraadio lainel, oled Eesti luterliku tunniga. Sulle tahan ma alustuseks öelda, et saates, mida sa kuulama asusid võin ma sulle rääkida vanast Ruhnu puukirikust ja teha sind osaliseks lõppema hakkava suve ühe ilusa kirikuelu ja kultuurisündmusega, mis väärinuks enamat tähelepanu. Nimelt sai see meie teadupoolest vanim puuehitis kaugel väikesel saarel taas mitmel aastakümne tagant omale aknad ette. Võid küsida, ons kirikule akende ettepanek millekski nii eriliseks saavutuseks millest kohe peab avalikkust teavitama? Ruhnu puhul küll. Sest vana puukiriku omaaegse klaasimaalid olid selle pühakoja tõeliseks ehteks. Ning oma vanuse ja hea teostuse tõttu tagada tähendusrikkad Eesti kunstiajaloole. Ometi on Eesti kunstiakadeemia klaasi eriala mulluse kolmanda kursuse pooleaastane pinev töö mis suve südames. 11. juulil jõudis Ruhnus õnnelikult lõpule. Tähtis kaugelt üle kunstiajaloo ja uute klaasikunstnike ettevalmistamise muinsuskaitsealuse puukiriku klaasimaalide kopeerimine. Samas akende taastamine Ruhnu Püha Magdaleena koguduse algatusel sai teoks. Ja seda suurt ettevõtmist saatis jumala imeline õnnistus. Sest sellest algas ühe väga vana tillukese jäetuses trööstitu meretaguse kirikute Assent pühakojaks kogudusele laul, mis nüüdsama konarlikus arhailist rahu täis. Esituses kõlas. Rootsi raadio fonoteeki lauldud täpselt 60 aastat tagasi. Septembrikuus jumalateenistusel just selles kirikus. Ruhnu vanas 1600. 44. aasta 22. aprillil pühitsetud Püha Magdaleena kirikus. Kuigi juba 26 aastat oli vana väikese puukiriku jätsi seisnud kõrge maakividest laotud müüridega uus tuur jumalakoda teenis vana puu kiriki eriti pidulikel kordadel ruhnulasi ja nende tähtsaid külalisi. Ola pühademplina teenis, kuni saabus neljas august 1944. Ja Ruhnu rootslased jätsid oma armsa kodusaare ja oma jumalakojad. Vaid kaks aastat on Ruhnus taas tegutsenud iseseisev. Pisuke küll. Ka oma õpetajaga kogudus, kivikirik särab korrast ja puhtusest on pühakoda selle sõna otsesemas tähenduses. Muinsuskaitsealune Eesti arhitektuuriloos unikaalne vana puuehitis seal kõrval on seismas hüljatud muuseumieksponaadi. No ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et koguduse õpetaja, praost, emeritus Harri Rein hakkas ametisse astumise silmapilgust alates. Paluma jumalalt abi selleks et lagunev kirik võiks taas väärika pühakojana üles äratatud saada. Selle mõtte teostamiseks ei piisaks inimlikust jõust seal viietunnise merede taga. Isegi siis, kui Ruhnu kogudus poleks nii tillukene. Ruhnus on püha maa, kus südames õnnita töö ei kanna vilja, vaid kaob tulutult. Sellepärast on muinsuskaitsepoolsed vähemalt viimastena aegade restaureerimise aktsioonid liiva jooksnud. Kuigi riigi raha ei ole selleks vähe kulutatud. Et just see tõdemus ajendas mind tänast saadet tegema. Sest kuigi vitraažakende taastamine õnnestus armastuses tahan esitada sulle, et jumala abi ja inimlikku hoolimist on vaja määratult rohkem kui siiani. Selleks et ainukordne puukirik, millest hiljem praegu vaimustust ka meie riigi president tõepoolest säilitada ja taastada pühakojana ja tänastele ruhnlastel mõeldes äratada ellu nende kauni Aga räsitud saare säravaim aare. Seda enam, et kaugetel aegadel on Ruhnus olnud mitu kirikut, kabelit koguni neli üheaegselt. Ja Ruhnu rootslased, kuni nende kodu oli saarel. Kuni kodusaare hõlgamiseni pidasid oma vanajumalakoda pühaks uue kiriku ehitamisele vaatamata Rootsis välja antud heliplaadi rööne koraaler vahendusel kõlavad saates vanad Ruhnu koraaliviisid nagu neid seal saarel moodustati 1938. aastal, kõigest 60 aastat tagasi, septembris laulab. Aknad kinkisid Ruhnu puukirikule roomlaste 54 aastaist hüljatud iidsele jumalakojale tagasi silmanägemise. Sellepärast andsingi saatele nimeks parti, minusse lugu. Sa ju tead, et parti Meos oli pime kerjus Jeeriko teeveerel kes Jeesuse ja tema jüngrite lähenedes hakkas järele jätmatult hüüdma. Jeesus, Taaveti poeg, halasta minu peale. Partimine teos sai jumala abiga tagasi nägemise. Sai taas ühendusse valgusega sest tema usk sellesse, et jumalal ei ole miski võimatu oli see, mis pühkis kartuse ja abituse. Ta südamest tegi ta meelejulgeks tagasi nõutama seda missiooni jumala tahte järgi oli kord olnud tema osa rabooni tee, nii et ma jälle näeksin. Ja Jeesus ütles talle. Mine, sinu usk on su päästnud. Ja kohe ta nägi jälle ja läks Jeesusega koos teele kaasa. Niiviisi on lugu pimedast kirjusest parti mõjusest kirja pandud evangeeliumis Markuse järgi. Usuviljana sai nägemise tagasi parti nõus. Seegi Losu vili, et need valgus Ruhnu puukirikusse pääseb. Ning tänu taastatud vita roos akendele võib mahajäetud olekuga jumalakoda mille nelja aasta vanune laudkatus muinsuskaitse ponnistustele vaatamata vihma kinni ei pea. Iga sisenejad taas tervitada värvirõõmsa valgus varjumänguga. Nõnda samuti nagu ta tegi seda kõigi kolme sajandi vältel mil Ruhnu puukiriku akende ees olid tema kuulsad Rubinid. Massimaalid, mida 1944.-st aastast alates hoolsasti hoitakse Stockholmi ajaloo muuseumis. Jumala õnnistuseta ei oleks aknad valmis saanud. Vähemalt mitte niipea, vähemalt mitte sel suvel. Õnnistuseta ei oleks õpetaja Harri Reinu algatatud ettevõtmine aasta algusest peale Eesti kunstiakadeemia klaasiosakonnas sisse saanud sellist hoogu, kui ta kõrvalseisjat hämmastades nüüd sai. Oli palju andev kogemus. Ja ma arvan, rõõmustav mitte ainult kogudusele vaid neilegi seitsmele klaasi õppurile. Evermannile Ave avaloole, Inga Koppelile, Kätlin Balbergile, Margit Paulusele, Christie lõuna pooleteise kursuslasele Kristel sibulale. Nüüd on igaühel oma aken omaenese kätetöö, väikeses puukirikus pisikesel maalapil suure mere taga. Ja osadel ka ilus mälestus neist küll natuke vihmastest päevadest seal sajanditevanuse puidu lõhnalises kirikus juulikuus. Õnnistuse märgiks oli seegi, et habraste akende teekond Ruhnu kulges üle päikesepaistelise ja peegelsileda Liivi lahe mis tänavusel tuulisel ja sombusel suvel oli iseenesest ime. Minuga koos on mikrofoni ees neli tudengit ja nende õppejõud. Saamenit tuttavaks, mina olen ele koha. On Eesti kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna assistent klaasikunstnik ja klaasirestauraator, staažikas kunstipedagoog, kelle juhendamisel on juba mitmed aastad tagasi üliõpilaste tööna valminud maalitud klaasfappide koopiad ilumäe kabeli akendele ning kes on taastanud vitraaže õige mitmes meie kirikus. Eve oli Ruhnu puukiriku klaasimaalide kopeerimise ja kaasakende taastamise töögrupi juht. Õpetaja, üliõpilaste innustaja, Kaska range õpetaja. Ei, väga tore oli. Trumpi, ega me saime ilusasti rahulikult, aga, ja mis puudutab töö teostamise taset, siis ilmselt küllaltki nõudlik. Seda muidugi väga täpne, sellepärast alguses oli küll, kui me maalisime, siis meil oli mitmeid juhuseid, kus me tahtsime jätta mõnda väikest kohta nii nagu ta läks, aga ei vägesid meil kõik uuesti. Sina oled Everzmann neljandal kursusel morgid, pluss ka neljanda kursuse tudeng Kristjan Õunapuuga neljandalt korruselt. Meiega on ka Merle Hiis. Kes sina oled? Mina olen kunstiakadeemia klaasiosakonna lõpetanu ja olin Ruhnu reisil kaasas, et seda kõike, mis seal toimus, videosse jäädvustada. Berle loomingulise tööna valmis Ruhnu puukiriku akende taastamise põhjalik dokumenteering pika videofilmi näol ja Merle on harjunud ka mikrofoni hoidma. Mina olen Sirje Simson, kunstiajaloolane. Minu osa oli Ruhnu kirikuõpetaja Eve kohaga kokku viia. Tõenäoliselt väga paljud meie kuulajad ei ole Ruhnus kunagi käinud ega puukirikut oma silmaga näinud. Sinulegi Merle, nagu kõigile teistele tudengitele oli sõit vastvalminud kirikuakendega esmakordne meresõit üle Liivi lahe ja Ruhnu puukirikut. Ki olite te näinud vaid piltidel? Milline ta on? See vana kirik? Kas kujutluspilt ja tegelikkus langesid kokku? Noh, ma tahaks alustada sellest merereisist juba, et kui me sõitsime sinna laevaga ja meil oli õnn, et me sõitsime sinna just nimelt laevaga siis lõpuks, kui me kohale jõudsime ja enam kuskilt muud maad lapikest ei paistnud, siis tundus, et me oleme maailma lõpus selline pisikene maakilde sinna keset merd visatud ja seal peal need rootslased siis elasid. Ja siis mulle tundus, et sellise koha peal nagu kirik üldse väga tähtis, et kellad kuule sa nagu sellises üksildases paigas ikka veel loodad kui nagu enda ja siis taeva peale. Et võib-olla sellepärast seal nii väikse saare kohta nagu on kohe kaks kirikut üksteise kõrval. Ja sellist asja. Ma ei ole küll kuskil mujal näinud, et nii lähestikku nagu kaks kirikut on. Ja, ja nad on hirmus erinevad. Et see väike ja vana, et see on selline tohutult vahva, väike maalähedane. Selline pisikene küla kirikukene, kodune tunne on seal tohutult ja, ja üks selliseid muljeid, mida pildi pealt ei saa, on see, kui sa sinna sisse astud, siis õhk seal sees, mis lõhnab nagu vana puu ja tõrva järele. Ja, ja on selline tohutult kuidagi positiivselt mõjub. Ja, ja kui ma sain veel kuulda, et kiriku põrandal elab kodunastik noh, see oli ka midagi täitsa täitsa erilist ja siis seal kiriku sees on kõik need, need jäljed nendest inimestest, kes seal on olnud, igaüks on oma pingiotsa ära nikerdanud ja ja mõned inimesed on siis kinkinud pühendusega akna, mis, mis seal siis maalitud ka ilmselt siis nii nagu nagu see kalur ise ise tahtis. Mullu hilissügisel õnnestus Ruhnu kogudusel saada Eesti kultuurkapitalilt esimene rahaline toetuspuukiriku akende taastamiseks. Akende puitraamid olid küll peaaegu kõik alles paaril akna poolel ka midagi vanadest klaasidest ja tina raamidest. Kuid maalingute originaale polnud keegi meist näinud. Sinul Eve koha oli just äsja olnud kokkupuude ühe ligikaudu sama vana klaasimaaliga Tallinna püha vaimus kui õpetaja Harri Rein Ruhnu kiriku akende taastamissooviga Kunstiakadeemiasse tuli kaasas fotod ja kuus slaidi klaasimaalidest. Kuidas õpetaja palve sulle kui asjatundjale tundus, kui ma esmakordselt 80.-te aastate alguses sattusin Ruhnu saarele ja nägin esmakordselt seda päikest, puukirikud? Sellest ajast jäi ta mulle üheks lemmikehituseks Eestis. Ja, ja kui õpetaja näitas neid slaide nendest vanadest maalingutest, mis seal olid olnud, tol ajal, kui ma käisin, olid akende ees veel ainult need ovaalid asendatud punaste klaasidega. Kujutasin seda, seda väga hästi ette. Et kui palju see andis juurde sellele ehitusele veel ja ma arvasin, et, et see oleks väga huvitav töö. Selleks, et koopiaid tegema hakata, sõitsid Eve koha ja kunstiakadeemia klaasiosakonna juhataja Mare Saare Stockholmi Ruhnu klaasimaale vaatama ja uurima. Ruhnu klaasimaalide näol on tegemist Kovaalsete medaljonidega seitsmeteistkümnendast sajandist mis paiknesid tina raamides akende keskosas. Eestis on vaid püha vaimu kirikus alles üks Ruhnu omadest vanem klaasimaal. Helle räägib, kuidas nad seal Stockholmi muuseumis üldse olid, kas nad on nagu vitriinis välja pandud või nad on kuskil fondis niimoodi peidus. Nad olid täiesti peidus neile toodinanud ühes pappkarbis kus nad siis oli ja siis me saime seal neid vaadata. Need vanad Ruhnu, rootslased, kes meid sinna viisid, arvasid, et noh, et vaatame need rutt ära, võtsid välja mõõdulindi, et kui pikk, kui lai, et noh, et täpsed mõõdud saada nendest, et aga tegelik, meie eesmärk oli ikkagi vaadata põhjalikult seda maalitehniliste osa ja nende rehvide osa ja ja mis ja kuidas on tehtud ja vil kulus selleks ikka vähemalt kuus või seitse tundi, terve see päev, see ainus päev, mis me olime seal Stockholmis läks kuni laeva väljasõiduni seal neid uurides. Eve, kui sa neid akende maalinguid või pilte nendest esimest korda nägid, kas need tundusid sulle nagu midagi ainulaadset ja ennenägematut? No tähendab, mulle tundus hinnanud sarnased ühele klaasi maalingule sai ost Timmermanni vapp, mis on seal Tallinna pühavaimu kirikus ja millega just vahetult eelmine aasta virve kiire Eivo Käsper tegelesid laulab Henrik Berenson. Nüüd. Venda. Uksi. Ees asi. Aga? Tegelikult oli see klaasimaalide teostumine selle kevade õppetöö raames üks suur juhuste, ilusate juhuste jada. Alates sellest, et üliõpilaste arv toonasel kolmandal kursusel klappis peaaegu ideaalselt kopeerimist vajavate klaasimaalide arvuga. Aga see ei olnud mitte ainus. Mul on Eve koha rääkinud sellest, kuidas Ruhnu klaasimaalikoopiate valmistamiseks läksid käiku klaasikateedri professor, maks, Roosma aegsed hõbedasoolavarud. Ja hõbeda soolal on klaasi maalimisel vist väga suur tähtsus. See annab ilusa kuldkollase tooni ja ühinedes klaasiga hakkab maalingut ilmastiku toime eest kaitsma. Tubeda soragame, tasime. Kõigil oli vaja teha ovaali ja, ja siis üksikud detailid. Ja esimesed katsetused, mis me tegime nagu proovitükkidel need tulid nagu ilusti välja ja siis, kui kõik tudengid nagu ühiselt oma omavaalil ääred olid ära teinud ja, ja nad uuesti ahju pannud ja nad uuesti välja tulid, siis tuli välja, et mitte kellelgi ei olnud tegelikult õnnestunud. Need kõik tükid olid aia taha läinud. Jah, ja nagu järgnes selline uus katsetuste rada, et tuleks ühtlane välja. Jah, ja me olime selle asja siis päris kõvasti sees, nii et mina nägin unes neid neid tegemisi ja seda, kuidas võiks see hõbeda sool niimoodi ühtlasena välja tulla. See unenägu oli nii ilmsed, et me peame selle ära katsetama, aga aga tulemus osutus siiski, et sedasi ei ole võimalik. Lõpuks me saime ikkagi tegime kõik uued jooned, järgmised juba juba sobisid, need, me saime nagu edasi minna täitsa klaasimaali alguseks. Kas sa tahad seda öelda, et oma unenäost saadud instruktsioonide järgi tahtsid tegelikkuses maalimist proovida? Proovisime seda. Mitte ainult ei tahtnud, siis ei kavatse, sai nagu läbi tehtud see unenägu veel kuidagi mingi ilmselge, et seda ei saanud. Ta jah, ta kahjuks ei, praktikas ei tugevaks. Kuidas klaasi maalitakse? Klaasivärv on ju tegelikult samuti klaas kergesti sulav klaas. See klaasimaalimine on päris keeruline. Kiivalt segatakse pulbritest särgid kokku. Ja siis segatakse kas veega või tärpentiini või nelgiõli või erinevate vedelikega. Ja meiegi andsime värvi pintsliga ja kontuure sulega. Ja muidugi see, mis me peale kandsime, seepeale põletust ei pruukinud üldse olla. Selline nagu oli vaja. Et me tegime õudselt palju proove, värviproove täitsa sama tulemus saavutada, mis oli originaaltee peal. Ja ahjus need värvid tavalised, põlesid neli tundi. Aga muidugi tegelikult kulus üks tööpäev ahjusoe jaoks. Sellepärast et need värvid või noh, klaas vajab ta lifti, aeglaselt jahtub, et temperatuur oli üle 600. Ja siis ta ei puruneks, siis oli väga kaua. Ja põletusi ei ole ju ka üks vaik, iga värvitoon tahab omaettepõletust, on nii. Tegelikult meil oli veel selline asi, et me põletasime neid vähemalt kuus korda. Et me tegime mõlemale poolele ühele poolele tegime nagu varjud kontuurid ja teisele poole kandsime fooni ja näiteks tegime tiivad kontuuri, siis põletasime ära, siis järgmine kord tegime nediks pilved ja mõned elemendid, mis õitsema toonis põletasime ära. Et väga palju erinevaid põletiseni ja sinu kätetööks on tarberensi nimeline ovaal. Ja seal on veel peremärk ja mis on abipeal. Ja siis ingel ning paistavad linatornid kausest ja see ingel on päris lopsakalt barokne. Kuigi Kaspar Berensi nimega klaasimaal ei ole dateeritud, kuulub temagi seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaika. Sinu maalitud on üks kahest paadis istuvate meestega Ovalist Ruhnu kiriku läänepoolsel lõunaaknal, jah, minu maalitud Matias polder. Mats oli siis nendest kahest kalamehest, kes seal siis istus, üks oli Jüre, teine teine oli Mattise matis oli Jürgeni poeg ja, ja nad olid suurest tormi õnnetusest nagu eluga välja tulnud ja ja tänutäheks siis jumalale olid nad selle raha raha kokku pannud ja lasknud enda endanimelised need ovaalid kunstnikul teostada. Väga-väga sellised armsad mehikesed, nad paistavad paadist sendimeetri, kõrgused on, sinna mahub pea ja õlad nagunii, et nad on väga pisikesed, aga aga hästi vahvalt mõjuvad ja samas noh, nad on nagu armsalt naiivsed, naiivselt tehtud sellest, et kuna nii pisikesed siis ikkagi on välja toodud, ütleme, mingid habemekarvad ja mütsi karvad on ikkagi niimoodi hoolikalt nagu välja kraabitud. Noh, mis tõeliselt tegelikult ei paista nagu kuskilt, kui nii, nii suure perspektiivi nii kaugelt teha. Ilmselt see sinu tööd kergemaks ei teinud, ei teinud, aga lõbusamaks tegid kivi, või noh, ta oli nagu väga-väga soe või väga armast armsad tegelased ja mis oli meil nagu Inga Koppel, teisenenud teist teist vitraaži veel seda teist ovaali. Ta oli väga keeruline see meri, et see oli, see oli küll nüüd tõeliselt meisterlikult tehtud, et noh täna noh, väga realistlik meremaal võis öelda selle selle mere kohta ja, ja see, see oli suurekatsetuste tulemusel, et saada seda tõelisust kätte. Et Inga Koppel tegi Jürgen pulteri, annetatud tahaksin, ma oli ja mõlemad need kannavad aastaarvu 1650 seal ovaali peal on veel vana Ruhnu vaatsemine päris lopsakas ja suur ja, ja sealt tuleb mast mast veel otse laevast ülespoole, kus lehvib siis sinine lipp valge ristiga, see on üks mõistates. Mis lipp või kustkohast või seda täpselt ei oskagi öelda käinud ja ja nende isa ja poja nende maalide kohta võib seda, seda veel, et nad on tegelikult praktiliselt üks sama või koopiad, ütleme minu minu, selle Mattiase ovaali pealai oli natukese hõbedasoola ja, ja ütleme, mingit tooni juhet, aga üldiselt need on üks-ühele nimes, on muidugi Matias polder ja teise päevanis Jürgen Under. Jürgen pulderil oli ka oma nime ja peremärgiga pingiots kirikus. Ruhnu puukiriku viiest suurest aknast neljal on teada klaasimaalide olemasolu. Kuid kirjeldused nende paiknemisest ei ole viimseni täpsed. Ning aknaid taastama asudes polnud sugugi selge, kuidas medaljoni paiknema peaksid. Seegi oli omaette pähkel, mis tuli katki hammustada Jörgen polderi nimega ja vot see oli ka selleks niidikeseks, mis viitas selle klaasimaali kunagisele asukohale. Samasugust pingi otsa viidet sai kasutada ka Hindrisse, Elderbussi ja Peter teoscase puhul. Sina, Eve valisid omale Ruhnu kirikuõpetaja hambernus mauravuse annetatud klaasimaalingu millel on Noa laeva kujutis. Ta oli väga kirev väga paljude tegelastega. Seal oli Noa laev ja kõik loomad ja linnud paarikaupa. Kaamelid, elevandid, Lambot, lõvid, rebased, jänesed ja nii edasi. Kui eelmise sajandi keskpaiku puukirikut remonditi ja ehitati juurde käärkamber siis näoselt seoses sellega, et käärkambri ehitamisega läks kaotsi koori põhjaaken ja kooriruumil oli oht jääda liig hämaraks. Siis lahendasid õmblased olukorra sedaviisi, et senine otse altari kohal paiknenud väheldane nelinurkne aken suleti uute seinalaudadega. Aga altarist põhja ja lõuna poole raiuti idaseina uued piklikud kuusnurksed aknaavad. Mida omamoodi võiks lugeda lausa ainsaks tolle aja kõigis kirikus levinud pseudogooti maitse suuna peegelduseks. Ruhnu alalhoidlikus miljöös. Selles kaotsi läinud aknas paiknes algselt vanim Ruhnu klaasimaalidest Kristusega ristil nimega sans hoomat ja aastaarvuga 1621. Tervelt 23 aastat on see aatom varasem praeguse Ruhnu puukiriku ehituse ajast. Koopia sellest maalingust tegi Kätlimpaalberg. Kas sarnaneb vanim nendega, mis valmisid kolm aastakümmet hiljem või on käekiri teine? Sest tegemist on ikkagi Eesti vanuselt teise klaasimaaliga mis meie päevadeni säilinud. Eve sarnasust nii palju, et, et kuna vool oli nii, et oli selle, on samuti nimi koos aastaarvuga. Põhimõtteliselt sama, aga, aga maalitehnilise poole pealt tulid tulid erinev. Ta oli palju, palju õrnem ja primitiivsem kui, kui need hilisemad moi Hans hoomata on ajalukku läinud. Kui esimene nimeliselt teadaolev preester Ruhnu saarel. Ning aasta 1621 on pärimuse järgi tema surma-aasta. Samal aastal läks Ruhnu Rootsi valitsemise alla. Võib päris kindel olla, et Hans homoti nimega klaasimaal on kunagi asunud praeguse puukiriku eelkäijas ning pole võimatu, et see kirik või kabel oli pühitsetud meresõitjate kaitsjale pühale Nikolausele kelle kujutisega hiliskeskaegne tornikell üks kõige vanemaid Eestis säilinud torni kelli on Ruhnus alles. Aga Kristlik oli Ruhnu kogukond hiljemalt juba aastal 1341. Kui Ruhlased saavad Kuramaa piiskop Johannesele kinnituse oma õigustele. See seadusetäht on vanim Ruhnuga seotud ajalooürik. Laulis Valbarg Treier me oleme siin rääkinud maalitud klaasi ovaalidest Ruhnu puukiriku akende ees aga üks mitte küll nii vana kui teised üks tõesti rubiin. Nii nagu oma klaasimaale Ruhvlased ise nimetasid, kannab aastaarvu 1000 9884. Sellel medaljoni on valgeristi kujutis ning nimi Peeter teoskas. See ovaal ei ole maalitud so vool on graveeritud, klaas on kahekihiline ja, ja arvata võib, et et see vana klaas on söövitatud vasega punaseks, kuid meil tänapäeval ei ole siin vahendeid selle söituse tegemiseks. Ja teine variant mida koopia tegemiseks sai kasutada, on kahekihiline klaas kus üks kiht on punane ja, ja teine kiht on läbipaistev ja siis graveeritud on läbi selle punase kihi, nii et kujutis ja kiri on siis läbipaistvad. Samasuguses tehnikas ja sama Porpruselt punane on nüüd veel teinegi medaljon põhjaküljeaknal kus võib-olla kunagi ka on maalitud ovaal olnud. Aga selle kohta polnud ainsatki ülestähendust. Sellel uuel ovaali kujutatud võidulippu kandva jumala Talle kavandas praegune Ruhnu kirikuõpetaja ise. Aga kirja kujundamisega nägid sina, Eve päris palju vaeva. Ning Groveeris selle kateedri juhataja Mare Saare, kuna üliõpilased enam ei oleks jõudnud. Me oleme siiamaani rääkinud klaasimaalidest ja nendest kahest korpusest graveeringust, kuid kõige suurem töö ootas tudengid alles juunis. Kui kõrvaltvaatajale tundus, nagu kõik valmis olevat. Maalingud maalitud aknaklaas skan kristalli aktsiaseltsis vana silindermenetluse järgi puhutud kuid aknad tuli kokku panna ja teadupoolest koosnesid Ruhnu puukiriku aknad tina raamistuses, pisikestest klaasrombidest. Ja peale seda, kui olin ära vaadanud Merle tehtud videofilmi, sain minagi aru, et just akende kokkupanemine oli kõige rohkem vaeva ja lausa pedantset hoolikust nõudev ettevõtmine mis kestis päevast päeva ligi kuu aega. Margiti Eve, mõlemad panid kokku nii-öelda oma akna. Oli see rasked, see töö hästi suur, kas suvel 20 olime oma oma, sõitsime läbi, palun ootaski ees rongidest kokkupanemine ja ta oli võib-olla selles suhtes väga väsitav, et me olime just oma ühtede raskete katsumustega nagu maha saanud ja siis siis oli tähtajaliselt toota sees suurte akende vanem aknad on kõik peaaegu meeter kõrged ja parasjagu laiad ka. Ja kuigi noh, tõesti ta nõudis pedantset tähelepanu juba selles mõttes, et et, et kõigepealt tuli väga täpsed joonised. Ja kui need rombid tunduvad eemalt vaadates, et need oleks nagu kõik ühe malli järgi lõigata, siis tegelikult tuli välja, et rombid ei olnud sugugi kõik ühe malli välja lõigatud olid väga erinevad ja see tööjoonise järgi tuli nagu iga klaasitükk eraldi lõigata ja see puhutud klaas on kahjuks ikkagi selline, et et ta on nagu ebaühtlane ja tõeliselt õhuke ka need vanad klaasid minu sellel aknal oli üks osa sai, olgu, see siis ei mõeldud, et saab, saab terve akna panna vanadest puhutud klaasidest, et kõikide kõikide akende peale kokku annab nagu kaks akent panna, mis on ainult vanad vanad klaasidega, siis tuli välja, et ikkagi mõned tükid jäid puudu, nii et see hakke, mis mina tegin vanast rohekas klaasitis uuest, nüüd puhutud klaasist natuke natuke kirjum, mitte häirivat, ega, ega eriti see paistab silma ainult väga tähelepanelikult vaatajale. Ruhnu kiriku aknaklaas ei ole selline, kui meil kodus akna ees on vait puhutud, niisamuti kui puhuti klaasi vanasti. Sellepärast mõjuvad uued rombidki väga vanadena. Aga vanade esemete ja väga vana ehituse puhul on teadagi nii, et kõik, mis esmapilgul tundub korrapärane lähedalt vaadates seda kunagi ei ole. Nii ei ole ükski Ruhnu puukiriku viiest suurest aknast ka mitte aknapooled, omavahel, ei ole ühte mõõtud teisega. Ja ilmselt ka mitte allservas sama laiust kui üleval. See tegigi klaasrombide sobitamise tinaraamidesse ja need omakorda siis puuraamidesse. Tohutu keeruliseks. Palju neid klaas rombe ühtekokku võiks olla Ruhnu kiriku akent ees praegu? Sellise poole akna peal läks kuskil 100 rombi, aga see tähendab ka, et ikkagi lõikes 10 pooltele, nii et 10 poole peale läks siis 1000 olekski õiglane siin kohale ära nimetada, kes olid need üliõpilased, kes aknad lõplikult valmis tegid. EVR siis Inga Koppel, Kristel õunapuu, Kätlin Paanber, Margit pools ja Ave oma omanistatuurist. Ja on sul Evega midagi lisada sellele akende kokkupanemise jutule. Kõik halb on juba meelest ära läinud. Aga mis oli see halb? See, et meil olid vahepeal närvid päris läbi. Tükid nagu katki hakkasid minema, siis kui olid juba dinutamine käsil ja kui oli neid eriti raske sealt ära vahetada. Minu arust see töö tegelikult meeldis, sellepärast et sellise töö juures mul ei teki mõtet, et ma ei hakka mõtlema, et kas töö on kellegile vajalik. See on nagu väga mõttekas selliseid asju teha. Aga üks põnev seik ühe pataljoniga oli teil küll, sest üks klaasimaal nimelt see, mis kannab nime Hendrich Elderbus ei olnud tegelikult säilinud ja teada. On küll tema kirjeldus. Ning esimene variant ant sellest maalingust valmiski kirjelduse järgi. Mis siis edasi sai ja Ühe vana kirjelduse järgi arvatavasti olise Tuulsa poolt kirjutatud kirjelduses orjaat vapil on ingel rehaga ja sellest me tegime järeldused, hinger Ingel hoiab Riho, Riho käes. Ja, ja selline valmis magistrant jumala poolt kujundatuna ja ingli kujutise saime selle konsparberentsi Fapilt, kuna kirjeldus oli, et hingel hoiab potti ja ingel on rehaga siis nagu, nagu sai seda kujundust kosutada. Kui see vapp oli juba valminud, jõudis meieni üks väike mustvalge foto Rootsist kus oli siis tõeline Henry helder, Bushi vapp ja seal ilmnes, et inglil ei ole mingit reha käes, vaid ingel hoiab vappi, millel siis vapi ülaosas on, on Reho kujutis. Ja alumises osas on tähed jaatris töö uuesti ette võtta. Mustvalge foto järgi püüdsime ka tuvastada need värvid millega ta võis olla, olla teostatud. Muidugi, see ei ole ka päris kindel, kas see neid on päris õige, aga, aga kuna ei ole selle kohta mingeid andmeid, siis me püüdsime teha parima, mis võimalik. Ja ta näeb üsna usutav välja. Lõppkokkuvõttes ning väga sarnane sellele teisele inglile. Mis on Kaspar Berends nimega maalingu peal. Võib vaielda, kas oli õige rekonstrueerida seda, mis kunagi hävinud. Aga üks vana kirik ei pea mitte olema ajas peatunud kanism vaid ta jätkab oma elavat eksisteerimist ja seetõttu loomulik nii taastada kui ka luua üheaegselt stiilitunde ja süvenemisega. Ja selle elava jätkumise tunnistuseks on ka uued lisandused ajaloolistele Ruhnu rubiinidele. Nii see uus praeguse kirikuõpetaja nimetähtedega ja jumala Talle kujutisega medaljon põhjaküljel kui ka paarik Hans homoti nimega maalingule altarist põhjapoolsel koorida lasin aknal. Sel viimasel piltkujutist ei ole vaid rootsikeelne tekst. Seal on jumala tall, kes kannab maailma patu. Ja nii kogudus kui ka tegijad võisid rahulikult hingata peale seda, kui muinsuskaitse jäi kõigi akendega rahule. Aga kuidas sina, Eve ise oma õpilaste tööga rahul oled? Mina olen õpilastega rahul. Ka rahul selle selles mõttes, et et seda võib rahul olla, et nad, nad oskavad seda tööd teha nüüd ja edaspidi, et sõnu nagu kõige olulisem. Tegelikult mulle meeldib ka väga see, et on just järjepidevus, meeldis see, et sinna tuli see uus vapp, kuigi vahepeal nii õpetaja arvas tagasihoidlikus sellest, et et võib-olla ikkagi ei, ei sobise sinna vanade seltsi, aga aga ma arvan, et kuna need teostasid kõik need õpilased, kes taastasid vanad, et see tunne oli nagu õige ja ja, ja minu meelest need, need uued, mis sinna tehtud sain, sobivan vanadega täiesti kokku, et see on täiesti märkamatu, et, et nad on uued ja minu meelest on see selles mõttes suur saavutus. Sest vana juut on väga raske kokku viia. Eriti just noh, see nõuab nii suurt süvenemist mitte ainult, et vana ja uus seal vanas kirikus nii hästi kokkusobivalt on teostanud vaid selle 11. juulil. Jumal, kui aknad Ruhnu kirikul lõpuks kõik ees olid siis oli korraga tunnet. See vana kirik ei olegi ilma akendeta olnud. Tundus, et nad on seal alati olnud ja mitte sugugi nii mitu aastakümmet ära ju see vana kirik siis värvilisi aknaid tagasi nii väga ootas. Et niipea, kui nad ette said, siis võttis vana hoone nad kohe omaks. Laulab marja Meliin. Meie saade hakkabki lõppema. Ei tüdrukud ega nende õppejõud ei olnud eriti osavad sõna seadma kuid nende südamega tehtud kätetöö nagu Eve Herman ütles, väga pisikeses, väga armsas Ruhnu puukirikus räägib sõnadeta. Tuleb vaid Kuressaares või Pärnust lennukisse istuda ja Ruhnu lennata ja neid Ruhnu rubiine kirikus vaadata. Ehk sul, armas kuulaja, tekkis küsimus miks asuti aknamaalinguid kopeerima kui viie Ruhnu klaasimaali ja ühe graveering originaalid on Rootsis olemas. Kas tõesti rootslased keeldunuks neid oma kirikule tagastamast kui kogudus neilt seda palunuks? Aga need maalingud on väga unikaalsed. Ega muidu poleks uuematki 18. sajandi klaasvapid, mis on ilumäe kabeli uhkuseks juba mitu aastat tagasi asendatud koopiatega originaale muuseumis hoida. Ja usun, et ei lähe kaua aega kui värviline valgus neist arhailiselt mõjuvaist aknaist langeb juba taastatud altarile. Kuid ta on väga kurb, kui valgus peale iga vihmasadu peegeldub loikudelt kiriku põrandal ning maandab vana hoonet. Millist tõendust on vaja selleks, et igaüks, kes ameti poolest on kutsutud muinsuspärandit kaitsma mõistaks õnnistust ei tule. Armastuse ja pühendumus eta. See väikesaar ja tema vana pühakoda teevad eksimatult vahet lihase, südame ja kivise südame vahel. Õnnistavad andjat. Aga ükskõiksus ja saamahimulised teod jäävad seal viljatuks. Asudes taastama pühakoda, on Ruhnu Püha Magdaleena 21 täisliikmega kogudus ja tema õpetaja enda kanda võtnud inimlikus meeles üle jõu käiva koorma. Et seda suuta kanda, on tarvis jumala abi. Kuid ka inimlikku hoolimist. Võib-olla sinugi poolset armas, kes sa seda saadet kuulasid? Ja usku, nagu oli usku pimedal kirjusel parti nõusel? Luuka evangeeliumi 18.-st peatükis räägib Jeesus tähendamissõna lesknaisest ja kurjast kohtunikust. Ja tema ütleb seal, et tuleb palvetada ja ei tohi tüdida. Sõna uskudes ja temale kuuletudes võib mägesid paigast liigutada. Aitäh teile, Eve ja Eve, Margit, Kristel, Merle. Ja tänu kõigile, kelle abiga see mahajäetud jumalakoda sai sel suvel uuesti nägijaks. Taas laulab meile Ruhnu rootslaste kogudus. Oma vanas puukirikus jumalateenistusel. Kuue aasta kümneis. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet parti Meos, lugu. Mina olen Sirje Simson. Meie aadress on Tallinn. Kiriku plats kolm. Eesti luterlikud teenistustelefon. 631 43 11.