Te kuulete Eesti luterliku tunni saade, stuudios on Signe Aus ja Meelis Holsting. Meie tänaseks saatekülaliseks on Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud Pille Valk. Me oleme täna siia stuudiosse kutsunud Pille valgu kes parasjagu kirjutab doktoritööd ja keda jätkub Eesti kirikus päris mitmesse erinevasse kohta ja, ja kõikidel sellistel puhkudel, kui tegemist on õpetamise või pedagoogikaga, oled sina alati kaasa löömas. Ja tänases saates räägimegi siis Pillest, sellest, mida ta teeb ja kuidas temast on selline saanud. Kõigepealt võib-olla alustaks kohe päris alguses, kuskohast pärit olete praegu sa oled küll Tartus, aga. Mul on pärit olema Viljandimaalt. Suguvõsa taust on isegi veel niisugune, tema ema ongi päris Viljandimaalt pärit, ema oli sealtkaudu kõpust on tulnud. Ja isaliini pidi olema päri Nendest Peipsi tagustest eesti küladest mis omal ajal rändamise tulemusena tekkisid. Ja kuni 14. eluaastani elasin ma siis Viljandis nii kaua, kuni ma siis arvasin, et ma olen piisavalt suur ja tark ja iseseisev, et alustada iseseisvat elu. Mis ta nüüd nii väga iseseisev oli, eks ma läksin lihtsalt kaugemale kooli. Ja niimoodi siis võib-olla ühed kõige olulisemad aastad minu noorepõlve elus on olnud need kolm aastat, kui mu nõo keskkoolis käisin ja kangesti matemaatikast füüsikast vaimustatud olin. See on matemaatika, füüsikavaimustus kujunes küll niisuguseks, et kui keskkool läbi sai, viisin paberid ajaloo teaduskonda Tartu Ülikoolis. Ja niimoodi sai minust siis viie aasta pärast ajaloolane, kelle lisaeriala peal kunstiajalugu oli. Ja peale seda töötasin siis seitse rõõmsat aastat kooliõpetajana enne püsiseerumit tagasi Tartusse viis õpingute linna. Aga jah, esimene kodu on imearmas Viljandi linn. Ja võib-olla isegi praegu on tähtsamaks saanud see pisikene väiketalumajakene, mis 13 kilomeetrit Viljandist eemale metsa sisse jääb. Minu vanaema vanaisakodu. Kas see huvi õpetamise ja selliste ajalooliste asjade vastu on kuskil perekonnast ka varem juba pärit? Võib-olla õpetajaks saamise huvi see võib olla küll, sest mu tädi oli õpet. Ja oma pisikene olin siis tihtipeale ta võttis mind sinna kooli kaasa. Ja see koolitunni pealt vaatamine, õpilastega suhtlemine ja, ja õpetajate toas tähtsa näoga istumine ja kooliüritustest osavõtmine, see oli kuidagi. Aga väga armas osa minu lapsepõlvest ja sealt võib-olla see esimene esimene huvi selle ameti vastu tuli. Kas oled zoopere? Ei ole 13 aastat üksik laps perekonnas mitte ainult üksik laps perekonnas, vaid ka suguvõsa pesamuna. Ja kuna me esimesed seitse aastat elasime koos mõnes mõttes ühiskorteris suurperena, kus siis olid minu ema isa minuga siis minu tädi oma abikaasaga vanaema ja veel üks tädi. Nii et meid oli palju palju selles pisikeses korteris koos. Ja Nonii siis A ja O alati oli keegi, kellel oli minu jaoks aega ja see oli minu jaoks lõpmata oluline ja tähtis. Ja takkajärele olen ise mõelnud selle peale, mida tähendab üksiku lapsena kasvamine, ehk pidi jah, küll niisugust tähelepanu vajadust ja suhtlemist pakub niisugune võimalus küll, aga millest küll päris palju puudu jääb, on oskus teiste inimestega arvestada. Ja seda ma näen just erit, eriti kui ma võrdlen ennast oma oma kolme lapsega. Sest jah, ma olin 13 aastat vana, kolm õde sündis siis ma läksin kohe kodust ära, nii et nii mina kui ka tema oleme peaaegu noh, põhimõtteliselt üksikute laste nahas olnud. Aga ma olen väga rõõmus, et minu lastel on niimoodi hulgakesi koos seltsi mulle kui minul oli, kes on siin lapsepõlves kõige rohkem mõjutanud, arvan, et need on minu vanemad. Eriti ema, minu tädi, kes oli kooliõpetaja, muidu huvitav detail on, see tädi oli mul õpetaks vene koolis Viljandis ja muuhulgas oli ta ka pioneerijuht ja see on jälle omaette omaette põnev teema. Nende nende tagamaade analüüs, keda ma praegusel hetkel hirmus oluliseks enda elus peale on minu vanaema, kelle juures ma suviti maal olin. Sa ütlesid, et sa läksid üsna varakult kodust ära ja kooli siiamaani on mingil määral, eks ole, suurel määral tegeleda õpetamisega, ütle, kas sulle endale meeldis õppida. Ja mulle endale meeldis õppida ja mulle endale meeldis toona olla väga klassi parim. See on naljakas sündroom, mille üle ma olen praegu väga palju mõelnud ja leidnud selle juures nii mitmeid niisuguseid häid kui ka halbu asju üles ja võib-olla mõlematest omi omi järeldusi teinud, nii oma oma laste kasvatamise koha pealt kui ka selle jaoks, mida ma tudengitele püüan õpetada. Koolis õpitu tuli mulle küll väga-väga kergesti kätte, ma ei mäleta hirmsaid oma nägemisi oma koolitükkide tegemisega, küll aga on tagantjärele väga oluline kogemus see, mida ma elasin üle muusikakoolis. Nimelt käisin ma seitse aastat Viljandi laste muusikakoolis. Oma erialaga sain ma enamvähem hakkama, kuigi ma olin natukene laisavõitu, aga mis oli minu jaoks tõesti üks väheseid asju, millega ma hakkama ei saanud toona oma elus oli solfedžo ja see oli niisugune kogemus, mida ma tagantjärele pean väga väärtuslikuks. Et ega see nina oleks ikka hirmus püsti läinud küll, kui sellega oleks tabel hakkama. Aga see, et iga kord kaks korda nädalas oli sur solfedžotund ja sa iga kord istusid seal ja mõtlesid, kas täna tuleb diktaat või ta ei tule diktooti alati lootsid, et ei tule. Iga kord diktor tuli. Ja need korrad, kui ma siis suurelt pika sopaga 400-lt kätte sain, olid ikka tõelised pidupäevad. Ja mida ma sellest kogemusest olen õppinud, on see, et tegelikult on vist iga inimese kujunemise soojaga vaja ka niisuguseid kogemusi, et on midagi, millega sa hakkama ei saa, millega sa toime ei tule. Ja, ja kus sa näed, et, et väga paljud peaaegu kõik teised on sinust sinust paremad. Nii et seda kogemust praegu tagantjärele pean võib-olla isegi mu lapsepõlve üheks või tähendab koolipõlve väga-väga oluliseks momendiks. Kas sädemete tähendada näiteks muusika saaks edaspidi selleks erialaks, mida edasi õppida? Korras isegi käis peast läbi, sest ma kahjuks läksin muusikakooli küllaltki Varo. Ja niimoodi ma olin 14 aastat vanamuusikakooli lõpetades ja ja nii nagu see tihtipeale juhtub väga paljude laste jaoks, nagu muusikaõpingud omandavad sügavama sisujuht kuskil seal kolme 14 aasta vanuses kus hakatakse nagu rohkem asjast aru saama või sügavamalt seda kõike mõistma. Ja siis ma olin jah just selle selle maigu suhu saanud, et see võiks olla midagi huvitavat ja head, aga korra isegi mõtlesin taas õppima hakata, siis tuli suur suvi vahele kõiksuguste huvitavate asjadega, järjekordselt suvepalad harjutamata ja ja niimoodi niimoodi iseetee katki. Aga lõpmata tänulik olen ma küll nendele kõigile muusikaõpetajatele siiamaani, kes mind ikka seal taluside välje kannatasid nüüd et võib-olla iga muusika õppimine ei pruugigi lõppeda ilmtingimata muusikaga seotud erialaga, nii et see on ka üks väga ilus osa, võib olla üldharidusest. Klaverit õppisin loonud, kas sa praegu ka veel ainult mängib hoo ja need on need ilusad hetked, kui aeg-ajalt saab klaverit mängitud. Ja ma olen tähele pannud seda, et kõikide nende rohkete toimetuste sebimiste kõrval kui on olnud pikk periood, kus ma ei ole pääsenud ligi klaverile või ma ei ole saanud kuulata head muusikat. Ma ei saanud käia heal kontserdil, siis ma hakkan tasapisi muutuma närviliseks. Et noh, see, see on täiesti täiesti selge vajadus, aga aga noh, kodus on praegu küll klaverilõige raske löögile saada, sellepärast et kõik kolm last mängivad seda omavahel. Neid klaveri harjutamise aegu ei jaganud igatahes ja ja võib-olla kodus praegu ma tunnen suuremat rõõmu oma pojapoja mängimise kuulamisest kui ise mängimisest, sest noh, mina ei ole suutnud kunagi niimoodi mängida nagu tema seda teeb, praegu ka üheks korraks veel tagasi sinu lapsepõlve ajal sa mainisid, et näoaega läheks väga oluline aegsin ahelas. Ja see oli suuresti iseseisev olemise aeg. Alustada võiks sellest loppisinsult põrandat pesema, ma olen suhteliselt nii-öelda väga suure vanemliku hoolitsuse all kasvanud laps kelle kodus eriti midagi teha ei olnud ja kellel tõesti hoolitseva ema iso tiiva all kasvas. Kui ma kooli läksin teile väljas, ma ei oska põrandat pesta. Et ma ei oska süüa teha? Jaa jaa, et tegelikult ei olegi see maailm niisugune, et et kõik ainult ümber ümber minu suurepärase isiku pöörlema peaks või niimoodi naljaga pooleks rääkisin sellest omamoodi klassi parimast sündroomist, mis on noh, väga omapärane kogemus mu elus, seal oli mul esimest korda võimalus olla niisuguses kollektiivis, kus oli ikka väga palju väga andekaid, väga nutikaid ja, ja väga-väga toredaid inimesi. Nii et noh, niisuguse adekvaatse enesehinnangu kujunemise seisukohast oli see nagu koolis käimise periood väga-väga tähtis. Mis päris veel huvitavat oli, seal koolis sai väga palju ise teha. Ja noh, nii nagu see omale ajale tüüpiline oli, ega see ainus legaalne noorsooorganisatsioon, mis tollel ajal oli, olemus oli komsomol ja niimoodi ka see, see rakuke seal koolis tegelikult toimis väga teotahteliste omavalitsusena. Ja meil oli ikka võimalus seda koolielu väga palju ka ise sisukamaks ja huvitavamaks muuta tähendas minu jaoks ka niisugust kodustistantseerumist. Ja ja võib-olla ka selle selgeks saamist, mis on hea ja mis on halb inimese elus. Tagantjärele Ma imetlen oma ema usaldust minu vastu. Sest noh, ega ta rumal inimene ei olnud nii nagu ma tookord arvasin, etega, ega ta ikka seda ei tea, millega, millega noored inimesed oma vaba aega sisustavad, jagub, aega möödas, ootavad ja kus nad käivad ja kuidas nad käivad ja praegu ma mõtlen, et võib-olla võib-olla isegi hea, et ei teadnud tulla, tuleks liiga palju ülearu sellepärast muretsenud. Praegu, kui mul on endal samavanune tütar, ma saan sellest väga hästi aru. Aga mõnikord oli isegi Hemite teada mõningaid asju. Teistpidi aga meenuvad mulle mu ema sõnad, kui ta ütles, et see on niisugune vanus kus lapsevanemal pole teha mitte midagi muud, kui palvetada, et laps päris raisku ei läheks. Ega siis vanem, vaata, käsud ja keelud selles vanuses ju eriti tõsist suhtumist noorte inimeste poolt ei leia. Aga, aga võib-olla see oli ka tõesti minu vanemate suur tarkus tõstis see köis lahti lasta ja mitte püüda mind selle köie otsas kinni pidada. Ja läbi mitmete kino valusate kogemuste sai elus elus üht-teist olulist selgeks ja võib-olla ma väga selgelt hoomasin seda siis, kui me olime oma klassi ja koolikaaslastega sisseastumiseksamite ajal tartus. Elasime ülikooli ühiselamutes ja mismoodi meie elukorraldus seal oli ja elu ja asjade kulgemise suhtumine. Ja, ja mismoodi käitusid siis need noored inimesed, kellest võis arvata, et nad on elus esimest korda sellise karmi, vanemliku järelevalve alt välja? Ma ei saanud. Ja selles meeletus vabaduses väga-väga naljakaid kummalisi asju meie meelest sobiksid. Et vaadates tõesti nagu tundus niimoodi topic, et me tegime kolm aastat tagasi võib-olla midagi niisugust, et nii soliidses vanuses nagu seda on 18, võiks nagu juba isoliid käituda ja toidi täiskasvanulikum olla, aga aga jah, need on nii tore aeg, oli see nõukogule küll pärast sõda läksin Tartusse ajalugu. Miks just ajalugu? Oi, see põhjus oli väga naljakas endiselt ajalugu on mulle noh, ka varem meeldinud. Ja võib-olla esimene huve, mis tekkis sellest valdkonnast, oli tegelikult kunstiajaloo huvi. Sellepärast et meie lõpetas nõukoolis kunstiajalugu. Äärmiselt meeldiv õpetaja, see on jälle üks minu arusaamisi praegusest ajast õpetajakoolitusega seoses, et et tee, mis tahad, aga, aga koolis väga palju aasta inimesi, suhtumisi ja huvisid kujundavad ikkagi õpetaja isiksused. Ja kuna meil oli tõesti õpetaja suts, oli äärmiselt meeldiv isiksus, äärmiselt huvitav õpetaja siis kunstiajaloo vastu huvi tekkis varem. Aga see konkreetsem ajaloohuvi on natukene teistsuguse taustaga, sest väga kaua aega me olime kõik kolmekesi kolm neidu, kes ühes toas elasime, olime veendunud, läheme, õpime programmeerimist. See oli niisugune uus ja huvitav tegelikult, et noh, meile kõigile ka sobis väga hästi, see oli üks nendest erialaainetest, mida nõo kooli matemaatikaklass oma õpilastele pakkus. Kuigi arvutit, tõsi küll, nägime vist koodi aja jooksul kaks või kolm korda. Aga noh, see selleks. Aga siis võiks mu elu kokku mind ühe kena noormehega, kes muuhulgas esines kord väga edukalt ka ajalooolümpiaadil. Ja, ja kui ma nüüd takkajärele mõtlen, päris aus olen siis mulle ei mahtunud pähe see, et mina olen ajaloos lollim kui tema. Ja niimoodi niimoodi nagu sellise kummalise nihkega huviga alguse sai ja, ja ma ei ole küll oma elus kordagi hiljem kahetseb seda, et selle ajaloo teie peale ma niimoodi niimoodi juhatatud sain, sest see on ikkagi niisugune haridus, mis võimaldab maailma enda ümber näha. Väga huvitav on aja ega inimese kulgemist läbi ajaloo tänasesse päeva. Teadmisi sellest valdkonnast. Peame nagu inimeseks olemise juures väga-väga oluliseks ja huvitavaks. Aga noh, eks niisuguseid kummalisi raja peale juhatamise on mul elus teinekord. Sa tõid tänasesse saatesse kaasa ka oma valitud muusika, miks need palad välja valisid? Sellepärast kangesti meeldivad ja minu jaoks olulised. Ja üks neist on siis Verdi ooperit rajatava mäng, Samm lemmikooper lihtsalt ja avamäng on üks kaunimaid minu meelest. Ja ooper iseenesestki, millel ka oma õpetuslik iva ei puudu. Mäletan siiamaani, kui maa romaani järgi tehtud filmi käidi kangesti Tallinnas vaatamas, kuidas siis rahvas tuli kinost välja, modi ripsmetuss laiali ja silmad punased ja kõik vuntsid ja kõik tundsid kaasa. Teistpidi, kui väga pragmaatiliselt arutada, mis mõtlesin ühe litsi elulugu. Ja tola, mõtlesin, et vaadake, kui kummaline see inimese elu on kova käime vaatamas seda ooperit või seda filmi laenutada raamatut siis me kõik saame aru, me kõik tunneme kaasa. Ja pruugib millelgi taolisel aset leida meie lähikonnas. Kui inimesed on üldiselt kole varmad vaatama esimese kivi järele, mida, mida siis asjaosaliste suunas visata. Ja see on võib-olla siis selle ooper, selle raamatu või selle, selle teose sõnum minu jaoks aga aga mitte nüüd ei maksaks seda muusikat võtta kui sõnumikandjat, vaid see on lihtsalt imeilus muusika. Aga mis seda Bachi jaamal viiulikontserti puudutab, siis, siis see on olnud aastaid minu jaoks üks niisugune eriline eriline muusikateos, milles ma olen ära tundnud iseenda, iseenda teel käimise teel olemise. Ja sellepärast ma andsin ta siia kaasa. Vähemalt sa teed iga päev tegemist inimestega, kes sätivad teoloogiat millal oli sinu kokkupuude esimene kokkupuude kirekaga lapsed lähedasse lisse teistsugusesse perioodi ja nüüd on meil kasvatati kodus kui lojaalsed riigi kodaniku tähendab oma vanematele sugugi mitte ette heita. Sest noh, niisugune oli 60.-te aastate Eestis nende nende arusaamine kuidas oma lapse elu suunata või kujundada nõnda, et tal läheb kas elus hästi. Tagantjärele mõelnud ka seda, et see säästis mind võib-olla ka sellest väga raskest koormast, mida ühele lapsele võib tähendada niisugune kahestunud maailmas elamine, see, et sa kogu aeg käid, rusikas taskus, kus ja kannad oma hinges seda kibestumise koormat. Et noh, seal on ka seal on ka positiivseid, on, tähendab, mul ei ole oma vanematele nagu selles osas küll mitte midagi ette heita. Aga minu esimene kirikusse sattumine leidis aset siis, kui ma olin kümneaastane. Enne ma ei teadnud suurtest asjast mitte midagi. Ja kes need Viljandi linn on natukene tunnest. Mulle teate endist kolmandat, kolmandad kaheksa klassilise kooli valuoja kooli, mis valvaja oru kalda peal praegusest Ugala teatrist just teist pool tiiki. Sealsamas kõrval on ju ka Pauluse kirik ilusasti mäe peal oli sellel ajal, kui mina koolis käisin. Huvitav, see hoone ei tekitanud minus alguses mingeid küsimusi, see lihtsalt oli seal ei pannud üldse tähele. Ja siis ükskord 10 aastane olin ja meil oli olnud just pioneerirühma pooldus ja me tulime sealt koolimaast, talvine aeg oli, ootame kirikuakendes, tuled paistavad ja klassiõde, kes seal jumal elas, ütles, et seal pidi täna midagi olema, Lähme, vaatame, läksime sinna, selgus oli jõululaupäev. Ja mina muidugi vaatasin suu ammuli kõike seda, mis seal, mis seal siis näha oli ja küsisin siis oma klassiõe käest, keda ma siis kangeks asjatundjaks pidasin, kuna tema, selle maja kõrvalelasust. Et mis üks või teine asi on erilist, eriliselt fantastiline oli tema seletus muidugi nende hõbedaste pikkade torude kohta seal kiriku ukse kohal rõdu peal. Nimelt see oli midagi, midagi niisugust oli see seletus, et nad kui kirikus on matused, siis need torud käivad niimoodi alla ja S kirst pannakse sinna peale. Mina muidugi selle peale ütlesin. Väga tõsiselt, silme ees oli pilt just Viimse reliikvia filmist Agnese nunnaks pühitsemise stseenist, kus avatud kirst on seal väga-väga fantaasiaküllane selgitus. Ega kel ma mäletan seal seda, et ilmselt see õpetaja Martin Terasmaa, kes kantslis toona jutlust pidas ja jälle jutluses Ühte teist niisugust oli, mis on minu jaoks õige oluline nagu tundus, aga aga noh, loomulikult sellel ajal ei saanud mingisugust sügavamat ülearusaamist, küll kiriku asjadest üles näidata. Võiks mälupilt on küll mulle sellest esimesest kirikus käigustel meelde jäänud. Kujutanud ette üks kõne, valge lokkis peaga. Tubli ja tore. Tore, kena laps seisab seal kiriku rõdu peal ja vaatab alla vahekäiku, palju, palju palju rahvast oli, noh, nii nagu ikka jõululaupäeviti kirikus. Siis ta näeb, et seal kirikus all seisab üks pisikene tüdruk, vahekäigus mustas valge kraega kleidis pikkade valgete lokkis juustega pitsilised, valged sukad jalas. Siis pioneer seal rõdu peal, mõtleb. Tagantjärele, ma olen mõelnud, et noh, see on õige, õige, absurdne mälupilt, sellepärast et tola kirikus kütet ei olnud, eks ole, ja kas saab kujutada sellises külmas talvises kirikus ette kleidi väel väikest väikest tüdrukut? Noh, ma ei tea, aga igastahes vot niisugune nisugune mälupilt Moosest esimesest kirikus käimisest on. Aga selline tõsisem huvi asja vastu tekkis, tekkis siiski alles peale esimest kursust ülikoolis. Kui me olime Saaremaal arheoloogilistel praktikal kooli järve ääres kaevamas Vello Lõugas juures ja küsis elu vis kokku mind toonase Valjala kirikuõpetaja Toomas Pauliga. Mäletan seda, kuidas maalt kangesti otsisin seda kontakti temaga, sest ega ju, ega ju noor inimene ei julge minna sihukese võõraja võõra, väärika kirikuõpetaja juurde ja tunnistada, et ta tahaks nende ühest ja teisest asjast rääkida, tahaks ühte teist asja küsida ja ta kangesti tahaks, et kus need õpetajal on aega natukene tema jaoks vaid et ta püüab ikka leida mingisuguseid noh, niisuguseid noh, teha nagu nägu asja ole, eks. Ja eks siis sai, sai ka püütud nägu teha, et nagu nagu asja oleks. Ja tõesti see, see suhtlemine lõppes sellega, et Toomas Paul mind endale külla kutsus. Ja ja see oli neli-viis tundi või isegi natukene rohkem oli siis võimalus tema juures külas olla. Ja oli tal ka nii palju tarkust, et lasta lihtsalt noorel inimesel olla seal ja rääkida Imaste inimestest ja muudest asjadest vahepeal käia, autod parandamas ja jäta mind üksi raamatukogu vaatama ja oluline seik veel sellest esimesest tõsisemalt kohtumisest oli ka see, et kuna alguses küsisin siis Toomas Pauli käest ka seda, et kuidas piiblit saaks, sest see oli ju veel see aeg, kui piibel ikka väga-väga suurt defitsiit oli ja mul endal on vaja või olnud. Ma mäletan, tolmas pooli väga tõrjuvad või noh, nihukest jahedat reaktsiooni sellele vä äraootavat või noh, niimoodi jutu mujale juhtivat juhtivat vastust, mille peale ma tundsin ennast natuke puuduta. Dunham, sest noh, seda küsimust oli tõesti siirast, siirast soovist siirast südamest. Tagantjärele ma saan muidugi aru sellest, miks ta niimoodi vastas. Ja mis kuma toob ära, hakkasin minema siis Valjalas selleks, et siis mandrile poole hääletama, hakake lõpuks koju jõuda. Toomas pooluma kabinetist ja kinkis mulle piibli. Ja siis oli küll niisugune tunne, et ma ei saanud mitte midagi öelda selle peale ja siis natukese aja pärast tuli see üle huulte, et et ma tulen mõne aja pärast ennast sinu ristima. Sinna ülikooliaeg, kes sattus ka suhteliselt huvitavale ajale Nojah, see oli 80.-te algus, 83, lõpetasime ülikoolis, oli siis 70.-te lõpp, 80.-te algus? Jaa, Meil oli ka ääretult huvitav kursus minu meelest, kas sellel aastal ajalugu õppima tuli? Selles mõttes huvitav kursus, et neil noortel inimestel jätkus nagu aega ja tahtmist midagi, midagi ka ise ära teha ja see oli omamoodi niisugune noatera peal kõndimise aeg. Aga võib-olla noh, nooremad inimesed võib-olla nii täpselt ei mäleta, aga aga vanemad küll huvitavat seal õnneks kogemus on, noortel inimestel puudu jääb, sest nemad vaatan, praegugi tulevad ülikooli juba tudengid, kellel niukses sovjetlikus keskkonnas elamisega kogemus puudub. Nihukeses hoopis teistes oludes kujunenud ja omaaegsed nähtused ja elu juurde kuulunud asjad võivad nende jaoks olla arusaamatud. Aga, aga toona jah, see oli niisugune niisugune põnev aeg ja võib-olla meie kursuse seisukohast janu kursuse sõprade seisukohast toonase ajaloo osakonna tudengite seisukohast oli kõige olulisem see noor tartu liikumine, mis meie poiste poolt algatati omaaegse Tallinna kodulinna liikumise eeskujul. Ja eks siin põhjus oli muidugi selles, et noh, ka Tallinna kodulinna liikumise veterane Mart Laar kursusele õppima tuli ja siis jätkus energiat ja ideid ka Tartus midagi niisugust käima lükata. Ja niimoodi said alguse ka tööpäevad mitmetel okstel kultuuriloos oluliste objektide, nagu Vana-Jaani kalmistu, Jaani kirik Tartus. Samuti sai korraldatud mõningaid konverentse, puhume, kutsusime, kutsusime nii Lätist Leedust omale sõpru ja teisi ajaloolasi esinemas, oli üks väga huvitav omavahelise suhtlemise viis niisugune omamoodi organisatsioon, mis tegutses ka linnamuuseumi egiidi all ülikooli muuseumitiival natukene ja päris huvitav oli jälgida seda, kui, siis kahe vastu pärast umbes lõpuks avastati, et kuidas midagi niisugust on saanud saanud ülikoolis toimida. Ilma sellise tugeva, tugeva ideoloogilise järelevalveta ja sellele järgnes muidugi küllaltki küllaltki Lääne-liikumise väljasuretamist poliitika, nii et ikkagi jah, need need kohtumised. Et ajaloolised nii-öelda kohtuprotsessid erinevate ajaloo tegelastele, olgu see siis näiteks siin Johann Voldemar Jannsen või Carl Robert Jakobson või Ado Grenzsteini või või siis need konverentsid, kohtumised Hando Runneli ka mõningate mõningate teiste inimestega, Ki veel kõikvõimalikud häppeningi, peod, kes meie keldris keldris toimusid sööri? Neli, üks lõputult tore aeg kõigest sellest, millega sa praegu tegeled, nähtavasti, et ära ei jõuagi rääkida. Nii vähe aega, aga mis sa ise arvad, mis on sinu meelest see tähtis asi, millega sa hakkama oled saanud? Kolm lasketükk see on seal kõik, see kõik see olulisem asi ikkagi. Ja teine võib-olla minu jaoks oluline on see, et kui ma olen hoomanud, et ma olen suutnud aidata, annan noorel inimesel enda jaoks midagi olulist üles leida. Kui ma olen suutnud temaga koos tema teed käia niimoodi, et üks või teine asi on talle võib-olla selgemaks saanud samuti selgemaks saanud mulle endale. Nii et see on see, see on minu õpetajaamet ja noh, ilmselt mitte juhuslikult mulle lipsanud üle huulte, siin saate alguses seed seitse õnnelikku õpetaja aastat minu elus. Ja noh, ma pean siiamaani seda seda perioodi aga väga oluliseks enda enda tööde-tegemiste seas. Sest kui siiamaani mõned toonased õpilased peavad vajalikuks ühest või teisest immo nurgast kaarti saada, vaata või või, või tänaval kokku saades otsida kohvikut, kus natukene istuda ja lobiseda, kuidas, kuidas kellelgi elu on läinud ja kui mõnedki siiamaani käivad lööma ja küsimus siis noh, see on nagu märk sellest, et et ma olen suutnud meile mõneti kasulik olla või ma olen suutnud neid natukene elus edasi aidata. Ühelt poolt sisse õpetajad koolis. Aga tegelikult ka noh, nüüd ma võin juba öelda, aga see, see töö, mida ma olen nüüd Tartu Ülikoolis teinud, küll alguses aeva lõpetajaid koolitades ja nüüd võib-olla ka neid religiooniõpetuse usuõpetuse õpetajaid koolitades. Ja mida ma oluliseks pean, või noh, mis minu jaoks on olnud väärtuslik, on just see, kui ma olen noh, saanud jälgida seda noore inimese arengut. Et samas on hakanud kujunema õpetaja identiteet, noh, võib-olla see on natukene liiga liiga kõrgelennuline sõnaga, missioonitunne. Tähendab minu ülesanne siin ilmas on midagi midagi edasi anda. Ma olen ise saanud midagi jagada. Võib-olla aidata Ta siis koolis ka noortel inimestel iseennast üles leida või oma oma tööd leida. Ja kui ma olen noh, tundnud midagi niisugust, et üks või teine tudengitest on, on jõudnud sellise tunnetuse või sellise arusaamiseni siis see on midagi niisugust, mida ma pean lõpmata oluliseks. Me rääkisime sellest, mis on õpetaja, ta nagu rõõmud kuskilt postkaarte, mis on õpetaja töö, oleks kõige raskem. Ma ei tea, kas on raskus või noh, kas raskus on ilmtingimata midagi negatiivset. Aga see on loomulikult niisugune töö, mis nõuab väga palju iseendast andmist, mul on tunne, et ainult siis jõuab see, see, mida sa õpetad, võib kohale jõuda või kellelegi oluliseks muutuda. Ja teistpidi selleks et anda noh, pead sa ise kuskilt saama seda jõudu ja ideid ja energiat, noh sel aastal oli niisugune juhus, kus loengukursus hakkas Tallinnas esimesel mail ja see tähendas, see, seda jäid maailma, meie perekondlikust, sõpruskonna ühisüritusest, volbritulepidamisest kuskil anal linnamäel, mis tähendab lõket ja hommikuni laulmist ja otsalt mõnusat seltskonda. Selle asemel istusime kodus, valmistasin, vaatasin oma loenguid. Hommikul esimese mai hommikul jõudsime siis Tallinnasse, istusin maiasmoka kohvikus käin oma hommikukohvi ja sõin pirukat, nutt tuli peale, sest nii hale oli endast ja siis samas läksin ma loenguid pidama. Ja siis näed jälle neid inimesi, kes oma taskust maksavad selle eest, et õppida teoloogiat. Vaevalt, et sa ei ole kunagi sissetulekut hakkama andma, eriliselt, majanduslikult ennast õigustaks nad oma ajas, samamoodi tulevad kokku selleks, et õppida ja nad tunnevad asja vastu huvi. Ja siis oli huvitav ma ennast nagu kõrvalt vaadates jälgisin, kuidas esimese paari tunniga oli see oli see koorem nagu kadunud või noh, et see läks nagu üle ka kinnitav võib olla ju see õpetaja amet ikka siis minu amet on, ta mulle endale ka kangesti meeldib. Aga jah, vot need on need oskused, et sa tunned, et et see amet teinekord nõuab sinult nii palju. Et sa pead kogu aeg oma elus sooritama valikuid ja mõned valikud võivad väga rasked olla. Kui sa õpetad teisi inimesi hapetava ja ja tead, õpetajana pead teadma, siis väga täpselt, kuidas lapsi õpetada ja, ja kui vanalt mida õpetada. Kas seda kõike kamalastele praktiseerinud ei tea minu meelest lõpetamine niivõrd loominguline tegevus, et seda mingitesse rangetes raamides teooriates. Toppida ei ole nüüd küll alati päris võimalik, me võime küll jah, ühe või teise teise teooria abil või noh, niisuguste meetoditega teatud asju kirjeldada või analüüsida ka aga reaalne õpetamise õppimise situatsioon on ikkagi oluliselt värvilisem või mitte kesisem. Kui ükskõik missugune teooria. Ja mis oma lastesse puutub siis üks asi, mida ma olen oma lastelt õppinud on, on ka see et kohe konkreetselt usuõpetuse asjadest mõtlema või, või sellise kasvatuse asjadest mõtleme siis. Mul on tunnetega vanemal, ei ole siin nüüd võimalik kõike ära teha. Muidugi olles noh, teatud mõttes religioonipedagoogika üks üks töötegijaid meil siin Eesti vabariigis kangesti tahaks, et omad lapsed on need musternäited kõige paremat kõige kõige kõige ilusamad näited selle kohta, mida võib tähendada üks õigeusuline kasvatus ja kui ilusad ja õiged viljad sellel kõigel on, see tähendab seda, et mõnikord on teatud situatsioonides ikka kangesti raske noh, need lapsed, lapsed nõnda lahti lasta ja lasta neil endil valida, endil ise otsustada. Ja olen iseenda üle küll südamest naernud, ega see nüüd väga lõbus naer ei ole. Aga kui ma olen avastanud enda sisimas selle selle tunde, et et vanem tütar, kes need 17 aastat vanaks sai, ta võiks ikka leeris ära käia. Nagu kangesti tahaks, et et see, et see niimoodi oleks teistpidi kavam, püüan kramplikult meeles pidada seda, et võib-olla tema jaoks oma pane ennast tema situatsiooni, eks ole, ema on väga otseselt seotud selle, selle valdkonnaga väga tihedalt seotud kirikus toimuvate asjadega. Ja kui ma nüüd siia kõrvale panen selle noore inimese iseseisvuse püüdlemise ja ka selle, et ka usuline otsustus peab olema ikkagi noore inimese enda otsustus mitte mingisugune vastutulek vanemate soovidele või niisugused asjad siis ma pean väga meeles pidada seda, mis ta mulle kuskil pool aastat tagasi ütles. Täitsa armas minu jaoks väga oluline olnud see, et sa ei ole mulle kunagi mingeid usuasju peale surunud. Ja ma mõtlen seda, et kui ma tahan, lapsed leiaksid elus üles oma tee koos jumalaga, siis pean ka selle juures usaldama jumalat. Et jumal teab, milline on see nende jaoks kõige õigem aeg, see kõige õigem tee. Ja ma saan olla ainult toeks ja selleks inimeseks, kelle käest nad saavad kogu aeg küsida. Aga, aga jah, see juhtiv ja suunav roll tuleks nagu natukene tahaplaanile jätta, et et ega me ka usuõpetuse õpetamise juures koolis on see asi või pühapäevakoolis kätega siis õpetaja ei saa ju lapsest uskliku teha. See, et üks või teine inimene jõuab usu, on üks või teine laps, jõuab jumala tunnetuseni, son jumala töö, mitte õpetajad. Õpetaja saab olla nagu teeseltsiline ainult sellel käimisel. Aga mitte mitte inimene, kes teeb oma tööd selle arvestusega, et noh, tema eesmärk on täita aruannet jumalariigi töö edenemisest, maad ja minu tagasihoidlikust rollis. Kas seal vaba aega seal asub võtta, aga mis sa teed siis? Siis ma sõidan kuskile metsa, oma lastega või üksinda või kuulan head muusikat endale tassi head teed, vaatan aknast välja, istu närutoa sohva peal ja kuulan head muusikat. Siis mulle meeldib üksi olla. Mulle meeldib taga oma lastega ringi hulkuda, noh, sõna otseses mõttes isegi noh, tõesti tõesti ringi hulkuda, isegi sinnamaani välja, et mööda Eestimaad ringi hääletada nendega. Üks imelisemaid hetki, võib-olla möödunud aastast tuleb meelde, kui tekkis võimalus minna sohu ja rappa. Kolme läksime väikse meeldiva seltskonnaga, abikaasa oli leidnud pisikese pisikese suusaare peal oleva mahajäetud maja ja siis me otsustasime sinna minna. Ja niimoodi sai siin mitmeid kilomeetreid viimasest bussipeatuses seal edasi edasi minna, õige õige mahajäetud kant, imeilus. Õhtu otsa, sumpasime ringi, rabas sõime jõhvikaid, mida oli nii palju, nagu oleks keegi mätta pääle korvi tühjaks kallanud. Õhtul ei seal juba vabandust, käisime rabajões ujumas, seal üks kummaline kogemus ujuda, ujuda kohas, kus ei ole, ei põhja jalge all ja kus iga astutud sammu järel dokkav. Varsti hakkab raba krooks, maja tulevad mullidele. Väga hull Ta koge. Ärge lase ujumas käidud ja siis tegime öösel liivakarjääris veel lõket ja sõime stseeni šokolaadi ja leiba. Metsaalune hiilgas jaaniussidest, tähed olid taevas kuskilt kauguses haukusid sokud ja sai paar tundi ka kuskil vana sohva peal seal vanas majas magatud. Hommikul päikesetõusu ajal ujumas käidud, kujutage nüüd ette nihukest rada mööda rabast tulekut bussi peale hommikuse päikesetõusu ajal, enne päikesetõusu, kui kõik on täiesti vaikne, linnud ei laula siis päike hakkab tõusma, udu ripub, udu ripub raba peal. Kuidas siis päike hakkab varsti vastu sätendama kõikidele ämblikuvõrkudele kaste piiskadele, linnud laulavad igal pool. Niisiis viis tundi hiljem anima Tallinnas Vabaduse platsil. See on üks niisugune kontrastne läbi. Ühte teist erilist on võib-olla elus selgeks saanud. Millal sa kõige õnnelikuma nädalad? Oi neid kordi, kus ma, kus ma olen nagu hinge kinni hoidnud ja mõeldud, nüüd ma olen õnnelik, väikse varbaotsani tuleb mu elus küll, et päris päris tihti enamastele niuksed, pisikesed asjad, näiteks kui sa leiad esimese kastanimuna. Sügisese kui midagi on, midagi on väga ilusat, kui üleeile me istusime lõunalauas kogu oma perega õudsalt manuse vahva olla. Kui saab lihtsalt istuda oma lähedastega koos ja kuulata head muusikat ja, ja rääkida maailma asjadest ja sellest, kuidas läheb, kui sa tuled õhtul laupäeva õhtul tuled saunast ja tähed on taevas kuskil laulab ööbik. Sõnaga ma olen nagu aru saanud, et noh, et kõige kõige olulisemad asjad on tegelikult meie ümber kogu aeg olemas. Aga selle rabelemisena tormamise käigus kangesti tahaks nagu tšeki linnukesi koguda, eks ole, et et, et su ametliku rüüd kulunud viite, mida igasugustele ametikandjatele esitada tont teab mis võimalikeks puhkudeks. Hirmus, hirmus soliidne ja tähtis. See ei saa olla eesmärk omaette, olulised asjad on hoopis need igapäevased ilusad pisikesed asjad, mida me oma tarbimise käigus teinekord tähelegi ei pane. See võib olla kasvõi see, et kui su kõik su lähedased on terved ja ja endal hammas ei valuta ja ja lõhnab maha kukkunud lehtede ja ja kartulivarte ja õunte järele. Need on asjad, mis teevad inimesed õnnelikuks. Oskus neid näha. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet Meie tänaseks stuudio külaliseks oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud Pille Valk.