Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet ja stuudios on Signe Aus. Ning Meelis Holsting Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile. Laske lapsukesed minu juurde tulla. Ärge keelake neid, sest selliste päralt on jumala riik. Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes jumala riiki vastu ei võta, nagu laps ei saa sinna. Ja ta kasutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale. Täna, lastekaitsepäeval räägime lastest ja kirikus tehtavast lastetööst. Vastust küsimusele, miks on lapsele vaja kristlikku kasvatust? Räägime Kaarli koguduse pühapäevakooli, lasteaiapühapäevakooli õpetajatega. Eesti Evangeelse luterliku kiriku pühapäevakooli ühenduse esimehe kohusetäitja Liia Kaljuste ja Tartu Ülikooli õppejõud Pille valguga. Kuidas teie nimed on? Naljaka teie olete siin Kaarli kirikus juba mitu aastat käinud, mis ringides teie käitusin? Käia ei häbene väga ka. Kui te tulete siia. Pühapäevakoolis teete, joonistame je täägime piiblitiimi Essteekimine deeply, mis mõned asjad, mille pärast teile meeldib siin käia. Sellepärast et, et see on nii mõnus ja siin on palju sõpru. Et mulle meeldib. Oma enne käia, mis te sooviksite? Millisena näevad oma rolli koguduse lastetöö tegijad? Seda käisin uurimas Tallinna Toompead, Kaarli koguduses. Vestlusringis olid lasteaiategijad Anne, kurt Riina Räägel, Monika Soosaar, Ellen Tamm ja Lea Krall. Mis on teile selle töö juures kõige olulisem? Just see, et ma saan lastele selle, praeguse ühiskonna materialismi ja selle ühiskonnaelustiilide kõrval pakkuda ka sellist teistpoolsust, et olemas ka selline võimalus elu vaadelda ja lapsed hakkaksid ise nagu ennast paika panema, et kuidas nemad tahaksid ja kuidas nemad elu näevad ja inimesi ja just see teise vaatevälja Pakne. Võib-olla see tagasiside ja nad on nii toredad ja vahetud, see on võib-olla, et saad nendega suhelda ja see on just peamine minu jaoks ma saan edasi anda seda, mida ma tahan. Loodan, vahest tundub, et räägid nagu nagu tühja tuult tallad, et kas ta, kas ta hakkas, tema on üldse jõudis midagi, aga, aga tavaliselt on enamasti niimoodi, et see mingil moel jääb talle ikkagi mällu ja ajju kaasa mängima Etima edaspidistes, otsustes, Heda kasutab seda ära siis, kui see aeg tuleb. Kui sa talle midagi räägid või püüad seletada. No eks see, see on see, et, et just seesama enesearendamine kui väga egoistlikult enda seisukohalt võtta, aga oluline on ju see, et ma saan lastele on ta edasi ka selliseid selliseid tõekspidamisi, mis mulle endale väga tähtsad on ja selliseid põhimõtteid, mis mulle endale väga tähtsad on, et ka nendele selgitada neid siis on kindlasti oluline on see, et et kas ma suudan nendele lastele natukenegi sellist suunda nagu kätte näidata, et nad, et nad jääksid ka siia. Noh, minul need praegused kasvandikud on seal veel väiksed, eks ma siis kunagi näen, kas mis neist saab ja kuidas nad kasvavad. Ma arvan, et et see peaks olema midagi sellist, et kui minul on midagi kellelegi öelda, siis ma siis ma seda nagu ütlen või selles suhteliselt, kui ma saan õpetada või, või anda mingeid teadmisi ükskõik siis, mis vallast nii täiesti tavalise kasvatuse külje pealt või siis või siis ka sellistel kiriku teemadel. Kui ma saan lapsele midagi sellest rääkida ja teda huvitava millestki panna, siis see võib-olla ongi kõige olulisem. No vot olulisem ongi see, et kas see sõnum, mis ma tahan öelda lastele, et, et kas, kas mul see välja tuleb ja kas see jõuab lasteni. Ja oluline on see, et lapsed käivad ja ja et, et nad tahavad tulla siia rõõmuga ja silmad säravad ja ja, ja kui endal ongi vahel niisugune tunne, et ah et et jälle pean hommikul vara välja tulema ja nii nagu me oleme siin inimlikud vahedega. Aga kui sa siis selle tunni ja teed ja ära lähed, siis sa oled nii rahul ja ise rõõmus ka, et küll on ikka hea, et ma ikkagi tegin, tulin ja lapsed tulid. Millest te aga kõige rohkem rõõmu tunnete? Siis, kui lapsed on mind omaks võtnud ja nad tulevad, räägivad minuga ka kõigest muust, mis neil juhtunud on ja kui lapsed omavahel on sellise mõnusa sõprust ringkonna saanud, et meil on seal lihtsalt tore koos olla ja ja kui on meil tore koos olla, siis me ka saame paremini üksteisele asjadele. Kõige toredam on see, et nad üldse tahavad siin olla. Vennad üldse tahavad siin käia. Et, et see nende minale vastab aja sees see, mis me neile püüame anda, see ei ole ju kuri. See on hea. Ja kui ta selle raha sees tahab olla. Fakt on see, et ta mingil moel oma ümbrust sellega mõjutab oma kaaslasse toovad siia oma sõpru juurde. Aeg, mida nad siin veedavad, ükskõik, kas see siis pühapäevakoolis või ringides. See on ikkagi hästi veedetud aeg ja rikastav aeg neile. Tegelikult saab lastega nalja just sellepärast saab ja see ongi tore, et, et nad on niuksed väga ägedat. Meil on niivõrd lai fantaasia või nad oskavad unistada ja, ja kõige parem on see, kui nad sellest räägivad ka siis, sest see ongi kõige vahvam. Minu meelest. Aga kõige toredam ongi see, et lapsed tahavad tulla ja lapsi jätkub ja kui lapsed tulevad särasilmselt ja vanemad on rahul ja ja ütlevad hea sõna, siis seal kui tund õnnestub ja lapsed lähevad kilgates ära, näitavad, mis nad on meisterdanud või mingisuguse uue sõna juurde õppinud või see ongi kõige toredam. Kõige toredamad lapsed ja hea seltskond kõrval. Lastetegija ei ole ainult andja väga paljudele tähendab see võimalust ka ise täieneda ja rikkamaks saada. Mida on see töö teie endi jaoks andnud teile? Ta on andnud mulle kõvasti sellist kogemust üldse töötada igasuguste lastega teadmised ja kogemused ja ja selline noh, lihtsalt selline feeling, mis selle kõige lõpus teki ots ongi see minu meelest, mis, mis mul on olnud, see on mulle andnud sellise fiilingu Enesele muidugi distsipliini ja ja, ja oma aja jaotamise oskust ja ja, ja muidugi teemaga pidevalt kursis olemist ja uus sõpruskond on mul tekkinud teine teine sõpruskond, muidu mul on kõik ümberringi lasteaednikud ja pedagoogid. Et, et see on niisugune teine sõpruskond ja. No kasvõi see, et kui sa näed, et, et need, nendel lastel jääb midagi külge ka sellest, mida mina neile annan. Et kasvõi see on juba vast vastu saamine või tagasisaamine. Ja, ja see näen, et need, et need lapsed tahavad siia tagasi tulla. Et siis ma tunnen, et ma olen midagi head teinud nende laste heaks, et see annab niivõrd palju energiat, need lapsed ise annavad juba nii palju energiat ja jõudu. Ma ise ma muidugi kohutavalt palju täienenud sellega ja õpin. Fakt on see, et ega ma ei saa tulla tundi, nii et ma ei ole ise seda asja uurinud või ma olen pidanud ikkagi minema kogu aeg sügavuti ja laiuti ka niimoodi. Olen pidevalt pidanud igasuguseid asju juurde õppima, ega siis see niisama ei lähe. Ma ei lähe sundi niimoodi, et ma ei valmista ette, see on täpselt niisama nagu iga koolitund. Ainult et suhtlemismeetodid on natuke teised, kui, kui tavalises koolitunnis. Õpin kõike, teadmisi ja suhtlemist ja kõik. ELK pühatava Kooliühenduse esimehe kohusetäitja liia Kaljuste, milleks selline organisatsioon on ellu kutsutud? No see organisatsioon on ellu kutsutud juba täpselt 10 aastat tagasi ja nagu ikka ühe jala ja ühe ametiala esindajad. Et tunda õlatunnet üksteisega tihedamalt suhelda ja nagu kõikide muudegi organisatsioonide põhimõte, et koos ühes kohas mõtelda, kuidas ja mida teha. See ongi eesmärk, kes kuuluvad teie organisatsiooni? Organisatsioon on avatud kõikidele pühapäevakooli õpetajatele ELK süsteemis muidugi kuigi kõik peabki õpetad, sugugi ei kuulu pühapäevakooli organisatsiooni endise organisatsiooni ja muidugi ka ei olegi sunduslik, see kuulamine seal, nii kuidas keegi vabatahtlikud on tahtnud. Aga samas on meie põhikirjas öeldud ka, et siia võivad kuule ta soovi korral ka lasteaiakasvatajad ja kõik, kes tunnevad, et nad tahavad kristlikku laste töötada sellest huvitatud, milline on siis teie roll Eesti kiriku lastetöös? No mina näen seda ralli sellisena, et me oleme ju ühine organisatsioon, iga liige peaks tundma oma osa selles. Aga samas, kui nüüd mõelda seda keskust, mis siis lõpuks valimise teel ja see moodustatud siis mina näen seda rolli, et me samal ajal nagu abistame seda tööd, mis peab kooliõpetajat oma kogudustes teevad sest on ju mõeldamatu, et ühes väikeses maakoguduses saaks väljend ajakirja või teha ette valmistada neid materjale, jagada neid üle Eesti laiali paljundada või trükkida. Et selleks on vaid oli koordineeritud tegevust. Aga samas me kasutame neid ideid, mis tulevad niimoodi kogudustest mida nad saadavad, mis koos kokkusaamistel tuleb küsimuseks nende põhjal siis teeme neid, et et ei oleks nii, nagu töö käib kusagil koguduses koha peal ja me oleme kusagil kaugemal ja kõrgemal ja teeme midagi nagu, mis meie heaks arvame. Et ma leian, et just nimelt, et see tihe side kogudustega ja no mis meie põhitöö suunades ongi siis võetud see koolitus. Et kui raske on soojad, siis me korraldame põhikoolitust algajatele õpetajatele telekorraldame täienduskoolitust juba töötavatele peabki õpetajatele ja üle-eestilisi peapa, kooli õpetajate kokkusaamisi, mis on piiblipäevad just su välja, mis on ju iseenesest sellised toetavad ja et inimesed näevad, et need on ikkagi nii palju, kes me oma tööd teeme ja innustavad, on see põhimõte. Ja siis muidugi angis kirjanduse väljaandmine. Ajakiri lastelastesõber, aja Kili õpetajatele, lasteaia kasvatajatele, seda kasvatatud ka religioonipedagoogikat, ka tudengid on kristlik kasvatus ja siis kristlikku lastekirjandust välja anda plussis sellised abimaterjalid tundideks paljundusse või trükiste näol. Jõuluks igasugused väikesed trükised, mida saab lastele anda serblaste koskas. Teha nendega midagi, teil on nähtavasti pilt ka pea kogu Eestimaa kiriklikust lastetööst olemas mida kirikus lastele pakutakse. Võimalused neil on. No mingisugune pilt on tõesti kujunenud testimast tänu sellele, et tänavu aasta on meil need õppepäevad olnud mitte ainult kolmest suurest keskusest Tallinnas, Tartus ja Pärnus, vaid just praastkondades kohaga peal mõnes koguduses, nii nagu Braskondamise asjade otsustanud, kus see, kus see peaks toimuma. Ja see on andnud muidugi tõepoolest sellise hea pildi, mis kusagil toimub ja toimub tegelikult palju ennekõike pühapäeva Mul on ikkagi kool, kus õpitakse kristlikke põhitõdesid tundma ja eks rõhk on igal pool sellel. Aga selle läbiviimine, kuidas kusagil, kas lihtsalt tundide oli seda kindlasti igal pool, aga väga palju on ikkagi laagrid ja matku ja perepäevi ja selliseid toredaid üritusi loomulikult jõulude ajal ja pühade ajal alati lastele tehtud koos peredega ja ja lihtsalt andlastele ja jumalateenistusse. Ja see pilt on väga kirju ja väga rikkalik. Kui rääkida sellest, et ühiskond muutub, ja viimasel ajal siin on vaieldud palju, et mis vormis lastele kristlikku kasvatust anda ja ja kas kõik üldse tahavad seda, et kuhu poole peaks meie kiriku lastede suunduma, milliseid vorme võib-olla kasutusele võtma või jääma? Seda on, no see sõltub väga palju tegijatest, kohast, ajast ja võimalusest, sest see, mida võidakse teha linna koguduses, kus lapsed saavad nädala sees väga lihtsalt ja hõlpsalt kokku tulla ei ole transpordiküsimust. Ma annan hoopis teistsugused tingimused, teised võimalused ja töötegijad Maal ju vähem, et tihtipeale üksainuke pühapäevakooli õpetaja aga uusi vorme, uusi võimalusi tuleb muidugi otsida. Ja tihtipeale tuleks võib-olla mõelda sellele, et lastele saaks pakkuda sellist nagu ringidega tegevust, olgu ta siis kunstiring või, või mõni muu selline, mis lapsi huvitab. Ja ka sellel ringi tegevusel saab ju anda mingisuguse kristlikku sisu või selles ringi tegevuses selgitada lastele kristlikke kartusi, aga, aga noh, põhimõtteliselt ja sisuliselt ja ja noh, kõige taga peab olema ikkagi see, mida me üleüldse kogu kirikus väärtustame. Kristuse kuulutamine. Aga seda tuleb muidugi teha siis nii nagu laps seda vastu võtab, mõista suudab. Kas meil pole hirmu, et järsku lapsed leiavad mingid teised kohad, kus neile rohkem meeldib, miks peaks laps valima laste töö kiriku juures? Noh, kindlasti ta leiab ka muid kohti, sest et arvutiõpetus ja, ja paljud muud asjad on praegu ju väga ligitõmbavad. Hakkan, nii nagu meil, hindame ise väärtusi ja püsiväärtusi ja nende järele on tegelikult meie ühiskonnas ju karjuv vajadus, karjuv vajadus on armastuse ja helluse üksteisemõistmise nii-öelda piibelikus keelsetes ligimesetundmise järele. Et vajadus on ka lastes olemas. Et kiriklik laste tööle mitte midagi elust mööda, vaid see on elu ise. Lõpetuseks võib-olla et missugune on kristliku laste töö roll praeguses eesti kirikus, kas seda väärtustatakse? Peab ütlema, et üldiselt jah, väärtustatakse meil oli väga suur üllatus, et konsistooriumi näiteks esitas pühapäevakooli ühenduse kui organisatsiooni unisseffille praegu noh, kuidas võtta unissephi auhinna või tunnustuskirja saamiseks kiikhobuse sinilinnu näol, et seal meie meelest väga tore asi, et meid sinna konsistooriumi poolt esitati ja ma leian, et on väärtustatud. Aga kuidas nüüd igas koguduses ja kohapeal, see sõltub inimesest ja tema arusaamist sellest, mida ta üldse väärtustab, et kas tema jaoks ollakse sama täiskasvanu või ei ole vä või on mingi muu töölõik tema jaoks tähtsam, aga põhimõtteliselt olen mina sellest nõnda sees, et ma ei saa sellest üle ega ümber, et laps on ju sama täisväärtuslik inimene kui täiskasvanu ja nendega on vaja teha tööd, sest et kui me ise usume ja kuulutame, siis miks me ei peaks tegema lastele. Te olete kõik Kaarli koguduse lastetöös osalevad lapsed ja käite vähemalt ilmselt korra nädalas sil koguduse majas. Mis on teie jaoks kõige olulisem? Siin koguduse lastetöös? Siin on alati väga huvitav, lõbus, minu jaoks on see väga tähtis, et lõbus oleks, mul. Siis õpin igasugu uusi asju. Ja siin on väga tore, et saab uusi sõpru. Siis sa koosi, sõpru, siin on väga lõbus ja mulli ajal tavaliselt kodus ka midagi teha. See on nagu tore. Siin ei ole mitte kunagi igav, et alati on lõbus ja tuleks siis, kui saadi, siis alati midagi, tehakse kaos. Sõprus Natalie. Mis teile siin kõige rohkem meeldib? See on hea ajaveetmis võimaluste, siin on alati head inimesed. Kui ei ole midagi teha, et siis saab siia tulla, et ei peaks kogu aeg kodus olema. Siin on väga palju üritusi. Siin saab uusi sõpru. Siin on alati tore, et tuled siiski saad ja mitte kunagi ei küsita pärast, et kus saalid nagu koolis verest keset puudunud veini. Teil on siin ka Igalühel omad õpetajad, kuidas ta neid õpetajaid iseloomustaksid? Kannatlikkusega väga kannatlikud on. Toredad ja lõbusad ja Ihaste eriti siuksed, kannatlikud, et ei küll ei jõuaks ta, kuidas kõik jäädid karjuvad vahel ja siis mul viskaks, kellest tööle. Eesti luterlik tund. Jätkame vestlust Kaarli koguduse lastetegijatega. Koguduses on palju töövaldkondi, kõik need on tähtsad ja täidavad oma ülesannet koguduse ja kiriku ehitamisel. Missugune on teie meelest lasteaeda tegija roll? Koguduse juures minemast ikka peab olema lasteaia noorte te sellepärast, et kuidas me siis oma kogudust ikka täidame? Minu meelest on oluline see, et, et üldse lastetöö või selline pühapäevakooliõpetajad on midagi sellist üldsegi isikutöö, midagi sellist, et et töötame kogu aeg selle nimel, et rahvas võiks tulla kiriku juurde. Minu meelest oleks roll hoopis sedasi, et kirik võiks minna rahva juurde, et tehase võimalikult tavapäraseks ja kõik see, mis, mis toimub kirikus ja laste tööstusin kirikus on täiesti tavaline ja täiesti tavalised lapsed käivad siin, siin ei käi inglikesed, kes ei tee üldse pahandusi ja kes ei tee sigadusi. Kõik need täiesti tavalised lapsed käivad siin ka ja minu meelest see roll ongi see, et aktseb planeerida ja võtta neid lapsi täpselt sellistena, nagu nad on ja suunamine või niuke teejuhi roll rohkem. Et ka nii on, näed võimalik mõelda asjadest. Hästi vastutusrikas roll sellepärast et siit tuleb ju meie järelkasv koguduse liikmete järel, kas ja kõik, mis, mis usuõpetus endaga ju tegelikult, mis, mis usub, et see on, eks ole maailmavaade ja ja, ja ikkagi see arusaamine ja, ja mõistmine ja normid ja eetika. Minu jaoks on tema siiski kristlik lapse tugi, kes temale annab neid, neid mõisteid ja mõtteid edasi või tähendab tema, tema, mina kujundab needa. Et ta suudab kõigele, mis tal elus ette tuleb, igasugustele probleemidele sellest vaatepunktist vaadata ja vastavalt käituda. No ma arvan, et noh, lastetöö on on minu arust koguduses üks, üks tähtsamaid osi just sellepärast, et lastest ju kasvavadki välja kõik need tulevased koguduse liikmed ja kui nad on siin kohaga aktiivselt lastes osalenud, siis nad hakkavad loodetavasti hiljem ka koguduse töös aktiivselt osalema, kui nad on täiskasvanuks saanud. Ja noh, siis sellest tulenevalt on ka lastetöö tegijate roll väga tähtis, et nad suudaksid hoida neid neid lapsi koguduse juures. Kuigi lastele tegija roll on nii vastutusrikas ja tähtis teevad seda tööd siiski täiesti tavalised inimesed, kes oma ametilt sugugi alati pedagoogid ei ole. Kas see töö nõuab inimeselt palju ja kas iga inimene sobib seda tegema? Ei soovi ka üks, kui tal ei ole tahtmist olla teiste kõrval, siis ei ole teada, oli õpetan, ikkagi sõber, ta ei ole lihtsalt pedagoog, ta tema sõber. Ta võib temaga nagu tulevad vahest, et õpetajate tulemusega kaasa me tulevikus nüüd lähen. Oleme kaasa. Ma ei tea, ma lähen sinna sinna lilli ostma, ma pean minema säält sinna edasi õpetame, tuleme tulevad. Kui sul siis kolm neli niisugust parajat mürakaru tuleb. Hea küll, lähme siis kõik karjaga lilli ostma. Õpetaja, kui sa nüüd lähed, ma lähen siis sinna, tead meile menüüd säält vedelas, et me tuleme ikka suga kaasa ja siis nad tulevad kaasa sinuga ja siis sa oled nendega ja räägid, jagad nende probleeme ja asju. Ja siis nad tulevad ja siis nad kallistavad sind ja siis nad lähevad jälle ära ja jälle tulevad õpetakse, tuled ikka tundi, kas meil ikka tuleb tund? Ma arvan, et igaüks ei või tulla seda tööd tegema aga neid on kindlasti hästi vähe. Või ma ei tea ka tegelikult, sest et noh, need on niimoodi, et, et inimesed neil tähendab lapsi, tuleb armastada eelkõige sellepärast, et et kui ma ikka teen tööd sellepärast, et et noh, et lihtsalt teha nägu, et ma nüüd teengi mingis kirikus asetööd ja sellepärast On äärmiselt hea inimene. Aga kõige olulisem on just nimelt see, et ma pean oskama lastega käituda ja mingil määral laskuma nende tasandile nägemuste maailmapilti, just nagu nende nende seisukoha pealt. Et jah, päris kõik ei saa, aga väga paljud veel võiksid, kes ei tee seda Ei, minu meelest ikka igaüks ei või tulla. Tähendab, esiteks peate ikkagi jeerum ainevaldkonnas ja teiseks. Sul peab ikka olema mingisugune pedagoogiline, on vist see ei pea olema õpetajaga vais, peab olema, ega igal õpetajal ei ole ka vaistu ja muidugi distsipliin ja edasiarenemine, arenemise missugune võime ja palju niisuguseid veel matusse. Ma arvan, et ta peab inimene olema, kellel on tahtmist, et vaid laste töö tegijaid olema just see inimene, kes lastega sobib, selles mõttes, et, et igaüks ei peagi siin lastega tegelema, et siin on ju 1000 muud asja, mis, mis vajab tegemist. Et selleks, et aidata, et see töö toimiks kõik. Et selles mõttes minu meelest peamine on see, et oleks tahtmist teha seda tööd. Lõpetuseks küsisin veel, et kas tuleb kellelegi meelde ka mõni lõbus lugu oma tööst. Tegelikult on meil alati tunnid lõbusad, sellist säravat juhtumit, kui me kaunistasime taldrikuid, joonistasime taldrikute peale pilte ja siis rääkisime, mis pildiga taldrikud meil kodus on, siis üks väike neljaaastane. Tüdruk ütles, et kui küsisime, et mis taldrikute peal on siis tema ütles, et temal on taldrikul supp. Aga noh, sellised teisi asju nägime, et et jumal on meie isa, siis küsiti, et kas siis temale tuleb ka isadepäeva kaarti teha ja sellised väikesed asjad. Aga muidu on meil alati tore. Riina rääkis ära selle lõbusa õhtu või mis oli selle supi supilugu, aga aga õige, meenutasin, et midagi oli, et vaenlase just nende väikeste lastega juhtub seda, et et kas sa valmistad tunni ette ja, ja kõik on nagu väga tore. Ja mõtled, et mis seal eesmärgid, mis lastele peaksid nagu meelde jääma sellest Tõlliste aga siis tundi andes, nagu rõhuasetused muutuvad, et last lappidega või hoopis mingi muu asi, et ükskord oli meil tund, kus me rääkisime Jeesuse sünnist ja millegipärast rõhuasetus nagu selles mõttes läks mujale, et, et me rääkisime hästi, palju sellest loomad seal laudas olid ja küsis, tundeks lõppema, läksime Tõndy kokku võtma ja küsisime, et kes seal siis sündis siis üks laps, täpselt eesel. Et see rõhuasetus muutub, lasevad hoopis muud asjad nagu meelde, et siis tekkis küll selline tunne, et miks nüüd siis niimoodi tund aega nagu teed ära kõikuma ja siis lapsele jooks nagu mu esimeelde, kui, kui vaja või või siis näiteks on selliseid rääkimiselnud, joonistasime inglid ja üks laps joonistab inglite, ütleb, et, et ta joonistab inglile diivani juuksed ja midagi täiesti. Täiesti arusaamatu, et miks sa hingele diivani juuksed joonistama et selliseid jah, et miks peab ütlema palve lõpus haamer söönga. Lõbusaid juhtumeid võib-olla sellest pärast ja otseselt muidugi see oli seotud jõulude ettevalmistamisega suures saalis. Mina pidin tegelema väiksemate lastega ja nende aega viitma, seal ma ei tea, millegipärast pidid olema ja, ja pidin ma neid seal kinni hoidma. Aga teises saali servas Renaataja Kaie laulsid niimoodi jõululaule ja niimoodi kenasti kahel häälel ja noh, mina ei saanud ju muidugi muidugi pidin ma kaasa laulma. Siis üks väikestest ütleb mulle niimoodi, et sina ära laula, kliendi mikspärast, mõtlesin, kas ma laulan valesti või mis talle meeldib. Sa pead meid õpetama ja kahte asja ei saa korraga teha. Scott oli kui pärast lõunasööki kadri tuleb istuda mu kõrvale, ma sõin. Lapsed olid juba söönud, siis sõin ka natukene. Istub mu kõrvale, ütleb Ma tulen, istun su juurde. Tule, tule. Tead, sa, Sa meeldid mulle. Mina olen muidugi hirmsasti ära meelitatud ja ütlen, et sina meeldid mulle ka. Ja siis vastab Kadri, mulle selle lülitasi meeldivad vanad inimesed. Nii tore, kuidas Johanna tantsisin. Ja vahest mõtled, lapsed võivad ütelda oma lapsesuuga, niisuguseid asju, mida sa ei tea. Johanna püüab siin pikapäevarühmast natukene tantsida, lehvitab nagu Luigekenesinomaati puja ja laulab ikka, kui lund sajab väljas, siis on ilus ja kui lund ei 100, siis koole. Noh, sai see salmike otsa, mõtles, mõtles tükk, rääkis Eestist. Lund sajab maailmas ja lund sajab, igavikus. Tartu Ülikooli õppejõud Pille Valk, milline roll on kristlikul kasvatusel lapse arengus? Minu meelest võiks olla kristlik kasvatus üks õige loomulik osa lapsekasvatusest ja, ja samuti lapse arengust. Ja, ja miks see niimoodi võiks olla. Nimelt Johan Kõpp on kirjutanud 60 aastat tagasi juba niisugused read. Kas on aga ka lapseusuline kasvatus õigustatud ning vanematele kohustuslik? Vastus sellele küsimusele sõltub vaatajast, usule ja tema tähendusele inimese elus. Jeesus nähakse mingit lisandust vaimses hingel teises olemises, mis on kunstlikult sünnitatud ning mille puudumine sellepärast ei tähenda elu kahjustamist siis muidugi kaob usulise kasvatuse vajalikkus ning õigustatuski. Kui aga usus nähakse olulist vahendit eluvõitluses ja paljude kogemuseta tõendavad, et ta seda on nimelt allikas, kus ammutatakse jõudu, mis võimaldab valmis saada oskustega kannatuste kiusatustega ning elu üles annetega viimaks ka vastu minna surmavõitlusele siis on igal inimesel õigus selle allikaga ühendusse astuda ning sellega õigususulisele kasvatusele. Niimoodi kirjutas jah-kõp 60 aastat tagasi nendest asjadest olud olude inimesed Eestimaal, selle 60 aastaga on vägagi palju muutunud ja see pilt, mis 30.-te lõpus meil siin oli, on tänaseks muidugi sootuks teistsugune. Ja, ja meie paratamatult kanname seda vahepeal 150 aasta päris tõsist märki. Tõsi, oma mõtetes ja Eesti ühiskond on oluliselt ka sekulariseerunum, kui ta oli seda kolmekümnendatel aastatel, kus üle 80 protsendi meist luteri kirikusse kuulus. Nüüd on need arvud hoopis teist moodi. Samas aga mulle tundub, et meie lapsevanemad, kes oma kodust ei ole saanud kaasa Ta kristliku kasvatuse osa aga maailma nägemises oma kasvatuses on tihtipeale ka hädas sellega, et nad ei oska, nad ei oska ega ette kujutada, mida see valdkond noorel inimesel eluks võib kaasa anda ja kui olulist rolli see võib tema elusaatuses mängida. Keskealine inimene ju väga vägagi vastumeelselt tunnistab, et on terved suured valdkonnad, mida ta ei tea, mida ta ei tunne millest on ise ilma jäänud, siis teinekord me võime ju väga tihti näha enda ümber ka seda, et hoopiski väga vaenulikult igasugusesse kristlikku kasvatusse suhtutakse ja tõlgendatakse seda eeskätt kui mingisugust vaimset vägivalda või ajupesu või või nii pööramist. Samas unustades ära, et kristlik kasvatus laste puhul algab pihta ju kõige kõige elementaarsematest, kõige lihtsamatest, kõige enesestmõistetava mõttest asjadesse tähendab lapsest hoolimisest, lapse armastamisest, sellest, et laps seda hoolimist, armastust kogeda saab. Ja see ongi võib-olla, mis, mis võiks olla selles kõige õrnema seos, kristliku kasvatuse arv, roll ja roll ja ülesanded, nii et see ei ole mingisugune piiblilugude pähe õpetamine ja karmide käskude ja keeldude järgi elamine, see on siiski eeskätt lapse armastamine ja seda kogemust. Ja seda baasturvalisust, mis nõndamoodi vanematelt lastele edasi kandub, laste lapsest kujuneb võib pidada on minu meelest väga oluliseks kogu elus toimetuleku võtmeks. Sa rääkisid praegu perekonnast, aga milline peaks olema kiriku roll laste kristlikul kasvatamisel? Maakiriku juures on meil ju siin ja seal väga toredaid ja suurepäraseid pühapäevakoole, on, on isegi beebiringe on olemas noortetöö, need on kõik suurepärased võimalused, küll, aga kirik peaks endale minu meelest laiemalt teadvustama. Kui tähtis on leida võimalikult mitmekesiseid vorm 10 lastega ja lastega peredega tehtavaks tööks. Enne viitasin sellele, et suurem osa meie tänastest lapsevanematest ei ole oma lapsepõlvekodust kaasa saanud kristlikku kasvatust. Kuskil viieaastase viie aasta taguse uurimuse põhjal oli see suhe vist umbes nõndamoodi, et 20 protsenti nendest küsitletutest olid saanud kodus kristlikku kasvatust, 80, et see tähendab, et neil puudub isiklik kogemus ja seetõttu võivad nad olla ka hädas selle. Nad võivad kohta, eks ole, oma lapsele kristlikku kasvatust anda, aga, aga teadmisi, kuidas seda teha, milles seisneb, sellest jääb puudu ja siin on nüüd võib-olla tõesti kiriku suur roll lapsevanematele siin vastu tulla, neid teadmisi jagada. Ja võib-olla kaasa aidata just sellele arusaamisele, et see on iseenesest mõistetav elamise viis mitte midagi, kas suurt ja erilist ja teab kui keerulist. Vaid kõige olulisemad asjad, onju inimese elus tihtipeale kõige lihtsamad. Ja olen noh, tõesti väga rõõmus olnud, nähes neid kogudusi, kus on oma kooskäimise võimalused lastud Waterloo peredele, et see, see kristlik juhatus hakkab juba sealtmaalt pihta last ootavatele peredele on beebiringid, kus need emad, kes istitadega kodus on, saavad omavahel kokku on ju teada see, et on ju neil väga palju erilisi jututeemasid ja probleeme, mida nad omavahel kõige paremini arutada oskavad. Ja mis võib olla inimesele, kellel endal parasjagu ühtegi nihukest pisikest pisikest tütrekest kodus kasvamas ei ole üldse nii palju huvi. Samuti on seal võimalused beebilauluringide tegemiseks, mida ju Eestil võiks ka mitmete koguduste juures juba tehakse. Ja sealt edasi laste pühapäevakoolid ja pereringid noortetööni. No ühesõnaga, see on terve inimese eluga, paar peaks olema haaratud selle selle tööga, mida kiriku ja koguduse juures tehakse. Ja mis võib olla probleemiks minu meelest kiriku poolt asja vaadates on see. Mulle tundub, et kirik ei ole nagu alati valmis olnud kõiki neid võimalusi nägema ja ära kasutama. Ja võib-olla on puudu olnud ka piisav vastava ettevalmistusega inimestest, kes oskaksid Niukest tööd käima panna, et jõudu jääb tihtipeale ainult korraliste jumalateenistuste ja spetsiifilise kiriku töö jaoks või nagu me oleme harjunud seda spetsiifiliseks pida, ütleme, piiblitunnid, lauluharjutused. Et aga, aga jah, neid võimalusi on ju tegelikult lõputult lõputult palju ja minu arusaamine asjadest on küll selline, et inimesed otsivad neid võimalusi, siis on tegelikult kirikule väga suur šanss ja väljakutse seda seda pakkuda, mida inimesed tegelikult vajavad ja otsivad. Arvamuste osas, mis puudutavad laste arengut ja kasvatamist pole vist ükski ajastu olnud nii kirju ja variatsioonide rohkem kui praegune. Põhjuseks on kindlasti tohutu hulk eri teooriaid lapse arengut mõjutavate tegurite kohta ja selle kohta, mida kasvatusega üldse on võimalik ära teha. Kas lasta kõigel minna nagu läheb või püüda suunata, korrigeerida ja kaasa aidata. Et igast lapsest saaks täiskasvanu, kelle kõrval teisel on meeldiv ja turvaline elada. Jumal on loonud inimese nii imelisel viisil et ühe-kahe lihtsa teooriaga pole kuidagi võimalik tema olemust ja kujunemist ära seletada. On ka selge, et hoolimata mis tahes üldistustest on iga laps unikaalne jumala enda näo järgi loodud isiksus. Ja selles mõttes on igaühe areng kordumatu jumal loonud inimlapse koos temas varjul olevate lugematute võimalustega. Aga vastutuse nende võimaluste, arendamise või unarusse jätmise eest on ta pannud kõigi nende täiskasvanud inimeste õlgadele, kes seda last ümbritsevad. Me ei saa seda vastutust mingil viisil maha panna. Me peame julgema seda kanda. See oli tsitaat vaat Meeli Tankler raamatust, kuidas areneb laps. Luterlik tund hakkab tänaseks lõpetama tänasel lastekaitse Päeval. Rääkisime lastest ja lastetööst kirikus. Meie stuudiokülalisteks olid Kaarli koguduse pühapäevakooli õpetajatele lapsed ning Eesti Evangeelse luterliku kiriku pühapäevakooli ühenduse esimehe kohusetäitja Liia Kaljuste ning Tartu Ülikooli religioonipedagoogika õppejõud magister Pille Valk. Saates kõlas muusika, lastekooride Lemmelil ja lootus esituses. Eesti luterlik tund. Ootame endiselt kõikide teie arvamusi, ettepanekuid luterliku tunnisaadete kohta meie toimetusele adressil Tallinn, kiriku plats kolm või telefonil kuus 314 311 kuus, 314 311. Täna olid stuudios saatejuhid Signe Aus ja Meelis Holsting. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.