Ja välisministeeriumi nõunik, suursaadik Jüri Luik ka viimase ettekande pidaja. Sest meile saabunud telefonikõne põhjal härra Tunne Kelam on vähemalt praegu takistatud siia tulemast ja seetõttu ongi meil praegu rõõm paluda siia oma värskeid uudiseid ja kõigest muust kõnelema. Härra Jüri Luike, kes lennukisõidu pealt tulles leidis jõudu siia tulla, aitäh. Head sõbrad, mul on suur rõõm siin teile kõneleda, jama tõesti. Tõesti vahetasin isegi lennuki pileti ära varasema vastu aga kuna ma tulen otse Brüsseli lennukilt, siis ma vabandan, et ma ei tarvitse olla kõige säravamaks vormis. Kuid ma pidasin oluliseks siia kolveneritusele tulla, sellepärast et olgem ausad, ega seda tüüpi konverents on väga palju ei korraldata. Ja kuigi mina olen Eestis osalenud kümnetel konverentsidel siis ma olen seal tõele siis ma olen seal tavaliselt rääkinud põhiliselt NATO laienemisest või, või julgeolekuprobleemidest tänapäeva maailmas mis on ju ka kõik olulised, aga kui proovid jääda mõtlema nende põhiküsimuste üle ja, ja tõepoolest proovid sõnastada mida siis tähendab olla inimesena maailmas siis selgub, et see polegi nii lihtne. Ma tean, et minu ees on kõnelenud paljud elegantsed kõnemehed ja kindlasti on nad väga oluliselt selle teema tuuma juba tabanud. Kuna ma ei ole neid kuulnud, siis ma ei saa otseselt nendega haakuda. Ma saan aru, et pärast on ta küsimused nii, et see võib-olla see võib olla võimaldab siis meil kõigi nende teemade juurde veel veel täpsemalt tagasi tulla. Aga kõigepealt ma ütlen seda, mida ma tahaksin öelda. Ma alustaksin sellest, et Eesti ühiskonna toimunud muutused viimase 10 aasta jooksul on olnud väga kiired. Ja see on muidugi triviaalne tõdemus. Ja ei arvesta seda, et suurem osa neist muutustest on muidugi meie endi inimeste Eesti inimeste poolt esile kutsutud. Nad pole meile reeglina peale surutud, vaid meie endi valitud esindusorgan riigikogu on toetanud nende reformide läbiviimist. Need reformid on olnud paratamatult selles mõttes et me oleme olnud sunnitud vabastama inimese loova energia selleks, et tagada eestlaste mõistlik heaolu. Me ei saa seda teha lihtsalt maksumaksja raha ümberjaotamisega nagu näiteks naaberriik Rootsi. Aga sellise tormamiseks kõrvalprodukt on muidugi eetiliste ja humaansetel väärtuste vähene rõhutamine ja eluorienteerumine eelkõige materiaalsete väärtuste hankimisele. Olles ise 92. aastal esimeses Eesti vabalt valitud valitsuses võin ma öelda, et me uskusime ja teiste naiivselt muidugi, et vabaduse ise võimaldab inimesel tagasi pöörduda inimlike ja eetiliste seisukohtade juurde, millest nõukogude võim teda teadlikult eemaldas. Paraku ei ole võimalik inimese vaimumaailma mõjutada puhtalt sellega, et ta võib teha, mida tahab, et on vaba toimima. Eetika, humaansuse distsipliin, sisseõpetatud harjumus, haritus. Üks sellise ühiskonna, mida ma arvan, me kõik peame ideaalseks või, või positiivseks. Sellise ühiskonna olulisemaid komponente on ka vajadus suhelda teiste inimestega, teiste ühiskonna liikmetega. Vastupidiselt Nõukogude ühiskonnale, kus oluline oli karjuda, alluda, luua mingeid hierarhiaid. Jällegi ma tuleksin selle juurde tagasi, et me ülehindasime nõukogude diktatuuri mõju inimeste ette võtlikkusele. Esimestest vabanemise hetkedest käivitus võimas. Ma nimetaksin seda omakasu püüdlikkuse mootoriks mis käivitas algul toore hiljem üha arenenuma turumajandusliku süsteemi. Ja samas me muidugi alahindasime totalitaarse korra mõju inimese vaimule seda represseerivat mõju, mis ei võimalda täna kõigi formaalsete tunnuste järgi vabal ühiskonna liikmel ennast vabana tunda ja oma vabadust kasutada. Selline inimene vaatab ühiskonda ja muidugi ka Eesti riiki läbi võõrandatuse künismi prisma. Täpselt nagu ta vaatas ühiskonda 10 aastat tagasi. Arusaam riigist kui vabade inimeste ühendusest, mida juhitakse kõigi poolt heaks kiidetud esindusdemokraatiamehhanismide järgi ja mille üle ühiskonna liikmed võivad uhkust tunda on meist veel üsna kaugel. Siit oluline küsimus, kas meie ühiskond on kommunismi? Nimetaksin seda paikivast ühiskonnast kasvanud inimeste ühiskonnaks. Muidugi loodan seda. Kuid künismi on siiski tohutult palju. Ja mitte ainult riigi suhtes, vaid ka inimeste omavahelistes suhetes ja ka inimestel isendi kui isiksuste suhtes. Ma juhtisin mõned aastad tagasi konverentsil kommunismi kuriteod tähelepanu sellele et me oleme küünilised mitte ainult riigi vaid isegi oma elu suhtes. Eks kommunistlikus Kesk-Euroopas hukkub kaugelt rohkem inimesi protsentuaalselt autoõnnetuste hiigelkogustes tarvitatava alkoholi ujumus õnnetuste, muude täiesti mõttetute eluga riskimist ja tõttu sureb enneaegselt ja vägivaldset surma. Ma usun, et see on asjaolu, mida me peame arvestama. Mõistkond analüüsides. Ja siit ma jooksingi suhtlemise juurde. Kultuur on inimühiskonna enesepeegeldus, märgisüsteem. Meie kuulumine ühte kultuuriruumi kujundab meie käitumist ühiskonnas ja ühiskonnaliikmete omavahelisi suhteid. Me suhtleme kultuuri välja vahendusel, rakendades oma keelt oma õpitud ja õpetamata teadmisi, kultuuriruumi, üldist käitumisi, arusaamiskoodi. Me saame olla inimesed ainult seda kultuuriruumi taastootes. See on üksteisega suheldes. Kui lakkab suhtlus. Kui me võtame omaks mingit kommertslikult või ideoloogiliselt stereotüübid ja ei olegi neil tegelikult palju vahet, siis lõpeb ka meie inimlikkus ja asendub masinlikkusega. Me kaotame kontrolli oma tegevuse üle ja muutume masina juppideks. Me suudame kultuuri Meie loomulikku elukeskkonda toota ainult läbi suhtlemise. Ja see on oluline ühiskonna tasandil aga see on oluline ka üksikisikute tasandil. Ma arvan, et me peame õppima taas suhtlema, omandama selleks vajaliku näpuosavuse. Kas te olete proovinud liftis näiteks võõraga juttu alustada? Või ehk näiteks on saatusteid rongis võõra inimesega neljaks tunniks vastastikku istuma pannud? Milline on teie suutlikkus temaga vestelda? Ei tasu arvata, et suhtlemine on lihtne diplomaadid ja ma pean ka ennast selle elukutse esindajaks. Kes peavad tihti suhtlema võõraste inimestega vahel päevade kaupa peavad seda oma töö emotsionaalselt kõige kurnavamaks osaks. Oskus mitte suhelda või oskamatust suhelda ei avaldu muidugi mitte ainult liftis. See avaldub tihti ka isiklikes suhetes. Kaaslastes ja sõprades. Räägime poliitikast, spordist või ilmast, mis on vähemalt kindel ohutu mõtete taastootmine. Sama nähtus on levinud ka meie ajakirjanduses. Eesti ajakirjanikud, mõned olulised erandid välja arvatud, ei räägi reeglina meiega vaid nad deklareerivad või teatavad meile midagi. Ja ega meil ei ole neile ka midagi olulist öelda. Pigem keerame masinal nuppu ja leiame mõne vana filmi. Isiklikult pean tunnistama, et eelistan lugeda Frankfurter, olgem ainet või Washington Posti. Sest see on võimalus kaasa mõelda. Võimalus suhelda. Oleks tähtis teema minu jaoks, ühiskonnasisese suhtlemise vahend on ajakirjandus, vaba ajakirjandus, ta võimaldab ühiskonnal pidada sisemonoloogi. Samas on ta muidugi ühiskonna muutmise tähtsaim tööriist. Need kaks asja peavad olema üksteisega tasakaalus. Nõukogude ühiskond, millest me tuleme seal ajakirjandus oligi valdavalt ühiskonna muutmise tööriist. Ja see sisemise ühiskonnas sisemise suhtluskanaleid roll oli täiesti kõrvale heidetud. Ja paljuski tundub, et sama jätkub ka täna. Ma usun, et ajakirjanike vastutus ühiskonna lõhestumise ja võõrandumise eest on täpselt sama suur kui poliitikutel. Mida peaksime suheldes meeles pidama, mida õppima? Nagu ma juba ütlesin, iga inimene suhtleb oma pagasi teadmiste iseloomu, tunnete pinnalt lisaks veel üldine kultuurikontekst. Kindlasti on vajalik teatav empaatiavõime, soov samastuda oma kuulajaga. Ma arvan, et halb suhtleja ei suuda olla hea ajakirjanik, poliitik, õpetaja, meie kultuurilähedus ja meie haritus annab meile suhtlemiseks sobilikud tööriistad vajaliku konteksti, sõnavara. Ühiskonna üldine kultuuritase loob ka üldise suhtlemiskonteksti. Tõstatab olulised küsimused, loob suhtlemisvajaduse. Kahjuks peab tänane Eesti suhtlus paradigma edukateks jõhkra ülikonkreetse suhtlemistüübiga inimest, kes ei aja jutumärkides liigset jama, räägib lühikeses, kiires toonis. Ma arvan, et me kõik oleme selliseid inimesi kohanud. Üha lisanduv elutempo jätab vestlused pigem asjaajamist telegrammideks kui reaalseks suhtluseks. Üha mõnusam on rääkida arvuti ja mobiilikõneposti vahendusel. Jääb ära mõttetu jutumärkides, mõttetu, kuidas läheb? Aeg sunnib tagant ja käiku lähevad nii-öelda pakend, suhted. Kiirenev elutempo on muidugi fakt. Moodsaid kommunikatsioonivahendeid on ka fakt, ei saa eitada. Kuid neid tuleks kasutada viisil, et nad ei muutuks meie inimühiskonnale hävitavaks. Üks oluline küsimus on muidugi see, et me ei tohi oma kuulajat lahterdada, teda stereotüüpselt käsitleda. Sellega teeme paratamatult ka enda stereotüübi. Millest sa ikka prügimehega muust räägid, kui prügist või millest sa ikka pankuriga mustreid kui rahast. Laseme ennast üllatada. Inimesed on suutelised väga toredateks vestlusteks, kui neile eelarvamuste vabalt läheneda. Head sõbrad kogu sellel, minu lool on muidugi ka ühiskondlik taust. Me oleme alati uskunud, et diktatuur ja autoritaarsus sünnivad vaesusest ja infotsensuurist. Aga see pole tingimata nii. Nad võivad sündida ka liigsest mugavusest, liigses standartiseerimisest, massikommunikatsiooni piiramatutest, võimalustest ja meie oskamatusest suhelda. Meie mugavusest arvata, et nii ongi kõige parem. Ja igal juhul on nii kõige lihtsam. Poliitiline diskursus Eestis ja enne valimisi on see kõigile tänaval näha on tohutult kommertsialiseerunud. Kui valimiste kõige edukamad reklaamid on pesupulbri reklaami matkivad siis on selge, et nende alusel tehtud otsustel pole mingit reaalset seost ühiskonna mõjutamisega. Liikuda sealt edasi pehmesse autoritarismi. On ainult aja küsimus. Diktatuur on kultuuri vastand, see on inimlikkuse häving. Kuid nagu öeldud, inimlikkust ei pea hävitama ainult vaesuse infonälg. George Orwell ei kujuta oma raamatus 1984 mittevaest vaid rikast ja tehnoloogiliselt üle üliarenenud tulevikuühiskonda. Inimühiskonna võib hävitada näiline virtuaalne suhtlemine mis on meile kõigile peale surutud ühiskondlikes suhetes ja mis üha rohkem tungib meie isiklikes suhetesse ja poliitikas. Seda võin ma teile kinnitada, on inimesi, kes oskavad seda. Nii et ärme laseme mööda võimalust luua enda ümber inimlikku keskkonda see on meie kodanikuühiskonna enesekaitse ja see on kindlasti meie kõigi võimuses. Loomulikult ka ühiskonna enda korraldus peab soodustama dialoogi. Eesti noore ühiskonna ülesehitus on väga hierarhiline. On riiklikud ja omavalitsuslikud struktuurid, on firmad ja ajalehed. Ja kes on nende partneriks ühiskonnas. See on üksikisik. Üksikisik ei suuda ühiskonnas olla võrdväärne suhtlemispartner. Loomulikult on kõikjal ka Eesti ühiskonnas palju erandeid kuid reeglina tal ei ole vaimseid ja materiaalseid ressursse et üksi ühiskonnaga dialoogi pidada. Seetõttu usun ma, et järgmise 10 aasta olulisemaks ülesandeks saab olema. Seltside ühingute, see, mida Eesti seadus nimetab mittetulundusühingutes loomine mis kõikvõimalikul moel rikastaksid meie ühiskonda, oleksid võrdväärsed partnerid meie riigiasutustele kaitseksid üksikisikut rohujuure tasandil. Kui sotsiaalteadlased. Ma teen siin ühe vahemärkuse, kui sotsiaalteadlased analüüsisid Eesti riigi AIDS i poliitikat võitlust AIDS i AIDS-i siis leiti, et raha on tegelikult eraldatud piisavalt. Spetsialiste on piisavalt. Riiklikud mehhanismid on enamvähem paigas. Aga mis puudub, on suhtluspartner, puudub puuduvad organisatsioonide ühiskonnas mõju organisatsioonid, kes suhtleksid riigiga ja sõnastaksid koostöös riigiga selle lepingu mida siis tulevikus riik peaks täitma. Seda ei ole võimalik teha üksikul aidsihaigel, see on täiesti lootusetu ja meil ei ole mõtet talle sellist koormat peale panna. Minu arvates väga oluline aspekt. Nii et kui tahad rikastada Eesti ühiskonda Eesti riiki loomuni sõltumatu selts või ühing ja hoolitseda tema eest olgu ta tõeliselt sõltumatu ja selle ala inimeste tõeline kooskäimise koht. Eesti riiklus sündis möödunud 20. sajandi alguses seltsidest. Nüüd oleme riigi taastanud. Aga seltsid kiratsevad ikka. Ei ole paremat kaitsevahendit stereotüüpse ühiskonna vastu, kuid tugevad mittetulundusorganisatsioonid. See kaitseb meid vaimse labastumise aga ka poliitilise autorit rismi eest kõige paremal moel. Sellega oma algussõnavõtu lõpetamine, olen valmis vastama küsimustele, aitäh. Suur tänu ja meil on nüüd aega küsimuste esitamiseks ja nendele ka vastamiseks. Ja ma annangi esimesena sõna sellele käele, mida ma näen, palun. Et kas on vahe? Vahe, on, vahe, on vahe, on suur. Võib-olla alguseks ma räägin ühe niisuguse lühikese lõbusa loo, mis puudutab Euroopa Liitu. Euroopa liidus, nagu te teate, on väga palju ametlikke keeli. Ja eesti keelest saab tulevikus Euroopa Liidu ametlik keel. Seetõttu on seal tohutult palju ka tõlke. Ja ka tõlkidel on ju alati rahvus. Ja tõlgid kurdavad seda, et näiteks ma toon siin tingliku näite, et näiteks Kitaallasest tõik, tal on tõsiseid raskusi soome diplomaadi või Soome poliitiku tõlkimisega. Sest sellel ajal, kui soomlane läheb pulti tõlk tõmbab kopsud õhku täis oodates, et nüüd tuleb kena sissejuhatus. Soomlane on kõik juba rääkinud. Tõlk ei saa üldse aru, kas kõne on alanud või on see lihtsalt mingi vaherepliik. Soomlane on juba puldist ära läinud. On ta vastupidine olukord. Kui itaallane tuleb pulti ja on Soome tõlk siis itaallane alustab oma sõnavõtu pika kauni sissejuhatusega, mis võib-olla sild sajandite taha. Soome tõlk ei saa aru, et see oleks kõne loomulik osa ja ta ütleb lihtsalt mikrofoni, et ta tervitab meid. Mida itaallane oma arvates ei tee tegelikult vaid see on kõik selle sõnumi loomulik osa. Ja seda tüüpi näiteid võib tuua väga palju. Ja see loomulikult selline probleem loomulikult tekib erinevate erinevatest kultuurikontekstides inimeste omavahelise suhtlemisega. Riikide ajalood on erinevad, me näeme praegu seda suurt prantslaste ja ameeriklaste omavahelist konflikti. See on ju väga paljuski kultuurikonflikt. Sest prantsuse ajalugu, prantsuse kultuurilugu prantsuse poliitika lugu on selline, mis näeb Prantsusmaad Euroopa liidrina. Prantsuse praegune president teataval määral matkib, imiteerib Prantsusmaa kuulsamalt 20. sajandi presidenti, show kooli. Kontekst muidugi täna on hoopis teistsugune ja, ja seetõttu tihtipeale see mõjub lihtsalt omapäraselt. Aga sellest oleks võib-olla võimalik üle saada, kui ameeriklased loobuksid oma niisugusest Mathofact. Lahendustele puhtalt lahendustele suunatud poliitikast ja, ja, ja laskuksid laskuksid teatavasse dialoogi. Lõpuks on tihtipeale jutt oma näo päästmisest, oma näo säilitamisest, soovist mitte alandavalt järgi anda. Ei ole eriline kunst anda teisele rahvale see võimalus nii-nii-öelda kerge kummardusega välja jalutada tagurpidi. Et sa ei pea teda alati läbi seina lööma. Ja see on see, see on see kultuur, mida, mida muidugi erinevate riikide diplomaadid, ükskõik millisest rahvusest nad on, proovivad Euroopa Liidus ja NATOs ja teistes organisatsioonides kultiveerida. Nii et mina pean diplomaatide tööd seal tohutult oluliseks. Loomulikult poliitikud on need, kes lõpuks oma rahvast esindades jõuavad sellele suurele kokkuleppele poliitilisele kokkuleppele. Aga diplomaadid on need, kes loovad platvormi mis seda, mis seda kokkulepet võimaldab. Aga, aga vahed on, vahed on kohati hirmus suured. Mul on seal osad ka see, et diplomaadid on harva ühes liftis koostöö üle ookeani, niimoodi kaugelt suhtlevad nad ühes liftis oleks, kuidas siis võiks olla? Diplomaadi elukutse, kui seda kaugelt vaadata on ainult üks lust ja lillepidu. Käid ringi heas ülikonnas, pead kogu aeg rõõmsa näoga, millest inimesed teevad eksliku järelduse, et sa oledki kogu aeg rõõmus. Pead suhtlema väga paljude inimestega, kellega sa tegelikult ei tahaks suhelda. Ja pead seda tegema hommikust õhtuni, sest väga palju diplomaadi päevatööst toimub õhtuti õhtustel vastuvõttudel. Ja kui diplomaadid saabuvad koju, siis nad on sama väsinud, kui nad oleksid töötanud saekaatris või või teinud mingit rasket füüsilist tööd. Seda tüüpi suhtlemine on on väga keeruline, eriti kuna diplomaadid teevad seda just nimelt erinevatest kultuurikontekstides pärit inimestega, kelle puhul sa pead ikkagi mõtlema iga sõna, kas, kas see, kas see sõnakasse repliik toob kaasa mingi ootamatu reaktsiooni või või ei too? Ma toon lihtsalt sellise näite. Jäägu see siia saali, et meil olid NATO läbirääkimised. Eile, kui ma oleks kohanud seal prantsuse suursaadikut, keda ma küll ei kohanud, oleksin talle öelnud lihtsalt ühe lause. Teate, Eesti jaoks on kõige tähtsam NATO ühtsus. Siis ta oleks hüpanud püsti nagu isenesest, lihtne lause ja kõigile loomulik. No mis võiks olla tähtsam kui ühtsus, eks ole. Ta oleks hüpanud püsti nagu herilasest mõelatud sest tema oleks selle minu lause taga näinud tohutu suurt kriitikat seda, et Eesti toetab ameeriklasi ja seda, et me oleme väga mures prantsuse poliitika pärast. Ei mingit niisugust asja. Nii et selles mõttes on need laused väga olulised. Aitäh järgmine üllastankle, palun. Ja kultuur ja äsjane küsimus oli selle kohta, kuidas on erinev. Suhtlen erinevate rahvuste esindajatega. Sellel diplomaatilisel tahame tulla inimlikule suhtlemisele. Kas te näete seda ohtu, et meie suhtlemine muutub ülemaailmselt kaasa arvatud siis piin? Ühesõnaga, aviljoniseerumine tuleb sedavõrd peole, et me kõik suhtleme üksteisega taanlastega. Rootslased norrakatega belglastega nagu Ameerika selline, mis iganes, bee stereotüübid on Ameerika käitumisest geniaalsus ja, ja selline ladna olemine ja, ja lihtsustamine. Ma mõtlen sellised ameerikalikku massikultuuri suhtlemise viis ja te näete, et see hakkab võimust võtma kõike või veosega. No see on teataval määral muidugi globaliseerumise kõrvalprodukt, sellepärast et kui maailm globaliseerub ja moodsate infovahendid võimaldavad meil tõepoolest suhelda täna Buenos Airese ka ja, ja ja ma ei tea, millist näidet tuua mõne mõne noh, ütleme Lõuna-Aafrika Vabariigiga hetkega kiiresti, seal on inimesed, kellega meil on võib-olla samad huvialad. Siis loomulikult meil on vaja mingisugust ühtset kultuurikonteksti, mingit ühtset espirambot, mingit ühtset keelt. Ja küsimus ei ole mitte inglise keeles, vaid küsimus on selles, et me vajame mingit ühte väärtuste süsteemi, et me enam-vähem saaksime aru, millest me mõlemad räägime. Ja sellises olukorras on tõesti tõsi see, et selleks globaalseks suhtlemiskoodiks võetakse väga hõlpsasti noh, ütleme kõige mõjukam või kõige võimsam. No ütleme tehniliselt finantsiliselt kõige võimsam kultuur, mis on, mis on selles mõttes nendes globaliseeruvates võrgustikes kõige laiemalt levinud? See ei ole, see ei ole ameerikalik, kus see on, see on pigem mingisugune segu ameerikaliku, sest siin on ka paljude sinna, seal on ka paljude teiste kultuuride nii-öelda sulas see, see ei ole puhas nii-öelda Ameerika likus, mille, mille me oleme üle võtnud. Aga see teatab, niisugune globaalne suhtlemiskood tekib. See on peaaegu paratamatu. Me võime vaielda selle üle, kas see on hea või halb, aga, aga see on, see on fakt. Aga ma usun, et mida rohkem me säilitame oma kultuuri, mida rohkem me suudame seda oma kultuuri propageerida ka oma kaaslastele. Seda rohkem võidakse ka meie kultuurikoodi üle võtta ja meie sõprade poolt minu pärast kas või Buenos Aireses kasutada sedasama arusaamast suhtlemisest, et see väga paljuski sõltub indiviidist, sest meil tuleb arvestada, et kõik need kõik need võrgustikud on, nad ei ole hierarhilised, keegi ei kohusta meid suhtlema nii, nagu me suhtleme, keegi mingit käsku meil ei ole selleks antud, me teeme seda täiesti oma vabal valikul. Kui me suudame oma sõpra tinglikult Buenos Aireses või mustamäel veenda, et me peaksime suhtlema mingil teisel viisil ja tema on sellega nõus temaga meie suhtluspartner siis ei ole mingit probleemi. Nii et see on selles mõttes meie enda vaba valik. Aga millal inimesed hakkavad vaevuvad seda tegema? On muidugi ainult siis, kui nad arvavad, et see on oluline, et see on tähtis, et sellel on mingit mõtet, sest muidu võetakse tõesti kõige lihtsam väljapääsutee. Ja vaieldamatult see on võtta niisugune Ameerika niisugune tüüp, hamburger, käsutada seda suhtlemiskoodina. Aga väga paljudes ütleme niimoodi ringkondades väga paljud intellektuaalid omavahel peavad väga oluliseks seda, et see suhtlemiskoodse globaalne suhtlemiskood oleks palju rikkam kui see kõige primitiivsem, niisugune ameerikalik SMSi vahetus ja, ja Ameerikas ka ameeriklased ise. Kui te käite ringi näiteks kohtute, ütleme Ameerika idaranniku intellektuaalidega, siis neil on täpselt sama mure, ka nemad ei taha vajuda selle kõige madalama nii-öelda näitajani. Nad ei pea selles mõttes vajalikuks demonstreerida oma niisugust McDonald rikkust vaid pigem nad harrastavad ka niisugust keerulisemalt suhtlemiskoht. See on meie enda vaba palkadest. Aitäh, ma nägin siit järgmine, palun. Minu minu isiklik arvamus on, et see, see reaalne piin mis praegu on Eestimaa ja Venemaa vahel jääb eestivene reaalseks piiriks. Ja see on parim, mida me suudame saavutada. Ja see, et selline piir on meie kahe riigi vahel on isegi juba väga suur saavutus. Ta ei vasta kindlasti meie kõige õiglustundele ja õigustundele. Aga see on hetkel parim, mida me suudame saavutada. Ma ei, ma ei oska selle sellele küsimusele muud viisi vastata, ma olen ise pidanud Eesti-Vene läbi rääkima, ütleme see aastatest 92 kuni 94? Jaa, jaa, osaliselt lasub see kõik on minu südametunnistusel, aga noh, vahel on olukord, et kivist läbi ei murra. Ja väikerahvale on see muidugi veel palju selgem kui suur rahvale. Nii et midagi positiivset ma ei julge praegu küll öelda. Ja aitäh, härra, hea sõnum. Neid põhjuseid on tegelikult väga mitu, kuna kuna ma olen ise ajakirjandust Tartu Ülikoolis õppinud ja kuna ma jah ja kuna ma tunnen ka väga paljusid Eesti ajakirjanike siis See see, see põhjuste rida on tõesti väga suur, aga ma nimetaksin mõned. Üks põhjus on loomulikult see, et kvaliteetajakirjandus nõuab raha, nõuab raha ja nõuab aega. Me kujutame kõik ette, et, et inimesed, kes oleksid suutelised kirjutama uudislugu ja ajakirjandus, on ikkagi väga paljuski seotud uudislugudega. Kui me arvestame, et lehte tuleb välja anda iga päev kuidas, kuidas näiteks töötab Washington Post, Washington Post töötab niimoodi, et on eraldi inimesed, kes jahivad uudiseid ja on eraldi inimesed, kelle põhiline ülesanne on kirjutada see lugu ja kes on selle ala absoluutsed professionaalid ja kellele makstakse selle eest hirmsuuri summasid ja selle raha sees on muidugi see see tunne, et ta ei pea millegi muuga tegelema. Et ta on vaba ennast harima. Et ta on nii-öelda tinglikult ühiskondliku eliidi liige. Ajakirjanik Eestis muidugi puuduvad sellised finantsilised ressursid. Teine asi on muidugi inimeste haridus ja, ja haritus. Siin on väga oluline just peatoimetajate roll, sest kui me vaatame näiteks Lääne kvaliteetajakirjandust, siis peatoimetaja on see juht, kes üsnagi diktaatorliku meetoditega puhastab lehe kõigest saastast. Ja on suuteline ka kõige tuntuma ajakirjanikule ütlema, et sinu kuigi sa oled täna terve päev vaeva näinud ja tõesti kõvasti pingutanud, aga see, sinu lugu on täielik jama, sest sul ei ole ühtegi allikat, millele saad põhined oma väidetes. Järelikult me seda mingil juhul ei avalda. Eestis on selline olukord täiesti kujuteldamatu. Kui juba inimene on nii palju vaeva näinud, et on mitu lehekülje artiklit kirjutanud siis artikkel ka raudselt ilmub. Sest kui ta ilmu, siis on järgmisel päeval lehes lihtsalt tühi koht. Kuna ei ole, ei ole selles mõttes konkurentsi, ei ole kedagi teist, kelle artikli võiks võtta ja selle asemel panna? See on, see on tõsine probleem, me oleme siin arutanud ka kolleegidega ajakirjandusest, et kas see oleks võimalik trükkida ära rohkem lääne ajakirjanduses ilmuvaid artikleid. Siin on kaks probleemi, üks on autorikaitse küsimus, sest et see on kõik nii-öelda intellektuaalne omand, aga teine küsimus on see, et väga paljud peatoimetajad ütlevad, et Eestisse kedagi ei huvita. Et kui näiteks Frankfurter Allgemeine artikkel rahvusvahelisest poliitikast siis Eestisse kedagi ei huvita, sest eestlased ei saa sellest aru, see on liiga keeruline nende jaoks. Mina isiklikult ei jaga seda seisukohta, ma arvan, et meil tuleks seda proovida rohkem, kui me seda praegu teeme. Võib-olla võib seda avaldada koos kommentaaridega, kui peetakse seda vajalikuks. Kolmas võib-olla oluline aspekt, mille me ka välja tooksin, on see, et see lääne ajakirjanduse kuldne printsiip et lugu, loo sisemine struktuur jaguneb kaheks. Fakt on püha, kommentaar on vaba. Sa ei saa sa moonutada või muuta fakti. Sa võid oma kommentaariga talle mingisuguse hinnangu, aga sa pead selle fakti ära tooma, et lugeja, isegi kui ta ei ole sinuga nõus, võib samuti veenduda, milles. On küsimus, millest üldse jutt käib? See selles mõttes ma näiteks väga positiivselt märgiksin ära eilsest postimehest, kus välisküljel kui kui keegi tähele pani oli, oli toimetus avaldanud kaks välispoliitilist dokumenti, mille üle kogu Eesti rahvas on viimase kuu aja jooksul vaielnud. Üks on Eesti välisministri poolt alla kirjutatud avaldus, kus me väidetavalt toetame Ameerika Ühendriikide sõjapoliitikat mida seal dokumendis tegelikult ei ole. See dokument oli tervikuna ära toodud ja teine on ÜRO resolutsioon, mille alusel inspektorid on praegu Iraagis resolutsioon üks, neli, neli, üks, mis oli jällegi mitte küll päris terviklikult, aga siiski olulisetes osadest tekstina ära toodud ja siis oli lisatud kommentaar. Ja lugeja saab ise siis lugeda ja hinnata. See oli minu jaoks täiesti üllatuslik, et niisugune tee oli valitud, aga, aga, aga väga positiivne ja neid neid küsimusi on veel, aga nad üldiselt taanduvad. Peatoimetajale peatoimetaja on see kapten laevas kellel on kõige suurem vastutus oma lehe kvaliteedi eest. Kui lehte ei ole kvaliteetne, siis tuleb meil peatoimetaja juurde ja küsida temalt, miks ta teeb asju nii ja mitte teisiti. Aitäh Liina. Ronin. Jumala edasi. Liigutada nii vahekorra on seal. Ja siiski. Kuidagi. Väga-väga raskem seda mõju hinnata, aga kindlasti on niimoodi, et et ei saa öelda, et kõige suurem mõju on, on suurkapitalil tänu sellele, et meil on palju raha ja, ja, ja seetõttu palju võimalusi mõjutada. Sest tuleb arvestada ikkagi, et kodanikuühiskonna organisatsioonid, mis koondavad enda ridades niisugusi olulisi kodanikkonna rühmi, kes on väga mõjukad ka sellel hetkel, kui tulevad valimised ja nad käivad ka sellel hetkel välja oma arvamused ühes või teises küsimuses. See võib olla tsiviliseeritud riigi poliitikule palju tugevam argument kui ühe või teise ühe või teise. Noh, ütleme suur suur kapitali esindaja, arvamus, probleem on probleem on just nende kodanikuorganisatsioonide jõus nende kvaliteedis. Jällegi küsimus ei ole ainult vaimsusest, küsimus on paraku ka rahas. Kui me tahame luua sõltumatut ühingut, mis seisaks sõltumatult oma asja eest siis on väga oluline see küsimus, kuidas teda finantseeritakse Eesti-suguse väikeriigi tingimustes. Me peame muidugi tõele näkku vaatama, ei ole võimalik finantseerida kodanikuorganisatsioon puhtalt eraannetustest muutuvat. Kuna Eesti kuna ka Eesti erakapital on väga kontsentreerunud, muutuvad nad seetõttu jälle teistpidi sõltumata nii-öelda sõltuvateks. Seetõttu tuleb arvestada, et riik, juhul kui mittetulundusühingutele välja antavate rahade süsteem on piisavalt hästi välja töötatud, läbipaistev kõigile arusaadav on ikkagi vähemalt sellises Eesti tüüpi väikeriigis aga ka näiteks Soomes, Rootsis, paljudes meie naaberriikides üks põhilisemaid, kodanikeühiskonna ülevalpidajaid ja selles ei ole absoluutselt mitte midagi halba. Ma pean, ma pean seda täiesti loomulikuks, me oleme seda teinud kaugelt liiga vähe ja ma usun, et iga riikliku projekti puhul, mille me käivitame, oleks arukas, kui tulevikus oleks ette nähtud ka rahad vastava ala kodanikuühenduste ülevalpidamiseks. Eesti riik on juba praegu sellise staadiumist, kus sellise raha eraldamine ei ole üle jõu käiv. See ei ole tegelikult suur probleem, seda võib täiesti teha, juhul, kui me seda tähtsustame. Ja, ja, ja seda peaks, seda peaks ilmselt tegema. Euroopa ulatuses tuleb muidugi arvestada, et paljud kodanikeorganisatsioonid on ühinenud ka üleeuroopaliseks organisatsioonideks, siis on nad muidugi juba vägagi võimsad ja omab väga suurt mõju konkreetsetele konkreetsetele otsustele. Aga, aga vaatame seda korraks ka otsuse tegija vaatepunktist. Meil tuleb ka seda arvestada, et ka otsuse tegijal, oletame poliitikul ütleme, komisjonääril Euroopa Liidu komisjonis ka temal on lihtsam, kui tal on olemas partner, kellega tal on võimalik suhelda no ütleme tinglikult samas keeles. Nad ei tarvitse jagada üksteise seisukohti, aga vähemalt see noh, nagu Öeldakse paradigma, milles nad räägivad, on sama. Ja kui me vaatame, siis mittetulundusühingutel suurtel mittetulundusühingutel Euroopas on väga mõjukat tihtipeale palgatud näiteks väga mõjukad advokaadid, juristid, nende teenistuses on Piaar, inimesed, kommunikatsiooniinimesed, see kõik on selleks, et oma liikmete huvisid paremini paremini kaitsta. Eestis on see see maailm, kuigi ma ma ütlen, et seltse, ühinguid on meil palju, selles mõttes ei ole probleem ja nagu te teate, riik kuidagi ei takista nende loomist, pigem vastupidi. Sõnades oleme alati olnud väga positiivsed selles suhtes, aga kui vaadata seda reaalset maastikku. Sest tegelikult on see minu arust üks üks Eesti riigi nõrkuse olulisi elemente. Aitäh, ja viimane küsimus, palun, teil oligi käsi püsti. Proua ei olnud siis, siis ei ole küsimust enam. Siis ei ole küsimus. Suur tänu ja meie aeg on olnud huvitavalt ja hästi kasvatatud kõige raskemate aiaga samas püsivalt kestvate probleemidega, sest need ei kao kuhugi. Kuidas inimesed inimestega suhtlevad nii kaua, kui on maa peal, riigil ja rahval on nii kaua need samad probleemid jäävad, jäävad olema. Suur tänu teile suredele, aitäh. Ja palun tehke seda aspekti, et jah, võib-olla saadan mehitamata Kentmanni parandamist kokkulepitud aidata ja nüüd me suundume sõnavõttude juurde. Esimesena on Endel kask. Tänan, austatud juhataja austatud ettekandjad. Täna on kõik ettekanded olnud väga kõrgel tasemel ja sellest lähtuvalt on selline juhatused midagi praktilist ja konkreetsed reaalsed siia kõrvale tuua. Just kus meie mõte võiks väga järsku liikuda kuhugi. Mingi lahenduse poole meie ühiskonnas Nõukogude Liit lahutas kiriku riigist ja täna seda riiki enam ei ole. Esimene Eesti vabariik samuti lahutas kiriku riigist ja 50 aastat meid karistati, kas täna jätkame seda teed? Analüüsides ettekandjaid on selgelt välja toodud, et kirik ei ole riigist lahutatud. Kirikul on riigis eksisteerimiseks kolm sellist momenti. Ja, või kolm asendit. Ma pakun esiteks välja. Et on olemas riigikirik, ma ei oska seda defineerida ja ma ei ei püüagi seda välja öelda. Toon ainult mõned näited. Näiteks Iraak, Iraan, islamimaad, budistlikud maad, kus tõepoolest teistel kirikutel on ääretult raske eksisteerida ja misjonäride elu on lõppenud, nii nagu Tsetseenias oli. Pastori pea oli aiateiba otsas teine võimalik, ja siis siia veel juurde, et Eesti riigis põhiseadus ka välistab selle võimaluse. Teine moment on, kus kirik on avalik-õiguslik juriidiline isik. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kirik ei taotle poliitilist võimu. Teiseks, kirik taotleb vaimulikke kõlbelise väärtusi, võitleb patu vastu. Kolmandaks kirik valib, juhid, koolitab neid, õpetab ja juhib iseenda tegevust kogu riigis. Ja neljandaks, riik finantseerib kirikut 100 protsenti. Kolmas võimalus on, kus kirik on eraõiguslik juriidiline isik. Ja vastavalt Eestis kehtivale kirikute koguduste seadusele on tõepoolest kirikule antud eraõiguslik juriidilise isiku staatus tõotab samuti vaimulikke kõlbelise väärtusi ja võitleb vastu patu vastu. Juhib ennast, koolitab ja õpetab. Aga nüüd selle finantspoole peal on lugu natukene kurvem, ta peab iseennast finantseerima. Ja täna ma küsin, missugused on kirikul kogudusel need finantsvahendid, millega ta saab iseennast reguleerida, missugune on see ette võtnud, millega ta peab tegelema, et kõik need kulutused katta, no neid täna ei ole. Ja see, mis on, on ikkagi väga pisku. Riigipoolne toetus. Riigipoolne toetus on väga pisku ja Tegelikult on meil kirik avalik-õiguslik kõigi oma omadustega. Ja kuidas me kujutame kirikult, et ta on kui mingi ettevõtte kuu patune inimene läheb sisse, kohtub jumaliku jõuga ja väljub patuta inimene, keda Eesti riik rohkem vajab. Eesti riik vajab neid kes on patuta või kes elavad patuta elu ja kirikust väljudes. Inimene on loogiline, ta omandab jumaliku jõu patuta elu elamiseks. Ja siin ma näen just seda lahendust. Nüüd vaatame hetkeks pastoritööd. Laupäeva õhtul kell 11 a kena aitäh. Järgmiseks sõnavõtuks on palunud Peeter Liiv kolm minutit. Tere, kallid, kuulad ma natukene haakuks Malle Pärna ettekandega, kuna ma ise olen tegev ka meedia alal. Teatavasti annan välja filosoofilise religioosse kultuuriajakirjad päikesetuul. Ja. See ajakiri on nüüd juba 22 numbrit, on teda ilmunud ja huvitav oli möödunud aasta kestel lugeda ka vastukajasid. Näiteks Tartu vaimsuse üks tänaseid juhte Berk Vaher on öelnud, et ülemine kaheksate esoteerikalehekest hulgas alustanud väljaande saamisest mõjusaks vaimsuse käsitlejaks religiooni osas lausa juhtivaks häälekandjaks. See on minu jaoks tähelepanu väärne tunnustus ja ma loodan, et see põld, mis nüüd on lämmatatud, nagu Malle Pärn rääkis ka sellisest massikultuur, sest ajakirjanik kirjandusest leiab mõningast kompensatsiooni kasvõi siis selliste väikeste aja kirjakeste näol. Sest tõesti siin on rahalised raskused, siin on needsamad ressursid, millest härra Luik rääkis. Kuid siiski see ajakiri ilmub ja käsitleb ka jõudumööda Meie kristlikku mõtlemist, kristluse olukorda, kristlikku kristluse kultuuri, suhteid tänases Eestis. Ja. Kui nüüd rääkida sellest, kuidas tuua religioosseid väärtusi kaasa inimeseni siis kui Vello Salo väitis siin, et religioosse ja ilmaliku kultuuri vahel ei ole piiri siis tegelikult minu jaoks selliseks ühendavaks mõisteks on püha. Jaa, ka meie otsime oma aja kirjakeses seda, mis on inimese inimeste jaoks püha, olenevalt olenemata sellest, kas nad on parajasti kiriku kui institutsiooni liikmed või mitte. Ja me oleme leidnud seda järgmistes valdkondades, mis tõesti puudutavad inimesi. Esiteks mehe ja naise vahelised suhted, armastuse lähedussuhted, mida kaasa Lääne kultuur täna uue hooga avastab ja mille kohta meil ilmub palju head kirjandust. Kui Rein Veidemann siin ütles, et teine inimene kui väärtus minus, et ma austan teiste inimeste unikaalset omaette väärtust siis eks see ole ju ka kristliku ligimesearmastuse aluseks, et ma tingimusetult võtan teda sellisena, nagu on, mitte ei saa tingimusi selleks, et teda aidata, et teda sallida, et temast lugu pidada. Ja kui Avo Üprus siin viitas sellisel laiemale koostööle siis võib-olla me kunagi hinda kunagi õpime rohkem hindama ka meie ütleme põlisusku seda, mis täna on uuesti ärkamas, mis pühastab loodust. Sest raske on öelda, mis täna on suuremas kriisis, kas inimene, üksikisikuna, loodus või, või ühiskond. Teiseks meie lapse ime, uued pedagoogikat, mitte ainult kristlik pedagoogika, ka teised. Kolmandaks, seesama looduse pühadus, ime neljandaks, minu meelest kõige pühamaid asju, mida siin ka mainiti, on see, et inimene otsib ja kasvav inimesena. See on üks võtmeküsimusi ka kirikus minu meelest, otsingulisus loos jaa, püha, võib-olla ka isegi poliitika, poliitika kui rahva teenimise viis on sellised bioloogiat 20. sajandil väidavadki, et kõige religioossel tegevus ongi poliitika, mitte niivõrd kirikumine tegevus. Ja kõik see kokku võiks anda sellise tervikliku maailmavaate. Sinna alla kuulub ka siis globaliseerumistemaatika, kodanikualgatus, kodanikuühiskond, globaliseerumine nii heas kui halvas. Ja on huvitav, et kui möödunud aasta uuriva ajakirjanduse preemia sai Rein raud, siis ka meie oma ajakirjas kuulutasime ta möödunud aasta lõpunumbris aasta inimeseks just nimelt kodanikuna. Olgu ta siis vasak või parempoolne, aga Ta ilmutas oma kodaniku südametunnistust. Nii et need valdkonnad kõik kokku ehk aitaksid mingil määral kaasa kiriku missiooni ja visiooni selginemise. Ja ka meie ajakiri töötab selles suunas kaasa, nii et kui võimalus on, siis heitke pilk peale tutvuda, all on tehtud ka väike väljapanek. Ja teadke, et ka meie mõtlema neid mõtteid selles suunas, aitäh. Aitäh. Järgmine sõnavõtt on Alar. Ma tahtsin sõna võtta teemal sekulariseerumine. Et see oli kuuekümnendatel aastatel veel kuni selle ajani väga populaarne ja selline võib öelda normatiivne teooria mille kohaselt usuorganisatsioonide ja üldse usuliste hoiakute mõju poliitilise valitsuse esindajate valimisele poliitiliste otsuste tegemisele Ja sealt selle kaudu ka ühiskondlikele väärtustele saab järjest kahanema kuni ühel hetkel nagu lineaarselt jõuab väärtuseni null. Ühesõnaga religioon taandub just nimelt sellise majanduslik-poliitilise moderniseerimise käigus, millega kaasneb arvamuste paljusus, demokratiseerimine ja nii edasi. Oleks keegi öelnud selle vastu midagi, 60. aastal oleks olnud imelik inimene. Tänaseks aga on selgunud näiteks Ameerika Ühendriikides kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel. Usuorganisatsioonide mõju poliitikale oli nõrk. Reigani ajast. Me teame, et me teame, et moderniseerimise tulemusena on mitmel pool maailmas tõstnud pead usuline fundamentalism. Me võime pidada seda heaks või halvaks, aga rääkida, et moderniseerumine toodaks religiooni lahkumist või selle kahanemist poliitikast ei saa. Näiteid on väga palju veel. Näiteks see saame rääkida sellest, et ideoloogiate vaheline vastasseis poliitikas väheneb. Samas suur selline globaalne poliitika asendumas selliste globaalsete küsimustega nagu tuumasõda, keskkond ja usuorganisatsioonide mõju nende otsustele, mis nendes valdkondades tehakse ja teiselt poolt oodatakse ka usuorganisatsioonidel pendilt rohkem. Näiteks anglikaani kirik. Inglismaal oli Thatcheri valitsus võti juba teravalt sõna ka küsimustes, mis on sotsiaalne õiglus ja nii edasi. See ei ole mitte ainult kirikupoolne initsiatiiv olnud, vaid selleks on olnud. Asjad on nii arenenud. Nii et ma väidan seda, kui me räägime tänapäeval, me tahame nagu akadeemiliselt või, või, või tõsiselt mõista ümbritsevat maailma siis me saame öelda niimoodi, et näiteks Eesti on teatud tasemel sekulaarne antud ajahetkel. Aga rääkida sekulariseerumis, protsessist kui sellisest lineaarses ühesuunalisest, mis toimub globaalses maailmas, on nonsens. Seda veel usuvad väga paljud sotsiaalteadlased näiteks Tartu Ülikoolis, minu käest küsitakse, miks ma uurin religiooni poliitikat seal. Miks on see Eestis oluline, näiteks mõtlesin, mina, vastan neile nii, kui te tõestate mulle ära, et seal Eestis nullväärtusega, et religioonile poliitikal ei ole kokkupuutepunkti üldse, siis ma lõpetan. Keegi ei ole suutnud seda tõestada. See oli minu arvamus. Armult Reinsalu. Tahan öelda mõne sõna oma isiklikest mälestustest usuõpetuse õpetamise kohta kolmekümnendatel aastatel Nissi kihelkonnas. Ma olin siis koolipoiss. See oli väga lihtne. Usuõpetus oli kooli poolt ette nähtud usuõpetuse tunnist osavõtt oli vabatahtlik, tegelikult võtsid kõik, kui saab. Esmaspäeva hommikul oli palvus koolis. Muuseas ka palvus oli Riigikogus sel ajal nädala alguses. Ja usuõpetuse õpetaja, niisugune kurioosne, kui see ka ei olnud, oli põrandaalune kommunist. Siis veel, tänapäeval tahaks öelda, et meie televisioon vägistab Eesti kultuuri. Noortele on väga head eeskuju, pakub näiteks TV3, juba mitu kuud laseb ühte reklaamiklipi, kus üks auväärt mees pikalt näitab keelt. Ja ka filmid on niisugused vägivaldsed, mis jällegi noh, noortele on eeskujuks. Kolmandaks tahaks öelda, et oli niisugune küsimus Eesti ajal, et kus, missuguses linnas ei ole kirikute kõrtsi ja see oli Pelgulinn. Kirik ehitati ja palvemajaga ehitati. Vene ajal okupatsiooni ajal, tähendab, kirik pandi kinni ja põlvemaja ka kinni. Nüüd taasiseseisvumisel kirik taastati, aga palvemaja on ikkagi taastamata, nii et riik peaks selle palvemajaga katsuma taastada. Ja järgmisena hambus Ada. Lugupeetud osalejad. Mina tahtsin rääkida inimesest, kuna inimesest oli siin juttu, inimene on kõnelev, mõtlev ja temale on alati tähtis olnud tekst, mingi tekst. Niisamuti on religioonis põhiline tekst, eks ole, piibel kui nüüd oli siin ka juttu sellest, et integreerida muulasi natukene kasvõi luterliku usutunnistuse piirisse. Minul kokkupuude. Kus instituudi või tähendab, nüüd on seal mingid teised nimetused üliõpilastega, kes õpivad siis venelastega, õpivad siin kunstipedagoogikat ja püüdsin nendele siis ma rääkisin nendele üldse soome kultuurist ja siis muidugi ka kogu sellest Kristjani seerumist ja sellest, mis seal toimus. Ja siis soovitasin neil lugeda mõningaid vana testamendi raamatuid. Et kuna kunst on üldiselt saanud ju nii palju inspiratsiooni piiblist, nii uuest kui vanast testamendist, siis neil peaks olema sellest midagi mingi teadmine, sest nemad muidugi seda lugenud ei olnud. Õigeusu kirik ei propageeri, seda siis mulle. Niiviisi räägiti niiviisi, et me oleme lugenud evangeeliumi ja tõrjusid minu soovitusi tagasi. Nii, ühesõnaga see. Sellise tekstikorpuse tähtsus, mis ei jõua siiski meie inimesteni. Teiseks jällegi mina ei ole päikesetuult üldse lugenud. Ja ma tahtsin võtta sõnasele maausu kohta, mis nüüd jällegi on see mõte on esile kerkinud. Missugune tekstikorpus on nende aluseks mida on need inimesed lugenud, kes sellest räägivad? See taarausk tekkis põhiliselt 19. sajandi lõpus romantiliste vanahärrade peas kui nad lugesid kannanderi tekste ja ja siis seda Läti Henriku kroonikas esinevat Ärapita sõna tõlgendasid filoloogina tean, kui palju on seda Tarapita sõna ja mismoodi on tõlgendatud, siin ei tarvitse sugugi Taaraga tegemist olla, kes teab, millega see on tegemist selles sõnas. Ja nüüd siis see usk, mis vist siis järgib seda usku. Kes on need tegelased, kes seda propageerivad ja mida nad on lugenud, kas naaritsat või filoloogina. Tean, et Rootsis üks väliseestlane, mõtlesime siin kahekesi kolleegiga edunud nime meelde, kes on põhjalikult uurinud soome-ugri rahvaste ürgset religiooni. Kas on need härrad lugenud seda raamatut? Ja ühesõnaga, minu arust see, see on diletantlik ja need tegelased, kes seal eesotsas on ei tea sellest midagi, samuti parkalaja üldine abstraktne jutt, see on lihtsalt näidist, kui abstraktselt võib asjast rääkida, tema muidugi teab, milles soome-ugri rahvaste religioonist, aga need maousulised ma ei tea, mida nad teevad. Nii poolt kõik. Ja nüüd selle päeva läbiviimise ühe suure töö tegijale NFL iroole on järgmine sõna kantud. Head esinejad ja külalised Eesti luterliku tunniteenistuse nimel tänan teid kõiki selle väga sisuka päeva eest. Ma usun, et kõik ettekanded andsid teile midagi. Kui te nüüd koju lähete ja kui sinna esimesele korrusele registreerimise lauale on veel järele jäänud konverentsivihikuid siis te võite kaasa võtta ja anda sõpradele-tuttavatele, kes on huvitatud sellest temaatikast. Siis luterlik tund on planeerinud niiviisi, et suvel juba juunikuu teisest neljapäevast alates. Te olete ju märganud, et meie saated on vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis, eks ole. Juuni kui teisest neljapäevast alates hakkame me eetrisse andma selle konverentsi ettekandeid. Nii et siis on teil veel võimalik neid kuulata. Siis kindlasti märkasite ka seda, et siin kõrvalsaalis on nii palju tühje kohti. Mul on nii kahju, et need kohad on tühjad sest seal peaksid istuma auväärsed kutsutud inimesed, kes kas kirikutöös või muidu haridus- või kultuuritöös Eesti Vabariigis töötavad lähedases suhtes nende teemadega, millest täna kõneldi ja mul on nii kahju, et need kohad on tühjad, sest kahel viimasel nädalal vähemalt me pidime ohkama telefonis nendele helistajatele, kes soovisid ennast registreerida ja riputasime näpu läbi telefoni, et kui te olete nõus seisma ja kui te olete nõus koridoris olema ja, ja mis iganes. Sest ma lihtsalt panin nime kirja kinni, kui registreerinud oli 142 inimest. Ja siin me oleme siis mul on ikkagi veel väga hea meel selle tänase päeva üle, selles mõttes, et tänane päev aitas omal kombel planeerida luterliku tunni järgmise 13 aasta tööd sest iga ettekanne, mis oli väga kontsentreeritud 15-sse minutisse, väga sisukas, väga niidistiku rikas igast ettekandest võib teha täiesti omaette konverentsi ja nii ongi 13 aastat meil ees ootamas. Ma tahan tänada tänase konverentsi eesistujat luterlikku tunnideoloogilist, konsultanti, randar tasutit selle tänase päeva juhtimise eest. Konverents algas mingil kellaajal, konverents hakkab lõppema mingil kellaajal ja viimase teatena veel peale seda, kui me siin oleme palvusega konverentsi lõpetanud, kõrvalsaalis soovijatele näidatakse filmiraamatute restaureerimiseks, mille on Tartu Ülikooli raamatukogutöötaja ka ette valmistanud. Ja enne, kui me läheme veel tagasivaatele tänase päeva peo juurde tuletame meelde, et see konverents on Eesti vabariigi 85. aastapäeva puhul sellisel ajal sellise teemaga ja ka sellises kohas, nagu see praegu on. Ja veel, tahan Meie talituse ja kogu rahva poolt soovida õnnistust meie juhatuse esimehele Jüri Ehasalule, kes on saanud Eesti vabariigi teenetemärgi valgetähe neljanda klassi ordeni. Kui vaadata selle tänase päeva teemat inimesena maailmas siis selle pildi juures on mitmesugused mõtted võimalikud. Ühel pool on linn ja teisel pool on kas šoti mägi või on see hiidlaine olenevalt sellest, missuguse looduspildi või missuguse stsenaariumi ees me oleme. Ja siin keskel on siis inimene, kes on maailmas kellest ühel pool on midagi sellest esmasest loodusest ja teisel pool see tehiskeskkond milles ta peab suhtlema milles tal on vastutus nii ühtede inimeste ees kui ka eest milles ta tunneb ennast sageli väga üksi milles ta tunneb vajadust usu järele ja kui seda talle mõnikord pakutakse, siis kuulumise vajaduse lükkab ta tagasi ja saab teinekord pool leivapätsi. Ainult. See on keskkond, mis, milles teda ohustab manipuleerimine mille ta ise võib märkamatult kaasa minna. Aga mille puhul siiski on võimalik sellest teadlikult ka säästetud saada. On keskkond, mis ootab, et me leiaksime aega natukene pikemalt oma emailidele vastata, kui ainult tere, tegin seda tule sinna ja eesnime, täht või kaks tähte. Lõpetuseks. Ma pean ise vahel liiga palju selliseid saatnud. Tahan saata pikemaid selleks, et olla inimesena maailmas. Ma ei taha korrata kõike seda, mida me oleme siin täna kuulnud ja läbi mõelnud vaid ma jätsin ühe mõtte veel viimaseks õhtuks, viimaseks hetkeks millele ma hakkasin mõtlema siis, kui selle konverentsi ettekandmisest ja ettevalmistamisest juttu tuli. Ja selle konverentsi pealkiri inimesena maailmas on väga lai. See haarab inimest ja maailmasuhet ja inimest ja teise inimese suhet. Ja mul tuli meelde umbes 20 aastat tagasi Timo Viola poolt kirjutatud raamatu pealkiri ja raamatu pealkiri oli inimesena jumala maailmas. Ma hoidsin selle täienduse konverentsi lõpetuseks. Ja nüüd ma tean, et meil on 14. aasta teema. Meie palvetame Ja Esa taevas. Täname sind, et me ei ole üksi. Me täname sind, et sa oled meile täna meelde tuletanud, et. Meil on vastutus head, me ise võime ka teiste inimeste vastutustundest turvalisust saada. Ja me palume, sa avaksid meid, meie mõtlemist, meie käitumist. Sa lubaksid meil olla inimestena selles maailmas ja nett ära unustada, et see on sinu maailm. Õnnista sellepärast kõiki, kes siin on täna käinud. Õnnista neid häid töid, mida nad kõik teevad. Anna tarkust. Anna kannatlikkust. Anna niisugust armastust, teeskle ja luba, et me võiksime kõik mida me mõtleme, allutada sellele ühele suurele soovile. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meie andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen. Issand, õnnista meid ja hoia meid, issand, lase oma pale paista meie peale ja ole meile armuline. Issand, tõsta oma pale meie üle ja anna meile rahu. Ilusat päeva jätku ja nädalalõppu ja kaunist kevadet. Aitäh teile.