Ja valida neid kaks, kaks aastat ka, nii et kooliajaraame saaks õpilane, siis vähemalt neli. Ahtak religiooniõpetust, religioon vastavalt teadmisi, siis aga, aga teda lihtsalt nagu üksik moodulitena lahustada nagu teiste ainete juures, et et ma ei arva, et see oleks kõige õigem, aga, aga muidugi, seda peaks ka nüüd vaatama, et kuidas nüüd täpselt mõeldud need moodulid ja ja võib-olla on ka võimalust siin kuidagi kombineerida, nii et sellest kasu oleks. Jah ma ei taha. Midagi oma maa millegi järgi elama. Ja arutame sõnadega religiooniõpetust, mõtleme samas sellele kolmele vihmad konfessiooni maakonnale. Jah, ma olen seda artiklit lugenud selle kohta, et meil ei ole matemaatikaõpetus, Vaida, matemaatika ja jätannia nimetus võiks olla religioon, ega ma isiklikult ei tahaks sellele vastu vaielda, aga ma siiski arvan, et see ei ole mingi imevõti, et kui me võtame nüüd õpetuse sealt ära ja ütleme, et koolides on paine nimega religioon, et see lahendaks need kõik küsimused ja kõik barjääri, aga, aga isiklikult arvan, et seda võib kaaluda. Minu teada praegu religiooniõpetus ei ole õpilasele. Et kas teie hinnangul on poliitilise otsustuse taga või on, seal on ikkagi see, et kui ta täna kehtestatakse õpilasele kohustusliku õppeainena, siis riik ei suudaks lõdverdamis tagada, kuna ei ole takistatud vajalikul määral religiooniõpetaja. Tähendab, et kui võetakse vastu otsus, et ta läheb põhiõppe nainele koolidesse, siis jääb ettevalmistav periood, mille jooksul saab veel tõhustada õpetajate koolitust, õppematerjale ette valmistada, nii et sa kunagi ei sünni, nii et maikuus direktiiv ja siis septembrist kooli. Et nagunii on see ettevalmistav periood seal ees ja me kindlasti ei saa öelda, meie õpetajakoolitus on need viis pluss ja meil on igale eesti koolile õpetaja olemas. Aga, aga noh, praegu on lihtsalt küsimus on selles, et et koolidirektorid tihti väidavad, et koolis ei ole ühtegi õpilast, kes tahaks õppida usuõpetust, religiooniõpetust, aga mitte kellelegi käest ei ole seda kunagi ka küsitud, kas ta tahaks seda teha? Aitäh, viimane küsimus. Kriisi kõige iga on orienteeritud järgneb tõeline protettani, aga seda mitte ainult nüüd kirikuga piduga väitnud intellektuaalse õpetuse alla ja. Õpetaja seda tegema. Koolituse. Aitäh, ja ma tuletan veel meelde, et meil on õhtusõnavõttude ajal suur tänu. Aitäh. Järgmiseks teemaks on kultuur ja emakeel. Minu jutt on küllaltki maine, sest ma püüan püsida tõesti oma kompetentsi piirides ja rääkida ainult keelest ja keeleteadusest. Eelmise sajandi keskel oli üsna laialt levinud arvamus, et keel määrab täielikult inimese mõtlemise. Usuti, et eri keelte kõnelejad mõtlevad põhimõtteliselt erinevalt ega saagi 11 mõista et nad ei saa nii-öelda pugeda teise keele sisse ja näha maailma selle teise keele kaudu. Tänapäeval on sellest seisukohast nii äärmuslikul kujul loobutud, sest ühes keeles väljendatud on ju alati võimalik tõlkida teise keelde. Kuidas tõlkepraktika sunnib samas tunnistama, et mingi erinevus eri keelte kõnelejate mõtlemisest. Siiski on iga tõlkija teavet tõlkimine on küll võimalik, aga ainult teatud piirini. Midagi läheb alati kaduma. Isegi täiuslikult kakskeelne inimene, kui niisuguseid peaks leiduma ei saa oma ühes keeles mõeldud mõtet tõlkida oma teise keelde, nii et see oleks ikka veel täpselt seesama mõte. Kujundlikult öeldes, keel on nagu võrk või filter, mille kaudu inimmõtlemine endale maailma kohta teavet hangib. Erinevad keelefiltrid on eri kohtades eri tihedusega valdkonnas mingi keele kõnelejatel on millegipärast oluline, on sellel keelel nii-öelda tihedamad võrgusilmad. Iga varjundi kohta on olemas oma sõna või grammatiline eristamis. Võimalus. Teises keeles peetakse oluliseks eristada mingeid muid nüansse. Klassikaliseks näiteks niisuguse erinevuse kohta tuuakse lumest rääkimise võimalused Veskimäe apteegikeeltes. Eskimo keeltes on lume kohta terve hulk sõnu sõltuvalt sellest, kas tegemist on langeva lume matkatva lume tuiskama lumega või nii edasi. Apteekidele polnud lumi oluline ja nende keeles keeltes on ainult üks sõnatüvi nii igasuguse lume, külma kui ka jäämärkimiseks. See ei tähenda, et soojamaa elanik ei saaks oma emakeeles tuiskavast lumest rääkida kui tal selleks vajadus tekib. Ta peab lihtsalt kasutama keerulisemaid ja kohmakumaid vahendeid. Aga kui mõni uus senitundmatu valdkond saab mingi keele kõnelejatele oluliseks, siis arendab keel välja täpsemad ja paindlikumad vahendid sellest rääkimiseks. Need kas laenatakse toorel kujul võõras keeles või tõlgitakse oma keelde andes seeläbi vanadele sõnadele ja grammatiliste vormidele uusi tähendusi ning moodustades nendest uusi kombinatsioone. Keelevõrk ei ole jäik, ta kohaneb kõnelejate vajadusele. Selles mõttes ei saa kindlasti väita, nagu määraks keel üheselt kõneleja mõtlemise teel suunab mõtlemist, annab inimesele vihjeid, mida märgata ja mida millega siduda. Aga kui inimene hakkab märkama uusi asju või seostama seni seosetu püsinud tähtsusid, siis tuleb keel talle tasapisi järele. Ometi mingi lähtekoordinaadistikku maailma nägemiseks emakeel inimesele kindlasti annab. Ja laps sünnib puhta lehena oma emakeele sisse. Ta hakkab välisilma enda jaoks korrastama süstematiseerime just nii, nagu emakeelde ta suunab. Ise oma emakeelt teadlikult või teadmatult suunama hakata, saab inimene alles siis, kui teil kokkupuutest võõraste kultuuride ja keeltega tekib selleks vajadus. Seepärast tasub küsida, missugune on see keel, mis hakkab suunama praegu sündivat eestlast missuguse koordinaadistikku annab maailmas orienteerumiseks tänapäeva eesti keelt. Meie rahvusliku keele müüdi järgi on eesti keel midagi väga ürgset ja omapärast. Oleme uhked selle üle, et eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka ja on seega hoopis teistsugune kui suured indoeuroopa keeled. Näiteks inglise, saksa või vene keel. Niisugune rahvusromantiline vastandamine sai alguse 19. sajandi algupoolel, mil oli üldiselt moes väikerahvaste omapära avastamine ja imetlemine. Esimene eesti keelt kui eriomast maailma nägemise viisi väärtustav grammatika ilmus 150 aastat tagasi. Selle teine trükk ilmuski täpselt 1253. Selle autoriks oli sakslane Kuusalu pastor Eduard Ahrens. Kirgliku inimesena sarja saadet väga jõuliselt oma eelkäijaid saksa pastorid, kes olid loonud eesti kirjakeele ning püüdnud juba kolm ja pool sajandit selles keeles eestlastele usuasjadest rääkida, raamatuid, kirjutada. Aret väikesete kirikukeel on kunstlik, kohmakad ja saksapärane ning õiget eesti keelt saab ja tuleb õppida talupoegade suust. Samas tunnistas arendused saksa pastorile on tegelikult üsna raske ehedat eesti keelt eestlase suust õppida sest eestlased on kakskeelsed ja valdavad ka vale saksa pärast kiriku eesti keelt. Ja kui nad tulevad pastoraadi, siis räägivad hoopis teist keelt, kui külas omavahel aret kirjutas. Ehk eestlane oskab kirikukeelt väga hästi ja kasutab seda alati hinge kasutuslikes vestlustes. Sageli aga teistel puhkudel, kui ta usub, et saab end sel viisil kergemini mõistetavaks teha. Arvan, et see oli veendunud, veendunud, et niisugune olukord on väga halb ja asi paraneb ainult siis, kui sakslased pingutavad ja selle eheda küla eesti keele selgeks õpivad. Nii nagu areti grammatika põhimõtted on tänapäevani eesti grammatikakirjelduse aluseks. Nii on ka areng, arusaam eesti keeles tänapäevani meiegi keele mütoloogias kinnistunud. Me usume, et see, milleks saksa pastorid arentii ergi ei olnud võimelised läks korda 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole eesti keelekorraldajatel, nimelt et nad puhastasid eesti kirjakeele võõrastest saksa mõjudest ja meie praegune ühiskeel on aarentsi talupoegade eesti keel. Mööname, tõsi küll, viimase kümnendi jooksul on eesti keelde sugenenud ärevust tekitavalt palju inglise keele mõjusid. Et enne seda sunniti eesti keelele paarkümmend aastat peale vene mõjusid. Aga me arvame, et kui suudame need viimase poole sajandi salakavalad mõjud paljastada, oma keelest välja juurida siis saame oma keele jälle sama puhtaks elusaks, nagu ta oli näiteks Eesti vabariigis arentsi aegses Eesti külas. Ja ilmselt siis ka üldse enne ristirüütlite tulekut. Ideoloogilise ilu kõrval toetab niisugust aru saama asjaolu, et inimese meelest on õige ehe just see keelevariant, mille sisse ta sünnib. Jalgne koordinaadistik, millest lähtudes tema oma maailma nägemise üles ehitas. Kõik, mis keelde hiljem juurde sugeneb, tundub võõras. Praegu arutlevad eesti keele üle inimesed, kelle sündimise aastail eesti keeles polnud viimase aja Ameerikanismi effennišme. Seepärast tajume, et need solgivad eesti keelt. Aga me ei anna endale aru, et meie sündimise ajaks olid eesti keelde või eesti keele aluseks olnud Läänemere murretesse juba igiammu sugenenud näiteks balti ja slaavi kihistused. Seda, kui palju saksa keel eesti keelt tegelikult on mõjutanud, on raske ettegi kujutada. Juba kogu arentil eelnenud 650 aasta jooksul, mil eestlased tasapisi saksa keele kaudu Lääne-Euroopa kultuuri tundma õppisid kohanes meie keel uute arusaamadega. Ja mis puutub sakslaste loodud kunstlikkusse kirikukeelde, siis kuni seda ainult kuuldi raamatust loeti kuni ristiusuõpetuse ja keerulisemate abstraktsete küsimuste üle ise omavahel palju ei arutatud, oli kirikukeele mõju tõenäoliselt tõesti väike. Aga hiljemalt 18.-st sajandist alates. Eestlased hakkasid vennastekoguduse hoovuse sisejutlustama ja kirjutama võttis eesti keel ka eestlaste kasutusest tule kunstliku kirikukeele näo. Teisiti polekski olnud võimalik. Eesti keel ei olnud neid asju varem oluliseks pidanud ja neid tuli, kuidas seda võrgu metafoori kasutada, keel vajalikest kohtadest üle lappida, ümber kududa. Ja loomulikult loodi need uued elemendid uut kultuuri vahendava saksa keele eeskujul. Õieti on mingi puhta, puutumatu ja ürgse keelevariandi olemasolu üldse küsitav. Teoreetiliselt võiksid niisugust keelt rääkida ainult inimesed, kes teistega kokku ei puutu ja ise ka ei arene. Tegelikkuses muutub ja areneb iga keel, mida elavas suhtluses kasutatakse. Ka kõik nii-öelda suured kultuurkeeled on pidevalt muutunud ja ka vastastikku 11 mõjutanud. Mõjude suund sõltub sellest, missuguse keele kõnelejad parasjagu kultuuriliselt domineerivad. Näiteks kunagi mõjutas prantsuse keel inglise keelt, aga 19. sajandil pöördus asi ümber. Ja praegu on prantslased Ameerika inglise mõjudega oma keeles samamoodi hädas nagu meie. Aga väike keel on mõjutustele kindlasti altim kui suure kõnelejaskonnaga keel. Ühelt poolt soodustab seda väikerahva alaväärsustunne. Nii palju, kui teame, on suur osa eestlastest võõrast keelt ikka peenemaks pidanud. Niisuguse võõrude ihaluse eriti eredaks väljenduseks olid pajuvenelasi kadakasakslus, mille käigus oma keelt sedavõrd häbeneti, et oldi valmis selleks kasvõi poolkeelsuse hinnaga loobuma. Kuid väike keel on objektiivselt liiga kitsa kandepinnaga, et päris ise oma sisemistest varudest areneda. Väike rahvas, kes tahab maailmas kaasa rääkida, peab nii või teisiti laskma ennast ja oma keelt mõjutada. Kui eestlased ei oleks seda teinud, kui me ei oleks või meie eellased ei oleks näiteks võtnud ümbritsevatel balti-slaavi ja germaani rahvastelt üle maa viljelust või kristliku kultuuri siis siin paigas, kuhu me oleme sattunud elama, oleksime rahvastik rahvana kindlasti välja surnud koos oma ürgse keelega. Mõnes eksootilisemas paigas võinuksin ehk oma algses eheduses säilida ja olla praegugi puhast soome-ugri keelt kõnelevad paganovsku, pütid ja korilased, keda turistid kalli raha eest vaatamas käivad. Just tänu sellele, et eesti keel on suutnud oma eheduses kile olla ning võõraste kultuuridega mõõdukalt kohaneda, ongi ta püsinud ning võimaldab meil praegu eestlastena tajud ainult tänapäeva kultuurrahvana. Teisalt, kuna eesti keel on vaatamata pidevale võõrastab võõraste vapustustega kohanemisele siiski oma järjepidevuse säilitanud siis on meis alles midagi ka nende ammuste küttide ja korilastena maailmanägemisest nagu tegelikult kõikides keeltes. Ja nagu kõik keeled, on ka tänapäeva eesti keel ainulaadne aga mitte oma ürgsuse tõttu vaid sellepärast, et ükski teine keel ei paku oma kõnelejatele täpselt samasugusel viisil samasuguses proportsioonis erinevatest keeltest kokku põimunud maailma nägemise viisi. Eesti keel annab sündivale eestlasele maailma tajumiseks koordinaadistikku, mis on võimalik paratamatu ainult siin ja praegu. Kas tänapäeva eesti keel kannab endas kogu meie ajalugu, selles on olemas kõik, mis meiega on juhtunud, nii hea kui halb. Praegu elab eesti keel üleilmselt sama suurt vapustust, nagu oli kirikukeele loomine ning sellega kokkusulamine. Selleks, et rääkida eesti keeles kõigist nii-öelda euro asjadest tuleb keelt jälle kõvasti pahandada. Kunagisi eesti kirikukeele lõikatlased. Praegu on keele kallal ametis terve hulk emakeelseid tõlkijaid ja korraldajaid kes püüavad eesti keelt uues käänakust valutult üle aidata. Ja hiljuti korraldati koguni üldrahvalik keele võistlus uute eestikeelsete eurosõnade väljamõtlemisega. Et ei tuleks kasutada võõrsõnu. On siiski ekslik arvata, et kui me võõraid sõnu üle ei võta, siis jääbki keel puutumata. Mingis mõttes võiks koguni väita, et vastupidi kui omakeelsed sõnad sunnitakse väljendama uusi ja võõraid mõisteid siis mõjub see keelele kui tervikule palju rändama. Vapustusena kyll peab kõigi oma sõnade tähendusväljad ümber korraldama. Võõrsõnad oleksid võõrad, jääksid vähemalt kauemaks üldkeelest eraldi. Esialgu on üldkeelest eraldi kogu see uus euro eesti keel, mida kasutatakse peamiselt poliitilistest ja majanduslikest euro asjadest. Rääkides kodustest asjadest räägime omavahel teistsugust eesti keelt. Nii nagu arentsi talupojad, kes rääkisid hinge, kosutuslikest asjadest, kirikukeeles ja igapäevasest elust küla keeles. Aga see ei saa kuigi kauaks nii jääda. Nii nagu 19. sajandi kirikuküla keel sulanduvad ka tänapäeva eesti ühiskeel ja see euro eesti keel varem või hiljem kokku. Sest teisiti polekski võimalik. Kokkusulamise alternatiiviks on ainult keelevahetus. Ja lõpetuseks ma tooksin ühe konkreetse isikliku näite mida igaüks võib oma isikliku keelekogemusega laiendada. Nimelt selle sõna kohta, millega siin õieti tänane konverents algas, nimelt Rain Veidemani teesides olevat aga jätkusuutlikkus. Minul hakkab see sõna vastu. Ma ei oska öelda, miks ilmselt lihtsalt sellepärast üks põhjus on see, et kui mina selles keeles milleti, mina sündisin, seda seda ei olnud. Aga igatahes, kuna ta mulle vastu hakkab, siis ma olen teda natuke jälginud. Mõnda aega püsis see jätkusuutlikkus väga rangelt selle euro dialekti raamides. Nüüd täna hommikul kuulsime, et ilmselt see ei ole enam eurot euro Tylect ka, mida Rein Veidemann räägib, ma ei tea, aga igatahes hiljuti võis kvartalist lugeda näiteks niisugust lauset. Ondi kultuse jätkusuutlikkus on kujundanud ka Bondi filmide muusika omaette žanriks. See on täiesti ilus ja arusaadav eestikeelne lause ja niisuguse poliitilise või majandusliku euro kontekstiga ei ole siin enam midagi pistmist. Aga kui püüda nüüd selgusele jõuda, et mida varem jätkusuutlikuse asemel öeldi ja mida see sõna õieti tähendab? Rein Veidemann, ma loodan, pärast defineerib, mida see sõna tähendab, mina ei tea, päris täpselt minule tulevad pähe näiteks niisugused sõnad nagu järjepidevus ja elujõulisus. Ja arenguvõimelisus. Võib olla. Aga miks, miks siis tuleb jätkusuutlikkus öelda? Mina vastupidi, mõtlesin, et varem võib-olla ei olnudki selle jaoks sõna olemas ja ma mõtlen järjepidevuse ja elujõulisuse peale, siis ma mõtlen, et et need tähendavad midagi sinnakanti, aga mitte päris seda. Ja mulle tunduks, et võib-olla äkki see järjepidevus tähendabki midagi või jätkusuutlikkus tähendabki midagi niisugust, millest enne eesti keeles mõelda ei saanud. Aga ma ei ole kindel. Mina olen ikka mõelnud, et tõepoolest viitasite sellele, et üks põhjus, miks eestlased võõrkeele sõnu toorelt üle võtavad, on see, et me oleme väike rahvas ja väike kiirelt endale ei ole piisavalt ressurssi ja see oli üks põhjus. Muidugi teised poisid on ka, aga mind paneb mõtlema, see veel tahaksin küsida selle kohta, kuidas Deleta näiteks seda tellitud olid prantsuse keelele. Ameerika keele sõna just nimelt viimastel aastatel täieti vohama hakanud ja sakslased ise tunduvatele hädas olevat ja mina siit väikeselt Eestimaalt põgeneda. Saksa keel on ju nii suur keeli, nii rikas keel, et miks on neli tarvis asendada toorete Amecanismidega oma keelt. Nii et te võõraste sõnade sisse tulemine on nii ühel kui teisel? Või mis nähtudega siin tegemist on? Siin on kindlasti tegemist paralleele ka selles mõttes, et ega ega prantslased on hädas, aga prantsuse kõnekeel ka Kubinanud kubiseb juba nendest sõnadest luik end on kõige tavalisem prantsuse sõna juba praegu. Aga lihtsalt võib-olla prantslased teevad sellest eriti palju juttu, sest noh, neid solvab see eriliselt, et nemad kui Euroopa kunagised olid inglise sõnu kasutama. Aga, aga need sõnad hakkavad siis kitse imbuma mingist niisugusest madalamast tasandist selles mõttes mitte nende inimeste kaudu, kes, kes siis pärast on õnnetud ja arutavad, et miks neid sõnu tulevad, vaid nad tulevad kõnekeelde lihtsalt Sedalaadi sõnad ja teised, teine on siis erialane terminoloogia mida lihtsalt noh, mis puudutab arvutitehnikat, siis sageli ei jõuta nii kiiresti luua, nagu ta tuleb. Ma olen väga närvis rohtluse. Ma olen. Iseenda üle naerma ajanud. 90.-te keskpaigas olin kultuurilisi maeti siis ma peaaegu igasuguste siin kaks korda Brüsselis Strasbourgis ja puutusin kokku kogu selle sõna. Kõige hullem on see suhteliselt otse või ma ei tea, mis on selle inglisekeelne vaste, millest on tehtud. Seda ei hakka ma kasvataksegi. Aga see on tunda, et seal peab olema mingi selge sõnadega. Veel ei ole kohanud ja mis on minu meelest eriti nagu näiteks kurikuulus subsidiaarsus printsiip mis täiesti anekdootlikult kõlab juba ise. Anti, aga siis on väga tähtis iga tulemused viimased. Muidugi baasid seakas, nutikam, tüüpiline parasiitsõna osutamakse, ma olen p, ma juba teab midagi ka mina juba tähendabki midagi, aga, aga. Ma näen endusega sellele vaatamata, mina leidsin siis ise levitada täitmist, massid, kontroll, nagu sa ka viitasid sellele põlvkond, kes varem, kui küsimus oli lihtsalt suitsuta. Täpselt sama ja ka seal on midagi veel juures, minu arust on küll. Mina juba usun, et on, alguses ma ei uskunud. Viimane lühike küsimus. Olen. Täna nagu võimalik Omale kaari. Keeldunud. Päris kaasaegset usu keelt, selle kohta ma ei julge praegu mitte midagi öelda, sest neil Eesti keele instituudi ja Tartu ülikooli vahel on praegu niisugune väike väike töörühm, kes üritab nüüd sellega tegelema hakata ja üldse mingit ülevaadet saada sellest kaasaegsest usukeelest. Aga mina isiklikult olen pisut tegelenud selle päris päris vana vana eesti usukeelega nende esimeste vaimulike tekstidega, mis tõlgiti Kuueteistkümnes seitsmeteistkümnenda sajandi tekstidega ja piiblitõlkega. Seal on jälle väga raske midagi öelda selle tõttu, et me tegelikult ei tea, missugune oli tolleaegne, see kyla eesti keel mind ja selle kohta mitte midagi. Nii et seal pole selge, millega seda tuleb võrrelda. Ja, ja kuidas hinnata seda päriselt, seda, seda võõrapärasust, mis seal on. Seal on see probleem, aga tänapäeva kohta jah, ma ei julge praegu midagi öelda. Aitäh mind on alati huvitanud üks küsimus, aga see oleks väga pikk, aga ma selle siis käsitan. Missugune võiks vahekorda selle vahel, kui palju inimene on keelevange, kui palju ta oma keelekasutuse peremees see sõltub sellest, ma arvan, inimeste teadlikkusest. Suur osa on kindlasti täiesti oma keele vangid, aga ma arvan, et kui ma töölt jälgima hakata, siis on võimalik natukene natukene vabaneda. Talupojad, kes kasutas, kõnelesid keelel kandlel olid antud olukorras keelekasutuse põhilised keeled. Aga ma arvan, valifitsel alateadlik. Järgmiseks teemaks on meediakultuuri kujundajana meie luterliku tunniteenistuse kaasautor Malle Pärn. Võõrsõnade leksikon ütleb. Kultuur kitsamas mõttes on ühiskonna vaimse eluvormide kogum mis avaldub ta hariduses ning kasvatuses, teaduses, filosoofias, kunstis, kõlbelistes ning ühiskondliku suhtlemise tavadest ja vastavais asutustes. Kultuurne tähendab kõrgel kultuuri tasemel olev kõrge kultuuriga ühiskonnale või kultuuriinimesele omane haritud. Kui kultuurne on meie kultuur, tahaksin küsida. Loomulik oleks, et igasugune areng toimuks madalamalt astmelt kõrgemale. Inimene ilmselt ei ole loomulik olend ega allu loodusseadustele. Inimene võib areneda kõrgemalt astmelt madalamale või areneb ta mingi aja kõrgemale ja siis hüppab või veeretab ennast tükk maad tagasi allapoole. Inimene on mõjutatav. Suures osas valib ta ise, millel ta laseb ennast mõjutada. Ka haridusest võtab arukas inimene vastu vaid selle, mis tema loomusega harmoneerub mis tema vaimule kasu toob ja heidab kõrvale selle. Või unustab ära selle, mis tema arengut vaimu või hinge kahjustab või koormab. Ent inimühiskond loob endale teatud totalitaarseid, ideid ja müüte mis moodustavad nii-öelda valitseva kultuurikihistuse või kollektiivsed eelarvamused ja mõjutavad vähemalt suurt hulka inimesi, kui mitte koguni suuremat hulka inimesi. Toon paar väikest näidet. Vist oli seal mingi hommiku televisioon, kus noor saatejuht vestles striptiisi kitarriga. Ilm selgesti temasse suhtuda, nagu üks moodne kompleksivaba meesterahvas ikka suhtub. Saatejuht tegi vaba valiku, ta oleks võinud stuudiosse kutsuda ka rahvatantsija. Ent see ei oleks tekitanud kõmu. Ehkki vestlus oleks kindlasti olnud hoopis huvitavam. Striptiis on kunst, jäi sellest intervjuust kõlama ja kellele see ei meeldi, peab tegema oma suhtumistes. Korrektuurid. Minu arvamust ei muuda. Ent mida mõtleb 12 aastane tüdruk, kes seda saadet vaatab ja kellele teleekraani kaudu tuntuks saanud kena noormees kindlasti suuremaks autoriteediks on kui näiteks mina. Teine meessaatejuht, kelle elukäik on näidanud, et eetika ja isegi seadused talle eriti midagi ei tähenda püüdis oma jutusaates vaatajate eelarvamusi nihutada pornograafia ja vaimsete hälvete suhtes. Loodan väga, et ta seda ei suutnud sest kurb on, kui üks kultuuritegija peab kultuuri eelarvamuseks. Need on kurvad näited meedia poolt valitud suundadest. Juba on näha ka selle valikuviljad. Maalehe ajakirjanik Anneli sihvart küsis noorte arvamusi prostitutsiooni kohta. Selgub, et noored peavad prostituudi ametit üsna normaalseks ametiks, tuues argumendiks. Aga meedias kõneldakse sellest nii palju. Prostituudid ise on esinenud ja öelnud, et see on tore töö. Meedia võim rahva üle on tohutu. Võiks vist kogu nii-öelda, et meedia on meie praeguse aja kroonimata kuningas meedia loob meile tegelikult võltsmaailma mingite müütide ja kangelastega mis suuresti kujundavad noorte inimeste mõttemaailma ja maailmavaadet, eluhoiakuid ja hinnanguid. See võltsmaailm on suuresti vägivaldne, primitiivne, väiklane, egoistlik. Arukaks peetakse selles maailmas inimest, kes oskab teisi inimesi oma huvides kavalasti ära kasutada. Pidevalt punutakse seal mingeid rumalaid intriige. Tiiu Kuurme kirjutab 25. oktoobri sirbis. Paljude inimeste elu. Põhihäälestus seisab täna koos vastakatest tunnetest. Uute võimalustega kaasneb hirm ja nõutus. Miski, mis kord oli väärtus, näib kaduvat käest. Üheks niisuguse häälestuse tootjaks on enesele kõikelubav meedia, mida me enam ei valitseb. Kärt Hellerma kirjutab 23. jaanuari Postimehes. Meedia on inimestes senise väärtussüsteemid kergekäeliselt ümber paisanud nihutanud oluliselt tema arusaamisi heast ja kurjast tugevusest ja nõrkusest. Meedia sisendab tarbijale, et headuse, hoolivuse ja omakasupüüdmatus asemele on tõusnud ahnus, rumalus, himurus, kadedus ja edevus sest need omadused aitavad tänases ühiskonnas edu saavutada. Edasi. Kärt Hellerma tuleks teadmiseks võtta, et turuühiskond vajabki hingeliselt tasakaalustamata inimest. Madala enesehinnanguga isikut on hõlpsam maheda jutuga ära petta, saatada kahtlasevõitu naudingute jahil amokki jooksma. Trükikunst televisioon. Tsitaat lõppes trükikunst televisioon, arvuti ja internet on ühest küljest imelised leiutised, teisest küljest on inimene nii rumal, et aga kõige imelisem leiutised oskab ära mürgitada. Alati tekib mingi rühm kasuahneid tegelasi, kes hakkavad neid tarvitama inimese inimlikkuse hävitamiseks. Kultuur ei saa olla ebaeetiline, eetika on kultuurimõõt. Kui meedia on ebaeetiline, siis on tema mõju kultuurile hävitav. Kultuur tähendab ka lugupidamist teistest inimestest ja eelkõige iseendast. See ongi meie ajastu kõige kohutavam probleem. Et me ei oska enam iseendast lugu pidada. Me õpime häbenema oma tegelikke väärtusi või peidame nad ära, surume kuhugi tahaplaanile. Kultuur vajab kaitset, ka poliitilist, kui vaja. Tunnistagem neid niinimetatud avaliku elu tegelasi pole just palju, kes praegu julgevad labasuse vastu välja astuda. Kõik tahavad näidata ennast kangesti tolerantsetena ja kompleksi vabadena. Just nagu oleks see mingi tarkuse tunnus. Tegelik tarkus on seal, kus osatakse vahet teha, mille suhtes inimene võib olla tolerantne ja mille suhtes mitte. Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid. Diagnoosi tohib patsiendile panna arst, mitte teine patsient. Tolerantsus ei tähenda seda, et arst tunnistab vaimuhaige terveks. Mati Hint kirjutab viimases elukirjas. Kollakas ajakirjandus ei täida ühtki ajakirjanduse põhiülesannet informeerida ja valgustada, uurida ja tuua päevavalgele ühiskonnale olulisi asju. Kollakas ajakirjandus asendab osavalt kõik need ülesanded tühisusega, jättes veel mulje, et lugedes või pilte vaadates on midagi olulist teada saadud. Kollase ajakirjanduse peale pole õieti põhjust pahane olla. Pole ju mõtet prostituudi peale pahandada, et ta oma ametit harrastab. See on tema valik või elutingimuste sund. Kui aga karmi moraali jutlustavad niinimetatud korralikud inimesed sama mentaliteediga elavad, siis on tegemist silma kirjatsemisega. Eesti niinimetatud kvaliteetaja lehendus on minemas seda teed. Tsitaat lõppeb. Heakene küll. Me nimetame tabloidi kollaseks ajakirjanduseks. Ent meil on olemas ka oma kollane raadio ja kollane televisioon ja kollane internet. Ja kahjuks kipuvad need noortele suuremat mõju avaldama kui kultuurne osa meediast. Sest viimane nõuab mingit eelharidust, mingit vaimset kaasa helisemist. Ent tühise loba ja lärmi poolt vaimselt laisaks tehtud noor ei viitsi ega oska millessegi tõsisemasse süveneda. Tundub, et praegu on kommertsraadiot omandanud meie teismeliste meeles nende õpetajatest kõrgema koha ja suurema autoriteedi sest nad on nendega samal tasemel ega ärrita neid mingite üleskutsetega ega nõudmistega sellelt tasemelt kõrgemale tõusma. Nad kinnitavad noorele arenematule inimese hakatisele, et tal ei olegi vaja vaimselt areneda. Et just niisugune niisuguse mõistmatu lärmaka, tühise ja pretensioonikas putukena on ta kõige vastuvõetavam oma uuele autoriteedile. Sellel pahal nõukogude ajal oli meil palju lastesaateid. Nüüd ei ole lastesaateid mitte ühegi raadiojaama saatekavas. Me ei taha raisata raha sellele, et oleks keegi, kellele me lubaksime eetri kaudu usalduslikult hellalt, sõbralikult mõistlikult kõnelda lapsega kes halastamatult jäetud omapead keset kommertsraadiote vastutustundetu loba ja lärmi levitajate omavahelise konkurentsivõitlus välja. Meie põhiseaduse kõige olulisem punkt ütleb, et igaühel on õigus elule, mida see tähendab. Kuna me ilmselt oleme unustanud, mida tähendab elu siis tuleks seda punkti täiendada. Igaühel on õigus inimväärsele elule. Inimese kogu eluslooduse eksistentsi aluseks on elutahe elus püsimine, ellujäämine. Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada. Seega inimene peaks olema vastutav oma tegude eest vastutav ka muu maailma eest. Kultuur peaks toetama inimese elutahet peaks inimese elu elamisväärsemaks tegema. Kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja, mitte nende mõnitaja ega hävitaja. Üks punkt meie põhiseaduses ütlebki, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda. Kuidas meie meedia sellesse suhtub? Ja veel ütleb põhiseadus. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Ja veel. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Keskkond ei ole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus. Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna. Kõik see vaimne õhustik, millesse inimühiskond elab ja omavahel suhtleb. Meedia kuulub vaimsesse keskkonda. Ta ei saasta õhku ega vett vaid seda nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse meie hing ja vaim. Just vaimne keskkond kujundab meid inimestena kas headeks ilusateks, terveteks, õiglasteks, mõistlikeks, arenevateks, tugevateks õnnelikeks või halbadeks, õelataks kadedaks, jõuetuteks, vägivaldseteks, õnnetuteks, rahuldamatuteks, agressiivseteks, mõistmatuteks. Vastavalt sellele kujuneb ka meie ühiskond ja riik. Meedia on kahtlemata ühiskonna peegeldus. Ent ta taastoodab ja võimendab seda, mida ta vahendab. Iga vahendaja teeb valikud, mida ta vahendab ja need valikud peegeldavad omakorda valiku tegijat. Meedia on rohkem selle tegijate kui tarbijate nägu. Tiiu Kuurme kirjutab 25. oktoobri sirbis. Nil polstmani järgi vastab virtuaalmeedia üldine häälestatus 12 aastase meelelaadile. Maailm antakse tükkidena lihtsustatud kujul seosteta ärritava ja steriilsema hoiakud muutuvad kaalutlevatest, intuitiivset, eksija, emotsionaalset, eks kõigel on vaatemängustruktuur. Tõsiasjade asemel pakutakse iidoleid, näidatakse lapsemeelseid täiskasvanuid, kes ei võta tõsiselt tööd, ei kasvata lapsi, ei tee plaane, ei hari ennast. Lapsed minetavad kindlustunde, et täiskasvanud suudavad kontrollida ja organiseerida maailma ning talitseda oma vägivaldseid instinkte. Siit ka täiskasvanute autoriteedi kadumine. Paljude kultuurikriitikute vältel on toimumas negatiivne areng. Laskumine saavutatud tsivilisatsiooni astmetelt, totalitaarsesse kultuuritusse, teevee ühiskonda. Tsitaat lõppeb. Esimese veebruari arter avaldas sümpaatse arutelu pealkirja all Soodoma ja Gomorra igasse kodusse. Mihkel raud ütleb seal. Eesti telekanalid on kõige vabameelsemad terves maailmas sest meil kehtiv käsitlus sõnavabadusest on omamoodi äraspidine. Talle vastab telekanali juht Jüri Pihel. Ega telekanal ei tee väga palju televisiooni. Seda teeb suurelt jaolt vaataja ja suuremalt jaolt kommertstelevisiooni reklaamiandja. Kurb, kui telekanali töötajad eesotsas juhiga ei tunneta oma võimu ja sellega kaasnevat vastutust. Juba pikka aega on vaataja soove ettekäändeks toodud, kui tegijad ei ole suutelised pakkuma kultuurset hea kvaliteediga loomingut. Seda on öeldud nii bulvari kirjanduse õigustamiseks, ajakirjanduse prahistumise vabandamiseks kui ka televisiooni, teatri ja kinovägivalla seksikultuse põhjendamiseks. Tansare kirjutab aga oma artiklis rahvas ja teater aastal 1938. Rasva maitsekaitsja võib põhjendatult öelda. Eksite, kui arvate, et rahvas armastab teatris eelkõige madalate loomulike instinktide kõdi. Rahvas vajab erutust, meeleliigutust, elamusi, see on peasi. Et kõrgemate tundmuste tõlgitsemine usutavaks tegemine eluliselt lähedale toomine on palju raskem kui madalamate loomu sundide kõditamine. Siis käib see nii hästi näitekirjanikul kui ka teatril sagedasti üle jõu. Nad suudavad nõutavalt kujutada ainult lihtsat algelist, madalat, aga sellest oma saamatusest järeldusi teha rahva maitse kohta on ehk vähemalt teatud määralgi õigustamata. Teises artiklis kirjutab Tammsaare halva kirjanduse mõjust lugejaile eriti noortele. Ta ei julge kindel olla, et hea kirjandusinimesed niisama suuresti mõjutada suudab. Ta toob paralleeli kehalise puhtuse ja mustusega. Inimene võib küll viibida puhtas keskkonnas, aga ilma teadliku hoolitsuseta ainult keskkonna puhtusest ei saada puhtamaks. Räpane, must suitsune ja tolmune ümbrusega määrib igaühe ära, ükskõik kui hästi ennast seal ka puhtana püüaksime hoida. Niisamuti pole võimalik eriti noorsool lugeda raamatuid, milles kujutatakse ehedalt, ahvatlevalt ja põhjalikult kõikvõimalikke inimlikke pahesid, julmust, toorust, õelust, kurikavalust, vägivalda, madalaid instinkte, labasuste roppuste, ilma, et see meie mõttemaailma ja eluhoiakuid ei mõjutaks. Voldemar kuljus ütleb. Sopakirjandus oleks otsekui alkohol karske harjumatu organism oksendab ta iseendast välja, nii sündsustunde kui ajujõuga. On iseasi, kui organism enam ei protesteeri, vaid juba nõuab alkoholi. Need mõtted võiksid õpetada midagi ka meediale. Ma toon nüüd välja minu meelest meie ajakirjanduse kaks põhilist kuritegu. Esimene inimlikke ja ühiskondlikke, ebaväärtuste või koguni pahede liigne esiletõstmine ja propageerimine ning lugejat lugejale deformeeritud maailmapildi edastamine. Loomulikult kuulub siia juurde ka metsapuude tohutu raiskamine tühise loba trükkimiseks. Teine valeinformatsiooni, koguni rumala laimu publitseerimine enamasti isegi ilma asjatundliku tasakaalustava kommentaarita. Kui laimu ohver on kirjutanud ja läkitanud ajalehele kommentaari ja ajaleht seda ei avalda, siis on tegemist pahatahtliku erapoolikusega ja sõnavabaduse piiramisega. Me peame ükskord ometi arusaama. Sõnavabadus ei tähenda vabadust 11 avalikult sõimata, ropendada ega laimujutte publitseerida. See on põhiseaduses keelatud, sest see solvab iga korraliku inimese väärikust. Lugejale kahjulike valede publitseerimine võrdub mürgijagamisega toidu asemel. Kindlasti olete märganud, kui palju primitiivseid valesid on meie ajakirjandus eriti viimasel ajal kristlaste kohta avaldanud. Tõsi on see, et tead ja inimese maailmavaadet rumalad valed rikkuda ei saa ent suurem osa inimesi on üsna kergesti manipuleeritavad. Kui ajakirjanduses aina korratakse seda, et inimkonna parima osapoolt, paljude sajandite jooksul ehitatud kultuur on vaid tülikas ja lapsik müüt, mis piirab loomuliku inimese vabadusi. Siis hakkabki seda viimaks uskuma. Meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega. Kultuuriinimese ülesandeks peaks olema kaitsta ka neid inimesi, kes ise oma hinge ja vaimu kaitsta ei oska. Et rumaluse ja labasuse pealetung meedias ja reklaamis on vaimne vägivald see halvab kultuurse inimese elutahet sest maailm tema ümber muutub inetuks, ebasõbralikuks ja labaseks. Vaimne keskkond ei ole enam elamisväärne. Eriti raske on see siis, kui pole väljundit, kus oma protesti avaldada. Sest meie ajakirjanduses mõistlik sõnavabadus ei toimi. On üks lastelaul, mis hoiatab last, et ta ei vaataksega kuulaks kõike, mida maailm talle pakub, vaadata ja kuulata. Sest kõik, mida me vaatame ja kuulame, mõjutab meid. Ja kui me sellega vastu võtame, siis me lasemegi ennast kujundada mingite vastutustundetute raha, jahtijate mudeleid mööda. Inimene peab ennast hoidma ja kaitsma. Inimene ei tohi ennast käest ära anda, sest iseendaga tuleb meil elada elu lõpuni. Ja me ei tea, kui palju on kellelegi antud eluaastat. Kui me oma vaimu laseme ära risustada ja hinge ära rüvetada siis on meie pikad eluaastad äärmiselt igavad ja tühjad. Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike vabaduste vahel. Kultuur õpetab inimesi valima õigeid eelistusi ja loobuma vabadustest, mis inimese hävingusse viivad. Kultuur õpetab inimesi ka vastutama oma vabaduse eest. Täielik piiranguteta vabadus uputab kultuuri. Ilma kultuurita kukub ühiskond. Demokraatia on teoreetiliselt kena ja mõistlik riigisüsteem niisama nagu sotsialism Ki. Ent me ei suuda kumbagi teostada, sest mõlemad on võimalikud vaid täiskasvanud mõistlike ja haritud inimeste ühiskonnakorralduses. Homo sapiens kui liik oma suuremas osas ei ole selle tasemeni arenenud. Nagu te isegi aru saite, ei ole see ettekanne, mindi põhjalik meedia ülevaade ega analüüs, rõhutan et kõigis meie meediavormides on palju suurepäraseid kultuuriehitajaid, kellest ma väga lugu pean. Ent minu tänane ettekanne tahab tähelepanu juhtida nendele ohtlikele tendentsidele, mis nendegi toredate inimeste hea töö ähvardab tühjaks teha. Võib-olla meil nende teemade juurde võimalik päeva lõpul tagasi tulla, kui meil on sõnavõttude reservaega ja praegu ma tänan selle eest. Sind ei jõuagi isegi kõigele mõelda, aga seda tuleb hiljem teha. Lühendasin lühendasin küll, aga, aga rohkem ei suutnud. Saab teha nii palju, kui võimalust antakse kusagil rääkida, siis tuleb see aeg ära kasutada. Minul ei ole oma ajalehte. Postimehes mediaanlugupeetud konverentsist osavõtjad. Meil on lõunavaheaeg ja me kasutame lähedal olevaid võimalusi ja tuleme tagasi kell 13 30. Ilusad vaheõigused ja ühelaadsed kohustused. Aga kuna me inimestena moodustame ka erinevaid toimimiskooslusi toimimisorganisatsioone toimimisorganeid, siis on need kohustused ka pisut erinevad ja selle tänase konverentsi teises osas Mäe mõned ema juures fotomägi kokku sellega, millal meie kohustused on samalaadsed, millal nad on erinevad, mis vahe nende vahel on mida tähendab siis inimesena maailmas elamine? Kui palju peame selle maailma asjade vastutust oma igapäevases elus ja mõtlemises ja tegevuses enda peale võtma. Ja teise poole esimeseks ettekandjaks on Veiko Vihuri Saaremaalt meie Eesti kirik kolleegiumi esimees, kiriku vastutus ühiskonna eest. Austatud kuulajad, minu ettekande teemaks on kiriku vastutus ühiskonna eest ja ma rõhutaksin seda sõna eest. See tõstatab õigustatud küsimuse kiriku ja ühiskonna suhetest. Ka tänapäeval kõlab hääli ja teiste vabariigis on kirik ja riik lahutatud. Ning kirik nagu ei tohiks sekkuda ühiskonna asjadesse. Ikka veel kummitab paljude inimeste teadvuses nõukogulik leninlik põhimõte et kirik on lahutatud riigist ja kool kirikust. Tegelikult sätestab 92. aastal vastu võetud Eesti vabariigi põhiseadus ainult seda et Eestis ei ole riigikirikut. Mitte et kirik ja ühiskond peaksid tegutsema teineteisest lahus ja sõltumatult. Eestis lahutati kirik riigist juba esimesel iseseisvusajal. Kui riigiusund ei idüll. Kasutan siin Haljand Udam ei väljendust, ei sobinud enam kokku moodsa arusaamisega riigist. Ja ma tsiteerin Haljand Udamit, kes ütleb. Edumeelse Eesti vabariigi esimesi samme oli niisuguse idülli kui Feudaalse igandi likvideerimine. Usk tõrjuti eraelu ja isetegevuse valdkonda. Kiriku lahutamisel, riigist lõhestatiga, kogu kultuur kaheks usuliseks ja ilmalikuks. Esimene jäi eraeluvaldkonda, teine osa kultuurist, mis oli ilmalik ja liberaalne. Et mitte öelda ateistlik, muudeti hariduskorraldusega kohustuslikuks kõigile riigi kodanikele. Isade usust võis kahtlusteta kinni hoida ainult väikese haridusega aguliinimene. Haritud inimene pidi sellest ühel või teisel viisil paratamatult eemalduma. Nõukogude võim mõistis kiriku, kui endale vaenuliku ideoloogia kandja surmab. Okupatsiooniaja otseseks otsese tulemusena ongi kiriku liikmeskond drastiliselt kahanenud. Kirik on tõrjutud ühiskonnaelu kõrvalisse nišši ning maadleb majanduslike raskustega. Siin hommikupoole oli juttu 2000. aasta rahvaloendusest. Jaa, minagi tuleksin selle juurde tagasi. Nimelt 2000. aasta rahvaloendusel nimetas 152237 inimest end Lutarlaseks mis teeb 13,6 protsenti küsitletutest. ELK enda arvestuse kohaselt on tal hingi kaasa arvatud siis ristitud lapsed 200000 ja rohkemgi. Tõsi, annetajaliikmete arv on märkimisväärselt väiksem, jäädes praegu alla 45000 liikme. Kirikuõpetaja Toomas Paul tõdeb, et kiriku aktiivsete toetajate osakaal on võrreldes 81. aastaga jäänud samale tasemele. Umbes neli protsenti Eesti rahvast toetab aktiivselt kirikut kui liikmemaksu maksmist pidada aktiivseks toetamiseks. See paneb küsima, kas kirikul on tänases Eesti ühiskonnas üldse mingisugust tõsiseltvõetavat kandepinda. Teiselt poolt tunnistab 2002. aastal riigikogu kantselei poolt tellitud avaliku arvamuse uuring et tervelt 77 protsenti Eesti elanikkonnast peab südamelähedaseks kolme suuremat kristlikku konfessiooni 39 protsenti luterlust eestlastest koguni 51 protsenti 28 protsenti õigeusku ja 10 protsenti katoliiklus. Neile lisanduvad teiste kristlike uskondade toetajad. Muidugi ei anna ükski küsitlusloendus täpseid andmeid selle kohta, kui palju on ühiskonnas nii-öelda tõsiusklikke. Usk on iga inimese südameasi, seda ei saa mõõta statistilise arvugavalistika abil. Pealegi ei tähenda toetus kirikule tingimata seda, et elatakse kristlike põhimõtete järgi. Siiski pole kahtlust, et ELK on vaieldamatult suurim ühiskondlik organisatsioon Eestis keda rahva enamus usaldab ja toetab. Mõnedes ringkondades armastatakse millegipärast kujutleda, et ELK taotleb riigikiriku positsiooni ja tegeleb selle eesmärgi saavutamiseks aktiivse lobitööga. Selle väite tõestuseks tuuakse näiteid ausambaid õnnistavatest, pastoritest, presidendi vastuvõtul käivatest kirikupeadest ja nii edasi. Viimasel ajal on räägitud kümnetest miljonitest kroonidest, mida riik kirikule andvat riigipalgaliste, sõjaväe ja vangla kaplanitest ning kristlikust sundmiljonist koolis. Tõsi, kirik on huvitatud sellest, et Eestis oleksid kristlikud väärtused au sees kuid riigivõimu ja kiriku liigsest lähedusest manitseb alateadlikult hoiduma nõukogude aja kogemus, mil kirikul oligi sisuliselt riigikiriku staatus. Kui silmas pidada riigivõimu täieliku kontrolli kirikliku tegevuse üle. Mulle tundub, et paljude eestlaste meelest on võim korrumpeerunud ning võimule liiga lähedal seisvat kirikut hakatakse samuti korruptsiooniga seostama. Nii jääb mul üle vaid nõustuda ühe kiriku suhtes kriitilise artikli pealkirjaga mille on muideks kirjutanud maa Osuline Ahto Kaasik. Riigikirikut tänan, ei. Tegelikult märksa proosalisem. Kirik on viimase kümnekonna aasta jooksul pühendunud oma sisemiste probleemide lahendamisele. Nõukogude ajal keelatud töövaldkonnad tulid uuesti käivitada, koolitada vaimulikke ja teiste kiriku töötajate kaadrit, tegeleda tagastatud kirikuvara majandamisega. ELK õnnistuseks ja õnnetuseks on enam kui 100 ajalooliskultuurilise väärtusega pühakoda, mis vajavad remontija kulutusi korrashoiule. Paraku on paljud kogudused üsna väikesed ega suuda majanduslikult toime tulla. Praegu on kirikujuhtimises ja koguduse töös tunda nagu teatud väsimust ja nõutust. Mitmed senised töömeetodid ei ole soovitud tulemusi andnud. Puudub selge visioon, nägemus sellest, kes või mis ennast endiselt rahvakirikuks nimetav ELK tahab oma rahva jaoks olla. Viimastel aastatel ongi eel ka jõudumööda tegelenud uue versiooni otsimisega oma kohast ja rollist tänases Eestis. Aruteludes on välja joonistunud kaks vastandlikku, isegi kunstlikult utreeritud kirikumudelit. Ühelt poolt ainult usklikele suunatud niinimetatud Nissi kirik ja teisalt ühiskonnale avatud sotsiaalkirik. Kiriku töötegijate hulgas on nii ühe kui teise mudeli toetajaid ja tegelikkus ongi kirik nii ühte kui teist. Me oleme Nissi kirik, kes täidab teatud suhteliselt väikese hulga inimeste usulisi vajadusi. Teisalt võib tuua päris mitmeid näiteid, kus kirik aitab kaasa ühiskonnas esinevate probleemide lahendamisele tegeledes näiteks tänavalaste ja kuriteoohvritega. Minu arvates on kirikul kolm peamist rolli. Kuulutaja prohveti ja teenija roll. Kiriku jaoks on esmane kristliku sõnumi kuulutamine, mis hõlmab nii misjonäri, õpetaja kui preestreid funktsioonid. Siin pole kiriku eesmärki ei rohkem ega vähem, kui et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Prohveti amet on tänamatum. Valeprohvet on kerge olla, tuleb ainult võimukandjatele ja tervele ühiskonnale meeldivaid asju kõrva sisse kõneleda. Tõelise prohveti anda ja kutsumuse annab jumal. Kirikul on kohustus ühiskonna haigetele kohtadele osutada, kuid mitte parastavalt, vaid parandavalt. Tõde ilma armastuseta on kasutu. Kiriku kui teenija roll väljendub kiriklikus, diakoonia ja sotsiaaltöös. Juba ristiusu algussajanditel saavutasid kristlased ühiskonna tunnustuse sellega et hoolitsesid vaeste, haigete ja heidikute eest. Kes ei teaks kolmandal sajandil elanud Püha Laurentiuse ütlust, et vaesed on kiriku tõeline varandus? Just sellel pinnal on kirikule ilmselt kõige kergem leida ühist keelt riigiga. Toomas Paul leiab, et kui üldse nõustub ühiskond tänapäeval aktsepteerima just sotsiaalkirikut. Las kristlased toidavad kodutuid ja tõstavad vangide moraali. Peaasi, et nad oma usku kellelegi peale ei suruks. Et aga sotsiaaltöö nõuab materiaalseid vahendeid, mida kirikul napib, jääb ta sellest paratamatult sõltuma riigi abist ja toetusest. Kirik ei suuda dubleerida või üle võtta riikliku sotsiaalsüsteemi. Kuid siiski peaks kirik minu arvates piirduma sotsiaaltöötaja rolliga. Vastutustundega tuleks suhtuda kõikidesse asjadesse, mis meie juures ja ümber aset leiavad. Kirik ja tema liikmed on ju ühiskonna täisõiguslikud liikmed. Kristlase leidub nii poliitikute, ärimeeste, teadlaste kui tavakodanike hulgas. Et kiriku hääl pahatihti nõrgaks jääb, on tingitud sellest, et kiriku ilmik liikmed ei teadvusta piisavalt, et neilgi on tegelikult kohustus esineda kristlastena. Ekslikult arvatakse, et usk on erasi, millel pole avaliku eluga üldiste probleemidega midagi pistmist. Kristlikust seisukohast vaadatuna peab usk saama elavaks tegude kaudu. Ainult nõnda saab kirik ja tema liikmeskond täita Jeesuse üleskutset olla maa sool ja linn mäe peal. Vastutuse võtmine ühiskonna käekäigu eest ei tähenda seda, et kirikul oleks lahendusi pakkuda igale probleemile. Olgem ausad, meil ei ole vastuseid paljudele küsimustele. Kuid meie asi on oma jõudu ja tarkust mööda kaasa aidata. Et see maailm ja väike Eesti riik võiks olla elamisväärsem paik. Et siin sünniks jumala tahtmine, kes on loonud meid heaks. Peapiiskop Jaan kiivid rõhutab, et pühakiri näeb inimest jumala kaastöölisena temale usaldatud territooriumi harjana ja hoidjana. Seega peaks kirik oma tähelepanu alla võtma inimese elukeskkonnaküsimused nii loodusliku kui sotsiaalse keskkonna tähenduses. Millised oleksid need konkreetsed ühiskonnaelu valdkonnad, milles kirik saaks kaasa aidata? Päris mitmed poliitikud on palunud kirikut seisukohti moraaliküsimustes ning abi ühiskonna eetilise palge kujundamisel. Kirikult võiks eeldada veel kaasarääkimist näiteks hariduse ja kultuuriküsimustes ning sotsiaalsfääris. Kohaliku omavalitsuse tasandil on võimalik sõnastada päris konkreetseid koostööprojekte. Kirik peab muidugi arvestama sellega, et sugugi mitte kõik inimesed ei ole huvitatud kiriku seisukoha väljaütlemisest ja selle järgimisest. Pealegi ei tohi kirik piirduda ainult meeldivate asjade ütlemisega, vaid vajadusel tuleb võtta tõsiselt oma prohvetlikku rolli. Sageli on ühiskonnal, poliitikutel või omavalitsusjuhtidel kiriku suhtes mingid sellised ootused mida kirik ei saa ega peagi täitma. Kirikut tasub tõsiselt võtta siis, kui tal on inimestele ja maailmale midagi anda. Tõsi, hingeõndsust võib-olla ei osata tänapäeval enam tahta ega taga nõuda. Siiski ei tohiks kirik ennast heidutada lasta sellest, et kaasaegne inimene usub end mitte vajavat moraalialaseid näpunäiteid või religioosset kõnet. Jumalast. Kiriku pakutav on tegelikult alternatiiv materialistlik kõlar tarbimisele ja edule orienteeritud elukäsitlusele. Selles mõttes on kirik püsivas opositsioonis selle maailmaga või ta ei ole enam kirik. EELK ametlik dokument kiriku missioon ühiskonnas, mis on vastu võetud 98. aastal kõneleb selget keelt, tsiteerin ELK-le, kui vabale rahvakirikule on tema rajamisest alates rahva enda poolt delegeeritud vastutus ja ülesanne olla rahva vaimseks orientiiriks. Seda ülesannet tuleb EELK-l täita ka tänases uuenevas Eestis tsitaadi lõpp. Vastutus oma rahva eest ei saa lähtuda kiriku poliitilistest ambitsioonidest ega misjoni soovist vaid see peab välja kasvama ligimesearmastusest ja kindlast sisemisest veendumusest, et meil on öelda midagi olulist. Samas tuleb meil enda käest väga tõsiselt küsida, kas tänane kirik ikkagi suudab ühiskonnale vaimseks orientiiriks olla või on ta ise loralistliku maailma virvatulukeste poolt desorienteeritud kindla sihi silmist kaotanud. Ma viitan siinkohal vaid ühele valdkonnale, kus minu meelest kirik saaks midagi ära teha pidades silmas nii oma missiooni kui ka ühiskonna vajadusi. Sageli mõeldakse, et ELK on eestlaste rahvuskirik kuid miks ei võiks meie tegevus ulatuda muulasteni? Eesti ühiskonnale tuleks vaid igati kasuks, kui luterlik kirik aitaks venekeelse kirikliku töö kaudu kaasa venekeelsete inimeste integratsioonile. Kirik ise väljendaks selle kaudu oma katoolset. See on universaalset iseloomu ja kutsumust teenida kõiki rahvaid ja inimesi. Miks peaksid Lasnamäele kerkima üksnes sibulkuplite ka pühakojad? Kui täna on olukord selline, et ELK näeb venekeelset elanikkonda kuulumas Moskva patriarhaadi mõjusfääri? Kristlikul kirikul on 2000 aasta pikkune rikkalik kogemus, mis on saadud erinevatest ühiskonnakordadest ja kultuuridest. Ristiusk on oma erinevates vormides Lääne tsivilisatsiooni alustala. Kristlikud väärtused, näiteks kristliku manistlikul inimkäsitlusel põhinev arusaam inimõigustest kujundavad paljuski kaasaegse ilmalikku Euroopa palet. Kirik on minevikus mänginud ka meie rahvakultuuris ajaloos väga olulist rolli. Luterlik kirik on õpetanud meie rahva lugema ja kirjutama ning aidanud kaasa eestlaste kujundamisele euroopalikuks rahvaks. Sama selle kiriku juhtimine meie maal kahjuks pikki sajandeid võõraste käes. See paneb paljusid inimesi ikka veel arvama, nagu poleks ristiusk meie rahvale sisemiselt omane. Ja meie põline oma usk on midagi muud. Paraku on tõsiasi see, et kui meilt ära võtta kristlus, siis ei jäägi meile muudkui materialism ja praktiline ateism. Muud usundid ei suuda kindlasti täita kirikul tule võetud rolli. Kahtlemata võib ilma jumalata mõnda aega päris hästi toime tulla, kuid kuna inimene on oma loomult homo, religioossus religioosne olend, vajab dometi oma elule sügavamat tähendust ja mõõdet. Ja lõpetuseks. Eesti vabariigi sünnivaludes loobus luterlik kirik härraskiriku staatusest. Formeerus vabaks rahvakirikuks. Tänases sekulariseerunud Eestis vajab toona sõnastatud rahvakiriku mõiste uut sisu. See on ülesanne, millega kirik peab toime tulema kui ta tahab edaspidigi oma rahva jaoks olemas olla ja tema vaimse palge kujundamisel kaasa rääkima. Aitäh. Aega võib-olla üheks küsimuseks. Üks küsimus on olemas. Ma arvan seda, et sa mu isiklik arvamus, mitte kirikuvalitsuse seisukoht, et vaimulikud ei peaks osalema poliitikas parteipoliitikas sest nad saavad esindada ainult kirikut ja mitte kedagi või midagi muud. Aga see ei välista seda, et näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil tehakse koostööd ja et vaimulik kuulub kohalikku omavalitsusse, aga mitte siis parlamendi tasemel, see on mu isiklik seisukoht. Suur tänu ja ma märkasin ka, nagu selle pealkirja juures peegeldub see, et kui on vastutus ühiskonna ees, siis peab olema tagatud teatav sõltumatus Kasele struktuuridest, mille tõttu sa saad olla vastutav. Suuda jätku. Me jätkame selle teemaga, mis on seotud vastutusega kirikus, kiriku ja ühiskonnavahelistes suhetes. Ja ma palun haavo hüpros. Kriminaaltöö keskuse juhataja, tere tulemast. Aitäh. Head sõbrad. Kolleegid. Vennad-õed nagu te lugesite minu teesidest, saad aru, et pealkiri, mida mulle lugupeetud luterliku tunni teenistus on pakkunud pani mind mõtlema. See on suurepärane, sest üks luterlik või kristlik teenistus peabki panema mõtlema. Aga ma jäin mõtlema väikese tähe üle. Mis sellest pealkirjast minu arvates puudus ja sellega seoses üritan ma rääkida nii vastutusest inimese ees kui inimese eest. See on pisikene tee täht, nimelt küsimus ei ole selles, et ma joon teed kogu aeg, see on ka õige või et ma olen oma teel, et ma olen selle leidnud. Küsimus on selles, kas vastutatakse kellelegi ees või kellegi eest. Võib muidugi öelda, et need mõlemad asjad on loomulikud aga selline küsimuse sead iseenesest on põhimõtteline. Kui me räägime vastutusest üldse, siis vastutus on midagi spetsiifiliselt inimlikku. Me ei räägi koera vastutusest ja vastutus seostub vabadusega luua uut sotsiaalset tegelikkust. Ja see moodustab omakorda suhetest ja hoiakutest selles vabaduse ruumis. Ja moodustab tulevikku. Me kõik mäletame lähiminevikku. Ja viimase aja ajakirjandusest meediast mõjutatuna pean ma viitama siin erinevatele tekstidele, mille põhjal. Ma mõistan, et paljud mõistavad minevikku sundolukorrana sellise sundolukorrana, mis tingis otsekui käitumise selles režiimis, milles elati. Ja nõnda vabastas vastutusest. Paraku paneb taoline käsitlus küsima ka sundolukordade põhjuste järele. Ja ma olen kindel, et ei pea olema väga tähelepanelik vaatleja selleks et märgata nende põhjuste hulgas vastutuse vältimist. Samuti tõust, tõusetub või tõstatub küsimus, mida lugeda sundolukorraks ja kas on olemas üldse absoluutseid, ummikuid inimese jaoks? Kindlasti on ka neid inimesi, kes tänase Eesti olukorda tõlgendavad ja tunnetavad sundolukorrana. Minu arvates seostub see kõige enam mitte niivõrd ühiskonnakäsitlusega kuivad inimkäsitlusega. Kui inimene on üksnes liha siis on kõik või enamus ta tegudest lihtsalt reaktsioonid keskkonnale või refleksid. Reflekside eest ei vastutate, küll aeg-ajalt karistatakse aga seal rumal, ebaõiglane, sest taoline karistamine ei eemalda väliselt tingitud käitumise põhjuseid. Kui karistusväärseks peetava teo põhjused on väljaspool inimest, siis tuleb ka meetmed suunata väljapoole. Kui inimene on aga esmalt moraalne mõtlev olend siis tuleb teda käsitleda subjektina ja kohelda subjektina. See tähendab, et me räägime suhtest, mis kujuneb kahe või enama subjekti koostöös. Konkreetsetes keskkondades. Kirik, ministeerium, parlament, ühiskond, mis vahe seal õigemini vahe on, kuid reegli puhul ei ole vahet. Jaa, kui siis mõelda karistusele, mille oleks otsekui ära teeninud üks või teine kollaboratsionist või, või lihtsalt ühiskonnaga konfliktis olev minutaoline nooruk siis on see muidugi kõige viimane ja viletsam vahend hälvete reguleerimiseks, aga samas selles suhtes kujuneb karistuse kasvatuslik väärtus. Ja see suhe või akt või tegu, mis ei kujunda mingisugust väärtust, on minu arvates mõttetu. Karistus, mis kasvatas, on kättamaks. Ja siis pole mõtet rääkida enam karistuse proportsionaalsusest, hüvituslikkusest ega lunastavast mõjust. Ja ma jätaksin vahele selle osa, mida ma mõtisklesin inimese õigusest karistusele, mis on vaieldamatult ka täiesti olemas ja oluline. Aga selle õiguse realiseerumine seondub inimese tahtmisega vastutust võtta. Ja tahtmata karistust vastu võttes ei saa kunagi seda mõju, mida ühiskond ootab. Kättemaks, aga hoopis kummaline nähtus ta nimelt ei olegi karistus. Kättemaks ei ole ka hüvitis. Kättemaks ei ole ka hüve, mida me peaksime taotlema selle teo kaudu, sest kättemaks maksab kätte kättemaksjale. Olgu siis jutt igapäevasest poliitilisest või muidu käitumiskultuurist. Olgu siis jutt sõjaväenõukogude võimu ajal toimepandud kuritarvituste. Me elame paratamatult, aga õnneks mitte parandamatult haige see ühiskonnas. Ja seetõttu saab meil olla ainult üks oluline ühishuvi terveneda ja tagada see elujõulisus või jätkusuutlikkus, mille üle siin ennist diskuteeriti. Kui me esitame kellelegi küsimusi oleviku või mineviku kohta kas minule, siseministrile või kellelegi 10.-le, siis on nendel küsimustel mõte ainult siis, kui nende küsimuste esitamine teenib tulevikku. Ühist tervet tulevikku terves turvalisuse moraalses ühiskonnas, mille keskmes on kirik selles riigis, mille eesmärk on teostada üldist heaolu luua elukvaliteeti. Üldist heaolu ei defineerime muidugi hüvede, teenuste struktuuride, institutsioonide summana, nagu seda sageli tehakse vaid poliitiliste sotsiaalsete võimaluste kogumina igakülgseks, individuaalseks arenguks. Nõnda defineerib seda ka pühatuul. Ja elukvaliteet realiseerub nende võimaluste vastutustundlikus kasvatamises ja kasutamises. Ei tohi ära unustada ega ei tohi lubada ka teistel ära unustada seda et inimene on kõikide sotsiaalsete ja poliitiliste korralduste lähtekoht kandja ja eesmärk ühtaegu. Sellel inimesel on vastutus. Sellel inimesel on au aga mitte hirmu, vaid armu kaudu reguleeritav. See on sotsiaalne evangeelium. Ainult armus realiseerus, teadvustatud vastutus on tõeline. Kui me keeldume seda teadvustamist, kandmast loobumata, sealjuures vastandavast hävitavast mõtlemisest siis oleme uueneva ja ise organiseeruva vaba rahva asemel stampides käsumeelsuses lämbub või iseennast vastandumistes purustav killustumus. Nüüd siis mõni sõna kellegi ees vastutamisest. Ristiinimesed seostavad selle väite loomuldasa. Vastutusega jumala ees. Samas kiputakse seda väidet ja nõnda vastutust devalveerima sest nii põrgu kui taevas on kaotanud oma keskaegse konkreetsus. Jumalatele kohal. Või ei tunta teda ära? Jumala provotseeritakse või ütleksin, pakendatakse printsiibiks väljapoole aegruumi või madaldatakse võõraks hääleõiguseta muulasest mammiks, kes elab küll meie linnas või kirikus aga keda me oma igapäevases elus ei märka ja ei arvesta. Abstraktne jumal, see printsiip, see ei puuduta kedagi, see ei kohusta ega ei kohuta. Muulasest mammina elav jumal samuti mitt. Ta võib surra, nii. See jääbki kõigele märkamatuks. Kahju küll. Aga just seetõttu ei tunta vastutuse reaalsust. Teate ju küll, kui kassi pole kodus, siis on hiirtel pidu. Samas ei tohiks aga inimelu ja kultuur olla nii hiirelik et seda reguleerib üksnes või esmalt hirm. Kui vastutuse mõiste seondub ainult karistuse mõista ka siis on vastutus taandatud hirmuks. Ja seal hirmukultuur. Jumalapilt selles skulptuuris on pos, no paremal juhul Pantokraator. Moraal aga võtab selles hirmukultuuris paraku väga riigoristlikud vormid ja terverseerub variserid liikuks. Vastutustundelisele vaimul on hirmu tõttu alluda häbi. Allumine ja valitsemine saavad eksisteerida küll ainult koos, nii kirikus kui riigis, kuid nad peavad olema põhjendatud millegi hoopis olulisema. Muidu sunnib mäss. Lootusetumas on aufunktsioon. Mässu puudumine hirmukultuuris näitab au puudumist ja ma võin taas viidata nendele artiklitele, millest tulenevalt mul tuleb just niimoodi täna rääkida. Aupuudumisel keeldutakse sisuliselt vastutama ise ja vastutamine asendub allumisega oludele, printsiipidele inimestele enamasti kõigele seesugusele, mis ise ei eriaufunktsiooni ega vastutuse funktsioon. Ja tulemuseks on asendatud vastutamatus. Vali kord. Selles olukorras Olukorras ilmneb käsuõpetuse piiratus ja ilmutab oma olemust evangeelium evangeelne kord. Ja nõnda jõuame meie vastutusele kellelegi eest. Siis on vastutus auasi ja vabaduse kaassõltuvus. Ja see on mitte ahelduv vastutus kellegi vastu olemisest, vaid kellegi poolt olemisest. See on usaldusringi avardumine. Ja nüüd läheb asi hoopis hulluks selle usaldusringi avaldumine. Nii et sellesse kaasatakse teiseusulised, muulased ja kõik oma minevikku eneses kandvad inimesed. See loob, see võõras, loob see minevik loob homse see võõras loobuma. Avanemine sulgumise asemel ja kaasamine äratõukamise asemel võimaldab meil suurendada inimkapitali. Ühiskondliku kapitali. Usaldus muudab korrada ballasti ja vajak tegurid ressursiks ja soodusteguriks. Väikese rahva jaoks on see kestmine muutumises. Ja see on ka see, et me peame kaasama oma kirikusse teistsugused, teistsuguse minevikku, keele kultuuriga inimesed ja muutuma, kui me tahame elada. See teadmine annab meile vabadusega keerulistes oludes. Kas see meile meeldib, see on hoopis teine küsimus. Ja sellest me täna ei räägi. Me räägime täna vastutusest ja vabadusest kuninglikust vabadusest vastutab ka muulasest mammi eest. Sest temas võib-olla jumal koduta lapse eest ja nende elukeskkondade eest see vastutus laiendab meie Se vabadus laiendab meie vastutuse ruumi aja nõnda et sinna mahub jumal oma erinevates ilumistes. Ta pole enam võõrandunud printsiip käskude või keeldude kompleks ega ka primitiivne kujutelm, vaid see, kellest meie uueks saamine toitub. Ta ohverdab ja ilmutab ennast meile sadades keeltes sosistatavana päikesetõusud ja loojangud hoomatavana puudutuses. Inimeste inimlikkus kohtumisest jaoks. Kõigepealt inimese inimlikkuses. Selleks et meie suudaksime oma tõelist kutsumust mõista, sai jumala inimeseks. Ja meil tuleb samaga vastata. Meeldib või ei meeldi. Nõnda on tervenemise eelduseks küsimine oma elu mõtte ja väärtuse järele. Valmis vastustega rahuldamine on madal. Rumal on ka mänguline käitumine kirikus või riigis. Me ei saa mängida leppimist. Me peame leppima. Me ei saa sõlmida mängulisi kokkuleppeid, ei saa mängida usaldust. Me peame hakkama usaldama, leppima ja sõlmima oma lepped selle nimel. Ja ma räägin ka sellest memorandumi, sest nagu te teate, joru saatan, mis on ülem kui meie ise. Ilmselt peame loobuma sellest nii mõnestki hoiakust ja omadusest, mida me oleme pidanud piseks. Kergendagu, seda teadmine, et inimene on enam kui omand ja enam kui omadus. Ühtsuse integratsioon ühiskonnas saavutatakse kiriku ja riigi eestvõttel kõikide sektorite koostöös. Või ei satuta üldse. Koostöö eeldused on hoolivus, usaldus ja ühine visioon. Selle vastandid, hoolimatus, usaldamatus, Jevisioonitus. Meil on vabadus valida kättemaksuhimu juurde tagasi põigates. Ütlen, et see on oma identiteedi otsimine teiste identiteedi eruõiguse eitamise kaudu ja et see on midagi, millest me peame vabanema. Olgu see siis kättemaks kas eestlasi taga kiusanud venelastele või meie oma Kvislingutele või juute taga kiusanud eestlastele. Vabanemine kättemaksu ideest on vabatahtlik loobumine negatiivsest vastandavast integraatorist, grupi ja parteimoraalist. Ja selles vabaduses elava jumala leidmine koostööle ja ühtsusele viiva tõelise integraatoriga. See on kiriku roll tänapäeva Eestis. Kui palju kirik seda rolli suudab täita? See näitab, kui palju kirikuni jumalik. Jumalikkuse väljendub täna nii nagu 2000 aastat tagasigi inimlikkusest inimlikkusest, mis võidab ära surma ja milles toimub ja toimib igapäevane inkarnatsioon. Taasluues ja esile tuues uut loodut uut õelust, tõelust, mis enam mänguline ega ahistav vaid on vabadust ja vastutust. Taas puutub. Selle uue loodu esilekerkimise eest vastutame meie. Inimese sügavamast olemusest esile kerkiva elujõulisuse eest. Ärge kuulake neid, kes räägivad inimlikkusest otsekui vabandusena, inimese inimlikkus ei ole vabandus. Inimese inimlikus kutsus. On valmisolek, on valmisolekut ei, jada on pühendumine. Tõeliselt inimliku, luues sünergia valmisolekute vahel teostades vabastavad tõde kõikides situatsioonides ja muutunud tõelisteks ka mängulised, valikuvabaduseta ja absurdsed situatsioonid ületades oma vanainimese kurjale ja ebainimlikkusele kalduva. Kes nii selle inimese, kes teab ega ei tee kui ka sellega ei tea ega tee ka tõeks oma ainust ja kordumatut võimalust saada inimeseks. Ja see inimene on latentselt sinu sees. Ja sa vastutad tema ees ja veel enam tema eest. Ta ei tohi saada hävitatud sest ta peab sündima. Muidu ei sünniinimlike inimeste inimlikku ühiskonda. Muidu sa ei ole toiminud kui jumal. Aga kui ei, siis ei ole täitnud oma kutsumust, ei ole tootnud ise sundolukorda vabaduse ruumi asemel. Minut. Loomulikult me peame jõudma ka ühiskondliku leppeni elukvaliteedi tõusuks aga mitte ainult väliselt, vaid seesmiselt kõigi inimeste vajaduste ja õiguste tunnistamise ning väärikuse jõustamisega. See kokkulepe, mida hakatakse ette valmistama, ei saa käsitleda ainult majanduste turvalisust ilma väärtus, vundamendita. Vundamendi peab andma kirik. Muidu me tunnistame, et meil ei olegi midagi anda. Väärtus põhja tsementeerib aga vankumatu usk iga inimese väärtuslikkusesse. Ka muulasest, kodutu aidsi, sureva prostituudi ja võõrvägede veterani suhtes. See respekt moodustabki vastutuse inimese eest. See väike tähtteed võib nõnda olla väga suureks ja oluliseks teeks inimesest inimeseni. Nii et need pealkirja kaks erinevat varianti on rakendatud vastutuse erinevatesse aspektidesse ees. Aitäh, aitäh. Kas ma teksti sain või teksti selle? Viimase? Nende raskete teemade juures on juba peatatud, mis väljenduvad sõnadega konflikt ja järgmiseks teemaks on konflikti rahvuslus. Tõnu lehtsaar, professor, Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan tere. Minu teemaks on konflikt ja rahvuslus ning selle teema käsitlemiseks on kaks põhjust. Esiteks see, et rahvusküsimused ka rahvuskonfliktid on tänapäeva maailmas väga sagedased ja väga tegelikud ning ka meie eestlastena ei ole sellest teemast probleemistikust kaugeltki mitte puudutamata. Nii oma minevikule tänu või kui meid ka näiteks Euroopa liitu võetakse, siis on ette teada, et tõenäoliselt nii tippspetsialiste kui ka ennekõike lihttöölisi tuleb tõenäoliselt ka meie maale väga palju elama. Rahvaste segunemine, rahvuse mõiste teisenemine. See kõik tõstatab ka küsimuse sellest, kuidas erinevad rahvad võiksid koos elada. Nüüd peale sellise üldise küsimuse asetus, olen viimase aasta jooksul huvitunud komplitoloogiast ja tõdenud, et need konflikti tunnused, mis avalduvad rahvuskonfliktist, on ka väga üldinimlikud ja lihtsalt inimestevaheliste vastuolude puhul märkame samu tendentse. Millal me saame rääkida konfliktist, seal on vähemalt siis kaks niisugust tingimust või tunnust peaksid olema täidetud. Konfliktis peaks olema osapooled siis need, kes omavahel tülitsevad või kelle vahel on pinged ja peaks olema mingi tüliküsimus, mille ümber või mille üle see vastuolu avaldub. Olgu siis kas kõlbeliselt väärtused, erinevad huvid, territoorium, raharessursid või miski muu. Rahvuskonfliktid on teatud mõttes paratamatud, sellepärast et rahvuse erinevused on paratamatult. Nüüd rahvuskonfliktidele on aga see eripära, et nad on suhteliselt tõsisemad, kaua kestvamad ja raskesti lahendatavad, sellepärast et rahvus on seotud meie identiteediga. Ja kui mingi tüli, pinge, lahkarvamus puudutab meid väga sügavalt midagi, millega me ennast samastame. Selleks võib näiteks ka usk olla. Siis identiteediga seotud konfliktid on nii-öelda väga-väga pika vinnaga ja kestavad kaua. Üks Ameerika diplomaate, kaasaegsete diplomaate, McDonald on uurinud nõukogude liidu territooriumil elavate inimeste rahvus konflikte pingeid erinevate rahvaste vahel. Ja ta ütleb, et Nõukogude liidus ka rahvastevahelisteks pingeteks lõi aluse see, et ignoreeriti kulme, rahvusidentiteedi olulist näitajat või kategooriat kõigepealt keelt ei olnud ette nähtud või ei olnud iseenesestmõistetav, et kõik inimesed võiksid saada näiteks hariduse või võimaluse rääkida erialas oma emakeelt ignoreeriti ka religiooni ja samuti rahvuskultuuri laias tähenduses. Nüüd tema hinnangul need kolm kategooriat keel, religioon ja rahvuskultuur on mitte läbiräägitavad ja mittekaubeldavad ja ta ütleb, et kui nüüd mingil territooriumil mingil koguslusel tahavad erinevad rahvad rahumeeles koos elada, siis eeltingimuseks on see, et tuleb aktsepteerida teiste eripära sellisena, nagu see on Keeles religioonis ja kultuuris. Ma mõtlesin, et see on midagi niisugust, see on natukene abielumoodi. Abieluteoorias olen nõrk, aga praktikas tugeval on kolm poega ja puha ja omaenda jaoks olen leiutanud niisuguse asja sõnastanud, et need abielud psühholoogina väidan, mis algavad seisukohast, et kui me nüüd ühte heidame, siis mina teise poole ümber kujundada ja kasvatada. See on ette läbikukkumisele määratud ettevõtmine. Teistpoolt tuleb võtta nii, nagu on, siis läheb hästi. Sama asi on nüüd rahvusküsimusega. Kui ühel territooriumil seada eesmärgiks teise ärapööramine või ümberkasvatamine siis see ei kanna tavaliselt vilja või positiivselt väljendudes, rahuliku kooseksisteerimise või ka tülide lahendamise eelduseks on teise tunnustamine selle sellisena ja sellena, nagu ta on või eelmisel ettekandele tagasi viidates ka muulasi ja teiseusulisi tuleb võtta sellistena, nagu nad on. Nüüd rahvuskonfliktid võivad aga väljuda kontrolli alt ja kui me konkreetselt mõtleme praegu kasvõi Iisraelis toimuvale või Iirimaal toimuvale siis me võime rääkida, et mingist hetkest need konfliktid on muutunud juhitamatut, kasvõi neid on väga raske juhtida. Nüüd juhitamatute konfliktide kohta on üsna palju erinevaid käsitlusi ja silma ühele autorile viitan, kelle nimi on noor trupp ja tema ütleb, et sellises konflikti juhitamatuks muutumises on otsekui neli etappi või astet, millesse läbi liigub sageli need võivad ka paralleelselt toimida. Nüüd juhitama juhitamatu konflikti kohta veel nii palju, et selleks üldiselt peetakse niisuguseid vinduvaid või pikaajalisi varjatud konflikt, kus pinge püsib aastaid võib-olla läbi põlvkondade ja mingitel hetkedel seal lahvatab ja lööb jälle välja ja võib ka lahvatada ja välja lüüa väga veriselt. Mortroc ütleb, et juhitamatut konfliktid ka rahvaste vahel algavad identiteedi ohustamisest tundest, et see, kes mina olen või mis mulle on olemuslikult tähtis, oluline seda, kas alavääristatakse, kritiseeritakse või mõistetakse hukka. Mulle ei ole olemise ruumi. Ja teiseks võib identiteedi unustamise ohustatuse tunde tekitada ka see, kui me kuut puutume kokku kellegi täiesti teistsugusega. Meil on oma arusaam näiteks ärist, maailma asjadest ja poliitikast. Ja mingil hetkel, kui me puutume kokku kultuuri või suhetega, mis on täiesti erinevad. Maailm toimib teisiti, kui meie oleme seda harjunud mõistma, siis see tekitab küsimuse. Kes me ise oleme, kuidas, kuidas mina tulen toime selles maailmas. Ja psühholoogia ütleb, et need inimesed, kelle identiteet on tasakaalust välja löödud kes ei oska vastata hästi küsimusele, kes ma olen või kes otsivad intensiivselt seda küsimust. Need inimesed on ka väga konflikti aldid. See tähendab, et nad oma sisemist ebakindlust näevad väga hõlpsasti teises osapooles ja ütlevad, teine ähvardab või valmistub meile kurja tegema, ei anna meile hingamisruumi. Selle taga võib olla ka lihtsalt enda sisemine ebakindlus. Nüüd niisuguses olukorras hakkab toimuma ka informatsiooni moonutamine, mis tähendab seda, et osapooled selles konfliktis lõpetavad või piiravad omavahelist suhtlemist ja sinna asemele astuvad hoopis eelarvamused, kuulujutud, hoiakud, millele ei pruugi olla tegelikkusega suuremat pistmist. Me teame inimese kohta, enne, kui me teda näinud olete. Üks mind väga niisugune ilus näide, mis on mulle aastateks meelde jäänud. See oli nüüd juba paarkümmend aastat tagasi. Olin Novosibirskis komandeeringus, elasin hotellis kop ja öeldakse, et hotellides ja haiglates on õhtut pikad ja igavad ja naabertoas meralisuse isikuga. Kaksikkorter oli siis üks härrasmees ja lõime sõprust, jõime teed, rääkisime maailma asjadest ja tuleb välja, et mees on tšuktši. Ja tulevad kõik need need jutud meelde ja, ja see üritus siis päädis sellega, et maksuanekdoote rääkima. Ja ta rääkis klassikalise, meil tuntud tšuktši anekdoodi, aga see käis maride pihta. Ja ma ei olnud ühtegi sõna. Ma naersin, naersin koos temaga. Aga mõtlemisainet andis palju. Ja pärast ma leidsin, et see vist oli esimene tšuks, keda ma oma elus oma ihusilmaga nägi. Aga anekdoote ma tean nende kohta palju. Nüüd selles ohustatud identiteedis ka moonutatud informatsiooni siis, kui on palju eelarvamusi siis niisuguses konfliktolukorras juhtub, kolmas aste või see areneb oma seisukohtade klammerdunud klammerdamis. Sisemist ebakindlust tasa teha, välja elada on suhteliselt lihtsam, hoides kinni nii-öelda kramplikult ka väga elementaarsetest, tõdedest või seisukohtadest. Sellealases kirjanduses on viimasel ajal tsiteeritud üsna palju president Bushi seisukohta. Kes on öelnud, te olete kas meiega või terroristidega. Ja niisugust hingamise ruumi, et ma olen Eestis ja ei taha sõda selles maailmas justkui ei ole. Nüüd väidangi Nortroppil siis see, et selline klammerdunud positsioonid jagavadki maailma kas müüjaks või nendeks ja sul ei olegi vahepeal olemise ruumi. Ja lõpuks, mis juhtub, juhtub see, et kujuneb välja neljas nii-öelda sõltuvuse aste milles osapooltele saab omaseks see, et nad kõigis ja kõiges vastandavad ennast teisele ja kujuneb välja selline paradoksaalne olukord. Oletame, et üks pool on teisega tüli, siis võtame natukene lihtsama näite naabrid. Ja üks naaber tahab rõhutada, et ega mina ei ole mingisugune paks oma lehtsaar. Ja kui nüüd prakson peaks ehitama valge kuuri, siis mina esitan kollase ja natukene suurema sellepärast et ma ei ole tema. Ja mis nüüd juhtub. Ma justkui kõiges eitan seda teist. Aga samal ajal ma olen tegelikult temast täiesti sõltuv sunnitud aia leppide vahelt piiluma, mis sealpool toimub. Ja see minu kollane kuur ei ole mitte nii-öelda vaba tahte tulemus, vaid, vaid see on selle sõltuvuse sunni tuleb. Ja nii läheb ka või võib minna ka siis rahvustevahelises konfliktis, kus tegelikult väga aldilt jälgitakse teist poolt ja tegelikult olenetakse sellest teisest, keda ehitatakse või, või keda kõige parema meelega tahetakse üldse ära kaotada. Nüüd rahvustevahelises vastuolus. See astmestik võib kujuneda erineval määral välja ja üks möödunud sajandi keskpaiga sotsiaalteadlase Gordon Allport on öelnud, et puhttehniliselt Me võime kirjeldada teatud etappe või astmeid, kuidas rahvustevaheline konflikt kujuneb. Ta ütleb, et kõige elementaarsemad tasandil tekivad vastalised väljendeid ja kui me vaatame meie niisugust leksikat, siis näiteks sõnad tibla, must looder, Põder, saksmann ja seda registrit võib jätkata, on olemas. Ilmselt ei ole tegemist veel ainult nende sõnade pärast konfliktiga ka teatud niisugune vastuolutunnet, kes on, kes hõljub õhus. Asi läheb natukene tõsisemaks, kui Nendest vastalistest väljenditest saab tegelik vältimine ja vältimiseks lihtsaks kriteeriumiks on see, kuivõrd talutakse selle välditav, aga abielu oma suguvõsas. Me võime olla näiteks kogu maailmasõbrad. Aga kui näiteks minu poisid abielluvad, noh, ma ei tea, Hinnuda, abielluksid hiinlannaga või, või, või neegritoriga paneks mõtlema, paneks mõtlema. Nüüd vältimisest saab üsna peatselt diskrimineerimine kus rakendatakse või võidakse rakendada otseseid sanktsioone, olgu tööl, eriala omandamisel, elukoha valikul. Ja kui me näiteks mõtleme ka ingeri rahva saatusele, kellel oli pik keelatud teatud piirkondades elada otsene niisugune diskrimineerimise näide ja sealt edasi, siis juba tuleb füüsiline vägivald, mille kõrgemaks etapiks on välja juurimine, kus siis seatakse otseseks eesmärgiks mingi rahvuskontingendi kui kahjurliku täielik likvideerimine. Rahvuskonfliktid on väga raskesti juhitavad, sest nad on seotud meie identiteediga meie rahvustundega. Need on paljudel juhtudel väga raskesti kontrollitavad ja juhitavad. Ja siinkohal võib-olla mõned sellised väga üldised tähelepanekud, mida on lihtsam öelda, aga raskem teha. Nimelt rahvuskonfliktide lahendamise või, või kooseksisteerimise üheks eeltingimuseks on suhtlemisvõimaluste olemasolu, kui on tüli majas sees, üldist teist poolt ei taheta näha. Temast hoitakse eemale ka tõsiste tülide puhul sisulised kontaktid lakkavad, kuid suhtlemisvõimaluse ja inimlike kontaktide olemasolu on äärmiselt oluline ja loob niisuguse eelduse dialoogiks mõistmiseks. Kaasa aitavad ka ühistegevuse ühistegevused. Kui on mingi kõrgem väärtus, mis seob erinevaid inimesi kui puus töötatakse millegi nimel, olgu see kas haridus, loodusõnnetustest päästmine, kultuuriprojektid, sport, isegi võib-olla selleks see aitab inimestel läheneda. Kuid selle taga on ikkagi vastaspoole iseärasuste aktsepteerimine ja selle kõrval sellest arusaamine, kes me ise oleme ja mida me tahame. Ja ma usun, et vaid need inimesed ja need rahvad, kes suudavad vastata küsimusele, kes me oleme, jaksavad olla tänast sõnavara kasutades jätkusuutlikult arenguvõimelised. Vähemalt üheks küsimuseks on aega, palun. Mina ütlesin seda, kes on sobivam lepitama. Väike konflikt ei olnud keegi, kes on sealset teest ühest või teisest poolest kuna on otseselt koostisainet või peaksin nimelt olema nii, kes on väljaspool selle neutraalsuse või distantsi tõttu aga ka kellelegi ette heita, et aga ta ju ei tunne asja vedada, kui me võrdleme Iisraeli maale meedias asja käsile võtma, ei pea teadma. Nii rahvas kui ka ilmselt teiste konfliktide puhul võib-olla vahendajaks ja lepitajaks põhimõtteliselt ükskõik kes, aga ühel tingimusel mõlemad osapooled peavad teda tunnustama kui põhiküsimuses, neutraalseks ja enda jaoks autoriteetsed. Ja see kustpoolt on kas väljast või on, on juba teisejärguline, oluline osapoolte poolne tunnustamine. Nii suurepärases esituses koorusid välja väga sellised printsiibid, mida igapäevases elus näeme. Mustvalge maalin, kõigepealt luuakse kujutlus, kes ei ole meiega, on meie vastu hingamise ruumi ei ole, seal vahel peavad valima poole. Ja väikesel ei ole teha muud, kui sattuda suure sõja sulaseks, nagu Mart Raukas ütles. Tuleb pärast aitäh. Peame enne vaheajale minekut tuletama meelde ka, et nähtamatut tööd on teinud paljud inimesed, nende hulgas eriti luterliku tunniteenistuse juhatuse esimees Jüri Ehasalu. Ja nüüd vahetunnile või vaheajale minnes kohvitunnile minnes tuletan veel meelde, et enda registreerimine sõnavõttudeks lõpeb selle kohvipausiga ja tuleme tagasi siia kell 14 50.