Ründame koos Hendrik Relve. Eelmise saatega alustasime Me rännakuid uutes paikades, kaugetel, artilistel, saartel, teravmägedel ja seal esimeses sissejuhatavas saates olid siis need esimesed muljed need udud ja tormid ja karmid ilmad ja väga lummav, eriline polaarpäevavalgus. Ja oli ka juttu Raamägede pealinnast sellest longer püüjanist esimesel pilgul näita niisugune pisikene armas asula, aga kui süvened, siis saad ikka selgeks, et ja siin on erilised arktilise tingimused ja nende oludega on siis kohalik rahvas ka pidanud kohanema. Aga täna tahaksin jätkata muljetega sealtsamast, kus eelmine kord pooleli jäiselt longer püüjanist ja täpsemini longer püüeni muuseumist. Vot see longer püüani, muuseum on niisugune paik, et igaüks raammägedele läheb, praktiliselt käib seal vist ära, sest see on kõige parem paik üldse teravmägedel, kus saada endale selgust Teravmägede ajaloost. Ja see Teravmägede Varasem ajalugu, no see on ikka väga eriline ja väga kordumatu, mäed asuvad ju väga kaugel seal põhjalas seal Arktikas ja siin peabki olema see inimajalugu ka väga eriline ja äärmuslik ja vot sellest vanast mägede ajalooosast ma täna kõnelda tahangi. See oli nüüd siis üks norrakeelne laul, et üks iidne Põhjala ballaad, seda laulab üks Norra Ta muusik Kristen pruutenberg minu meelest väga mõjuvalt laulab ja see ballaad ise on ka väga pikk ja mõjuv ja, ja selle sisu on ausalt öeldes päris sünge. See jutustab norra Lindbriidest meestest, käes saadeti laevaga kuskil jõulude ajal lihtsalt merele, nad tegelikult põgenesid lihtsalt Norrast tundmatutesse vetesse, sattusid kuskil kaugel-kaugel põhjalas saartele, jäävangi jäid mere hädasse ja aseballaadid räägibki sellest, milliseid kannatusi seal tuli läbi elada. Ja kui ma mõtlen selle sisu peale, siis on täitsa võimalik, et need rannad olidki just seal kusagil Teravmägede kandis. Ega laulust väga selgelt välja ei tule, kus need olid. Aga mägede rannad on olnud meremeeste jaoks läbi ajaloo sellised kurikuulsad paigad, kus on elatud läbi väga ränki katsumusi. Ja vot seal Teravmägede muuseumis seal longer Piianis, seal mõtlesin nende lainetel moodi, sest see muuseum on üks väga huvitav paik, ta on juba huvitav, kui sa kõnnid seal longer Piianis jõle väljapoolt, seda maja ta niisugune esinduslik, kõrge muljetavaldav hoolepuidust ja sellise huvitava ebasümmeetrilise kujuga. Ja ja seal sees on palju avaraid ruume ja nad on väga põnevalt sisustatud ja seal lihtsalt mõne eksponaadi ees, ma lihtsalt seisin kohe palju minuteid ja mõtlesin ja lasin kujutluspiltidel joosta. Ja see muuseum on tegelikult laiali Mart, aga seal ei ole ainult inimajalugu, seal on ka geograafia ja loodus nii eluta kui elusloodus. Aga vot just see ajaloo osa seal oli minu meelest midagi niisugust, uusi ja paeluvaid detaile. Näiteks seisin ma niisuguste nelja sajandivanuste jooniste reproduktsiooni tees. Need pärinesid siis Villem Barentsi ekspeditsioonil ja need pildid on joonistanud terveer, see oli üks selle laeva meeskonna ohvitsere ja samas ta siis ka tegi niukseid dokumentaalseid pilte nendest juhtumistest, mis seal seal ekspeditsioonil oli. Noh, ja millised need pildid siis välja nägid, näiteks ühe pildi peal oli siis niimoodi, et kuidas üks karu kahe jala peal seistes ründab laeva meeskonda ja laeva meeskond astub Karula siis piikidega pikkade piikidega vastu või teine pilt, seal on siis laev kujutatud vangis kõrgete jääpankade vahel ja, ja need jääpangad on surunud laeva niimoodi nagu tangide vahele kinni. Ja siis veel üks kolmas pilt, kus on juba näha ka, et on elatud läbi tegelikult laevahukk ja meremehed on ehitanud laeva elustest niisuguse hütti ja elavad seal keset lund ja jääd. Ja vot, Villem paarelts oli siis niisugune mees, kellest ametlikult algab Teravmägede avastamise lugu. Aga et seda mõista, selleks peab kõigepealt mõtlema sellele misaegselt, see oli, see oli siis 16. sajandi lõpp, kui me mõtleme nüüd laialt, mõtleme Euroopa jala peale, mõtleme Eesti ajaloo peale, noh, Eestis oli selleks ajaks lõppenud Juss väga hävitav Liivi sõda ja Eesti oli jagatud Rootsi, Taani ja Poola vahel ära. Noh, niisugune vilets ja heitlik aeg oli Eestis. Aga Euroopa meresõitjad olid sel ajal otsimas ju maailma meredel meeleheitlikult uusi kaubateid. Et saaks kaubelda nende ida maadega seal India ja Hiinaga. Sest need maod tõotasid tõesti pööraseid, uskumatuid tulusid. Ja portugallased kollased olid ju selleks ajaks jõudnud juba nii kaugele, et nad olid esimesi kordi purjetanud juba isegi ümber Ameerika lõunaotsa Vaikse ookeani jõudnud Indiasse ja veel enne seda juba ka ümber Aafrika lõunaotsas Indiasse. Aga aga need teed olid väga pikad ja vaevalised nõudsid tohutult palju aega ja ikka nuputati, et kas ei ole mõni lühem otsem tee sinnasamasse kanti ja, ja nii palju oli siis ikkagi Euroopa kartograafidel juba aimu nendest mandrite ja ookeanide üldisest paiknemisest, et kujutleti, et vot kui minna nüüd Euroopa põhjaotsast hoopiski ja tungida sealt ida poole, et äkki sealt tuleb palju lühem maa, et jõuda välja sinna Hiina ja India kanti. Ja see oli, see oli väga peibutan mõtte. Samal ajal ei teatud sellest tütrele praegu Euraasia mandri põhjarannikust merest praktiliselt mitte kui midagi ei teadnud isegi seda tol ajal 16. sajandi lõpus, et on olemas leeringi väin, mille kaudu siis ju saab sealt Aasia ja Ameerika vahet põhja poolt läbi? Kõike seda ei teatud, aga see idee, et saab kuidagi otse lõigata rasket teed pidi küll aga ikkagi palju lühemat teed pidi mööda ookeani Hiinasse või Indiasse. Vot see oli ikka väga beibe. Ja, ja see oli nüüd see põhjus, miks siis hollandi kaupmehed, nad, nad olid seal alasti, jõukad ja idee oli meelitav. Nad lihtsalt panid oma rahad kokku, lasid ehitada laevad, varustada need laevad, muretseda sinna laeva meeskonna ja, ja saatsid siis teele ekspeditsiooni tundmatusse põhjalasse. Selle ekspeditsiooni juhiks oli siis Villem parents. No praegu võib öelda ju, et neid ekspeditsioon oli tervelt kolm. Ja nad kõik. Sest tegelikkus oli ju see, et satuti täiesti tundmatutesse vetesse ja satuti täiesti ületamatutele takistustele, mida ei osatud oodata. Põhjalas seal Arktika piiril olid, olid väga raskesti talutavad tormid. Seal olid niisugused elukad nagu näiteks jääkarud, saal, ekspeditsioonid, kirjeldustes on korduvalt juttu sellest, kuidas jääkaru ronib lausa laevatekile ja ründab mehi. Ja muidugi kõige hullem takistus see jää jäätunud mered. Ja ikka jälle jäädi siis sinna jäävangi. Ja esimesel kahel korral pöörduti vähemalt tagasi. Aga kolmandal ekspeditsioonil läks ikka nii, et seal kuskil loovajasem lea saarestiku kandis oli jää surve nii tugev, et purustas laeva nagu pähklikoore ja meeskond pidi talvituma laevarusudest tehtud onnis. See oli karm talvitumine, paljud mehed surid, nende hulgas ka ekspeditsiooni juht Villem Barentsi ise. Ja meeskonna riismed jõudsid diviisiga eluga viimaks mandrile, sinna Venemaale Murmanskisse tagasi. Ja kui nüüd kokkuvõttes mõelda, et mida siis saavutati, noh eesmärk oli minna hästi kaugele etta. Kõige idapoolsem punkt oli, no vaesem ja saarestik mõelda nüüd gloobuse peal, et kus Love asemel ja saarestik õieti asub. No kui sealt nüüd mõelda, et tahaks minna ka Hiinasse? No vabandust, väga loova esemele. Ta on vaevalt veerandi tee peal, kui tahaks mõelda, et sealtkaudu läheks üle jäämere Hiinasse välja. Ja tegelikult kaugemale jõutudki ja hilisematel aegadel aina uuesti erinevad vaprad meremehed üritasid uuesti ikka sedasama kirdeväila nagu seda nimetati läbida ja, ja sai selgeks, et kohutavalt keeruline, kohutavalt raske. Alles kaks sajandit pärast seda Barentsi ekspeditsioone läks esimene laev tõesti läbi kogu Põhja-Jäämere Euraasia mandri ühest otsast teise. Ja pärast seda, kui mõelda, mis kaubad ees praegusel ajal see kirdeväil siis on. No ta ei ole niisugune maailma tähtsusega asendamatu too kaubatee seda mööda praegugi raske liikuda, eriti seal idaosas, kus on ikka teinekord ka suvel väga rängad jääolud. Nii et, et selles mõttes oli see Barentsi kolm ekspeditsiooni, noh, niisugune tundmatu selle vastu minek ja ka nurjumine võib öelda. Aga tegelikult kallakud andsid muidugi siis geograafidele palju uusi teadmisi nendest Euroopast põhja poole jäävatest arktilistest vetest. Ja ühel nendest retkedest just sellel samal, kolmandal, mis sai Partsile saatuslikuks saada, satuti ka teravmägedele. Esimesed Euroopa meresõitjad, kes jõudsid siia kohale, panid kaardi peale, et siin on niisugune uus maismaa no nagu sel ajal kombeks. Beringi meeskond ronis esimesele suurel mulle künkale, pani sinna üles risti, kuulutas selle pidulikult kohe Hollandi omanduseks. Ise kujutleti sel ajal, et seal osa Gröönimaast Gröönimaast oli aimu aga sellest, et Gröönimaa ja Teravmägede vahel olnud tegelikult ulgumerd üle 1000 kilomeetri. Sel ajal polnud inimestel sellest mitte kõige õrnemat aimu. Aga seesama Barentsi ekspeditsioonilaev siis sõitis mitmetes Teravmägede lahtedes fjordidesse panijaga sinna nimesid nendele mägedele ja lahtedele. Ja tegelikult need nimed on säilinud siiamaani tänapäevastel Teravmägede kaartidel, nii nagu omal ajal Villem parendsemat pani. Ja kui me nüüd ütleme niimoodi pikaajalist tantsija pealt, siis kahtlemata oli parents väga visa ja väga kartma too meresõitja ja õieti tema auks ja mälestuseks on ju Põhja-Jäämeres olemas selline suur meri. See on just siis meri, mis jääb nüüd Euroopa mandriosa ja Teravmägede vahel. Ja see suur meri Kannab ju nime Barentsi meri. Nii siin kõlas nüüd jälle see osa norrakeelsest iidsest balla paadist Põhjala meresõitjatest nende katsumustest. Aga kui nüüd mõelda, siis Teravmägede ajaloo peale edasi, et mis sai siis, kui Barentsi avastusretk oli tehtud? Vot siis saabusid sellise sajandit, mida võib nimetada teravmägedel vaalaküttide ajajärguks. Sest ta oli seitsmeteistkümnes sajand ja Euroopas oli vallarass läinud kõrgesse hinda. Seal üle 300 aasta tagasi, vaalarasvast tehti väga erinevaid asju, alates seebist ja lõpetades lambiõliga. Ja nüüd, kui p ringi ekspeditsioon oli toonud teateid, et siin Teravmägede ümber lausa kubisevad vaaladest ja siis veel ka hilisemad meresõitjad seda kinnitasid otsis, algaski see vaalaküttide tungimine sinna Teravmägede vetesse. Ja nüüd, kui ma olin parajasti ise mägedel siin longer püüennist siin mägede muuseumis, siis siin oligi ja päris palju esemeid sellest ajajärgust 300 aastat tagasi, kui vaalakütid siin tegutsesid. Ja mis eriti kummaline, siin oli ka näiteid 300 aasta vanustest, vaalaküttide riietest, riiete välimust ja millest nad koosnesid, seda on praegu õnnestunud taastada selle tõttu, et mägedel sai ka väga palju vaalaküte otsa ja nad maeti sinnasamasse, kus nad surid. Aga seal oli ju igikelts ja kui nad igikeltsa maha maeti, siis sisuliselt nad sattusid sügavkülmutatud olekusse ja see tähendab seda, et kui arheoloogid nüüd viimastel aegadel neid haudu avasid siis olid need nii laibad kui ka kõik need riided ja esemed, mis neil kaasas olid, need olid imehästi säilinud. Ja vot sealt siis selguski, et, et need vallakettide vammusat seal kuskil 300 aastat tagasi need olid niisugused karusnahksed hästi rasked ja mis eriti huvitav, põhjalikult läbi immutatud vaalarasvaga. Miks siis vaalarasvaga? Sellepärast et tol ajal teati, et kui immuta riided valla rassaga korralikud läbi, siis nad peavad väga hästi tuult ja niiskust, aga teravmägedel, kui need vaalakütid siin selles karmis suvest tegutsesid, siin oli pidevalt tuulisel, oli pidevalt niiskust. See oli elutähtis, et nende riided peaksid vett. Ja muidugi veel on nendest kirjeldustest teada, et vallarasvaga immutatud riided need haisesid haisesid lihtsalt kohutavalt. Ja tegelikult ütleme need paigad, kus Teravmägede rannikul nüüd neid tükeldatud kaalu siis nagu töödeldi nendest rasva välja keedeti. Need olid noh, tänapäeva mõistes kõik kohutavad paigad. Nad olid kohutava välimusega, seal oli kõik kohad täis mingisuguseid jäälused, vaalade luid, prahti ja prügi. Ja nad haisesid, nad asjasid kohutavalt. Aga kui mõelda ajale tolleaegsete meeste peale, kes seal tegutsesid, Nemad ju sellest ei hoolinud. Nendel oli üks asi ainult tähtis suve jooksul hästi palju vaalarasva kokku saada ja seejuures ise ellu jääda. Ja sealsamas Teravmägede muuseumis, kus ma longer pieni solin, kui ma vaatasin neid stende, seal oli ka siis näha, mismoodi see vaalade küttimine seal siis kolm sajandit tagasi käis. Et see oli tõesti eluohtlik, seda tehti pisikese hapra paadiga paadi ninas seisis mees art puuniga. Paat pidi jõudma mahlale nii lähedale, et mees suutis heita selle harpuuni vaala keresse. Siis algas mäng elu ja surma peale, sest vaal üritas ennast iga ennast lahti rebida, sukeldud hästi sügavale, mehed pidid olema nii osavad, et annavad kõik parajalt järgi, väsitavad vaala. Ja mõnigi kord juhtus muidugi see, et vaal lihtsalt uputas selle paadi ära või keeras selle kummuli. Ja kui sa satud jäisesse merevette, siis iga mees sealt küll eluga välja ei tulnud ja isegi Maal kätte saadi, siis edasi oli ka väga ränk ja koormav töö. Kuidagimoodi lohistati see hiigelkere sinna vette, tükeldati jäises vees ja siis toodi kaldale, siis hakkas vaevarikas metallkateldes rasva välja keetmine. Elati haletsusväärset sonides, söödi viletsat toitu, too haigused ja surm olnud igapäevased asjad. Ja ometi tuli siia teravmägedele väga palju erinevate maade vaalaküte. Oli koos hollandlase, inglasi, norralasi, sakslasi, prantslasi ja veel teisigi. Mõned selle aja vaalapüüdjate suvelaagrid passisid uskumatult suureks, seal võis olla tuhandeid mehi. Põhjus ikka selles, et vaalu olid hästi palju ja kõigile jätkus tööd ja leiba sest selle töö eest maksti tõesti korralikult. Siia võis tulla iga terve ja tugev mees tööle. Ja kui ta tõesti jõudis koju tagasi elu ja tervisega siis ta oli oma töö ja saatusega täitsa rahul. Aga muidugi see vaalaküttide päästa, see kestis üle 200 aasta ja ajapikku hakkas olukord muutuma, sest vallalaevu tuli aina juurde. Vaalade küttimisviisid muutusid aina tõhusamaks ja selle võrra jäi muidugi vaalade hulk aina väiksemaks ja, ja 20. sajandi esimesel poolel siis tuli see kriis kätte, et vaalu oli lihtsalt liiga vähe. Vaalade küttimine siinkandis siis tõesti rauges. Aga kui mõelda, millesse jäljas Teravmägede mere loodusele need jättis, siis jälg on seal siiamaani olemas. No kasvõi seegi, et kui me oma maismaaretkedel sattusime vaalaluudele paljud neist olidki pärit nendest aegadest, kui siin neid vaalu tapeti ja keedeti. Või siis tegelikult ütlevad ka loomauurijad, et praegu on ju vaalad olnud siin kaitse all juba üle 50 aasta, neid ei kütita. Aga nende arvukus ei ole kaugeltki see, mis ta oli enne seda, kui siin seda vaalaküte küttimist alustati. Ja siis ökoloogid, need ütlevad veel niisugusi, hoopiski kummalisi asju, mis on juhtunud tunud siinsetes elukooslustes. Need on nii suured muutused olnud, et neid on isegi raske hoomata. Aga näiteks on üks selline, et kui vaal oli siin meredes palju, siis oli mereplanktoni hulk siin suhteliselt väiksem, sest see mereplank tal oli ju vaalade põhitoit. Aga kui vaalad ära kadusid, siis mereplanktoni hulk kasvas ja selle tulemusel jällegi mõnede teiste liikide arv kasvas. Kes jälle omakorda elavad planktonilist. Näide linnuliik nimega väike alk ehk ürk. Noh, see on niukene, artiline lind. Me nägime teda teravmägedes korduvalt on niisugune musta-valgekirju tönts aka kehaga natuke meenutab lendavat pingviini, kui nii võib ütelda. Ja nemad elatuvad just sellest planktonilist. Ja vot ökoloogid ütlevad, et alkide hulk on siin nüüd kasvanud selle võrra, kui vaalade arvukus on kahanenud. Sest siin on nüüd nii palju toitu nendele alkidele, et nad on rajanud väga väga suuri pesitsuskolooniaid. Siin on tõesti teravmägedel praegu nisukesi alki kolooniaid, kus on koos kümneid tuhandeid linde. Vaat siis millised keerulised seosed. Looduses seoses sellega, kuidas vaalu siin palju kütiti ja nende hulk kahanes Ja nõnda siis ikka see lugulaul ikka jätkub ja jätkub neist muistsetest meresõitjat, sest kes seal kuskil jäistes vetes oma kannatusi läbi elasid. Aga kui nüüd jätkata seda oma arutelu Teravmägede esimestest asukatest vanemast ajaloost siis jõuame välja tegelikult Teravmägede arktiliste küttideni. Sest sealsamas vaalapüügiajastul juba hakkas ja ilmuma nüüd niisugusi mehi, kes tegelesid põhiliselt küttimisega. Nad küttisid siin teravmägedel näiteks polaarrebaseid, põhjapõtru, morskasid hülgeid ja teisi artilisi loomi. Ja need olid nagu teist sort mehed kui need vaalapüüdjad. Sest vaalapüüdjad olid siin ju teravmägedel seal ainult suvisel ajal. Aga kütid olid ka talvel. Põhjus selles, et näiteks mitmed karusnahad, kas polaarrebase karusnahk see ju talvel muutub niisuguseks valgeks kohevaks hinnatud nahaks ja kütid pidid siin talvel küttima ja talvel teravmägedel vastu pidada? No see on ikka omaette kangelastegu, tuleb elada niisugustes sooja pidavatest, talve onnides, ise endale hankida, pidevalt Süüa küttida ja kalastada. Aga see on ju tegelikult arktiline, jääkõrb, kus sa siin üldse leiad midagi? Mõnel, kas tal lihtsalt ei olegi toitu ja su elu ripub tõesti juuksega otsas. Ja teisest küljest need artilised kütid pidid siin olema kogenud, neil pidi olema eelteadmisi. Muidu ei olnud võimalik, sest kui sa siin omapead tegutsed sa pead teadma, kuidas selles tühjuses leida siis neid loomi üldse kedagi, keda ja teiseks, sa pidid teadma nende artiliste loomade käitumisreegleid, seda, kus neid üldse leida võib. Ja kolmandaks muidugi tuli tegelikult osatamatkesisel kinni püüda ja nende nahku töödelda. Ja no polaarrebane tema nahka siis hinnati just seda talvist karusnahka ja neid püüti siin tõesti palju. Aga siis näiteks ka püüti jääkarusid. No sel ajal nende viletsate relvadega kujutada, ainult see oli kindla peale väga eluohtlik tegevus, aga jääkaru nahk oli hinnatud, mehed olid osavad ja nad tõesti küttisid naha pärast karusid seal kusagil ütleme seitsmeteistkümnendal, 18. isegi 19. sajandil ja siis pütiga Moskasid, Moskasid Teravmägede ümber palju. Ka praegusel ajal ei anna morskade küttimine, see oli jälle isemoodi, see meenutas küll nagu rohkem tapatalguid. Rühm kütte tulid mere poolt paatidega ja siis rannas lesivatest Moskade rühmast eraldasid, mindi osa ja siis lihtsalt Lottisid nad kambakesi surnuks. Morskade Lottimine, no ma ei taha selle peale mõelda, kuigi nad võivad kaaluda terve tonni, nad on suured loomad. Ja teistpidi annad maismaal tohutult abitud, ainult roomavad seal ringi ja morsad ei teinud mitte midagi muud, kui üritasid lihtsalt põgeneda merre sealt küttide ahelikust läbi vabasse vette. Aga noh, neid seal siis tapeti ja võeti siis nahka rasvaja kihvu. Morsa nahk on hästi paks, tugev, seda hinnati tõesti kõrgelt. Morse rasva kasutati umbes nagu vaalarasva mitmeks otstarbeks. Moza kihvad, vot need oli talle eriline Kaup, sest Moskadelon kihvad nii emas- kui isasloomadel isastel suuremat, vahel isegi poole meetri pikkused. Ja ütleme Euroopas sel ajal morsa kihvad saali ikka luksuskaup saali umbes nakku aafrika elevandi Võhad. Ja vot neid seal siis kütid tavasti kuhjade kaupa hankisid. Ja kui nüüd mõelda, et kes seal siis seal 18. 19. sajandil veel isegi 20. sajandil põhilised kütid olid, eks neid oli erinevatest rahvustest nii nagu vaala püüdjaidki, aga nende hulgas oli üks eraldi omaette rühma, Need olid venelased, venelased ehk pomoorid, pomoorid on need siis need venelased, kes elavad seal valge mere ääres, nad on elanud seal sajandeid. Nad ongi elatunud ennast suurelt jaolt, et igasugustest kalapüüdmist hästi artiliste loomadest püüdmistest tähele, nad on väga kogenud väga vintsked kujud. Ja kui nad siis seal kuskil kuulsid seal 18. sajandil, et kusagil seal kaugel-kaugel mere taga on teravmäed, kus olevat hästi palju artilisi loomi, ega nad siis ei kõhelnud, läksid sinna, pidasid seal jahti ja nemad elasid seal tõesti siis mitte ainult suvel, vaid aasta ringi ja, ja isegi palju aastaid järjest. Ja nendest pomooridest on siin teravmägedel igasuguseid lugusid. Ja ainult üks niuke legendaarne näide. Pumoor nimega Taarostin. Tema elas tõesti seal Teravmägedelt suri aastal 1826 ja enne seda oli ta elanud teravmägedel järjest 39 aastat. Ma ei tea, kas te suudate ette kujutada elada arktilistel saartel järjest 39 suve ja talve ja teha seda vabatahtlikult, et talle meeldis. Mina ausalt öeldes ei, ei suuda seda isegi päris hästi ette kujutada. See oli siis ikka jälle seesama Iidvana põhjala ballaad muistsetest Norra meresõitjatest kusagil seal kaugel jäistes vetes. Aga nüüd on aeg teha saatest kokkuvõtted, et kes siis need Teravmägede esmaavastajad siis olid ja kes olid need esimesed asukad noja siis ajalooliselt tõestatult tôesti. Teravmägede avastaja oli 1596. Tal hollandi meresõitja Willem paaretz. Aga kui nüüd mõelda, edasi mõelda lihtsalt realistlikult, siis kapparentsid tarvitsenud olla esimene, kes siia jõudis sesse ulgumeri, ütleme seal mandriosa ja Teravmägede vahel hiigelsuur ulgumeri, see oli jäävaba suveti ju ka palju sajandeid enne seda. Ja kui mõelda kasvõi niisukese, peibutame mõtte peale, et viikingid, Likingid, kartmatud meresõitjad, kes jõudsid välja isegi Ameerikasse. Miks ei võinud olla, et mõni nendest sattus ka kusagile Teravmägede randadele? See on täiesti võimalik, ainult meil puuduvad selle kohta nii arheoloogilised või mis tahes muud väga kindlad tõendusmaterjalid. Ja kes olid siis ikkagi need Teravmägede esimesed püsiasukad, esimene vastus siitsamast saatest muidugi, et pomoorid, kuna nad elasid, mitmed nendest elasid siin aastaid aastaringi järjest. Aga kas see võinud olla näiteks niimoodi, et ei tea, millal sajandeid varem sattus siia mõni laev ja selle meeskond lihtsalt jäigi siia saarele ja elas siin ka võib-olla aastaid? Jällegi, see on täiesti võimalik, aga meil pole selle kohta arheoloogilisi tõendeid. Nii et las see ametlik ajalugu jääb siis selliseks. Aga nüüd järgmises saates tuleb juba juttu sellest Teravmägede hilisemast ajaloost kuni tänase päevani välja. Et milliseks läbi ajaloo on siis Teravmäed tänapäevaks jõudnud. Rändame koos Hendrik Relvega.