Raadio kahe saate kõik puhuvad külaliseks on näitleja Allan Noormets linnateatrist tere tulemast. Tere. Me pakkusime jutuajamise teemaks või selliseks alapealkirjaks välja, et eluteatris ja teatrielus ja ma ei tea, kui intrigeeriv see teie jaoks on, või ühele näitlejale üldse selline küsimus. Sissejuhatuseks aga on teil täpne ülevaade olemas. Mitu rolli on aktuaalne just praegu ehk mitmes etenduses, et osaline ja muud tele ja tööd veel sinna peale. Kas sellele peetakse piinlikult täpselt arvet? Kuskil keegi peab selle üle arvet küll. Tegelikult on Eesti teatri- ja muusikamuuseumis päris täpne arvepidamine selle üles, teatrid saadavad kõik mängukavade, kes seal osalevad ja põhimõtteliselt seal peetakse küll arvet. Aga mul endal on küll, ma arvan, Sassisse ega ma ise ei ole arvet pidanud, palju neid rolli on mänginud, ma siis koma Ugalast ära, tulin Ugala teatris sellise astuda 1994, siis lavakunstikateedri etendustega koos olid tolleks hetkeks mängitud miski 30 osa juba. Et see oli päris suur arv, nüüd on aasta 2008 natukene juurde tulnud, sinna mõned ei, no nii palju neid ei ole, tähendab linnateatrisse tulekuga jäi, jäi töid ka vähemaks võrreldes Ugalaga tuleb linnateatriski vähem etenduse välja ühes hooajas, aga palju mul praegu mängida on, siis? Vist on, peaks olema kaheksas lavastuses on seda palju vähem. Seda on tegelikult vist päris palju, aga jõukohane piirid on enam-vähem käes, ega palju rohkem juurde ei taha, tähendab siis tähendab nende etendusse tuleb ju mängida ka ja siis läheb see etenduste arv ühes kuus. Hirmus suureks. Piirid tulevad ette kuskile, aga mis see piir on, mis ette tuleb ka see, et juba on nii-öelda vajame praegu omanik, et selles olis endal kogu aeg peas nagu Haamerdab see rolle ja segamini või lihtsalt ei jõua ühest teatrist teise joosta või kuidas see käib? Ega, ega, ega näitleja ei ajama rolle segamini, seda, seda on ka asju, mida, mida tihti küsitakse, et kuidas see kõik sul segamine ei lähe, kuidas sa lähed ühes etenduses peale hakkad järsku mingi teise etenduse teksti rääkima, seda seda ei toimu. Ei saa toimuda kuidagi, seal puudub igasugune näitleja mõttes loogika aga lihtsalt tuleb. Füüsilised piirid näevad ette, et kuskil peab ju mingi aeg patareisid laadima. Kas näitlejatöös on ka selline nähtus nagu tiin olemas Misesteta teatritükid, osad iseloomud, karaktereid, kõik on väga erinevad, aga, aga välistab rutiini või mitte. Tegelikult peaks teatris töötamine ju välistama rutiini, siis ei ole seda mõtet seda ametit enam pidada, kui see rutiinseks läheb. Kui enam huvitav ei ole, siis peaks ära minema. Aga kui üks üks populaarne etendus on laval, ma ei tea, viis aastat või kui kaua need pikemad etendused võivad, populaarsemad etendused laval on olnud? No meil on ka 10 olnud Piano lähk, mehhaaniline klaver oli 10 hooaega. Aga ega ta ei läinud, rutiiniks, ei tohi minna, tähendab, sa pead ikkagi enda jaoks leidma seal mingisuguse rosina, mis sind seal huvitab või päris mehaaniliselt ei tee seda tööd küll mitte keegi. Või kui teeb, mõtlen, et siis peaks minema mingi teise ameti peale. Rutiiniks läheb, mis te arvate, milline on roll või osa või tegelaskuju tänu kellele või mille kaudu Eesti filmi teatripublik teid kõige paremini mäletab? Mis te ise arvate? See on selles mõttes väga raske küsimus, et kui me hakkame vaatama mingisuguseid arve või külastama tõsi või siis on selles mõttes teatri näitlejana linnateatri näitlejana eriti väga raske sellele vastata, sest meil on ju suhteliselt väikesed saalid, kõik meil on küll kolm saali kolm mängu kohta või neid on tegelikult rohkemgi, kolm põhisaali, aga nad on ikkagi väiksed 100 kuni 200 kohta, et nii palju kui nüüd ma isegi seda pianoolat 10 aastat mängima, aga seal on sajakohaline. On see mingi 150 etenduse korda või palju meil täis, saime sellega väike arvutus ja seda vaatajate arv kui selline on tegelikult väga väike, et kui ma vaatan näiteks mingit Õnne 13 reitingut, mis on 220000 vaatajat siis sinna annab ikka, see on kaugel mägede taga, eks ükski diaator selles mõttes arvu mõttes ei suuda televisiooniga võistelda. On see väikest viisi probleem ka või vahel tekitab küsimuse, et näed, seal ma teen Georgi tänava peal teavadki inimesed mind kui Georgi ja seda tänu lihtsalt ühele teletööle, samal ajal kui ma lühin teatris, aastaid ja aastaid hoopis vägevamat asja teha, näiteks noh, see on niimoodi tegelikult, ega sinna selle eest ei pääse ära. See lihtsalt on niimoodi, telekuulsus käib oma kaasas, lähed kuhugi väljapoole Tallinnast ikkagi öeldakse ohvee Sumberg, lähemal, advokaat. Nii et see käib ikka kaaslasega. Palju sinna ei mahu sinna teatrisaali, neid inimesi, kes teisi rolle kõnevad. Me tuleme kindlasti olevikku ja ka tulevikku juurde tagasi, aga praegu ma korraks viiksin meid minevikku ja pakun ühe oma versiooni välja, mille kaudu nime Allan Noormets hästi mäletatakse. Kas te olete nõus seda saate pärast seda helikatkendit öelda? Raudtee, palun ärge seda ära kaotage. Iga hoian nagu silmatera, ma loodan. Tuleb neiu. Mina hiilin, ta Kivilistub. Vahele ülemine juhistleb kivile midagi peale ligi, juuksenõelad, panen talle juustesse. Papp. Väga hea. Ma loll ei ole. Panen juustesse. Näete ei näe. Ei saagi seda näha, nähtamatu. Lapsega räägi. Seda materjali siin hommikupoolikul koos kolleegidega üle vaadates tuleb tunnistada, oli väga palju lahedaid mälestusi meelde ja oli väga värvikas ning värskendav. Kuidas teile, Allam, kas armastus kolme apelsini vastu on jätkuvalt ikka veel kuum armastuse jaoks teile endale ka? Seda on väga raske öelda, on selle tükiga, on jah, üldiselt väga soojad mälestused. Vana-aasta õhtul vist tõesti televisioon, seda kuskil seal vahepeal näitasime päris õhtul ja mõtlesin, et ma ei vaata, ma olin sõprade juures külas, nüüd vaatasid ja mõtlesin, et ma ei vaata ka mingit asjadest täpselt seda stseeni, ma jäin ikkagi korraks. Ajas naerma, mõtlesin, et issand on lollid ikka nagu ma ei tea, ikka täiesti lollid Teil omal ajal sattus kokku väga ere seltskond, eks. Elmo Nüganen, Andres Noormets, kadunud Dajan Ahmetov, Dajan Ahmed. Põnev selline seltskond. Mulle meenub veel tolleaegsetest tegemistest Oklahoma, mis on siiamaani, eks vanadest lemmikutest araselt armastus kolme apelsini vastu. Oklahoma olime ikkagi veel koolitöö. Siis me ei olnud veel selles mõttes diplomit, ei olnud käes ja ei olnud linnuke kirjas profinäitlejana. Et ega see diplomeid näitlejaks ei tee, aga armastus kolme apelsini vastu oli ikka juba Ugalas prof näitlejana tehtud asi Ta on, selles mõttes oli ta vahva töö, et tolleaegne Ugala juhtkond andsime vabad käed, tehke erilist eelarvet meile ei antud. No meil ei olnud ju mitte midagi teksti ette näidata või mis asi see oli, mis see peaks olema või noh, praegu võib seda tüüpi teatrit teha või noh, tehakse ka, antakse raha selle jaoks mingite ufoprojektide jaoks täiesti luu, aga noh, on kultuurkapital, kes annab raha või keegi teine. Tol ajal oli see ikka puhas intriig niimoodi. Selles mõttes müts maha Ugala direktori peanäitaja, kes usaldasid neid noori hulle, kes ütles, et noh, me teeme umbes mingi sellise asja millest meil endal ka uduaimugi, mis asi see võiks olla või või kuidas ta võiks minna minema hakata või kuidas ta võiks peale minna, lihtsalt tahtsime teha ühte sellist improvisatsioonilist teatrit komöödia stiilis. Ja sellest tükist ei ole ju midagi säilinud peale autori enda hilisema kirjelduse, mis seal tükis toimus ja teksti mitte midagi olnud. Muinasjutt, ja selle järgi siis selle kirjelduse järgi sai siis vaikselt improviseerima hakata. Selles mõttes oli see põnev töö. Kas mingil hetkel ma ei mõtle selle peale ka sõprade juures vana-aasta õhtul taas jälle jälle ETV näitab seda sama tüki, et kuulge, et noh, et aitab, kahjuvad kahvame Leyerdama seda tekkinud põhimõtteliselt niimoodi mõeldud on, muidugi ma saan nendest telejaamadest ka haru ju, et kui on niisugune võimalus ja, ja rahvast endiselt see nagu see on nagu mingisugune muutuma vaikselt, mingisuguseks klassikaks. Ta juba on. Allan läheks ajas natukene tagasi, et see alguspaika saada, kas lugu epaioos? On teil meeles veel? See on vist see lugu sealt Õnnelind Flamingo, meeleolukas salliga. Kus tantsus Siiri Sisaski ja salliga mina ei teadnud, see oli või kus, see oli kuum lugu tol ajal, ma arvan, see sinna taustaks pandi, aga noh, ega seda seal ju minu mäletamist mööda helitaust on, meil võtteplatsil küll ei olnud, need siputasime seal niisama ringi, meenutades seda lugu, et see lugu ilmselt tuleb taustaks if. Kui käsi saab sellisel moel filmis hittfilmis valgeks Allan sisse, ristlavakunstikooliminek oli mingis mõttes lausa vältimatu või? Ei, siis ma olin koolis juba seal juba kooliajal, see oli juba kooliajal jah, kuigi üsna algusest ja sealtkaudu tuli siis ka võimalus filmi minna. No ilmselt küll, aga ma ei tea täpselt mismoodi see Tõnis Kask neid näitlejaid sinna valis, selge oli see, et seal pidid suurt sihukesed ühtemoodi poisid olema eri aastakäikudest sellel noor keskmine ja siis vanem. Mina mängisin kõige vanemat, eks ole, üht ja sedasama poissi, aga nad olid, pidid kõik siuksed blondid olemas, noh, tal oli vist see keskmine tegelane, oli tal kindlasti välja valitud, et see on see nurm. Ju ta selle järgi midagi vaatas, mina ei tea, mina ei mäleta seda, et ma oleks mingitel erilistel kästingutel käinud või tehti küll mingist kaameraproovi ja oli rolle kinnitatud ja aga mis pidi lavakunstikooli sattusite siis? Sellega on nüüd üks niisugune keeruline lugu. Ma tahtsin lavakunstikateedri astuda küll, jah, ja ma astusin ka, aga see oli siis märksa varem. Jah, ma ikka jõudsin suhteliselt kaugele, see on peaaegu lõppvoorudesse välja ei saanud sisse ja siis seal lavakunstikateedri ukse taga, ega mina ei teadnud rohkem, et ei saanud siis selge, ega mina ei teadnud rohkem maailmast midagi, et mis nüüd edasi teha või kuhu kuhu edasi minna ja sealt hakkas info liikuma, et tolleaegses pedagoogilises instituudis on selline asi nagu kultuurhariduse kateeder, kus õpetatakse näitejuhtimist ja kus põhimõtteliselt on võimalik ka näitlejaks saada. Põhimõtteliselt on mingid samad asjad, et ja siis välja visatud välja jäänute seltskond suures osas kohtus seal peda ukse taga ja kes kõik tahtsid sinna näitejuhtimisse astuda ja siis me astusime, kes siis oli seal näitejuhtimisest, oli, oli mina, Andres Noormets, Elmo Nüganen, kõik, kes sõitsid Pedasse sisse näitejuhtimise, aga siis oli ju sügav nõukogude aeg aasta 1980 13. Ja siis tuli selline asi, et peale esimest kursust võeti nõukogude noormehed sõjaväkke selle esimest korda siis muidugi oletatavasti ülikool ära lõpetada või võeti enne ülikooli või pärast ülikooli. Aga siis just selle aastakäigu noormehi oli Nõukogude liidus puudu kõvasti ja võeti selline seadus vastu peale esimest kursust Vene armeesse ja siis ma läksingi Vene armeesse midagi endile ja peale siis nõukogude armeed kuskil seal selle teise aasta lõpus hakkasid kirjad tulema, et Komissarov seal kolmeteistkümnendas lennus on, otsib poisse, sest ta oli paar tükki minema kihutanud, paar tüdrukut välja kukkumas oli tal suur ja tal läks nagu kursusest, ma sain aru nagu proportsioonist välja natukene või noh, ühesõnaga neid kuskilt oli vaja ja ta oli meid näinud Pedas, kui me tegime oma töid ja ta oli meid näinud ka sisseastumiseksamitel ja siis juhtus selline asi, et me tulime sõjaväest ära, saime priiks ja siis tehti meile viiele poisile, kes meil vedas, olime ühel kursusel tehti niisugune lisakonkurss ja me astusime lavakunstikateedri 13. lennu teisele kursusele, koha, siis sellest viiest võeti kolm lavakunstikateedrisse, eks mina, Andres Noormets, Elmo Nüganen, ja niimoodi ma sinna 13-sse lendu sattusin, seal niisugune suhteliselt, mitte tava tavapärane juhus Nõukogude armeest rääkida, siis ma lugesin kuskilt ühte Elmo Nüganeni intervjuud tema seal ütles, et teid alguses ei kutsutud, et võite iseenesest minema nii-öelda kutsuma ja mina läksin vabatahtlikult nõutama, et miks te mind ei kutsunud, ma olen selles mõttes loll. Raadiokordajad võivad tulistama hakata. Inimene täiesti loll. Tõsiselt, ma läksin üksi, mind ei olnud olemas, Nõukogude armee oli jätnud mind kuhugi vahele. No mind ei olnud olemas, mind ei eksisteerida nende nimekirjades, mind ei olnud noore nõukogude inimese jaoks oli loomulikult katastroof, eks ole. Kuidas need Nõukogude armee minu suure isamaa armee ei olnud üldse sellepärast? Tegelikult ma ausalt, sest ma ei tahtnud jääda sinna Pedasse üksi. See oleks minu jaoks olnud selles mõttes katastroof, et ma oleks jäänud lihtsalt naistekursusele ainsa poisina, teised läksid kõik ja sisse. Ma mõtlesin, et ei, ma teen selle lolli otsusega ja läksin tolleaegsesse Kalinini rajooni sõjakomissariaati marssisin uksest sisse, ütlesin tere, ma lähen sõjaväkke minna, noh ja millega see lõppes, seal lõppes sellega, et kõik need alamad sorti leitnandid ronisid mööda kapi otsi, mingi polkovnik röökis nende peale, tohutu kõva häälega, otsisid minu toimikut? Ei olnud pold. Küll nad leiutasid, mitu versiooni, et kas ma olen vales kohas arvele võetud või ma olen äsja kolinud, ei ole ennast arvele võtnud, aga mõtlesin, et ei ole. Kogu keskkooli aja käisid kõik poisid, sõjakomissariaati pidigi, käisid arstlikus kontrollis mind ei kutsunud välja mitte keegi, keegi mind ei tahtnud, mind ei olnud olemas, lõpuks öeldi niimoodi, et anti mulle mingisugune leitnant kaasa, see käis minu eest. Mina käisin tal käekõrval kogu aeg, see käis minu äsja tehtud toimikuga läbi kõik arstlikud komisjonid, tema käis sees, sai pitsatit koodi ja kõik anti mulle kuupäev kätte ja läksin kooli juurde ka, kuhu minek ja seal sõjaväes oleks, kus siis tagantjärgi mõeldes on? Aga ega ta lõbus ei olnud. Nõukogude armee oli ikka väga nüri koht, lollust kuubis on armee vähemasti tolleaegne, et kust ta selle aja veetsite Ukrainas, Lvovi linnas Lewifon ta praegu hea on öelda, et linnas, aga mis ega sealt aia tagant suurt kaugele ei näe, kui täpne Askoralita. Oi, me oleme väga täpne, tegelikult meil oli näidispolk. Näidispolk tähendab seda, et kui tuleb sõjaväeringkonda mingisugune komisjon kõrgemalt poolt näiteks Moskvast või siis Varssavi lepinguosalised riigid olid tol ajal need sotsmaad, nende ülemused, kindralit, kõik, kui nad tulevad sinna kontrollima, siis need tuuakse meepolku. Seal oli siis selline nagu nõukogude sõjaväkke pidi välja nägema. Ühesõnaga te värvite lehed, poobel rohelised, umbes samu asju tegime ka, aga meil oli see, et meid tavaliselt, kui me olime juba natuke vanemaks saanud, siis meiki ehmatati selleks ajaks polügoonile, kus meest demonstreerisime oma laskeoskusi ja kõike seda. Olen praktiliselt kõigist nendest nõukogude aegsetest käsitulirelvadest ikka kohutavalt palju tulistanud. Kalašnikovi automaat, muuseas, on väga hea relv, kui ta on Venemaal tehtud. Tõsiselt on väga järel üks asi, mis muidugi õpetas, oli see rahvaste paabel kuidas kellegagi käituda, kuidas, kellele sa võisid mida öelda, kellele üldse mitte midagi või tähendab eri rahvustest kuidas käitub, eks ole, arusaamine nendest ja nendest kultuurist ja nende kultuurid tusest või täiesti seinast seina oli seal inimesi inimesed, kes mõistis seda inimesed, kes olid patrioodid, inimesed, kes olid hariduseta. No ma ei taha usbeki rahvast solvata, aga meil oli usbekis ei osanud lugeda ega kirjutada. Teine Usbek luges talle kirjad ette kodust ja siis istusid nad Lenini Lenini nurgakeses, kirjutasid jälle koju kirju, üks dikteeris ja teine kirjutas. Tore mees, oli kalašnikov ikka oskad õiget pidi kätte võtta. See on neil veres, anna kätte ainult tõmblemine Pajeefeliga lavakunstikooli, mis kõige eredam mälestus sellest on või, või esimene mõte, mis pähe vilksatab seoses kooliajaga, kui nüüd tagasi mõelda, siis noh, minu jaoks oli ta ikka, ma ikka tundsin suhteliselt suurt hirmu kogu aeg, noh ma olin ikka väga ebakindel iseendas. Meelde on jäänud see, et tohutult palju sai tööd tehtud ikka ikka väsimus oli vahest ikka nii suur, kõiki koolile oma hoonet praktiliselt ei olnud, kõik tunnid olid eri kohtades mööda Tallinna linna laiali joosti Toompead tullakse Tombi ja ma ei tea kelle vahetult, mille vahelt. Ja pikad õhtud, eriala, tunnid, uued ülesanded kuskil öösel, sa pidid neid hakkama välja mõtlema, etüüdi tegema, teistega kokkuleppima, paarisetüüdi tegema igasugust selliste asjadega. Hirmud olid veel ju noh, üks asi, mis mul oli, mida praegu keegi ei tea, eks ole, mul oli mingi s-i probleem, tähendab mul üles, mis oli vale, ma käisin logopeedi juures nagu ikka, lavakunstikateedris harjutasin terve suve läbist, kevadel ütles mulle kursuse juhendaja Kalju Komissarov, et nii noor mets kui sina oma S-i korda ei tee sügiseks, et siis on sinuga sügisel aamen. Järve suve läbi käisin, see oli ju väga tõsiseltvõetav ähvardamine muidugi. Milline see vale s-i, ma ei oska seda praegu isegi järgi teha, nii et mul oli mingi tuhm s sihukeses Komissarov, kuidas niisugune, ja ma käisin terve suve läbi selle, et seda teravamaks saada, antiks harjutasime, käisin ja lugesin seda terve suve läbi. Säh, sant, söö sa see soe sitane seasaba seal sooja sousti seest sisse, säh sant, söö saa see soe sitane seal saba sealt soe ja sellega no ja siis, kui lõpuks oli järjekordne eksam käes, eks ma eksin Komissarov käest küsima, et kuidas, kuidas mu Essiga on. Ja nii edasi, kõik väga hea. Üüriline kergendus oli. Ma olen talle hiljem seda rääkinud tõesti, isegi ta ei mäleta. Ma mäletan, et mul oli mingisugune s-i probleem, probleem, aga, aga, aga noh, kõvasti sai vaeva nähtud selle parandamiseks. S kas see tuli kuskilt sünnikodust kaasa, selles mõttes, et ma tean, et noh, see Lõuna-Eestis räägitakse kuidagi pehmema Essiga. Ei, ma olen täitsa Tallinna poiss, aga noh, see on lihtsalt üks defekt, mingi osa keelelihastes on nõrk või ei kasuta seda võid noh Üllar Saaremäe on ju legendaarne kuju, kellel ei olnud r-tähte olemaski, kui ta astus lavakunstikateedris, Komissarov saatis ta mingitest eelvoorudest tagasi. Kembeeerr tähtede tulge tagasi saadilt ludistajat laval, lastel ei ole r-täht olemaski. Siis ta tuli tagasi, ütles komissar Harroucurra. Praegu ma väga palju jälginud vaatan, kuidas, kuidas noored inimesed räägivad, kuidas komme on lihtsalt sellel lõugu mitte lahti teha. Aga nüüd on, ongi see või kama. No seda on võimalik parandada, no selle kallal lihtsalt tuleb tööd teha, keegi tuleb tegelikult kõigepealt tuleb sellele tähelepanu juhtida inimesed ei saa aru, näiteks õpetajad koolis enam ei ütle seda see isiku solvamine kodus keegi sellele tähelepanu ei pööra, ta on kogu aeg nii rääkinud. Sellest ajast kui ta rääkima hakkas, on ta rääkinud ilma S-ita või hellita veel terve rida. Niisuguseid, seda on võimalik teha. Kas Eestis on liiga palju näitajad ja liiga vähe näitlejaid liiga vähe või siis sellepärast, et mulle meenub, mõni aeg tagasi oli uudis, et too eesti kodumine sarja ohtlik lend ei saa enam jätkuda, sellepärast et kõik näitlejad on sealt korra läbi käinud. Tee ilmselt ka, eks ole, ei ole, ei kutsutud või ei tahtnud. Kuna selle ohtliku lennurežissöör on Ain Prosa ja tema on ka Õnne 13 režissööri, siis ta ütles, et ta ei taha võtta neid, kes on Õnne 13. tegelased. Produktsiooni firma on ju ka sama, et ta kasutas neid näitlejaid, kes Õnne 13. ei ole, välja arvatud külvist, Üllar Saaremäe. Aga noh, et Eestis on väga vähe näitlejaid. Eesti näitlejate liidus on kirjas kuskil üle 300 näitleja kirjas toonitan veel kord kirjas, aga kõik ei töötatakse näitlejana. Kõik nad ei tööta näitlejana ei ole juba aastaid töötanud, aga ikkagi nad on kuskil, on see põhjus selles, et lihtsalt Eestis on mingil määral selle näitlejate üleproduktsioon, nagu seda üleproduktsioon on, siis ei ole tegelikult kogu aeg igal pool häid näitlejaid on vähe. Ütleme et kuskilt mingile need, kes teevad, need on kõvasti tööd kogu aeg ja müttavad ja nad ei jõua ära teha. Kas lavakunstikooli läbikäimine iseenesest ikkagi garanteerib selle, et sa oled professionaalne näitleja ja sa oledki professionaalne näitleja? Ei garanteeri midagi, iga kool annab ainult sulle siukse esimese hüppe hüppelaua selgitab sulle mingid esmased reeglid, mille järgi me nagu kõik käituma annab sulle mingi aimu, et ega see, kui sa lavakunstikateedri lõpetajate diplomi saamidega seisust, näitlejate teele, kas teie jaoks on Eesti parimad näitlejad? Mulle ei meeldi kasutada sõna eeskuju, kui kui teile meeldib, siis, siis võiks seda kasutada, aga ütleme sellistest legendaarseteks tegijatest keda sai näiteks kooliajal või, või esimestel teatriaastatel ikkagi vaadatud, et vao, et see on ikkagi teine tase. No kõige lähem näide, ma võin tuua sellest, et kui Adolf Shapiro, Shapiro tegi isasid ja poegi, ma mängin ka seal tükis kaasa, aga aga see, kuidas sai kõrvalt proovide ajal vaatamas käidud, kuidas, kuidas Mikiver näiteks tööd teeb, kuidas Lembit Peterson tööd teeb või kuidas Aarne Ükskülatööd teeb milliseid märkusi Shapiro neile ütleb ja kuidas nad neid realiseerivad. Kuidas nad ka omavahel vaidlema lähevad, mõne asjaga, kuidas näitleja mõte liigub ja kuidas nad selle tulemuseni jõuavad, see oli nagu teine meist. Meistriklass, nagu kõrvalt oli seda väga-väga põnev vaadata, aga on see selline oskus, mis koguneb inimesse sisse ja aastatega on ikka. See ei ole kinni päris jälle persoonis, et sünnib ideaalnäitleja, käib kooli läbi, saab ta paberi juurde ja seal ta on. Vahest öeldakse mõne näitleja kohtu kutsel sünnist saati, näitleja, vot see on sünnist saati jumala on talle andnud sihukese anda, et aga ta ikkagi õpib ja areneb ja lihtsalt Eestis publikut jagub, eestlased on üldse väga publik või väga teatrimeelsed inimesed. Sellega on nüüd üks asi, mis mul eriti see suvi, mis mul on nagu väga murelikuks tegi teatripublikut nagu justkui jagub ja kui vaadata veel meie neid suveprojekte igasuguseid asju, mida tehakse, kuhu inimesed kõik sõidavad, kuhu soodame sooda, metsa ja mida kaugemale, seda parem ja mida raskemini kättesaadav veel vahvam. Murelikuks teeb mind see asi, kõike on seda, seda justkui mitte ei ole palju, vaid minu arust on see tase alla läinud. Minu arvates saeme oksa, millele me ise istuge, tähendab kui publik nüüd läheb, nagu see suvi oli, läheb kuhugi, sõidab Lõuna-Eestisse või kuhugi välja ja näeb mingit täielikku kamara jura, mis on ainult selle peale püsti ehitatud, et kuidas lollide vaatajate käest papp produtsendi taskusse lükata. Tavaliselt ei tee neid asju teatrid, vaid lüüakse kokku, mingi projekt, palgatakse lavastaja, palgatakse kirjutajad. Kui see projekt töötab, siis näitlejad sellega suureks suuresti rikkaks ei saa. Need on lihtsalt tasemelt, on halvad ja kui publik teid nüüd vaatamas käib see suvine, mitmeid selliseid asju. Üks küsimus teatripubliku tooli peal istuda ja vaadata, kas enne peaks nõndaks seda raamatut. Noh, kui on tehtud mõne romaani novellijutustuse jutu põhjal tükk peaks seda lugema. Kas enne või peaks pärast lugema pärast tüki vaatamist, mina ei pea seda küll kuidagi kohustuslikuks, mina, etendus peaks ikkagi olema niimoodi, et eesriie läheb lahti ja eetris läheb kinni ja põhimõtteliselt see, mis seal vahepeal nägid, see peaks andma selle. Teine lugemine võib ju ära rikkuda, eks ole, alati seal tekib ju oma mingi kujutluspilt ja halb on see, kui su kujutluspilt hakkab nagu kardinaalselt erinema sellega, mida sa seal laval näed. Ehk siis noh, lavastaja või kujutluspildi, kuidas tema seda lugu läheb, tema interpretatsioon on lihtsalt teine ja kui see sinu omaga kokku üle, siis hakkab alati sihuksed tõrked tekkima, hakkab nagu teatav vastuseis tekkima. Jah, see on alla kahe otsaga asi kahe otsas just eile käisin vaatamas dada õigus, nelja ja raamatulugemisest on küll palju aega möödas, aga aga oli nagu jälle huvitav vaadata mingisuguseid lahendusi, võrdluseks kuidas keegi teine on näinud seda asjaga, Allan, kui tegemist on noh näiteks samamoodi sellise pika etendusega nagu teil, et tõde ja õigus, 204 seal on, mis kestab ligi viis tundi, koos vaheaegadega, kuidas näitleja selle etenduse ajal kontsentratsiooni hoiab, eriti siis, kui sa ei pea olema noh, pidevalt iga iga minut laval, vaid vahepeale jääb selline 25 minutiline auk, näiteks mida te teete seal lava taga, kuidas ta nii-öelda seda verd jooksma hõiateta tunne pealt ära ei läheks, ristsõnu seal taga vahepeal või, või tõsiselt, kes mida teeb mida iganes, alates raamatu lugemist, ristsõna lahendamisest, kuni ma ei tea, läpakaga internetis olemisest saab täiesti välja lülitada ennast, mõni saab, mõni saa, oleneb näitlejast, no igatahes mingisugune teine telekas meil seal ei jookse ja see on nüüd küll selgelt see, et vahepeal lihtsalt viskavad jalad seina peale, vahivad, ma ei tea, korvpallimatši et see päris nii ka ei ole, aga mõni saab ennast niimoodi ümber lülitada näiteks mina ei saa. No selles mõttes, et ma tulen lavalt maha, võtan mingi raamatu kätte, ma tean, mul on nüüd 25 või 30 minutit, on mul pausi. Aga ma ei saa selles mõttes, et mul hakkab üks teist segama. Ma ei, mina ei ole võimeline seda tegema, pean raamatu kinni, lipsu sirgeks, see on laval. Et aga mida te teete siis vaatate sealt nurga tagant, kuidas teil seal läheb vä? Ei süda, kuigi meil on Nov teleka ekraanil lavapildiga jooksevad lava taga mitmes kohas, tähendab, me näeme seda, mis laval toimub ja laval teksti jookseb kogu aeg sinna taha. Nii et üks kõrv on sul ikkagi kuskil seal, kuulad, mis laval toimub, aga võimalus oma lavale minek maha magada on olemas või keegi ikka hoiab näppu pulsil ja ütleb, et 30 sekundit aega Noormetsaga liigutama? Ei, seda ei ütle või keegi. See oli vanasti, vanasti oli niimoodi. Inspitsient käis, koputas staari uksele, et härra, see teie etteaste on kolm minutit, palun hakake valmistuma praegu ikkagi inspitsient on meil olemas, kes ikkagi etendust juhib ja valvab ja silma peal hoiab, aga üldiselt hoitakse ikka ise. Aga mis juhtub siis, kui etendus läbi saab? Ma mingisugust õrna võrdlusmomenti võiksin ette kujutada näiteks spordivõistlustega, et kui ma olen käinud kusagil meeskonnaga, on, ma ei tea palli mängimas pärast seda riietusruumis oleneb, kuidas mäng läks, kas võit või kaotus on vastavalt sellele tuju jutukas ja võib-olla mõni karastusjook võib-olla mitte, kuidas, kuidas näitlejatega on, kas kiiresti riided seljast ära oma vorm selga õhtune aeg on juba päris hiline, ruttu koju või toimub seal sellist segamist või vigade otsimist õiendamist ka ikka meeskonna jutt, arvete arveteklaarimist? Arveteklaarimist ei toimu. Selliseid konfliktsituatsioone ma küll ei mäleta, mis oleks peale etendust olnud, et keegi midagi kellelegi halvasti öelda, aga see on jälle individuaalne ja mõnikord mul endalgi erinev. Mõnikord on tõesti kiire minek väga pikki istumisi enam ei ole olnud, niukseid jäetakse juurutama. Elutempo on lihtsalt nii palju kiiremaks läinud, et ei ole seda võimalustki kuhugi Joorutama jääda. Uued asjad, mis seal, mis seal tulemas. Meil tuleb nüüd Koldits, lavastab vene autor kaks venda, prisnäkkovid ja tüki pealkiri on ohvrit mängides mitmetasandiline ja väga kihvt näitleja. Kuulus, näitame kõmmus, tee, mängiti sohvrit. Ei, mina ohvrit ei mängi, ohvrit mängib Priit Võigemast. Mina mängin toonu lava, valmis saab sa millal? 26 märts peaks olema minu mäletamist mööda raadio kahes stuudios oli näitleja Allan Noormets. Meil on väga hea meel, et ta meie kutse vastuvõtjate, väga meeldiv oli rääkida ja kohtume.