Eesti luterlik tund. Ma usun seda. Kuigi mul pole veel päris selge, mis siis juhtuks, kui see side kas või silma pilgukski katkeks. Kui mõne hetke jooksul vaikisid kõik hääled, kes sind hüüavad? Mesis küll sünniks. Kas siis variseksid linnad ja laguneksid mäed? Sinu esimesed õpilased küsisid sinult milliste sõnadega võiks kõige paremini palvetada. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sellise mõtisklusega alustab ühte monoloogi vastu hommikut fännide Siivers. Ta kirjutab palvest. Tänases saates räägime samuti palvest palverännakust paigast, mis on saanud tuntuks üle kogu maailma väikesest, see külakesest Prantsusmaal. Minu nimi on Enn Auksmann. Olen Hiiumaa kirikuõpetaja ja tahan veeta selle tunni koos teiega. Tahan rääkida veidi pärastpoole sellest mis on palve. Ja ilmselt palverännak on taoline palve, mis on kuidagi erilisel viisil seotud liikumisega või rändamisega. Muidugi palvetada tuleb ennekõike vaimus. Aga siiski. Kaisutada sõpra, surud tervituseks võõra kätt. Sa ei ütle ju seal naeruväärne, pole tarvis neid tervitada. Moderetus ei lisa midagi nende päevale. Heidab põlvili jumala ette. Heida kummuli nagu vastu maad. Ära ütle see mõttetu jumal näeb meie südameid, temal pole tarvis meie lavastust. Muidugi jumal ei ole sõltuv meie tervitusest. Aga selles tseremoonias kätkeb midagi kindlasti tähtsat meile enestele. Paratamatult tuleb tunnistada seda palve kahenäolisust. Ning ta läheb korda ka meile. Ta läheb meile kangesti korda. Mis me oleksime ilma oma liigutusteta. Mis on meil enese väljendamiseks muudkui meie keel, Meie käed, meie keha, meie vahendid kummardamiseks. Palveliigutused aitavad keskenduda mõtlemist. Nad on eriti tõhusad sisemise nõrkuse viivul. Ristis käsi, palvetamine võib takistada mõtteid laialivalguvast. Nõnda on võimalik paremini mahutada meie isasse eile õhtul nähtud filmi või ametiühingu koosolekut, millest peab osa võtma täna õhtul. Teha liigutus, toimetada tegu. See on iseenda tähistamine ennast mingil kombel vormida. Valmistudes suurele kohtumisele. Kõik liigutused jätavad meisse oma jäljed. Nad kirjutavad end meie ajju. Nad võivad meid muuta, labaseks, alatuks või üllaks. Käsi, mis tapab, vigastab mõrtsuka hinge. Käsimees sirgub toetama nõrka, eelistab kogu olemist. Seal ei olnud küll juttu palverännakust kuid ka palverännak on taoline liikumine võib-olla hetkeks välja iseendast, oma harjumuspärasest elust, kuhugi, kus on võib-olla lihtsam võib-olla ka aulisem, kummardada jumalat, kuhugi, kus saab selgeks see milleks me tegelikult oleme. Ja milline on meie kutsumus. Palve on usuhingamine. Õige hingamine on nagu palve. Ei ole ürgaegadest ühtegi religioon ilma palveta. Mis palvetamine on? Seda saab lõpuks ainult kogeda. Tuleb ise palvetada. Siis saab palvest õiged teadmised. Arusaamisest on vähe. Tuleb elada, proovida, kuidas ise endal õnnestub see mille puhul nii ranged oleme teiste suhtes. Enne on aga kasulik teada mis juba paljude põlvkondade kogemustest on talletunud. Paljude arvates on palvetamine aja raiskamine. Mul ei ole aega. Mul on nii palju tööd ja tegemist, ütlevad inimesed. Kui nad puutuvad kokku nende olemasolu mõtet puudutavate küsimustega siis on äkki nii palju vaja teha, et kohe kuidagi ei jätku aega. Viie minuti pärast võite näha seda ajahädas olevat tänava nurgale juttu ajamas. Siis on aega küll. Loomulikult on aega kohvikus istudes ajanappust ja töörohkust kurta. Tegelik olukord on niisugune et samasugune segadus nagu valitseb inimese siseelus valitseb koguda välises nähtavas elus. Inimene, kes alustab hommikut kas või kolmeminutilise vaikse palvega jõuab kogu päeva tööd ja tegemised nii ära teha, et lõpptulemuseks on midagi ta korras. Igavesti segamini majapidamised on tunnussegadusest ja korralagedusest inimese mõtetes hinges tunnetes koguda olemuses kes loob oma sisemusse korra ja rahu tuleb kiiresti ja hästi toime majapidamise muude töödega sest töö pole talle siis enam ettekääne jumalast eemale hoidmiseks. Palvetava inimese kodu ei vaja korraldamist, see on pidevalt korras. Ta likvideerinud selle ebamäärase segaduse iseendas. Palvetamine on sisemise rahu loomine jumalaga kõnelemise läbi. Kuna jumalaga vestelda nagu omasugusega saab talle esitada vaid kiitust. Ülistust tänu ja palveid. Jumala loodud olenditega on meil palve kohustus juba tänulikkusest. See, kes ei palveta, keeldub olemast loodu ja sõltuv jumalast. Palve on enda asetamine jumala igaviku ette. Ja see vabastab inimese oma minast. Neid hoiab silmade ees elu sügavamat tähendust. Palvetamine on side, lõpmatuga. Palvetamine on energia vastuvõtmine ja talletamine. Palve annab jõudu. Õige palvetamine on kadumatu jõuallikas, mille läbi inimene võtab vastu vaimulikku energiat. Ja kui palve on kõnelus jumalaga siis peab meeles pidama, et see ei saa olla vaid monoloog. Vaid vahel tuleb jumalale sõna anda. Seepärast peab oskama olla vaikne ja kuulatada. Jumala hääl on vaikne. See suru ennast vägivaldselt peale. Väga vaikseks jäädes. Ja kuulatades kuuleme jumala häält. Kui palve on kohtumine jumalaga, siis sa ise on midagi nii suurt, et polegi sõnu vaja. Kõigest sellest, millest äsja kõnelesin oli mul võimalik üsna sügavalt mõelda siis, kui Mai alguses viibisin Prantsusmaal koos üle 40 inimesega Hiiumaalt külas Tezee vendade ühendusel Prantsusmaal. See on paik see väike küla, väike kommuun kus käib koos igal nädalal sadu ja vahel isegi tuhandeid inimesi kogu maailmast. Enamus neist on mõne kiriku liikmed. On aga ka selliseid, kes ehk alles otsimas võib-olla otsimas koguni alles seda teed, mida mööda hakata edasi liikuma. Tegemist on väga kummalise ühendusega mis sarnaneks mõnes mõttes justkui kõigile teistele kloostritele ordudele, vennaskondadele. Aga samas. On siin midagi väga erilist, nimelt see et nende vendade hulgas, kes seal üheskoos elavad ja keda nüüdseks juba üle 100 on nii katoliiklasi, luterlased, anglikaani kui ehk ka teiste kirikute esindajaid. Ja alguse sai see kõik teise maailmasõja ajal mil ühele noorele dioloogile keda me tänapäeval tunneme Vend Roshee nime all sai selgeks, et sõjad, vaen. Ei lõppe siit maailmast enne, kui erinevatesse kirikutesse kuuluvad kristlased on suutnud üksteisega leppida. Sest need suured sõjad, mis sellelgi sajandil on meie maailma vapustanud. Kuigi loomulikult ei ole tegemist olnud ususõdadega nii nagu praeguselgi ajal toimuvate sõdade puhul aga siiski kuskil võib-olla päris sügaval või kaugel ajaloos peitub selle vaenu ühe põhjusena inimeste erinev arusaam kirikust, jumalast, iseendast ja oma elust. Ja ta vend Roshee. Nii nagu me teda praegu tunneme, otsustas asuda elama üksildast paika selleks, et pühenduda jumalale ning palvetada inimeste ja kogu maailma lepituse pärast. Ta kirjutab oma päevikus nõnda. 1940. aastal valisin see küla, olin seal üksi. Kõrbevaikuses saavutab kohtumine jumalaga intensiivsuse. Üksinduses on inimene tundlikum jumala kohaloleku suhtes, temas endas. Aga pidev peatumine kõrbes räägib vastu inimloomusele. Me elasime kaua soovitud üksinduses olemata ometi isoleeritud. Meie elu oli esimestest päevadest peale seotud pidevate kohtumistega. Aga alles 20 aastat pärast kooselu algust tundsime end nagu olevat avalikkuse ette tõstetud. Vajasime seitset aastat, et mõista, mis meiega toimub. Ka siis, kui olime paljude endi hulka vastu võtnud. Leidsime siiski vaikse ja rahuliku paigamäel. Küsisin endalt. Kas sellised lihtsad väärtused ei tugevda meie loomingulist võimet? Ja nüüd keset talve on ühekorraga siia kogunenud noori 42.-st rahvusest. See on täiesti ennenägematu. Mõtleme koos selle üle järgi. 42 rahvust. Seni väike noorte kontsiil. Need noored võivad olla tihti väga omakasupüüdmatult. Meil on eelarvamus privileegide suhtes ja nad ei talu mingit kasti vaimu. Nendega koos läheb kirik edasi. See sissekanne pärineb 30 aasta tagant. 20.-st veebruarist 1969. Tahan järgnevalt tsiteerida mõnda sisse kanneta veendumuse päevikust. Need kõik pärinevad umbes 20 30 aasta tagant. 23. veebruar 1969. Pikas vestluses küsib üks vend minult palvete kohta mida ma improviseerin kirikus igal keskpäeval. Ta tahaks teada, miks ma teen nii palju vihjeid pimedusele sisemisele vaesusele. Põhjus on selles, et ma ei ela illusioonides. Tunnen võitlust, mida kirik peab võitlema. Kirik peab sellele võitlusele vastu, ta ei hukku. Ma räägin jumalaga seda enam pimedusest ja vaesusest. Et meie ajal on nii paljud kristlased teadlikud oma piiratusest. Ma ise ei varja oma vaesust selles punktis valmistama pettumuse kõigile kes arvavad, et meie kutsumus annab meile erilise privileegi. Nagu kõik teised ja koos nendega algan ka mina iga päev sama teed ööst valgusele, kahtlustest, usule. Üheksas märts 1969. Kõrb on siis, kui me seisame Kristuse ees üksi. Päevad mööduvad, aeg voolab. Otsimise väärtust tunnetatakse hiljem. Kui jätkatakse ikka endiselt, siis mitte selleks, et tunda end paremini. Tagatis on mujal ja ta on kõrgem. Ka ühispalvel on oma kõrbeaeg, mis tuleb üle elada. Aga sel juhul toimub see koos teistega. Me näeme seal vendade nägusid ja kõrb muutub sõpruse peoks. Eesti luterlik tund. Ma jätkan veel mõne sissekandega novembri päevikust. 13. aprill 1969. Helle küsib minult üks noormees, mida võiks tema jaoks tähendada palve. Selgitan talle. Mis ületab teie inimeseks olemise? Mina omalt poolt ei kujuta ette, kuidas ma peaks palvetama ilma bet mu keha kaasa palvetaks. Ma ei ole ingel ja ei kurda selle üle. On perioode, mil mul on mulje, et ma palvetan enam ihu kui vaimuga. Maha põlvitada vaadelda kohta, kus tähistatakse Eucharistijat kasutada ära rahustavat vaikust. Teha on olemas, et mõista, et armastada. Kuues juuni 1969 kui me tõstame esiplaanile oma isiksuse viib see paratamatult meeleheitel. Minu elumärgistanud kristlased, kes ei mõista meie kutsumuste sees ja see nõuab valvelolekut, et mitte otsida kompensatsiooni. Nagu etteheited mõjub mürgitavalt ka tunnustus Kui keegi on oma püüetes alandatud tähendab tunnustus talle lühikeseks ajaks uue ajendi. Vaevalt aga on haav paranenud, kui on vaja uut tunnustust. Nagu ei muutu miski sellest, kui langetatakse kriitikasse. Nii ei paranda karmid otsused vajadust olla kinnitatud. Etteheited jätavad inimestesse kahtluse ja segaduse. 30. jaanuar 1971 noormees küsis minult kuidas näete te kaasaja kirikus autoriteedi teenimist. Kuidas näete seda teie, kui te, see prior? Liiga tihti identifitseeritakse autoriteeti ilmaliku võimuga. Sellal kui ta tähendab kirikus eelkõige osadust. Autoriteet ei ole monarhistlikega demokraatlik. Taanbastoraalne teenimises näen ma ühtsuse teenimist. See prioriks olemine tähendab minu arvates olla osaduse inimene. Kristus räägib karjasest, kes annab oma elu. Kes astub vastu hundile, kelle eesmärk on lõhenemine. Vajan osakest Kristuse julgusest, et raskusi kohates mitte alla anda. Et mitte põgeneda, vaid pingelises situatsioonis lepitust pakkuda. Selles teenistuses ei huvita mind üldse võim. Tean lihtsalt, et meie ühisusel tuleb iga päev elada kui ühtsuse võrdkuju. Ja seda ei saa teha ilma teenrite priorita. Ühtsuse teenimine asetab selle tegija mitte püramiidi tippu vaid osaduse keskele. 15. juuli. Ja ükskõiksus Kristuse vastu. See on üks ja see sama. Tuleb ennast kõige lihtsamal viisil kristlusega ühendada. Kui sa kuuled oma hingamist, On sul osa elust? Kui sa kuuled kella mis lööb tunde Kui sa kuuled tuult mis ahistab pärnade okstes Kui sageli kirjutab vendu see kaheksandal septembril 1971 kuulen küsimust, kuidas elada edasi pärast seest tagasipöördumist. On võimatu haarata kogu evangeeliumi. Aga kui te siinviibimise ajal mõistate õigesti ainult ühe sõna, ühe žesti, olgu see nii vähe, kui see on siis see sõna või žest muutub teie elus ja teie isikust tegelikkuseks. Kes on teinud esimese sammu? Sellele on lahti tee järgmisteks sammudeks. Peamine on seda vähest, mida me mõistame tegelikult välja elada oma vaesuses, loovalt edasi otsida, uut, leida, võidelda, et võita, aru saada. 10. juuli 1973. Isiklikus vestluses olen kuulnud küsimust kuidas olla mina ise, kuidas ennast teostada. See küsimus piinab mõningaid ja tekitab rahutust. Olen tuletanud meelde Johannese üles kirjutustama kohtumisest Jeesusega. Ta ei öelnud mulle. Ole sa ise, vaid tule minuga. Kui õige see on. Kristlus ei ütle meile, otsi iseennast. Ja ka mitte järgi iseennast, vaid tule ja järgi mind. Kui ise olla tähendab loobuda maskidest mugavast kohanemisest, traditsioonilisest käitumismallist, kes ei nõustuks sellega. See ei ole mitte ainult hea, vaid ka vajalik. Kui keegi aga et olla ise paneb oma mina maksma teiste vabaduste arvel. Kui ta puhub end suureks nagu konn siis liigub ta Fata Morgana poole kes laiutab teiste arvel. Lülitab jumala oma elust välja. Ka siis, kui ta jumalast ära ei pöördu ei suhtuda jumalasse tõsiselt. Evangeelium kutsub inimest olema tema ise. Ja kasutama oma andeid 100 võrra mitte enda, vaid ligimese teenimiseks. Evangeeliumi järgi tähendab olla mina ise kaevata niikaua kui jõutakse asendamatuaardeni, mis on igas inimeses. Selle anni kaudu, mis pole millegi muuga võrreldav teostab inimene end jumalas. Tuleb vaikseks jääda, tõmbuda tagasi kõrbe kas või üks kord elus, et leida see anud eneses. Miks me oleme siin meie vennad ja noored, kes igal nädalal siia tulevad? Oleme siin petendme olemise sügavuses jumalast muuta lasta. Muutumine ei toimu ühel kindlal päeval. See on pidev uuenemine. Mingil juhul ei toimu jumala otsimine automaatselt. Milleks muutumine et oleksime võimelised taluma nii kerget kui rasket ka rünnakuid. Et oleksime võimelised vastu võtma, mis meil ees seisab. Kuni me pole jäänud jumalale täiesti üle andnud, ei tohime imestada, et me ei mõista jumalat üldse. Ja teeme ta oma uudishimu või pikkade diskussioonide objektiks. Meie elu jääb väljapääsmatusse, monoloog iseendaga. Muidugi me võime mõista paljusid elu maailma nähtusi. Kuid jumala tunnetuses on see teisiti. Me ei tunne teda enne, kuni me ei ole lasknud tal saada meie siseelu valitsejaks ja kujundajaks. 25. august 1978. Võta koos vendadega nii palju noori sees vastu tähendab eelkõige olla teist ära kuulav inimene mitte kunagi siseelumeister. Meistrimäng viib kergesti vaimuliku uhkusse ja sealt edasi hukatusse. Jah, tuleb eitada kellelegi iseendale hõivamist. Neitsi Maarja vihjab žestiga loobumisel. Ta ei hoia oma poega endale. Ta on tema maailmale ära andnud. Tihti teame vaevalt selle inimese elu tausta, kes meid usaldab. Igal juhul sattuksime eksiteele. Kui anname häid nõuandeid või vaatame kategoorilise, sa pead vormeriga teist ära kuulata. Tähendab valmistada temas ruumi ja teed Kristusele. Pärast kui oleme noored ära kuulanud läheme Emilyga kirikust koju ütleme endile kui noored siit ärasõidul avastaksid meisse peidetud aarded. Kui nad Omalt poolt kirglikult püüaksid tasandada teistelegi teed Kristuse juurde. Besee vennaskond elab üsna samasugust elu nagu paljud vennaskonna või kloostrid kogu maailmas. Aga üks väga suur osa nende kutsumusest on minu arvates lausa vapustava alandlikkuse ja usaldusega pakkuda inimestele kogu maailmast võimalust kas või mõneks päevaks mõneks hetkeks elada koos vendadega. Pelada taoliste elu, mis on täielikult pühendatud jumala ja kaas inimeste teenimisel See ei ole aga mitte ainult selleks, et tulla ja hetkeks nautida seda väikest tükikest paradiisi maa peal vaid pigem ikkagi selleks, et julgustada inimesi öelda, neile on võimalik elada tänapäeva maailmas üheskoos leppinuna pühendunult. See, et koos vendadega käiakse kolm korda päevas palvel peaks näitama igale inimesele. Kui tähtis on palve. Et seda tuleb teha. Nii nagu kirjutab ka fonide Siivers praegu kohemaid siinsamas ei tule ootama jääda, homseid valgusi. Ei tule karta seda, mida hüütakse vaimulikuks põuaks. Meie sisekõrbed ei tohi meid takistada läbistamast nähtavad, selleks et nähtamatu tungiks maailm tuleb paluda igal hetkel ja igas paigas. Paluge lakkamatult, ütles, issand. Tuleb lasta voolata oma palvel kõigisse elu valuvormidesse. On loendamatuid viise palvetada. Need lähtuvad kõik ühest ja samast punktist. Tahta jumalat. Issand ei oleks käskinud palvetada lakkamatult. Kui palve ei võiks olla muud kui vaid rida sõnu. Ei ole võimalik Luilutada vagu lauseid kirjutades ümber käsikirja või vastates telefonikõnedele. Aga võib tahta jumalat igas oma toimingus. Igas oma liigutuses. Tuleb palvetada lakkamatult kõiki võimalikke palveid. Sest aeg tõttab. Ja aeg, mis on meile antud, on mõõt, mis tuleb täita ääreni. Palve on meie ainus relv kurja vastu meie eneste sees ja meie ümber. Parim relv, viha, hirmu, lootusetuse tüdimuse vastu. Talve on nähtamatu relv. Palve on kättesaadav igale inimesele. Tuleb ehitada maailma ühes jumalaga. Tuleb pühitseda oma tänavat et meie minemised ja tulemise trajaksiteedi issanda vaimule. Et jumal võiks elada meie kvartalis ühes meiega pärast meid. Tuleb pühitseda oma linna. Olnuks vaja kümmet õiget soodoma päästmiseks. Ei olnud kümmet õiget ning soodoma hävitati. Iga linn ilma jumalata on soodoma. Iga linn, iga ühiskond ilma jumalata liigub surma poole. Tuleb katsuda vastu panna hukkaminekule. Tuleb pühitseda oma ajajärku. Tuleb kutsuda jumala õnnistust sellele sajandile, milles me elame tema sihtidele ja avastustele. Et ta võiks jätta ajalukku ka valguse hetki. Tuleb pühitseda oma ametit. Tuleb kutsuda jumala ilu nende lihtsate asjade pääle mida peab tegema endale elatise hankimiseks. Tuleb anda neile üllust palve varal. Tuleb paluda issandat viimistel meie teadmisi lisada meie inimlikule asja tundmisele üks kiir tema jumalikku tarkust. Niisugune oligi see tükike palverännakust Prantsusmaal. Teiega oli Hiiumaa kirikuõpetaja Enn Auksmann. Ja jätame saadet lõpetama ühe lühikese palve Veenroselt. Ülestõusnud Kristus nagu kerge tuule, puhutasime üle oma püha vaimu ja ütled meile. Olgu rahu teie kõikidega. Võtta vastu rahu, lubada, et see tungiks meest läbi kuni karmi kivi Corbanime südames tähendab end ette valmistada lepituse kandjaks saamiseks seal, kuhu sa oled meid asetanud. Siiski sa tead, kui abitud ja ettevalmistamata mõnikord oleme. Tule ja anna. Et me ootaksime vaikuses ja laseksime nii inimeste sekka ilmuda. Lootus kiirel. Eesti luterlik tund.