Eesti luterlik tund. Kuuleta luterliku tunni saadet stuudios on Signe Aus ja Meelis Holsting. Tänases saates loeme Mihhail Kristi palveid ristiteel Need, kes on külastanud katoliku kirikuid, on võib-olla märganud seintel ristikesi. Tihtipeale on need lihtsalt ristid. Mõnikord on ristijalga pildike Jeesuse kannatusteelt. Neid ristikesi on kokku 14 ja nad märgivad niinimetatud ristikäigu peatusi. Ristitee ehk ristikäik on juhiks ja inspiratsiooniks. Suure reede palvele. Päeval kella kolme paiku umbes ajal, mil Kristus heitis hinge, kogunevad usklikud kirikusse ja palvetavad ning mediteerivad õnnistegija kannatuse lugu. Kõndides ühest peatusest teise igal peatusele on oma teema, millele lisandub ajale ja olukorrale kohandatud palve. Ristikäiku võib muidugi palvetada ka muul ajal ja ükskõik millises kohas. Igal teemal on seos meie kaasaegse kannatusega. Ristiga nagu traditsioon sai alguse Flandria või Reinimaal 14 10. sajandil ja sestsaadik on ta levinud ülekogule. Lääne-Euroopa peatuste teemad on rohkem poolsed kui ajaloolised. Näiteks ei märgi evangelistid kuskil Jeesuse kukkumist ja kellelgi pole teada, mitu korda see üldse võis sündida. Aga loogiline on, et ta kukkus kuna ristkaalus umbes 40 kilo ja piinatud kehal ei jätkunud enam palju jõudu. Seda tõestab fakt, et kohalikud võimud pidid rekvireerima ühe möödamineja, kes oli sunnitud seda palgitaolist riista Kolgateni välja kandma. Ka mitmed teised peatused vastavad eelkõige kolgata tee sisemisele loogikale. Jumala poeg võttis enda peale kõik maailma kannatused. Ka meie kannatustel on seal oma koht. Mida teadlikumalt oma kannatused ühendame issanda lunastuse looga. Seda kindlamini võime loota, et kõik vaev ja häda kannab vilja. Ja et ükski pingutus ei lähe kaduma. Käia mõttes ja palves läbi Jeesuse ristitee ja kannas hinda kõik mured enda, oma rahva ja kogu maailma eest. Selle sooviga on tehtud ka tänane saade. Esimene peatus. Jeesus mõistetakse surma. Kui ma tulin teie juurde vennad ei tulnud ka mina eriti üleva kõne nakkusega kuulutama teile jumala saladust. Sest ma tegin otsuseks teada teie keskel ainuüksi Jeesust Kristust ja teda just ristilööduna. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures hirmuvärinas õlg mu kõne ja mu jutluse tunud, ahvatlev tarkus. Vaid vaimu ja kaudu tõestamine et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses vaid jumala väes. Issand on liiga hilja järele anda. Oled võidelnud liiga palju. Sa pole ka mõistlik olnud. Sa läksid liiale ja nüüd Pirisega sündima. Sa nimetasid korralikke inimesi rästikute sigitiseks. Sa ütlesid neile, et nende süda on kui pime haud mis väljastpoolt lubjatud valgeks. Sa embasid, mädanevad pidalitõbist. Sa kõnelesid häbenemata väärtuslike välismaalastega. Sa sõid koos avalikke patustega ja ütlesid, et tänavatüdrukud saavad olema esimesed paradiisis. Sa tundsid head meelt vaesest roojasest inetust. Sa pidasid halvasti usulisi eeskirja. Sa tahtsid käsku seletada ja võtada kokku, ainsaks väikeseks käsuks. Armastuse käsuks. Nüüd nad maksavad kätte. Nad on tõstnud sinu vastu süüdistuse. Nad on sinu peale kaevanud ja abinõud võetakse peagi tarvitusele. Issand, ma tean, et mind mõistetakse hukka, kui ma püüan elada kasvõi natukenegi, nii kui sina. Ma kardan, juba näidatakse minu peale näpuga. Mõned muigavad, teistele, teeb nalja. Mõnele on see pahanduseks ning enamik mu sõpradest on valmis mind juba hülgama. Ma kardan seisma jääda sellel teel. Ma kardan kuulda inimeste tarkust. See sosistab. Parem on tasa ja targu edasi minna. Kõike ei tohi võtta nii, täht-tähelt. On mõistlik vastasega veidi arvestada. Ja siiski, issand, tean ma, et sinul on õigus. Aita mul võidelda. Aita mul kõnelda. Aita mul elada sinu evangeeliumi järgi. Kuni lõpule kuni õuduseni kuni risti jõuduseni. Teine peatus. Jeesus võtab risti õlale. Jeesus ütles. Kui keegi tahab käia minu järel siis ta unustagu oma mina ja võtku oma ristpäevast päeva enese peale. Ja järgnege mulle. Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab ta kes iganes, aga oma elu kaotab minu pärast. See päästab ta. Sinu rist, nagu see tõepoolest oleks Sinurist. Sinul seda polnud. Sa tulid vastu võtma meie oma ja kogu oma elu jooksul. Oma kannatuste tee jooksul võtsid sa kogu maailma patud üksteise järel enda kanda. Mine nüüd ja kummardu. Ja kannata. Kuid mine edasi, sest rist tuleb kanda. Käisid oma teed nii vaikselt? On see siis tõsi, et aega on antud rääkida ja aeg on antud vaikust, keda. On see tõsi, et aeg on antud võidelda ja aeg antud Meil tuleb vaikides enese peale võtta ja kanda oma patud. Ja kogu maailma patud. Issand. Meelsamini tahaksin risti vastu võidelda, aga kanda seda on raske. Ja mida kaugemale ma jõuan, seda enam maailmas kurjast. Ja seda rängemini rõhub risk. Õpeta mind mõistma et õiesaimgi tegu on tühine, kui see samal ajal poolega vaikiv lunastus. Ja et sina oled andnud mulle selle pikaristitee. Aita siis, et igal hommikul võin ma seda taas alata. Kolmas peatus. Jeesus nõrkeb esimest korda risti all. Jeesus ütles neile Peetrusele Andresele. Tulge minu järele ja ma teen teist inimesepüüdjad. Ja nad jätsid sedamaid oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle. Jeesus ütles neile Jaakobuse Johannesele. Kas te võite juua karikast, mida mina joon? Või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse? Nemad ütlesid talle võime küll. Ja ta võtab enesega Peetruse Johannese Jakoobuse ning hakkab heituma ja pelguma. Ja tuleb ja leiab nad magamast ning ütleb Peetrusele. Kas sa magad? Siimon? Silmapilgus leida tuikuma. Ja vajus siis kokku. Ta kukkus maha. Jumal lamas tolmus. Issand nii, asusin oma sinu järele teele ja olin täis lootust. Ja vaata siis ma langesin. Ma uskusin, et olen end andnud täielikult sulle. Kuid siis nägin ühe teeharu ääres lill, mis meelitas lappima. Ma loobusin sinust. Ma lasksin lahti segavast ristist. Nüüd ma siis seisan tee ääres. Minu ainsaks rikkuseks on paar närtsinud õielehtede. Ja mu üksindus. Ja teised issand, mööduvat minus teel, kurnatud ja väsinud. Ja ristid on valmis kandmiseks. Ja seljad juba kummarduvad. Kui te ei ole mind enam nende hulgas kes võitlevad kurja vastu ja aitavad inimestel kanda nende koormat. Mina olen tee ääres. Issand, anna mulle, et ma mitte ainult alustaks sinu järgiaskonnas. Väidet maga, jääksin sinu järgijate hulka. Aita mind taolisi ootamatuid vigu vältida, mis jätavad mind nürimeelse ja tühjana eemale sinu ehitustandrilt kus ehitatakse maailma. Neljas peatus. Jeesus kohtab oma kurba ema. Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk. Mul on kibedasti kahju sinu vaesest emast. Ta järgneb. Ta järgneb sulle. Ta järgneb inimkonnale selle risti teel. Ta käib inimhulgas nimetuna. Kuid ta ei kaotasin silmist. Mitte ükski sinu liigutus. Mitte ükski sinu ohe. Mitte ükski löök, mida sa saad. Mitte ükski sinu haav pole talle võõras. Ta tunneb sinu kannatusi. Ta kannatab sinu kannatusi. Ja ilma sulla lähenemata Helma sind puudutamata. Ilma sind kõnetamata, päästab ta koos sinuga issand maalima. Sageli lähen ma inimeste sekka ja saadan neid nende ristide ja kurirõhu pin maha. Ma tunnen, et olen võimetu maailma päästma. See on liiga raske ja liiga räpane. Ning iga päev kohtun ma tänava nurgal uue ebaõigluse ja häbitusega. Näita mulle oma ema Maarjat kes inimeste silmis on tagasihoidlik. Aita mind inimeste hulgas liikuda, tundes vajadust teada saada nende kannatustest ja pattudest. Anna, et ma kunagi langetaks silmi, et ma kunagi ei paneks oma südant kinni et enda peale võttes maailma kannatuse. Kannataksin nagu Maarja. Sinu ema. Riies peatus. Seeman, köreneest aitab Jeesuse risti kanda. Ja nad viivad Jeesuse välja, et teda risti lüüa. Ja nad sundisid üht möödujat Maalt linna tulevat köreneeziimonat kandma tema risti. Kandke üksteise koormaid. Nõnda te täidate Kristuse seadust. Ta oli mööduja teel. Meil oli teda vaja. Ta oli esmatule ja tundmatu mees. Issand, sa võtad vastu tema abi. Sa isegi ei soovinud mingit armastuse tõestust. Sa ei soovinud teenimis valmis sõbra õilsat vaimustust oma vaevatud tõotatud sõbrale. Sa valisid väriseva ja vastu tahtmist tuleva mehe pealesunnitud abi. Kõigeväeline issand. Sa lased endale Aidata jõuetu inimesel. Issand. Sina tahad tarvitada inimest? Issand avajam, teise inimeste tee on liialt karm, et seda võiks käia üksi. Kuid ma tõrjun eemale käed, mis sirutuvad. Ma tahan tegutseda üksi. Ma tahan võidelda üksi. Ma tahan üksi saavutada tulemusi. Ja ometi kõnnib mu kõrvalsõber, abikaasa, vend, naaber, töökaaslane. Issand, sina oled nad sinna seadnud. Aga liiga sageli panema neid lihtsalt tähele. Ja siiski võime maailma päästa ainult ühes kohus. Issand aita et ma iga Siimon oma teel ära tunneksin. Ja vastu võtaksin ka siis, kui ta oleks lihtsalt mööduja, kes selleks on sunnitud. Kuues peatus. Veronika annab Jeesusele higirätiku. Me kanname alati oma ihus Jeesuse suremist et ka Jeesuse elu avalduks meie elus. Issand. Ta silmitses sind kaua. Ta kannatas sinuga koos sinu kannatust. Siis ei peatanud teda enam miski. Ta trügis läbi sõdurite ja kuivatas sinu nägu peene linase rätikuga. Kas jäädvustuvad sinu veritsevad näojooned tema rätile? Võib-olla. Kuid tema südamesse kindlasti. Issand mul on hädavajalik sind kaua vaadelda. Nii lihtsalt ja loomulikult nagu väikevend oma suurt venda imetleb ja armastab. Ma tahan ju võrrelda ja sellepärast vaatan eelkõige sinu poole. Kui sa tahad, sooviksin ma pisut sinuga sarnaneda. Sest sõber, kes sõpra armastab, sulab temaga kokku üheks hingeks. Kuid issand. Liig tihti lähen muretult sinust mööda või tunnen igavust, kui seisan ja sind vaatan. Ja nii edasi andma teistele ainult haleda kõver pildi sinust. Andesta mulle minu silmakirjalik pilk. Nad ei suuda selles sinu valgust näha. Andesta mulle minu lõbujanune keha. Nad ei suuda selles sinu kohalolekut taibata. Andesta mulle, minu kinni kaetud süda. Ei suuda selles kohtuda sinu armastusega. Tule sellest hoolimata minu juurde. Minu väravad on avatud. Seitsmes peatus. Jeesus nõrkeb teist korda risti all. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusin magama. Hoidke aga end. Teie meel ei oleks koormatud muredega. Valvake siis igal ajal anudes et teie jagaksite põgeneda kõige selle eest, mis tuleb ja seista inimese poja ees. Issand. Sa ei suuda rohkem taaslamazza maas. Seekord ei kukkunud mitte ainult risti vaid ka kasvava väsimuse nõrkemise tõttu. Lee väsitab, kestev kannatus tahta. Issand mu patud uinutavad mu südametunnistuse harjun väga kiiresti kurjaga. Siin suuremeelsuse puudujääk, seal truudusetus edasi juba paljas ettevaatamatuse ning peatselt tuhmub mu pilk. Ning ma ei näe enam teisi takistusi. Ei näe inimesi oma teel. Meid peatselt sulguvad mu kõrvad. Ja enam ei kuulema inimeste kaebeid. Ma laman maas, kaugel väljal, eemal sellest teest, mille sina mulle kätte näitasid. Issand ma palun sind. Lase mu püüdlusel jääda, ikka reipaks ja nooreks. Hoiame enda harjumuste eest. Vis uinutavad ja viivad surma. Kaheksas peatus. Jeesus sõitleb nutvaid naisi. Aga miks sa näed pindu oma venna silmas palki iseenese silmas, aga ei märka? Kuidas sa võid oma vennale öelda, vend lasema tõmban välja pinnu, mis sul silmas? Ja ise sa ei näe palki oma silmas. Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja ja siis sa seletad tõmmata välja pindu, mis su vennal silmas. See on mõistetav ja nii oleks olnud ka teiega, kui oleksite näinud, mis temaga oli tehtud. Ja nad on jõuetud. Nad ei suuda tema heaks midagi teha. Nii nad nutavad. Nutavad kaastundest. Issand, sina nägid ja kuulsid neid ning ütlesid neile. Nutke kõigepealt oma pattude pärast. Ma olen küll valmis kaasa tundma sinuga annatusele ja kogu maailma kannatusele kuid oma jänese pattude pärast nutta. See on hoopis midagi muud. Kaeblem palju meelsamini teiste pärast, sest nii on kergem. Selleks olen ma täiesti valmis ning iga päev marsib kogu maailm minu kohtulaua eest mööda. Ja ma olen leidnud piisavalt palju süüdlasi. Poliitika, majandus, korteriolud, alkohol, kinotööinimesed, kes midagi ei tee, vaimulikud, kes ei saa millestki aru. Kristlased ja palju teisi, issand, palju teisi. Kokkuvõttes peaaegu kogu maailm, ainult mitte mina. Issand. Tee mind teadlikuks et mina olen patune. Üheksas peatus, Jeesus nõrkeb kolmandat korda risti all. Jeesus lausus Peetrusele. Tõesti, ma ütlen sulle täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad, sina mu kolm korda ära. Veel kord. Sõdurid võivad teda metsikult peksta, kuid ta ei liiguta enam. Issand, oled sa surnud? Ei. Aga su jõud on otsas. Üks silmapilk kohutavat surmahirmu. Ja veel palju samme. Issand sa nõrkesid juba kolmandat korda. Aga nüüd oled sa kolgata mäel. Veel kord. Igal võimalusel langen ma uuesti. Ma ei saa iial pärale. Ma olen seda mõnikord öelnud. Issand, ja ma palun sind, et sa annad mulle selle andeks. Sest sina ootasid mind seal, et proovile panna minu usaldust. Issand, kui ma langen meeleheitesse olema kadunud. Kui ma võitlen edasi, mind päästet takse. Sest sina nõrkasid kolmandat korda. Aga olid juba üleval kolgata mäel. Kümnes peatus. Jeesusel kistakse riided seljast. Tund on tulnud inimese poja kirgastamiseks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei langemaasse ja ei sure. Siis ta jääb üksi. Aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja. Sul polnud midagi peale kuue, mida kandsid. See oli sulle kallis sest su ema oli selle riide sulle kudunud. Kuid sedagi oli veel palju. Liiga palju. Ainult üht oli vaja, issand, sinu risti. Seekord on kõik tõkked teie vahelt kadunud. Nüüd olete lõplikult ühendatud üheks kõikideks aegadeks ja oma vapustavas ühenduses päästate maailma. Issand nii pean ma loobuma kõigist neist esindusülikondades, mis mind mu elus kammitsevad varjavad mind sinu silmade eest. Loobun kõige omamisest, mis ma olen iseenda alla matab ja lahutab mind teistest. Issand. Nii pean ma oma elust vähehaaval suretama kõik, mis ei vasta sinu tahtele. See ei meeldi mulle, issand. Sest see tähendab alati surra. Kui nõudlik sa oled? Mina annan ja sina nõuad veelgi enam. Ma aga tahaksin vaid paar pisiasja enesele hoida paar pisiasja, mis on otsekui osake minust ja mida ma ei suuda sinule ohvriks tuua. Aga kui sa kõike tahad, issand. Võtta siis kõik vaata isegi mu viimased rõivad. Sest ma ju tean, et selleks, et võita elu peab surema peab kõdunema kui nisuiva. Et kanda kuldset vilja. Ma olen ühes Kristusega risti löödud. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Aga mida ma nüüd elan, lihas? Seda ma elan usus jumala pojasse kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Issand kogu oma pikkuses riputsarristil. Nüüd on see toimunud. Midagi ei ole enam lisada. See on sinuga lõpule viidud. Sa täidad risti üleni. Et oleksid hästi kindlalt selle küljes. Laseb inimestel end hoolikalt kinni naelutada. Issand. Nüüd katad sa täpselt oma risti nagu medal mida kullassepp on hoolikalt lihvinud. Et anda edasi kunstniku kavandit. Oma hinge ja kogu oma pikkuses pean astuma käesoleva silmapilgu ristile. Mul pole õigust kaevata oma kannatuse puhule. Ristan valmis, ta on valmistatud täpselt minu suurusele. Sa annad selle mulle iga päev iga hetk. Ja mina pean selle vastu võtma. Issand, see pole kerge. Käesolev silmapilk on nii ahtake, et on võimatu end isegi ringi pöörata. Ja siiski, issand. Ma ei saa sind kohata kuskil mujal sest ainult seal ootad sina mind. Kaheteistkümnes peatus. Ta loobus iseenese olust võttes orja kuju saades inimese sarnaseks ja paistis välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani. Pealegi ristisurmani. See kestab 33 aastat. 33 aastat, mida sa oled täie tõsidusega minut minuti järel elanud. Nüüd ei saa sa enam põgeneda. Sa oled oma elu lõpul oma tee lõpul koled viimsel piiril. Ahistatuna tühja sees. Tuleb astuda samm. Eneseohverdamise viimane samm. Kolm tundi kolm tundi surmavõitlust on pikk aeg. Pikemad kui kolm eluaastat. Pikemad kui 30 eluaastat. Issand, sa pead otsustama. Kõik on valmis. Vähemasti väliselt, sa ripud liikumatult ristil. Sul on õnnestunud suur räiga muu tegevuse jaoks ja nüüd süled sa Vaitseda risti, mille jaoks sind läkitati. Siiski ringleb veel eluseles rippuva sisus. Sure ometi, surelik kihu. Sinu igavikuline aeg alata. Seekord põgeneb elu lahkudes järk-järgult igast liikmest. Ta põgeneb jälitatuna surmast südamesse, mis ikka veel lööb? Mõõtmatu süda ülevoolav, süda süda raske kui maailm nagu patu ja viletsuse maa, mida ta kannab. Issand veel üks pingutus, inimkond on kohal ja ootab enese teadmata oma lunastaja karjatust. Sinu vennad on kohal, nad vajavad sind suisa kummardub alla ja sirutab juba käe. Issand, päästa mind, päästa meid. Vaadake ta on haaranud kinni oma elu ülejäägist. Ta on haaranud kinni oma raskest südamest ja aeglaselt valuliselt üksinda taeva ja maa vahel. Julmas öös. Armastuse pärast laseb ta oma elul esile tõusta. Kuni huulteni ja ainsa karjatusega annab ta kõik ära. Sinu kätte annan ma oma vaimu. Kristus on meie surnud. Issand aita mul surra sinu pärast. Aita mul surra nende eest. Kolmeteistkümnes peatus. Jeesus võetakse ristilt. Ta ema ütles talle. Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata suisa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud. Ent tema ütles neile, mis see tähendab, et te mind olete otsinud. Kas te siis ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on minu isa päralt? Sinu töö on lõpetatud. Sa võid oma tööriistad käest panna. Sa võid maha tulla ja end välja puhata. Sa oled selle ära teeninud. Aeglaselt libised sa alla, kui mees kes on väsinud oma tööst ja vajunud unne. Su ema võtab sind oma sülle. Kuidas see küll välja näed? Sa oled olnud arutu. Sa oled surmani väsinud. Võib-olla ei nõudnud suisa sinult siiski kõike. Nüüd aga puhkad sa rahus. Sinu vaikseid, rahulikke palgeid, katab see, kui rõõmusära peegeldus sinu rahulikust südamest. Muidugi valmistasid sa oma emale kannatusi. Kuid need on ta uhke sinu üle. Maga need laps. Sinu ema valvab sule. Uinun igal õhtul pärast päevatööde lõppu. Kuhumaani olen end küll mõnikord viinud ja mitte alati väsitanud, ma endaga teinud oma käsi mustaks isa, teenides. Oi issand. Sellest hoolimata oled sa valmis valvama igav minu ööle. Minu ihu on raske kõigest saastast aga minu süda palub andestuse järele. Nii et ma igal õhtul sinu rüpes puhkaksin ning õpiksin rahus surema. Neljateistkümnes peatus. Jeesus pannakse hauda Otsekui mul on küllaga Kristuse kannatusi. Nõnda on mul küllaga julgustust Kristuse kaudu. Nüüd me enam sellest rohkem ei räägi. Minge kõik koju. Ta on maetud. Jeesus see pole veel lõppenud. Sa oled surma võitluses kuni aegade lõpuni. Ma tean seda. Üksteise järel vahetavad inimesed end risti teel välja. Ülestõusmine täitub olles kogu maailma tee lõppedes. Ka mina olen sellel teel. Minulgi on oma väikene osa ning ka teistel on oma väikene osa. Üheskoos jagame ajas selle. Selles on, meil on lootus ja minu kõikumatu kindlus. Minu väikeses kannatuse, see ei ole mitte pisimadki osa mida sina poleks läbi elanud ning oma lõputus päästmis armus, ära muutnud. Kui ka tee karm ja üksluine. Kui ta viib hauda tean ma, et sealpool hauda ootad sina oma kirkuses. Issand, aita mul ustavalt käia oma tee lõpuni ning püsida mulle määratud kohal suures inimperes. Aita mul sind alati taas tunda. Ning olla sulle abiks kõigi oma vendade juures kes koos minuga palverännakul viibivad. Sest oleks võltsinud kuju ees nutta kui ma sind elavat. Te kuulsite, luterliku tunni saadud stuudios olid Signe Aus ja Meelis Holsting. Me lugesime, mis seal kui eesti palveid risti teel. Saates kõlas Frederik soprani, Sergei Rahmaninovi ja Andrew Lloyd Weberi muusikat.