Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona augustikuu persona saadetes esinevad Rootsimaa eestlased. Tänases saates räägib oma elust Stockholmi eesti kooli õpetaja Anne-Mari askerpaader Sten kes oli väike tüdruk, kui emaga Rootsi põgenes. Sel sügisel möödub 60 aastat suurest paadipõgenemisest. Saade valmis koostöös Rootsi instituudiga. Mina olen Marje Lenk. Head kuulamist. Kui aknast välja vaadata, siis ei olegi niisugust tunnet, et koolivaheaeg oleks alanud, lapsed tantsivad väljas ja see on meil naaberkool, nendel on täna lõpupäev ja nendel on tantsuprofiil. Meil on täna lõpuetendus ja nad on väga agarad ja kõik vanemad on siin pärast Ankoffi. Nii et siin hoovi peal saavad kokku eesti kooli õpilased ja Rootsi kooliõpilased. Jah. Ja meil on ka niimoodi, et me käime külas juures näiteks mina olen käinud oma neljandaga siis rootsi kooli neljandas klassis juba algusest peale külastame 11 ja teeme väikseid kavasid, me väiksed teatri Nüüd hiljuti, meil oli ju tantsugrupp külas Eestist ja siis tulid muidugi päris palju Rootsi koolist õpilasi vaatama, kuna nad on väga huvitatud tantsust. Teie kuulan ikka jumaliku koha peal keset linna ja niisugused vanad kultuuriasutused ümberringi. Kui vana see maja on, kus meie praegu oleme? Teie koolimaja see ei ole mitte eriti vanas, on 30.-test aastatest, hakkas on ehitatud nii, et see sulaks kokku ümbrus tikuga see kõrvalmaja, millega on kokku ehitatud, see on ju väga kuulus maja äärežkraal, eks väga tuntud kunstnik, tema elas selles majas palee tol ajal on seitsmeteistkümnendast sajandist ja siis on siin kokku ehitatud tall, kus olid hobused vanasti ja see on meie siis kodundussaal kahjuks ei tohi katusele ehitada. Me oleme väga kitsas olukorras, nii et seal oleks võimalik, et ehitada, aga seda ei luba. Linnamuuseumi ei luba absoluutselt niukseid asju, kuna siin on kõik kultuurimajad ja siin ei tohi teha, nagu ise tahaks. Vana see restoran, mis siin kooli kõrval on üle 300 aasta. Iirlane Friedenthal tähendab kuldne rahu, paras on Stockholmi kõige vanim ja tuntuim restoran, mis ikka veel kehtib ja seal käivad siis väga nimekad inimesed rootsiakadeemiast, kui on Nobeli auhind välja, jaotasid alati eks erituba, kus nad istuvad ja siis kui neil on olnud need koosolekud, siis nad käivad seal lõunat söömas. Pluss seal on Rootsi suur poeet, Iretoob, tal oli oma laud seal, kus on juba Inscriptsioonitsi ja seal on niisugune omapärane restoran. Kas teie olete ise ka selles koolis õppinud? Ei, aga ma olen Eesti koolis käinud siis, kui tookord oli väga huvitavas kohas, kus tänapäeval on need kõrgmajad, viis tsiti maja keset heinaturgu Heathoolijat kontsertmaja juurest, mina alustasin oma õpinguid 949 ja me elasime just kõrvaltänavast siis ennem kui oli välja kaevatud soli, see munakivivoor, mis käis läbi Stockholmi ja väga huvitav oli nii, et Stockholm nägi hoopis teistmoodi välja. Kõrge mägi oli näiteks, kui minna nüüd kesklinnas, kõik tunnevad, ent good suurt kaubamaja, see oli üks kõrge mägi, kustutakse Talle ja sa oled igasugused toredad kauplused. Seal olid naisteriiete aluspesukauplused roosades pikad, aluspesud hirmsad koletised. Aga mida ma vaatasin suure huviga ja siis olid kohvi jälikus, tuli mõnusat kohvihõngu koloniaalpoed ja siis oli esimene Hiina pood, kus olid Hiina tooted. Ma mäletan, alati jäi seisma ja vaatama, sealt tulid ka niuksed Mirli ja siirup hõngust tulid välja, sai vahel sisse minna ja vaadata neid ilusaid asju siidist. Kas esimene koolipäev on meeles ka? Ja tookordne kool oli koos tolleaegse kunstikõrgkooliga kokku ehitatud. Ja ma mäletan, et ema viis mind kool, isa ei olnud mitte kaasas. Ja ma juba olin nagu teretanud teatuid, õpetajad, Henno kirikmed marinist teretanud ja ja see oli niisugune kaunis jube hirmus elavasse, kartsid juba tol ajal ma ei tea, miks väga suur klass oli palju lapsi ja ja õpetajad olid ju väga ranged, alati mustas riides, nii et see oli nagu leina ehk mind pantis juba varakult balletti õppima ja siis oli, mis minu meelest oli nii piinlik oli, kui ma pidin ju ära minema, Varema käisin Kozlovski stuudios ja siht oli saada siis ooperisse sisse, kuhu ma sain ka siis hiljem. Ja siis oli nii piinlik, et ma pidin küsima või meelde tuletama, et ma pidin varem minema, et nende balleti tundidesse jõuda. Ja siis ema avastas pealist semestrit, et kuule, annekene, sa oled ju ära olnud, sest nii nagu Slovski, kes oli ka ooperis, hiljem oli koju helistada, kus Anne-Marie, London ja nii andekas ta peab käima siin. Ja siis tuli välja, et ma julgen sihukesi ta ennast vabaks ütelda. Ma olin natuke häbelik, ma arvan. Kas rootsi keelt hakkasite juba enne kooliminekut õppima, tänaval sai õpitud, meil me rääkisime eesti keelt, kodus elasin heegess, Tõnisson. Mis maks. Jansen, kuhu paljud eestlased tookord asusid, seal olid kortereid olemas, me elasime väga ilusas kohas vaatega üle Mäelari ja seal tänava lõpus ning Heller koolis oli ju meil küll rootsi keele tunnid, aga need alguses ei olnud ju nii tooniandvatest, kõik arvasid minu isa kogu aeg arvas, et me läheme tagasi Eestisse. Isa töötas ju rahvusnõukogus ja tema oli üks nendest, kes pani käima nii, et põgenemispaadi tahab. Me olime Barakul siin Rootsis. Ja isa töötas ju ka teatriaja juures Eestile, mis oli üle maailma. Nii et Harri Kiisk ja minu isa Arvo Horm. Ja ta on ju terve oma elu pannud eestlusele ja kommunismi vastu ja ta käis ju väga palju konverentsidel. Hiljem käisin isaga kaasas üle maailma Jaapanis ja Taiwanis Ameerikas. Isa sõitis, käis ju professor kes oli ajaloomuuseumi šeff ja professor, kes oli ka loengut pidanud Tartu Ülikoolis, isa oli ülikoolis ka, ta oli ju majandusteaduse professori poomi assistent, ta pidi nagu sealt jätkama, aga siis ta sai ju stipendiumi Oxfordi minna ja siis oligi. Ta sai aru, et lood olid halvad, jäi Rootsi, hakkas siis organiseerima neid põgenemispaate ja nii. Kuidas emal ja isal, see paadiga ülemine? Kui oli, see oli niimoodi, et isa läks üle ennem ja tema oli lämbumas, seal oli üks grupp inimesi, kes ei saa tee peal, muidugi Oxfordi ma rääkisin, ta läks Soome kaudu ja siis nad said ühe laevakeldrisse, kus oli süsi oli ja seal oli kuidagi mingisugune, peideti ära ja uks läks lukku, nad ei saanud välja, terve öö olid seal peaaegu lämbumas, isa leidis väikse luugi, kus nad said hingata. Need unustati ära. Aga nad elasid üle ja said Stockholmi ja siis hakkasid siis neid organiseerima, nagu ma rääkisin. Põgenemis siin need paati ja nii edasi. Minu ema tuli minuga koos üksinda, ma olin vaevalt aastane siis ka väike mootorpaat ja seal oli ka isegi väga tähtsaid raamatuid ja riigipabereid ja siis oli pommitamise aeg, nii et ma vist olin karjunud ja ema andis mulle rinda, rinda ja rinda ja, ja noh, siis kuidagi saime minemas, oli väga, väga pingeline. Ja siis oli kohutav duaalsele, 29. september umbes sama kui Estonia hukkumine oli ja mind unustati ära, nii et ma sattusin suure raamatute hunnikute alla ja ema oli vist kohutavalt merele haiget, ta ei kuulnud ega näinud. Ja nii tore oli, Ma sain kümneaastaseks, mul oli juubel kodus, siis järsku tuleb sisse, mul mulle vastuvõtt koos Rein Moora, kes olid head tuttavad minu isale ja tutvustad ühte meest ja Rein muretleb, vaata Anne-Mari ilmasele onuta sinna ei elaks täna. See on sinu päästja, kas sa tead seda? Seda minu ema pole kunagi rääkinud, arvatavasti ta tuli mingisugune psühhoos sõjas psühhoos ja tema ei rääkinud eriti palju sõjas, tal oli seal juhtus nii palju tema vend lastima ja ja meeldivaid asju juhtus nii, et ma olen proovinud pumbata emaga, ta ei tahtnud, keda niisugustest asjadest nagu põgenemisest ja ta oli võib-olla meelemärkuseta, ma ei tea. Me sattusime Kotska samm, TÖÖ son tähendab üks väikene saarekene põhja pool Kotlandit ja seal siis võeti meid vastu ja mul oli Pekene kleidikenema, ema rääkis ja Pulp sukad ja kaunist külm oli ja siis ma lippasin ringis üks kleit oli kõik, mis oli kaasas, siis ma olin jooksnud ringi seal rongi peale saamine Stockholmis ja meid võeti hästi vastu ja siis ema ja isa said ühe toa siin kesklinnas, Karla veegemis ja Päästearmee andis vist voodid. Ja siis hakkas kohe tööle. Kõigepealt ta töötas krooniliselt kooperatiivi saga, siis loodi ju kõik need eesti organisatsioonide loodi eksiilvalitsuseni isa istus seal ka. Nii et see kõik panti käiku, kes tööl, ükstapuha, kus ta sai, siis õppis keelt, mitte nagu tänapäeval, nad saavad rootsi keele kursuses, vaid see oli lihtsalt, et töötades õpiti rootsi keelt siis ja ta pidi ise toime tulema, kes tööd otsimas. Aga kõik need eestlased on ju, neil on ju väga hästi läinud, et nad on pidanud töötama oma tuleviku jaoks ja ise muretsema kõik asjad ja mitte nii nagu tänapäeval. Kui palju isal tee jaoks aega oli? Vähemalt mida ma isaga tegin, temal väga meeldis suusatada ja uisutada emale ei meeldinud ta isa võttis mind alati metsa, kuigi tal aega oli väga vähe, ta tegi seda ja ta õpetas meil loodust nautima. Me käisime mägedes, ta käis rändamas Talmilistega saarestik, tegelikult tal ei olnud nii palju aega ja ma mäletan, võiks kurtma, seisin siin raudteejaamas emaga koos ja suur delegatsioon siis Birgyanyerman, professor selle ajaloomuuseumis ja isa pidid sõitma pikale reisile USAsse mägesid, siis läänerannikult idarannikule ja luua kontakte ja ka eestlastega, võtta kontakti ühendust. Ja see oli pikk reis ja kui isa tuli tagasi, oi mis on temaga juhtunud, oli nii palju kaalust juurde võtnud. Seal oli vist hane, ütleme siis väga palju, mis ta rääkis. Ja ma see, kas minu isa oli ära üle kuu aja ja siis minul oli see väga pikk suved, olid muidugi vahel. Meid saadeti eesti lapsi, saadeti laagritesse, meil oli väga tore suvekodu löries Gotlandil, aga muidu Ma mäletan, Vilpi saadeti ju ka Prantsusmaale ja Šveitsi ja ma ainult 11 aastane, kui esimest korda saadeti Pariisi. Ja siis ma olen juba saanud siis ooperis, operetti, kooli ma olin siis kümneaastane, kui mind võeti vastu ja ma hakkasin ühtlasi prantsuskoolis. Ei, ma käisin Eesti koolis ainult kolm klassi. 1953. Ma kunagi unusta ära, siis on see aastaid, ma mäletan niisugune suure hurraaga, isa oli nii õnnelik, see oli Stalini surma-aasta. Siis ma sain teada, et ma mind võeti vastu prantsuse kooli, seal oli väga raske sisse saada, see niisugune on aastast, Stalin suri, mina sain prantsuse kooli sisse ja mind võetigi vastu kuningliku ooperikooli balletiklassi solid mitusada aastat vana professionaalne välja, õppimiskoht seda enam ei eksisteeri kahjuks. Nii et see oli see kõige peenem koht, kuhu sisse 109 100 otsijad. Üheksa tükki võeti vastu ja mind lahti võtta tööle juba, kui ma olin 15 aastat vana, aga siis direktor prantsuse koolis helistas, ma mäletan oma minu vanemad siis oleksin nii kahju, sest meil oli just prantslase koolis loodud, et uus gümnaasium ladinaharuga ja ma pidin sinna minema. Mul olid väga head hinded maalinud keelte peale andekas ja mul läks hästi koolides. Nii et direktor Manuel Gerhi oli ta nimi. See oli ju osalt nunnade poolt loodud kool, aga siis võttis Rootsis ikka üle seda toetas seda kooli, nii et tema leidis, et ma peaksin edasi õppima ja siis ma sain nagu, ma ei tea, kuidas see eesti keeles on tiss Banks on niisugune, sa said nagu erikokkuleppele, sest tavaliste võeti tööle, kui tüdrukud olid 15 aastat vana ja ma olen üliõnnelik selle üle, et ma sain mina ja üks teine tants ja me saime niisuguse eriolukorra, et me võisime gümnaasiumi lõpetada ja nii ruttu, kui mul oli gümnaasium tehtud, siis prantsuse koolis siis mind palgati siis ja siis ma olin ju koosseisus sees, ainult mul oli kohta reba, andjas ei tohtinud suusatada, ei tohtinud ratsutada, ei tohtinud ilu uisutada, mulle meeldis väga uisutada. Ja me käisime just aasta ennem, kui ma lõpetasin, see aasta siis me käisime mägedes. Mul rebis lahti terve selle minisk, mis on see põlves. Tol ajal ei tohtinud ja öelda, et sa oled vigastada, sportlase kõik kogu aeg käivad arstide juures ja isegi korralikud. Meil oli üks Ast seal ja ma käisin instituudist paistetas kõik üle, sest ma pidin nagu hambad risti kokku hoidma ja siis tantsima ja tegema ei tohtinud öelda, et sa oled vigastatud ja see on siis ease treenimine. Nii et ma niimoodi kaks aastat vehkisin ja võitles ja siis ma mõtlesin, et mis, mis professionhanne tulevikku aeg oli siis põlv valus ja ma tantsisin, kuigi mul olid vigastatud, siis tol ajal ei opereeritud seda põlve. Iga tänapäeval oleks väga kergelt tehtud, aga siis ma otsustasin, et ei, nii palju nutmist ja nii palju verd, kõik varbad verised, seisad siis seal ja siis naerata ja ei olnud eriti tore. Esinesid ainult siin Stockholmi kesklinnas, ooperiteatris või käisite ka selles õige vanas majas esinemas. Trodingolmilosi teatris ja see oli meie lemmik lemmikkoht. Meid kasutatud juba, kui me olime 10 11 aastased eri nende vanades ooperites, tal olid eri balletid, närvis kiiping oli Stockholmis tol ajal, ta oli tuli ju Londonist ja meelde. Sündmus oli kui kuninganna Elizabeth külastas Stockholmis ja meie mina olin kaasas selles etenduses me olime neli tykki, kes meil oli väiksed soolod. Üks niisugune Tiibetis, Mänd oli tehtud, olid põimitud kogu ooperit ja balletti ja nii edasi ja terve Trophy farmi teater oli täis väga tähtsaid isikuid ja me saime isegi teretada ja siis kummardada või teha reveransi, nagu öeldakse, prantsuse keeles püdid. Kuninganna Elizabethi oli ja siis oli prints Philip ja siis oli Gustav kuues Adolf ja ja terve, terve kuninglik pere. Ja siis hiljem olin iga aasta, me olime seal kas siis tantsijatena ooperites kasutatud ja siis oli nii tore, siis võtsime toidumoona kaasa ja siis seal oli alati väikene lantsi pauses seal ilusas pargis, Stockholmi pargis ja seal oli nii jumalik olla, see teater on, hõngab vanu aegu, Gustav, kolmandat ja kõik need, mis seal on alles, kõik need kulissid. Mis seal veel seal teatris olid ju need lainete masinad ja tuulemasin ja täitsa vana aegselt töötav teater, mida ma ei teaks, et kuskil maailmas oleks sarnast. Seal ei tohi absoluutselt mitte tikkusid kasutada, kõik on ju puu teatel ja kõik need štoffid ja kangad, mis seal on kasutatud, need on ju siis täpselt järgi tehtud ja, ja see on tõesti nagu elav muuseum. Hiljem olin seal giid, suvi, ma töötasin giidina. See oli ka väga tore aeg, ma käisin eile seal ooperit vaatamas ja, ja siis käisime õues jalutamas ja kuninga maja on ju sealsamas kuninga elamu tol ajal, kui meie seal töötasime, siis kuningas ei elanud seal veel, vaid see on siis noor, kui meie kuningas, praegune on nende pere, kes on siis sinna kolinud ja seal väga ilusas kohas. Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, siis on ju kombeks pidada pidu. Ja me olime kolmekesi, Me korraldasime lõpupeo, hiina loss asub just seal tuhnima pargis ja kuna mul olid suhted natuke, kuna ma iga aasta olime 1000 niholmidiaatris töötasime seal siis ma muidugi üks kontakt ja me saime siis üürida hiina lossi. Keldrit kutsutakse ja see oli väga võimas keldrist, seal olime suur lõpupidu. Seda ma ei unusta kunagi. Väga tore ja sinna saab sõita laevaga Mäelari kaudu, nii et see on tõesti väärt ekskursiooniks, et näha eriti kui sa siis saad juhuslikult ühe pileti sinna raske saada piletid ja tänapäeval ei ole nii palju etendusi. Kas see on ikka vahel kurk ka, kui mõtlete, et baleriinikarjääri katki ei mõjunud väga rikas elu. Ja ma arvan, et oleks tülikas olnud. Pikas perspektiivis ma hakkasin näitlema, nii et mul oli tuli järgmine karjäär. Ja laulma ma tõin siin väga suurt huvi lauljate vastu ja ooperi vastu, seal ma saingi selle huvi. Ma sõitsin tihti tihti ooperis, kulissidest annab taga ja kuna meid kasutati, ma olin, ma olen juhul just Sibioolingud iga koos olnud. Trubaduuriks Ma olen Eeesset Swan Holm. Birgit Nilsson. Me tegime nalja, sest meie väiksed lapsed me saime siis solist, fuajee oli tol ajal ja me mängisime niuksed. Luure, mängume, petsime, niuksed, režistreeritud voodid, peitsime nende ilusate vanade maalide taga ja tema lubas meil olla, kui ta ennast lahti laulist. Ma mäletan Durandates, meil oli niisugune laste väike ansambel, kes laulis. Ta andis meile pilti, Iirib märgman andis meile pilte, ma olin kaasas Kustas sandark, mida arvasse liini lavastas. Ja me saime nende käest. Mul olid terve hunnik igasuguseid tuntuid inimesi, korjasime neid fotosid ja siis nende autograaf ja nii kogu aeg. Ma tahtsin näidelda juba koolis lõpetamisel, ma mängisin Shakespeari need siis ma hakkasin näitlemist õppima, käisin teatrikoolis, juhtisin Ulf halme juures, kes oli väga suur näitleja siin ja siis ma sain kohe tööd. Mul pakuti peaosasid, kuna ma tantsisin ju ka, mul oli hea lauluhääl ja siis ma hakkasin õppima laulu, nii et mind pandi ju peaosadesse minusse koolidesse ja nii edasi. No üks esimestest töödest olid Khanis kõlbuuturi, mängisin Klodinny siis ootasin esimest last. Aga see oli õnneks oli siis niukene sajandist, Jeklasin tähendab sajandivahetuse riided, kus olid siis need tüüpilised suleboad ja saapad kompsudega ja siis laiad seelikud, need seda sega mophierida. Ma olin kaunessale riigiteatris, valin ametis mitu aastat ja see tähendab, et riigiteatris olnud ametis, siis sa sõidad ümber terve Roosi man tervet Rootsit näinud kõikides suurtes teatrites olnud iga teatri läbi läbi käinud nii väikestest produktsioonides, kus olid väiksed muusikalid ja suuremad. Nii et see oli väga huvitav aeg ja doosi kestis, mis oli üks, kolm aastat, aga siis ma sünnitasin lapse. Ja siis ma olin otsustanud juba ennem ja ma mul oli üks sõbranna, kes oli näitlejanna ja kas või lahku läinud ja tal oli oma poeg kaasas. Iialgi ma seda ei tee. Tabel kohtanduma meest ooperis või tema tahtis ooperisse, mina olin ooperis siis kui ma kohtasin teda, tema oli noor laulu õppiv tudeng ja ta sai ooperikooli siis temani oli pion, askeid oli tulevane bariton, ta sai siis koosseisu Opelised, nii et see ooperielu jätkus mul siis nagu abikaasana ja ma tundsin ja kõike ja, ja see oli väga-väga huvitavad aastat, sai väga palju huvitavaid dirigent. Mees oli ühtlasi ju ka esimeessolistide esimees, mis tähendas, et ma pidin ka alati kohal olema, et vastu võtma näiteks Walter pärli, kesin Viini ooperi eestlanna, mõtlesime teda vastu oma kodus. Jõuluajal käisime skaansonis, vaatasime hunte ja ja huvitav aeg oli, ma käisin kaasas ka välismaal, väga palju ma käisin Tiitu, kobi juures. Mu mees oli just seal siis ooperis saadeti teatud lauljad istudeerimiseks ja sonis Firenzes, nii et ma sõitsin ka sinna ja titu koobiduali niuksed maastaks aastast niinimetatud ja see oli niisugune järjekindel kontakt ja siis minu endine mees ja Tito covid olid, tekkisid tihe vahekord, nii et ta on isegi oli ristiisa minu tütrele Mariale, kes nüüd õpib laulu. Ja meil on veel alles väike kleidike, mis ta sai. Nüüd vaatame, kas marja siis omakorda saab ühe tütre, saab anda selle edasi. Titu kobi üks maailma kõige kuulsamaid bariton lauljaid, legendaarne, kes laulis Maria Kallasega, nii et see oli väga huvitav. Ma olin siis vahepeal töötanud Stockholmi linnateatri, sest mul oli peaosa viiuldaja katusel. Hôtel töötasin seal terve aasta ja siis sündis teine laps nagu. Ja siis hakkasid asjad natuke raskemaks minema kui kaks inimest, mõlemad töötavad iga õhtu, sest tookord, kui mina töötasin linnateatris, siis oli niimoodi, et me mängisime kaheksa etendust nädalas terve aasta. Tähendas, et meil oli lapsetüdruk, päeval lapse tüdruk, õhtul mu mees oli kogu aeg ooperis, igasugustes etendustes, nii et lõpuks ma siis otsustasin, et nii sai, edasi minnes mõtlesin, ma teen ühe väikse vahe võib pausi. Ja siis parajasti kutsuti mind Eesti kooliteater teha, kuna ma olin diaatriale tantsusid teha, Jani Nad olid mitu korda kutsunud, aga siis varem ei olnud saanud. Ja siis mõtlesin, jah, las ma varastad, teen, proovin seda elukutset ja nii, ja siis jäigi niimoodi, sest seal tulid ikka raskemad rollid mu mehel ja siis see perekonnaelu kahe lapsega. Ega see nii lihtne ei olnud mõlemad ära olla. Nii et sinnapaika see jäi, aga mina hakkasin töötama siis nagu friilans baasil. Ma olin muidugi sellesse koolitöö osa alt ja siis ma laulsin paljudel kontsertitel ja minulik koos kontserdid minu mehega. Meil oli iga-aastane niisugune perekonna kontsert Sophia kirikus, kus mu mehe isa oli legendaarne organist, koorijuht, üle Rootsi väga tuntud muusik. Meil oli Sist igav aasta perekonnakontserdid kirikus, kus isegi minu väike poeg Richard laulis ja mina laulsin ja siis pion laulis ja siis vanaisa mängis orelil ja see oli väga õnnestunud variant, palju rahvast oli ala alati jõulu teisel pühal. Meil läks ju see abielu nahka lõpuks, sest oli üsna koormav. Üks artist on ju ka tihtipeale nii et ta peab ju olema isekas. Muidu sa ei ole Heardist, kui sa kogu aeg pead järele andma ja, ja ma olin väga energiline ja ma olin väga treenitud ja nii edasi ja ma suutsin, et töötada terve ajaga lapsi kasvatada, olla kõikidel etendustel. Vaata väikest tooni, mis ta oli laulnud, kuidas või nii või naa, kuidas ta laval ma olin nagu tema isiklik režissöör veel ütlema, nali seeria. Ja kui sa 10 aastat seda oled teinud lõpuks võib-olla ei suuda enam, et sa tunned, et sul endal ei anta aega. Ma ei tea, milleks see abielu lahku läksime, olime nii noored, kui me kohtusime, mina olin ainult ju just gümnaasiumi lõpetanud, tema ka. Ei tea, ma, minu lastel on nüüd mitu pered, võib öelda. Nii et mu mees on nüüd abielus ühe teise ooperilauljaga, kes on Taani Õudleidi, keda ta kohtas, kui ta laulis maketti Kopenhaagenis? Jah, siis suvi juhtus midagi. Ja me olime eemalehedisest ja siis tuli see lahku minemine ja see oli muidugi väga valus siis tookord, aga tänapäeval ma ei oleks tahtnud, et oleks tegemata, sest meil on palju parem vahekord nüüd ja minu tütrel on sellest ju menu, tema elab Kopenhaagenist ja panen uuesti abielus, nüüd Lennarti keha, kes on Lundi ülikooli juures ja kes on töötab siis maailmasuhetega internatsionaalsete suhetega, me lähme nüüd homme just sõidame Budapesti konverentsile, ma käin väga palju reisidel temaga koos on väga tore ja meeldiv. Ja tema on ka nisukene reaktiivne loominguline inimene, kes otsib uusi võimalusi, otsib kontakte ja kes töötab ka, ütleme teatud ülikoolidega, kes on väga tuntud ülikoolid ja loob uusi vahendeid uusi sidesid kaugõppe alal. ICE, kus tuleb siis kõik need uued vahendid, mis tänapäeva tulevad ja vaja järelõpet oma kutsealal, nii et seal ta on olnud tooni anud, on dev. Teie poeg on ka väga andekas, Richard, ta käis siin läbi ju selle Adolf Reiniku kooli, mõlemad mu lapsed on käinud seal ja see on võib-olla kool, kus on just muusikaandega lapsed. Ja sealt tulevad igasugused nii muusikuid, koer, teisi artist või ütleme, poliitikuid ja kõike. Nii et see oli hea baas nendele. Richard tegi omal raskeks selle elu tema mõttes, et nüüd ta seda Inglismaale Ta proovib, et siis ingliskeelsesse teatrikooli nädal väga meeldisid inglise näitlejad, et leidis, et seal on siis see kõige parem kool. Et oli üks aasta kõigepealt teatrikoolist, mille nimi on. Taskild hooli, killus kuulub minu draama ja selle ostaks nagu, kui üht parimat kooli üle maailma ja ta sai sinna sisse, ta oli esimene rootslane, kes sinna ta käest küsiti. Kas nüüd käsi südamele? Kas sa arvad, et sa tõesti saad mõelda nagu inglane ja saad kõik omandada need dialektid ja kõik see nõua hädale ja tal läks hästi. Ta oli seal kolm aasta, tähendab, üheksat semestrit nad loevad ja kui neil on 300 meetrit aastas. Nii et ta käis selle läbi ja siis ta oli Inglismaal, said ööd, alguses olite kaastegeles tuntud muusikalis Edinburgh festival, nii et see oli tema nagu algus, aga siis tema oli kohanud tantsija nad siin Stockholmis järsku tema pidi popaksama. Nii et ta tegema kooli läbi ja tuli tagasi Rootsi. Ma ei tea, kas nii õnnelik oli, sellepärast et siin ta ei olnud ju mingid kontaktid kohe loonud ja nii et tal oli tegemist algusest, oli riigiteatri juurest, oli Pieter oskasvani juures mitu aastat järjest väga tuntud režissöör ja tegi oli seal kaasas paljudes etendustes, nüüd on olnud Stockholmis, linnateatris ta töötab Flylams baasis näitlejate elus ja Stockholmis, Rootsis, praegust on väga kibe kultuuri alal, kärbitakse kogu aeg rahasid, nii et üsna raske pead ise leidma oma prožektori. Nüüd tal oli, koostab viiteploki Jäppiti bloki assistendina, teda läheb teda jälle kohtama, et mingisuguseid seminare teha ja nii, eks näeb. Persona saatekülaline on Stockholmi eesti kooli õpetaja Anne Mariasker, Baader-Sten. Kus teie siis selle, näitlemise, laulmise ja tantsimisega? Kus te olete näinud, kelle käest ma ausalt ei tea. Mulle väga meeldis muusika, me iga pühapäev olime nagu kontsert kodus tema lemmik kompunistoli Brahms, Brahmsi viiulikontserdid ja klaverikontserdid ja Venemaal ka väga meeldis ebamängis klaverit, ma tean. Ägeda temperamendiga emale oli ju väga esteetiliselt tooniandjad küll ja nad toetasid ka Eesti Kunstnike siin. Kaarin luts kõks, siin olid terve kari eesti kunstnikke ja nad kõik käisid läbi ja ja näiteks Maire Männik, tema tegi minu väikse Piaakias, siin oli nii nagu väliseestlastel oli niisugune komme, et siis teha oma lastest villast teha portree võib-olla selle tõttu ka, et nad olid siis pidanud põgenema ja tulid kahe tyhja käega, et midagi jääks alles peres, nii et siin oli suur kunstnik, haamer, muidugi, koloonia oli siin Stockholmis ja võib olla sealt midagi, kuna mind viidi teatris, ma arvan. Ma arvan, et sa oled kas sündinud teatud talendiga või ütleme sa tahad ennast väljendada kuidagimoodi. Ja tegelikult isal ei olnud, oli ka musikaalne ja niimoodi, aga ta natuke mängis klaverit ja nii ka mitte midagi eriliselt. Minu ema kõlab veel, aga isa suri ju õnnetusel, ta läks vähemalt jää peale. Ta töötas kuni viimsepäevani, ta oli üle 80 aasta 882 ja läks rumalalt jää peale, see aasta oli, see oli 96, olid kohutav pikk talv kevadtalv ja talle väga meeldis suusatada ja meil on maakoht saarestikus. Aga ta ei mõelnud sellele, et olid avatud renn laevadele päev ennem ja Lääne tuulijad tuulelipp pööranud ja see oli esmaspäev, nii, ta läks suusatama ja palli sauna peale pannud ja läks läbi jää ja rippus seal oli saanud ühe suusa ja võtta siis nad helikoptereid istuda. Nii-s oli meile kohutav õnnetus, aga isale muidugi õnnelik surm, sest oli päiksepaisteline ilus päev Läänemerel Läänemerel, mis ühendab Eestit ja Rootsit, need, ma arvan, tal oli õnnelik suur ema elab ja tema on halvatud seadalamfolkinson ja ta on siin jäädetil, eks vanadekodu, tema olukord on väga halb, nii et emakene, eks ma loodan, ta saab varsti puhata. Mina sündisin Tartus ja ema pidi roomama, ta rääkis mulle, kuidas ma sündimine oli, see oli siis saksa okupatsiooni kõik terve Tartu oli pimedaks tehtud ja ta tundis, et aeg oli täis ja ta roomas ülesse sinna mäe peale täitsa läbi omadega ja siis sünnitas mind ja ma olen näinud oma sünnikohta, see oli nii õnnelik. Juhtumeid oli 90, jah, 1900 90-lt ma sain näha siis, kus ma olen sündinud. Tõmbleme. Lundi ülikoolist korraldati niisuguseid kursuseid Rootsi õpetajatele, ajakirjanikud eile ma olin kursuse juuste mitu aastat tagasi eriti ja me tegime reis läbi Baltikumi, et õppida tundma. Neid maid. Ja see oli väga-väga huvitav. Aga tegelikult ma olin juba esimest korda eestid, nägin mitte beebisilmadega, vaid täiskasvanuna soli 1989 augustikuu lõpul, kus meie õpetajaskond esimest korda läksime külla Eestisse ja meil olid õppepäevad. Ja seal ma ühtlase kohtasin oma tulevast meest, kes kooli sõitnud Eestisse, sest tal oli nii halb südametunnistus sellele, mis oli üleandmine, mis oli, et anti baltlasi tagasi, Rootsi riik andis ja temal on, olid terve eluaeg, ta oli mõelnud sellele ise lihtsalt ise võttis kätte ja läks nii et tema oli samal laeval ja me tantsisime seal natukene ja teil on olnud nii huvitav elu, te võiksite kohe raamatu kirjutada. Ma ei tea, kas raamatuid, aga mul on teatud asjad omavahel, räägin klassis, et kuidas need saared 11 aastasena jumala üksinda rongiga Pariisi. Sest mu vanemad tahtsid ju mulle nagu anda ei keel ja seda, mida nad ise olnud saanud ja mind saadeti ühte preestri perekonnamaid tundma neid inimesi. Mul oli siis üks mingisugune väikene lillekene, jääks teatud seelik ja kuidas ma välja nägin ja sõitsin siis rongiga ühes vagunis, kus olid kaks vanemat, saame ja nad ikka terved imestasid, et kus siis on sinu vanemad, kas nad ei ole kuskil siin rongis? Ei ma sõidan üksinda, kallistas kassasse täitsa üksinda, kas keegi sind, keegi sugulane tuleb sulle vastu? Ei Ma lähen võõrasse perre, nad ei saanud seda. Aga masseesis niukene, nukker tunne oli küll, kui ma saabusin Katrin noori ja long tuli sisse esmast seisa sarjas seisan ja siis mõtlesin, et mõtle, kui see tädi tule ja mul ei ole ju aadress, ma ei oska, oskan natukene, ma olin üks aasta õppinud prantsuse keelt, umbes oskasin öelda märssi märsi Puku või no mis ma oskasin. Aga siis tuliks paks tädikene, kes nägi väga kena Välja ütlesid. Näri sinu. Ta ei oskand ju teist keelt, tema noogutasid lahja, kui ma elasin seal preestri pere, sest ma käisin prantsuse koolis, mind visati ühte klassi ja see oli jube raske. Ja siis ma käisin ühtlasi jo treenimas IGA PÄEV balleti treenimas. Ja seal ma käisin muide, ka tuntud vana baleriini juures priobrjošamskaja, kes oli selle Chaagilefi balletis koos, annab Haabluvaga Nižinskiga ja kõikide nendega minalisena Dolinaux, vana nõid, jube kuri ja piitsaga. Aga, ja see oli väga hea treenimine ja ma tagantjärgi mõtlen, et jumal male, sa treenimist selle fantastilise Chaagi lehvi trupi tantsijatega, kes olid nii nimekad ja nii tuntud ja see on tänapäeva väga tore rääkida sellest. Nii et te saite väga noorelt juba iseseisvaks ja mind saadeti iga-aastaselt, saadeti Inglismaale, natuke üksindustunne oli. Aga ma olen harjunud üksinda olema, nüüd ma naudin seda üksindust, sest sul on vaja nagu oma baktereid laadida. Sõnu vaja üksinda olla, aga alati võib-olla ei olnud mitte nii tore, ma mäletan, kui ma esimest korda olin Pariisis, mul oli päevik ja siis ma panin risti üle iga päev päeva, millal saab koju sõita? Vahel on ju nii, et lapsed valivad niisuguse elukutse, mis vanematele ei meeldi, aga teie maitsed läksid? Ja ema väga tahtis, isa oli nii kahe vahe ja ta leidis, et meil on ju peres on meil kõik olnud koolijuhatajad või kooliõpetajad ja siis ütleme, akadeemiline haridus. Adel isa on ju maalt pärit Vastseliinas ja seal oli ju suur talu ja nii, aga minu vanaisa oli ju legendaarne koolijuht ka härmam Horm, ta ei tahtnud tegelikult meil nimi on Horn. Tema oli vastupidi, eestipärane nimi oli, noh, 10 paneme siis uue nime, aga siis panen ainult ühe kriipsu juurde horm. Ja tema oli siis jah, koolijuht, nii et see haridus ja kooliõpetajaamet on olnud ka peres ja suguvõsa on ikka ühe kooliõpetaja juurde saanud. Ja võib-olla küll, jah, mul meeldib koolis olla, sest koolis sa pead kasutama need võimeid, laulmist, liikumist, loomingulist tegevust, integreerimist teiste igasuguste ainetega. Ja siis suhtlemine teine minus, On ju keeled. Mulle meeldivad keeled kohutavalt, et ma sattusin prantsuse koolis, mul oli ju eesti keel kaasas ja siis rootsi keelt Moskas ennem prantsuse dollale. Tal oli, sa õppisid prantsuse keelt, päev oli üks tund aega, siis seal selle kõrval meil oli ingliskeel, meil oli saksa keel. Ma olen saksa keelt õppinud üle viie aasta siis Tuuliga naaseme hispaania keel juurde ja ladinakeelne ma saanud tõelise klassikalise keele, keele põhja ja selles mul on nii palju kasu olnud nii suurt rõõmu olnud, et ma proovin kõikidel öelda, et keeled on nagu uksed, mida sa saad avada. Sa, see annab sulle võimaluse kontaktideks. Nii et mul on väga suurt menu olnud sellest keeltest, keelte oskustest. Meie tahaksite veel õppida, ma tahan veel korralikumalt itaalia keelt, ma tulen toime, aga ma tahaksin korralikult õppida itaalia keelt. Et saaks niimoodi lihtsalt ladusalt rääkida, vene keelt ma kahjuks ei ole kunagi õppinud, kuna siin ei olnud nagu üldse ei tulnud kõne alla. Kuna see Venemaa oli nii kuidagi jah. Aga tänapäev oleks nagu puudub. Mida veel õppida ma ta igasuguseid asju õppida? Ma tahaksin ennast treenida natukene rohkem, võib-olla minna. Tennist mängimas nüüd ma käin uisutamas pikamaauisud, ma olen ostnud endale, et olla looduses nende uiskudega, see on väga-väga vahva. No seda ma ei saanud teha, kui ma noor olin, ma pidin tantsima kogu aeg, nii et nüüd ma leian, et see suusatamine, ma olen, hakkan suusatama nagu slaalomit ja niisugust. Me käisime Alpides, nüüd. Ja need, mida lapsed teevad, seda mina teen nüüd vanas eas. Kas teatris on ka midagi tegemisel? Ütleme võib-olla lõpetasin teatritööga paar aastat tagasi, siis ma elan lihtsalt ei suuda, kuna mul on terve aeg siin koolis. Ma olen ju siin koolis nagu kultuuriala konsult võib öelda, nii et ma vahendan diaat siis käimisi, muuseumites, käimisi, klassidele, lusti, et ma panin käiku siin koolis niinimetatud keskaegsete, et meil olid, meil oli siis nagu ajalooliselt päevases, ma sain kontakti Kalmar leni muuseumiga kus oli välja töötatud üks piss, uus mõtlemisviis, uus pedagoogika. Kuidas läheneda ajaloole? Ja seda me tegime kõigepealt siin Stockholmis kuuele klassile, siis läksime ju Tallinna ja tegime seda vanalinnakooliga, Tallinnas oli niisugune prožektor, oli siis meie kõrgastme klassid ja seda me tegime dominikaani kloostris ja ma nagu ma olen saanud aru sesoonselt, seda jätkatkud me siis olime seal ja õpetasime välja seminaripäevad linnamuuseumi personalile ja õpetajatele üle Eesti. See oli väga huvitav. Nüüd ma lõpetasin klassijuhatajana neljas klass, aga mul on ju alati inglise keeles ja mul on prantsuskeelne naasta. Nii et mul on alati kolm, kolm või neli klass, viis klassi, järgmine aasta need, eks vähemalt kolm klassi inglise keele ja siis ma näen klassijuhataja ühes klassis ja siis mul on prantsuse keelt ka. Kuidas koolivaheaja siis sisustate? Noh, homme hommikul lendan Budapesti. Mu mees on juba seal ja seal on suur konverents. Ja siis Budapesti tagasi ma ükskord käinud seitsmekümnendatel aastatel, kui ma olin Salzburgis romansi interpretatsiooni, kuulsin juhuslikult sain sõpradega kaasa. Pole kunagi seal tegelikult pikemat aega veetnud, ma olen neli päeva seal ja siis me oleme Maal Lõuna-Rootsis, mul on korter oma mehega, Skoones ma pendeldab, mul on väike korter siin Stockholmis, sest ma elan kahes kohas või siis me lähme Prantsusmaale ja see on väga meelde, ma saan treenida oma prantsuse keelt ja mullas Allik paar tuttavat, see, kes on kultuuritegelased, nii et ma leian, et see on väga huvitav. Persona. Personal. Persona saates esines Stockholmi Eesti kooli õpetaja Anne Mariasker Badersten. Vestlust juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.