Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin veel Urve Eslas ja tervitame meie saatetegijate tiimiga ühinenud Mihkel Kunnust. Tere. Tere, Urve, sulle ka tere. Ja lisaks on meil ka üks saatekülaline, kelleks on Tarmo Jüristo just enne salvestuse algust rääkisime sellest, et kuidas tarmat tutvustada, aga võib-olla Tarmo tutvustab ennast ise. Tere, Tarmo. Tere tere, tere Urve. Tere, Peeter. Tere, Mihkel. Et see tutvustamise osas ma arvan, see vast ei ole mingi selline väga sisuline küsimus, et kui selle tänase saate kontekstis nagu ma aru saan, siis võib-olla võiks olla oluline või huvitav ära mainida kahte asja, et et jah, et üks on, et ma õpin doktorantuuris Tallinna Ülikoolis kultuuriteooria alal mis võiks olla relevantne siis teine selle teemaga haakuv asi võiks olla siis see, et ma olen natuke olnud tegelikult teatris erinevate asjadega ja viimati siis nüüd just pidin natuke selle, no teatri Savisaare lavastusega selge. Aitäh. Ma usun, et see on tõesti üsna ammendav vastus ja sa mainisid ära ka selle teema siis raadiokuulajatele ka, mis see teema on. Meie tänase saate teema on tuuri kunsti ja poliitika vahekord. Nimelt siis selle nädala sirbis ilmus Tarmo Jüristo ja Kristiina normanni vestluskunstist siin ja sealpool eetika piire mille liid küsib, mida mõeldakse, kui öeldakse, et kunst ületab eetika piiri, kust see piir asub ja kes on selle sinna tõmmanud. Ja niimoodi lõdvalt haakub tänase teemaga siis võim kunstis ja kunst võim ehk mihkel, Kunnuse samuti sirbis ilmunud essee kirjutas sportlaste pjedestaali, mis arutleb selle üle, kuidas kirjandust hinnata, kas on võimalikud mingisugused objektiivsed kriteeriumid, kas siin on alust võrrelda seda spordiga või mitte. Tõsi, mihkel ei arutle nii palju eetika ja esteetika vahekorra üle, kuivõrd selle üle, kas on olemas mingi objektiivsus või mitte. Aga mingeid paralleele ma antud teemaga nüansist. Ja mina lisaks omalt poolt siia ühe veidike kaugemast ajast mõte võib olla, millest on ka hea lähtuda selle jutuajamise juures ja see pärineb Harold Pinteri Nobeli kõnest. Ja selle pealkiri oli kunst, tõde ja poliitika ja sellisena taga ilmus pärast. Ja seal oli siis välja toodud kunsti ja poliitika selline sisemine vastuolu, et kui üks on pigem huvitatud tõesti, see teine on pigem huvitatud võimust. Ja aeg-ajalt võib juhtuda nõnda, et selle võimu kinnistamiseks ei olda tõest sugugi nii ülepea palju huvitatud, kui võidakse olla. No siin me olemegi nüüd juba pea essees nendes teemades, et kõik mulle tundub, keerlevad ikkagi ühe sellise konstruktsioonina või ma ei taha öelda ühe keskme ümber, aga et räägime suhteliselt sarnastest asjadest, et kui sealt küsimus või, või Peeter, mida sa alguses viitasite. Mihkli see kohta tähendab, et see eristus oli seal? Ei küsinud, mihkel ei küsinud oma essees mitte siis eetika ja esteetika piiride ülevaid küsis, et kas on olemas objektiivseid kriteeriume selleks, et, et oleks võimalik rääkida, noh, kuidagimoodi hinnata Ta esteetilist elamust siis konkreetselt kirjandus järjekorda panna järjestada need kuidagi just ja, ja see on asi, millest, millest me Kristinaga samamoodi noh, isegi mitte äärt pidi üsna otseselt arutasime, et, et see on seesama küsimus, et kes ja kuhu tõmbab selle eetika esteetika piiri ehk et küsimus sellest, et, et kas see eetika piir saab olla objektiivne, et kas seda on võimalik kuidagimoodi täpselt või universaalselt objektiivselt inimese väliselt määratleda. Ja nüüd seesama asi, mida ma olen jah, sattunud lugema, et, et siis see minu arust puudutab samamoodi hästi huvitavalt seda küsimusteks, et, et kuigi tõepoolest jah, me võime rääkida, et on erinevad nagu modaalsuse erinevad režiimid, et kui et kunst on huvitatud tõest, poliitika on huvitatud võimust, siis ometi on üsna lihtne näha ju seda seostada, et tõe läbi võimu põlistamine on üks hästi-hästi levinud moodus või meetod ehk et võim püüab ennast näidata väga lähedaselt tõele. Et see on asi, et kui see õnnestub, kui kui võim suudab ennast tõega siduda siis ta muutub naturaalseks loomulikuks, selliseks, millega ei ole mõtet võidelda või vaielda. Ja seda me ju näeme praegu toimumas ka idapiiri taga, kus siis nimelt selline tõelähedus on järjest tugevamaks muutumas või intensioon vähemasti ta tõelähedust näidata, aga, aga kas ei ole natukene selle tõe nende piiride otsimisega nõndaviisi nagu on keelega. Sest keelereeglid, keele tähendused pannakse ju paika selle ühiskonna enda poolt üsna palju. Aga see ei tähenda seda, et neid võiks keegi omatahtsi hakata painutama meil muutma Sosüürile siin ja tema tema sellisele keele määratlusele. Et kas, kas see ei ole siin üsna sarnane sellega, kui me räägime tõest, ehk siis, et ühtepidi jah. Me saame ütelda, et keel on meie jaoks mingis mõttes objektiivselt tõene, kuna me kõik seda kasutame, saame sellest ühtemoodi aru. Aga samas ei ole keegi kõrgemalt Poolt võimupositsioonilt seda keelt meile peale surunud, vaid see on kujunenud meie kõigi noh, mingis mõttes osalusele mingis mõttes heakskiidul just selliseks, nagu ta parajasti on. See on nüüd päris nii, küll ei ole selles mõttes keele kujundamisega tegelevad, esiteks väga paljud inimesed teadlikult need, kes kirjutavad, valides hoolega sõnu, valides seda, millist konsultatsiooni mingile sõnale anda ja teadmatult aimavad paljud seda järele. See on huvitav jälgida, kuidas kasvõi meie ümber pidevalt mingid sõnad muudavad tähendust. See, mis on ühel päeval olnud sõimusõna või mõnel teisel päeval olla just kiiduavaldus ja samal päeval olla erinevate inimeste jaoks. Ja sellega ma olen väga nõus, Peeter, aga siin on üks väike erinevus võrreldes sellega, kui võim püüab keelega sedasama teha on see, et selleks peab olema ühiskonnas mingisugune vastuvõtlikkus sellele muutusele, mida keeles tehakse. Selleks peab olema sellele inimesele näiteks, kes selle uue tähenduse sisse pantud, mingi voli seda tähendust sisse viia, näiteks kirjanikul ja kirjaniku sõnal on natuke suurem kaal ja temal on natuke suurem voli keelereegleid muuta, kui on tavalisel inimesel. Ja siin nüüd minu meelest tulebki see erinevus üsna hästi välja, sest seesama keeleruum või seesama ühiskond loob ka need reeglid, kellel on õigus muutusi sisse viia. See ei ole ainult keeles kinni, et Tarmo, kui tohib, ma tsiteerin sind, sa ütled, et tavakäsitluses käivat eetiline esteetiline tegelikult koos see, mis on tõene, on ilus ja see, mis on ilusam, tõene ehk siis võim legitimeerib bki ennast selle kaudu katsub näidata Ennast ilusate asjade kaudu, mis kandub üle loomulikult ka keelele. Ja vastupidi, ka kui asi õnnestub, siis hakataksegi seda ilu ja kaunidust seostama kõige sellega, mis on hea ja legitiimne. Jah, no ma ei tea, kui sügavale sellesse keele teemasse Me siin triivida tahame, et ma ka mõtlesin, et siin on terve hulk lisaks üürile tulid mõned muud nimed ka pähe, et kelle võtmes seda küsimust võiks vaadata ja kus siis paistab jälle sootuks teistmoodi, et ilmselt siin siin on ka palju tahke asja, sellest saaks omaette eraldi saate, mis mulle pähe tuli, oli see, et kui oli juttu sellest kirjaniku volist keelt muuta, siis seal on ja see on jälle omaette ussi kurkeks, et et küsimus sellest, et kes kirjanikule selle voli annab, kuidas vuli tekib kirjanikul keelt muuta, aga konkreetse kirjanikuna mul tulime. Jaan Kaplinski, kes on teadlikult läinud nagu nii-öelda keele eksiili just sellel põhjusel, et ta ütleb, et tema volikeelt muuta selle kallal tarvitatakse vägivalda, et et tema kirjutab lehte artikli ja keeletoimetaja käib sellest üle, et ei ole mingit kirjaniku voli rääkida seda keelt, et seda Kaplinski kasutab just nimelt väga sageli emakeelt. Ta ütleb seda keelt, mida tema ema rääkis ja, ja ma arvan, et tal on tegelikult mitu päris huvitavat iva selles asjas, et noh, et nüüd ta, ma nüüd ei ole ta viimasel ajal ta blogi jälginud, aga jäta ta mingil hetkel, eks ju, lõpetas eesti keeles kirjutamise, kirjutab oma blogis samamoodi prantslase, või võro või, või vene keeles? Mäekatusekeeleruum ei ole homogeenne, eks, et seal on ka väga erinevaid nii-öelda žanre mis osad on selliste keeleliste muutustele rohkem vastuvõetavad, teised. Aga jah, kui see on minu arvamust tahad ajakirjanikuna, et siis mina küll oleks seda meelt Kaplinskile oleks õigus ka siis nagu zhanriüleselt kasutada seda keelt, mida ta õigemaks peab. Noh, aga naljaga pooleks võibki öelda, eks, et mitte kirjanikul ei ole see voli, vaid lõpuks on toimetaja see, kellele voli keelt muud Sellega on nüüd jälle ei ole nõus päris nõndaviisi, sest ega toimetajad tegelikult seda keelts palju ega talle seda pulli ei anta, noh näeme, Kaplinski ei andnud selleks voli, eks ole, andes selgelt mõista, et see ei ole okei. Ma tean üsna palju muid kirjutajaid veel, kes on väga selgelt öelnud, et see ei ole nende meelest õige. Nii et otse voli antaksegi mingisuguse üldise kokkuleppe tulemusena. No ei ole vist enam juba oli, võetakse, sest isegi lepime selle traditsiooniga, et kirjanikul on näiteks suurem voli, nagu see Urve ütlesid siis tegelikult on see, kes määratleb hunt, on kirjanik, igaüks saab öelda, et ta on kirjanik ja sellest nii-öelda enesekinnitusest piisama, sest alati saab öelda, et kes sa oled sina, kes ütlevad, et ma ei ole kirjanik. Ja samamoodi kunstnikuga, kes oled sina, kes ütlevad, et ma ei ole kunstnik. Ja iseenesest ma mõtlen, kui ma vaatan ka seda Tarmo Jüristo artiklit SIIN õigemini intervjuud, siis Vormaniga räägivad kunstnikust mõlemad väga niimoodi selgelt, mis on tema funktsioon ja nii edasi. Suhtlesid Õisega ilusad kunstnik, seal kobab midagi, tunnetab, otsib piire, artikuleerib, aga niipea, kui me võtame seda. Okei, oleme nõus sellega, aga muudame selle asja normatiivseks, kunstnik on see, kes piire see, kes otsib. Noh, ma ei tea ühiskonna jõujooni ja nii edasi ja käime selle normatiivse definitsiooniga nii-öelda kõigist üle, kes ennast kunstnikeks nimetavad. Siis muutub just täiesti relevantseks, et kes on kunstnikke, kes ei ole paljud neist üldse kunstnikud. Endale võivad endale lubada kunstlikku vabadust. Noh, loomulikult see, see on üks selle, selle jutu, selline üldine, taamal olev teema samamoodi, eks, et küsimus sellest kunsti piiridest puudutab samamoodi seda küsimus kunstniku piirid, sest et, et kes on kunstnik, kes mitte ja siin meie vestluses noh, Kristina ka, et kui me seda juttu ajasime, et siis see ilmselt paistab ka selles tekstis välja, et meil on suhteliselt suur ühisosa või üsna sarnane vaade sellele asjale. Aga et mul ei ole absoluutselt seda tunnetki, et see peaks olema mingi, pretendeerib üldisele universaalsele vaatele, et me lähtume siin kunstist oma vestluses, kunstist ja kultuurist pigem just nagu teatud spetsiifilise normad tiivsuse kaudu. Meid huvitab kunsti ja kultuuri see osa, mis tegeleb sellesama kompamise nihestamise ja kõikide muude ihuliste tegevustega, mida sa, mida sa mainisid. Et see on see osa, mis meid Kristiinaga selle vestluse kontekstis rohkem huvitas, see ei tähenda tingimata seda, et kunst, mis ei kompa ega nihuta ei ei ole kunst või kultuur, et on teist laadida. Teistsuguse funktsiooni kuulge, aga äkki tuleks seda kunstnikuks olemist vaadata umbes nii, nagu muistsed skandinaavlased vaatasid Vikingiks olemist mitte ei oldud viiking, vaid käidi kingiks teki inimesed, ka mingil hetkel käivad kunstnikuks. Või libahundiks, see, see mõte on mulle hästi-hästi sümpaatne, nagu mitte ainult kunsti ja vigindite puhul, vaid vaid ka üldisemalt jah, et, et see, see vaade, et sa saad olla noh, selline ma ei tea, diivanile istudes saad olla kunstnike, see kõlab mulle üldse natukene veidrana, et see on, see on natuke selline mittepraktiseeriv, taimetoitlane asi, et et ikkagi taimetoitlane. Sa ei ole nagu passiivselt, sa ei ole lihtsalt kuidagi sellisena, et sa ei saa olla taimetoitlane, juhul kui sul juhtumisi astud restorani, kus liha on otsa lõppenud menüüst, siis saad seeläbi taimetoitlaseks, tellid sealt menüüst, mis olemas on, ei, et see nõuab ikkagi mingit aktiivset dispositsiooni, mingit aktiivset suhtumist ja tegelikult ka siis tegutsemist. No aga siinse praegu minust läksid Petroduga vastuollu, justkui ma lähen ühe korra, see on taimetoitlaste. Käisin, käisin täna taimetoitlaseks. Et siit siit eeldabki, et seal seal mingi pidevus. Ma ei saa ka öelda, et eelmine nädal ma olin budist. Sellist inimest ei võeta tõsiselt. Mingi kaalukas tulebki kestvuse kaudu enam tulebki, see peabki olema järjepidev, selleks ma räägingi dispositsioonist, ma ei räägi lihtsalt sellest, et et kui sa juhtumisi sellel hetkel, kui sa me näiteks siin laua taga keegi praegu ei söö liha, see ei tähenda seda, et me oleme taimetoitlased. Võime olla taimetoitlased, aga sellest, et me praegu siin hetkel liha ei söö, ei piisa selleks, et et me saaksime olla taimetoitlane, aga ma teen ühe provokatiivse akti, kas ma olen kunstnik ja siis ma tegin olin viieks minutiks kunstist. Ei, ma arvan, et ei ole, et, et see tähendab jällegi seda, et, et sul on su provokatiivse talaktidel, on, on mingisugune järjepidevus, et see seondub kuidagi sellega, mismoodi sa üldse elada, et, et mismoodi sa teed mingeid asju, kunstlikuks, elada ennast täpselt. Aga see näitabki, et tegelikult on ju ka kunstvõimu küsimus tähendab võib-olla Primikiviseerin asju, aga mulle üldiselt meeldib mõelda, et kõik asjad on võimu küsimused. See ei tähenda tingimata mingisugust vägivalda või agressiooni, aga see tähendab ikkagi seda, et sa langetad mingeid teadlikke otsuseid ja, ja selle kaudu mõjutada ennast ja teisi. Et selles mõttes ei olegi võib-olla kunst ja poliitika teineteisest nii väga kaugel ka, et mõlema eesmärgiks on võim, lihtsalt võin natukene erinevates valdkondades. Ma ei ole väga kindel selles, ma ei ole väga kindel, et me saame teha selliseid üldistusi sest sellised jah, aga ma ei ole kindel, et üldiselt on alati väga õiged. Pigem mis mulle näib, on see, et et võib-olla kunsti üks osa sellest võimust loobumine pidevalt pidev võimu äraandmine vastutusele on lihtsalt kunsti, aga vaata simma simman jälle ei ole päris nõus, selles mõttes on minu meelest vastutus võetakse just nimelt võimust äraandmise läbi või või osaliselt selle kaudu. Vot see on nüüd üks huvitav asi, mille Mihkel praegu siin üles tõi, millest me selles sees tegelikult väga palju ei saanud rääkida möödaminnes ja kuigi ma siin Ma just ka mõtlesin vahele öelda, et noh, näiteks mina ei, ei pea ennast kunstnikuks, olgugi et ma olen osalenud terves hulgas kunstiprojektides nüüd, viimasel ajal teatriprojektides konkreetselt, aga siit-siit-sealt ka muudes tegemistes ja asjades. Aga tulles nüüd tagasi selle juurde, et, et kas kunst on vastutusest äraandmine, et justkui sa ütlesid, et õu, et meediapoliitikat me tegime lihtsalt kunsti siis see on üks selline huvitav asi, mis just konkreetselt Savisaare puhul, millega mul on isiklikult kadunud päris palju kokku puutuda, ehk et kui see sõna hakkas levima, et me teeme seda Savisaaretüki ja, ja siis, kui inimesed näppude peal, kuid lugesid ja vaatasid, et satubki täpselt nagu märtsi algusesse või veebruari lõpus see etendus, siis mul tuli ja mitte ainult mul vaid ka noh, väga paljudel teistel selle lavastusega tegevad olnud inimestel tuli järjepidevalt nagu kogu aeg vastata küsimusele, et kas te vastutate ka selle eest, mis te teete. Et kas te võtate vastutuse selle eest, et kui nüüd teie loo tulemusena saab Savisaar võimule ja noh, veel üks põnev asi siin tähele panna on see, eks, et et noh, terve hulga inimestega, kellega Eroga koosnevad intervjuusid, tegime selle asja ettevalmistamiseks kindlasti üle poolte nendest intervjuudest algas nagu sellise noodiga, et, et noh, tegelikult me ei peaks seda nagu intervjuud tegema, et te aitate siin Savisaarele, kas te tahate seda või mitte, et aidata talle kaasa. Ja teiselt poolt siis see, kes tegi no teatri siis selle Savisaare reklaamikampaania peale politseisse avalduse oli Keskerakond ehk et see oli nagu mõlemalt poolt leiti, et kahjustatakse või tehakse liiga või tehakse kahju, püütakse midagi midagi halba teha ja nüüd siit tuleb välja see, see asi, et mispärast noh, olgu ette rutates korraks või siukest kõrvale hüpates korraks öeldud, et see, see olukord, et see viimane lavastus sattus valimisõhtu peale, oli asi, mis tegelikult noh, vähemalt mulle, Eerole mõlemale meile tuli üllatusena, et me olime juba seda tükki tükk aega kirjutanud ja otsustanud ära, et tegevus toimub valimisõhtul ja siis saime teada, et ühel hetkel seal viimasel mängu korraga saabuka siukse ruumi ja ühtsus. See satub sellesse samasse hetke, millest ta räägib. Aga selle puhul nagu tegelikult üks oluline aspekt oligi ka see, et, et seal on omaette põhjus, miks seda asja teha just sellel hetkel, kui seda teha. Sest vaata, kui oleks olnud Savisaare see muusikal või tragöödia, oleks tulnud välja, ütleme siin kaks aastat praegusest vasta praegusest 2016 kevadel siis oleks olnud väga lihtne teha seda asja öelda, et ah, see on lihtsalt kunst, et see noh, et siin siin nagu tehakse mingit tralli, räägitakse mingit abstraktset lugu sellest asjast sellel hetkel, kui ta sattus just nimelt nende valimiste aega. Ja lõpuks sellesse valimiste momenti. Ta oli võimatu mööda vaadata selle loo poliitilisusest ta läbi selle selles ajas olemise sai nagu. Poliitilise dimensiooni, millest on võimatu nagu mööda vaadata, sa ei saa öelda, et sellel ei ole, et sellel on taotluslikult see samase poliitiline dimensioon ja tähendus olemas. Ja sellel hetkel vähemalt osaliselt on seal tõesti ka seesama asi taga, et, et see endasse vaatamine ütleme nii, et me ei tee siin mingit nagu kunstimehe. Otsi vabandust, et me teeme kunsti, me räägime, et me tegeleme võimuga selle samas nagu sellessamas aktuaalsuse, sest siis kui ta kõige teravamad Aga millist vastutust, et õigupoolest nõuti sõdete koosse, Puku sooritaksid? Vaat see on ka huvitav asi, et seda oleks, seda me küsisime ka mitmelt poolt, et mis see vastus oleks, et mulle tundub, et seal taga see arvamus oli see, et see vastutus, et vastutustundlik inimene sellist asja ei teeks, et see oli see mõte, mis sealt tagant kõlas. Kuulame aga midagi, mida vastutustundlikud inimesed teevad. Kuulame nüüd Vaiko Epliku pala varielu, mis muuhulgas kõlas Eesti vabariigi 94. aastapäeva kontserdil Tartus Vanemuises. Aga kui. Harryga harjumatu. Kõlas Vaiko Epliku varielu, nüüd jätkub kultuurisaade vasar, stuudios on Urve Eslas, Peeter Helme, mina olen Mihkel Kunnus ja külaliseks on Tarmo Jüristo. Ja ma läheksid kohe teemaga edasi ja küsiksin niimoodi, et kui üsna ilmne või tavapärane rääkida kunstnikest, kes sekkuvad poliitikasse kunstnikud, kes teevad poliitikat. Aga mis sa sellega, kui poliitikad hakkavad tegema kunsti? Sellega on see asi oma piire, eetilisi piire. Sellega on see asi, mida selles essees ma tegelikult ühe sellise nime tsiteerimisega möödaminnes ära mainisin, ka see nimi oli Benjamin, et, et kes on nimelt sellest kirjutanud nagu siis poliitikastetiseerimisest et mis, mis viib meid muidugi terve jälle täitsa eraldi siukse täna Eestis väga tulise teemani, et milleni ma ei tea, võib-olla selles saates ei, ei lähe. Jah, aga kui nemad ütleksid, teevad kunsti. Ja paljud ongi ju seda öelnud poliitikud ka läbi ja noh, ma mõtlen praegu just tagasi 20 sajandi ajaloole, et kes nägid poliitikatest eetilises võtmes, et see oli nagu küsimus sellest, et mismoodi sa poliitikast räägiti käesti selgetest eetilistes terminites. Et teine maailmasõda kui suur vaatemäng näiteks esimene maailmasõda enne esimest maailmasõda, maailmasõda oli väga palju juttu sellest, et kuidas sõda on see, et, et vägivald on see, mis puhastamist, tervist tervendab rahvaheidet, et mis, mis eemaldab sealt siuksed nõrgad ja, ja elujõuetud osad ja komponendid, et teise maailmasõja ajal ja enne seda eriti enne sõda oli samamoodi väga palju ikkagi see noh, vot võtan needsamad poolse, Benjamin eks selle poliitikastatiseerimisega rääkis siis konkreetselt fašismi ja konkreetselt saksa fašismi mitte isegi Itaalia omast. Aga see oli ka samamoodi ju selgelt selline poliitilisel spektaaklil põhinev ühiskonnakorraldus, millel oli väga selline konkreetne ja manifesteeritud esteetiline väljendus, noh, alates nendestsamadest nagu sõjaväe paraadidest kogu sellest rahvamasside juubeldamisest, et mis, mis leni Rihvestali tahte triumf is on, on siis sellise tänaseni jõudnud esteetilise väljenduse leidnud. Ja, ja noh, näiteks seesama see Ristnas talitahte triumf, et, et see on selline huvitav kaasus, millega ongi väga palju tegeletud, et tuleb kohe pähe suusansontagi fastsineeriv tassisime see, et kus ta, kus ta täpselt seda teemat lahkab. Tolstoi ütleb iseenesest, et mida rohkem me andumi ilule, seda rohkem kaugeneme seadusest. Aga kui me vaatame ka näiteks tänapäeva neid poliitilise reklaami, siis nad enamasti ongi ilusad, eriti telereklaamid, nad keskenduvad ilule ka midagi mõistlikku, seal taga ei ole seda nagu ammuja ammu kirjutada, eks ju, mitte midagi mõistlikku, täiesti stabiilsed lausungid, aga samas neid esitatakse ilusalt ja nad nagu kuidagi toimivad, aga poliitikasse minema, aga. Minu meelest siin on pigem funktsionaalsust, aga mitte ilu. Mulle ka tundub jah, et pigem on siin tegu sihukeste pesupulbrireklaamidega, et sul ilusad, kus aetakse taga ilu vaataja silmis ilmselt, et mida, mida keegi ilusaks peab, et seal mina näen neid ikkagi rohkem, jah, nagu selgelt funktsionaalsete reklaamidena, mis tõesti kohati on tehtud kõrgete professionaalsete standarditega. Ei, no ma sellest saan aru, loomulikult seal ilutaotlus on selle kaudu nad üritavad mõjude ja mis, mis see muu on, kas nad targad või argumenteerivad nisu. Silmas lihtsalt seda poliitikutel, ankurileli särajaletažeeritada, kas või meelelisele tajule põhinema. Kuulge, aga kas te ei mõtle, hoopis kõige veidram on see, et viimase 20. aasta esteetiliselt kõige nauditavam poliitilise etendusega sai hakkama teater. Pean silmas siis no teatri suurt etendust, ükski partei ei ole suutnud ju nii ilusti väljamängitud, nii korraliku, nii professionaalsete, nii nauditavat etendust anda täpselt nii professionaalselt. Jah, selle sellega sellega seoses jällegi jällegi ma tahaksingi mõelda võib-olla seda, et, et kui seal ma saan aru, et sa räägid praegu ühtsest Eestist, et siis kas seal vajutati väga kõvasti siis seda esteetika pedaali ja nüüd tõepoolest jällegi jah, peab olema täpne, et mida esteetika all silmas pidada, et kui sa lähed tagasi nagu selle kreeka etümoloogilise juureni ütlevad, et noh, tajutav ja tunnetatav asi et siis see teeb selle mõiste veidikene avaramaks kui see, et kuidas seda täna siukseid jällegi tavakäsitluses mõistetakse. Ma võiks öelda, et see on nagu väga suur niimoodi öelda vahe, kas sa teed üle elusuuruse näopildi kuhugi maja peale linnatänavatelt, kus suur isakuju vaatab sulle alla või sa teed näiteks papist kuju, mis on meeter 50 pikk. Sihukest tegelast ei võta keegi tõsiselt. Noh ütleme, biosemiootika selline mõiste nagu Superly reliiser, sellega on kõik niisugused asjad, signaal läheb seda tugevamaks, mida tugevam tema nii-öelda närviaisting. Et noh, sõnades niisugune asi puudub, kõik valimisprogrammid oleks A4 lehel oleks asi korras, aga noh, me võime tuua millega kajakaid katustelt tihti minema saab, eks sa paned sinna suure kajaka muna, proportsioonidega terasmuna, Need on suurem kui originaalmunad ja kajakas selle otsa munele, sest see mõjub umbes samamoodi nagu meestele rinnad, mida suurem, seda võimsam, eks ju, see on nii-öelda super Eliisa öeldakse ja no ärge kergitage siin kulm, ehk siis raadioinimesed ei näe, aga see toimib lihtsalt niimoodi ja mõned mõned asjad lihtsalt toimivad seda, et mida tugevam signaalis annad. Aga tekstiga nii ei ole, eks ju, sa ei saa täht e-tähte teha rohkem e x, kui ta on seal nii-öelda kvantitatiivne. No tekstil on ikkagi selgelt olemas oma suuruse tõttu lihtsalt rääkides sellest, mis oligi sul super super super reliiser, et kui sa mainisid seda nagu maja suurust, poliitiku nägu, noh, et näiteks mida samamoodi Ene-Liis Semper kasutas siis sellise kujundused efektielemendina, savisaarlased, sul oli selline kogu lavasuurune siis Savisaare või siis sellel hetkel, siis noh, näitleja, see nägu on ju provotseeritud, et siis ma saan vist aru, et millele sa viitad, aga et see on teema, et, et või, või aspekt, kus mulle tundub, et, et on täpsem rääkida mitte üldisest eetikast vaid ühest sellisest spetsiifilisest esteetika modaalsusest, mis tõusis suure tähelepanu alla 19 sajandi lõpul ja millest ma siin laua taga inimesed kindlasti teavad seda terminit sublinn. Et see spetsiifiline modaalsus, et, et mis ei ole küsimus sellest, et see on ilus, et just nimelt kant rääkis Subliinsest või kui tark rääkis Subliinsest siis see olnud asi, et, et kus inimene seisab vastu, ütleb, et oi kui kaunis, et oi, kuidas ma naudin seda nagu ilu ja harmooniat, sellest ülesanne olla eestlasena. Jah, ülev on see eestikeelne vaste, aga see ülev eesti keeles minu arust päriselt ei väljenda väga hästi seda asja, et kus kandi jaoks konkreetselt oli seal ikkagi sees kaseõud see hirm selle asja suhtes, millega vastamisi seistakse, et sa seisad vastamisi millegagi, mis on suurem kui sina, mis on võimsam kui sina ja see, see ülevus ei ole ainult see, see juubeldav asi, et vaid, et selle juures on ka see nagu tumedam äär. Heino dialoogid on sellest ammu rääkinud ülemuse õudne komponent tremendus. Selline minu meelest see viibki selleni, millest ma tegelikult oleks tahtnud lähtuda lõbuks nimelt selleni, et võim ja vaim on alati pidanud selle pärast koostööd tegema, sellepärast et võim on taotlenud seda õudsat ülemust, aga pole tingimata alati osanud seda teha ja siis on olnud vaja osavaid käsitöölisi, olgu nendeks siis arhitektid, kes planeerisid püramiide või renessansiaja kunstnikud, kes suutsid õudustäratava realistlikkusega kujutada piiblistseene või miks mitte ka siis need samad kodanikud, kes organiseerisid kõiki neid natside paraadi ja üritasin Jah, et selle püramiidide ja, ja renessansi rea peale mulle just kohe tuli meelde Mussolini projekt, et kus ta murdis läbi, on ju selle Püha Peetruse katedraali, mis enne oli siis selline keskaegne linn, et kus see efekt täiesti teistsugune, eks, et algselt oli Püha Peetruse katedraali ees väike väljakese ilmusid nagu tänavaterägastikus sinna välja ja siis ühtäkki seisid vastamisi nagu mingi sellise suure asjaga, mida ei saanud olla nagu sellesama linna loogika järgi tollase keskaegse Rooma loogika järgi siis Mussolini murdes sealt nagu otse suure avat tee läbi kuni kuni jõeni ja see tekitas hoopis teistsuguse Subleemsuses. Kusjuures Olavi Paulaise seal külalisena kolmandas klassis on minu arust väga hea mälestusteraamat sellest, kust ta selle kirjeldab, et Helgi heitjatega tehti katedraal, mis ulatust ratas pööraselt võimas, see oli nii-öelda just seal kohal olla ja soomlased siiamaani vaidlevad teda, kas ta ülistas natsismi või oli kriitiline, aga minu arust nagu lahendus on lihtne. Mees kirjutas teatriarvustuse ja oli, et see oli nagu reality ooper brites Raike. No see ongi kõik tegelikult jah, veel täitsa omaette ja keeruline teema ja mulle tundub ka, et praegu nagu tänasel hetkel Eestis natukene liiga tundlik teema, et saaks väga rahus ja rahulikult ja mõistlikult arutada fašismi Eeeszteediga üle. Jah, et see toob kaasa viljade radadega marssidega. Aga kui võimu ja vaimu koostööst juba juttu oli, siis kuulaks korraks vene muusikat. Ansambel b, mida on peetud siis nimetatud Putini lemmikbändiks. Andis aastal 1992 välja albumi, oskas alustav mõõdplooghiili, kes ütles, et halvasti elasime. Albumile on lugu nii turakas Ameerika, ära mängi lolli. Ameerika. Eetris on kultuurisaade vasar, läheme teemadega edasi, stuudios on Mihkel Kunnus, Peeter Helme, mina, Urve Eslas ja külalisena Tarmo Jüristo. No ühe teema tahtsin teel üles võtta ja see on võimukriitika mida ju ka kunst teeb. Enne oli pikalt juttu sellest, et võim kasutab kunstiaeg-ajalt enda ülemuse suurendamiseks või just selle veidike tumedama ja ülemust tekitava serva lisamiseks sinna oma plaanidesse. Siis seda kindlasti ei saa üldistada kogu kunstile. Pigem on tegu siin ikkagi suhteliselt sellise marginaalse osaga kunstist. Suur osa kunstist tegeleb ju just nimelt sellise võimu kriitikaga näitamisega et mis ei ole päris nii, nagu võiks olla. Noh, kas see on marginaalne või mitte, see ilmselt jällegi sõltub veidikene vaatenurgast ja sellest, et kui laia rehaga seda kunstipõldu tõmmata, eks, et kui võtta noh, laiemalt nagu kultuurisündmusi ja ja laiemalt jah, kultuuriga Eestis, et siis mulle tundub, et siinse see jaotus ei pruugi sugugi nii lihtsalt sedapidi olla selles üldises mõttes võimu kinnitav kunst või kinnistav kunst vähemuses on, mulle tuli just meelde, et siin veidi aega tagasi Anders Härm kirjutas sirpi ühe ühe loo, kus ta võttis kokku või käis läbises rooti vaatekunstile, et kus ta rääkis samamoodi justiitskriitilisest kunstist ja Edison kraatilisest kunstist, et siis sellest, et mismoodi on olemas ja konformistlikust kunstist, et noh, need on kõik muidugi laetud laetud terminid jah, et need juba väljendavad ühte konkreetset lähtekohta või vaadet sellele küsimusele. Aga, et noh näiteks sellesama jaotuse järgi, et kui võtta see lihtsuse mõttes korraks lihtsalt kriitiline konformistlike asi, et siis noh, laulupeod selles mõttes kultuuriliselt vaadates langeksid selgelt selle konformistliku traditsiooni alla, et see ei ole kriitiline traditsioon, see ei ole see, mis üritaks nagu kuidagimoodi võimu torkida või nihestada või teda mingil moel avada. Et pigem on see see osa sellest Subliimsest taotlevad skulptuurist ja see, see ei ole kuidagi eesti kultuuris marginaalne nähtus. Tõepoolest, kuid see on nähtusena siiski noh, ütleks pigem pigem marginaalne, et ta küll on sellise kultuurne sümboolse tähenduse poolest suur, aga toimub ta üsna üsna harva ja ega siin meil tekib ka küsimus sellise natuke nagu sellise rahvakunsti sellise nukralt elitaarse kunsti vahekorrast, aga sinna ärme praegu lähe. Pigem ma tahaksin küsida just nimelt selle koha pealt, et et mis seda, seda võimu torkimist ja ärritamist ja võib-olla võib-olla su nihestamist puudutab, nagu sa ütlesid. Ja kas siin ei ole nõndaviisi, et osaliselt mulle tundub, on aeg-ajalt selleks kunsti definitsiooniks, kui me nüüd tuleme, Mihkel, sinu suure kire juurde leida neid universaalseid suuri definitsioone selle kunsti definitsioonist ongi just nimelt niisugune kriitika ja niisugune soov midagi ümber lükata või nihestada ja kohati mulle tundub, et on isegi nii suurelt muutunud definitsiooniga, seda soovitakse definitsiooni on näha, et aeg-ajalt tehaksegi seda lihtsalt torkimise ümber hakkamise pärast, sest tundub, et vot siis ollakse õige kunstnik. Ma tahaksin niimoodi vastata küsimusele, kas grafiti on kunst, et ma siis vastaks niimoodi, et üliharva et et see, mis asi, võimu kriitika, näiteks ma mõtlen näiteks mingites öeldakse, et keegi on sotsiaalkriitiline luuletaja, see on paremal juhul mingi porin lihtsalt et igasugune vanad analüütilisest seal puudub või noh, wet on keegi sotsiaalkriitiline räppar tühjad Anda põriseb lihtsalt eksi, seal mingit analüüsi ei ole, ega kedagi teie morjendada lihtsalt mingis mõttes nagu personaalne jääkelder laadib inimese emotsionaalset maha ja kus ta ongi, et ta on pigem tegelikult vast vastupidise toimega ja sama puudutab kusjuures ropendamist ma mõtlen selle nihilist FM ropendamisele, siis noh, igaüks väike tegelane teeb seal endale personaalse jääkeldri laadib ennast maha ja, ja noh, mis analüütiline väärtus on näiteks mingi ropentroppustel null, mis kriitikas on null mihkel siin sa eeldad. Ikka saab olla ainult analüütiline, et, et see on see asi, et kus sa mõtled oma nagu seisukohad läbi ja siis mõtled vastase seisukohad läbi, siis kõrutad, neid esitad, eks. Aga et see oli üks huvitav asi, mis tuli välja Kristinaga nendel teemadel rääkides et ja noh, tema on nagu parema väljendi puudumisel professionaalne kunstnik, et ta elab ja teebki seda. Võta see, see ei ole seesama, tulles meie vestluse alguse juurde tagasi, et, et kus on tegu ühe kunstiaktiga, vaid et see on asi, mida ta, mida ta teebki pidevalt ja kogu aeg on ju, eks. Ja tema puhul vähemalt oli küll hästi, selge see asi, et ta ütleb, et sellel hetkel, kui ta nagu mingile küsimusele läheneb ja püüab sellele kunstile, sest lähenevad näiteks seesama kuldsõduri asi, mis Eestis on nagu väga palju tähelepanu saanud ja, ja mõlemal pool samamoodi jällegi pahakspanu leidnud siis see, see oli, see oli teema, et kus ta ütles, et sellel hetkel, kui ta sellega välja tuli, ta ei teadnud, kuidas A kuidas sellele reageeritakse. Ta ei teadnud bee isegi seda, millist reaktsiooni ta soovib sellega. Kolmandaks, ta teadnud ka ise, et mis on tema nagu seisukoht või suhe selle asja juures, et noh, kui tal oleks palutud seda eksplitseerida, seda välja öelda, et mismoodi tema arvab, mida tema arvab pronkssõdurist, tal oleks oma seisukoht olemas olnud, eks. Aga kunstnikuna seda, seda asja tehes ta püüdis mitte lähtuda oma isiklikust seisukohast vaid asetada nagu sellesse ruumi mingi objekt, milles koonduvad või kuhu jooksevad kokku hästi paljud erinevad impulsid ja mis, kus nad leiduvad siis oma uued peegeldus, pinnad, et kus nad saavad oma uued tähendused tekitada vaat seesama nagu teistsugune sõlm nendest tähendustest ja seostest. Aga sellist inimkatset nagu ei õigusta nii-öelda või legitamiseeri kunsti niuke kaitsevari, mul tuleb meelde, see esmaspäeval oli plekktrumm ja seal üks üks mõistlik, ütlesite, igal inimesel peab jääma õigus mitte vaadata kunsti noh seoses selle nii-öelda holokausti Poola näitusega, mis seal Tartus skandaali tekitas, aga Kristiina Norman, ta ju trügis nii-öelda näkku oma kunstiga inimestele rahu rahumeelsetele inimestele ja nad pandi eksperimendi osaks. Et kas seda käitumist ei õigusta nii-öelda ainult et vabandust, ma tean lihtsalt kunsti, ärge nüüd väga tõsiselt võtke. Ma arvan, et Kristiina tahtis, et võetakse väga tõsiselt, et ta just nimelt ei soovinud, et see oleks selline asi, et kus öeldakse, et ma teen ainult kunsti, ärge väga tõsiseltvõetav ei nojah, aga tema soov oligi see, et seda võetakse just nimelt tõlkis talle, kes talle annab õiguse niimoodi inimkatseid kestvale, võtab sellise õiguse. Kusjuures mina näiteks ei võtnud tõsiselt, mina vaatasin ka, et ahah, tegu on lihtsalt kunstnikuga tegu on inimesi, kes ilmselgelt ajalugu väga hästi ei tunne. Ja sellega oli minu jaoks teema lõpetatud. Ma ignoreerisin seda võimalike võimalik reaktsioon sellele asjale. Mina mäletan umbes umbes analoogilist reaktsiooni, nagu Peeter praegu kirjeldas, aga küll, aga ma püüdsin näha, ma mäletan toona selle tegevuse tagajärgi või nagu tulemeid ja peas panin siis kokku justkui sellise kaardi võimalikust erinevatest tagajärgedest sellele erinevatest reaktsioonidest tuleb tunnistada, et mulle see kaart ei meeldinud. Ja pigem ärritas see nende tulemite võimalikkus kui see, et mulle näkku sellisena pandi. Oota, aga, mis sa sinna kaardi peale joonistasid, ma pakun, et see oli üks valge leht. Mingeid erilisi tulemeid sellel ju ei olnudki. Võib-olla peale selle, et meie siin praegu heietama Ei eks seal oli üksjagu tulemeid. Sellel oli ikkagi täitsa selline noh, päris palju elavat retseptsiooni, et inimesed, kes haarasid ühelt või teiselt poolt, et see, see küsimus sellest, et kes andis Kristina Normanile õiguse teha inimkatseid, et Mihkel Kunnus ei ole esimene, kes selle küsimuse peale tuleb. Et see, see küsimusena Ei, no võtame siis niimodi universaalkonstandid, eks ju, loomulikult pronkssõduriga mängib relatiivne asi üks vaatenurk, teine vaatenurk. Korraliku fašistliku karnevalid oma haakristid välja teeks sihukest kunsti, et see on küll niimoodi õue välispoliitiliselt ikka algadest, kas ikka maksab ja kuule issand jumal, seal lausa rukkilill, et kuidas sellega keset tänavat kõnnid, et et noh, kas, kas siin ei ole siiski mingi sihuke noh, et üks absoluutne leitud mulle meeldib nagu Ilmar Vene on aasinud, et üldine seisukoht või filosoofiline õhustik nominalistlikega välja arvatud, mis puudutab sõna fašistideks. Realistlik ankur. Oota nüüd, plats, olgu see on ka üks, üks teema, mis ma siia kriitika juurde tahtsin just nimelt sisse tuua ja see on vastutus. Sellepärast et paratamatult on ju nõndaviisi, et ega see töö, mida kunstnik teeb, ei pruugi olla alati poliitiline, tal ei pruugi isegi olla mingit poliitilist sõnumit, mitte mingisugust isegi tõlgendamisvõimalust võib-olla tema enda arvates sel hetkel, kui see seisab, temal seal kodus, aga niipea, kui see läheb rahva hulka kunstnik tahab, et see läheb rahva hulka, Niibese pannakse konteksti, tekst muutub, muutuvad tähendused, nagu me siin laua ümber kõik teame. Ja selle tulemusena tekkib jällegi väga palju erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja vot seal tekib poliitiline tõlgendamine, seal tekib see, et saadakse sellest aru ühtemoodi, saadakse aru teistmoodi ja nii edasi. Ja vaata, siin on see koht, minu arvamus, näiteks kus, kus ma sooviks, et kunstnikel, gaasikaart hakkaks peas tekkima, Jähkust arvestaks siis välja need erinevad tulemid seljale, mida ta teeb ja võib olla. Võib-olla tuleb välja, et suur osa neist tulenevatest ongi head ja, ja tõenäoliselt need ka realiseeruvad. Noh, nüüd me, nüüd me lõpuks mulle tundub, jõuame tegelikult ka selle juurde ringiga tagasi, et kust see seesama see sirbi essee meil tõukus on ju, eks, et ja Mihkli andmed, märkused siin mitu tükki päris nagu huvitavaid olulised järjest. Et ma püüan neid mälu järgi nagu hakata otsast arutama, et siis ja loodan, et mitte liiga pikaks minna selle selle arutamisega. Kõigepealt küsimus sellest, eks, et kas ootama pidanud meelde tuletada, mis sul olid seal sul oli üks oli see, et sa ütlesid, et kes andis õiguse või kes annab õiguse teha inimkatseid ja tegelikult jällegi täpselt seesama küsimus, mis ma enne ütlesin, mida meie käest Savisaare tegijatena küsis, kes annab teile õiguse teha valimiste ajal inimkatseid sellega, et noh, et kuidas nagu inimesed hääletavad sellises olukorras, et kui te panete nagu Savisaare suurelt lavale, et, et kas, kas minnakse valima sinna minu jaoks. Et see oli küsimus nagu teises vormis, mille sa võiksid samamoodi mulle esitada, et kes selle õiguse andis. Ja sellele, et mina isiklikult peaks vastama, ütlema, et mul ei ole vaja seda õigust küsida. Et see, see ei ole nagu asi, et millega ma peaks minema kellegi juurde nagu allkirja võtma, et, et kas ma võin sellist asja teha? See, et ma võin seda teha, on noh, nagu algpunkt nüüd, kas sellel on mingeid tagajärjed, kas ma pean nendega arvestama, kas ma pean joonistama välja selle kaardi, kas ma võiksin välja joonistada selle kaardi? On teised küsimused ja ma ei taha öelda, et need oleks ebaolulised, need on olulised küsimused ja ma võin kinnitada, et vähemalt Savisaare puhul me mõtlesime nende peale väga palju. Me arutleme nende üle omavahel väga palju, aga ma arvan, et me arutleme nende üle natukene teises võtmes on natukene teise nurga alt ja Siitnud ma tuleks teistpidi, teise nurga alt tagasi sinna, et vaata, Mihkel, mis sa enne ütlesid selle kriitika kohta, et seal ei ole mingit analüütikat, midagi nagu sellist huvitavat, millest kinni võtta poliitilises kunstis sageli üldse. Et siis siin sellega seoses mul tuli meelde asi, et mis nüüd ka just lõppeval nädalal laineid lõi ju Eestis oli Jonas Tarmi siis selle üheksaminutise teose mahavõtmine Khanegi hooli esituskavast. Ja et seal Joonas Tarm, kuigi mul konkreetsel juhul ma pean ütlema, et, et mul on tema isiklikust vaatest teistsugune arusaamine või nägemus selles asjas, aga ta ütles ühte asja. Minu arust on väga-väga relevantne väga õige. Ta ütles, et see ei olnud tema lauset, ta tsiteeris seal klassikuid, ütles, et kui ma saaksin nagu seda asja öelda mingil muul moel, siis miks ma seda 90 minutit muusikat kirjutanud. Ja samamoodi, et kui ma tahaksin teha võimu kriitikat, sellist analüütilist võimu kriitikat siis ma parem saadaksin emaili, kui ma paneksin nagu punastes rõivastes koori kaheks vaatuseks, nordeas lavale. Et see asi, mida, kui seda nimetada kriitikaks, et võib, võib öelda jah, kriitiliseks kunstiks, et ma ise arvan, et noh, ma ise ei vaadanud seda tehes kindlasti selle selle nurga võtme, Alton jääks. Aga see on asi, mille me oma modaalsus ei taandu. Analüütikales ei taandu argumendile sellest isiklik võimuhullus on halb või ükskõik mis muid tähendusi sinna sisse lugeda. See analüütika on asi, et mida peaks tegema vaataja, sellel juhul analüütika ei ole asi, mida peaksin tegema mina selle, selle teose autorina. Suur aitäh. Tarmo Jüristo. Suur aitäh, Mihkel Kunnus, Urve Eslas. Mina olen Peeter Helme ja vasar on taas eetris nädala pärast. Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.