No ta. Tere, head kuulajad. Olen Enn Auksmann, kirikuõpetaja Hiiumaalt ja tahan teiega rääkida täna hingedeajast. Tõnis Mägi laulis äsja ühe üsna sünge või vähemalt nukralaulu novembrist ja sügisest. Ja eks ta vist ei olegi, et sügis on paraku selline nukker ja sünge aeg. Ja võib-olla just sellepärast mõtlemegi sügisel surmale kaduvusele sellele, et mitte ainult puud ei langetama lehtivaid Meie inimesedki, jääme järjest vanemaks, peame siit mingil hetkel lahkuma. Küllap just sellepärast kõneleb kirikukalender sügisel ka hingedeajast mida alustatakse pühakute ja hingedepäevaga ning mille krooniks on ilmselt surnutepüha ja igavikupüha kirikuaasta lõpus. Sellegipoolest usun, et sellel hingedeajal on meile öelda ka midagi rõõmsamat, kui lihtsalt järjekordselt valusalt meelde tuletada, et peame siit korda ära minema. Tõsi, sügis ja ilmselt eriti november on üsna tõsine ja raske aeg. Taan koos teiega kuulata nüüd ühte laulu Tonga õitseja esituses, mis samamoodi nagu esimesena kuuldu kannab pealkirja november. Pole varje pole, tähti? Pole kuud, pole autosid, november. Ta usub vaid suurt hunnikut, surnud lehti. Ja kuud, mis on kondivärvi? Ei ole palveid novembri jaoks. November on sidunud mind vana puu külge. Pean saatma sõna aprillil, et ta päästaks mind novembri külmadest kettidest mis on tehtud märgades saabastest ja vihmast ja mustadest läikivate stronkadest. Korstna suitsu joas. November tundub kummaline. Sa oled mu kaaslane, november. Rambaldi. Kuule, Kloo jaa. November on hingedeaeg. Ja kuigi me kõneleme hingedest siis peaksime mõtlema mitte ainult mingitele vaimudele kes hõljuvad võib-olla läbi õhu või kummitavad surnuaedades vaid hingedest kõneldes just nimelt iseendale. Sest inimene ongi hing. Pühakiri kõneleb inimese loomisest nõnda. Jumal ütles. Tehkem inimesed oma näo järgi meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad. Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumala näo järgi lõi ta tema. Ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja jumal õnnistas neid ja jumal ütles neile. Olge viljakad ja teid saagu palju. Täitke maa Jaalistage enestele. Ja valitsage kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad. Ja jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud. Ja vaata, see oli väga hea. Nõnda siis issand jumal, valmistas inimese, kes põrm on mullast ja puhus tema ninasse elu hinguse. Nõnda sai inimene elavaks hingeks. Nii et jumala näo järgi loodud inimisik on ühtaegu nii ihulik kui vaimne olevus. Väljend hing tähendab pühakirjas tihtipeale inimese elu. Aga kogu inimisikut ja Meiegi räägime ju tänapäeval tihtipeale piltlikult hingedest hingede arvust näiteks mingis linnas, mingis riigis või mingis koguduseski. Samas ei maksa kunagi unustada, et see hing tähistab inimeses just seda poolt mis on jumalanäoline inimese vaimset olemist. Ja see, et inimene on hing. Ja et ta elab jumala elavast hingeõhust. Määrab ka selle, kuhu poole inimene peab liikuma. Inimese kõige kõrgemaks eesmärgiks siin maa peal on õppida tundma oma loojat püüda saada tema sarnaseks. Siiski mitte oma varjust üle hüpata katsudes ning viimaks tema juurde jõuda. Ühes laulus mille olen samuti tänaseks kuulamiseks välja valinud. Jällegi tollesama Tom Šveitsi esitusest, räägitakse sellest, kuhu poole inimene võiks püüelda. Ja kui selle laulu sõnad ei ole ka võib-olla kõige traditsioonilisemad või sellised, mida me oleme harjunud näiteks kirikulauludes kuulma siis ma arvan, et meile meil on meile kõigile midagi olulist meelde tuletada. Ma lähen otse tipuoja sinna, kus on õhk, värske ja puhas. Ma lähen otse tippu. Kui sa tunned mind, siis sa tead, mida ma mõtlen. Ma ei saa lasta murelenud alla tõmmata. Ela homse nimel, mille ma sinu jaoks leidsin. Ma lähen otse tippu üles, kus õhk on värske ja puhas. Ma tean, et ma iial ei peatu oioi enne, kui ma tean, et ma olen metsik ja vaba just nagu šampusemull. Ma olen justkui need linnud üleval kõrgel puude otsas. Ma ei saa lasta murel üritada ja end alla tõmmata. Ma lähen otse tipuoja üles, kus õhk on värske ja puhas. Mis eristab inimest muudest olevustest või kõigest sellest, mis meid siin maailmas ümbritseb? Võib-olla just vastuses sellele küsimusele peitubki see mis asi on tegelikult inimene. See, et inimeses on ühtaegu nii ihu kui elav jumala kingitud hing teeb ilmselt neist just nimelt inimisiku. On tihtipeale öeldud, et inimene Pidavat kõlama uhkelt ja olema looduse kroon ja küllap sellel ütlemisel ja arvamiselgi on oma aluspüha kirjaski. Aga seda ei mõelda kindlasti mitte nõnda, et inimene võiks hakata meelevaldselt ümber tegema või määrama seda maailma, milles ta elab. Ja ilmselt ka iseennast. Kuigi loomulikult me kõik oleme kutsunud kasvama ja arenema. Ja täiustuma on niimoodi, et selleks, et võiksime seda õigesti ja õiges suunas teha peame kõigepealt õppima tundma seda, kes me oleme. Ja seda paika, millest lähtudes me peame edasi liikuma. Inimene ei ole mitte ainult kahel jalal kõndiv füsioloogiline protsess vaid midagi enamat. Kui me seda ei usu siis teeme me tegelikult naeruväärseks ka inimestevahelised suhted. Sest mida või keda sa siis armastad? Seda keha, mis mingil kombel talitleb? Kuigi võib-olla inimese keha on tänapäeval ka armastusest ja inimsuhetest kõneledes enneolematule kõrgusele tõstetud Märksa enam aga püüame näha, vaadata ja tundma, õppida ja ka armastada ning endaga siduda seda mis jääb esimesel pilgul varjule. Ja nii võimegi öelda, et, Hing see, mida me inimeses otsime, on justkui inimihu. Sisemine pool. Ja samamoodi võib ka öelda, et inimese väline olemus kõneleb nii mõndagi sellest, mis on inimese sees. Aga kindlasti mitte kõike. Hinge ja ihu ühtsus seisneb pigem selles et just inimese vaim ja hing määravad selle eto. Mateeria. Inimkeha on elav inimene. Ei ole mitte kaks eraldiseisvat loomust vaid võiks siis öelda niimoodi, et hing on see, mis tegelikult paneb inimese elama. Ja kui ma ennist ütlesin, et inimene peab teadma, mis on tema olemasolu kõrgeim mõte ja eesmärk ja kuhu poole ta peab püüdlema siis sellele eesmärgile jõudmiseks sinna, kus õhk on särav ja värske ja puhas on vaja kindlasti õppida tundma ja väärtustama seda osa enesest mis paraku tihtipeale tahaplaanile jääb või mis tõuseb esile ainult mingisuguste emotsioonide, olgu siis positiivsete või negatiivsete kaudu. Inimene peaks püüdma enesesse vaadata vaadata ennast selles jumalikkuse valguses, mis ühelt poolt märgib meie erilisust. Teiselt poolt aga tuletab meelde, et ka meie oleme siia ilma loodud, mitte meie oma tahtest. Ja meie tahtest ei sõltu ka see mitte. Kui kauaks me siia ilma püsima jääme. Ka siis, kui siin ma ei näe. Ka siis, kui see A la häda ka siis või siin? Ma jälle. Käsi. Diiva. Käivet. Pühakiri nimetab inimest inimese ihu vaimu templiks. Ja ma arvan, siin võib mõelda ühelt poolt jumala vaimu peale kes peaks inimest täitma ja juhtima ja pühitsema aga kindlasti ka sellesama inimese hinge või vaimu peale, millest samuti piibli raamatutes päris palju juttu on. Vahel jaotataksegi inimene justkui kolme, kas räägitakse ihust-hingest ja vaimust. Näiteks Püha Paulus palub Thessaloniki koguduse pärast, et jumal pühitseks kõiki nii vaimu, hinge kui ihu poolest. Aga kui räägitakse eraldi hingest ja vaimust, siis ilmselt ei mõelda mitte seda, et inimeses elakski kuidagi mingit kolm erinevat loomust, vaid pigem ikka sedasama. Inimene on jumala poolt loodu, keda hingestab Se jumala elav hingeõhk ja see vaim võib-olla tähistabki hinge seda omadust, mis püüdleb üles jumala poole. Nagu öeldud, me oleme kutsutud püüdma sinna ülespoole kasvama pühitsuses ja täiuslikkuses, nii nagu pühakiri meid mitmes kohas manitseb. Aga samas ei maksa ära unustada ka seda, et seesama pühakiri tuletab õige mitmes kohas meelde. Kui te ei ole nagu lapsed, siis te ei saa taevariiki. Kristlastest räägitakse mõnes kohas ka kui lastest niisuguses vähe üleolevas mõttes, öeldes, et te olete alles nii väetid, et Ta ei taipa õieti midagi. Aga kindlasti on selles lapseks olemises ka midagi positiivset. Mis on? Selle üle, võib ilmselt üsna pikalt arutleda. Võib-olla on asi selles, et paraku kui inimene kasvab ja millegi poole püüdleb siis tihtipeale kas tema eesmärgist sõltuvalt või isegi sõltumatult omandata ja õpib juurde. Vaid ka pisut ebakohaseid omadusi. Üks laul, mille taas olen valinud tänasesse saatesse ja mille esitab jällegi tammueid kannab pealkirja. Ma ei taha suureks kasvada. Ja selle sõnad on järgmised. Kui ma laman õhtul oma voodis, ma ei taha suureks kasvada. Mitte midagi ei tundu õieti korda minevat. Ma ei taha suureks kasvada. Kuidas sa keerad ennast uduses maailmas, mis pidevalt muudab asju? See paneb mind soovima, et ma oleks koer. Kui ma näen hinda, mis sa maksad, ma ei taha suureks kasvada. Ma ei taha iialgi olla sedamoodi. Ma ei taha suureks kasvada. Tundub, et inimesed muutuvad asjadeks, mida nad iialgi ei taha. Ainuke asi, mille nimel elada, on täna. Ma ei taha suureks kasvada. Ma ei taha olla täidetud kahtlusega aga ma ei taha olla ka hea skaudipoiss. Ma ei taha õppida arvestama, ma ei taha omada suurimat summat. Ma ei taha suureks kasvada. Ja kui ma näen oma vanemaid kaklemas, ma ei taha suureks kasvada. Näed, kõik lähevad õhtuti välja jooma. Ja ma ei taha suureks kasvada. Ma meelsamini istun oma toas. Väljas pole midagi muud kui mure ja kurbus. Ma ei taha elada suures ja vanas koopas suurel tänaval. Kui ma vaatan kella viieseid, uudiseid, ma ei taha suureks kasvada. Kuidas nad kammivad oma juukseid ja viksivad oma kingi. Ma ei taha suureks kasvada. Ma ei taha raha kaotada. Ma ei taha vana suurt võlga. Nad töötavad oma käed rakku. Ma ei taha armuda ja abielluda ja siis bäng. Kuidas see küll nii ruttu tuli? Ma ei taha suureks kasvada. Ja siiski, Me kasvame suureks. Ja enamasti käib see üllatavalt ruttu. Täpselt samamoodi nagu Tom õitsema laulu lõpus ütles. Ja ilmselt on siin elus nii palju paratamatut, et kreeka vana tarkus küsibki, et mis asi on maailmas kõige tugevam ja vastab selle peale, et see ongi paratamatus. Me kõik elame teatud aja kui pikalt, see ei ole meile ette teada. Ja selle aja jooksul mega paratamatult muutume. Ja mitte ainult ei muutu vaid mingil määral ka Kalestume ja mingil määral ka vananeme. Ja seda üsna mitmes mõttes. Nii selles mõttes, et paratamatult jääme nõrgemaks ja mingil hetkel väsime. Aga võib-olla veelgi kurvem on see, et vananeme ses mõttes, et paljud need asjad, mida nooruses igatseme otsime ja mis on ka õiged ja head kaotavad mingi aja jooksul meie jaoks tähenduse. See võib juhtuda väga mitmel moel. Küllap paljudele on tuntav sedasama vana lugu kahe inimese armumise ja armastuse ja kooseluga mis alguses on nii. Lõpuks võib maanduda kuhugi teineteise vaevalise talumiseni. Jah me kõik muutume ja vananeme. Ja see väide et paratamatus on kõige tugevam asi siin maailmas ei pruugi olla mitte ainult elutark tõdemus vaid võib olla ka selline mugav vabandus mille tahame, peidame tegelikult oma tahtmatuse või suutmatuse käia siin ilmas nende põhimõtete järgi, mida. Peame õigeks. Kui inimene nagu ennist ütlesime, on loodud jumala näo järgi siis millised on jumala omadused, mille peegeldust võiksime iseendas näha? Nendeks on kindlasti teadlikkus ja loovus. Ja kui me neid omadusi ei kasuta siis oleme nagu need sõgedad sulased kes oma isandalt saadud rahaga ei osanud midagi muud peale hakata, kui see maha matta. Isand ei olnud tagasi tulles nende sulaste käitumisega rahul. Nõnda siis ei, peame vaatama nendele asjadele mis niikuinii tulevad kui taolisele paratamatusele, millel me lasemegi kogu oma elu määrata. Sest inimeseks olemine elavaks hingeks olemine seisneb eeskätt selles, et me oleme võimelised meile etteantud piirides oma elu ise määrama ja suunama. Ja me oleme selleks ka kohustatud. Samas mitte ära unustada seda, et meile igaühele on antud siin maailmas oma aeg. Aga ka selles väites, mis tundub nii tõepärane olevat, peitub siiski oma väikene möödalaskmine. Jah, tõepoolest avaliku elu lõpp on surm. Ja pühakiri, mida olen juba täna paar korda tsiteerinud, kõneleb sellest üsna karmide sõnadega. Õpetab, et surm on tulnud maailma meie oma süü läbi inimeste patu tõttu. Ja surma palge ees on kõik inimesed võrdsed. Teatud mõttes on ihulik surm muidugi loomulik. Ja ilmselt on väga palju inimesi just nende hulgas, kelle eluaastate koorem on väga suureks kasvanud. Kes igatsevadki siit lahkuda. Aga ma arvan, selle asja mõte ei ole kindlasti mitte selles, et üksnes kuskilt ära vaid pigem selles, et kuhu siis Ja kirik õpetab seda et kui inimene sureb siis kaob ja saab mullaks üksnes tema ihu hingaga. See, mis ei ole antud mitte edasi vanematelt lastele, vaid on loodud vahetult jumala enda poolt on surematu. Ja see inimese hing, millest me ju hingedeajal nii palju räägime lähebki siis ära. Kas jumala au hiilgusesse või kas see on kiriku ja pühakirja õpetuse paratamatu osa sinna teise paika millest me sugugi nii hea meelega ei tahaks kõneleda? Me kõik peame seda teed minema. Ja nõnda peame ka ilmselt selle peale mõtlema. Ka nüüd, novembris, sellel raskele süngel, sügise ajal. Hingedeajal, mis nii igal sammul meenutab meile seda, mida ütleb ka pühakiri. Olge valvel. Oma tundi. Sa pead jälgima oma seljatagust, kui sa jalutad läbi selle aia, siin Öeldakse järgmises laulus, mida me Tambetsi esituses kuuleme. Ta ütleb. Kui sa kõnnid koos Jeesusega, siis ta päästab su hinge. Ja sa pead hoiduma kuradist all augus tema käsutada tulija viha. Aga sa ei pea muretsema. Kui sa hoiad kinni Jeesuse käest, siis oleme hoitud eemal saatanast. Kui äike möllab, siis aita mul hoiduda saatanast all augus. Kõik inglid laulavad Jeesuse tugevast mõõgast ja nad kaitsevad sind oma tiibadega ja hoiavad sind issanda lähedal. Ära anna järgi kiusatusele. Sa pead mul aitama hoiduda kurjast all augus. Mine võta kinni. Kas see on nüüd mõeldud päris tõsiselt või äikese irooniaga. Taas traditsioonilise kirikulauluga siin ilmselt tegemist ei ole, aga kuulame ta ära ja mõtleme selle sõnumi peale. Peame surma- ja kaduvust paratamatuks ja loomulikuks. Aga see ei ole sugugi mitte selline üldine ja võib-olla isegi mitte õige kristlik lähenemine asjale. Näiteks kirikuisa Ambroosius kirjutab surmast hoopis teistmoodi. Ta ütleb. Surm ei ole asjade loomuses, vaid on väljastpoolt nende peale tulnud. Siin ta viitab muide ka pühale Paulusele, kes sedasama väidab, öeldes, et me ägame kaduvuse ikke all. Mis ei ole olnud mitte algusest peale nõnda. Ambroosias jätkub jumal ei ole surma algusest peale seadnud vaid on selle andnud kui päästevahendi. Jah, tõepoolest, siinse Ambrose erineb tollest apostel Paulusest, kes nimetab surma viimaseks vaenlaseks. Ambroosius ütleb, et jumal on andnud surma kui päästevahendi. Sest üleastumiste tõttu selle kurja tõttu, mis meie elus ja meie maailmas valitseb on inimelust saanud igapäevane ja talumatu vaeva nägemine ning õnnetus. Ja kui jumal inimesi armastab, siis ta tahab, et need kannatused kord lõppeksid. Ning ta on surma seadnud taastama seda mille elu on kaotanud. Ambroovisias rõhutab, et kui puudub täius, puudub õnn, rõõm, kõik see, mida me igatseme, aga siin elus nii harva ütleme siis ei ole surematus mitte eelisega kingitus, vaid raske koorem. Inimhingel on võimalus selle elu vaevast vabaneda ning taevasesse kirkusesse rutata et seal jumalat näha ja kiita. Nagu ma ennist ütlesin kui inimene sureb, siis kiriku õpetuse järgi on nii, et tema ihu läheb küll mulda. Aga tema surematu hing pöördub tagasi jumala juurde, kes on ta loonud. Ja nõnda mitmed pühakud väljendanud oma usku sellesse, et surma näol ei ole tegemist mitte ära minemisega, vaid koju minemisega. Juba püha Paulus ütleb uues testamendis, et Ta igatseb ära siit võõrsilt. Et lõpuks ometi jõuda koju jumala juurde. Ja Püha Teresa on öelnud. Ma ei sure, ma lähen ellu. Kuna ma tahan jumalat näha, siis pean ma surema. Et koos Kristusega üles tõusta, selleks peab koos temaga surema. Selleks on vaja siit ilmast lahkuda Kuda ning koju issanda juurde minna. Hingedeajal me mõtleme iseenda peale oma palverännakule, mis on alanud siin maailmas, aga jõuab lõpule kord alles taeva kirkuses. Ja mõtleme ka juba lahkunud hingede peale. Paraku me ei tea päris täpselt, mis nendest saab. Aga me tohime loota, et meil kõigil. On olemas paik, kuhu me läheme ja kus meid jumala armust keegi juba ees ootab. Nõndasama samuti laulab ka Tombeids järgmises laulus, öeldes et Igalühel on kuskil paik.