Tere õhtust, Te, kuulete saadet kuu sündmus ja täna on stuudios kaks külalist. Marika Valk ja Heinz Valk, mina olen saatejuht Kerttu Soans ja põhjus nende külaliste kutsumiseks. On eksnäitus, mis on avatud Tallinnas tarbekunstimuuseumis. Ja on avatud veel terve nädal ja natuke rohkemgi. Nii et kes nüüd asuvad kuulama ja tunnevad huvi, saavad seda veel vaatama minna. Näitus hõlmab Marika ja Heinz valgu ühist kirge vähemalt üht nende ühistest kirgedest ja see on vanade asjade kogumine vanade väärtuslike asjade kogumine, mida siis Eesti inimesed on kunagi siin ja seal kasutanud. Nii et näitusel on väljas kõikvõimalikud eesti rahva mälestused, ütleme nii. Ja muidugi pole see kõik teie kollektsioonist, seal on nagu seal seina pealt lugesin vähem kui pool teie 40 aastasest kogumiskirest. Kõigepealt võib-olla tutvustakski kuulajale, kes pole näitusel käinud veidi seda pilti, mis seal avaneb, palju seal esemeid on ja mis need täpsemalt on? Ega ma esemete täpset arvu ei oskagi öelda, seal midagi kahe-kolmesaja vahel on. Ja me tegime niukse veidi selgema piirilise valiku mistõttu ongi seal ainult osa meie kollektsioonist. Nagu sellise vähe pidulikuma poole Eesti rahvakunstist, seal on väga kena kollektsioon vanu tekke saanitekke vooditekke, milles domineerib ilus kirgas punane värv. Siis on sama pidulikud või sama sündmusega pulmadega seotud õllekannude puust õllekannude kollektsioon ja hõbeehete kollektsioon ja sinna kõrvale on siis natukene ka sellist argist tarbevara, mitmesuguseid nõusid ja muid mahulisi esemeid, mis oma vormi, puhtuse ja selguse poolest sobisid selle ülejäänud seltskonnaga. Ma ei tea, kas Marika tahab midagi juurde lisada sellele minu poolt öeldule. Ei, kõik oli väga õige, mida Heinz rääkis, ja printsiip oli meil ka enam-vähem selge ja mul on kahju, et koju jäi üks kogu, mida ma tõepoolest armastama hakanud, aga aga mis on Heinzi kui metallikunstniku lõppude lõpuks on metalli lõpetanud ja metalliga olnud lausa käelise suhtes, nimelt tahingute kogu ja Aingumist selline ese, mida väga paljud olid noored, üldse ei teagi, mis temaga tehti. Aga sellise vana sepisõna on ta erakordselt võluv ja kui need on palju, nii palju, nagu need praegu on, on ääretult dekoratiivsed, aga, aga see täitsa pinde võimaldanud lihtsalt seda kogu välja panna. Oleks seda väärt, et retro täiesti eraldi kunagi küll näidata. Seal oli teisigi niisuguseid asju, mille nimi oli ootamatu, väheesinev isegi täiesti täiesti uudne, mõned karbid seal kandsite näiteks nime tüüp, jah, ma tean küll, üks lind on süüp, aga sellist karpi ma sellist nime enne ei teadnud, et karbil on kuigi see kuju niisugune edasi gaasisoontes liikuv kaasa taas ja need on üsna vanad ürgsed asjad oma ütleme nii, algtekk tegelikult ja, ja need küüpideks nimetatud karbid on kõik ju ühest puu klotsist välja uuristatud, nad ei ole mitte laudadest kokku löödud või tapitud vaid nii-öelda ummiknõud ühest ühest puulossist siis kas vastavate tööriistadega, millised ka ei olnud ju eesti talupojal eriti heatasemelised, nii et küllaltki primitiivsed. Ja selliste küübi nimeliste karpide levikuala on rohkem läänepoolses Eestis, eriti saartel ja need, mis seal on eksponeeritud, ongi valdavas osas Hiiumaalt pärit. Et aga selliseid karpe kasutati siis koduses majapidamises sellised lihtsamad, ilma kaunistusteta küübid. Seal hoidsid mehed näiteks oma võrgukudumis sajandeid igasuguseid samuti kingsepatööriistu, näiteks seal naaskleidja, muud pisikest pudi-padi ja pidamises tarvis läks, aga meile eksponeeritud küübid on muidugi rohkete ilustustega ja need on valdavalt kõik naistele kuulunud. Ja niitide, naelade ja paelte ja kõige muu sellise peenema ja õilsama kraami hoidmiseks ühte peale topitud isegi prillipaar ta ei olnud topitud, vaid see niisugune imeõhukene ja väga puhtalt väljatöötatud küüp ongi prilli küübiks tehtud, nii et ta ongi sellise eesmärgiga. Väga väikesed prillid olid sel ajal jah, ega need õhukese sellise traatraamiga ja, ja ka klaasid olid tillukesed nagu ühekroonised tänapäeval mündid. Nii et selline prill, prillipaar nüüd jah, palju ruumi ei. No aga kuidas te nendele esemetele olete ligi pääsenud ja kuidas üldse läheme nüüd päris alguse juurde, kuidas üldse avastasite endas selle selle kire? No päris alguses peab rääkima ilmselt heinud, sellepärast et tema on tunduvalt kauem selle kirega tegelenud lihtsalt selle tõttu. Ta on maailmas natuke kauem elanud. See on üks põhjus ja mina jõudsin selle selleni tõepoolest tänu tänu Heinzile. Sest hoolimata nüüd huvist kunsti kõikide kunstinähtuste vastu mul kontakti oma nooruses rahvakunstiga otseselt ei olnud rohkem kui tavainimesel ja eelkõige laulupeoga seonduvate sündmuste puhul rahvariiete ja nii edasi ja nii edasi. No aga sellist suhet nagu otseselt meie kodus ei olnud rahvakunstil. Nii et kui me tuttavaks saime, siis oli ees nagu juba otsa peale pool tööd ära. No kuidas pool tähendab, igal juhul oli ta juba nagu asja sisse võetud ja ja see asi hakkas mindki huvitama ja, ja see huvi on saatnud meid mõlemaid, nüüd. No minu kiindumus on natukene kauem selle tõttu, et ma lapsepõlves elasin maal ja ütleme, sõjaaegne ja sõjajärgne aeg, kui ma maal olin, siis oli Eesti taluperes väga palju kasutusel veel selliseid vanu esemeid, näiteks ma mäletan, et kirikus talvel sõideti ikka selliste uhkete saanitekkide all üle põlvede, lahutatud. Ja hiljem, kui ma olin juba õppisin kunstiinstituudis, siis osa meie sellisest praktikast suvepraktikast oli Eesti Rahva Muuseumis tollal Taali etnograafiamuuseum. Nii et mõnevõrra oli niisugune meie õppeprogrammiski tarbekunsti aladel, oli seos eesti rahvakunstiga, oli, oli nagu pidevalt käis läbi kogu selle õppimise aja ja või keegi üliõpilastest dissellise kompositsiooni luua või mingi eseme mõelda valmis, milles oli märgatavaid seoseid, et mitte otsest kopeerimist, aga seoseid eesti rahvakunstiga siis noh, seda tunnustati kui, kui niisugust loomulikku jätku meie kunagisele kunstile ja no hiljem, kui ma olin juba lõpetanud ja tollal ma veetsin väga palju suvesid Hiiumaal ja Saaremaal siis seal ma sattusin uuesti nüüd pika vaheaja järel lapsepõlve järel uuesti vahetusse kontakti selliste esemetega. Ja no need köitsid mind niivõrd, et vaatasin, et nagu võiks ju mõnesid kaasa võtta. Sest selle talurahvakunsti võlu on väga mitmekihiline. Üks võlu on kindlasti selles vanas esemess peit tuv sinna sajandite jooksul jäänud, et seda ised kasutanud inimeste mingisugune auraha või käte soojus, midagi nad kiirgavad ühte sellist erilist erilist ma ei oskagi öelda, mis asi see on, kuid neid isegi kätte võttes tajud, et selles esemes on üks eriline võlu, mida ütleme, tänapäeva esemeid käes hoides kunagi ei tunne. Ja teiseks on rahvakunsti puhul ju see omalaadne võlu, et inimesed, kes neid kunagi tegid, nad tegid kõike seda nii-öelda vaistlikult. Nad ei teadnud, et nad teevad kunsti. Nüüd oleme meie nendele esemetele Kunstinime lisanud. Tollal tehti tarbeeset, millele lisati juurde ka mingisugune vaimne väärtus, kas peitus see siis mingisuguse värvi sümboolikast, millel oli läbi sajandit oluline tähendus ju? Teame, et punane värv kui eluga seonduv, vere värv, see lisas ka selle eseme kasutajale elujõudu. Ja nii huvitav kui pole vanadel eestlastel oli leinavärviks sinine. Ja samuti ka kõik see, mis puudutab nüüd ornamentika kunagi kõik need kaheksakannad, ristid, rombid, mis on nendel esemetel omasid kõike kindlat, maagilist tähendust, üks soodustas elujõudu, viljakust, sigivust, osa neid elemente olid jällegi, mis tõrjusid kurja silma mõju ja kõike muud halba. Nii et niisugused esemed eset luues olid põhjused väga mitmed, kuid kunsti loomise põhjus nendes puudus. Ja selle tõttu ongi neis kõigis on midagi niivõrd ausat ja siira sellist eneseväljendust, millel on muidugi küll side kaugema minevikuga et osav professionaalne kunstnik ju oskab ilusti valetada ka ja panna sinna sisse seda, mida, mida võib-olla ta väga ausalt ei, ei taju ega, ega tunnegi. Aga sellest talurahvakunstis on kõik läbinisti aus. Ja vot see võlu oli ka üks põhjuseid, miks ma neid esemeid siis 40 aastat tagasi koguma hakkasin. Ja ma olen joontes vintsiga väga nõus, kuigi ma olen ka veendunud, et küllap need inimesed ikkagi teadsid, et nad teevad midagi ilusat. Ilu mõiste on lihtsalt niivõrd vana, aga Kunstimõistetud loomulikult ei, ei osanud käsitleda nii, nagu me praegu seda käsitleme. Aga nende esemete puhul on muidugi veel üks huvitav asi, mida nüüd, kui nüüd tunda etnograafia rahvakunsti ja tundoltsin natukene rahvaste kunsti, teiste rahvaste kunst võib nagu esile tuua, on see. Ja seal on seda väga meeldiv teha, et eestlaste kohta öeldakse küll üht, küll teist, küll kolmandat, kuid antud juhul võib öelda, et meil on tõepoolest olnud väga hea materjalitunnetus ja ja selline erakordne ilumeel. Sest et kui vaatame puuesemeidki, siis, siis nad on oma materjalis niivõrd lihtsad ja ilusad. Väga paljude teiste rahvaste rahvakunstis kasutatakse palju värvi värvimist, mis on ka kaunis ja ei saa midagi öelda, kuid puhas materjal. Nii nagu praegu kaasaegsest disainist on tulnud puhas materjal uuesti väga moodi. Seda peab oskama käsitleda ja tundub, et eestlased seda ost oskasid. Või siis näiteks teine näide, mis puutub tekstiili, me oleme ju väga uhked oma rahvariiete üle. Ja vahest imestame ja imetleme seda kuidasmoodi pannakse värve kokku rahvariide seerikutel või siis needsamad roositud tekid või tahes mida? Kui ees rääkis sellest professionaalsest kunstnikust, siis võib-olla tema oma värviõpetuse taustal ei, ei läheks kunagi sellisele kombinatsioonile, leidis, et võib-olla ja võib-olla see tulebki välja, see peab tulema siiralt ja südamest. Ja, ja seda eestlased on, on osanud oma, oma kunstis oma rahvakunstis. Jaama seda rõhutaksin ka seda materjali väärtuse esiletoomist, tähendab Eesti talurahvakunstis ei püüta puitu varjata mingi muu, näiteks värviga või, või muude panustega sealjuures teisest materjalist panustada, vaid tuuakse see puid, too tooni võlu, omapära, puusüü, kõik see tuuakse esile veel vägagi, vägagi niisuguse. No see on jälle taju, see ei ole mingisugune teadlik lähenemine, aga taibati, puit kui materjal on ise juba niivõrd ilus, et teda ei ole mõtet enam rikkuda mingi muu asjaga. Sama kehtib ka näiteks Eesti rahvuslike hõbeehete kohta, ka seal on ju panuseid, tähendab teisi teiste materjalide kasutamist on ääretult vähe, pole silmadega, Preisid ja mõnedele setu keedel on ka klaassilmad peale pandud. Kuid hõbe kui materjal ise on juba niivõrd lummavama sellises pehmes hämaras helgis. Et seda on eestlased, kes on ju hõbedat armastanud läbi aastatuhande juba esiajaloolisel ajal. Nagu hauapanused näitavad, on eesti naistel olnud hõbedat ikka kilode kaupa peal. Ja see hõbeda armastus on olnud nüüd kuni kuni viimase ajani kuni 2000 sajandi alguseni. Ja selle juures kõikidel nendel etnograafilistel hõbeehetele on domineerivaks suur lihtne pidulik vorm koos selle hõbeda kui materjali võluva helgiga ja kõik muu ornament ja, ja muud asjad on seal kõik teisejärgulise tähtsusega. Nii et see on üks eriline jah, omadus meie esiisadel olnud, et nad on austanud materjali oma väär just ja püüdnud seda taga kigi diskreetselt rõhutada, see on uuesti, me oleme jõudnud sellesse aega tagasi ja nüüd vahepeal oli periood, kus kõiki tarbeesemeid ja, ja nendes materjali püüti igasuguste muude materjalidega nagu peit Ta ja ja õilistada, nüüd me oleme tänapäeva disainis uuesti jõudnud ringiga sinna tagasi. Et iga eseme materjal peab iseenda eest kõnelema. Nii et selline täiesti kaasaegselt disaindlik mõtteviis on lausa hämmastav vaadata nüüd nendel vanadel talurahvaesemetel ja teise voorusena tõstaksin esile väga hea proportsioonitaju vormi puhtuse. Olgu need seal mingisugused puust tehtud vakad või, või õlgedest või juurde puujuurtest tehtud vakad või savinõud seal suur, üldistatud vorm, puhas, ilma igasuguste liialdusteta. Nii kuidas see materjal ja eseme praktiline vajadus tema funktsionaalsus tähendab, seda nõudsid, seda on järgitud lausa lausa briljantsed, nii et noh, seal on tänapäeva disaineritele küllaltki õppida. Jah, käies seda näitust vaatamas, ma olin ise ka hämmastunud sellest, kuivõrd tänapäeval siiski tänapäevasele silma ettekujutusele ilust vastavad need esemed. Et tõesti see vorm oli niivõrd suurejooneline, niivõrd kuidagi avar, nii et jutud eestlase mingisugusest sisse pööratusest ja võimalikust tigedast iseloomust need kõik seal haistusid. Jäi mulje, et eestlane on olnud ikka tõepoolest üks suure joone ja suure südamega inimene. Aga enne te rääkisite, et et neid esemeid katsudes te tunnete mingisugust selle ese, eseme elu ja läbielatust, et mida ja kelle käes on sees olnud. Aga kui te näiteks mõnd teist vanaisat hoopis üldse mitte meie kultuurist üldse mitte eestist võib-olla mingisugust vana hispaania lauanõud hoiate käes, kas see on teistmoodi, kas, kas Eesti esemetel on just teie jaoks eriline esiisade tunne ümber või on see lihtsalt vana? Minul on küll nii, ma olen hoidnud käes vanu esemeid üsnagi paljudest maailma paikadest kuid sellist jah, mingit salapärast ja ääretult meeldivad selle juures meeldivat tunnet, mida ma olen, olen kogenud nende vanade Eesti talurahvaesemete puhul ma seal tundnud ei ole kunagi. Nii et ilmselt ikka mingisugune geenide kaudu meile märkamatult teadmatult toimiv side kõige sellega, mis on siin Eestimaa pinnal läbi sajandite või isegi läbi aastatuhandete juhtunud midagi sellist elab tõesti edasi. Hea küla printsil on õigus, see on, see on tõepoolest ilmselt geenides. Et kui, kui vaadata või katsuda näiteks mõnda ja seda Aafrikast või tahes, kus ta on tõesti eksootiline, ta on huvitav, ta annab mingit informatsiooni, aga tunnet ei ole. Ta võib olla väga vana ja sellega seonduvad mõningad tunded, eks ole, aastatuhanded, sajad erutavad meil ikkagi, kui me teame, et tegemist on nii vanade esemetega. Aga sellist südamesse minevat seost ei ole ja see on täiesti loomulik, sest et ei ole midagi teha. Ma arvan, et hoolimata suurest internatsionalismi lainest, mis üle maailma käib ja tegelikult on olnud kogu aeg olemas, me lihtsalt vaatame sellele nähtusele natuke teistmoodi. Selle sajandi alguses on, on see paratamatu teadmine ühele rahvale on midagi väga omast ja see oli ilmselt ka kõikide teiste rahvastega ja see, see ilmselt peabki niimoodi olema ja ma väga loodan, et see ka niimoodi edaspidi jääb ja ei toimu seda ühtlustamist vaid igale rahvale, rahvakillu leiab ikkagi see, mis tal on, on armas, annab talle ühteteist tema eluks vajalik kui ja, ja elujõudu, aga samal ajal ta rikastab võt tervet maailma kultuuripilti, nii et ei tohiks nagu ära kaduda. Sellised nähtused. Ja kui natuke veel kaugemale minna või laiemale oma haaret sirutada siis ju see, et meie esivanemad on siin mõnede hinnangute põhjal 5000 mõnede hinnangute põhjal 10000 aastat elanud. Me oleme siinse loodusega nii-öelda sina peal kõik see, mis on meie ümber ja selle tõttu ka kõik, ütleme need puud, mis on kunagi siin Eestimaa pinnal kasvanud ja millest on siis need esemed tehtud. Juba nende puude ja inimeste vahel oli kindlasti juba mingisugune hingeline vaimne side. Rõhutan veelkord, see oli teadmata, aga, aga ta kindlasti oli nagu on tänapäeval meilgi. Ja see jätkus juba nendest puudest valmistatud esemetes, milles on nii tegija kes pani sinna kõige rohkem oma mingist hingest või auraste milles tahes ja tegija järel juba need tõenäoliselt sajad inimesed, kes on neid esemeid oma käes hoidnud, sest nagu näiteks ühte pulmaõllekannu, mis käis teatavasti ringiratast kogu pulmaseltskonna käte vahelt läbi ja millist on kasutatud kümnetes ja kümnetes pulmades. No me võime ju kokku lugeda enam-vähem mis, kui suure rahvahulga käte vahelt on siukse läbi läbi käinud ja igast sellisest käte puudutusest on arvatavasti sinna midagi meeldivat ka jäänud. Pulmas on kõik hea, heas tujus ja mitte tigedad, nii et räägitakse. Ma ei ole küll mingi sensitiiv ega asjatundja, sel alal aga räägitakse, et mõned esemed pidavat kiirgama sellist külmust või ebameeldivat. Kuid nende Eesti talurahvaesemete puhul seda ei taju, vaid vastupidi neist õhku mingisugust soojust ja ja, ja positiivsust. Te kuulete saadet kuu sündmus, stuudios on Marika Valk ja Heinz Valk ja kõne all on tarbekunstimuuseumis väljas olev näit. Kus on eksponeeritud Marika ja Heinz valgu, 40 aastane kirg, Eesti rahvakunstiesemed. Tulles nüüd veel tagasi sellesama energia juurde, küsin, et kuidas teie kodus neid rahvakunstiesemeid hoiate või kas te kasutate ka mõnda neist või kas te käite neid vaatamas nendelt energiat ammutamas? No tähendab, igapäevaelus me kasutame neid väga palju ja nad on erakordsed funktsionaalsed, need kappide asemel on meil kirstud. Ja palju tarbeesemeid on meil köögis, nii et siis on nagu kaks asja ühekorraga, ta on tarbeese aga samal ajal paneb ennast ka imetlema. Mis nüüd puudutab meie ehteid ja ehtekogu, siis see on igas mõttes kantav. Ja Ma isegi ei mäleta praegu, millal ma, õigemini, millal mu abikaasa mulle selle esimese ehte kinkis. See oli kindlasti väga ammu ja ma arvan, et see oli prees. Nii nagu mulle meelde tuleb. Ma kohe vaatasin ja taipasin, et tegelikult on tegemist väga uhke disainiga ja kõiki tehtud tuleb kanda ja kannagini tehteid. Ta nõuab küll teatud tausta ja sellega peab arvestama, kuna nad on väga erinevad ja tõesti suured ja uhked ehted. Aga nende kandmine iseenesest annab mingisuguse erilise tunde, see on suhe selle suhestu sellega nagu ütleme päris ehtega, vaid, vaid ta midagi midagi elavat, lõhestada, midagi enamat ei oska praegu isegi sõnadesse panna, aga, aga nii nagu siinsetes küllap kehtib siin ka see, et et need tehtud on enne mind kantud väga palju, et nad on väga kaunid. Et nendes on ka samasugune mingisugune informatsioon ja, ja käesoojus ja muidugi oleks mõnegi asja puhul väga tahaks teada, kes need kandjad tegelikult olid. Aga seda informatsiooni mõelnud küll eriti palju ei ole, mõne eseme puhul on aga mitte just väga palju. Mis puutub, siis läbi sajandite on hõbeolnud eestlastele ju maagilise tähendusega materjaliks, ta tõrjus halva, selle kandjal, oli, tähendab seetõttu oli eesti naistel lausa kohustuslik hõbeehete kandmine hulgas väikene, mingisugunegi hõbedas Preisikene või sulekene. Ja, ja selle tõttu ju on rahvatraditsioonis teada, et juba sündides tütarlapsele pandi särgi kese külge üks pisikene vitssõlg ja mida vanemaks ta kasvas, seda suuremaks kasvas ka see hõbe, ta hulk tema tema rinnal eriti rangelt pidasid Kinni setud, kus on lausa vanusepiirid paika pandud, vot nii. Sel aastani tohib nüüd tütarlaps kanda ühte asjakest, siis lisandus seal mõni tagasihoidlik hõbekee istuli tasapisi juurde, kuni noh, pruudiseisusesse jõudmine tähendas seda, et rinnal võis olla juba kaks kilo hõbedat, eks ole, suurukesed setu sõlg kuhiks, õlge terve hulk erinevaid keesid seal keerdu G ja ja ristiga pitsiline kee ja hiljem tulid kõik need nõpsidega keed ja nii edasi ja nii edasi. Ja ajapikku, kui naine oli juba nii-öelda mitte viljakas perioodis, kas tema ehete hulk vähenema. Ja vanemad naised tohtisid jälle kanda ainult üksikuid ja lihtsaid ehteid, kuni kuni lõpuks peaaegu samani välja, mis pisikese tüdrukuna alustati. Aga just see kõige elujõulisem periood naisel kui ta oli võimeline lapsi sünnitama ja, ja elu jätkama. Sellel perioodil oli tema tema rind hõbedat kaitsvad soodustavat elujõudu andvat hõbedat kuhjaga täis. Jah, ilus, kurb üheaegselt. Aga mis puudutab muid esemeid, siis noh, neid uhkeid pulma eksponeerima kodus oma seintel kogu aeg vahetame neid iga paari kuu järel, kuna meil on neid piisavalt palju, et kui ühest juba silm nagu, nagu vähe väsib või tüdipsiss, saab jälle uued tekid seinale pandud. Ja no tegelikult me püüame küll muidugi oma linnakorteris vältida sellist muljet, et tegu on muuseumiga, ta on ikkagi elamiseks naeratud, täiesti normaalne korter, kus neid vanu esemeid on siin-seal niimoodi diskreetselt eksponeeritud, sest suurem osa neist on meil nii ära pandud ja ära peidetud, et et paljud tuttavad, kes on meie juures kodus käinud ja nüüd seda näitust ainult kuidas, kus need asjad teil seal kõik saavad olla. Aga noh, me oleme teadlikult vältinud seda, et mitte oma kodust muuseumi teha, sest noh, see on üks, teine asi ja ja kodu kõigi oma vajadustega ja funktsionaalsusega on, on hoopis teine asi, nii et neid ei tohi minu arvates segi ajada, aga kui keegi tahab oma kodust ka muuseumi teha ja ma tean ka selliseid kodusid, no palun väga, kui inimene tunneb ennast seal mugavalt, miks mitte? Ja Marika Valk, kes kodus tööle minnes nagunii läheb iga päev kunstimuuseumis direktori ametit pidama tuleb koju jälle muuseumisse olekski võib-olla natuke raske. Ja aga, aga me oleme niimoodi kokku leppinud heintsigaja imelikul kombel, asemele on ka tõeliselt õnnestunud, et mina eriti ei sekku sellesse, kuidas tema meie kodu väljanägemist korraldab. Mulle piisab sellest, et ma sekkun lakkamatult kümnemuuseumi töösse, aga aga sellega ta tuleb hästi toime. Tõepoolest meil ei ole, meil ei ole kodus muuseume, meil on lihtsalt Mõnusa kaunis elamine ja, ja sellega me oleme väga rahul. Aga nüüd korras tarbekunstimuuseumi näituse juurde tulles ma rõhutaksin tegelikult seal ühte asja, mis mulle väga meeldis lõppude lõpuks hein, selle näituseesemed komplekteeris ja ta ka selle ise kujundas. Ma olen ilmselt läbi käinud kõik Eesti muuseumid, mis puudutavad maakonna muuseumeid ka Eesti Rahva Muuseumi. Siis enamasti on seal tegemist ka vähemalt ühes kindlas vormis rahvakunsti väljapanekuga sest kõik need muuseumid omavad rasvakunstikogu, see on ka loomulik. Ja, ja need asjad on, ei ole natuke võrreldavad, tähendab, frees lähtus selle näituse kujundamisel ilmselt, et sellest õigemini mul on isegi raske sõnadesse panna, kuid ta on professionaalne kunstnik ja ta kujundas selle näituse natuke teistmoodi, kui on nüüd kui kujundavad rahvakunsti näitusi, etnograafid see natuke erinev, põhimõtteliselt olnud, ma ei ole sellest eriti nagu rääkimise põhimõte oli või oli see lihtsalt kunstniku ja kujundaja nägemus asjast, kuid see annab nendele esemetele selles väljapanekus absoluutselt teistsuguse mõju, kui, kui mõtlen peaaegu kõik need väljapanekud, mida ma olen näinud ja selle tõttu mõjub see kunst seal ka mitte sellise rahvakunstnik kunstina, nagu me tavaliselt oleme harjunud nägema. Seletus on muidugi mitte väga selge ja rohkem kui tunnetuse tasandil, aga aga see kujundus on väga hea ja annab, annab palju nendele esemetele juurde vähemalt inimesed, inimesed, kes seal muuseumis käivad, näitab praegu väga palju, suhestuvad tunduvalt teistmoodi selle rahvakunstiga ja ilmselt mõistavad selle rahvakunstiväärtusi natukene teistmoodi. Ma arvan, et see on üks põhjus, et need praegu nii palju seal käib, on ilmselt veel väga palju muid põhjusi. Ja ma loodan, et, et sellega kasvab ka huvi Eesti rahvakunsti vastu, mõtestatakse natuke teistmoodi lahti, kui et oh, mingid käpikud ja sukkade põlled ja vitsikud vaid hakatakse hindama ka seda esteetilist poolt, mida võib-olla võib-olla millel pole väga palju tähelepanu üldse pööratud, rääkimata veel teatud filosoofiast, mis kogu selle rahvakunsti ka koos ega, ja kaasas käib. Nii et, et oleks küll väga kena, kui suhtumine nüüd kuidagi natukene muutuks. Jah, sest tõesti, kui vaadata teisi väljapanekuid, siis need siiski tundub mulle. Peamiselt põhinevad niisugusel teadusliku uurimustöö noh, ütleme siis kokku, et sa näed, kuidas on seal võib-olla lusikas arenenud kuskil siin või sealkandis või mingeid niisuguseid asju saad silmata. Aga sellel näitusel on jah, see see tarbekunsti ise olnud just üheks osaks inimese igapäevast ja ajaloost, et mina tundsin ka, et hoopis huvitavam oli, ma vast ei ole nii väga suur rahvakunstihuviline, aga see näitus oli mulle väga niisugune romantiline vaadata. Ja tõesti, seal käib palju inimesi, seal joonistatakse ja kirjutatakse neid uusi nimesid üles ja nii et mulle tundub, et vast isegi kunstiõpetajad või ajal õpetajad on suunanud sinna oma õpilasi, mis on muidugi suur suur plusse. Jah, publikumenu oli isegi isegi mõnevõrra üllatav, kuigi omavahel öeldes. Me kui Marikaga seda näitust hakkasime ette valmistama ja leppisime kokku, et teeme nüüd selle aasta algul siin uue aastatuhande esimese näitusena. Siis oli, oli meil ikkagi vargsi nisugune aimdus, et ta saavutab publikumenu sest ta on üks omalaadne vaheldus praeguses kunstielus. Uuest kunstist ja moodsast kunstist võib rääkida mitut pidi ja ja tal on ka tõenäoliselt väga palju erinevaid tasandeid, mis tema väärtusi või ebaväärtusi esile toovad. Kuid üks asi on siiski see, miks see, miks see meie rahvakunstinäitus nagu öeldakse, naelapea pihta tabas, et et see uus kunst on, on võtnud võib-olla liiga ühe ja ja noh, mitte alati kõige meeldivama suuna tähendab nende uue kunsti apostlite jutu järgi on noh, suurem osa elanikkonnast on kõik ikka niisugused loll vead või või nudipead, kellele tuleb nende nende lollust kogu aeg meelde tuletada ja selle tõttu peab neid šokeerima, peab neile paiskama igasugust labasus ja roppus ja ebameeldivust iga näitusega näkku, et kogu aeg meelde tuletama, kui armetu kodanlane väike kodanlane sa oled ja kui armet on sinu mõttelaadi arusaamine maailma asjadest. Püha jumal, vaene Eesti inimene või Tallinna inimene, kes, kes noh, siin näiteks kas või elab selles paneelmajade kõledas ja inimvaenulikus keskkonnas, kes peab läbi minema iga päev mitmeid koordile läbi lagastatud trepikodade ja kasutama roojastatud lift, kes, kes on lakkamatult mures oma turvalisuse pärast oma korteri ja oma vara turvalisuse pärast, ta saab neid negatiivseid emotsioone kuhjaga ta juba juba kõik meie ühiskonnakorraldus ja ja kõik see korraldamatus, õigemini seal on seda, seda niinimetatud šokiteraapiat juba piisavalt, kuida sedasama saab ka veel kunstinäituselt, siis on juba noh, ta mõõk täis ja selle tõttu ongi kõik need kuulsaks kirjutatud. Näitused on inimtühjad, inimesele seal on, on midagi ilmselt sellist, mis, mis teda tema ängi veel veel suurendab ja selle tõttu järsku niisugune pidulik värvis, särav, ülev ja suurejooneline, rõõmus väljapanek, nagu nüüd rahvakunst on. Sealt inimene leiab midagi meeldivat endale lohutavad selles argielu halluses ja, ja nüriduses. Ja, ja selle tõttu ma ütlengi, et see näitus sattus täpselt õigesse aega, kui oleksime teinud viis aastat tagasi, ta poleks võib-olla nii suurt tähelepanu publikumenu köitnud kui praegusel hetkel. Nii et jah, valik on tehtud õieti. Ja ma lisaks siia veel seda, et Eesti on ju kahetsusväärselt väike ja väikseks ta jääbki, see tähendab seda, et siia mahub alati praktiliselt ainult üks trend, kui me räägime professionaalsest kunstist ja seal oli õigus, et see seostub millegipärast möödunud sajandi lõpuga lõbus, eriti eriti moodi läinud inetusega. Ilusa inetu mõisted on, on segamini läinud ja see, mida eriti rõhutab, takse ja esitletakse ja esitatakse, on just nimelt inetu. See on muidugi omaette probleem ja seotud palju ühiskonna ja sotsiaalsete probleemidega. Aga mind on alati huvitanud, et mujal maailmas suured riigid võivad pakkuda kõik seal on moodsat kunsti igas variandis, seal on vana õilsat kunsti, seal on ilusad, seal on inetut. Meile kõikidelt millegipärast ära ei mahu, aga inimesed midagi ilusat ikkagi vajavad kõige lihtviisilisemat, ilusat ja, ja selle tõttu mindki huvitas, et millal, millal läheb moodi jälle ilus. Ma ei taha öelda, et see on millegi algus, nüüd aga, aga vähemalt inimeste huvi näitab seda, et väike janu selle ilu järele siiski on, on olemas. Ja, ja see teeb nagu head meelt. Veider on, kõige selle juures on see, et nüüd, kui me elame kapitalistlikus süsteemis ja on selge, et ühte kapitalistliku süsteemi riiki ühiskonda hoiab üleval kodanlus oma vanade väärtustega kodanlike väärtustega. Nüüd see, mis on meie uues kunstis toimunud ja see on sisuliselt ju neobolševistliku, kõik jälle nii, nagu kunagi seda tehti kahekümnendatel aastatel, tuli, tuli neid normaalseid inimesi mõnitada ja neile näkku sülitada. Nii on järsku ka Eestis selline arusaam tekkinud. Vot see, see on üks niisugune nagu, nagu minu jaoks erilise nihestusega nihestusega asi, nagu alles alles vabanesime kõigest sellest, mis kaasnes kodanlike väärtuste vihkamisega, mida ju nõukogude võimu ajal kogesime küll ja küll nüüd kust tasuks nagu nende väärtuste üle üle tõsiselt mõelda ja leida, mis seal on tõesti positiivset nüüd veel ägedamalt kui varem tõstetakse nendele kallale. Jah, selline halvasti ütlemine on ju tõesti väga levinud, et sa käitud nagu väike kodanlane või sinu väärtused on nagu väike kodandase väärtused. Et minagi olen saanud sellise kriitika osaliseks oma poeeemmlastelt tuttavatelt, kes on oma elulaadi Eelmlased, et et hoiad niisuguseid asju nagu kinnipidamine perekonnaliikmetega kokkulepitud kellaaegadest ja koristad liiga tihti ja noh, sa oled täielik väitlikud, Allane paraku suur kodalust Eestis üldse ei ole, nii et no mis siis üle, kes me oleme veidi rahulikumad, oleme ju väike ka tagasi, et et see on niisugune jah, niisugune lõputu teema ilmselt, mida küll täna päris lahti ei jõua rääkida, kuid kuid ma usun, et sellest tuleb kindlasti ka teiste saadete puhul veel jutt. Ja eks need, kes seda niinimetatud näkku sülitavad ja inetud kunsti pakuvad, eks neist suur enamus siiski ise elab ju ka seda väikekodanliku elu, nii et see nii on, on mitmekihiline ja soovitav oleks võib-olla lihtsalt seda inetust ka kuidagi mänguna. Ta mitte lasta endale väga ligidale, aga ilu puhul siis käituda just nii, et proovida sellesse süveneda ja ma usun, et see näitus oma iluga ja just sellega, et seal on eksponeeritud igapäevaelus kasutatavaid esemeid, annab ka veel niisuguse võimaluse vaatajale ta koju minnes hakkab oma kodus olevaid asju ka kuidagi teistmoodi vaatama, et ta ei vaata ainult nii, et mis on moes või mida pakutakse ja kogu aeg vahetan aga muudkui välja oma esemeid, et võib-olla ta ka oskab väärtustada näiteks kasvõi oma ema, isa, vanaema, vanaisa, kui ta kaugemale ei ulatu. Ta ütleme aga kui ulatub veel parem, et ta saaks ka aru, et et vanal asjal on lisaks sellele, et ta ilus on ja mugav kasutada veel palju igasuguseid muid väärtusi, välja arvatud moodsus. Ja võib-olla ta saab isegi moodsaks ja mõnes kohas mõnes kodus ongi ilmselt just nimelt vanad asjad. No selle kohta võib öelda seda, et muud ei tähenda üldse, et see peab olema kaasaegne moodi tulevad küllaltki vanad asjad, nad on moes, eks ole, need vahelduvad moed, see, et inimene muidugi vaheldus tahab, see on, see on päris õige, midagi peate vahetama ja ja, ja mingisuguseid uusi uued trendid võivad köita ja nii edasi, aga küsimus on vanades väärtustes. Et nendes arusaamine peaks olema ikkagi paigal, mida keegi hoiab või kogub, on tal kogu või on tal üks või kaks aset, mille väärtuses ta saab aru, mis, mis talle midagi tähendavad. See võiks küll nii olla ja, ja pealegi, kui tõepoolest, et see näitus ärgitab inimesi natuke teise pilguga nende asjade üle järele mõtlema, siis me oleme hoopis enamat saavutanud kui isegi nagu päris täpselt mõtlesime, aga kuna see näitus on väga pikalt üleval olnud. Me oleme selle asja peale veidi teisiti mõelnud ka siis, kui see kõik meil kodus on ja kui me selle kogumise ja kogumisega tegeleme näitusena, ärgitada ta meidki vähe teistmoodi lähenema, teistmoodi nende nende asjade üle üle järele mõtlema, nii et kui seal on veel veel muidki kasutegurit ilu nautimine, siis et miks see siis on eriti hästi läinud. Ja aga nende esemete puhul ei olegi ilu ei ole võib-olla nagu öeldakse, kõige-kõige tähtsam komponent, vaid mina rõhutaksin pigem nendest esemetest kiirgavad elurõõmu. Ja nii huvitav kui ka pole noh, vana ja väike ja vilets ja kehvakene eesti rahvas nagu, eks oleme teda oleme endale ajaloos üles kirjutanud. See tema, tema loodud sajanditetagune kunst on ülev ja suurejooneline. See ei kehti selle müüdiga. Testi talupoeg oli üks igavene tuim ja, ja hall ja ilmetu, niisugune Thnus kurat võtaks, inimesed, kes, kes nisukest värvi, säravat ja, ja suurejoonelist kunsti lõid oma hingelt olema ka ikka üksjagu teistsugused kui see käiv müüt. Ta püüab meile sisendada. Ja no rahvakultuuri kohta, eriti Eestis võiks seda veel öelda, et et kui me vaatame neid riike ja rahvaid, kellel riiklus on väga pikka aega kestnud, kelle kõrgklass on olnud oma rahvusest kõrgklassis nende rahvakunst kannab veidi teistsuguseid jooni, kui konkreetselt nüüd Eestis, kus kõrgklass oli, oli siiski sakslased, hiljem ka venelasi. Ja see tähendab seda, et kunagi rahvakunsti käsitledes öeldi väga selgelt, et need need seosed ei ole, kuid kõrk kõrgultuurilt need seosed ja, ja näete, võeti üle kui rahvakunsti, kui need käsitleti täiesti teistmoodi. Nii et siit tuleb natukene niimoodi. Kui rahvakunsti uurida ja, ja selle asja vastu sügavat huvi tunda, siis siis nähtub selline eriskummaline asi et eesti rahvakunst erineb mingite eriliste joonte poolest. Eesti talupoeg tõesti võttis üle kõrgkultuurist või üksikuid elemente riietusest küll küll isegi mööblisse ja tarbenõudes, aga ta käsitles ka täiesti omamoodi. Tähendab, kuna oli tegemist teise rahvusega, see, see sellise erilise rahvakunstis on üks üks nendest põhjustest. Kui me vaatame ka kasvõi Rootsi rahvakunsti, siis, siis me näeme seal hoopis teisi arenguid. Nii et, aga see on juba nüüd teadus, see on selline asi, mis on, mis on ka huvitav ja siinkohal ma tahangi öelda, et alustas ju ja peaks olema siiamaani nagu amatöör selles asjas, aga ma olen sügavalt veendunud, et ta on parem professionaal kui paljut etnograafid Hoiorani nüüd hakka ütlema. No ma kiidan sind, aga ma kuna ma seda asja siiski tean ja kunagi oleks etnograafia peaaegu mu elukutse saanud, paraku jäi see nüüd niimoodi aspirantuuri tasemele ja, ja töö on tegemata. Ju siis kunagi vanemas põlves saab seda tehtud. Ja selle taustal ma võin küll öelda, et jah väga palju aega sellega tegeleda, aga ta tegeleb väga süstemaatiliselt tema teadmised eesti rahvakunstis. Arva annavad silmad ette paljudele etnograaf sellele, kes on otsu. Ma, ma tean, teiseks ma olen seda kuulnud ja, ja ega mis seal halba on, see on ju väga hea, vastupidi, tähendab, ma tahan siin rõhutada seda, et see kogumine on seotud ka süstemaatilise uurimistööga millega eilse palju rohkem seotud kui mina, kuna mina vaadata kõrvalt ja mina saan siis selle kätte, mille lihtsalt, mille tema niimoodi paika pannud, selgeks teinud. Sest meedikud huvitab kõigi nende asjade puhul ikkagi ka ka mõnedki tõsiteaduslikud probleemid ja ajalooline taust ja palju muud, mis, mis on lihtsalt huvitav. Huvitav nii et see ei ole mitte ainult selle eseme imetlemine ja kogumine ja nii edasi, vaid ikkagi ikkagi kõik taustsüsteemid, mis asjaga kaasas käivad, nii et mul on väga hea meel, et et praeguse võimalus niimoodi minul seda informatsiooni kätte saada lihtsalt tuleb, kuna meeste tööd Marika ja Heinz Valk saate lõpetuseks, kas olete mõelnud, mis teie kollektsioonist tulevikus aastakümnete, võib-olla sadade pärast, saag. Esialgu mitte jalgu püüame seda kollektsiooni veel täiustada. Seal on ühteteist puudu mille järgi veel hing ihaleb, aga mida aasta edasi, seda raskem on, seda raskem on midagi juurde saada, sest noh, need esemed hakkavad lihtsalt otsa saama eestist. Ja asi ei ole vist ainult sellest, tähendab see meie kollektsioon on olnud tunduvalt suurem, kui ta praegu on aastate jooksul tuhandeid esemeid ära antud muuseumidele, sest et ei ole ju mõtet kõike endale hoida. Kui olete asja ära imetlenud, siis laseb, ütlevad teisedki ja alles on jäänud just nimelt need esemed, mis on eriti hingelähedased. Aga mis samal ajal moodustavad mingi konkreetse kollektsiooni, tähendab oma arengutera ja tervis admisel tervik, aga, aga aasta-aastalt on ta tegelikult natukene ikkagi vähenenud ja, ja põhimõte on selles, et tervik säiliks. Aga iial ei jõua ju kõike endale hoida, seal nagu ei ole mõtet, mis tahes tulevikus saab. Vot see on väga hea küsimus, sest üldiselt kirega kogujad, nendel on tavaliselt mõningaid soove. Ma nüüd ei tea, kuidas entsiga on, aga eravus tahab enda eest endale saada enna nimelist muuseumit, näiteks üks variant või kingitakse kogu mingit mingit nõuetega, siis kuskile muuseumile ära tervikkoguna Need on väga kirglikud kogujad, kes, kes sedapidi teevad. Muidugi on olemas kolmas või võimalus, eks ole. Jäta kõik lastele ja kui lastel on selle vastu huvi, kui neil meie lastel on huvi, kui lastel huvi ei oleks, siis nagu ei pruugiks pruugiks nagu neid vaevata sellega. Nii et praegu on veel väga raske öelda Juumena ega midagi natuke veel imetleme ja otsus tuleb tuleb mõne aja pärast. Kas ma sain õigesti aru, et praegu tõesti toimub see kogumine juba niimoodi, et on mõned üksikud tühimikud, mida te püüate täita, mitte nii, et tooge aga. Selge ja kindla kindla kava ja kindla eesmärgiga sest kui ma kunagi Asta kogumist alustasin, minul olid siis küllaltki tagasihoidlikud, kui soovid, sest ma teadsin, kuivõrd raske on neid esemeid kätte saada, kuna muuseumid on juba oma kogumistöödega Eestimaa niivõrd tühjaks teinud. Aga 40 aasta jooksul ikkagi ühte, kui teist on õnnestunud kätte saada. Ja nüüd ma juba tean täpselt, mis, millised tekid on mul veel puudu, kust, kust Eestimaa kandist või millised mõned üksikud ehete liigid on veel puudu. Nii et seda ei ole enam palju. Kui see kogu üks kord võib-olla oma ülima täiuse saavutab. Te olete öelnud, et 40 aasta tulemus on see, kas see on niisugune lihtsalt ümmargune arv, mis ei ole nii väga täpselt. Ei, on täpne täpselt täpselt 40 aastat tagasi, kuigi praegu on nüüd ütleme aasta algus, aga, aga mina oma esimesed esemed kogusin siis ütleme saab need tänavu kevadel või varasuvel saab, õigemini 40 aastat täis sellest hetkest, kui, kui esimesed esemed minu tollal ma ei teadnud, et sellest kogu tuleb, aga, aga noh, ju siis saates nimetas. Kas mäletate kõige esimest ja see oli üks peremärgiga võrgu kada, kadakapuust lõigatud, nii nagu mul on seal üks, üks vitriini täis neid eksponeeritud ka Hiiumaalt, mis on ääretult võluvad esemed, kuhu sisse lõigatud omaniku nimi ja ja peremärk või noh, ütleme siis taluvapp ja aastaarv ja, ja muud vajalikud andmed. See üks nendest oli kõige esimene. Tänan teid väga, sellega on meie kuu sündmuse saade. Tänaseks lõppenud. Stuudios olid Marika Valk ja Heinz Valk ja kõne all näitus tarbekunstimuuseumis mis hõlmab rahvakunstiesemeid Marika ja Heinz valgukollektsioonist. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Kohtumiseni.