Kuu sündmus. Tere õhtust, tänases Kuusündmuse saates on stuudios kolm külalist. Need on nüüd ansambli kunstiline juht ja dirigent Olari Elts, Von Krahli teatri kunstiline juht Peeter Jalakas ja Eesti televisiooni muusikasaadete produtsent. Alaküla ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Eelmisel kuul toimunud kultuurisündmustest valisin välja Eesti televisiooni suures stuudios toimunud ühisprojekti, millest võtsid osa siis nii nüüd ansambel kui fon, Krahli teater, kui siis muidugi ka Eesti Televisioon. Kõigepealt sissejuhatuseks palun võib-olla teist keegi, võib-olla Olari Elts tutvustab, millesse projekt koosnes, mida mängiti. No kõigepealt peab algama sellest peale, et eelmisel aastal neil koosse Ungari teatri petelakaga toimus selline kontserdisari, mille nimi oli avangardi või dekadentsi mille raames me siis esitasime ka näiteks selliseid teoseid, nagu aga Gruberi Frankenstein ja realism varietee ja, ja siis selle sarja lõpus pidi meil siis olema selline etteaste kus me oleks pidanud mängima Maiken laimanni, Leto žanroitsia Luiandrisseni Emmis, formann, müüsikaid, moodsad missaga mitmetel põhjustel lükkus edasi sügisesse, mil me, mida me nüüd need ka lugusid edukalt mängisime. Siis need lood sai valitud just sellepärast, et teatris oli just kevadel välja tulemas Mozarti Don Giovanni ja need mõlemad teosed on kirjutatud Mozarti 200.-ks surma-aastapäevaks ja mõlemad on tellitud BBC poolt ja ja, ja need on mõlemad pooletunnised. Viiksid muusikateatriteost. Ja omal ajal kanti nad siis ette 1991. aastal, siis Hollandi televisioonis ja, ja BBC, kes siis tellis ja aitas neid valmistada. Aga seekord ei ole veel Eesti Televisioonis seda näha saanud, aga kohapeal oli see siis avaliku kontserdina välja käidud, seal oli siis muusika plussis teater pluss siis televisioon oma monitoride ja siit suure ekraaniga, nii et publikul oli nagu mitmekülgne võimalus osaleda ka ise selle etenduse sünni juures. Nisugune publiku haaramine ja televisiooniga koostöö ei ole eelmisel kuul mitte ainult nii, et see projekt, vaid oli ju ka Pärdi Mozarti ettekanded, siis Nigulistes ja tselluloosivabrikus, kus samuti televisioon osales, kuid seekord, nagu ma Rutt Alaküla enne vesteldes aru sain, siis seekord oli tegemist puhtalt Eesti televisiooni enda kõikide võimaluste kasutamisega. Tõepoolest, nii ongi, et sügise osutus kuidagi televisioonil väga rikkaks selliste suurte projektide poolest ja tõesti olid need kolm suurt projekti kohe ridamisi järjest ainukordsed kõik, aga nende kahe esimese puhul peab siis ütlema seda. Pärt sai üles võetud. Tegelikult meie Eesti Televisioon ainult osales selles ja päris tegijad olid siis kõik väljapoolt ka Soome režissöör, see oli siis niisugune suur rahvusvaheline projekt, kus oli tehnika Rootsist ja produtsendid Inglismaalt. Ja ka Mozarti projekt oli tegelikult soomlaste projekt, kus siis Eesti Televisioon ainult osales. Aga siis see ooper oli tegelikult siis otsast otsani selline, kus oma jõududega sai siis kaasa löödud ja, ja pean ütlema, et minu meelest täiesti ainukordne projekt, sellepärast et televisiooni stuudios sellisel kujul ooperit ei ole kindlasti etendatud. Ei mäleta, et ka publiku ees näitemängu üldse oleks tehtud, nii et see oli meil üks tõsine katsumus. Ja publiku hulgast pean seda ütlema, et kui muidu on küllaltki ebamuga etenduses niimoodi osaleda aktiivselt ei ole eriti võib-olla Eesti inimesele see meeldiv, kui lavalt tullakse teda ka lavale kiskuma. Aga niisugune osalemine ekraani pidi ja ekraanis see üldse üldse ei häiri ja üldse ei ole agressiivne, nii et see on publikule ka, oli niisugune noh, meeldib, võib-olla natukene võid isegi edev olla, aga üldiselt keegi ei tülita. Aga lavastaja Peeter Jalakas, kas selline idee oli juba sisse programmeeritud nendesse teostesse, kuna nad esialgselt juba olid tellitud viisi ja Hollandi televisiooni poolt? Algselt, kui me oleksime teinud nii, nagu ta meil mõeldud oli oleks nad ette kantud Estonia teatri maalrisaalis, sinna mõned esialgu plaanisime, kuna kogu see sari oli mõeldud et ta saab olema seotud Estonia teatrihoonega. Aga Estonia teatril oli mõningaid lüürilisi põhjuseid, miks nad ei saanud nagu selles osaleda enam. Ja tegelikult praegu tundub, et väga hääd, nii läks selles mõttes, et et tõesti on mõlemad asjad tele jaoks kirjutatud ja nüüd, kui avarasse võimelised koos Telega see teha, siis nagu paigutas ka need lood ja ütleme siis need küsimused, mis mis nüüd mina lavastajana sinna sisse paigutasin, kuidagi teise valgusesse. Ja mulle tundub, et, et, et see tulemus oli võib-olla märksa etem, kui ta oleks olnud seal seal maalrisaalis. Kas siis, kui neid kõige esimest korda ette kanti, kindlasti te teate, kas siis oli samamoodi, nii et publik oli ka sealsamas, kus võeti üles ja et teleekraanid olid üks osa etendusest või oli ta lihtsalt tehtud ülekande jaoks? Minu meelest küll ei olnud, seal on ekstra ekstra just televisiooni jaoks tehtud ja ja tal on veel muidugi see, et ta, noh, kuna üks, üks lugu oli seotud krinovega, siis krinovi tööstiil lihtsalt on selline, et kasutab nende võtete ajal küllalt palju näitlejate meeleollu viimiseks erinevaid ekraani, monitori need ju neid oli tal sealgi. Aga minu teada see sinna publikut küll ei kutsutud. Ma tahtsin veel lisada, et minu meelest ongi siin tegu ainukordsuse kompromissidele ja tele- ja teatrietenduse vaheliselt, nagu Peeter korduvalt selle protsessi käigus ütles, et me peame nüüd kompromisse tegema, sest televisioon kindlasti sellise salvestuse korral vähemalt 17 korda oleks tahtnud katkestada, ütelda hakkame algusest peale, aga meil oli publik ja meil oli teatritingimused ja täiesti teine, nii et see on ainukordne. Ja ka sisuliselt tegelikult Neumanni teos joodleme selles lavastuses, mida selles versioonis, mida me televiisorist oleks võinud, eks me esimesel aastal vaadata on ikkagi ka sisuliselt hoopis teine. Nojah, et siin on kirjutatud ju täiesti uued vahetekstid mõlemas loos ja ja võib-olla kõige rohkem on, on seeläbi Naimani osa muutunud. Et need tekstid, mis kõlasid ei olnud mitte siis originaalist. Et kus siis kõige rohkem nagu keskenduti Mozarti autojuhiks probleemidele ja tema tsitaatide kasutamise õigus on edasi? Aa ja siin oli ju tegemist Mozart ja tema isa vahelise kirjavahetusega, kas see kõik on väljamõeldis? Kirjavahetus on, on mõistagi, mitte väljamõeldis ja, ja see ei olnud ka mitte meie poolt sinna lisatud kirjavahetus oli küll siis laulutekstid jäidki, nii nagu olid, muusika ei puutunud, aga aga need vahetekstid tundusid kuidagi. Ütleme siis niimoodi, et need nagu ei sobinud hästi meile ja nad ei olnud ka selle selle loo koha pealt väga olulised, nii et need said. Uuesti kirjutas ja mis muusikasse veel puutub, siis noh, päris puutumata jäänud, et noh, need lauluosadega. Me kasutasime väga palju seda muusikat nii-öelda näidendi muusika funktsioonis, kus horisontide dialoogide all saatemuusikana ja muuhulgas panime sinna mõned Mozarti enda väiksed potid ja ega neid veel juurde. Mis puutub nendesse vahetekstidesse, siis kuulajale, kes ei käinud vaatamas-kuulamas seda etteastet, siis seal on kaasatud ka kaks tuntud teleinimest Mati Talvik ja Marite kallasmaa. See on loomulikult nüüd. Niisugune lokaalne tähendus on sellel asjal juures. Kas ilmselt, nagu ma õigesti aru saan, siis originaalis selliste televisiooni niisuguste haaramist sellesse etendusse üldse ei olnud, et miks te seda tegite, kas selleks, et õigustada seda avalikku salvestust või oli sellel ka mingi sisuline põhjus? See oleks olnud väga lihtne, et ja ma ei tea, miks me peaks midagi õigustama seal ikka rohkem niimoodi, et nad olid ühed paljudest märkidest. Niiviisi, nagu selle sarja esimene osa siis esimesed esimene kontsert oli oli omamoodi mängimine muusikateatrimärkide ja kujundite klišeed, aga siis sellest viimasest osast kujunes. Selline mäng tele, klišeede ja märkidega. Ja need kaks inimest ju üsnagi kindlalt on. Võiks olla märgi staatuses teles. Nii et see oli ka põhjus, miks nad miks me palusime osa võtta ja jumala abiga Nad olid lahkelt nõus ja minu meelest väga tore. Mina lihtsalt mõtlesin seda, et kui ma ei oleks Eesti inimene, siis ma võib-olla ei oleks sellest aru saanud, et kui nüüd ette kujutada, et see videokassetile liigub edasi teistesse kultuuriruumidesse, kas teie arvates midagi võib-olla kaob sellega, et märgi tuntus mujal nagu ei mängi võib-olla seda rolli? Et see ei olnud üldse nii tähtis asi, et sellele peaks nii pikalt tähelepanu pöörama. Meie pealegi, kui me kuuleme seda just ka tõlgitud inglise keelest eesti keelde, siis eelkõige sellele ongi niukene lokaalne kohalik kohalik tähtsus, et vaevalt et sellest midagi enneolematut ülemaailmselt selles projektis. Ma loodan, et ma juba mitte andeks paluma, vaid ma tahan lihtsalt öelda omalt poolt suure niisuguse tänu, sest et mulle jättis see kontsert väga hea mulje ja ma oleksin ka mujal tahtnud seda näha, kui ma oleksin olnud inimene mujalt. Aga mis puutub teise osasse, siis, siis seal ei olnud tõepoolest üldse või ei tabanud. Ma siis aga minu arvates ei olnud üldse seal selliseid lokaalseid märke, see oli niisugune. Täiuslik kõigile kõigile mõistetav, aga siiski siiski enne veel võib-olla räägime sellest esimesest osast, et nüüd pöördun veel muusikasaadete produtsendi pooled et see tohutu suur ekraan, see tekitas sellise mulje, nagu kogu see etendus toimuks kuskil jalgpalli staadionil või tohutu tohutu suures ruumis, nii et see oli ka, aga, aga huvitav kogemus seal kohal olla. Ja võib-olla natukene natukene lähemalt räägiksid, kus sellist ekraani kasutatakse ja kas meil üldse on seda ennegi kasutatud. No siin läks küll küsimus valesti väravasse, sellepärast et selle ekraani tõi Peeter Jalakas kohale, samuti oli tema mõte, kõik need monitorid sinna ülesse panna, aga mis puutub sellesse, et stuudio jätab jalgu palliväljaku mulle eks see olegi selle mitte black box, aga siis selle tühja valge ruumi niisugune eeliseta annab ennast sättida kõikvõimalikeks asjadeks. Aga, aga hästi tore oli minu meelest see, et esimest korda said sellest osa ka tõepoolest nii palju inimesi, kes olid kohale tulnud, sellepärast et enamasti on ju tema ülesanne muutuda video jaoks, eksju, ja siis läbi kaamerate jõuab see pilt kuhugi, nii et, et see oli hästi tore. Aga Peeter räägib ekraanist kindlasti. Selles mõttes ta meie jaoks nüüd küll on üsna tavaline nähe, et praktiliselt viimaste aastate töödes kõikides on olnud ekraan mingil moel sees ja selline mäng erinevate meediatega ja siis püüda niiviisi ajaruumiga natukene tegeleda, et sa et sa vaatad ühte asja nagu mitme nurga alt seal olnud omane nagu öeldud, mitme aastal juba meie asjadele ja see miks nad seal niiviisi olid. Selles konkreetses etenduses oli siis soov näidata kolme nurga alt toimuvat. Et esiteks, vaataja näeb siis seda, mida ta näeb oma silmaga otse laval, teiseks näeb seda läbi operaatori pilgu, ehk siis igal kaameral medali kuus tükki. Oli ka monitor, nii et võis näha kõikide kaamerate pilti, ehk siis seda, mida operaator jälgib ja siis lõpuks nagu kolmas nurk oli, siis mida võis näha ekraanil, mis oli siis režissööripilk. Et niiviisi koduni. Ma tahan siia juurde ütelda seda, et muidugi, mis on nüüd väga raske, väga keeruline ülesanne, mis meil veel ees seisab, et et kui see ükskord televaatajani jõuab ja, ja ta peab ju jõudma, et siis ei jääks sellest järgi, et see etendus ei vaesustuks kolme võrra, et sinna jääb järgi ainult see kolmas kihistus paratamatult sul on, et ja, ja sel juhul need inimesed, kes seal saalis olid, mõnisada inimest, on siis niivõrd palju eelistatud seisus võrreldes nende kümnete tuhandetega, kes seda siis kunagi videos hakkavad vaatama, et me loodame, et me mingite montaaživahenditega suudame midagi sellest hingusest, mis seal stuudios valitses, ka ikkagi videosse veel talletada. Ei, mina seda küll ei usu, et see on ikkagi on ees, et teater on paraku selline kaduv kunst, et oli, läks ja lihtsalt, mis sul järgi jääb, on meenutus. Ja see, mida sa saad tele jaoks teha, kuulub ikkagi teise rubriiki ja nii et sisuliselt sellest tuleks teha teletarvis ikkagi täiesti omaette teos mille ütleme siis, et selle baasmaterjal on sama, aga aga nafta juba ta toime on hoopis teistsugune, eks. Noh, sa võid vahepeal käia võileiba söömas, eks, ja, ja noh see on nagu teine, teine asi hoopis, eks. Seda ma silmas peangi, see viib meid tagasi selle 91. aasta juurde, kui need seal Inglismaal videofilmi täna välja tulid, et nüüd peab siis materjal kuhugi sinna suunda hakkama liikuma vist ehk? Jah, Olari Elts, võib-olla natukene nendest turistidest ka lähemalt, seal oli väga-väga huvitav kontratenor. Ma olen kuulnud sedasama teost, kui naishääl laulab seda Mozarti rolli. Nojah, seda tuli tihti ette, et meeste rolle ju naised on laulnud juba ammu tema siis näiteks Straussi nahkhiirest Klovskitaaliselt laulab naisterahvasse ja siis aga meile tundus kohasem, kui moodsast siiski oleks meesterahvas ja kontode näol on selline hääleliike, mis ka selle partiiga väga hästi sobis ja ja seda esitus siis meie versioonis kontoderatoonial kivikal. Kes siis muidu põhiliselt osaleb ansambli heinavanker töös ja tema ütleme muusika on seal selline väga meeldiv autosid, aht, kes on väga paljudes teistes muusika funktsioonides osalenud. Ja Mozart isa laulis ja mängis Uku Joller. Uku Joller on meil juba kõigile teada. Laulja, kes, kes siis on just eriti kammerlauljana ja koostöös palju Tõnu Kaljuste ka mitmeid suurepäraseid oratooriumi soolosid laulnud ja ka mõned korrad teatrilaval varem. Kuivõrd need Mozarti ja Mozarti isa vaheline kirjavahetus üldse on autentne, kes te olete selle küsimuse vastu huvi tundnud? Et seda, mis on avaldatud Mozarti kirjadel, on tõenäoliselt võrdlemisi võrdlemisi autentsed ja lihtsalt mul on see tõenäoline on see, et nad ei ole muidugi 100 protsenti sellest kirjavahetusest. Teine asi on nüüd see mis kontekstis nad on, eksju, kus mind praegu loeb ja nii edasi. Enne seda projekti ostsin üsnagi mitmeid raamatuid, mis, mis Mozartit ja ütleme, ka nende kirjavahetust käsitlevad ja ja kogu nende kirjavahetuse. Ja jääb sealt mulje küll, et, et üks asi on selge, et seal ei ole mitte kogu kirjavahetus täiesti selge, eks ju, selles üsna üksmeelselt on vist kõik uurijad ka nõus selles, kas ta nüüd on auto, et nagu ei ole, noh, vot siin ongi, need on nii arvatud ja naa reeglina ikkagi ollakse päri, et nad ikkagi anda nende poolt kirjutatud ja, ja ka enam-vähem nendel juhtumitel, nagu on seal taotumatest lugeda. Aga nagu Alarigi ütles, et seal on üsna ilmselt võib-olla tehtud sellist toimetajatööd. Nii et et on võib-olla natukene mingit konteksti muudetud või ütleme siis lisatud mingid viited, mis võib-olla alati ei ole päris täpselt või kus on nagu mida võiks võib-olla natukene laiemalt seletada või noh, aga see on üsna ilmselt paratamatu ja ega, ega see nüüd ütleme meid konkreetselt selle loo puhul küll väga ei vaevanud, selles mõttes ei püüdnud teha mingi dokumentaallugu, vaid sisuliselt oli see teema oli geenius ja ütleme siis moodsad, kui, kui geeniuse kehastus. Ja nüüd tema erinevad võimalused ja koostised, sest tänapäeva maailmas Kas keegi tahab veel täiendada midagi selle esimese osa kohta? No võib-olla see, et muusika seisukohalt, et kui me seda teist on riknenud, jood käsitlesime kui tervikliku muusikateost siis seda laimuteost ütleme seda niimoodi osadeks siiski tehes võrdlemisi seda muusikat erinevad erinevate ümber tõsta, siis me käsitlesime seda rohkem kui näidendi muusikatud. Ütleme, sellest ei tegelenud ka selle kui, kui muusikalise teose tervikuga ja pigem oli siis eesmärgiks just seal, ütleme, visuaalne lavaline pooled muusika rohkem nagu saatis seda, mida oli ka vist väga selgelt näha kuulda. Oli küll jah, niimoodi, et, et see, see, mida nägid, haaras nagu lihtsalt rohkem, siis panid tähele, et et see illustreerib tegelikult muusikat või vastupidi, oli nagu rohkem. Jah, ja see oli ka eesmärk, et ta mõjuks väga mitmel puhul just sellise, mitte liialt tähelepanu, tõmbav on aetud, see, siis mul on oma eesmärgi täitnud. Kuu sündmus. Jätkame saadet stuudios on nüüd ansambli kunstiline juht ja dirigent Olari Elts, Von Krahli teatri kunstiline juht Peeter Jalakas ja Eesti televisiooni muusikasaadete produtsent Ruth Alaküla. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Jätkame eelmises saate osas alustatud teemat, aga räägime nüüd sellest teisest osast sellest kontsert teisest osast, kus esitati andrisseni teost. Seal need laulis üks meie noorsolist ja, ja võttis osa ka poistekoor, kes küll ei laulnud, vaid mängis, esinesid näitlejatena ja Von Krahli teatris ka näitlejad. Kõigepealt natuke jälle Olari Elts, võib-olla sellest muusika poolest, mis siin oli tõepoolest nüüd aasta olulisem, kui, kui esimeses osas. Kõigepealt on siis lihtsalt nii palju, et siis tema on siis Euroopa praegu ma arvan, kõige olulisem. Minimalismi eest võitleja nii-öelda kui me võib-olla rohkem teame Ameerika minister Steve Reichi ja ja teisi, siis ka on Lausama koolkond Euroopaski rubla. Tuntumatest õpilastest võiks nimetada korjantitkinitia Maiken joogid, kes rohkem ameeriklaste kutsuda siis ütleme võrreldaside, eks sellise. Ameerika minimalismi ka euroop pae ütleme siis on riis seni nii-öelda minimalism võrdlemisi agressiivne ja, ja ma arvan, et see teos, mida me nüüd seekord ette kandsime tema sihukseid, leebemaid, leebemaid teoseid, et miks tema niukene, Jubagristamaatiline teostustaadmine nüüd on seal kaks aastat tagasi mängime, mängisime oli siis hoopis teisest puust nii-öelda ja ja see Ligil on tavaliselt palju agressiivsem, nagu ma ütlesin ja ja nagu tema viimase ooperi puhul roosa, mis koos kino või ka vist juba sündis. Ja mis aga hoopis teistsugune, nii et selliste tõesti ütleme betoonist kolm kallale põhinevad muusikat ja sellisele koosseisule nagu bigbändile päris on tal ka veel mitmeid, küll aga nendest kõige sellisema Iirimaa helikeelega ja, ja mis need otsad kokku sellesse teosesse veel puutub, siis seal on ka mitmeid moodsate tsitaate sees tema klaveri, sonaatide mitmetest Haamelist sõdurist ja need on siis seotud nii-öelda bigbändi koosseisule ja, ja ma pean ütlema, et rism sinna just sellise Brascze bigbändi koosseisu omadusi või võimalusi väga meisterlikult ära kasutanud. Kas muidu originaalis sellele vastasele kriinevai? Ja teie olete muidugi näinud seda raamatut mina ei ole näidata ja ma ei tea, igal juhul teie lavastas mulle erakordselt meelise teine osa jättis mulle üldse veel parema mulje, kui esimene tuli ja sain seal ka, ma sain seal pisarateni naerda, kas noh, võib-olla mõned võib-olla ei olnud naljakas, võib-olla see pole üldse teie poolt ette nähtud reaktsioon, aga no minul oli igal juhul äärmiselt naljakas. Võib-olla natukene räägite sellest kriine vei siis sellest, millest te ise tegite nendest vahedest, et kuivõrd palju siis need on nii nagu oli alguses ja, või ei ole üldse midagi nagu alguses. Akryna veel olid hästi selline visuaalne, et ta oli nagu liikuv graafika võiks seal ja seal oli siis üks tantsija või ütleme, kaks tantsijat, kes nagu siis läbi selle loo liikused ja no nagu ikka, krinovi asjad olid aga üsna niisugune lihalik. Et sellega oli ka endale natuke probleeme, kuna see tundus hästi täiuslik, see visuaalne pilt, nagu, nagu tal ikka on. Ja, ja siis ma püüdsin seda vältida, et et ei läheks nagu väga nüüd tavatsiteerimiseks. Ja tegelikult oligi niiviisi, et nad olid minu jaoks ma mõtlesin, et kui kahte osa ühest ja samast asjast, nii et ta oli nüüd ütleme sedasama geenuse teema jätk, nii et selles mõttes kui nüüd vaadata seda seda pilti Krina või variandist, et muusikat mitte kuulata, siis ma arvan, et need küll ei seostaks. Ja mul on üldiselt, et me liiga palju selle Krina võrdlusega tegelema ja sellepärast, et ajapikku saab see eriti nüüd on Reiljani puhulist niukseks muusika teoseks, võtmemuusikaks, lavateoseks, või siis nagu muuskete raadiuseks, et sellest tõenäosus on ikka veel teisi mitmesuguseid versioone, et nii nagu klassikalise ooperi puhul, et Me ei pea seda nii palju seostama selle esmalavastusega. Et ma arvan, et võib võtta mõlemad iseseisvad, sest selliseid, nii et kokkupuutepunkt ikkagi oli võrdlemisi vähe. Tekst muidugi oli ju Krina tekste. Osaliselt osaliselt, ainult ka seal olid vahetekstid mis olid siis nagu esimeses osas minu poolt kirjutatud ja ja sealgi oli, oli siis ükstele märk. Marite kallasmaa kandis Tõepoolest poleks suurt mõtet olnud üldse seda asja ette võtta, kui see kriini või sedavõrd silme ees on, sest see, mis on videole salvestatud, see ei kao kuhugi, see asi on olemas ja, ja kui mul mõtet teha, siis ikka teisiti magan. Noh, küsida oli mõtet, sest mina olen Näinud ja ma lihtsalt tahtsin tõepoolest teada, sest et see praegune lahendus tundus mulle nii ääretult ääretult orgaaniline selle muusikaga koos sai paremini, et jah, et huumoriga. Puudutab siis kindlasti heina või puhul nagu laushuumorit, nagu esinenud. Ma loen siin ka päris sellist laushuumorit, selles mõttes niisugust Kaianti nagu oma arvates ei teinud, aga aga selge see, et minu arusaam maailmast on see, et maailm on naljakas ja kurb üheaegselt muuseas, etenduses ma vähemalt püüdlen selle poole alati, et see vaatajatele nüüd võib-olla päriselt laginal naera, aga aeg-ajalt ikkagi. Et ta nagu sihuke tukse suunurgas nagu täpselt ei teagi, et natuke nagu pigistaks, natuke kurb on see kõik siis samas on see naljakas. Minu arust see on nüüd see meeleolu, mida, mille poole püüdlevad, mis tekiks, vaatas et noh, samamoodi oli ka, oli ka selle looga Ja tõepoolest tekkis, no ega siis võib-olla need pisarad, mis Narva kaasnesid, olidki needed tegemist, osaliselt kurva nähtusega nimi, elu, aga tõepoolest see oli, see oli lihtsalt suurepärane ja nii tahaks, et et televisioon, seda ka näiteks, sest Eesti teater siiski on kuidagi väga-väga ühesugune, muidu meil tuleb niivõrd, et selliseid asju Von Krahli teatris on ka teisi etendusi, mis, mis siiski on teistlaadsed. No ei julge küll öelda, et nad oleksid alati paremad, aga nad on vähemalt teistsugused ja, ja mina nüüd küll väga alati naudin neid, et kõik ei ole nii väga Stanislavski ja hoopis midagi muud ka teha. Paremad-halvemad on ta seda veelkord minul üks oluline teema alko kaekuna. Kuna me oleme olnud suhteliselt ainukesed, kes on nagu teistmoodi siis teinud, siis ongi tihtilugu, kui seal selline võitlev kuidagi see hoiak, mida ma nagu olen püüdnud vältida, et kunagi täiesti Se hoiaku õliga võitlejaga praegu lihtsalt on minu arvates nagu kunstniku asi oma asja ajada. Aga neid ei saagi üldse niiviisi võrrelda, et noh see on nagu võrrelda mingeid erinevaid muusikaliike, et kas sa saad öelda, et seal parem või halvem lihtsalt ütleme siis nii, et üks kunstnik kasutab ühtesid väljendusvahendeid ja teine teisi, et kui sa vaatad talimaali, siis vaatad mõnda realistlikku pilti, siis kumb on halvem või kumb on parem, eks niiviisi ei saa öelda. Lihtsalt sa saad öelda selles, et kas ta liian oma stiilis hea või halb, eks, või siis kas realistlik pilt on omastile sea vihal? Jah, teie teie stiiliga ei ole ja teie stiiliga ei ole ka siin Eestis ausalt öeldes kedagi eriti võrrelda, nii et te oletegi niisugune täiesti omaette, sest meil ju paraku paraku mujal niisuguseid projekte eriti ette ei võeta või kui võetakse, siis nad jäävad võib-olla tõesti väga. Või vaidlete mulle vastu, teil ei ole ju konkureerivat? Jällegi, kui sa kunstnikuna aretada või noh, arendad kuidagi oma käekirja välja, mida sa tunnetad kõige paremini, et ütleme, mille kaudu sa suudad siis kõige paremini seda väljendada, mis sinus kuidagi siis keeb ja välja andamist nõua, peaks siis no sa kuidagi täiened selles stiilis ja, ja ütleme, see, see tähendab küll seda, et et et sa ei peaks nagu nüüd võtma mingeid uusi vahendeid kasutusele elasega. Aga sinu mõttelaad ja sinu maailma nägemine ikkagi kujuneb nooruses mingisuguses noh, mingisugusel moel, mis ju elu jooksul tegelikult suurt ei muutu, eks see küll täieneb siia-sinnapoole ja, ja ütleme siis kogemuste ja kõhkluste ja, ja ja töövõitudega ta ta, eks ole, ütleme, vormuv. Aga ega see enam ei muutu, nii et selles mõttes ma ei oska öelda, kuidas kas sama laadi ma arvan, et ei peaks keegi tegema lihtsalt, mis mind ka väga erutanud juba? Ammu-ammu juba sellest ajast, kui ma koolis käisin enesele teatriga esimest korda kokku puutusin siis just nimelt see, et miks põrgu päralt neid erinevaid käekiri on, nii vähe on. Et see on lausa hämmastav, miks üldsegi nii vähe erinevate kunstialade inimesi proovib ennast siis teatrivormis väljendada, et see on ju tegelikult pööraselt huvitav see kolmedimensiooniline ruum, eks, et me, meil on küll üsnagi palju juba tekivad päris andekaid arvutigraafikuid, kes ütleme seal kolm t maailmas suudavad mingisuguseid kujundeid luua, mis on täiesti veenvad. Et huvitav, miks keegi nendest ei ole püüdnud neid kujundeid laval luua, lisada sinna veel neljas mõõde, et natuke liiguvad ajas ja noh, need tegelikult on asjad, mida mida üle ilma on, on ju järgi proovitud ja kohati päris päris huvitavalt. Et noh, see on küll üks üks teema, mis tasuks võib-olla rohkem rääkimist, et et ma ei tea, kas see on see siis selline aukartus meie kivi kivistunud teatri ees, et ei tihka ükski teise kunstiala inimene seda ette võtta või siis või siis tõesti on see niivõrd selge arusaam kõigil, et teater on võtnud sellest punktist siiani kõik. Et tal ei tule pähegi, et võiks kuidagi teisiti olla. Ei oska öelda, kumb variant nendest, aga igal juhul arvan ma, et mõlemad on viletsad, et selle aasta tuleks sõdida. Jah, see jutt on tõesti täiesti huvitav, läheb natukene meie tänasest teemast välja ja tahaks sellest võib-olla tulevikus pikemalt. Aga siiski ma omalt poolt täiendaks, et, et siiski kunstnikud ja arhitektid mingil määral oma perfoomentsites püüavad siduda videod ja siis iseennast, kui näitajad. Kuid kunagi ei kutsunud seda teatriks mingil põhjusel. Katsu sa öelda, et kui sa lähedki sinna võib-olla see ongi sellest hirmust, et kui seda nüüd teatriks kutsutakse, siis ta nagu ei mahu mingite kategooriad talle ja siis ta võib olla kuidagi on lahja, mis ta tihtilugu on selles mõttes, et Urmas tegelikult ongi üks teatri vorm sama palju, kui ta on üks kunstivorm. Et kui seal on elus inimene, ta kehastab kedagi, ükskõik, kas või iseennast teiste inimeste ees, ta tema veres on rohkem, adrenaliin on juba teisiti. Et seal on teatud reeglid loomulikult, mida peaks jälgima. Aga siiski on see nii, et ei tihka kunstnikud seda teatriks kutsuda, ei tihka seda ka siis teatriinimesed teatriks kutsuda. Kuna jutt läks juba sinna suunda, siis võib-olla lubate kõigilt küsida, et mis te arvate sellest, kui mina ütlen näiteks nüüd vaataja ja kuulajana niimoodi kunsti kohta, et vot see on minu arvates ikkagi siis hästi tehtud ja hea kunst, kui ta mõjub. Ja võib-olla, et rohkem polegi vaja öelda, kas see on asjatundmatu, publiku reageering või, või on see tegija eesmärk just selline asi esile kutsuda? No kes, mis kellele, kuidas mõjub no siin on isegi tehtud muusika puhul just. Ma tean teatud uurimusi, et millised akordi järgnevust näiteks inimesi rohkem puudutavad ja see ei ole veel omakorda ju sellest milline on selle inimese kuulamiskogemuse, see, nii-öelda see see taust, kus ta on kasvanud, et meie kõik enamjaolt oleme kasvanud emotsionaalse ja funktsionaal harmoonilisest niukses keskkonnas kus meile mõjuvad kindlasti hoopis teised asjad, kui mõjuks inimestele, kes ei ole selles keskkonnas kasvanud ja, ja ja, ja sellest on tingitud omakorda ka siis veel 10 aastat tagasi suurelt vohanud kuuma muusika pelgamine ja Ma olen väga mitu korda analoogiliste probleemide ees olnud kui, kui Peeter selles osas. Et selles osas isegi ütleme Eesti muusika puhul ja ütleme, selle uuema muusika puhul niukseid ka muusikute endi poolt, selliseid negatiivse varjundiga vihje tehti, aga need ajad on õnneks ma loodan pöördumatult möödas. Et kahanda sajandi teise poole muusikasse, suhtutakse nüüd juba ikkagi samamoodi kui, kui varasemasse muusikasse ja need leevendusvahenditest on natuke teistsugused ja, ja ja ütleme, on muusika tõesti, mis, kui inimene tuleb ükskõik kuskohast ja ta saab sellest elamuse ja, ja mis seal salata, Kanson teise poole muusikas on ka sellised, mis nõuab tõesti suuremat kuulamiskogemust, aga aga enamjaolt siiski ma mulle tundub, et ükski helilooja ei kirjutage muusikat sahtlisse või siis selle nimel, et seda muusikat üks ja kaks inimest kuulaks ikkagi. Heliloojate. Tavaliselt tahavad tavaliselt mida tahes, neil on midagi öelda ja, ja, ja või puhtalt esimese korra kuulamisega ei pruugi seda võib-olla üles leida. Aga teleinimese poole pöördudes, et kui nüüd hakatakse seda kukku monteerima, te teete seda ilmselt kõik koos. Ma usun, et Peeter on kindlasti ajaloo selle protsessi juures aga, aga muidugi on see ülesanne, mis siis nüüd teleees seisab, tohutult raske mõnes mõttes ma kadestan oma kõrvalrääkijaid selles mõttes, et nemad võivad sellest projektist mõnes mõttes rahulolevalt tagantjärgi kokkuvõtvalt rääkida, aga, aga meie suur ülesanne on ju tegelikult veel ees, sellepärast et kui, nagu ütles Mati Talvik selle kohta, et meeldiv on olla saviks kogenud lavastaja käe all siis kogu televisioon oli selles lavastusprotsessi Su saviks lavastaja käe all, tähendab mulle tundub, et suuresti kõik operaatorid ja kogu see tehnika, mis seal oli, muutus lisaks veel mehed teletähtedele, muutus osaks sellest lavastusest. Ja nüüd siis on niisugune 180 kraadine pööre. Et Me pea tekib see interpretatsiooni küsimus, et meie, režissöör Peeter ise põhiliselt selles rollis peab nüüd sellest hakkama, nagu siis uut asja tegema, et, et meie jaoks on see, see protsess seal suuresti ees, kusjuures siis piiratud sellega, mida me suutsime tookord Nende kompromisside käigus lindile salvestada. See on vist niiviisi, et ikkagi peaks käsitlevad erinevaid asju, et jätkem see, mis oli selleks, mis ta oli. Nüüd me teeme sellest uut uut lõbusamal teemal. Kuigi kui vähegi võimalik, peaks sellist live hõngu sellest kuidagi sellest televisioonis ka säilitama. Tõesti tuleks selline televersiooni liialt, võib olla. Ootamatult ikkagi televersioon tuleb ükskõiksuse säilitada, säilita ma tahaks veel korra selle selle juurde tagasi, mis, mis sa ennist ütlesid selle kohta, mismoodi kunst mõjub või ei mõju või kuidas seda peaks või võiks mõjuda, sest minul on selline arusaam, et et kunstiasi siin ilmas on inimest tõsta maast lahti, mitte teda nautida, veel rohkem vastu maad materdada. Et see on ikkagi selline põhiprintsiip. Jällegi minu arusaama siis kunstnik peab püüdlema. Ja kui tal see õnnestub noh, ütleme siis niiviisi, et siis ta võib rahulikult magama minna ei õnnestu, siis ta peaks. Ei tea, mida siis mõtisklema selle üle, et kas ikka on mõtet tülitada inimesi ja neid õue kutsuda selleks et neile kõlkele Mina tahaks kokkuvõttes öelda, et kuna selle tegemist oli nagu ma olen vist juba seitse korda ainult nii erakordselt ainukordse projektiga, ma usun, et et tegijatel oli kindlasti seoses sellega ka probleeme, ma mõtlen nii Peetril kui Olaril sellepärast, et kes kord teistsugune ja, ja kuidas see vaheaeg, mille jooksul terve see projekt sai püsti pandud, oli ikka tohutult tohutult lühikene. Ja, ja sellepärast ma tahaks siukest vaimustust avaldada ka telemaja inimeste tööle. Sest kes suutsid sellises olukorras siiski ma loodan natukene kaasa aidata. Absoluutselt vot nüüd ongi jällegi täiesti matslikult on siin üle libisetud tegelikult selle loo puhul täiesti A jooli oli Ruti murusalu kes väga osavalt ja kindlameelselt seda pilti D. Ja siis lõpuks ikkagi inimeste ette jõudis. Kamandas. Ja, ja ma loodan, et, et tema jaoks on nüüd siis nagu see teine osa sama, ka teise osa jaoks sama palju energiat jätkub, et me selles televariandis Nii et kokkuvõttes hääldes väärt kogemus oli meile sem. Ma ei mäleta, kas me mainisime, Kaire Vilgats oli see inimene, kes osalesime teises produktsioonis ja lauljana, kes ja ma arvan paljudele väga just selles kontekstis väga sümpaatse mulje jättis kasvatud minule. Ja mis puutub sellesse teles stuudios osalemise, siis ma arvan, nii kraalidaate kui ka nüüd ansamblid on selles osas võimalik võrdlemisi keskkonnasõbralikud, nii. Ja see oli selliseid võimalusi sellises kontekstis muusikateatrit teha, tegelikult on väga palju. Ja, ja ma arvan, et ka meie produktsiooni puhul praegu nii-öelda mitmed võimalused isegi ei kujuta, peab, võib öelda kasutamata, et ja ka neid teoseid, mis antud konteksti ja, ja antud ruumi nagu sobiks, on, on ka päris palju, nii et võib juhtuda, et äkki kunagi võib veel üht-teist Tahaks väga loota, et see oli alles esimene samm, sellepärast et see tundus meile väga sümpaatne, õigustas ennast küll igati. Kuu sündmus. Te kuulsite saadet kuu sündmus, stuudios oli kolm külalist. Olari Elts, Peeter Jalakas ja Rutt Ara küla, mina olen saatejuht Kerttu Soans. Minuga kohtute kuu aja pärast jälle. Aga meie kuuseumust jääb lõpetama andrisseni ooperit M, see on mees, muusika, Mozart. Kuu sündmus.