Kuu sündmus. Tere õhtust, Te, kuulate saadet kuu sündmus ja täna stuudios neli külalist, heie Treier, Jüri Ojaveer, boor, others ja jaan Paavle, mina olen saatejuht Kerttu Soans ja me räägime eelmisel kuul avatud näitusest Rotermanni soolalaos. Näituse nimi on Eesti energia ja kõigepealt muidugi küsimus, mida selle nime all mõeldakse. Tahaksin veel lisada, et näitusel esines neli kunstnikku, neljas kunstnik Jaan Toomik, kahjuks praegu stuudios ei saa olla. Aga kolm mainitud meest siis räägivad vast. Mida nad pidasid silmas Eesti Energial, kes alustab? Ma arvan, et alustama peaks Jaan Paavel, et tema on selle näituse nii-öelda tiitli autor, nii et võib-olla ta Nimetus ja tähendab, see oli noh, sundolukord, kus oli vaja teha üks kiri, et saada on mõni mõni mõni Eesti kroone, et üldse hakata näitus tegema. Põhimõtteliselt noh, ikka liikus meil see mõte nii ja naa ja ja siis tekkis nagu võimalused, kus, kus teha ja siis oli järsku öelda üks paber ja ma kõndisin sinna Vabaduse platsi poole ja järsku plahvatas nimi täitsa noh, tuli tuli järsku. Muidugi alateadlikult ma arvan, kust ta tuli, noh, kuna üks selline firma on, siis ma leidsin väga naljakas oleks väga intrigeeriv ja mõnda vihastaks mõnda noh, no põhiliselt oli naljakas, kas ja siis ma pakkusin välja, mõtlesin, kujutasin juba ette, kuidas kõik hakkavad õiendama, eritama kartsin muidugi toomikut, kellele võib üks hetk meeldida ja kohe poole tunni pärast ta leiab, et see ei kõlba kuskile ja pakkusin välja, üllataval kombel see meeldis ja sealt hakkaski nagu ka need ideed liikuma, kuigi ma ütlen, et Jüri Ojaveri vist oli kõige varem varem juba hirmutas mind juba kuskil kevad. Null on juba asi valmis, rohkem jäänud midagi ja ma mõtlesin, et noh, tule taevas, et et mulgi tiirlevad kogu aeg paljud ideed, aga noh ei ole seda õiget. Ja siin nimi siis jah nagu, nagu, nagu välgusähvatus. Nagu jalgu sähvatas, tuli, tuli niimoodi kuskilt noh, seestpoolt ja üllataval kombel meeldis kõigile. Ja ma arvan, et see nimi, nimetus ka mingis mõttes kuidagi alateadlikult juhtiv, organiseeris meid nende oma idee ideede valikus, ma ütleks nendest ideid alati palju igal kunstnikul. Et mis just sellele näitusele teha ja kuidas. Teha neid ideid oligi ju rohkem. Oi palju jah. Nüüd alles jäi, on siis nagu. Puhastatud materjal ja jaanipäeval veel oli üks niisugune suur põhjalik arutamikusse ikka nii igalühel ikka mitu, iga mitu ideed ja muidugi mõniga varjas mõnda ideed ja ja mina oma hullumeelse idee, pakkusin viimase minuti, sest teised olid kole kulukad ja ja noh oleks noh, puhtalt raha mõttes oleks jõudnud teha valmis. Nii et mina oma poolt kommenteeriksin võib-olla seda niimoodi, et mulle see pealkiri pööraselt meeldib ja see tõmbab seda enam, et ma alati, kui ma jalutan kaubamaja poole, siis seal on üks suur silt maja peal Eesti energia. Ja see ajab mind alati naerma, kui ma seda vaatan, sellepärast et et noh, mulle tundub ka, et, et noh, see, need kaks sõnakombinatsiooni on nagu vastuolus omavahel. Et Eesti ei ole eriti energiline maa ja siis samal ajal samal ajal need kaks kombinatsiooni kokku panduna noh, mingi mingi niisugune tõsine firma, mis eksisteerib, ja teine asi on see, et tegemist peaks olema neoontuledega, mis iial ei põle. Et minu silm on ka alati pidama jäänud. Aga siis, mis puutub nüüd sellesse näitusesse, siis mulle tundub, et kui see nüüd selline näitus, millel ei ole kuraatorid, et kui siin oleks mingisugune kunstikriitik või kuraator, kes on mittekunstnik, et siis ta oleks võib-olla kogunenud, et välja mõelnud kõigepealt mingi filosoofilise põhjenduse siis kogunud selle alusel oma maitse järgi mingeid kunstnikud või mingid tööd kokku ja siis pannud välja näituse, mis siis peaks vastama pealkirjale Eesti energia või seda analüüsima kuidagi. Kuna praegusel juhul on neli kunstnikku, kes on sõnaga ilma kuraatorit ta niimoodi näituse teinud siis võib-olla see pealkiri on pigem nagu kommentaar või noh, selline nagu katus, katus, mis peaks ühendama, et küllalt väga individuaalset kunstnikku, kes tegelikult ei ole ju grupeeringud, ei tööta koos, vaid nad on ikka individualistid. Ma tahaksin natuke katkestada või, või minna natuke juttu ka teises suunas, sest ma usun, et et valdav osa kuulajast äkki pole seda näitust näinud ja me peame midagi üle siiski seda k püüdma kirjeldada, mis seal väljas on. Kuigi võib-olla kunstnik tahab öelda, et tema töö on ainult selline, mida tuleb tulla vaatama. Et sõnadega ei saa midagi edasi öelda. Proovime siiski, tegemist on raadio, aga, aga ma tahaksin ka eye sinu selle pealkirjaga tari kohta veel öelda, et kui mina seda pealkirja nägin, siis ma mõtlesin ka kohe, et oi, et see on nii lõbus pealkiri, et olgu selle taga mis tahes, ma tahan kindlasti just sellest teha, kuhu sündmuse see pealkiri tõepoolest meelitav. Ja olles nüüd seal näitusel ära käinud, siis ma julgen ka seda näitust soovitada, sest et ega see näitus ma ei tea, võib-olla te panete pahaks, aga minu arvates üpris naljakas. Kuigi ta oli kohati ka äärmiselt ilus. Nii et need kaks omadussõna minu arvates seal Siin ma, ma ei peaks seda naljakaks näituseks võib-olla naljakam pealkiri oleks veel energiamüük, näiteks mis oli ka vahepeal oli lugeda Estonia puiesteel. Nii et, aga me selle peale nagu välja ei läinud. Tähendab, kui nalja seisukoht maal kiiresti lõpetaks selle pealkirja üle arutamise. Tegelikult Eesti energiafirma nimetusena peaks olema Eesti elekter, sest sisuliselt energia valdab kosmilisi asju, mis ennast väljendavad Eestimaal tähendab lõputu energia, millel pole algust ega lõppu, mis Eestimaa ennast väljendada. Kui üks firma julgeb endale sellise nime võtta, siis ta siis peaks ka meie näitus olema sele firma üks niisugune väikene väljendus, nii et pärast meie näitusenimena võiks mõelda oma firma nimetusele läbi. No kena, Jaan Pavlovi, natukene andeks mulle selle, et ma ütlesin, et tegemist on kohati ka naljaka aga aga nüüd siis jah, proovime kirjeldada, mida seal siis näha on, kõigepealt ma paari sõnaga olen oma mitteasjatundja, aga siiski vaataja ja vaataja jaoks näitusi tehakse mulje. Mul õnnestus seda näitust nii näha, et seal ei olnud ühtegi inimest, isegi mitte seda, kes pileteid kontrollib, nii et kui ma läksin sisse pimendatud akendest uksest läksin sisse, siis hakkasin ma kõigepealt otsima mõnd inimest, kes küsiks minu käest piletit seda ei olnud. Ma arvasin, et see käib ka asja juurde, et ta on kuskile peidetud, olles arvestanud selle pealkirjaga. Kõigepealt siis otsisin teda siit-sealt ei leidnud ja muidugi siis kuulajale nii palju, et näitusel on väljas kuus tööd, osa neist on videod ja osa videoid on ka varustatud siis heliga. Palju meeli saab seal rakendatud ja seal on niisugused, võib-olla võiks öelda pikantset teemat, kaader on filmitud suguakti väga lähedalt, aga see, ma tahaksin öelda, ongi minu arvates üks ilusamaid töid. Jaan Toomiku töö, valguse mäng ja päikesesilla ta minema jäin sinna väga pikaks ajaks, kuigi ma sain kohe aru, millega tegemist on. Aga see oli niivõrd kaunis ja see töö kujutas siis endast nagu kaht kaht videot, ühel pool olid ilusas kuldses põllus, vestleb paar kaugel väikselt võetud nüüd kogu aeg peaaegu staatiliselt seal viljapõllul ja teisel pool oli siis juba räägitud aktiakti ülesvõtmine, mis oli siis noh, tõesti niimoodi esitatud, et seal ei olnud midagi pornograafilist. Või, või noh, võib-olla mõnele ka oli, aga nii või teisiti, igatahes oli see väga ilus, siis oli veel üks niisugune Fallasega töö, see kuulus jandaalnele. Mina küll seda vaadates alguses pime oli, seal oli Pealkiri välk, mina lugesin alguses valk. Ja mõtlesin, et nojah, et valk on ka, eks ole, eluks väga oluline ja mulle ausalt öeldes meeldib see pealkiri, mida ma lugesin pärast ma nägin, värk värk, minu jaoks oli natuke naiivsem, kui valk oleks. Aga see oli siis siis Fallase taustal oli kosk, mis kahisus Mõnises sahisesse koske tegelikult iseenesest juba ka on erootiline nähtus looduses nagu idamaad, et seda tõlgendatakse nii, aga nüüd ei ole minu asi nüüd nende inimeste töödest rääkida, ma tegin nüüd Jaan Paavel otsa lahti. Ja tähendab, välk on ikkagi oluline sõna tõlk, lootus õies tähendabki in ja yangi energia ühin ühinemisel tekkinud uut plahvatuslikku energiat, esiteks, teiseks oli väga oluline salmid, on kose kohin, vaid ka see kõuemürin tähendab pidevalt vastandus inimene ja loodus, loodus üldjuhul tähistab naist ehk energiat üldjuhul eriti muidugi vesi on puhas Insümbol sinna vastu muidugi siis mehe mehe mehelikkuse kujund ja see teine energia. Kahel tasandil, kes mängib Annabeli. Elis oli kaks asja, heliäike ja äikse kõuemürin on taeva sümbol ehk mehelikkus sümbol v vee kohin on naiselik. Nii pildis kui helis olid siis nagu paari pandud need igavesed ürgsed paarid mis kehtivad läbi kosmose kuskile vaimse, seitsmenda taevani, kus siis lõpuks kõik need energiad on ühinenud ja muutuvad hoopis uueks uueks energiaks. Ja ma tahtsingi küsida, et te rääkisite Ki nüüd äikesest Goest mürinat ja milleks siis see hallas veel sinna? Ei tähendab, oleks jäänud ikkagi see Eesti energia nii lõplikult välja tooma. Neid võite kõva häälega naerda, aga noh, minu arvates kõige tähendab, teadlikult oli filmitud ainult eestlasi ja Eesti materjali nii looduses kui helis, kui, kui ka selles mehelikkuse sümbolina kasutatud. Et noh, selles mõttes ta oli ikkagi Eesti energia väljendaja konkreetset Eestimaal kuumaks filminud kuskil Ameerikas või kuskil üheksateistsugune olnud suures kanjonis või, või parakose ääres või saaks hoopis midagi muud olnud niisugune veidi tagasihoidlikum kask, meelika, aga miks mitte, aga see on meie enda oma just nimelt miks me peaksime võõrast materjali kasutama, kui me räägime ikka Eestist või Eesti energiast, siis siis ka isegi see noh, ütleme võib-olla mulle endale tundus ka natukene võib-olla iga räigena see Hollose kujund asanjuks ürgsamalt sümboli, aga teiseks ta konkreetselt isegi see ütleme see noh, see energia, mis sealt nüüd sealt vallasest välja tuli, seal on ka Eesti oma eestilikult ta tuleb, ta ei ole mingisugune selline avatus nagu nagu laava tuleks. Mis sa arvad, kas on olemas eesti armastus näiteks? Kahtlemata on olemas Tanist ilik, ütleksime eestilik, kehtimooni, armastus eesti moodi, lahutus, Eesti moodi. Sure väljasuremine, Eesti moodi on kõik eesti moodi. Suur tänu. Lähme nüüd, pärast hakkame eel kõikidest töödest rääkima. Lähme nüüd edasi. Teie olite välja pannud kaks installatsiooni. Temagi on väljas kaks tööd ja ta ise kommenteeris, et need on üks nendest on skulptuur ja ta ütles, et see, need tööd on siis tegelikult frustratsioonist ja energiakaotamisest. Ja üks on siis selline suur laud ja see on lihtsalt üks laud väga poleeritud kujul ja nüüd näituse avamisel. Rodsi ise tegi siis sellise Befoomensi, kus ta trampis laua peal mingite selliste suurte kingade külge kinnitatud platvormidega ja siis kommenteeris, et seal laudas Ta sümboliseerib noh, amet, bürokraatiat või ametnike või noh, sirmi taga tehtavaid otsuseid, selle töö pealkiri on saladused ja vale, jah, saladused ja valed, et ühesõnaga et kuigi väliselt võib riik olla demokraatlik, aga tegelikult otsused langetatakse sirmi taga ja ebademokraatlikult ja kui palju peab energiat sinna panema, et avastada avastas siis need, need, need valed või silmakirjalikkus, et sellest läbi murda. Ja teine töö on sulgedega voodi mis on siis ka, kommenteerib sellist nagu energiakaotust või ütleme, inimsuhteid ja meest enne arutasime seda, seda nende sulgede küsimust ja siis pool rääkis, et tegemist on kanasulgedega ja et noh, tähendab minule nagu tundus huvitav see tegemise protsess pärinevad kana talleeg või mis talleegis kus on siis kanade tapamaja, siis ta tõi kotikaupa neid sulgi ja pidin pesema kuu aega ja kinnitama ükshaaval ja seal tohutu tohutu suur protsess ja, ja töö on selle kõige taga ja mida ta siis kunstnik üksinda tegi? Töönimi ei olegi KKK, elan Kikeriki on ja kuidas see inglise keeles on? Kikeriki? Pakku tuur. Kas midagi veel? Täname praegu vahendasin seda. Aga voodist võiks rääkida rohkem kujundi heli. Ja voodi, jah, seda peab minema nüüd küll raadiokuulaja ise vaatama. Et, et me ei saa kõike ära rääkida, aga, ja siis seda voodi tuleb katsuda sellepärast, et sinna alla on pandud vibratsioon, ta vibreerib ja see peab siis tekitama küllaltki ebameeldivat aistingut. See jäi minul täis. Katsu minut, lähen ka. Hea. Vibroakustiline voodi ja hea ja Jüri aia ver, palun. Töö pealkiri oli mul pandud meie jõupingutused ja see oli siis peale vastutav töö kus ma kasutasin portreid. Siis näitusel osalejatelt võtsin maski ja seal on veel lisaks veel paar inimest eesti kunstnikud. Palusin olla inimestel õnnelikud, siis mõelda selle millelegi meeldivale väga meeldivale. Ma loodan, et need ilmed, angaldus, kaunis väljendusrikkad ja nad on valatud malmi. Miks just malmi? Ta on lihtsalt? Hea ja raske materjal. Nii kui vaataja uksest sisse läheb, nii satubki ta kohe sellele tööle kohe peale astuma, see on nagu nagu see pall, plekkvaipu jah, midagi niisugust, mida hoitakse siis, kui on suur tulekahju ja suurtest tornidest inimesed hüppavad tuletõrjujate nendele linadele, ta on umbes sellise kujuga pead hoiavad siis seda lina kinni, nii väga väga ma ütleksin. Kahtlane tunne oli seal seista, kui ümberringi olid naeratavad ja nägupidi äratuntavad eesti kunstnikud. Mina nägin ka seda, kuidas keegi, aga julmalt läks nendele nägude peale astuma kohe ka, et ka noh, ütleme, seal tekivad sellised võimumängud, võib-olla see töö kutsub esile mingit üleolekut või. Kellelgi minul tekkis tagasihoidlikkusest, no see sõltub Aga noh, et näitusekülastaja, kes läheb ja astub töö peale, noh see on ka küllalt ebatavaline. Ei, ma ei teeks takistusi, tähendab, inimesed on vabad, reageerime erinevalt erinevatele asjadele, aga kunstile. Ja ma nägin, kuidas, kuidas keegi kohe astus jalaga sinna pea peale ühesõnaga võimumängud nagu inimese sees, noh, kired on, on peidetud. Siit ka põhjus, miks töö on malmist. Eriti eriti, võib-olla mõni ära minnes astub meelega, väljendab ennast, miks mitte? Sellele näole nimele teosed Talle ei meeldinud. Sõnaga, kunstniku, kunstniku kommentaar või sisetunne sellest oma suhtest publikuga, kes tuleb näitusele Leima. Ei, ei, ma praegu kommenteerin rodsi. Tõlgin jah, et kunstnik tunneb, et tema peal trombidakse. Kunstnik ei ole mingi eriline loom, ma arvan, et iga inimene on kunagi tundnud seda, et, Tema. Mõnikord nii mõnigi. Nii mõnigi tahabki olla Haibake, on ka selliseid inimesi. Aga veel selle, selle, nüüd mina vaataja aastal sealt uksest sisse, esimene asi ongi nüüd praegu räägitav see malmist siis põrandale skulptuur, ütleme ma hakkasin otsima neid siniseid susse, sest et siin on noored teinud näitusi, kus tuleb nüüd sussid jalga panna ja nendega ringi sahistada, nii et huvitav on. Vot sellel näitusel oligi põnev. No mul oli sellepärast ka hea, et seal polnud tõesti ühtegi inimest peale minu. Et mul oli põnev iseennast jälgida, liitlased, tavalised, mis parata, ma olen nii ütleva loomuga, et ma kipun kunstiteoste kõrval jälgima ka neid, kes neid vaatavad, teisi vaatajaid ja kuidas nad ennast tunnevad, aga siin oli tõesti siin oli hämar, gaasin oli pime ja selles mõttes väga huvitav, aga nüüd Jüri Ojaveri on veel oma tööst rääkida, tal on üks. Mul on üks töö välja, selle töö nimi oli haamer. Neli ja pool meetrit pikk, siis haamrikujuline objekt nagu ka keskel. Ja näituse avamisel ma tegin, olin seal ise sees ja oli ka sees. Terje Ojaveri videokaameraga ühes otsas, no ma siis sekundeeriksin pool Rosessile, kui ta tema parasjagu tegeles tantsuga laua peal. Tegelesin haamri seesmise purustamisega. Ma arvan, tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja mulle meeldib, kui töö pakub mitmeid võimalusi. Ta mitmekihiline, et ei ole ühe väga üheselt mõistetav ja kui me räägime siin Eesti energiast see on, siis võib rääkida ka mingisugusest eestlase eriomasest iseloomust ja võib-olla see haamer räägib sellest tema sissepoole pöördunud loomusest ja, ja aeg-ajalt surutusest ja võib-olla midagi taolist. Mina ausalt öeldes midagi taolist ka tajusin ta tööd. No vähemalt sinu energiat tuli kõvasti tunda, kui sa ikka teda panid, oli see koos väga vahva, tähendab muidugi rootsi üllatas mind meeletult. Ma isegi olin kade, sest mulle endale meeldib väga tantsida, ta tegi niivõrd hästi seda, et paremini seal ei tea. Ja sama sinu see kopsimine ja seina peale videole läksid suurepäraselt kokku. Vähemalt selles avamisel oli seda energiat kõvasti tunda. No pärast võib-olla kuidas neid tajub, aga haamer on tõesti eestlase üks iseloomulikumaid, ta võib hommikust õhtuni ehitada, kopsida, on see auto või maja või ükskõik mida. Nii et minu arust on väga sümbolistlik töö ju ka selles mõttes. Ja selle tõlgendusvõimalusi ei ole ise tulnud, aga nõustun praegu. Kuu sündmus. Te kuulete saadet kuu sündmus, stuudios on erikülalist kunstikriitik, heie Treier ja kolm kunstnikku Jüri Oja, verbul Rodgers ja Jaan poole, mina olen saatejuht Kerttu Soans. Ja jätkame nüüd näituse teemal. Näituse nimi on Eesti Energia, Tallinna Rotermanni soolalaas. Heie Treier, kunstikriitik, võib-olla sina natuke proovid seda näitust paigutada siis eesti praegusesse kunsti ilma kunstimaastikule nagu kaunis öelda. Et kui vaadata seda kunstnike koosseisu, siis noh, siin on kõigepealt Jaan Toomik, kes on võib-olla Eesti noh, selline rahvusvaheliselt kõige edukam praegu ta on ka kutsutud Chicagosse ja esimesel septembril sõitis teele üle Kuu aja stipendiumiga. Siis on meil üks kunstnik, Paul Rodgers on selles mõttes väga ebatüüpiline, et tema on ainukene noh, Eestisse tulnud Inglise kunstnik tähendab teisest kultuuriruumist ja elab siin Eestis juba kaks aastat ja, ja noh, minu arust on küll täiesti omaks võetud meie kunstiringkondades. Nii et ühesõnaga selline väga teistmoodi, kes vaatab nagu Eestit võib-olla väljaspoolt ja samas on omal nahal tunda saanud ka siinset elu, nii et ta ei ole mingi külaline. Siis Jaan Paavle, kes on hakkama saanud absoluutse debüüdiga selles mõttes, et see on tema esimene videotöö. Ja kuigi ta ise väidab, et, et tal on kodus väga palju maale, mida ma ei ole küll näinud. Aga, aga noh ütleme võib-olla Jaan Toomik on oma perfo tehes koos Befoomenseid on nagu selle kaudu teadvustanud või toonud Jaan Pavle Eesti kunstnike hulka, et ega enam ei saadide nimetada mingiks luuletajaks autsaider, eks. Et noh, ma arvan, tema Jaan Paavli seisukohast on see erakordselt oluline näitus ja minu arust see töö on ka noh, absoluutselt tasemele, mingit hinnaalandust siin ei ole, sellepärast. Ja Jüri oja ver. Meie võib olla. Ma ei tea, kas ma nüüd solvang kedagi, aga üks paremaid skulptorid kes on ka esindanud Eestit, pean biennaalidel. Ja noh, kelle töö on praegu Veneetsia biennaalil, nii et selles mõttes küllalt ühelt poolt noh, küllalt ebakonventsionaalne koosseis, kunstnike koosseis ja ja no mulle meeldib see, et nad on omavahel tundub noh, väga palju arutanud neid asju ja nagu vastastikku inspireerinud võib olla 11 või kritiseerinud isegi. Ja see tulemus tulemus on ühesõnaga see, see nõuab ta võib-olla osa tööd, mis avanevad niimoodi paugupealt nagu nagu seesama välk Videoinstallatsiooni, mis minul igatahes tekitasid ka sellist religioosset tunne, et mulle tundub, et noh, seis on, siis on viin lõputu lõpmatuseni vaadata neid videosid et siis võib-olla need video töödumised liikuvad, hoiavad näituse külastajad kauem näitusel ja siis samal ajal need objektid on siis nagu käega katsuda neid, neid neid või noh, kasvõi see voodi, mida, mida lausa tulebki käega katsuda ja noh, või siis nagu see nii-öelda vaip, plekkvaip, mille peal tuleb kõndida, nii et selline füüsiline kontakt mis näitusel tavaliselt ju ei ole eriti noh, tavaliselt öeldakse, et ei tohi katsuda, hoidke eemale, kaugemale. Nagu selline üks tasand. Aga, aga siis noh, teiselt poolt. Ta kogu see näitus esindab selliseid protsesse, mis on juba tükk aega oli üheksakümnendatel aastatel toiminud. Ta on küllalt meditatiivne ja ja noh, Eesti energia, et selline energeetiliste protsesside analüüs võib-olla et ta ei pruugi siis ainult Energiaandmist analüüsida või, või ka energiaväljaandmist energia kaotust. Sellised erinevad tasandid. Kui me jätame veel selle pealkirja juurde hetkeks ainult kui me unustame ära, et tegemist on firma nimega, siis on ju see tegelikult väga poeetiline ja väga-väga ilus see pealkiri, nii et kui, kui ka ei tea, et on firma selle nime taga, siis on see ikkagi selle näituse puhul minu arvates sobiv siis ta saab võib-olla tõesti teised mõõtmed. Aga ma küsin niisuguse naiivse lihtsalt huvitava ennast huvitava küsimuse, et kas te olete omavahel neljakesi ka kõik sõbrad või kuidas see üldse, kuidas te üldse kokku saite, sest et kunstnik tihtipeale onju individualist, ei taha teistega koos näitust teha. Kuidas Teidumisse? No Eestis ma arvan, ei ole probleem selles, et kunstnike kunstnikud ei saaks omavahel kokku, linn on võimatu mitte kokku saada. Näituse tegemiseks ei tarvitse võib-olla nii kerge olla või. Ma ei näe selles probleemi, tegelikult peaks küsima Boroditši käest tema kommentaare, sest ta on tõepoolest võib lugeda erapooletuks. Teie olete kaks aastat Eestis elanud ja selle Ametlikult aga tegelikult rohkem. Ja eesti kunstnikega tuttav, kuidas te tunnete ennast nende seltskonnas, kuidas see sulandumine oli? Paul Rodgers ütleb, et kunstniku elu Eestis on sama raske kui kunstniku elu igal pool mujal. Kuigi samas ta ütleb, et Eestis võib-olla on isegi raskem olla kunstnik, sest siin peab niivõrd palju energiat kulutama lihtsalt selleks, et olla kunstnikud, dialda, jääda ellu, aga samas ta ütleb, et ta näeb enda ümber siin väga palju huvitavaid isiksusi. Ja ta leiab, et et Eestis on võib-olla kergem isegi teha teistmoodi või uut moodi kunsti kui mujal. Ja siis ta ütleb, et kuidas ta nagu vaimselt, et saab kokkuleppele või kohtub Eesti kunstnikega nagu huumori kaudu. Ja et see julgustab teda ennastki olema humoorikas oma töödes. Nii et kui palju kiitust eesti kunstnikele. Aga kuidas, vähemalt teie, kaks eri aja värja Jaanbaavle, kuidas teie tunnete, mida pool on teile andnud või kas olete saanud temalt ka mingeid uusi ideid või olete lihtsalt ise ahminud. Ja siin nagu teinud omasugusega? No vaevalt, et ükski kunstnik endale tunnistab, kui ta võtab kogemad teisi teisi, võtab kogemus, nii et selle koha pealt ma ei oska midagi öelda. Minul hakkas Rootsiga tutvus sellest hetkest, kui ma nägin, oli mitu aastat tagasi. Tallinnas oli üks näitus, mis oli väga erinevates ruumides laiali, laialdane laial tänaval ja, ja see töö, mis ma nägin kuidas öelda, see oli täiesti, noh, noh, ma kaasaegset kunsti ikka näinud palju või vähe või sõna raske öelda kunstide mõõta tonnidega või, või kilogrammidega või, või ka nende ruutmeetritega, mis su mälus on. Aga see töö ja seal oli, see oli väga suur, näitas väga palju töid oli ja ja Rootsi töö lausa vapustas, tähendab, seal ei midagi tabatud, mille kohta isegi öelda, kas on kaasaegne kunst või see ei ole, tähendab, ületas sellised need piirid, et saab kunsti lahterdada. Õnneks neid on vähemaks jutt jäänud, et sa nüüd avangard ja nii edasi kunsti kunstipilt on läinud vabamaks, inimeste vastuvõtuvõime on suurenenud ja see töö oli siis nagu vist ma ei mäleta, kas või nimetus eesti leib või oli vili vili või? Ja vot nii oli see nimetus. Kuidas nimele leival on pikk mälu? Ja ja ja see oli trepiastmetel ja ruum oli kaela halvasti valgustatud ja väga niukene loomulik õhtuvalgus oli, tegelikult olid ruumid peaaegu pimedad, niiet. Saaremaa biennaalil. Oli lauad ja ja mina olin Tallinnas ja ma vaatasin, vaatasin siis seal ühe leivapätsi käte rauast. Seda tunnet on võimatu kirjeldada, tähendab mulle minu enda lapse põled. Leiva tegemise vormileib. Mulle ei meeldi see, et tegemist oli viitega pagari tänavale valimisteks. Ma ei teagi, mis ma kõike tajusin hetk, kus muide leiva magaja kuulus-kuulus, pagari tänav minu enda lapsepõlve kõik jooksis jookis, noh, ta oli niivõrd tugev ja siis ma räägin toomikule, et see on vapustav, et kui põnev mees, et kuidagimoodi märkamatult saamiga kokku kokku kokku ja niimoodi hakkas kuidagi ei panegi tähele, kui inimene sulle põnev ja siis noh sest suhtlemine või kuidagi tekkinud nagu iseenesest noh, Jürid. Ta on juba kui ta instituudis liikus ja tegi oma töid seal ja, ja nägin ta kõiki neid joonistusi ja kõiki kõiki asju, tähendab au ja muidugi Elle olgu nii ja esimesi esimesi muidugi töid, mis mind ka vapustasid, tähendab, mis tolle aja kondeks olid väga põnevad, päris lausa tema esimese asju. Nii et see on kõik kuidagi loomingust ma üldse ei räägi. Me oleme aastat nii sõbrad kui ka loomingukaaslased ja, ja ideid vastamisi tähendab genereerinud, genereerinud ja vaielnud ja, ja noh, ühesõnaga teinud teinud. Tähendab, mina, mina veel unustasin ära, mida ma tahtsin rääkida, on see, et nagu juhtida tähelepanu sellele, et pealkiri on nüüd Eesti energia ja sellele ka, et võib-olla mida ma olen üheksakümnendatel aastatel tajunud nagu kuidas see psühholoogiline või eestlase psühholoogia või võib-olla ka terve muide idaeurooplased psühholoogia on seisnenud või baseerunud ikkagi väga palju alaväärsus kompleksi ja sellele, et noh, me oleme nii vaesed, me oleme nii rumalad, Me oleme nii tobedad meie ühesõnaga, kõik ka noh, pärast võib-olla seda Nõukogude Liidu kadumist ja oma riigi rajamist ja, ja noh, ma olen ja seda, et me reisida saanud ja me oleme kogu aeg vangis olnud ja siis ja siis ma olen nagu tajunud sellist järk järgulist, alaväärsus kompleksi kadumist ja nagu selle asendumis mingi väärikusega noh, mitte mitte ülbuse või uhkuse, vaid just nimelt väärikusega. Ja võib-olla need, see Eesti praegune Eesti energia, mulle meeldib see, kõik neli kunstnikku tegelevad Eestis fenomeniga, püüavad seda vaadata kuidagi kõrvalt ja mille näiteks on siis kasvõi see, et kõik kasu toovad millele siin jutus oli ka viidatud Eestist pärit materjale, kas või need kanasuled või siis või siis Jägala juga või, või eesti kunstnike näod või haamer, eks ole, nii et kõik nad nagu erinevatest aspektidest ründavad sellist noh, eesti fenomeni või püüavad seda analüüsida. Ja, ja mida noh, ütleme, kui üheksakümnendatel aastatel noh, see on nagu väikese rahva probleem, et mis avaldub väga laia, kas ei meedias igal pool, et püütakse nagu Eestist lahti saada või noh, et et leitakse, et ma olen maailmakodanik, siis kui ma ei ole eestlane. Ma räägin inglise keelt, kui ma kasutan inglise väljendeid. Kui ma sõnaga ostan välismaa kaupa ja mitte ei osta eesti. Aga noh, see on, see on minu arust väga levinud levinud selge, psühholoogiline või mõtlemislaad olnud. Ja, ja siis võib-olla Saaremaa biennaal olid. Mis oli siis need kaks biennaali kaheksa, 95 ja 97 see on ja võib-olla Peeter linnap astus välja esimesena sellise pealkirja all Estonians stardis, mis on siis nagu inglise keeles? Me oleme harjunud ja Merike on stardis ja noh, igasugused Stodis, aga siis tema võtab Estonian Stodis, kus ta siis noh, niimoodi teadlikult püüdis analüüsida fenomeni Eesti ja noh, tema oli muidugi sellise kriitilise vaatenurgaga. Aga nüüd ma näen seda, et noh, järjest kunstis on erinevad kunstnikud aga nad sedasama tegema tegelikult nagu nagu kõrvaltvaataja positsioonilt analüüsima nähtust. Eesti ja selles mõttes pakub väga huvi PUR Rogersi fenomen. Et tema, tegelikult nüüd see, see, kes tuleb väljastpoolt ja tuleb siia väikesesse Eestisse suurelt ja tähtsalt Inglismaalt ja ta tegelikult väga noh, ütleme, kasutab Eesti materjale ja, ja noh, väga väga ütleme läbi huumori või väga sõbralikult ka oma töödes on analüüsin analüüsinud nähtust Eesti. Et ma näen selles mõttes selles näituses ka juba mitmeid aastaid toimunud toiminud protsesse. Ja noh, nagu Jaan Toomik ütleb ka, et, et noh, tegelikult see on praegu elu ja surma küsimus, et kuidas jääda ikkagi iseendaks kõigi nende tõmbetuulte keskel ja et seda tuleb väga teadlikult võtta ja järjest noh, analüüsida ja jätkata seda, seda analüüsi, mis ju ka aastate jooksul järjest muuta. Ja et noh, ühesõnaga säilitada väärikus Oll Rodgers siis kommenteerib Eesti identiteedi, ta ütleb, et tema isiku jaoks ei ole see probleem võib-olla eestlaste jaoks on probleem, aga tema jaoks ei ole, aga tema taotlus on ikkagi, kui ta elab siin kontekstis, siis ta lähtub siinsest kontekstis, kui ta elaks Austraalias, ta tegeleks Austraalia kontekstiga, ta ütleb, et parim kunst, mina isiklikult mulle, mulle on see väga sümpaatne, ma nõustun 100 protsenti, parim kunst, mida maailmas on loodud, mida ta on näinud see toetust või lähtub mingisugusest kohalikust kontekstist, on väga noh, ütleme spetsiifiliselt kuskilt kohalikust kontekstist. Aga samas ta on niivõrd universaalne. Ta töötas globaalselt ka teiste rahvuste jaoks ja selles mõttes ei ole nüüd see eesti kunstnikuks olemine midagi spetsiifilist, unikaalsed vaid, vaid vaid lihtsalt kunstnik peab toetuma oma kontekstiga, kust ta pärineb. Tähendab, see tagurpidine tendents, mis praegu on need justkui me ei olekski eurooplased ja millal me siis ikka saame ja millal me sinna saame? Ma ei tea, miks ei või Eestimaal elada, miks või miks me ei võiks olla eestlane ja samaaegselt Dianii tugevat kunsti, et see jõuaks ka Euroopas mitte ainult kunsti, vaid terve meie elu, mitte ainult euro ja mida Euroopas muidugi, aga, aga noh, et noh, kuidagimoodi ma ei tea, võib-olla meedia lõbuks väsib ära, sest aga praegu ikka võimendub see, et noh, et nato peab meid kaitsma venelaste eest. Euroopas võime sellepärast minema, et põllumajandus saaks nagu umbes mingi väga niuksed. Ratsionalistlikud ideed on, aga samaaegselt tähendab see tegelikult need ideed ei ole läbi mõeldud, kuna nad tegeleksid justkui justkui tähendab Eesti identiteedi või selle eestluse või vaimu hävitamise, mida ongi tegelikult võimatu üldse sõnastada. Mida saab igaüks ise elada, kas läbi elada ja siis kuidagimoodi ta paistab muidugi välja ka nagunii. Aga kui võetakse mingi vale suund või vale hoiak. Tammsaar juba hoiatas seljast omal ajal, kui võtta praegu Tamsar artiklid ja lugeda, mis on kirjutanud kolmekümnendates, on selline tunne, et ta just eile need kirjutas. Nii et see on tegelikult noh, valus probleem, aga muidugi ka kunstiülesanne ei ole siis nüüd seda nii teadlikult lahendada, aga kuidagimoodi ta lööb ise nalja, kui sa selle üle mõtled, kui sa midagi teed. Sageli eestlased ise ei saa aru, mis neil on väärtuslikku. Ja keegi teine peab seda ütlema. No ma jätkaksin siit mõtet, et mul on jäänud ka või tähendab, ma olen teinud samad tähelepanekud sellest küljest, et eestlased on tunnustuse avaldamisega paganama kitsid. Et nad ei tee seda enne, kui keegi mujalt on seda teinud enne või nad ei usalda ennast, seda tegelikult noh see on väga lihtne. Kui keegi millegi heaga lihtsalt hakkama saanud, siis tuleb seda avalikult välja öelda. Miks mitte siis nüüd just võtta seda võimalust ja kiita, mis siin Eestis kiita nii eestlastel, kes siin praegu on, kui ka ühele inglaselges Eestis elav alustamisele kiitmisega tänaöises programmis. Kuu sündmus. Minu arust kõige põnevam nähtus on ikka Eesti inimene ja mind on juba lapsest saadik kolise neetud nõukogude või neetud vene, kuidas nüüd armastatakse ütelda, igatahes igaüks püüab seda aega maha teha, aga ma tahan öelda, et võib-olla nagu kuna kirjutas, et tänu aja ja aja kiuste tähendab tänu kiustele praegu on jälle miski öeldakse hirmus liikumine, tahetaks nägu teha, nagu poleks skulptuur, oleks nüüd hakanud eile pihta kultuurkultuurile vanust ja ta on kogu aeg olnud ja tihtipeale aja ja aja ja kiuste on ta väga põnev ja tugev olnud. Juba lapsena. Noh, ma õppisin varakult lugema, lugesin väga palju, noh, keelatud kirjandust oli võimalus, kuna raamatukogu juhataja seal maal oli, oli meie sugulane, see oli üks võimalus, et ma lugesin juba ütleme 10 aastat, mul oli väga palju eesti ajal ilmunud kirjandust läbi loetud ja avastanud suitsu ja, ja Underi ja sellised head luuletajad. See oli nüüd see periood, mis oli kuni 40, aga ma tahan selle juurde jõuda. Küllalt teadlikult, ma hakkasin lugema kasvõi seesama punast loomingut või, või üldsegi kõiki punaseid ajakirju, kus kus väga, aga mitte väga palju, vaid küllalt palju ilmus näiteks häid luuletusi. Enne kuuekümnendad juba hakkasid näitustele ilmuma täiesti uued suunad, väga põnevad asjad, tähendab, ma tahan oma jutuga selleni jõuda ja Me oleme toomikuga tihti rääkinud, kui me oleme mõnest asjast väga tünnid ja väsinud ja siis järsku hakkame rääkima. Aga kuidas on võimalik, kes seal maal on, nii palju andekaid inimesi? Tähendab, siin võib muidugi kiita loodust ja rääkida, et siin on väikse maa kohta väga kontrastid suured, minna minna Lõuna-Eestisse või minna põhjarannikule ja nii edasi võime seest muidugi rääkida või, või siunata seda vihmast ilma talias. Aga ma tahan öelda, et ikka minu elu suurim üllatus on see, kui ta kuskilt tuleb. Ja siis esimene asi, mõtted, mida seed teeb mis tal on väljas olnud ja nii edasi, tähendab, et selle väikse maalapi kohta ikka andekate inimeste arry. Võib-olla ongi see meie tragöödiaga, teisest küljest, et seda, see tähendab keskmise eestlase tase on üldiselt kõrgem, kui ütleme näiteks ütlen. No ma ei tea, kellega ei nimeta ühtegi rahvust. Jumala nimel ja see oleks võib-olla noh, mitte mitte väga diplomaatiline, aga tähendab ütleme, et keskmise eestlase tasemel Võrrelda mingisuguse teise rahvuse keskmisel tasemel, kas ta on kõrgem ja samaaegselt tundub, et on ka andekate inimeste võib muidugi tunduda ka, aga jätab tõesti niisugune mulje, et noh, haritud ja andekate inimeste arv Eestis on väga kõrge ja muidugi siit tekib ka siis see probleem võib-olla, et et vaja oleks neid nii-öelda nii-öelda keskmisi niukseid, neid rohkem, et enam hakkad kellegagi rääkima, järsku tuleb välja, et on nii palju lugenud või teab neid asju võib-olla isegi paremini, kui sa ise tahad. Et see on minu arust Eesti puhul, mis mind üllatab, on üllatanud, üllatab kogu aeg ja nende tippude tase ka, no võtame kasvõi sedasama. Jaan Toomik või ta on tõesti andekas, mitte selles pole tema fenomen, et ta nüüd vaid no on asju, mis ma võin, kui üks, viis asja nimetada, mida ma pean maailma kunsti tippudeks juures olijatest ei räägi, tagaselja võib kiita. Minu jaoks on kõige suurem üllatus Eestimaal eesti mainimine ja naiste vaprusest võib rääkida paljust. Aga nii, et tähendab, palju on kunstlik ja palju on dealise palju häid heliloojad. Suurepäraseid lavastajaid filmiristide puhul on raske, võib olla, aga tõepoolest naljakas, isegi naljakas, et siin nii palju andekaid inimesi, see on ka oht, muidugi, konkurents on sugune. Palun vastupidi, arvamus lükka ümber. Ütle, et kõik on lollid, ainult inglased näha selline. Vot see. Paul Rodgers siis kiidab Eesti noori ja ütleb, et ta ise on Kohilas inglise keele õpetaja. Aga ta noh, on, on näinud noori, kes lõpetavad kunstiakadeemia, ütleb, et nad on väga ka neid ka õpetanud ja et nad on väga julged ja neid tuleks lihtsalt enam julgustada. Ja neil ei ole kompleksse eestlaseks olemisel, nagu minu arust võib-olla vanemal põlvkonnal on. Jaa, jaa, sõnuga noore noored on nagu need, kes on temale silma jäänud. Ja nüüd palun Jüri Ojaveri. Kiidusõnad ja ma arvan tõesti, et Eestis on tõesti väga ilusad inimesed. Ja, ja väga Pimedad käigud, maa-alused käigud. Kitsi on tulemas ligi rohkem maa all, käinud natuke maa peal ka ringi. No ei tule unustada, et, et ma maa peal ja maa-alune Jah, kõik on seotud omavahel. Ja sellega me lõpetame oma, kes käis, saate kuu sündmus. Täna oli stuudios neli külalist kunstikriitik, heie Treier ja kolm kunstnikku Jüri Ojaveer, por Rodgers ja Jaan Paavle. Juttu oli Rotermanni soolalaos praegu ja veel paar nädalat väljas olevast näitusest Eesti Energia, kus lisaks stuudios olnud kolmele kunstnikule on väljas ka Jaan Toomiku tööd. Mina olin saatejuht Kerttu Soans ja kohtumiseni kuu aja pärast.