Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Ükssarvik seisis liikumatult metsa serval ja ütles valjusti. Ma olen ainus Ükssarvik maailmas. Need olid esimesed sõnad, mida ta oli rohkem kui 100 aasta jooksul kasvõi iseendale lausunud. Seda ei saa olla, mõtles ta. Tal ei olnud kunagi selle vastu midagi olnud, et ta oli üksi, et ta ei näinud teisi ükssarvikuid, sest ta teadis, et maailmas on veel teisigi temasarnaseid ning üks Arvikule. Sellest teadmisest piisab. Aga mõju teaksin, kui kõik teised oleksid kadunud. Mina oleksin ka kadunud. Nendega ei saa juhtuda midagi, mis ei juhtu minuga. Ükssarvikud hirmutas tema enda hääl ja tekitas tahtmise jooksu pista kärme ja särav, liikustama metsa. Pimedatel radadel tõttas üle üllatavate välude, mis olid pimestavalt ererohelise rohuga või barjudest mahedad tajudes enda ümber kõike, alates rohust, mis ta jalgu riivas kuni kiirete putukalennusarnaste sinihõbedaste välgatusteni, mis tekkisid, kui tuul puulehti liigutas. Oo ei, ma ei suuda siit kunagi ära minna, mitte kunagi. Isegi siis mitte, kui ma oleksin tõesti ainus ükssarvik maailmas. Ma tean, kuidas siin elada, Ma tunnen siinsete asjade lõhna ja maitset. Mida muud võiksime kunagi maailmas otsida, kui mitte sedasama. Aga kui ta lõpuks seisatas ja kuulas vareste keratsemist oravate tülitsemist pea kohal, jäi ta mõttesse. Aga mis siis, kui need kõik koos kuhugi kaugele lähevad, mis siis, kui nad on peitu pugenud ja ootavad mind? Tere, mina olen Peeter Helme, algab kirjandussaade tõlkes leitud ja äsja lugesin ette katkendi Pieter Esspeegli raamatust viimane ükssarvik, mille on eesti keelde tõlkinud Krista kaer. Ja loomulikult minuga siinsamas stuudios istubki Kristagaaria. Tere, Kristo, tere. Kui arutasime selle saate tegemise üle, siis küsisin sinult, millest võiks lugeda ette katkendi ja sa valisid just liitudes Piigli viimase ükssarviku, miks just selle raamatu? Sest see on niisugune äärmiselt armas raamat, väga poeetiline, filosoofiline, omamoodi mõistulugu. Ja see on olnud mul üks minut tõlgetest, võib-olla üks lähedasemaid testi. Jah, sest tõlkinud oled sa hästi palju ja jällegi, kui sind siia saatesse kutsusin, siis leppisime kohe kokku, et me ei ürita käsitleda sind kui tõlkijat tervikuna. Et siis me jõuaks vist mitte kuskile, vaid valime välja ühe valdkonna ja keskendume siis peamiselt fantaasiakirjandusele ja natuke ulmekirjandusele ka. Ja neidki raamatuid oled sa tõlkinud ju üksjagu. Jää ikka kokku tuleb üsna välja. Lõpuks. Kas sa oled kunagi loendanud ka kõiki oma tõlkeid või valdkondade kaupa, neid? No päriselt mitte päris selge aga üsna palju on kokku tulnud. Ja see viimane ükssarvik on siis mitte vist ainult sinu jaoks eriline raamat, vaid seda peetakse ju ka maailmas üldiselt üheks sellise fantaasiakirjanduse kõige tunnustatumaks või võib äkki isegi öelda kultusliku maks teoseks? Ja seda kindlasti piiril, kirjutas selle hästi noorena, tali oli vaevalt kahekümnene. Jaa, jaa. Kuidagimoodi läks see raamat väga populaarseks, on väga hinge inimestele. Sellest on püütud teha isegi mingeid animafilme, sellest pole suurt midagi välja tulnud, ma mäletan, et kunagi püüti seda Eestis lavastada. See oli vist? Ma ei oskagi öelda, millise teatri egiidi all seda tehti. Jaa, Pihl ongi selles mõttes niisugune kummaline kirjanik, et ega ta eriti palju kirjutanud ei ole näinud mõned raamatud pärast seda on ta tegelenud ka filmistsenaariumite kirjutamisega üsna innukalt. Ja alb palju hiljem pesi küll kirjutas ta tegelikult ka sellele viimase oli ükssarvik, on omamoodi järjejutustuse, mille nimi on kaks südant ja kus siis kõik need neli peategelast, kes siin raamatus on, saavad jälle uuesti. See kõlab alati sellise ohtliku asjana. Ei tea, see jutustus isegi sai täiesti iseseisvalt veel ohtralt igasuguseid ulmepreemiaid ja ma ei ole seda kahjuks ise lugenud, aga mul tekkis tõsine huvi. Ma just hiljuti avastasin selle. Mõned lugejad ja autorid ja tõlkijad ütlevad ka, et selle jaoks ei ole oluline, millises žanris raamat on oluline, et see oleks hea raamat. Samal ajal kogu maailmas, ka Eestis on olemas ju väga selgelt välja joonistub selline ulmekirjanduse ja fantaasiakirjanduse austajate ring. Jah, ja nad on, on paraku terves maailmas võib öelda, ma ei tea, kuidas Eestis on, aga tihtipeale need kirjanikud näiteks ja ka suuremad võib laustajad on, oli kaitseseisundis, sest neile tundub kogu aeg, et seda žanri piisavalt ei hinnata. Seda natukene alavääristatakse muidugi, nad ei ole üldse selles tundes ainukesed täpselt samad On ka krimikirjanike puhul. Aga viimased Te suundumused, ma ütleksin, on see, et need piirid hakkavad nagu murenema maailmas ja mitte ainult maailmas, võib-olla tulevikus ka Eestis ikkagi sees see kuidagi, see on viimastel aastatel eriti silma torganud. On tulnud terve rida niisugusi väga tõsiseltvõetavaid teoseid, kus autorid ei pööranud üldse tähelepanu sellele, kas nad miksiga sinna sisse natuke väntasid või ulmet nimetamata seda sealjuures maagiliseks realismiga millekski muuks. Näiteks üks suurimaid sündmus on kindlasti visel feiberi uute kummaliste asjade raamat. See raamat iseenesest on piibel ja osa selle raamatu tegevusest toimub teisel planeedil. Nii et selle raamatu aluseks on feiberi seisukoht, et kaks inimest, isegi kui nad on väga lähedased, on teineteisest ikkagi sedavõrd kaugele, nagu nad oleksid teisel planeedil. Ja ta kirjutas selle raamatu ajal, mil ta naine hakkas vähki surema ja leidis, et teise inimese läheduse inimese haigusviita. Või viib selle vahemaa veel suuremaks, viib inimesed veel rohkem lahku siis oma raamatust paigutabki kaks inimest, kes teineteist väga armastavad eri planeedile, peategelane, misener, kes läheb, mis ülesandega teisele planeedile, kas see on ulme? Ei, see ei ole ulme. See on lihtsalt väga-väga hea raamat ja väga mõjuv raamat. No see on selles mõttes huvitav protsess, mingis mõttes vastupidine sellele, mis kuuekümnendatel toimus kuuekümnendatel ju tihti sellise väga tugeva reaalharidusliku taustaga. Selliste inseneriteaduste asjatundjad hakkasid kirjutama ulmekaid just selle mõttega, et näidata, et see on reaalsus. Ja nüüd me räägime siin protsessist, kus nii-öelda tõsisesse psühholoogilisse proosasse tulevad üleloomulikud elemendid sisse, et see oli mingis mõttes vastama. Mõnes mõttes küll, aga minu meelest need raamatud ei muutu sellest vähem realistlikuks mingis mõttes või nende idee tuleb võib-olla nende elementide kasutamisel hoopis selgemini välja. Nüüd just oli niisugune, ütleme väga väike skandaalikese, kus kasuisafiguur on viimane raamat. Maetud hiiglane tuli välja, selle tegevus toimub kuuendal sajandil Inglismaal just siis, kui lõppenud Arturi valitsemisaeg. Ja seal võib leida ka ühe lohe, näiteks seal on kollid ja kusagil kolistab ringi viimane Arturi rüütel, sõrgaa vann, kellel Artur on jätnud oma ülesande. Ja S-i koor on muidugi ilmselt just sellepärast, et mitte lõigata ära nii lugejaid, kes ütlevad, et lööge mind või maha, aga fantasid ma ei loe, sest see on jama. Ikkagi esines arvamusavaldusega, et see ei ole fantasy. Ja Ta sai üpris kiiresti väga terava vastulöögi just neilt. Ursula kinnilt, keda praegu peetakse endiselt Fantasy, käiks kõige tulisemaks eestkõnelejaks. Ma pole vist võib-olla nii tänapäevast ja nii teravalt tänapäevaste probleemidega tegelevat raamatut, kui Esciguurol on tükk aega lugenud ja tegeleb just nimelt mälu ja unustamisega ja kõige sellega, mis kaasneb näiteks sõja koledustega. Et see tegevus toimub Inglismaal, see ei tee seda vähem kaasaegseks. Seda kindlasti mitte, eks on ju teisedki autorid. Eri aegadel katsunud oma ajastu probleeme kas minevikku või tulevikku provotseerides siis seda üldinimliku välja tuua. Jah, ja ma arvan, et mõni väike lohe seda asja hullemaks nad täpselt samamoodi ehitab praegu oma oma niisugust maailma usinalt küljes David Mitchell, kellel on seal pihuga viimases raamatus luukellad, on pihuga nii ulmet kui fantasy. On hingederöövijaid ja ühest käest teise kandujaid ja kõik see kokku on niisugune väga värvikas ja kirev ja tore, tore pilt ja väga huvitav lugeda isenesest. On kuulda, et ka Mihhail Pärberi viimane raamat on selline, kus täiesti rahulikult igapäevases elus. Kõige muu reaalse kõrval on ka haldjad ja neil ei pööra sellepärast keegi eriti erilist tähelepanu. No võib-olla see ei ole päris nii kaugele minek, aga kui sa nüüd mainisid, et äkki tuleb eesti kirjanduses ka midagi sellist, siis Jan kaussi viimases romaanis Ma olen elus, tegutseb ju surematu mees. Jah, jah, nii et Jan käib mõelman tendentsidega kaasas. Aga kuidas sa ise siis kõigi nende haldjate ja lohedeni jõudsid? Ma ei oskagi öelda, lihtsalt sattusid mulle kuidagi kätte. See on küll, kõlab väga lihtsalt, et üldiselt haldjad ja lahetan sellised haruldused, et enamik inimesi neid oma elu jooksul ei kohta sattus lihtsalt kätte. Keegi enda, kus algas, ma hakkasin mingil hetkel lugema ulmet ja hakkasin lugema tegelikult vene keeles, vene keeles anti välja tohutult palju väga head kirjandust. Ja seal Läks kuidagi jube edasi, mingil hetkel oli iiri muinasjutud need, mida ma lugesin kus ka ise nagu haldjate ja muude tegelaste puuduse üle kurta. Ja Mulle tundub, et siis kuskilt ma saingi kätte esimesed Ursulal kiini raamatud. Ja need olidki esimesed, mida ma tõlkisin, ütleme ulmest üldse. Ja pimeduse pahem käsi oligi esimene raamat. Jah, seesama raamat on meil siin selles Mirabiilia sarja üsna veidrat minust kapsaks loetud kujunduses laua peal ja see ilmus 1981. aastal eesti keeles. Ja see vist oli üsna selline erandlik teos tolle aja Eestis selles mõttes, et mingisugust ulmet, eriti angloameerika ulmet oli ilmunud ju ikka häbematult vähe. Jah, ja kindlasti mitte sellel tasemel ulmet päriselt, nagu nagu Ursula kiin oli. See pimeduse pahem käsi on ka tema enda loomingus aga väga tähtsal kohal. Ja, ja jällegi tekib küsimus, kui palju see on ulme kui välja on tegelikult ütleme inimühiskonna, selle eri variatsioonide eri võimaluste uurimine sest Ursonile kiini puhul ei tohi kunagi unustada seda, et tegelikult see kaasel nime keskel tähendab krüberit ja tema isa oli Alfred rööber, kes vaieldamatult oli üks Ameerika kõige tuntumaid etnoloogia ehk antropoloogia, kes tegeles just indiaani suguharudega Indiaani kultuuri uurimisega, nii et kassas niisuguses keskkonnas et erinevad ühiskonnad eri kultuuritüübid said talle juba tuttavaks väga varasest noorusest. Jah, tema isa ju tegeles selle Põhja-Ameerika viimaseks ürginimeseks nimetatud Kalifornia indiaanlastega, kes millalgi otsustas tsivilisatsiooni poole pöörduda ja üldse see pimeduse pahem käsi on mitmes mõttes revolutsiooniline raamatut, seda on nimetatud esimeseks feministliku ulmeteoseks. Seda on nimetatud ka esimeseks katseks, kus nii-öelda ulme sellisele peavoolukirjandusele käe annab. Ja, ja see vist on ka üks esimesi teoseid, mis tõesti sai ka laiemat tähelepanu Ameerikas, kas ilmudes, kui ainult ulmeringkondades Ja kindlasti sest see, mismoodi te seal tõesti sugude vahekordi kirjeldab, üldse neid võimalusi inimeste suhtlemisel. Samuti kuidas näeb välja kultuur, kus ei ole kindlalt fikseeritud sugu? Juba, see oli väga huvitav, kindlasti siis teine asi on ka see, mis muidugi kirjeldas seda talle planeeti ennast ega seda, mis modi kliima määras, mingis mõttes selle, selle maailma kultuuritüübid. Ei maksa unustada, et kõige selle taustal muidugi on see siiski erakordselt liigutav ja suurepärane romaan armastusest reetmisest. Ja ja võib-olla mõistmise püüdmisest. Igatahes see oli jah, raamat, millega Legiinsai kuulsaks muidugi ta on teinud sellest ajast saadik ainult enamasti võidukäiku, ta on muidugi see kuulubki tegelikult tema ühte tsüklisse, selles hoitkumiini tsüklisse, kus on meil terve rida teisigi raamatuid, mis siis nagu eriplaneetidele läinud inimesi ja nende tegusid seal kirjeldab ka samuti eri võimalusi, nii et kui vaadata neid kellegini planeete, siis võib enda ette laotada terve rea seda võimalikke kultuure kuidas ühest või teisest keskkonnast võib kasvada välja hoopis teistsugune kultuur, kusjuures le kinni puhul on need peensusteni viimistletud tõesti psühholoogiliselt usutavad, neil on, on ütleme kõik see looduse tüübid bioloogia on täiesti usutav, ühiskonnakord on usutav, sest ta on nii täpselt üles ehitatud. Ja muidugi ta ei unusta seejuures ka ikkagi inimeste, just nimelt inimeste psüühikat ja inimsuhteid. Kas sa oled seda pimeduse pahemal kätt nüüd, mis see siis on üle 30 aasta hiljem ka kätte võtnud? Ükskord tegelikult võtsin, sest ma mäletan, ma nägin jubedat vaeva sellega, mismoodi ma neid kohalikke legende tõlkisin, sest ma tahtsin, et tegelikult nende keel eristuks raamatu üldisest keelest. Ta eristus ka autoril endal ja ma lihtsalt lugesin üle, et vaadata, mismoodi ma olen seda teinud sest see hakkab juba meelest ära minema, mõnikord on jälle vaja, siis vaatad, mis sa kunagi oled teinud enne. See ei olnud sugugi kerge raamat, tõlkides ideelt kohutavalt raske. Seal ei olnud väga palju mõelda välja igasuguseid uusi sõnu, mõned üksikud olid. Aga lihtsalt, et ma olin, ei olnud ise eriti kogenud tõlkija ka veel siis, ja ma mäletan, et ma tõlkisin seda raamatut peaaegu aasta. Lugesin uuesti uuesti üle ja püüdsin neid lauseid lihvida nii palju kui veel vähegi võimalik. Ja kas sa oled tagantjärele rahul? Ja olen küll rahul, jah? Jah, sest see oli täiesti noh, nii nii põhjalikult lihvitud ja üle tehtud, et, et ega ma ei oskaks praegusena enam midagi parandada. Aga sa oled tõlkinud temalt ju siis veel meremaa võluri. Lõpuks kõik neli raamatut, mis ka ilmusid väga pika aja jooksul, algul kirjutas triloogia ja siis veel ühe otsa, mitukümmend aastat. Ta on kirjutanud nüüd veel isegi kirjutanud raamatu, mille nimel teine tuul jää, kus, nagu see läheb edasi veel lühijutte ka. Aga noh, seda peetakse ikkagi seda triloogiat tema kogu pealkirja all meremaa võlur. Jah, see on kellelegi ütleks siis niisugune raamat, mis või triloogia, mis on siis kõigi aegade ulme edetabelis väga kõrgel kohal ja võiks öelda, iga raamat neist kolmest on noore inimese kujunemislugu või täiskasvanuks saamise lugu, kus siis tuleb teha oma lollused ja kõhelda ja. Suruda maha lõpuks oma edevuse, hakata maailma vaatama natukene teise pilguga, kui alguses, pidamata ennast selle maailma keskpaigaks. Esimeses raamatus teeb seda siis sama meremaa võlur keed ehk raudkull, nagu ta hiljem nimeks saab. Teises on siis noorpreestrinna sarja kolmandas on tulevane kuningas arren. Ja see, mida, mida Legiin oma raamatutes tegelikult rõhutatele tegelikult see teema jookseb läbi väga paljudest raamatutest ja eriti võib-olla selles meremaa võlur-is on see maailma tasakaal. See, et ole sa võlur või kes tahes, sa ei saa midagi lihtsalt niisama õhust juurde teha ega ära võtta. Ja tasakaal lisaks mille, mida ei tohi rikkuda, sest kõigis neis raamatutes ongi küsimus selles, et see tasakaal on küll väga habras. Ja kui sa seda rikut, siis võib juhtuda niimoodi, et maailmast jookseb elu, väljamõjud või surm kaob ära, mis tähendab sedasama tegelikult. Ja ka võluriks õppides tuleb vaadata, et sa seda ei riku. Muidugi öeldakse ka, et tema oli praktiliselt esimene, kes tõi sisse niisuguse asja nagu võlurite kooli mis on saanud õieti kuulsaks juba hiljem seegi röövlinguga. Ja pärast Rõulingute omakorda on läinud šansse kirjandusest tohutult populaarseks. Ta vaadata tõesti sellistes nii-öelda nimetama siis zhanrikirjanduseks ilma see kuidagi halvasti mõtlemata, et kust mingisugused hiljem täiesti konstantideks saanud asjad pärit on. Ja vahel on need leiud üsna üllatuvad. Ja muidugi huvitav on ka, noh, see on muidugi täiesti loomulik, endastmõistetav, et kui keegi kirjutab midagi väga head ja väga eredalt, siis paaril järgmisel aastal võib näha niukseid, pisikesi kloone või väikseid koopiaid, mis kahjuks ei ole neil seda originaali võlu. Aga sa mainisid küll juba Harry Potteri raamatuid ja neist me ei saa kindlasti üle ega ümber, aga ma tahaks natukene peatuda siiski Ursulal liinil, et kui sa ütlesid, et pimeduse vähemalt kätte oli väga raske tõlkida, siis kuidas neid meremaa raamatuid oli tõlkides nad mõjuvad eesti keeles väga loomulike ja ladusatena. Ka ei ole, ega Ursuleligiini tekst ei ole väga kerge ja sinna tuleb kuidagi sisse minna, aga tõesti, ma väga neid raamatuid ise armastasin ka, sellepärast nägin nendega vaeva. Natuke kergem oli, see on ikkagi keeleliselt mõeldud, ütleme noorele lugejale. Kuigi ma arvan, et, et seda võivad lugeda ka tunduvalt vanemad inimesed, ilma et neil igav hakkaks. Ja eks see võib-olla natukene määrab ka keelekasutust, ikkagi. Huvitav on see, et nad on minu meelest ikka niivõrd palju kirjandus suure tähega, et ei pimeduse paremast käest ega meremaa võlurist ei ole ju mingit tõsiseltvõetavat filme tehtud, meremaa võluri on tehtud üks film, mille kohta ja geen ise ütles, et noh, täitsa toredalt tegite, aga sellel ei ole minu loominguga küll midagi pistmist. Ja minu meelest, kas jaapanlased tegid mingi animafilmi üks animafilm. Aga sa mõtled päris filmi alguses ma, jah, seda ma ei ole näinud, ega vist ei ole pistmist, ma arvan. Seda on väga raske teha, et jääks sinna sisse sama filosoofiline mõte ja samal ajal oleks seal ka seiklus juures tihti üks või teine külgkuub kipub nagu Flimis varjutama teist. Aga Ursonile kiinile on seal väga kenasti tasakaalus tõesti. Ja ta ongi ikkagi praegu niisugune tõeline fantasy tähtsuse rõhutaja, mis muidugi ei tähenda seda tõesti, et iga iga fantasy raamat, mida kirjutatakse liiga ulmeraamat, on kõrge kunst ja kirjandus suure tähega, aga olgem nüüd ausad, kui palju on maailmas täiesti keskpäraseid või halbu ülirealistlikke raamatuid ja neid ei päästa ka see, et nad on väga realistlikud. Nii et igas žanris võib ikkagi öelda, et on täiesti suurepärased raamatud, mida võib nimetada kirjanduseks ja on teised, mille lugemiseks eriti aega pole mõtet raisata. Nagu nüüd peangi küsima, et kuhu see siis liigitaksid, Keiceiv rullingu ja Harry Potteri raamatud. Täpselt samuti mõnes mõttes noortekirjandus noore inimese kujunemistee ikkagi võitlus kurjaga. Reolingu kohta on muidugi kunagi väga kenasti öeldud, et ta on. Esiteks muidugi ei maksa unustada seda, et otsustas kirjutada raamatu, mida te ise, kui südamest lugeda tahab, see oli tal lähtekoht. Jää ja ta on seganud kokku sinna enamasti kõik, mis ta on kunagi lapsepõlves lugenud, tähendab, võtnud sinna mütilisid tegelasi, müütilisi koletisi ta on võtnud niisuguse suure hea ja kurja vastasseisu pannud selle aluseks inglise internaatkoolisüsteemi, mõnes mõttes siis muidugi see vana lugu sellest, kuidas vaeslaps, keda hirmsasti kiusatakse, kui ta on laps, lõpuks saab aru, kes ta tegelikult on ja saavutab kõik selle, mis ta oleks pidanud saavutama. Need on kõik tegelikult niisugused teemad iseenesest, millega lugeja, eriti laps, laps, lugeja läheb väga kergesti kaasa, sest et alguses esimese osal oli ikkagi Harry, oli alles laps ja lapsed seda alguses surema hakkasidki. Aga nad muidugi kasvasid koos Harryga lõpus juba juba läheb asi tunduvalt, et noh, mõnes mõttes isegi mitme kihilisemaks näiteks kui seostada seda nüüd nagu eelmise autoriga, siis tegelikult nii mitmedki kriitikud on leidnud, et nääriparteri viimases osas on väga tugevad viited just nimelt Ursulle kinnile ja ühele tema lühijutule, need, kes lähevad hoomelasest ära ja see on just nimelt seal selles rongi rongijaamas, kus ei elu ega elus ega surmas, vaid kuskil seal piiri peal koht dub Harrisele surnud tambi tooriga. Ja kusagil on, on mingi olevus ilma nahata, kes püüab nagu ta tähelepanu võita või kaastunnet. Ja need, kes nur sellele kiini lugenud muidugi need tunnevad sealt need motiivid ära. Need prevlingu lugemus oli, on tõenäoliselt üsna lai ja ta on täiesti hiilgav jutuvestja ikkagi, sest ta oskab seda raamatu, põnevus, sündmustiku põnevust niivõrd suurepäraselt alal hoida, et võib, talle võib ühte ja teist asju ette heita, eks ongi heidetud. Aga tegelikult on kirjutanud ikkagi ääretult haarava raamatu. Aga neid raamatuid sa tõlkisid suuresti koos oma tütre Kaisaga. Kuidas koostilkiminek välja läheb? Ausalt öeldes see patarei tõlkimine käis meil ikkagi niimoodi, et me tõlkes vaheldumisi peatükid lihtsalt. Ja kes siis pärast silusite teineteist? No ütleme niimoodi, et, et ma käisin need kõik veel omakorda üle, aga iseenesest võib-olla tõesti tütrega seda teha selles mõttes, et eteks kaisa ole kasvanud koos minuga emakeeletaju või sõnavara ja niisugused asjad sarnaselt seal ei olnud mingeid niisuguseid väga suuri lahk, lahnemisi. Ja need igasugused nimed ja, ja needused ja loitsud ja, ja need kõige õudsemad võlukunsti ministeeriumi osakonna kogu selle leppisime enne kokku tegime sõnastiku. Seal on ju päris palju sõnaloomet Eestis. Kuidas teil? Seal on üks, seitsme leheküljeline tihedalt täissõnastik tegelikult nägi, oh jumal, seal oli vaja. No kes millegi peale tuli, leiutas sel viisil mingeid imevidinaid ja tuli tuhnida Wiedemanni saarest ja minna tagasi sõnade etümoloogia juurde, mida nad näiteks inglise keeles tähendasid, kust Rowling oli ühte või teist asja võtnud või ja katsuda siis minna eesti oludes kuhugi umbes sinnasamasse ja hakata selt tule. Aga nüüd ma küsin rohkem kui kirjastajalt, et ma olen kuulnud seda väidet, et Rowling ikkagi pani õudsa põntsu rahvusvahelisele lasteraamatute turule sellega, et Potteri raamatutes sõitsid kõikidest teistest teemadest nii üle, et sellest päriselt ei olegi toibutud. Praegu ilmub ju jätkuvalt veel igasuguseid väikestest võluritest tutvustavaid raamatuid. Nojah, need väikestest võlulites tutvustavaid raamatuid tegelikult üsna mannetud, sest selles mõttes, et mis tõesti püüavad nagu mingis mõttes kopeerida seda Potterit, need tavaliselt jäävad üsna niruks. Aeg-ajalt kostab kusagil, kelle karjatus, et see on uus korter ei ole see, mis nüüd ilmselt siis kogu maailma jahvatab, see ei saa olla Potter, see peab olema hoopis midagi muud. Aga tegelikult samal ajal ta paniga ikka lapsed lugema lastekirjanduseks tõusuteed pärast seda lastekirjanduse müügid ja pani lugema ka nii, et võib-olla need teismelised, kes lõpetasid nende viimaste Potteri raamatutega need hakkasid ka üsna usinalt lugema neid teisi teismelisi raami. Mis viib meid justkui vampiiride juurde? No ütleme niimoodi, et vampiirid on teismeliste raamatutes väga tähtsal kohal. Ja sa valisid siin saates kuulamiseks ühe vampiiride teemalise muusikapala. Jah, sest see on fantaasiakirjanduses, on, on nagu ütleme, viimastel aastatel vampiiridega väga olulised. Tegelesid nii ja kuulame siis Anni lennuksi pala Larsson forovempar. Jätkub kirjandussaade tõlkes leitud mina olen Peeter Helme ja koos minuga on siin stuudios Krista kaer, kes on täna siin ulme ja fantasy kirjanduse tõlkijana, sest nagu enne saate algust kokku leppisime, ei ole mõttekas katsuda kogu Krista tõlkeloomingut ühte saatesse pigistada, sest siis koosneks see saade vist küll ainult nimetuste loendist millestki sisulisemalt rääkida. Jõuakski rääkisime Browlingust, Harry Potteris ja lasteaia noortekirjandusest ja veel üks selline oluline nimi keda on väga paljud tegelikult Eestist tõlkinud, aga teiste hulgas ka sina, Krista on Terry Pratchett. Tema tõlkijate loetelu oli nii tohutult pikk, et mind lausa hämmastas seal, teiste seas on seal siis Allan Eisen, Baum Andris Feldmanis siis kaaren kaer ja neid nimesid oli hästi palju. Millest siis nii, et ühte ühe autori kallale sellise parvena sööstetudel? Noh, ütleme siiski, et see oli nagu alguses kui esimesi pretsid, täitsa ei hakatud välja andma. Ja tegelikult ka mina tõlkisin siis ühe raamatu ära, aga noh, ütleme nii, et praegu on pretset olnud Allan ehembommi kindlates kätes, kes on kuidagi nagu niukse neil on, ilmselt võib öelda, et teineteise mõistmine Stallone on suutnud Pratchetti vaimukas, et suurepäraselt eesti keelde panna näiteks kas või noh, niisugune suurepärane jook, milles nimetas ehmakesekse, mis niimoodi põletab augu läbi baarileti võldiseks, põrandas tollisügavusel. Tulemuseks on see, et tegelikult rätseti tõlked eesti keeles on minu meelest väga heas eesti keeles ja vaimukad, nagu nad on ka tegelikult inglise keeles. Alguses olid jah, eritõlkijad siis seal on neid nimesid tõesti veel, nii, tegelikult on näiteks Aet Varik tekkinud ühed või kaks pretsedendid tegelikult. Terry Pratchett on ka üks selline autor, kes on kuidagi nagu natuke nii-öelda žanrite vahel, aga tundub, et ta meeldib vist kõigile nii fantast sõpradele, ka ulmesõpradele kui ka inimestele, kes lihtsalt otsivad head meelelahutust. Nojah, näiteks ma kohtusin kunagi ühe inglasena, kes ütles, et ta ei loe üldse ilukirjandust, ainus nii-öelda ilukirjanduseks klassifitseeruvad asi, mida ta loeb, on Terry Pratchett, sest et see ei ole ilukirjandus, vaid see on puhas sotsioloogil. Ja nii võibki mõnes mõttes öelda, sest et pealtnäha toimuv tegevus küll kettamaailmas ja on kaksiklinn Ankmorpork, aga noh, selleks ei pea nagu eriti oma fantaasiat pingutama, et selles ära tunda meie maailma ja ta on võtnud selle maailma käsile siis valdkondade kaupa ja väga põhjalikult. Mida edasi, seda tõsisemaks filosoofilisemastel läinud. Ja ta isegi on öelnud, et kui ta ainult oleks pidanud kirjutama rints vindist, sellest käpparlikust võlurist, kellega ta alustas, siis ta oleks juba ise oma hulluks läinud. Nii et, et võib öelda, et, et tema enda raamatuda liikunud aina aina sügavamale. Ja kes teab, mis siis, mis oleks võinud veel tulla, kui ta ei oleks tõesti õnnetul kombel nii rängalt haigestunud. Aga praegu ma ikkagi ütlen, et oleks minu teha, siis ma paneksin tema noortele mõeldud raamatud Tiffany e kingi raamatuid, mis algasid siis killude vabameestega, kooli kohustuslikku kirjandusse, sest see, mismoodi seal inimese sidet kodupaigaga, seda, kus ta jõudu ammutada. Kuidas ta üldse suhtub maailma, kuidas seda kirjeldatakse, see peaks olema nagu alghariduse juures igale inimesele. Sest kui näiteks pretset seal seletab, mis on siis ühe küla, nõia tegelikult ülesanded, siis seal ei ole ja igasugused väga uhked ja põnevad nõidumised, vaid küloneid peab vaatama, et külas korras, kui on näiteks sigu tabab haigus, siis küla neil läheb, ravib sigu, ta peab vaatama, et kõigil vanainimestel oleks iga päev süüa, et keegi nende eest hoolitseks vajaduse korral vanainimeste küünte lõikamine. Kõik niisugused asjad, mis hoiavad nagu kogukonna käimas ja kes siis veel selle eest hoolitseb, kui mitte küloneid. Kõik võimalik, niisuguseid asju ja seda, et ka näiteks seesama difanieeging saab tegelikult kogu oma jõu sellest samast kriidipinnast kriidi kõrgendikalt Inglismaalt, kus ta Inglismaalt, kettamaailmas, kus ta on üles kasvanud. Ta tunneb seda kriiti ja kõike sinna kriidi sisse jäänud, neid igasuguseid loomakesi ja, ja putukaid oma oma kontides. Et sedasama tunnet just, et oma oma kodupinnast sellel seismisel sa saadki selle jõu, mis seal aitab elada. Et segatuna muidugi yhel raamatutes veel väga suure portsjoni niisuguse mõnusa huumoriga. Et seda oleks väga vaja. Nii et see, mida Pratchett enda raamatutest lugejatele ütleb, see kehtib mingis mõttes tema kohta ka, et ta k on ammutanud oma inspiratsiooni enda kodust ja lugudest, mida ta ilmselt juba lapsena teadis. Ja, ja muidugi ja ta ise on öelnud, et ta oma lapsepõlve mälestusi nii hästi palju lõppenud ka, et kuidas tol ajal Inglismaal või oli elu näiteks kusagil ta on öelnud, et Ühed raamatus on äärmiselt värvikas kirjeldus sellest, mismoodi nänni ookeib vannis ja kuidas see mõjub kas või läheduses olevatele kitsedele, väga halvasti võin ma kohe öelda. Jää siis pretsite on öelnud, et ta mäletab, kuidas nende peres ka täpselt niimodi vannis käidi, kuidas vett soojendaks ja kuidas kõik see protseduur, mis sealjuures käis ja see tohutu suur plekkvann, mis välja toodi ja nii edasi, nii et et ta on selle kenasti üle kandnud ka oma raamatutesse ja on kandnud ka oma arusaama ikkagi sellest, kuidas ühiskond toimib, sest Ta ütles, et kui ta otsustas, et tal on kaksiklinn Ankmorpork siis hakkas ta seda asustama, siis ta leidis Linbed toimima see olema inimesed, kes hoolitsevad kanalisatsiooni eest tulema oma kahtlased kvartalid. Seal lõpus tuli muidugi ka palgamõrtsukate Gild veel ja kõik muud niisugused asjad. Aga kõik need asjad tulid sinna linna panna ja hakata siis vaatama, kuidas nad seal tingimustes tegutsevad. Kohati muidugi paisutatud ja utreeritud, aga seda toredam. Aga sa ütlesid, et Pratchett on juba aastaid nüüd Allan Ehjenbaumi heades kätes, kes oskab tema huumori hästi edasi anda, Allamension paun samal ajal tõlgib ju ka Ameerika ulmekirjanduse ühe sellise suurkuju Loismat maastarbisholdi raamatuid, millest viimane nüüd hiljuti ilmus. Peeglitants on siis selle nimi ja see on ju vaatamata sellele, et muidugi seal raamatutest saab vahel harva ka nalja, on siin tegu sellise üsna karmi ulmega, mis minu meelest on seda üllatavam, et see autorini üks naisterahvas ja samal ajal on sellised verised sünged lood. Jah. See on niisugune tõeline kosmosesaaga, minu meelest see omamoodi on täiesti nihukesele eri kohal õitse ulmekirjanduses muidugi ta käib mingis mõttes selle alla, mida nimetatakse kosmos, ooperiteks eksis. Mitmetest raamatutest koosnevad kosmoseseiklused aga võimlejad, paljudest teistest eristub ta juba sellepärast, et ta on võtnud omale peategelaseks siis tegelase, kes ei löö läbi mitte oma erakordse suuruse ja jõuga vaid puhtalt mõistusega, sest kehalt on ta kängu jäänud, kuna ta ema mürgitati, samal ajal kui ema teda kandis. Ja see, et ta mul nutikusega hakkama saama. Muidugi annab võimaluse selle Nendesse raamatutesse tuua niisugusi väga paljusid ootamatuid pöördeid ja anda kogu sellele asjale ka niisuguse väga huvitava psühholoogilise tagapõhja. Need on jah, selles mõttes huvitavat raamatut tõesti, et varsti täis põnevaid käike, ootamatusi ja mitmekihilised. Sa juba mainisid ühe raamatu sisu. Üks nüanss on ju tema ema rasedus, mille taustal siis käib parasjagu riigipööre ja kodusõda. Jah, sest see on niuke tõeline, tõeline sõjaväeline diktatuur. Omamoodi on see planeet nimega parrayer kust on siis pärit peategelane mailis Forkasin on. Ja seal toimuvad tihtipeale ja seal on kogu aeg, kõik on hirmul selle ees, et, et kohe hakatakse neile atentaati tegema ja, või lüüakse lihtsalt maha või toimub mingi ülestõus väga verise ajalooga planeet, millele siis mõnes mõttes vastanduvad teised planeedid teiste ühiskonnakordadega ja selle baraielil siis tuleb hakkama saada. Just nimelt sellel peategelasel, kelle ema on pärit hoopis leebemmast leebimast kultuurist ja isa on siis mõnes mõttes nagu selle raieri sõjaväelise kultuuri kehastus. Seal kuskil vist viimases raamatus kasutataksegi tunnustavalt sellist mõistet nagu tervemõistuslik, sõjaväeline paranoia. Ja kogu see asi on minu meelest mõnes mõttes neile lugejatele tõesti, kuigi autor on naine, kes, kes armastavad lugeda igasuguseid niisugusi raamatuid, kus on sõjameest väga palju juttu, et et tegelikult öeldi, raamatud on väga, väga huvitavad selles mõttes. Ja sina ise ka loed neid? Mina ise muidugi, sest ma kõigepealt lugesin neid ja siis ma valisin need välja neid välja hakata. Ma olen nad kõik läbi lugenud, suurima naudinguga. Aga sind huvitavad lisaks ju, millest me alustasimegi igasugused vanad müüdid ja millest me veel ei ole rääkinud, on kuningas Artur ja temaga seonduvad müüdid ja legendid. Jah, kuningas Artur on üks mu suuri lemmikuid, ma pean ütlema, kuningas Artur on tõesti mulle väga meeldib. Ja kunagi võib-olla esimene artril legendide raamat, mida ma lugesin, oli, oli rõõmulisadclifi raamat mõõk ja sõõr. Need on väga, väga huvitavad niisugused käsitlused. Ja veel huvitavamaks teeb asjad tegelikult kirjutanud ise ka raamatu ajaloolise romaani kuningas rajast, nii nagu see asi oleks võinud tegelikult olla, selle nimi on mõõt päikeseloojangul. Ja kui juba on juttu Arturist ja ümarlaua rüütlitest, sind need raamatud saavad olla ainult väga ilusad ja väga kurvad, sest paraku see kõik ei lõppenud sugugi hästi. Kogu see püha Graali otsimine ja on siin tunduvalt hiljem juurde õmmeldud. Algselt olid nad ikkagi keldi müüdid, nii Velzist kui Iirimaalt. Vanad Briti müüdid. Ja tegelikult ju seda Arturi ta hakati neid asju pärast hiljem keskaegseid käsitlusi kirjutama. Nii Nende aluseks olid stuff, mon, mousse'i, Briti kuningate ajalugu, kus ta kirjutas Arturist nii nagu ta oleks tema kunagi olnud olemas täiesti kõigi eksisteerinud kuningate kõrval. Ja eks talle läinud ka Euroopasse igale poole minnes Ingerite Euroopal legendides üks Arturi legendide tegelane, jupartsivalekus söör, püssi vald on ju väga tuntud ta germaani legendides ja müütides kirja vanas kirjanduses. Nüüd Page vait, kunagine tulevane kuningas, mille ma tõlkisin, teda peetakse. Üheks kõige paremaks selle teema käsitlejaks üldse ajaloos on, mingis mõttes on ta selle aluseks võtnud ikkagi Toomas Mallory raamatu Arturi surm, mis on, on nagu tõeline niisugune tähis kogu Arturianas. Aga TSH vait on teinud sellest hoopis oma oma teema, sest tema kirjutas selle tegelikult vahetult enne teist maailmasõda osa ja lõpetas pärast teist maailmasõda. Ja tema kuningas hart, kes siis lapsena on niisugune tore ja rõõmus, lapsukene ja kasvab ja teda õpetatakse välja tulevaseks kuningaks, niiet võtaks aeg-ajalt eriloomadeks näiteks tsipelgaks või haneks või kalaks või ja ta selle kaudu õpib nägema, mismoodi on ühiskond üles ehitatud eri loomaliikidel. Ja see suur küsimus, mis teda vaevab, kuni tema surmani on see, et kuidas on võimalik inimühiskonda niiviisi juhtida ja üles ehitada, et seal puuduks vägivald. Et kuidas teha lõpp kõikidele sõdadele. Selleni lõpuks ei jõuagi, sest et tema vahepealne lahendus, et ümarlaua rüütlid on need, kes õpetavad vägivalla ja, ja panevad maksma õigluse jõuate selleni, et nemad oma tööd teevad ka mõnes mõttes vägivalla abil ja mis tähendab uuesti vägivalla põlistamist. Tegelikult see kunagine ja tulevane kuningas koosneb mitmest heliraamatust, esimene on väga tuntud Inglismaal kui lasteraamat, sellest on tõesti enamasti niisugune tore, rõõmus, lõbus, kus laps kasvab, mida raamat edasi? Seda kurvemaks läheb. Ja seda filosoofilisemaks. Sest Merlin on seal ka muidugi tegelaskuju. Ja Merlin-il on sedapuhku tehtud nii, et ta liigub ajas teistpidi. Ta ilmub vana mehena ja läheb kogu aeg nooremaks. Selja taga on niisugused kogemused, et aeg-ajalt võrdleb Arturi maailmas toimuvat näiteks Hitleri esilekerkimisega maailmas või siis rüütlite kahevõitluse puhul meenutab ta nii-öelda Yithani mänguväljakuid või muud niisugust asja. Ja noh, sellest hoolimata no see on äärmiselt täiesti, ma ütleksin, poeetiline, filosoofiline ja väga-väga Arturi müüdi truu, hoolimata sellest Etti vaidlased näiteks Läntse latil nimetada Guinevere, Itšenniksija, Guinevere Lancelot bilansiks. Ta ei ole mitte midagi taolist, nagu on, ütleme, jänki kuningas Arthuri õukonnas, sest seal asi on ikka väga tõsine, aina tõsisemaks läheb ja ta toob kõige lõpus siis veel sisse enne seda otsustavat lahingut, sest raamat lõppeb just enne otsustavat lahingut ära. Toob sisse tooma Smelari kui noore poisi, kellele Artur ütleb, et pane kunagise kõik kirja. Räägi minust ja mu elust, et aga ka see raamat minu meelest säravate on hääletatud maailma kõige paremaks fantaasiaraamatuks üldse jää tegelased sealt on läinud igale poole laiali. Näiteks kes armastab niisugusi, fantasy filmine võiks mehed siis näiteks magneeto istub vangis, loeb kunagist tulevast kuningat ja Merlenit just selles tähenduses, nagu ta seal raamatus mainitakse väga paljudes kohtades ja rääkimata sellest, et need Arturi mängud nendeks loomadeks muutumisega on läinud ka praegu rõõmsalt juba rändama ja ilmuvad siin ja seal välja. Tegelikult sa selle jutuga vastasid küsimusele, mis ma mõtlesin sulle algul lõpetuseks esitada nimelt, et milleks meil seda fantaasia ja ulmekirjandust vaja on, aga minu meelest oli see vist meie jutust üsna ilusti välja või tundub sulle, et midagi olulist ehitama? Ma tahaks võib-olla ainult lisada, et üks viimaseid asju praegu tõlkisin Nänsele karteri verine kamber. Ja, ja see on raamat, kus siis karta Teil on võtnud klassikalised muinasjutud, ei mänginud need uuesti läbi ja mänginud läbi täiesti oma reeglite kohaselt, lisades sinna tubli annuse, võib-olla veel erootika, tsents vahelsusti, pannes keskpunkti naise. Nii on seal näiteks kaks varianti, kaunitarist ja koletisest on uus sinihabe, on kolm varianti. D vist isegi punamütsikest. Ja ilma endisele karteri selle raamatut, mis on tegelikult üsna õbluke, ainult 150 lehe paksune, ei oleks tõenäoliselt võib-olla praegu. Väga palju on niisugust kirjandust, kus muinasjutte kasutada, nii ka näiteks HS Paiat mainis, et just nimelt karter andis talle nagu julgust kasutada legende, müüte muinasjutte oma raamatus. Ma arvan, et kõik need legendid, muinasjutud ja, ja pärimused ja ka see fantaasialend, sest et noh, Fantasy väga palju ikkagi kasutabki neidsamu noh, asju. Et need ei kao kuhugi ja need on väga vajalikud. Seda on ju tehtud aegade hämarusest saadik, kus inimesed on istunud ja rääkinud muinasjutte või lugusid ja nad on alati sinna lugudesse põimitud, ütleme tükikese pimedust või tükikese põlgust, mis siis vastamisi satud. Mõnikord need võtavad lohe kuju või mõne muu niisuguse asja kuju, aga ega nad sellepärast vähem reaalsed ei ole. Ega vist, ega ma tänan Krista selle vestluse eest ja sa soovisid saate lõpus kuulata rikk võikmeni kellelt pärineb 1975.-st aastast album Johnson, Pantherande naitso round Heibel ehk siis kuningas Arturi ja ümarlaua rüütlite müüdid ja legendid. Ja kuulame siis selle albumi peatast ühte hoogsamat lugu, mis on siis söörlentzalotenud black naid. Sellega lõpeb käesolev kirjandussaade tõlkes leitud. Mina olen Peeter Helme. Minu vestluskaaslane, täna Krista kaer ja saade on taas eetris kahe nädala.