Tere, head kuulajad. Mina olen Tiina Vilu. Järgnevaks tunniks kutsume teid kaasa reisile kuumale kirevale maale Aafrikasse. Eesti kunstiakadeemia õppejõu, tekstiilikunstnik Kadri viires ja suur kirg on rändamine. Uurimisretked on teda viinud pea igasse ilmakaarde. Täna räägib Kadri Viires meenutusi reisist Lääne-Aafrikasse Malisse. Mis sind Maysseys? Huvi Aafrika vastu oli juba ammu päevakorral. Sõidu põhjustas õigemini tutvus eestlasega kes elab Malis juba 35 aastat Pamacos Mali pealinnas. Eeva dialoog on samuti kunstnik, õppinud Moskvas ruumikujundust ja abiellus Marilasega imeilusa pika sirge targa kauni mehega. Ja tal on kolm kena poega ja nüüd juba kuus pojatütart. Tutvus temaga algas paar aastat tagasi, kui ta üle mitme aasta mitmekümne aasta külastas Eestit. Ja sealt siis sai mõte alguse, et minna just nimelt Malisse. Sa oled palju rännanud soome-ugri maadesse, meie sugulasrahvaste juurde. Lääne-Aafrika on sootuks midagi muud, milliste ootustega sa sinna läksid ja mis oli tegelikult? Kas kindlasti ei ole neid kahte maailma lihtne võrrelda, kui üldse? Õnneks need ootused ei olnud kuidagi seotud ei negatiivselt ega eriti positiivsete mõtetega. Tegelikult oli ootusärevus pigem, mida see maailm pakub, et kuidas on elu tegelikult, kuidas. Kuidas on musta aafrika Se intensiivsus, mida me ette kujutasime, kuidas, kuidas on kliima, need olid ootused ja koha peal, siis saime vastuse. Millal sa seal viibisid. See oli 2001. Märtsis-aprillis Malis ei saa kindlasti rääkida kevadest, sügisest, suvest, talvest. Sellises mõttes, nagu meie seda siin teeme, saab rääkida kuivast perioodist ja saab rääkida vihmaperioodist. See tähendab, et märtsist juunini on kui väga palav periood, kus tegelikult et on nagu meie muistest algus, loodus puhkab roheliseks ja õitsvaks läheb maa siis, kui algavad vihmad juunis-juulis kuni detsembrini välja, siis on niiske, pisut jahedam ja hästi vihmane. Ja edasi jaanuar-veebruar detsember ehk on lihtsalt jahedamad ja kuivad kuud, nii et see on omamoodi teist tähendab teistmoodi loodusringkäik, kui, kui meie siin aastaaegu silmas peame. Ja märts-aprill oli siis kõige kuumem kõige päikese niidis logi. Nii et see kliima ilmselt sahara maksimum, mis sealt võtta oli. Kust te reisi alustasite ja mida te otsima läksite? Läksimegi selgeks tegema seda, mida endast kujutab aafrika ja pidepunktiks mann nii-öelda oma meheks Havannas oli siis Eeva ja ja tema juures olime neli või viis päeva. Edasi viis meie retk üsna iseseisvale avastusreisile mitmele poole mujale päris kaugele. Pamaco pealinnast sahara luidete vahele kaosse Nigeri äärde, Togonitemaale vanadesse kultuurikeskustesse, Diannesse mopisse. Need on kohad, mille kohta alati tehakse märkmeid ja tõstetakse esile, kui olulisi Paiku Malis. Kas sa mäletad oma esimesi muljeid tollest paari aasta tagusest reisist, esimesed muljed Aafrikast? Saabusime musta öösse mustade meestega. Taksojuhid olid vastas, olid valmis meid puruks rebima, et, et saada endale kliente, kuid, kuid siis märkasime Eevat ja, ja sellest esimesest möllust. Me olime seega pääsenud sõit mööda väga häid asfaltteid pealinna palistatud õitsvate põõsaste ja lilledega. Ja, ja siis sepa mako eine melu, mis esimesena meenub. Kuid. Selleks õhtuks või esimesteks muljetes, siis olidki need tunnid Eeva juures. Tee rändate nii-öelda nagu kassid omapäi ei käi turismigruppides ja marsruuti saate ise valida või see on teie reisipõhimõte tavaliselt. Seda küll sellise käikude eeliseks on lihtsalt otsustada oma huvidest lähtuvalt. Ja võib-olla lähemale pääseda etnograafilised naloogilisele materjalile või rohkem puutuda kokku kohalike inimestega, mis on siis minu huvide kohalt ja oluline kuidas suhtlemisega toime tulite. Meil oli väike sõnavara kaasas prantsuskeelseid väljendeid ja termineid, millel poeg koostanud, kes õpib prantsuse keelt, sellest oli abi kohapeal. Mõned noored räägivad ka inglise keelt, kui seda siiski vähe. Ja, ja kehakeel see alati olemasolev keel, meil kõigil. Tegelikult saab päris hästi hakkama nii piltide abil kui kui ka isegi päris väheste fraaside abil, kui ei ole just tegemist muidugi mingi pika aja sügava vestlusega ja üht-teist oli taustaks ka kaasa võetud ja loetud enne. Te saite osa nii linnaelust kui ka maaelust. Kui rääkida Malis, siis üldse, siis mali on nagu omamoodi piiriks valge araabia kultuuri mõjusfääri jääva Põhja-Aafrika ja, ja Musta Aafrika vahel ja ta on läbi ajaloo olnud väga suurte ja oluliste nii usu kui kultuuriga kaubanduskeskuste maa juba nimetatud enne või kao või siis ka Timbuktu on mänginud olulist rolli selle maa ajaloos. Malis elab 11 miljonit inimest ja nad kuuluvad väga erinevalt mõttesse keelkondadesse, erineva taustaga erinevates kultuurides, nii et see Pamaago turg on siis kirev läbilõige kogu sellest elanikkonnast, kes manis elab. Et väga värvikas, intensiivne ja huvipakkuv koht. Minu ettekujutus ühest Aafrika turust on kõva kauplemine, kas see tegelikkuses ka nii? Jah, muidugi on, see on alati ei jõudnud ära imestada, et, et kaupleja Neid on kindlasti rohkem kui ostjaid, et mismoodi käib see asjade ringkäik või kellele nad lõppude lõpuks oma kauba maha müüvad ja kõrvutada tee. Kõrvuti käsitööturuga on söögiturgian petifydurg kus siis võib osta endale meelepäraseid reliikviaid või, või ravitaimi või või näiteks ka meelone. Mis siis mitmeteks puhkudeks aitavad ja ahvi pealuid ja hambaid ja hobusesabasid, mis iganes. See pilt on äärmiselt kirju, mida üks niuke pärimuslikultuurama oma oma toimingutes kasutab. Ehkki valdavalt on tegu islamimaaga, on seal uskumusi, rituaale ja kombeid meeletul hulgal. Kindlasti jah, 90 protsenti, tõsi küll, on islam ütleme islami nii-öelda liberaalsem ja aafrika variant, kus mehed täidavad kõiki kombekohustusi palvetades Meka poole viis korda ja rohkemgi päevas. Kuid õnneks ei puuduta naisi, kes oma täies hiilguses ja ilus siis võivad ennast näidata ja, ja mitte ennast varjata mustade loorida taha. Naiste ülesanne on olla väga ilus, tõesti pööraselt ilusad inimesed, kui rääkida sellest naiste kirevusest, mul on siin omal kirja pandud selline asi, et koguma kauniduses võib seesama pitsides ja, ja balangides väga peene keerulise moe järgi valmistatud kleidis. Naine nuusata nina näppudega nina tänavale ja pühkida näpud oma voltidesse. Ja samas istuda kuskil tänavakohvikus ja niimoodi jalad harkis ja kükitades kuskil näppudega süüa, tegelikult süüaksegi ju näppudega. Ühesõnaga mätsitakse väiksed kuulikesed, kas Hirsist või riisist putru ja kastetakse softi sisse. Pärast tuleb, kas loputatakse oma parem käsi, mis on söögikäsi siis näppude loputus kausikeses ja pühitakse balangidesse lõpuks. Kuidas te seemisega taimel tulite, sest menüü on hoopis teine ja hügieeninõuded on teistsugused kui meie siin harjunud. Eelistasin puuvilju, aga ei pääsenud ka mangosid muideks on nende maailmakuulsad, mis on Malist pärit aga ei pääsenud ka muudest rahvusroogadest, mida ei mida ei saa just maitsvateks nimetada või vähemalt ei langenud meie maitse-eelistustega. Kui ta on niuksed pudru sarnased Keedused, millest vormitakse pallikesed, kastetakse siis kas binatist, kaladest, tomatitest, keedetud sousti sisse, nii et neid on erinevaid, siis süüaksegi. Kui palju seal sellist puhast loodust alles on? On teada, et kõrbeliivad tungivad suure kiirusega peale ja karjatamiseks kõlblikud maad vähenevad ligi kilomeeter aastas, mis muutub järjest viljatumaks. Väga viljakas oaas on Nigeri jõe org ja säng, selle ümbruse alad. Ja kõik need kohadki, kus looduslikku vett. Ta on ju teada, et Malis on ja ka teistes sahara riikides on veeprobleem äärmiselt terav. Selle kasvuperioodil põim vegetatsiooniperioodil on üles haritud viimne kui üks. Vähegi viljakas ala. See, mis meie käigu ajal tundus viljatust lepina või kõrbena visa vannina on, on tegelikult pandud teenima ikkagi inimese huve, kasvatatakse hirssi, kasvatatakse maisi ja väiksemates põllu lappides, mis on, nagu ma ei oska öelda, kas terrasspõldudel kasutusel, et seal kasvatatakse ka kõike muud riisi näiteks aga sinna peab muidugi Ingeri vesi ligi pääsema. Et noh, tõesti kuival hooajal ei ole arusaadav, kuivõrd intensiivselt on see maakasutuses. Aga kõik viimane kui kiviastang, mäe astang, iga viimane, kui põõsaalune kasutatakse põllumaaks, põlluharimine on seal ühesõnaga tõsine tegevus, see on erinevates joonides, erinev on mäestiku piirkonnas. On, on tegemist selliste väikeste terrass põldudega meeter korda meeter harjunud haritakse üles. Kastetakse oodatakse, viljasaaki koristatakse ja Nigeri äärsetel suurematel põldudel on siis noh, põllumajandusumbes sellisel umbes sedamoodi nagu meie siin ette kujutame põldu, härga, rakendid põllul ja siis usinalt tööd, aga seal on juba ka noh, siin on ka erinevad rahvad, kes ühe- või teistsuguse põllumajandusega tegelevad. Kas liigub aeg kuuldavasti omasoodu seal niimoodi kellaaja peale närviliselt ühest punktist teise ei tormata, nagu meil siin. Kuidas teie oma rännusihte seadsite, millega te ringi liitusite, kuidas te valisite neid punkte, kuhu jõuda? Oli teada mõned huvipakkuvad punktid, kohad, mida kindlasti tahtsime näha nii ühest küljest kui arhitektuuriobjekte ja teisest küljest kui tõeliseid, kultuuriväärtusi, kultuuripiirkondi näiteks nagu tagunite doganide rahvas umbes 300000 inimest Lääne-Aafrikas, kellel on äärmiselt huvitav kultuur ja ajalugu. Ja siis veel nii mõned looduse vaatamisväärsused kui, kui, siis ka need kõrbe päris kõrbeline, kao, liivad luited. Noh, need olid nagu märksõnad, mille järgi orienteerusime ja tingimata ka üks üritus, mis oli tegemist draamafestivaliga doganitel, mis on niisugune surnute mälestusriitust, milles me tahtsime ja õnneks ka saime osa võtta, kuigi see on seotud kuukalendriga. Need kuupäevad olid lahtised, ei teadnud täpselt, kuidas jõuame, kuna jõuame, millal toimub. Aga see oli väga huvipakkuv. Ja kuidas me liikusime, liikusime peaaegu koost kukkuvate kohalike bussidega. Kapotti seoti lihtsalt nööriga kinni. Bussides ja üldse transpordivahendites on, on bussijuht väga väärikas mees ametis ja tingimata Ta on kaasas ka üks, üks noor poiss, kes on nii-öelda hüppab nagu tööriistakastist välja, kui midagi juhtub ja tormab parandama, kas siis kas siis valab vett mootorisse, mis keeva kohe läheb kohutava palavusega ühte pikka retke sõitma desministri 600 kilomeetrit järjest parandas ta vähemalt 12 korda kummi üks kord ei sobina suurus teinekord muud ja seda poissi ratast vahetati ja vahetati, vahetati. Ja see poiss oli siis just nagu niisugune tööriista eest, aga selline selline komme seal igal pool, et kõiki neid töid, mida saab mitmekesi teha, tehaksegi mitmekesi. Aga sellel on ka mõnes mõttes selline sotsiaalne aspekt, inimesed tunnevad just nagu, et nad on hõivatud ja vajalikud ja, ja selline tööjaotus. Paistab, et soovib kõigile. Mainisid Togoneid kuist huvitavat rahvakildu, mis Togonite omapära. Taganed on üsna selgitamata, kaugema ajalooga rahvas umbes 300000 inimest, kes küllalt kiivalt on oma pärandit hoidnud uskumuste järgi riituse kombestikuga elavad pandjagara Astangul seal umbes 200 kilomeetri pikkusel alal mägede jalamil, kuhu need 16. sajandil umbes elama asusid, tõrjudes endaga ees nagu värjelt elemendid võtsid endale üle selle astangu ala, nad elavad huvitavat arhitektuuriga savimajades ja kaugelt vaadates mägede jalamil ei olegi nagu aru saada, et tegemist on majadega, vaid arvata võib, et on suurte kiviplokkidega tegemist või kivi kamakatega ja, ja, ja lähemale minnes alles on näha. Et tegemist on põletamata savist savitellistest, väikeste kandiliste majadega ja aitadega nende ümber ei, millel on siis koonusekujulised hulkunud ootused on siis naisteaidad, on meeste aidad, naisteaidad tihtipeale on kaunistatud mingite figuuridega ja siis hoitakse seal vilja hirsi, maisi, naiste aitides rohkem esemeid. Majapidamised on väga väikesed, nad on nagu tihedalt, nagu doominoklotsid üksteise küljes, moodustades kinniseid siseõue õuasid. Nende hooned on siit reisipiltide pealt ka näha, on tõepoolest meeletult põnevad ja nagu ma aru saan, selle materjali, millest neid toredaid maju teha, annab neile emake maa ise. Jah, kuival perioodil lõigatakse maast hotelli sarnase saviplokid, millest laotakse oma elamuid, elamud ja kaetakse hiljem saviga ja pärast, et iga vihmaperioodi tuleb neid hooneid uuesti nii öelda restaureerida. Kui vihmad on need üle ujutanud, siis uue kuiva perioodi perioodi alguses. Paljaste kätega mätsitakse majad uuesti üle. Parian parandatakse sedalaadi muuda. Arhitektuur on vist maailmas üsna unikaalne? Jah, võib küll öelda. Lisaks nendele väikestele majapidamistele või tihedatele majadest, aitadest koosnevale tihedale linnapildile on nende külade dominandid on tihtipeale Sudaani stiilis mošeed mis on samuti tei. Savist ehitatud ja ristlattidega toestatud. Suurim selline asub, ütlesin ees ja on omamoodi vaatamisväärsus. Vaatamegi siin jutu käigus reisipilte Malist ja tore on vaadata seda, et need majad on sellised pruunikashallid ja siis mõned rohelised puud, aga inimesed, kes piltidel on, on, on väga värviliselt riides, tõeliselt värvilaikudega. Paistab, et mustanahalise inimesel sobib absoluutselt kõik ja, ja värvikirevus nad tõesti pelga. Ja värvilised rõivad muudavad nad Pärbilistaks nagu papagoid. Naistel on tihtipeale lapsed selga seotud, see ongi lastekandmise moodus ja kasutavad ka erinevaid rõivad tüüpe. Nad maalivad oma rõivad ise kas siis indigoga või seda nimetatakse siis nagu mudatrükiks, kus nad kasutavad fermenteeritud savi oma Bogolanide ehk siis rätiku sarnaste kangaste rõivaste tegemiseks. Koloniaalriigid on tihtipeale ulatanud abistava käe näiteks vee veevarustuse parandamiseks, nendes maa külades ja küla Kolgastes on mitmesuguseid suuri ja väiksemaid projekte. Kaevude rajamiseks on aidanud nii Kanada, Prantsusmaa, USA kui mitmed muudki riigid. Kuid Eeva teadis rääkida ka mitut lugu, kus projektide ja ikka kõikvõimalikku abi ka hästi kohandunud kohalikud külavanemad võtavad kontrolliva komisjoni auto peale viivad ühte külla oma 100 meetri isegi 200 meetri sügavust kaevu teevad seejärel mõnetunnise tiiru mõnes järgmises külas ja tulevasele sama kaevu juurde tagasi ja näitavad järgmist kaevu. Ja nii viis korda järjest ja see edukas ja sellega siis on rakendanud sõidukas nii-öelda kaevu projekt, aga kaevud on siiski väga pühad kohad ja see vesi, veesilm külades on elu, aluskaevule minnes võetakse ära jalanõud, jäetakse kaevu rakmete või selle kaevuplatsi taha ja kas siis noh, kottide või tänapäeval ka auto lohvidest või Ta kummidest õmmeldud väikeste lahtritega tõmmatakse selt hiigla sügavalt maapõuest natuke läbipaistmatud sooja vett. Et see ei ole jääkülm, nagu võiks loota. Vesi on väärtuslik ja on samas ka külasid, kus tuuakse kilomeetrite kauguselt, et terve küla hommikul külanaised rivistuvad vee kohale minemiseks suured kausid peapealiste kanda, meid kantakse pea peas ja, ja minnakse kahe-kolme-nelja kilomeetri kauguselt pettuma. Seda vaatepilti tee sai varahommikuti jälgida. Naistele langeb seal ka üsna suur koormus. Igapäeva töödest. Jah, naised, et naised on v vedajad, naised on toidutegijad, naised on pere eest hoolitsejad. Naised on ka põllul, kuid seal tihtipeale kõrvuti siiski meestega ja naised peavad seljas oma lapsi kõikvõimalikule igale poole kaasa. Mis siis meeste ülesanded on? Mehed on jahimehed kui rääkida taganedes, kui rääkida külast küladest mehed ehitavad, mehed käivad kalal, täienduseks veel meeste ülesannetest, on Togonit, kes koovad kangast. Naised on ketrajad puuvillast, mis selles piirkonnas hästi kasvab. Ketravad kedervarrega peene puuvillal lõnga ja ja see kääritakse pikaks kitsaks kudumist nagu lõimeks. Kuid mehed on reeglina kudujad ja, ja oma väikeste lihtsate telgedega tallavad tala laudasid ja koovad puuvillakangast kitsas riba 14 kuni 20 sentimeetri laiusest ribadest, mis siis hiljem kangaks kokku õmmeldakse. Ja edaspidi kas siis indigoga värvitakse või siis tehakse ta savi ja muda mudamaalingut, mis on väga kuulus. Ja väga iseloomulik Malile. Teil õnnestus Togonite juurasse sattuda tama festivalile. Draama festival on pühendatud surnutekultusele. Seda viiakse läbi kas siis iga aasta või siis üle mitme aasta, nii kuidas külakogukond otsustab. Kõige suuremad surnute mälestusriitused viiakse läbi ka 60 aasta tagant. Konkreetselt tama on siis vähem tähtis iga-aastane riitus, millega saadetakse Teele noh, teatud perioodi jooksul surnud inimeste hinged, et nad leiaksid kosmoses ja jumala juures on talle õige tee. See kujutab endast maski, üritust, maski, pidu, küla, protsessiooni, kus on tegemist, et erinevateks, kas siis tootemloomadeks kehastunud tantsijatega rahvia Gioosseelikutega kaunistatud kauri karpidest maskidega, siis üksteise järel ilmuvad areenile tantsijad. Muidugi põlistatakse trumme ja festival kestab kokku ligemale nädal aega. Nii et erinevatel päevadel on erinevad ülesastumised erineva tähtsusega maskid ilmuvad nähtavale üks eraldi päev on pühendatud jahimeeste riiklusele, kus siis tantsijatele taustaks toimub. Väga lugupeetud seisused on jahimehed jahimeeste protsessioon, mille käigus siis nii noored kui vanad mehed pakutavad oma tulevikuga püsse. Kuid olulised on just maski tantsijad, kes siis nad ei laula, nad ei paremal joon häälitsevad selle sellel looma häälega, kelleks nad on maskeerunud. Kuid, kuid põhiline väljendub nende liikumises on krokodillid, on mitmesugused muud tegelased, kes on siis ühe või teise rahva võin ütleme, selle hõimu jaoks olulised. Ja, ja lõpuks on veel karkudel tantsijad, nii et ühesõnaga, see on väga pikk ja reglementeeritud protsessioon, mis, mis siis ta mujal toimub. Kuivõrd hea meelega teid nende rituaalide juurde lasti? Meie olime ühe külas lugupeetud vanema külalisteks ja palusime ennast sellele peole lubada, mille eest me tõsi küll, küla ühisesse kogukonnakassasse maksime nii-öelda pildistamisraha, aga see on seal aktsepteeritud ja nendel kõrvaltvaatajatel, kellel see luba puudus, nendel ei olnud sellel üritusel ka pikalt tegemist, nii et nagu taandati Millised Togonite uskumused arvamised sulle veel silma hakkasid või sinu jaoks märkimisväärsed olid? Ma tahtsin rääkida Hogonist, kes on külavanem, ütleme, kõige kõrgem küla nii-öelda austatud lugupeetud inimene, kes vahendab siis nii-öelda maiseid soove ja tema elab üksinduses mägedes, kelle juurde siis tehakse niukseid palverännakuid, minnakse oma soovidega, et see oli üks kokkupuude religioosseid juhiga Tagonite juures. Heatahtlik, niisugune vanamees, kelle maja on, on samuti savist. Ja selle kaunistuseks on kasutatud kõikvõimalikke jahitrofeesid, näiteks afi lõualuid või näriliste kolpasid ühesõnaga täiesti ornamenteeritud kõikvõimalike eesti jahitrofeede ka. Ja, ja tema on siis niisugune vaimne juht küla külakogukonna piires. Ja teine meenub, et rännak rännakul läbi küla palusime ühtekokkusaamist samuti väga lugupeetud tegelasega külakogukonnas ennustaja, kes siis liivale näpuga liivale tõmmatud muidugi ruudustik, kesse nagu mandalad laob ja kaurikarpidega siis võib ennustada ja kaurikarpide teost viskamisega ja nende asendite järgi tõepoolest osatakse välja lugeda alates alates ilmast kui inimeste saatusteni välja. See on omamoodi omamoodi usku uskumusi, omamoodi uskumatu, aga, aga sellel on suur jõud. Meie saatja, Ibra hingi oli noh, inimene, kes, kes küll ei osanud lugeda tari, kirjaoskamatu, kuid, kuid kauri karpides järgi seletamine oli talle tuttav. Kas julgesid ka iseendale midagi ennustada lasta ja vaadata, kuidas see siis toimib või mitte? Jah, ma palusin küll ja, ja suure üldistamised tasandil eksasiga täppi. Kõige olulisem üritus, mis toimub selle kuuekümneaastase tsükliga, rituaalne üritus, sigi nimeline festival jaa, jaa, õnnelikele inimestel on siis võimalus oma elu jooksul üle elada kaks nii olulist irooniat. Et üldiselt on mudilaste keskmine eluiga märksa lühem, et see on alla 50 aasta. Kui Mali muljetest üldse rääkida, siis eriti mõjus noh, see kohutav intensiivsus ja pööraselt palju lapsi igal pool ütleme mudilaste keskmiseks vanuseks on kuskil 16 aastat ja see tegelikult tähendab seda pärast jõudu, mis on kiiresti vaja ära elada. Kuidas nad lastesse suhtuvad? Lapsi on palju, aga paljud neist ka kiiresti lähevad sinna teispoolsusesse. Jah, see ilmselt selle keskmise elu ja lühilühiduse põhjustabki, laste suur suremus. Lastesse suhtutakse äärmiselt hästi, nad pühendatakse kõikidesse täiskasvanute tööst töödesse ja, ja suhtutaksegi kui väikestesse, täiskasvanud inimestesse, kuid kuid suure soojuse tähelepanuga ja lapsed on nii elus kui piltidel suurte silmade ja naeratavate nägudega, et ühesõnaga sellist painavat muret vähemalt modi väljast tulija ei, ei oska tajuda. Minnes siit veidi arenenum Ast maailmast nii-öelda Lääne elust Aafrikasse milliseid mõjutusi või mõtet sinus see Aafrika käik tekitas. Esiteks seda, et ühekorraga ei saa mitte mingisugust pilti ei Aafrikast ega selle kultuuris, on sama nagu tahta, teha konspekti Ameerika või Euroopa ajaloost ja tahta kõike korraga ära rääkida. Tegemist on nii ajaloopildis väga kaugeleulatuv tava ja kõrge kultuurilise mandriga kui, kui ka siis pöörase rahvastiku kirevusega kellel kõigil, rääkimata erinevatel keeltel, on erinevad kultuuritavad ja teha siin mingeid üldistusi on väga raske võib-olla pigem just piirkondade kaupa, et rääkida ida või Lääne-Aafrikast või sahara riikidest. Ja siin võib-olla on see moment, kus, kus, kus saab natukenegi üldistada, kuid igas külas või iga rahva juures on eraldi erinevad traditsioonid, elatusalad mingisugust üldistust on väga raske teha. Ehk siis võib-olla see suhtumine aega, kus pluss-miinus tund päev, nädal ei ole mingisugune küsimus. Meie siin ei saa seda kahjuks sageli endale lubada, kõike on ju mõtlemise küsimus tegelikult. Kas on seal ka valusalt tunda halvas mõttes sellist tsiviliseeritud või arenevate maade ebameeldivat pealetung? Loomulikult on kõik koloniaalriigid kannavad endale endaga kaasas seda vastutuste koormat nii-öelda hoolitseda selle kolmanda maailma eest ja ütleme, tänapäevases pildis väljendub see loomulikult kohutava second handi pealetungiga ja kõikide selliste materjalidega, mis, mis ei ole neile omase neile omased. Näiteks turgudel nad istuvad juba peaaegu ma plastikkottide hunnikute otsas Nigeri äärsed kaldad on kõige sellega, mis samal samal hetkel maha visatakse. Ja kui jõgi selle lõpuks ära uhub, et see on ainuke nagu looduslik puhastus seal. Sellist inimesepoolset reostust on ikka pööraselt näha. Ja seda võib siis nagu, mida ta selleks Lääne inimese abiks või. Eriti värvikad on loomulikult jällegi need, et kus siis külad on kogunenud kord nädalas, nendel on viiepäevane nädal ja lähestikku asuvates külades on järjestikku turud. Et see värviline inimmassis koguneb õhtuti laatadele võima, turgudele pakutakse hirsiõlu. Pakutakse Aafrika teed. See on väga tüüpiline kõrbepiirkonnale vennast väga kanget rohelist teed ja hästi magusat. Väikesesse kannu valatakse kõigepealt klaasitäis teed, seejärel klaasitäis vett ja klaasitäis suhkrut, nii et mitmekordse ümbervalamise tulemusel valmib siis selline hästi kange magus jook. Aga see on väga populaarne ja paistab, et ka kustutab janu hästi. Kummalisel kombel on ta sellise kiirgutava toimega või küllap on nii nagu meie siin kohvi lörbime, küllap panna ka need kogused on nagu väiksed pitsi klaasist tee joomine on, kus väga maitsev on hirsiõlu, mida keedetakse suurtes malmanumates ja pannakse väiksematesse savipottidesse käärima. Et paari-kolme päeva pärast võib Pitood juba juua. Niuke kalja sarnane jook. Kas Togonid on selline rõõmsameelne ja külalislahkus? Rahvas ma arvan, et teda rõõmsameelsust ja külalislahkust voib laiendada külvist kogu Aafrikale ei olnud probleeme kuigi doga neid peetakse pigem kinniseks ja oma kultuuri ja maailmapilti hoidlataks inimesteks. Ei olnud meil kokkupuuteid ühegi sellise Tõrksa inimesega. Kuidas te seal linnukestes omale ööbimispaiku leidsite, on seal välja arenenud selline võõrastemajade süsteemi. Jah, nende unikaalsete Savi külakese Savimajast majade külakeste vahel kulgeb juba väljakujunenud turismitee see on populaarne koht, mida külastavad paljud inimesed väljapoolt. Aafrikat ja seal on ilmselt ka kultuuri hoidmiseks, on see väga otstarbel, kas need on olemas omad külalistemajad, kus on võimalik ööbida võõrastel, kes ei ole külaelanikud? Sinna on tihtipeale varutud ka kokakoolat ja muid jooke, mida valge inimene on harjunud tarvitama. On isegi mõned külmutuskapid, mis töötavad Petrooliumiga. Piltide pealt on näha ka mitmelgi puhul, kuidas nad on jälle rõõmsasti ringis ja tantsu või lauluhoos see vist on ka üsna tavaline nende juures. Kõiki asju, kaasa arvatud valimisi, näiteks poliitilisi valimisi, mis sel hetkel olid päevakorral ja kaasa arvatud misjoni ja mitmesugust mitmesuguseid koolitunde viiakse läbi selliste aktsioonidena või tantsudena aktiivsete miljonitega, need konkreetsed olid tõepoolest küla missionid, kus olid paar eeslauljat ja selle ümber, siis kogunes niipea, kui on tegemist kuskil rütmiga, niipea kui on kuskil tegemist muusikaga niipea inimesed ka ennast rütmi taktis liigutama hakkavad ja rütmile kaasa elama hakkavad. Või Systrummeldama vastase kõrvitsa koort, Galebashi koort, et et ise sellele, kelle muusikaga veel haakuda. Nii et kõik need peod, turud, misenid, üritused on väga värvikad, liikuvad, Teatavasti on mani suurimegi niger mis siis on keset näivat viljatatud maad vähemalt sellel kuival perioodil. Kuid noh, ainukene niisugune suurem ja olulisem veekogu sellel, sellel maal merepiiri ju ei, Malil ei ole. Ja olulised kaubateed, olulised linnad on sündinud just Nigeri, naerdi olgu see siis kao Timbuktu või, või siis Ja meie kokkupuude Nigeri ka oligi üks pikem pinassi sõit kus siis sai siis ka nii-öelda ehtsat loodust vaadatud ja, ja ja kokku puudutud siis ka selliste ohtlikuks peetud elukatega nagu jõehobud. Nüüd vajab Aafrikas mitte käinu küll selgitust, mis on Pinoss. See on puust, teravate tõusvate otstega paat, suurem paak, kalapaat, joogid need on väiksed, kus kalamehed püsti peal seisavad ja pika kaikaga ennast natuke kaldast lahti ajavad ja nagu aeru eest. Ja käivad oma kalavõrke kontrollimas. Ja kuidas käitusid jõehobud teie lähedal? Jõehobud olid vaadeldavad siiski teatud distantsil, sest päevasel ajal nad veedavad suure osa oma aega jões aga ütleme, üks kaheksa jõehobu, sellised kummuvad silmad. Ja suured ninad olid siiski nagu Peep veepiiril, et et nad, et nad armastavad päevad vees veeta kui maja. Ja ööseks tulevad nii-öelda kodusaarele, mille nad on siis poriseks trampinud ja, ja rahust paljaks söönud. Miks nad ohtlikud on? Kohalikud hoiatasid, et ei maksa lähedale minna, et, et, et, et väga palju õnnetusi, kus nad need kerged puupaadid oma suurte kogudega lihtsalt ümber ajavad ja mis siis juhtub, kui seenest Nigeri voost leiad, mida kohalikud selle kohta ütlesid? Ilmselt nad ise ise siiski ei pelga, nii et et, et nad on valmis ka sinna vette kargama ja tegelikult suured karjad kaetakse läbi läbi jõe siis viljakamatele aladele, nii et, et see vesi suisa võõras ju ei ole. Millised ohud võivad rändurit Malil veel ähvardada? Ehk lihtsalt ettevaatamatuks, kui ei ole piisavalt vett kaasas kuuma ja palavaga. Me läksime ühele väiksele looduse tiirule Mali kõige kõrgema mäe Hamburg Ondot uurima ja meile tuli kaasa. Eks kohalik poiss, kellelt me palusime, et ta näitaks meile kätte õige tõusude, sellele kaljunukil, mis nagu platool ja kus elavad paavianid ja kus ta hea vaade kogu ümbritsevale sa vannile ja koos ümbritsevate jäänukmägedega looduslikult huvipakkuv koht. Ja, ja me võtsime mittevaatamatult kaasa sellele noh, paarikümne kilomeetrisele matkale ehk nii üks viis liitrit. Aga selle põletava päikese ja palavusega oli see peagi otsas, nii et saime loota ainult meie TSD saatja kanistri kaasa võetud meele ja meie suureks üllatuseks mõni kilomeeter enne tagasi jõudmist külla selle viimase tee veetilgaga, mida olime lootnud veel omale joogiks tarbida, tähendab esitema jalgu. Ühesõnaga, kui, kui olla pikemalt üheski piirkonnas võtta aeg maha ja mõelda, püüda mõelda aafriklaste moodi, siis on võimalik ettekujutada, saadab mida see rahvas ja mida need inimesed endast kujutavad, nägime nii mitmelgi turul. Istusime vanameestega nii-öelda külavanemate vanade jahimeestega ühes kaevu ümber ja meil oli isegi, millest rääkida. Ja nad on aldid rääkima sealt kaugelt külmalt maalt tulnud valgete inimestega. Kuigi noh, meie päritolu jäi loomulikult kõigil ähmaseks maana pilt lõppeb paremal juhul Saksamaaga, pärast seda tulevad jääkarud. Noh, ei ole sellist paanilist võõrastust ja ilmselt ka see, kui ei ole läbi kapov turist, vaid ise püüad natuke rohkem aimu saada, kuidas inimesed elavad ja milline on nende mõttemaailm, siis tekkisid väga head ja sõbralikud suhted. Kas sinu süda on Aafrikas, nüüd läheksite sinna meelsest ikka ja jälle tagasi? Kindlasti läheks ja julgustaks ka kõiki teisi minema avastama Aafrikat lisaks imekaunitele, randadele ja, ja on, on on seal muudki muudki huvitavat, mida peab arvestama, Aafrikasse rännates ei ole kuhugi taandunud ka ajaloolised tõkked, mis on valget inimest hoidnud ainult rannikualadel, need on Sa malaaria. On teada, et et misjonärid pole kaugele sisemaale ja tunginudki. Ja see on asi, millega võiks arvestada, et see on kõik, on võimalik, mida, et millised raskused võivad ette tulla, on kindlasti see, et tee ta nõnda kohalikke tõekspidamisi ja kohalikke nõudmisi. Meil oli üks päris kurb vaatepilt. Mille, millest osa saime, oli, kui üks belglane jäi tagunite juures jänni sellega, et ta ei olnud piisavalt Aubakliku visiidi teinud, kõik kõigepealt külavanema juurde ja enda tulekust teatanud samuti ka siukest imeväikest, kuid sümboolset küla maksu maksnud. Ja, ja, ja siis ma nägin tõesti Nende mustade naiste agressiivsust ja lausa siukest Munitavad suhtumist, mille tulemusel see vaene valge mees siis kannapealt ümber pööras ja kadus, et see on noh, selline tunde küsimus, et on mõned kirjutamata seadused, mida võiks võiks teada või vähemalt vähemalt respekteerida. Loomulikult on alati ümber parv poisikesi tänavalapsi, kes sinu käest lunivad küll kommi, küll kõige tõsisemaid asju, väikseid rahasid ka doosid nii-öelda, kuid see asjade ringkäik tundub, et on kas või kultuuripärisosa, et kingitusi tehakse ja kingitused ongi inimestevahelises läbikäimises olulised. Minnakse külla, kingitusi teha, teevad mõlemad pooled nii tulija kui vastuvõtja. Aga kui taandunud selle tänavalaste juurde, kes meid tõepoolest pidevalt piirasid, siis siis lisaks sellele, et nad ennast sinu käte külge ja riiete külge riputasid, loomulikult nad lunisid raha ja lunisid Lunesid kommi. Huvitav selle juures oli, kui ma ise nende laste poole pöördusin, nende poisikeste poole ja panin samamoodi käed kokku, kui küsisin, et kandke nüüd mulle. Ja poisikesed otsisid oma taskutest välja need tühised mündid ja panidki mulle kätte. Et see nagu näitas, et, et oluline ei ole võib-olla mitte selle kopika väärtus või, või selle raha väärtus kui selline, vaid, vaid, vaid hoopis mingisugune muu ringlus, et, et anti küsijale. Ja, ja see nagu muutis minu arusaamist sellest noh, kultuurilise suhtumisest, ma ei pane sugugi pahaks, et minu käest neid münte küsiti edaspidi hea meelega saini antud, kui, kui ka nii mõnigi kingitus vastu võetud. Nii et see on omavaheline suhtlemismoodus andmine ja saamine rõõmu nii ühest poolest. Doosist ja sellega sellega vahetatakse vist mõtteid, sellega vahetatakse oma suhtumist. Millist reisisihti sina, sina soovitaksid endale seada? Kas mingite konkreetsete paikade külastamise mõttes või seesama põhimõtet. Istuge, oodake ja vaadake, mis elu ette toob. No kui ma olin silmas pidada, siis mali on võib-olla kõige paremini oma traditsioone säilitanud maa. Aafrika ja maailma mastaabis on ta väga vaene, vaene maa, kuid oma sihukeses heas mõttes aafrikapärasusega silmatorkavalt huvitav kõigi oma naaberriikide seas. Ja kui tahta saada ettekujutust päris Aafrikast, et või noh, meie ettekujutusest päris Aafrikas, siis, siis on see kindlasti huvipakkuv koht. Ääretut, vaesust, kohtusime too reegide juures, me oleme, võtsime kaasa sinna väikse väiksemoonaga pähkleid, suhkrut, teed ja Turiigist. Karjakasvataja üritas meile kõige väega jama ainust kroonu kaamelit ja selle nimel oli ta nagu nõus meiega mitmeid kilomeetreid kõrbes kaasa rändama, et saada oma peotäis suhkrut peotäis pähkleid, mille ta siis oma turbani sisse mähkis ja siis ilmselt perele viis nendes liikuvates palmilehtedest onnides on, on ikka väga vähe, millega elus toime tullakse. Kadri viires, mis on sinu maali reisi suurimad üllatad? Halastamatu päike lagipähe, üle 50 kraadi kuuma on, on see niisugune võimete proovilepanek, mida meie võiksime nende elust õppida. Ehk seda, et mis meile väga meeldis, oli see, et, et me võisime oma asju igale poole jätta, nii et me ei tundnud muret, et keegi neid puutuks või võõrast vara võtaks. Piltide pealt võib ka muidugi nende lõpmata naeratavaid nägusid näha, et see rõõmus ellusuhtumine kuluksid siin ka pimedal maal külmal maal jääkarude juures marjaks ära. Mida te sealt kaasa tõite? Nagu ma ütlesin enne, et on asjade kinkimise komme ja siiamaani ma pean väga lugu just Togonite poolt meile kingitud paarist väiksest skulptuurist, teadagi on Aafrika kunst väga rikkalik. Kuid noh, neil on nagu siis selline väike lisaväärtust pes. Kinkisin lapsele ühe juuksekummi, mis, mis tervet perekonda niimoodi pisarateni liigutas, et see on niisugune mälestus, mis nendega seob. Vist meelde, sellelt reisilt teeb kindlasti ka selliseid maalilisi looduspilt kõiges kõiges oma vaesuses või rikkuses, oleneb, kuidas vad. Jah niuksed, romantilised päikseloojangud punetavad liiva düünide kohal nimetatakse ka lähedal olevat kõrget liivadüüni punaseks roosiks on tõepoolest punane. Kuumavalt punane loojumas päikeses on türkiissinine, Nigeri vesi on siuksed, lõputud savannimaastikud, kõrbevad kuivad, kõige selle vahel värvikad inimesed. Kui sa mõtled. Mali reisi peale tagasi, mis on see, mis kõige enam on meelde jäänud kõige tugevama emotsiooni andnud? Esimene emotsioon oli tuge siis, kui me olime sattunud nii-öelda siis mustale mandrile. Ja uurisime linna ja linnapildis lehvis Eesti lipp kõrvuti teiste riikide lippudega küll kuid, kuid see, et ta oli õigetpidi ja vardas tekitas ühesõnaga emotsiooni, see on pealinn, maalib lendva maako ja teiste hulgas väikene sinimustvalge Eesti lipp. Mis põhjustel see seal oli? Ta oli tseremooniaväljak ja kõikide maailma riikide lippude seas oli siis ka Eesti ära märgitud. Kadri Viires kõneles elust Lääne-Aafrikas Malis. Saate toimetas Tiina Vilu.