Tere õhtust, hea hing, kes sa meid kuulad? Meil on hea meel peete õhta, sina seltsis. Naudi neid ilusaid sõnu, mida me räägime. Kuule, ilusat muusikat. Minu nimi on Liivika tärk. Minu nimi on Rain Simmul. Meil on tore olla, siin me oleme olnud seitse aastat abielus aga just viimasel ajal on meil olnud vähe mahti üksteisega koos olla, tööd on palju. Ja ammu pole meil olnud võimalust midagi koos ette võtta, tulla välja igapäevarütmist ja siin me nüüd oleme, tahame seda ise nautida ja lusti seda koos meiega. Armas sõber tahaks sinuga siis jagada omi mõtteid ja tahaks lugeda sulle selliseid endale armsaks saanud tekste. Uku Masingut, Toomas Paulilt ja ka rabindranat takuurilt. Hinges osistused, tõlkinud Uku Masing. Ja sinna juurde. Vahele ma tahaks siis lasta Tõnis Mäge kes meeldib meile liinikaga mõlemad. Pillanud. Elva järve. Ahpühadeni on jäänud selja taha ja aasta algus on käes. Algused on tähtsad. See, kuidas me ületame stardijoone, astume sisse mingist väravast. See on väga oluline. Ja meie koguduse ELK Tartuga, Pauluse koguduse endise õpetaja Haarald Tammari mõtte möödunud aastavahetusel oli selline et aastavahetus on kui üks lumine väli, mille üle üks aasta ulatab teisele käe. Lumine välivalgus ja puhtus on tähtis see, et, et me alustasime seda aastat puhta südamega puhtate mõtetega, ilusate helgete soovidega. See annab aluse sellele, et, et saasta võikski mööduda puhta südamega ja ja meie ilusad ja helged unistused läheksid täide. Ning Rain loeb sellest, et, et kes ehitab meile ilusat ja valget ja õiget aastat. Inglite sõrmed on väledad nagu usina kirjutaja raudsulgemad, tõstsin oma silmad üles ja nägin, oli mees ja tema käes. Tihtigi alati säradest läbi seitsme Haraliselt tähed. Ning sageli pole pilvedele silmi. Ka need silmad vahel vajuvad kinni ja magavad. Ja kas sa tead, millest need sirel valged inglid näevad und? Küsige seda. Püüa mõista alati. Sest kui sa aru saad pilvede valitsejate nimedest siis mõistet kõike, ka seda, tead, mida sa kunagi ei lootnudki saada teada. Inglite uned on nagu suured valged purjed. Nende südamed on päike mere kohal ja hingetõmbed täis pudelevaid õisi. Udust ja hämarusest, märgade astrite Loitlevate peooniate ja põuest närtsivate pehmete pehmete moonide ära nõue, et nad ärkaksid su kutsumise peale. Sest inglid vahel ka on väsinud ja puhkavad. Et homme olla inimestele heledamaks täheks kui eile. Kui sa neid kiused alati pärid vahetpidamata hüüad, siis nende silmad tuhmuvad. Ja kui sa neid palud päeva ajal Tuulte all härra, kutsume pealt vaatama oma vägevust, oma tõketud tarkust ning helkivad headust siis kunagi tule. Ja sina oled nagu kerjus, kes palus kuningalt abi. Aga kui too astus ta tuppa, ütles talle, et mõlemale pole küllalt ruumi suitsuonnis. Kuningas ei tule iialgi enam tagasi. Härra kutsub pilvised, ingleid oma hurtsikus lõhusele, seinad kisub mahedalt katus. Siis sul pole kiusatust olla ülbe ja vaadata jõlvend silmi talle näkku. Siis sul pole võrgutust hoobelda oma lihastele. Kui valgete tiibadega ingel ehitab sulle maja siis ära vaata pealt, et arvustada, kuidas ta asetab hotelliski. Ära ole tal teel ees, kanna kive, tassi lupja ning oota ealise rakk oma pead tööle. Muidu su maja jääb haigeks, otse nagu hütt. Üles ja alla põhja ning lõunasse, kuni tuuled viivad üle soode ja metsade merre. Vast mõni merehädaline pääseta laudade varrel enam aga mitte olevak ja imetle ingli sõrmi kummardama pea ning täna taevast. Vaata pehmete jalgadega inglisilmi, kui suudad ja kõik mered kustuvad su ees. Laenud üksi nagu kajakapoeg Inglite silmad on nagu kullerkupud ja nende sõrmed nii kaunid kui ämblikuvõrgukiud. Ja mis nad teevad, anime? Oh, et ma elada ei saa, tuhandeid aastaid. Iga päev, mu ingel tuleks mulle külla. Ja kui ta tahab minna omakut magama, paluksin teda, et ta paneks oma särava pea kivisele asemele. Ja kui ta magab, peletaksin kõik varjud, mis tahavad astuda ta näole. Et ta homme heledasti paistaks. Oma jumalat taevas. Sest tulest Nemad on. Aga vaata üles, vaata aina üles. Puudel on õied ladus ja sina pole muud kui peegel. Ingli sõrme puudutusile. Ära lase tolmu endata, sest elus algav maailm teeb su silmad rähmused. Ja nad ei näe enam. Ning su süda on nii rahutum nagu Jeeriku roos. Ja su maja jääb pooleli. Kusagil pole asetsev südamele ning kõik vesi on nõrgunud maa tul. Ess powski iva. Heanovi möllu. See jooksis liiva, sest. Saaveeli. Ei? Saamisele. Miks sealjuures? Kasutame seda võimalust, et on olnud pühade aeg, aja mahavõtmise aeg, mõtlemise aeg, istumise aeg. Ning mees on lahti üks valgete kaantega raamat Toomas Pauli. Kusagilt kumab valgust ja ma loen siit mõned lõigud. Muidugi enamik inimesi üritab ka aastavahetusel mõtlemist vältida ja neid võib mõistagi niipea. Inimene seisatab, hakkab tal hirm käest libiseva aja pärast. Iga aasta vähendab teel elada jäävat aega. Aasta tagasi olid meil omad kavad ja lootused. Miski plaanitsetust on ehk saavutatudki. Ent aega ennast on jäänud vähem olles. Mida vanemaks me saame, seda selgemini tunnetame, kuidas kõik jääb selja taha. Siis võime mõista Ernst Enno laulu igatsust. Mac uriseb, puriseb otsata pikk on õhtu, talvine. Endamisi tasa, laulab heit, vak uriseb Unina. Mis laulad sa, emake laulatseni nii pikalt otsata, see ujub kui kuldne lõng läbi öö, mind nõidub kuulama. Lõng kullane imelik kullane lõng, heie pojuke ööd akudest pool päeva linadest pool nii kedratud südame, kõik linad, mul olivad valged kui päev. Nii läksingi drama. Palged kui koid suvevalgel ööl. Süda, kui õnne, ma. Siiski see heie nüüd hall, nõnda hall kui tehtud takkudest. Viksi ümber kõik, kõik veel kedrata, kord kuldmõtete lõngadest. Mõõk uriseb, uriseb, otsata pikk, on õhtu, talvine, nii endamisi tasa laulab eit, uriseb Unina läbi, ujub kui kullane, lõng võiks otsast alata. Kuule mõtetest pool õnne õndsusest pool. Nii pikalt otsata. Aasta lõppedes mõtlikuks võiks ümber kõik kõik veel kedrata, kord kuldmõtete lõngadest. Sündmuste keskel olles on raske neid paika panna. Tagasi vaadates muutuvad piirjooned selgemaks. See, kes ehmunult ei söösta end uimastama meelt lahutama võib täna õhtul korrakski silmitseda oma ainutervikuna hoomata olnud tulevat. Sest üle kõige kaduvuse kumab kusagilt valgust, mis teeb nähtavaks horisondigi. See valgustab temalt, kes ei ole ajaori. Paraku meie aja orjad. Meie ajal on olnud algus, see on lapsepõlv. Meie, kes praegu oleme juba väljas oma lapsepõlvest, meie võimuses on teha lapsepõli valgeks neile, kes on meie omad, lapsed. Seepärast kuule nüüd, mis ütleb raamatute raamat ja aegade raamat piibel. Loen koguja raamatust selle kohta, kuis siis on jälle õige algus, rõõmutuse noor mees noores eas ja su süda tundku rõõmu su noorusepäevil käiama, südame teedel ja oma silma vaata järele. Saada siis tusk ära oma südamest ja hoia paha eemal Omaiust sest lapsepõlv ja noorus on kaduvad. Mõtle oma loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad jõuavad kätte need aastad, millega te kohta sätted. Need ei meeldi mulle enne, kui pimenevad päike, valguskuu ja tähed. Vihma järel tulevad taaspilved siis, kui koja valvurid värisevad. Kanged mehed kisuvad küüru, kui jahvatajad on jõuda, sest neid on pisut järele jäänud. Ja aknaist vaatajad jäävad pimedaks, kui välisuksed sulguvad. Kui veskimürin vaibub, kui üles tõustakse juba linnuhääle peale kui kõik lauluviisid lakkavad, kui küngast kardetakse ja teed käies on hirm, kui mandlipuu õitseb, rohutirts vaevu liigub. Ja kapparipung puhkeb, sest inimene läheb oma igavese koja poole. Juulitsel käivad leinajad ringi enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb. Kruus allikal kildudeks kukub, raevuratas laguneb. Sest põrm saab jälle Mullesse, nõnda kui ta on olnud. Ja vaim läheb jumala juurde, kes tema on andnud? Ei no mina võta või jäta jala. Jah aitäh Tõnis ületamisega niimoodi. Kaameraga Mul on siin stuudios selline tunne, et et me oleme Liivikaga kahekesi vaid kolmekesi koostamisega, kuigi Tõnist füüsiliselt siin ei ole. Aga noh, eks lõppude lõpuks hingeline või vaimne side on, ongi tähtsam kui kui füüsiline. Aga alustasime nüüd oma saadet küllaltki kõrgelt. Ma arvan, et avata tulebki haarata härjal sarvist ja hakata rääkima kõige tähtsamast, siis võib ka libiseda sellistele elulistada ja lihtsamatele teemadele. Algus, mis ütleb mulle sõna algus alguses tingib alati lõppu. Öeldakse, et iga algus on raske igal, kus ei ole vist raske. Mul on selline tunne. Ja on algusi, on algusi minu jaoks, mis on lõputa. Tähendab õige, kui sa alustad õiget, siis sellel ei ole lõppu. Noh, see on minu arvamus, et kui on inimeste jaoks eksisteerib kolm aega, on minevik, olevik ja tulevik. Et siis selle tõelisuse tõelise juures ei ole. Toomas Paul on selle kohta öelnud ka väga huvitavalt, et tegelikult see praegu Ma jälle hakkasin endale vastu rääkima sellega, et. Räägime lihtsamatest asjadest ja läksime ikka kõrgustesse. Aga mis sina, liidika? No mis seal mäletad? Mäletan pidasin tollel päevikut, kummel Rainiga tutvusime ja siis hiljem seda lapates leidsin, et ma olen peaaegu igale leheküljele kirjutanud ühe lause ja ma mäletan seda, kui ma poleks seda kirja pannud, siis oleks ikkagi meelde jäänud, siis see tunne oli nii tugev. See tunne oli järgmine, see on suur ilus algus. Ma sain kogu aeg aru, kui me Rainiga just see käimise aeg oli, et see on suur ja ilus algus. Ja võib-olla see see meie loo alguses ei olnudki selline nagu kuskil filmides või romaanides kujutatakse. Isegi, millisena mina, teda ma noore ja ja ideaale täis südamega ette kujutasin. Aga enne oli nii tugev, et just see on see õige. Ja siit läheb see algus lahti. Et ma ei saanud selle vastu just kõik, justkui muud räägite, rääkisid teisiti. Aga see alguse tunne see, et sa tunned ära, et see on suur ja ilus algus. Ja kui Rain ütles, et kui alguses on õige, siis lõppu ei tulegi. Ma loodan, et see lugu on meil küll selline, et tal olnud algus. Aga et meil bla lõpu tunnet tundma vaid et, et ta on üks igavene praegu. Aga mis veel algusesse puutub, siis alguses peab justkui autot käivitades pead panema esimese käigu siis teise ja tähtis on see, et, et me kogu aeg teeksime midagi. Et me vahetaksime käike. Kui me üritame selle paigaltvõtu esimese käiguga hakkama saada, siis me ei jõua kaugele. Siis me jääme seisma. Nii on, iga asjaga peab vaeva nägema, peab käike vahetama. Ja peab tahtma, peab pingutama. Ja, ja tihtipeale ka, kui on nagu kihutamise käik sees, siis kui tekib kurv või peab hoopistükkis peatuma siis neljas käik, aednik kraavi. Mõnikord on vaja tule tagantpoolt ettepoole ja võib-olla praegu meil on olnud ka võimalus võtta maha 403. ja teine käik ja esimese käiguga rahulikult vaadata seda maastikku, kuhu me oleme jõudnud. Võib-olla oleme lagedalt jõudnud kuskile kuristik. Kiuslik mõte natukene liiga rääkis väga ilusti siin käikudest ja kõige parem nali on ikka kirja, ma võin rääkida väikse naljaga valguses, orjal sõitsime Tartus ja tuli siis roheline tuli siis Liivika seega hiljuti load kätte paned käiku sisse tõmbas siis nagu tahtsid teist käiku panna kohalt teise käiguga dünos. Käsipiduri peale. See iseenesestmõistetavus sealjuures see oli söögist kaudu õppimine, auto autoga, sõidu alustamine on teatud algus ja miimika. Kui sa rääkisid seda kõike, siis mul tuli nagu kohe selline, et see jõuluaeg on alles. Kirikuaasta algas ja et peetakse ju, et Kristus Jeesus Kristus, jumala poeg, sünnib igal aastal, tähendab, ta nagu alustab igal aastal uuesti oma elukäiku tähendab meie teadvuses selles mõttes, et see on ka üks näide sellest, kuidas see nagu algus võib olla ajatu algus ja lõpp võivad viibida mingisuguses tegelikult ajatuses. Seal, kus aega ei ole. Jah, Me Rainiga arutasime nende alguste teemadel ja see on nagu paradoksaalne praak, nagu kõik siin elus ühest küljest, inimese elu koosneb algustest. Tegelikult iga hommik on alguspäeva algus ja alustades ja alustades. Ja, ja kui nüüd sinna alustamise juurde jääda, siis ei saa aru, et tegelikult algusi polegi. Kui lähtuda sellest, et on põimunud ajalik ja ajatu. Ja jõudsime välja selleni, et inimkonna selline lakkamatu protsessioon inimesed sünnivad ja elavad ja surevad aga seal kohal ei ole algust ja lõppu. Ja inimesest ilus saab olla ainult üks suur algus, et üks tõeline algus, see kud oma vajaliku elu mingil hetkel jõuab astuda või alustada oma ajatut, elu, oma igavest elu. See, kui inimene kas võtab vastu mingi otsuse, jõuab mingile äratundmisele, ei, temaga sünnib midagi. Seete sünnib igavesse, ajatus ellu, see on meie ainuke tõeline ja üks algus, see, mille kohta piibel on öelnud. Vaata vana möödunud uus, sündinud. Inimene igatseb jõuda sellesse sisemisse, regiooni, kus ta võib seista oma tervikluses. Nimetasin lõputus jadas lüli taotakse kokku lüliga asjade sündmuste ahelas. Aga nagu meie keha otsib harmooniat suure maailmakehaga et leida täielistumist. Nii, ka üks mees otsib ühendust suure ühega. Üks mees tunnetab ise end, tunneb rõõmu iseenda üle ja väljendub meie tegutsemises. Seepärast võib ta ühinemine ülima ühega toimuda üksnes tarkuses, armastuses ja teenimises. See on meie seinad mus. Meie kõrgeim loomus, tema lõppsihti ei saa näidata selgelt ega kindlalt sest kuulub talle elu juurde vaimses maailmas, kus meie püüded leiavad omale palga miskis, mida katsume kirjeldada sõnaga õndsus. Mis on säärane täielistumuse olukord, mille siht on temas endas? On küll hõlbus mitte hoolida, sellest ometi elada. Aga inimene on alati hoolinud sellest, püüab asjatult sellest teha endale kujutlust, ta kahtleb selles, pilkab ja põlgab teda, aga isegi vääretumises tema vastuhakkamisest oma meele ohtlikes katseis saada lahti, sellest ta ometi pöörleb ikka selle suure tõe ümber. Tähtasuletamis ta kuidagi räägib, nii imelik tunne tekib, et kuidas kuuleksite meid ja meie oleme täpselt ühenduses. Aga rääkida veel algustest algustest, aga ma tahaksin-tahaksin rääkida veel natukene ehk lugeda pisikese Uku Masingu mate armastusest. Ta ei ole nii väga levinud mõtte, sellepärast see sobib ka. Armastuse alguses hakkavad mõlemad A tähega. Armastus, mu meelest peaks olema enam-vähem pidev mõtisklemine. Mida teha teisele. Et ta naeraks meelähest. Mida sa Liivika mäletad? Funda sõikustuma oma lapsepõlvest? Mul on meeles üks pilt selline mälupilt kus ma olen umbes kolmeaastane ja istun meie hoovi keskel puurida, kõrval olnud liivakastis, näen selline pontsakas ja mul on ees taskutega põll. Ja, ja rätti on peas ja sellised pruunid sukapüksid ja sandaalid on jalas. Üle hoovi lähevad pesunöörid, kus lehvivad valged linad ja aias õitsevad gladioolid ja aias kõnnib vanaema ja vanaema, kes oli hingel. Ja see pilt on nii teravalt mul meeles. Ja õnneks on mul tulnud väga otsustavatel hetkedel meelde siis, kui ta mind hoidnud tagasi tegemast nõnda lollust ei rumalust või hoidnud ära mingisuguseid tigedusega kurjuse või siis, kui ma nagu on emotsioonid kasvanud üle pea, siis mõnikord tuleb naise pilt meelde. Ja siis see tunne on selline, et milleks siis pidi see väike tüdruk kasvame suureks. Kas tõesti, et olla nii rumal, tühine teha selliseid asju? Ja mul on oma elus jätnud mitmed rumalused ja, ja tobedus tegemata sellepärast et selle tüdrukule oli nii hea ja turvaline algus sellesama pildi pärast. Akadeemia mõtlesin seda, et minu elus on olnud küll palju algusi. Mõned elud on sellised, mis kulgevad kuidagi rahulikult ja, ja väga sellist sujuvat voolusängi pidi. Minu elu on olnud ikka selline, seal on päris palju jänesehaake olnud ja olen alustanud nagu tihtipeale täiesti tundmatust ja, ja uuest ooperist otsast. Aga neid algusi ei ole ma ise välja mõelnud, paid minule on just seesama vool nad kaasa toonud või ükskõik kuidas öelda. Tähtis on siis see, et sa tunnetad ära selle uue alguse. Et kui voolsyndoniot mingisuguse läveni siis ükskõik, kui üllatav see läbi ei tundu, tuleb astuda sellest lävendist üle. Ja minu jaoks on kolm sõna tähtsad valgusest äratundmise juures. Need on kuuletamine kuulmine, kuuletumine. Seitse kuulata, et, et sul on kui tunded püsti, et tajuda, mis mind ootab järgmisena ees. Et mitte oma peaga, neid ei nuputaks, vaid et sa kuulataksid. Siis kuuleksid seda siis kuuletuksid sellele mida usaldavamalt inimene nagu kuuletub seda suuremana tõenäosus, et, et asi õnnestub. Olen õppinud päris erinevaid asju ja, ja töötanud päris erinevatel kohtadel. Ja elu on mind nendele tõstnud ja, ja tänu sellele kuuletumisele julgele algusele olen ma ikka hästi alustanud ikka hästi hakkama saanud. Taas ma tunnen, et, et jälle on mul ees mingi uus algus. Minul näiteks sellest nii seest, seiklusrikast erinevate niimoodi nagu sull, et noh, saad aru, mis mõtlen. Täitsa proovinud nagu ennast erinevatel omadel mina siiski nagu olen jäänud sellele teatrile truuks ja, ja noh, muidugi jälle teatri sees on jälle kõik asjad võimalikult. Ja seal on see, et kõige tähtsam on see, et noh, teater on üks koht, kus võib sündida, sündida ime. Teinekord kirikus võis juhtuda ja. Väga hea tunne mida ei saa nagu sõnadega seletada. Ja sinuga koos mõnikord olles on see tunne jälle alguses. Alguses kestab, ütleme nii, aga ütleme sellises füüsilises aja alguses. Ma mäletan ka seda just, et kuidas, et see, kui sa tänaval kõnnid Naerad äkki Kõllide nagu loll, lihtsalt tuleb naerutuju ja kuidagi ma ei mõtlegi isegi konkreetselt sinu peale ka, noh, ma tean, et ma mõtlen tegelikult sinu peale. Naeran sellest. Ma ei hakanud, kas inimesed vaatavad ja miks ta niimoodi naerab. Aga kui ma olen seda hiljem ise paar korda näinud, siis see on, tegelikult on see inimestele ei meeldi see. Sa saad nagu energiat sellelt, kui sul on paha tuju, sa näed kedagi, kes oledki õnnelik. Ja mäletan seda, seda meie algust just nii, et ma kogu aeg nagu naer peale, sest nänni õnnelik siis liinibussiga sõites loomingut ma hõljusin kohakuma, selles õnneuimas ei suudeta seda pidevat naeratust või juba naeru krampis peatükis tagasi hoida. Alati üritasin bussis istudes sellise koha peale, kuhu paistaks päike, et siis inimesed ei mõtle, et ma olen lihtsalt pater. Kissitas silmi, krimpsus, nägu, et millest on tingitud sellest, et ma päikese käes kissitas silmi ja siis ma olin ise muidugi vaiksed ka hirmu heledaks sama kaua niiviisi edasi see kesta võib, aga siis ma kuulsin tuttavalt, et ta ütles, et nägi Rainide tõrid nendest Vanemuise teatri treppidest alla ja ta säras ja tal olid naeratuse kramp näos. Ja siis ma sain aru, et hull asi ainult minuga üksi. Häbenesin seda, noh ma mõtlesin, et see ei ole nagu. Aga nüüd mul on sellest üle saanud, tähendab, see on midagi sellist. Ma tahan öelda seda, et, et kui te mehed häbeneti midagi sellist tegelikult õieti ei toiminud, tähendab see, et parem on kui mitte mitte häbeneda selliseid asju. Julgelt rääkida ja seda julgelt ja jagada, siis kasvab noh, millegipärast peetakse mehelikuks tunnuseks, kui mees olla karm, ega ta naljalt ikka niimoodi naera. Aga võib-olla polegi midagi? Üksi. Oled sai lavastaja? Vaid ka eakad Ning purjeres viliseb tuul. Lõputu puhul on kapaseks mulda ja raadiosaatjaks palve. On tunne jääb ja alles. Tänu sulle veel et ei viida, lase jaagu kord tuleva LAV-i meestele kes tavapale Meie palved on sõnad, sellepärast pole täiesti õiged. Oh, sina kelle troon on põhjanaelal. Aga me palume, et sa kuuleksid läbi neist. Tuul on kaugel meist eemal. Ja kui sumada saadad meie juurde. Anna siis meile silmi ja tee lahti meie kõrvad. Et me saaksime aru, kuidas peame kiitma teda. Meie ei tea ju mitte, kas seda teist korda saadad veel? Võib-olla siis meid pole enam kuulamas. D oh koidutee värav, et tunneksime, seda tuleb keset meie seas. Sest muidu meie oleme asjatud ja ülearused sinu päikesetee meile kergeks lahkuda onnidest, mis on varisemas ja tulla tagasi kaevudelt milledes pole vett. Et me ei tunneks, et peame midagi jätma, kui läheme tuuleks. Ja ei mõtleks sellele, mis on ees ja ei hindaks vääristaks ega otsustaks vaid tõuseksime üles ühelt paigalt ja ei teaks, kuidas ja kunas. Sest siis siis sinu suured silmad vaatavad särades meie peale. Ja meie. Selle Uku Masingut teksti, kes see aluseks oli, kirjakoht piiblist, Johannese evangeeliumist, kolmandast peatükist kaheksandast salmist. Tuul puhub, kuhu tahab, ja ta häälse kuuled, ega ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Ei ükski. Peatada saab. Mureäärt. Unedes. Blood. Ühes. Lootes. Ja habras, nii mille koos veetsime, hakkab lõppema. Rääkisime algusest ja valgusest ja armastusest inglitest. Ning veelkord meelde tuletades seda Ernst Enno luuletust. Et see, mida me ketrame, oleks kui valge lina, mitte hall, kuid akudest. Võin sulle, et valgust kududes oleksid laps. Sest lapsepõlv on Joalgus. Et oleksid lapse seisuses kogu oma elu. Et alustaksid iga hetk. Nagu Alliksaar on öelnud, ära tee haiget, lapsele ma hinges. Ja alusta valgusega. Aga teie lapsele haiget omanikes? Te kuulasite eesti luterlikku tundi. Meie aadress on Tallinn, kiriku plats kolm. Tööpäeviti võib meile helistada ja lausa ootame teie vastukajasid telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks. Ootame kõnesid ja siit meie poolt siis kõike head. Õhtu on ka juba käes. Kostumisega veel ja tööd. Mina olin Rain Simmul. Teek. Aitäh teile. Ega ela, jää piiksugi sõna mineri. Igav. Juba ei näeb, tõesti, on nii homme varsti kuskil ootama. Onu. Pulss Ainatuks. Uimal loen, kuskil on siin kuskil olla. Iga päev jõua soolamast välja enne, kui lahvatab. Põgene. Pole hilja.