Ega enam? Sõna on mineri. Iga seen juba ei näeb. Tõesti on nii, kas homme varsti bussi ootama? Vereonu täiused looma. Irve. Onu. Punsainatuks uimal Darrin. Uskilos kuskil on. Jõuan soodavast välja enne kui lahvatab. Põgere. Pole hilja. Ajaga on kummalised lood. Ükskõik, kas vaatame tulevikku või minevikku. Ikka on kord, nii, et aeg läheb väga kiiresti korda ka, nii et aeg venib lausa väljakannatamatu aeglusega. Ja ometi on aeg ikka ühe pikk. Aastas on 365 või 366 päeva. Ööpäevas on 24 tundi tunnis on 60 minutit ja minutis on 60 sekundit. Ja iga sekund on täpselt sekundi pikkune. Ainult et nii on see vist küll üksnes teoorias. Praktikas on aga iga sekund iga minut ja iga tund päris oma pikkusega. Täpselt ühepikkuseid leiame harva. Ja iga aasta tundub esimesel jaanuaril küllaltki pikk. 31. detsembril aga justkui lennul mööda läinu na lühike. Armsad raadiokuulajad. Täna esimesel jaanuaril 1998. aastal tahan koos teiega mõtiskleda veidi aja üle. Minu nimi on Enn Auksmann. Olen Paide Püha Risti koguduse õpetaja. Ja ma loen hakatuseks jutluse alguse leidsin ühest umbes 100 aastat vanast jutluse kogust. Ma arvan, sellel on meile tänapäevalgi üht-teist õpetlikku meelde tuletada. Täna algab meil uus aasta. Täna on meil esimene jaanuar, mis tähendab, aga jaanuar jaanuar tuletab meile roomlaste endist ebajumalat Jaanust meelde. See Jaanus oli imelik ebajumal. Temal oli kaks nägu, ühega vaatas ta enese ette, teisega oma selja taha otsa niisama, on aastavahetusel kaks nägu. Üks vaatab tagasi mööda läinud aja peale teine enese ette tuleva aja peale. Eile õhtu vaatasime tagasi mööda läinud aja peale ja tuletasime mööda läinud, tundisid meelde. Me lasksime nad veel korra oma vaimusilma eest läbi käia, enne kui nad igavese aja Meeruda kadusivad. Täna tahame aga eneste ette vaadata ja tulevaid aegu tähele panna. Täna tahame vaadata, mis kombel me uue aasta vastu võtame. See on vastu võtma, peame et uus aasta meile tõesti õnnistatud uueks aastaks saaks. Seda soovib ja ometi iga mees, et ta käsi edes pidi hästi käiks ja kõik ta ettevõtmised korda läheks. Tundub, et sellest ajast peale, kui see jutlus kord kirja pandi, ei olegi väga palju muutunud. Inimesed mõtlevad aina sarnaste asjade peale. Ja ega siin maailmas õigupoolest väga palju uut ei olegi. Kuigi meie vahel võib-olla veidi kõrgilt ja üleolevalt vaatame möödunud aegade ja põlvkondade peale, pidades ennast targemateks ja kuidagi arenenumat. Eks. Ma arvan siinkohal. Eriti just aastavahetuse paiku. Tasub meenutada koguja sõnu pühakirjast, kes ütleb, et tegelikult ei ole midagi uut siin päikese all. Ta ütleb, igale asjale on määratud aeg. Ja aeg on igal tegevusel taeva all. Aeg sündida ja aeg surra. Aeg istutada ja aeg istutatud, kitkuda. Aeg tappa ja aeg terveks teha. Aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada. Aeg nutta ja aeg naerda. Aeg leinata ja aeg tantsida. Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja kaelustamisest hoiduda. Aeg otsida ja aeg kaotada. Aeg hoida ja aega ära visata. Aeg rebida ja aeg õmmelda. Aeg vaikida ja aeg rääkida. Aeg armastada ja aeg vihata. Aeg sõjal ja aeg rahul. Kuulame nüüd ühte paarikümne aasta vanust kunagist pop laulu mis on tehtud täpselt sellele samale pühakirja tekstile, mida äsja lugesime. Ajaga on tõesti kummalised lood. Pühakiri ütleb küll, igale asjale on oma aeg. Ja me ise kordame seda ilmselt üsna sageli. Aga tihtipeale tundub, et mõne asja jaoks justkui ei ole aega. Ja teinekord jääb aega ülegi. Huvitav oleks mu meelest kokku lugeda mitu tundi või päeva asjata kulutatud aega võiks inimene kokku lugeda. Ja veel huvitaks mind, kui palju asju jäi tegemata kui palju sündmusi olemata, sellepärast et aega ei jätkunud. Ja kas oleks võimalik kuidagi neid asju, seda asjata kulutatud aega ja puudu jäänud aega omavahel nõnda ühendada, et tekiks mingisugune tasakaal. Kui ma alustan aastat, siis ma olen viimasel ajal ikka püüdnud mõelda millelegi hästi konkreetsele mida ma tahaksin selle aasta jooksul teha või korda saata. Ja aasta lõpul alati küsinud enda käest kui hästi või halvasti see on mul õnnestunud. Aga ma pean tunnistama, et see küsimine ise ei õnnestu sugugi mitte alati, kuna ma tihtipeale unustan ära mida ma aasta alguses olin mõtelnud või soovinud. Igal asjal siin maailmas on aeg, aga igale asjale ei leia alati aega. Ja minu jaoks on samuti huvitav küsimus, et mis asi see aeg õigupoolest on, kas ta on ainult mingi selline inimestevaheline kokkulepe mida siis mõõdetakse kuidagi kella vaadates. Või peitub temas midagi enamat. Üks mu sõber ütles kunagi et aeg oma kuluga on tegelikult inimestele hindamatu kingitus. Sest kui me kõneleme igavikust näiteks jumala juures siis seal ei ole minevikku oleviku tuleviku, vaid kõik on just nagu üks. Aga meie jaoks see minevik ja olevik ja tulevik on olemas ja nõnda on meile antud võimalus muutuda ja areneda. Liikuda ühest punktist teise. Muidugi võib-olla oleks veel parem, kui me suudaksime just nagu jumal haarata korraga kogu seda teekonda, mida meie saame läbida ainult järk-järgult. Aga ma arvan, see on ka omamoodi õnn, et me just sellises olukorras praegu elame sellises muutuvas püsimatus ja kadumas. Kui näiteks sõita pikka pikka teed siis kui tee on väga sirge on sõita väga igav. Kõik on kogu aeg täpselt ühesugune ja uni tuleb väga kergesti peale. Märksa huvitavam ja parem on sõita mööda käänulisi teed. Eriti siis, kui tee on võõras, nii et sa ei tea, milline pilt võib avaneda sulle järgmise käänaku taga. Meie elu on samasugune, ilmselt suures osas just tänu ajale mis kulgeb omasoodu ja mida meie ei saa peatada ega pidurdada. Ma arvan, et tähtis on aga see, et me suudaksime ikkagi mingil kombel leida aja iga asja jaoks. Nii nagu jumal on selle ette näinud. Kas me alati just teame, millal on millegi jaoks sobiv hetk, see on iseküsimus. Aga et me ei kulutaks seda asjatult, ei laseks sellel niisama mööda lennata vaid et aeg meiegi jaoks kulgeks nii et midagi olulist jääb järgi. Jäljed jäävad maha. Ma tahaksin teiega koos kuulata nüüd ühte laulu vendudelt Johansoni tõld, kus ei olegi otseselt juttu aja kulgemisest, aga ma arvan, et mingi seoseme igaüks siiski leiame. Mida kyll? Kas merel vanus pole? Mulle meeldib Ma nahal igavene seal käe. Sobiv hetk on hingata, sisse. Sobiv hetk on hingata välja. Sobiv hetk on hingata sisse. Tõuse üles. Sõmer, selles tulla võib õnnelik päev. Pane tõmbama pidulik. Vaatame helgust, saale on selged ja säravad, kõrvad. Ja valgus paistab neist läbiring ja sirutas silmi ta välja veel. Mida kiri näe? Selles tulla võib viimane päev. Paned on kama, õnnelik tee, palaval, kus välja. Sobiv hetk on hingata sisse ja välja ja tundetu. Puhub rõõmsalt läbi aja just vastu soolina. Mida kivi näeb? Hakkab, aga peale jälle hakkavad ahaka peale jälle parv tüdrukuid üle, ma pillub lennu peal taevapoegi. Ma ei hakka peale jälle. Hakkab peale jälle ühe korraga kõik. Maa hakkab peale jälle ühe korraga. Hingates sisse. Hingata. Aeg on mitmesuguseid. Ja nagu öeldud, võib ühe ja sama ajaühiku pikkus olla puhuti väga erinev. Mulle meenub, missuguses raamatus nagu kolm musketäri on üks selline koht, kus Tartuni on kangesti huvitatud proua punas jõest. Aga tollel on kuhugi väga kiire. Ja ta ütleb siis Tartoniaanile, et minge ometi taeva pärast, minge mind, oodati täpselt südaööl olengi juba esinenud. Ainult viis minutit ütletateni on seda küll, kuid teatud olukorras võib viis minutit tähendada viit sajandit. Aegu on erinevaid ja ka inimesed on erinevad. Ma arvan, et inimesi, kellele viis minutit võivad tähendada viit sajandit mitte sellepärast, et neil oleks kuhugi väga kiire vaid vastupidi, sellepärast, et nad igavlevad ega oska oma ajaga midagi õieti peale hakata. Niisuguseid inimesi on ilmselt üsnagi palju isegi meie tänapäevases kiires elus. Ja minu meelest on ka huvitav see, et enamus inimesi korrutavad kogu aeg, et neil on kiire, neil ei ole üldse aega. Ja samas võid sa neid inimesi näha kas kuskil tänavanurgas all või kohvikulaua ääres tundide kaupa istumas ning lobisemas. Aga loomulikult ei ole meie asi langetada tegelikult otsus selle üle, kuidas keegi oma aega kasutab. Veel üks asi, mis mulle meelde tuleb. Ühes televisiooni saates, mis kõneles Uku Masingust, ütles tema abikaasa et paljud inimesed arvavad, et Uku Masing oli väga laisk inimene, kuna tal oli tihtipeale kombeks rebada asemel ja just nagu mitte midagi teha. Aga tema abikaasa ütles, et tegelikult ei olnud seal tegemist mitte mingi laisklemisega väidet. Ta kasutas ka seda aega, mille seal pikali oli väga intensiivselt. Aga nii, et ei paistnud välja mõtlemiseks. Ma arvan, et nii nagu ajakulg on üks suur väärtuse kingitus meile on ta ka tegelikult üsna raske koorem. Sest me kõik, kas me mõtleme sellele otseselt või mitte, oleme ometi teadlikud sellest, et ta kord lõpeb. Ja nii me tihtipeale jookseme ja kiirustame ja tormame, et midagi ära teha. Meil on tihtipeale niivõrd kiire, et me jõua tähelegi panna seda, millest me õigupoolest mööda tormame. Ma arvan, siin oleks võib-olla kasulik õppida pisut ka tollelt samalt Uku Masingut, kes oskas siis järelikult olla ka paigal ja elu üle järele mõelda. Sest ma arvan, see tarkus, et tasa, sõuad, kaugele jõuad, kehtib ka tänapäeval veel. Kogu elu ei peaks seisnema ainult jooksmises ja kiirustamises. Järgmine laul, mida me kuuleme, mis on sedapuhku inglisekeelne kannab pealkirja sündinud jooksma. Ma tahan lugeda nüüd ühe väikese katkendi Michael Ende raamatust Momo. Ja ma arvan, et see katkend iseloomustab üsna hästi seda mis asi on aeg ja milline võib olla või peakski olema inimese suhe ajaga ja selle kuluga. Kui inimesel on ka väga palju sõpru siis on nende hulgas ikkagi vaid mõni, kes on talle eriti lähedane ja kõige armsam. Nii oligi oma omaga. Tal oli kaks kõige paremat sõpra, kes iga päev tema juures käisid ja kõike temaga jagasid, mis neil oli. Üks oli noor ja teine oli vana ja Momo ei oleks osanud öelda, kumb neist talle armsam oli. Vana nimi oli pepu tänavapühkija. Tegelikult oli tal küll teistsugune perekonnanimi. Kuna ta oli ametilt tänavapühkija ja kõik teda sellepärast niimoodi kutsusid, kutsus ta ka iseennast, nii. Pepu tänavapühkija elas amfiteatri lähedal hütis, mille ta oli endale tellistest laine plekitükkidest katusepapi ise kokku klopsinud. Ta oli ebatavaliselt väike ja käis pealegi alati veidi küürus, niiet oma omast ainult tsipa pikem paistis oma suurt pead, mida kaitsesid lühikesed turris juuksed, hoidis ta alati natuke viltu ja nina peal olid tal väikesed prillid. Mõned inimesed arvasid, et Peppo tänavapühkija peas ei ole kõik paigas. See tuli sellest, et ta küsimuste peale ainult sõbralikult naeratas ja midagi ei kostnud. Ta mõtles järele. Ja kui ta vastust vajalikuks ei pidanud, siis ta vaikis. Kui ta seda vajalikuks pidas, siis mõtles ta selle vastuse üle järele. Mõnikord läks kaks tundi vahel aga ka terve päev, enne kui ta midagi vastas. Vahepeal oli teine loomulikult unustanud, mida ta oli küsinud. Ja pepusõnad tundusid talle veidrad. Ainult Momo suutis nii kaua oodata ja sai aru, mida ta ütles. Oma teadis, et Peppo võtab endale sellepärast nii palju mõtlemisaega et mitte kunagi midagi paika pidamatult öelda. Sest tema arvates tulevad kõik maailmaõnnetused paljudest valedest nii kavatsetutest kui ka mitte kavatsetutest, mis tekivad ainult kiirustamisest või ebatäpsusest. Ta sõitis igal hommikul ammu enne koitu oma vana kägisema jalgrattaga linna ühe suure maja juurde. Seal ootas ta hoovis koos oma ametivendadega, kuni talle loodia käru anti ja kindel tänav kätte juhatati, mida ta pidi pühkima. Pepu armastas neid koidueelseid tunde, kui linn veel magas. Ja ta tegi oma tööd hea meelega ja põhjalikult. Ta teadis, et see on väga vajalik töö. Kui ta tänavat pühkis, tegi ta seda aeglaselt, kuid ühtesoodu igal sammul hingetõmme ja igal hingetõmbel luua kraps samm, hingetõmme luua kraps, samm, hingetõmme luua kraad. Mõnikord jäid aga natukeseks seisma ja vaatas mõtlikult enese ette. Ja siis läks ta jälle edasi. Samm hingetõmme luua kraps. Sellal kui ta niimoodi edasi liikus ees prahine tänav ja taga puhas tulid talle sageli suured mõtted. Aga need olid sõnadeta mõtted, sellised mõtted, mida on nii raske edasi anda nagu mingit lõhna mida küll veel nagu mäletad või mõnd värvi, mida sa unes nägid. Pärast ööd, kui ta Momo juures istus, seletas ta talle oma suuri mõtteid. Ja kuna Momo oma erilisel viisil kuulas, pääsesid ta keelepaelad valla ja ta leidis õiged sõnad. Näedsa pomo, ütles ta siis näiteks asjalugu on säherdune, mõnikord on väga pikk tänav ees, mõtled siis, et see on nii kole pikk, seda ei saa iial puhtaks. Ta vaatas natuke aega vaikides enese ette, siis jätkas ja siis hakkad kiirustama ja kiirustad ikka rohkem. Iga kord, kui üles vaatad, näed, et ees pole midagi vähemaks jäänud. Ja siis pingutad veel hullemini. Hirm nahas ja lõpuks oled päris hingetu ja ei jõua enam üldse. Ja tänav on ikka veel ees. Niimoodi ei tohi teha. Ta mõtles natuke aega. Siis rääkis edasi. Kunagi ei tohi mõelda kogu tänavale korraga, saad aru, tuleb mõelda ainult järgmisele hingetõmbele järgmisele luua kriipsule. Ja ikka jälle ainult järgmisele. Jälle vaikis, ta mõtles järele, enne kui lisas. Siis valmistab see rõõmu. See on tähtis, siis teed oma tööd hästi. Ja nii peab olema. Jälle pärast pikka pausi, jätkas ta. Korraga märkad, et oled samm-sammult kõik ära teinud. Ei märganudki, kuidas ja hingetu ei ole sa ka. Ta noogutas endamisi ja ütles lõpetuseks. See on tähtis. Niisugune oli see lugu Peppo tänava pühkijast, kes oskas igaks asjaks täpselt nii palju aega võtta kui vaja. Ja elu nõnda elada, et miski kaotsi ei läinud. Me kuulame nüüd ühte venekeelset laulu, mille sõnad on umbes sellised. Istudes kaunil künkal näen tihti und ja mulle tundub, et asi polegi rahas. Naiste hulgas ei vanas folklooris ega uues laines vaid me kõik käime pimesi kummalises paigus. Ja kõik, mis meil on rõõm ja hirmhirm. Et oleme halvemad kui võiksime. Ja rõõm sellest, et kõik on siiski kindlates kätes. Ja igas unenäos ei suudame loobuda vaid aina jooksen kuhugi, lootes, et kui ma ärkan, oled sina mu kõrval. Kunnas. Igat aastat alustades me teeme seda teadmisega, et see aasta korka lõpeb. Muidugi ma ei tea, kas ta lõpeb ka meie jaoks selles mõttes, et võib-olla jääb uus aasta meie jaoks viimaseks. Aga ka siis on tegemist ikka sedasama alguse ja lõpuga. Kui tegemist on ajaga, siis on selge, et see saab kunagi ka otsaaeg ei ole igavene. Pühakirjas ütleb issand jumal enda kohta. Et tema on ainus igavene. Mina olen A ja O. Ütleb issand jumal, kes on ja kes oli ja kes tuleb kõigeväeline. Ära karda, mina olen esimene ja viimne ja elav. Ma olin surnud ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Võib-olla on kummaline rääkida aasta alguses, aasta lõpust. Aga me teame ju seda, et aasta on ring ja algus ning lõpp kuuluvad lahutamatult kokku. Samamoodi meie endiga. Kui meil on algus siis järelikult on meil ka ots. Ja selles mõttes nagu juba enne öeldud aja kulg ei ole meile mitte õnnistuseks, vaid koormaks. Nõnda. Ainukene võimalus sellest ringist välja astuda. Jumala abiga, kes on igavene, kelle jaoks ei ole ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Nii nagu püha Paulus kirjutab. Meie, kes oleme Kristuses lunastatud oleme vabastatud maailma algjõudude meelevallast. Ja ma usun ka sedasama. Ajaring kuulub nende maailma algjõudude hulka. Me oleme heidetud kaduvuse alla. Aga me oleme päästetud lootuses, rõhutab apostel. Ja sellepärast on oluline see, et me oskaksime oma aega kasutades küll samm sammu haaval, nii nagu meile toob Peppo tänavapühkija õpetas ometigi mõelda ka tollele viimsele eesmärgile, mille poole oleme teel. Et me seda ei unustaks, ka silmist kaotaks, sest muidu võime minna vales suunas või jätta midagi väga olulist kahe silma vahele. Ühel hetkel oleme jõudnud aga sinna, kus midagi ei ole võimalik enam muuta. Praegu on meil ees veel terve aasta. Nii vähemalt tundub esimesel jaanuaril mõnedel võib-olla terve elu. Aga küllap on palju neidki, kes märkavad, et see osade eest, mis selja taga on juba määratult pikem sellest, mis veel ees. Jaanus Nõgisto on üks väga huvitav laul mu meelest mis on võib-olla paljudele tuttav ka filmist Arabella mereröövli tütar. Seda laulab Joel, seda ilmselt ja me kuulame seda üheskoos. See punkt, kus pendel peatub ja algab hääletus. Kus ta mõtte peatu ja ainsa vääratus Kustu juttugi iga. Kus? Punkt, kus pendel peatu. See punkt, kus pen teatu. Kus veetee kanna tee ja Ei oska öelda, kas inimesed oskavad alati arvestada ajaga ja toimida nii, nagu on õige. Ei taha teiste inimeste üle kohtumõistja olla. Omalt poolt pean tunnistama, et tihtipeale on ikkagi elu kulgenud vastupidiselt sellele, nagu ta oleks pidanud. Aga kõike ei saa ajada ka aja kaela. Sest ka kõige halvematel aegadel on võimalik siiski see, et toimub midagi kaunist ja ülevat. Mulle meenub üks lugu. See on tõestisündinud lugu. Sõjaroimarid protsessil Nürnbergis esines tunnistajana mees, kes mõnda aega oli elanud Vilniuse juudi kalmistu ühes hauas. See oli ainsaks peidukohaks, kus tema ja paljud teised said elada. Olles pääsenud gaasikambrist. Selle aja jooksul kirjutas ta luuletusi ning üks neist kirjeldas lapse sündi. Ühes hauas tema läheduses sünnitas üks noor naine, poja 80 aastane surnumatja mässituna surilinasse oli sünnitusel abiks. Kui vastsündinud laps tegi esimese häälitsuse, palvetas vanamees. Suur jumal. Kas sa oled lõpuks ometi saatnud meile messija? Sest kes muu kui ainult messija sisevõiks tulla ilmale hauas. See lugu ei lõppenud selle koha peal. Kolm päeva hiljem nägi luuletaja kuidas ema jootis last oma pisaratega sest tal ei olnud anda piima. Ma usun, see lugu on üheks näiteks sellest, kuidas aegadel ja sündmustel on võim määrata inimeste elu. Sest kes läheks muidu vabatahtlikult hauda sünnitama aga see on näide ka sellest, kuidas inimene võib siiski saada võitu ka sellest aja või sündmuste needusest. Inimene kindlasti ei ole kõikvõimas ega valitseja aja või elu või surma üle aga sellegipoolest on igale inimesele antud õigus võime ja kohustus tegutseda vastavalt oma südametunnistusele ning vastutada oma tegude eest igal ajal. See tähendab, et nagu ma ütlesin, kõike ei saa ajada aja kaela. Me oleme jõudnud uue aasta esimesse päeva. Me ei tea, mida see aasta meile toob. Ja sellepärast on oluline, et me usaldasime endid ja oma elu jumala hoolde. Kes näeb ette? Aga, et me ei palustalt mitte ainult hoidmist katsumuste eest vaid jõudu nendele vastu pidada ja tahet seista ning minna edasi üheskoos koos kõikide nende inimestega, kelle keskele meid on siia aega elama asetatud. Kuulame need ühte laulu, mis kõneleb sellest, kuidas me võime üheskoos üksteisel kätest hoides üksteise kõrval minnes teha mingeid häid asju, alustada uut päeva rõõmsalt jumalale lootes ja 11 toetades. Raadiokuulajad me oleme selle tunnikese mõtisklenud ajast ja aasta algusest ja nüüd usaldame endid koos jumala hoolde ning palvetame. Jumal. Sina oled ilma alguse ja lõputa. Kõik, mis on, tuleb sinu käest. Sinule pühitseme uue aasta. Kingi meile kõike, mida eluks vajame. Õnnista meie päevi ja tee meid rikkaks heade tegude poolest. Te kuulsite Eesti luterliku tunni aasta alguse saadet. Minu nimi on Enn Auksmann, ma olen Paide Püha Risti koguduse õpetaja. Luterliku tunniteenistuse aadress on kiriku plats kolm. Null null null üks Tallinn. Ja telefoninumber on kuus, kolm, üks neli, kolm üks üks kuus, kolm, üks, neli, kolm, üks üks. Ootame teie kõnesid ja kirju ja meie saadet jääb lõpetama. Laul pealkirjaga aeg. Tom Vaidsilt.