Eesti luterlik tund. Tere Elisa õhtust, armas raadiokuulaja, MINA, OLEN Urmas Nagel, kirikuõpetaja praegu veel Hiiumaa kogudustest, Emmastest Käinast aga vist juba ka teel hoopis teise Eesti otsa. Ärapinasse. Ma tahaksin täna koos teiega mõtiskleda ja laulda kannatusest sellest vaiksest kannatusest mis nii või teisiti saadab iga inimese elu. Ja ma püüan seda ja teha nagu nelja märksõna abil. Ja kuidagi juhtus nõnda, et kõik need neli märksõna algavad K-tähega. Nii et me võiksime siis nimetada ka seda programmi. Nende märksõnadega. Ja nüüd on aeg austria ahistus ja arm. Ühtepidi väga kokkusobimatud justkui aga minu jaoks on siin mingi ühine liin olemas. Ja esimene laul, millest võiks kõik see alguse saada, kannab pealkirja hommik. Nii ja selle teksti on kirjutanud luuletaja Heiti Talvik. Sest tegelikult on ju nõnda, et kõik saab kusagilt alguse. Ja meie kristlased ütleme, et me oleme tegelikult teel hommikuks poole. Me ootame, et hommik algaks. Et jumala valgus, mis ära ei lõpe, jääks meid saatma ja valgustama igaveseks ajaks. Kuulamegi, siis võib-olla seda esimest laulu. Ja siis räägime edasi. Vurri raius õhetava. ÜV laande lai niux vere auraga. Milleks nüüd veel toita hinge suune, jää täi? Kui võiks meiski Loita võimsaid kusele Ei ma ei ela. Ja Käsmeski v? Nüüd meil antud ja ma vannun Aeg nüüd kalju, kannustadade. Tahet seal tööle raudne hinnas. Aegne kaljuvööle kannustavad Aade kuu. Ei tahet seal tööle, raudne kinnas näkku. Ei ma ei lähe. Ja kas ei v ta? Meil antu ja maailm. Koguja raamatus öeldakse, et igale asjale on määratud aeg. Inimene mõõdab aega oma elu eaga. Ja ta peab nentima, et tegelikult on see aeg tõepoolest üürike. Inimesega on ju nõnda, et hulga aega ta kasvab ja peab olema justkui ülalpeetav ja toetata. Enne, kui ta saab suureks ja võib hakata iseseisvat elu elama. Siis antakse meile 30, parimal juhul 40 viljakat aastat teha tööd. Ja olemegi jõudnud elusügisesse. Seda aega oleks ilusasti raske inimesel taluda. Kui tema sai, oleks igatsus. Ja lootus. Et aeg on jumala käes. Ja tegelikult see üürike aeg viib meid väravani kus algab jumala lõputu aeg tema valitsemise ja tema armuaeg. Loomulikult sõnastavad inimesed seda ootust ja lootust väga erinevalt. Aga kusagil sügaval sisimas on ta igal juhul olemas. Aeg mahutab palju nii palju asju, nii palju muljeid, nii palju tundeid. Me elame ajas, kus päevaväärtust mõõdetakse sageli sellega, et kui palju asju tänasesse päeva mahtus. Inimesed võistlevad omavahel. Sa pead ikka olema viljakam resultatiivseim. Sa pead oma aega hästi ära kasutama. Sul ei ole kunagi aega. Tegelikult võiks inimene siin mõelda. Kas tõesti see jooksujalu läbi aja tormamine on tema paratamatus. Ja ainus võimalus. Võib-olla tuleb meil vahel aeg maha võtta seisattuda ja mõelda. Armas jumal, sina annad aja meile. Aga millega mina seda täidan? Kas ma olen üldse püüdnud seda aega koos sinuga täita? Või olen ma ikka ekselnud juhuste sajus ja vastanud vaid aja väljakutsetele. Ja pidanud lõpuks nentima, et aeg, tõsi, ta on? Libiseb käest. Hirm ja õudus ja valu. Jah, tuva maailma. Hoolematuks ei paagu. Eks olematuks ei palu. Ainuld arm sinu päästa. Kui Sa kummardu alla ei saa, ennast ei säästa. Selle maailma sisse. Siruta. Helisse hoolemisse. Vaktsiini. Too realisse hoone, mis liiguvad siin Uus java, jahtuva maailma jääb. Olematuks. Seks. Olematuks ei valu. Ise jäneseks. Austria. See on ilmselt kõige populaarsem maa praeguses Euroopas. Väike, aga samas nii palju kõneainet pakkuv. Euroopa muretseb, tõsised, targad ja kultuursed inimesed muretsevad mis saab Austriast, sest seal on keegi võimule tulnud. Kes on veidi teistmoodi, kui hetkesituatsioon seda ette näeb. Mida teha Austriaga? Minagi küll pole veel juhtunud. Inimõigusi pole rikutud. Usuvabadus on olemas. Ehitada koonduslaagreid. Ei ole märgata märke sõjategevusest. Mida teha Austriaga? See on küsimus. Samal ajal on üks teine väike maa ja väike rahvas meis mitte just väga kaugel suure naabri kaisus, keda me tunneme päris hästi. Ja needsamad haritud kultuursed teravmeelsed mõtlevad inimesed esitavad küsimuse. Ega ometigi see suur sõjategevuse käigus ei riku inimõigusi? Maa, mille nimi on Tsetseenia? Ma olen selle peale viimastel nädalatel päris tõsiselt mõelnud. Et millest siis nõutus ja nii erinev suhtumine. Ja ma arvan, et ma leidsin selleks vastuse. Seal, kus on väga palju kogutud kus on viimased paar sajandit elatud moodsa kogumiskire küüsis on tekkinud koguja hirm. Äkki äkki keegi neist kes on kogunud palju, pillab midagi käest? Ja me langeme tagasi sinna, kus me olime kunagi aega kus oli vähe asju? Aga võib-olla küll palju aega. Austria sümboliks saamas. Ja ma usun, et ta jääb päris pikaks ajaks meile meelde. Ja püüdke mõista siis sedagi hirmu, mis praegu Euroopas valitseb. Sest mine sa ikka tea, mis siis saab, kui ühel hetkel meil tuleb pidurdada oma kogumiskerge. Ja mõelda võib-olla hoopis muudest asjadest kui sellest, et homne Peab olema rikkam, suursuguse, põnevam, huvitavam. Mine sa tea. Igal juhul. Austria on väärt maa. Kuule FB saar on punases lumes ja palgega puuduvad. Ja mõnikord tall su ees ja lohutuskihiga. Ja b saad need punased lumes on minusse süda, veri. Ja ja elus jahune mustkaarna varr, nokimneiteri mis langesid siis muu vaimus mu hinges mu pääs mis siis muu kirglikkust ootuses? Ja veel ja veel ei kanna Muhu sooleva taamata. Juhtus andeks, ei anna. Ja kes, kui riik härga taitulle loomi sööma Jahukotkaste paar mu südame-ver nokkida. Ja mina ta vastu ei saa. Jamina taevas, tuule isa. Ja mina àra vastu ei saa ja mina ei. Ja veel ja veel ja ei kanta muhu soole vaatamata. Just usku andeks ei anna. Ja veel ja veel ja ei kanna mu soole vaatamata. Just andeks ei anda. Ahistus. Mis meile küll ei põhjust ahistusi? Kõigepealt muidugi need suured hädad, vilatsused, kannatused, sõjad ja vere valamised. Kõik see, mis paraku inimestega on kaasas käinud, kõik see aeg, mis me oleme seda planeeti asustanud. Aga tegelikult polegi nii suuri asju vaja. Pole tingimata tarvis, koonduslaagreid pole tingimata vaja otsida. Näljasena leiba. Pole tingimata vaja lakkuda. Sõjahaavu aitab üsna väikestest asjadest. Et tund ahistust. Mõni mõistmatu pilk mõni valesti öeldud sõna inimese poolt kellelt me oleme harjunud saama kiitust ja tunnustust. Ja juba tundub päev täiesti asjatu mõttetuna. Me oleme nukrad, rusutud ära neile, kes siis meie haardesse jäävad. Nemadki saavad oma jao. Ja teha pole midagi. Sest meie hing on haige. Oli väga sageli just selle sarnane. Ja nimelt inimesed muretsesid väga paljude asjade pärast. Aga nad ei uskunud, et neile on antud võimalus uueneda. Et tegelikult võib siin maailmas elada hoopis teistsuguse mõttega ja pidada kalliks hoopis teistsuguseid väärtusi. Et tegelikult see, mida meister ütleb, saage täiuslikuks ei olegi öeldud ei suusoojaks ega jutu jätkuks vaid tegelikult ja nõudena meie elule. Aga me ei suuda seda uskuda. Me küll oleme kindlad, et me oleme väga head inimesed, aga no täiuslikud. Me oleme väga head ebatäiuslikud inimesed. Omamoodi naljakas ja ja vist veidi traagiline. Aga nii või teisiti, ahistus sellest, et me peaksime olema justkui teised, aga ei suuda, ei oska. Või ei taha, see ahistus meid saadab. Ja sellegi ahistuse käes oleks lausa võimatu elada, kui samal ajal ei kõnniks meie kõrvalmeister. Meid ära taludes meid manitsedes. Aga mis peamine, kannatlikult, oodates. Meie aega aega, kus äkki saavad mõned asjad selgeks. See võib juhtuda kõige ootamatum ajal. Kas mõnel hommiku või õhtutunnil mõne tegevuse juures või tugitoolis istudes ja lakke vaadates. Ja siis äkki taipame, et tegelikult see ängi ahistus, mis nii sageli meie elu juurde kuulub Või õigemini sellest, et me oleme püüdnud oma aega täita ilma jumalata. Inimene ei jõua palju. Seda teadmist vastu võtta on raske. Ja nõutuks tegev. Ahistusest vabastab meid issanda sõna. See eluleib ilma milleta tegelikult Pole keegi rõõmus ega rahul. Isegi siis, kui ta naerab hambad paljaks. Ja kui ta patsutab oma kõhtu, ütleb. Tegelikult ma olen ikka päris tubli olnud. Sest selle kolme või 40 aastaga, mis ma olen siin maailmas elanud, olen ma juba saavutanud selle ja selle. Olen õppinud selgeks ameti, oman pangaarvet, jame interetatakse ja sageli esimesena. Neid inimesi on meie hulgas üsna palju juba. Ja teisedki loodavad jõuda nende kõrguseni. Ometigi ometigi on see ahistuse tee. Me ei pea jõudma. Selleni maailmatavade kõrgusteni. Me peame alanduma olema vabatahtlikult väikesed. Et meist pudeneks äng. Ahistus. Liigne muretsemine. Ja kindlasti need enesepettuse vahel hõrgud. Aga enamasti tapad pettepillid. Maailm suu jäi sesse. Hingas käiva kartust. Hambaid puuderest ul. Jäärana tundi uus kokkusurutud huulde. Läänest väsinuna tuulde, ärjaks jää põhja, no. Mina ei oska juhil Mcal kratsida kuule hukkunud kukalt. Mina ei taipa Kadoimeka. Uudiseid sinu ta Tuukalt, maailm, maailm jäisesse. Kas käiva kartust hambaid poole? Ära oma tundi juust kokku surutud huulde. Pärijaks jääb põhjamaailma. Suiailisesse süll hingas kevade kartust. Hambaid. Eesti luterlik tund. Regi vaatlemist. Murduks vaikus. Ainult arm võib päästa. Mäletan, et kunagi aastaid tagasi olin ma märksa enesekindlam selles suhtes, et ma ühtteist suudan, jõuan. Küsimus oli ainult selles, et kas aeg on selleks sobilik, on mul selleks piisavalt vahendeid. Kas ma leian liitlasi? Ühesõnaga, kas kõik tingimused on mulle piisavalt soodsad, et siis see oma suurhetk võtta. Põlistada mida aeg edasi läks, seda rohkem ma hakkasin taipama, et tegelikult on see üks suursugune enesepettus. Et iga kord, kui ma olen lootnud, et just nüüd, Ma teen midagi suurt ja olulist. On kahandatud pigem väikseks. Justkui keegi ütleks, et see ei ole sinu peamine mure. See ei ole sinu tee. Pane tähele, mis sulle räägitakse. Kui sa käid oma teed. Ja see teeb ajapikku inimese ettevaatlikumaks. Mõtlikumaks. Ja loodetavasti ka alandlikumaks. Me oleme varsti suure nädala läheduses. Oleme paastuajas. Ja see aeg tähendab tegelikult ju seda, et me peaksime nagu küsima taevalt mis on meie elu sisu millega me täidame oma tunnid. Omad päevad, omad aastad. Miks me siiski nii vähe oma vaimsel matkal oleme edasi liikunud. Mis seda takistab? Miks meie õiglus on nii armetu? Välja valiv? Vahel nõuame tõtt ja õigust vaatad nõnda, et kogu hingest kogu jõust mobiliseerinud selleks kõik ressursid oleme valmis isegi sõdima. Ja teisel silmapilgul, teisel silmapilgul oleme ükskõiksed vaatsed. Me ei näe mitte midagi. Ja kui Jeesus vaatab meie peale nii nagu omal ajal siis ma usun, et tal on tõesti põhjust küsida et kes need seal on? Mängivad nad matuseid või pulmi. Kas inimene jõuab edasi sellest liivakastist, mida ta nii hoolsalt enese jaoks valmistab? Kas ta usub, et on hoopis suuremaid võimalusi hoopis suuremaid valgusallikaid kui need, mida tema käed on loonud või mille üle ta on mõtisklenud. Ja ma arvan, et tuleviku jaoks saabki just määravaks see kas me usume, et me võime minna edasi. Et me võime olla hoopis teised. Et Me võime olla täiuslikud nii nagu Jeesus seda meilt ootab. Et see paastuaeg, mis kirikukalendris igal aastal ikka ja jälle tuleb meile meeldetuletuseks manitsuseks ja puhastuseks. Et see võiks mööduda ja mööduda ainult sellel läbi, et ühel päeval me kõik usume. Et jumalal on oma armastusest ja halastusest meile midagi olulist ja tõelist kinkida. Ja seda pole ei vähe ega palju, vaid just nimelt parasjagu nii nagu tema seda ainult anda oskab. Ja nii nagu ta seda on meile mõõtnud. Et sellest jagub ja aitab isegi mitte ainult selleks ajaks, mis me siin maa peal käime, oleme vaid igaveseks ajaks. Ei tea mina ega keegi teinegi. Kas meile lubatakse sellist aega? Ja kas inimene siin maa peal hakkab kord taolise olukorra järele küsima? Aga lootus ju on ikkagi. Ja pühakiri ütleb ka seda et lootus ei jäta häbisse. Saava SBK jagasid liiva joodud, kõik vihiliselt juhi haarale laas Nad naersid suhellust. Tänuks piitsaga näkku lõi. Vaadake hullu üks viletsast viletsam tõuk. Kui kive näkku, Sulbeldus, naer ta Vaboisse jõu. Kõik langesid põlvili, põrmu, suur ahastus oli janu. Nad hoidsid sind kuueseelus. Äravitava suu oli rub. Kõik langesid põlvili, põrmu, suur ahastus oli jahu. Ohidsitsin kuues ilus Äravi asu oli rutt. Ja ei, väga uhkelt valvuri. Ees. Suu pärani vaadata, suhet. Spa iga rahva hulgas on tõsised Ja häkigi Kaarak rünnast o lapsisse, Kõikse päikesest kaigub kamisse. Koordo põis kuuldavale. Päikse helendus on tulvil Pühakutena. Kaaskapine. Karmust. Eitoritestume seened. Nägusid varjudes muutub taevasi tühimaida. Kellade ebalve viis uttu. Eri mindendaga Vi. Mul üksiining väiti, rahu ehkle. Oota. Miks ei? Või Haaga tar? Ai, lugege Ehiks liinis. Lahtedena, aga. Rikrites tumekuusk varjudes muutu taevasi tühima. Kellade emal viis ruutu. Mida sa tõotav? Seniks meile õhu, WH tav laenudega. Teeks meile suus? Haaga Harr lai tuge heliks rivisse. Tänan sind, hea kuulaja. Kes sa tänasel õhtul koos minuga seda väikest matka läbi mõtiskluste ja laulude kaasa tegid. Stuudios oli Hiiumaa kirikuõpetaja Urmas Nagel. Vurrid raius õhetava. Laande lai niux ver auraga. Milleks nüüd veel toita hinge ees une ja täi? Kui võiks meiski Loita võimsaid kusele Ei, ma ei ela ja käsk miski vee. Meil antu ja maailm. Aeg nüüd kalju, kannustadade. Tahet seal tööle raudne kinnas. Aeg nüüd kaljuvööle kannustad Aade. Heita häid seal tööle raudne kinnas näkku. Ja käsk, mis, Meil antud ja ma. Eesti luterlik tund. Head raadiokuulajad. Kuna alates aprillikuust muutub Eesti Raadio saatekava siis puudutab see ka meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid. Juhime teie tähelepanu sellele, et alates aprillikuust algab meie saade vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis klassikaraadios pühapäeviti kell 17. Keskööprogrammi sarisaade ristteel läheb aga eetrisse tavapärasel ajal iga kuu viimasel reedel kell 23 null viis. Endiselt tahame teid julgustada osa võtma piiblikoolist posti teel. See on väga paindlik ja igat isikut individuaalselt arvestab õppevorm teie teatate telefoni või kirja teel meile oma soovist ja annate aadressi. Meie saadame teile posti teel vajaliku materjali ja nii need kirjad vastastikku liikuma hakkavad. Meediakeskuse Eesti luterlik tund toimetuse telefoninumber Tallinnas on kuus 314 311. Kordan telefoninumbrit kuus 314 311 ja meie aadress eesti luterlik tund, kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Sellel telefoninumbril ja sellel aadressil. Ootame teie kirju küsimusi ja mõtteid kõikide meie väljundite kohta. Need on siis saated vikerraadios, klassikaraadios, sari Kaheteistkümnes, tund eesti televisioonis iga kuu kolmandal laupäeval, lehekülg ajalehes Postimees ja kodulehekülg internetis. Soovime tuua teie ellu püsiväärtuste mõistmist, tasakaalu ja rõõmu. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.